kolmapäev, 28. märts 2018

Avasime ametlikult kevadhooaja


Houstoni liiklus on üks paras mõistatus. Kui esimest korda auto rentisime (jaanuaris, 2017), siis olime kindlad, et sihtkohta (Merliisi sünnipäevale) me ei jõuagi. Teede rägastik tundus nii ulmeline, et isegi Google polnud suureks abiks, kui ise olime mõlemad ähmi täis. Inimeseloom on üks imelik olend, ta ikka harjub kõigega. Mul küll kohalikke lube pole, sest ma ei vaimustu ideest sõita rendiautoga, aga nii kõrvalistuja pilguga vaadates, siis enam ei tundu need teed nii hullud (vaatame seda kohta uuesti kui ise sõitma  hakkan). Ka Kaspar ütleb, et selle kõigega harjub, kuigi vahel jookseb mõte ikka korralikult kokku kui seista silmitsi 2-3 tasandiliste teedega.



Olukorra teeb huvitavaks veel seegi, et teed on ALATI paksult autosid täis (ärge laske viimasel pildil end petta). Pole oluline mis päev on, liiklus on igal ajal tihe. Ühes suunas viib tavaliselt 5-6 sõidurada ja sama palju vastupidises suunas. Kõik need sõidurajad on autosid täis, eranditult. Ja üha enam tundub, et “väikese” sõiduautoga jääd sa lihtsalt vähemusse ja piirad oma nägemisvälja, kui liikluses ümbritsevad sind suured ja kõrged autod. Eestis elades olin teadlik, et Texases on valitsevaks autoks truck ja pilkasin seda fenomeni ikka mõnuga. Arvasin, et see on puhas lollus ja mitte midagi muud. Oh kui lihtne on hinnata ja arvustada olukorda distantsilt ja õndsas teadmatuses! Söön nüüd kõiki oma hinnanguid ja arvustusi.

Oleme tänaseks päevaks elanud Ameerikas ümmarguselt 1,5 aastat vastavalt siis Kaspar 17 kuud ja mina 15 kuud. Terve esimese aasta tundsin end kui turist, võõras. Võõrana tunnen end ikka, aga turistina enam ammu mitte. Eile õhtul grillisime aias ja kutsusime ühe oma majanaabri ka meiega ühinema. Ta on Zimbabwe (Aafrika) päritolu, kuid elanud aastaid Šveitsis ning suurema osa oma elust Ameerikas (New Yorkis). Houstonisse kolis samal ajal kui meie. Tutvusime temaga jõusaalis umbes aasta tagasi ja alati kui kohtume räägime juttu ning nüüd mõtlesime, et kutsume ta aeda grillima. Ta kodune keel on inglise keel ning ta uuris, millal meie keelt hakkasime õppima, sest räägime nii hästi (kindlasti oli kompliment korraliku liialdusega, kuid võtsime selle siiski rõõmuga vastu). Terve esimese aasta tundsin teatavat hirmu rääkimise ees (inglise keeles), mis ajapikku koguaeg vähenes. Nüüd on see hirm täielikult kadunud ja tunneme end Kaspariga mõlemad väga vabalt rääkimise osas. Loomulikult teeme vigu (mina eriti peale klaasi veini, mul pole õrna aimugi, mis jutt see on, et alkoholiga keeleoskus paraneb, mul kahaneb umbes 70%), aga sel pole mingit tähtsust. Jagasime Jamesiga oma siiatuleku lugusid ja kuidagi väga vaba ja mõnus õhkkond oli terve õhtu. Tabasin end mõttelt, et oleme vist ise ka siin elades pisut vabamaks ja tšillimaks muutunud. Vaba olekut jagus muidugi nii kauaks kuniks ma nägin prussakat meie suunas lähenemas, kes tuli ilmselt toidujäänuseid õues olevasse grillinurka jahtima. Ma tundsin kuidas hetkega on mu juuksekarvad ka pinges. Kaspar lajatas küll prussakale oma tossuga, aga minu pinge nii kiirelt kahjuks ei lahkunud kui prussaka eluvaim.





Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult avasime juba pühapäeval ametlikult kevade koos Merliisi ja Jeffiga. Grillisime ja tšillisime nende aias ja minu suureks üllatuseks oli Jeff teinud vähke. No tõesti, paremat sööki annab otsida! Temperatuur oli +28 ja see andis võimaluse esimest korda sel aastal teha korralik aiatšill parimas seltskonnas.




Mõnusat nädala jätku!
Maile


teisipäev, 20. märts 2018

Kevad




Houstoni kodu

Kevad on Houstonis üsna imelik aastaaeg. Ta tuleb väga järsku nagu igal pool, aga siis on ta korraga sellise hooga käes, et enam ei saa aru, kas on kevad või suvi. Puudel ja põõsastel on lehed tillukesed ja helerohelised. Aednikud istutavad kõikjale lilli ja kohendavad haljastust. Kõik see annab tunnistust justkui kevadest. Temperatuurid on aga korraga tõusnud kohati 28 kraadini ja mõnel hetkel hingeldad tänaval kõndides hullemini kui keskkoolis krossijooksul. See viimane viitab pigem juba rohkem Texase suvele. Seega on see kevad siin kummaline aeg, aga põhiline on see, et ta on lõpuks käes!

Kevad on mu kõige lemmikum aastaaeg. Alguse sai see fenomen minu jaoks 12 aastat tagasi kui Kaspariga mööda kevadisi kodulinna tänavaid mõõtsime oma üüratute jalutuskäikudega. Liblikad lendasid kõhus ja terve maailm oli roosam kui iial varem. Sellest ajast saadik tekitab kevad ülimõnusa tunde ja on justkui meie aastaaeg.

Mäletan hästi, et kuni 4. juunini oli kõik selline ähmane. Jalutasime palju ja kõik oli tore, aga nagu 10. klassi noorele inimesele kohane, siis oli mul vaja ikka hirmsasti teada, et mis värk meiega on. Nii ma võtsin alles 4. juunil (2006) julguse kokku ja küsisin Kasparilt otse, et kas me nüüd käime või mida me siin õigupoolest teeme. Ma ei mäleta mida ta vastas, aga mäletan seda, et leppisime kokku, et 4. juuni on ametlik käima hakkamise kuupäev. Enne seda oli siis… kurameerimine? Lihtsalt selline hõljun-peaga-pilvedes-aeg.

Eelmisel nädalavahetusel oli sooja +28 kraadi, aga terveks nädalavahetuseks näitas vaid pilvi. Mida siis sellise ilmaga ette võtta? Kaspar pakkus välja, et läheme ratastega sõitma. Houstonis saab rentida rattaid nii, et üle linna on erinevad rentimisjaamad. Võtad punktist A ratta ja kihutad sellega punkti B või C või D ja kui enam sõita ei soovi, siis jätad ratta nt punkti D ja tasud sõidetud aja eest. Lihtne ja mugav lahendus. 


Esimese hooga kimasin oma rattaga peale 2 sõidetud meetrit võssa. Rattal on ees metallist korv kuhu nt käekott panna. Ma polnud arvestanud, et see korv on raske ja mõjutab tasakaalu hoidmist. Edaspidi olin juba targem ja püüdsin ratta ikka teel hoida. Nii uhasimegi oma ratastega u 2h kesklinnas ja pargis ringi. Kesklinna ääres laiub hiiglaslik park, mida läbib jõgi. Mul tuli nii Tartu tunne peale seal sõites 😊


 



Kaunist kevade algust!
Maile

neljapäev, 15. märts 2018

Organiseerimine - köök


Olen üks hirmus planeerija ja organiseerija, kuid vahel jääb teadmistest puudu ja tuleb anda endale aega, et õige lahendus ise sinuni jõuaks. Ameerika köökidesse on laias laastus alati sisse ehitatud pantry ehk siis maakeeli sahver. Eestlase jaoks kangastub silmade ette kohe selline jahedam ruum, kus riiulid on täidetud moosi- ja mahlapurkidega. Siinmail peetakse sahvri all silmas aga suuremat kappi korterites ja lausa walk in closetit eramajades, mis asub köögis või köögi läheduses ja kuhu paigutatakse kõik toiduained, mis ei pea otseselt külmikus olema. Köögikappidesse pannakse üldjuhul vaid potid-pannid ja muud tarvikud, kuid mitte toiduained.

Ka meie köögis on olemas pantry, mis oma iseloomult on pikk peenike kapp. Esmapilgul võid ju mõelda küll, et vaat kui tore, sinna mahub mitme kuu toiduvaru ära. No eks ta mahubki, aga korteris sees elades ja sahvri igapäevasel kasutamisel saad aru, et midagi on valesti või lausa ebamugav.


Meie kodus puudub esik (kuhu reaalselt kapp vms paigutada, esikuosa on mikroskoopiline ja väljast astud sisuliselt otse kööki) ja seega täidab sahvri alumine pool ka esikuapi ülesannet, kuhu paigutan oma väiksemad käekotid, vihmavarju ja muud nipet-näpet. Lisaks peab see mahutama toiduained, aga kapp on kitsas ja ilmatu sügav ja hoolimata sellest, et ma seda sageli korrastan on iga paari nädala tagant vaatepilt just selline:


Ehk siis iga kord kui on kapisügavusest vaja mida võtta, siis ei viitsi ju ometi seda sinna sügavusse tagasi panna (pean selleks ka alati tooli võtma, sest nagu teada - kapp on pikk, aga mina mitte). Nii on see paganama sahver mind juba kuude viisi häirinud ja midagi tarka ma sellega ette ka pole osanud võtta.

Ühel hetkel haarasin aga härjal sarvist ja lõin YouTube´i sisse mõned märksõnad, et ehk on mõned teadjamad oma kappe paremini organeseerinud ja ehk seda üleski filminud. Avastasin enda jaoks totaalselt uue maailma- professionaalne organiseerimine. See oli minu silmadele nagu palsam, mida igal kohvipausil, lõunapausil ja üldse igal ettekäändel vaatasin. Videosid on palju ja kas teadsite, et see on lausa amet omaette “professionaalne organiseerija”? Mina näiteks ei teadnud. Ameerikas muideks üsna nõutud amet, sest siin on 101% tarbimisühiskond ja see tähendab, et inimeste elamised on meeletult asju täis, ikka nii täis, et see muudab elu nende asjade keskel teinekord lausa võimatuks. Minu kõige lemmikum oraniseerija, kelle videod olen nüüdeks hetkeks vist küll kõik ära vaadanud on Alejandra Costello (kel huvi, leiab YouTube´st tema videod väga lihtsalt üles, toksige vaid nimi sisse). Niisiis sain niipalju innustust, et leidsin hea lahenduse oma võimatult kitsale, ent sügavale sahvrile. Jagan teiega läbitud protsessi, sest ehk on ka lugejate seas kedagi, kes vaevab pead mingi kapiga oma kodus ja ei oska sinna toimivat lahendust leida. 

Mida ma siis tegin?

1.      Tõstsin kõik asjad sahvrist välja. Nii sain täpse ülevaate, mis mul seal üldse on. Seejärel kontrollisin säilivuskuupäevi ja sorteerisin asjad sellise pilguga ära, et mida ma kasutan, ja mida mitte.
2.      Jagasin asjad gruppidesse (nt pähklid, maitseained, näksid, õlid jms).
3.      Mõtlesin (olles eelnevalt kõvasti inspiratsiooni ammutanud) välja, mida ja kuidas ma oma kappi paigutada tahan.
4.      Mõõtsin kapi dimensioonid ära (pikkus, laius, kõrgus).
5.      Otsisin vajalikud organiseerimistarvikud välja ja kontrollisin korduvalt mõõdud üle, et need mu kappi ikka sobiksid. Hea nipp on hoida mõõtudega paber nt käekotis, et poes vajalikku tarvikut silmates saate kohe mõõdud üle kontrollida.
6.      Mida ma soetasin?
ü  Suure korvi tagavara varude jaoks, seal sees on nö täite asjad (suured pudrupakendid, hommikuhelbepakendid, jahupakid, jm täitepakid või varutooted), mis on üleval kapis kõik kenasti olemas (sellest räägin kohe lähemalt).


ü  Keerlevad organiseerimisalused ehk lazy susan´id. Nendele on hea paigutada pudelid ja muud ümarate vormidega esemed. Lazy susan annab hea võimaluse kasutada ära kapis olevaid nö pimedaid nurki, sest see keerleb ja nii saab suurema vaevata ka tagumised esemed mugavalt kätte. 
ü  Sahvri ülemisele riiulile varusin kolm korvi, kuhu grupeerisin vastavalt meie pere vajadustele vajaliku kraami. Igaüks teebki kategooriad just enda pere vajadustest lähtuvalt.


Kuna kapp on väga sügav, siis riiuli tagumisse ossa paigutasin ühe keerleva aluse, kus hoiustan täitepudeleid (õli, äädikas jms):

Samale riiulile asetasin kahekordse keerleva aluse, kus on konservid jms, mida kiirelt ja kergelt saab võtta.

Sahvri kõige ülemisel riiulil on kolm üksteise ees paiknevat korvi:


Tulemus: sahver/esikukapp


Soetasin väikese kokkupandava abimehe ka, et ma ei peaks koguaeg suurt tooli kööki vedama.

Lisaks sellele pikale ja peenele sahvrile olen sisse viinud ka eraldi nö half pantry ehk pooliku sahvri/kuivainete kapi, kuhu olen käepärastesse anumatesse pannud kõik kuivained (riis, pasta, kookoshelbed, pudruhelbed, kinoa jms). Mulle väga meeldib kui asjad on sildistatud ja seetõttu on anumad kõik sildistatud. Läbipaistvate hoiutopside/klaaspurkide kasutamine annab aga võimaluse soovi korral siltidest loobuda, sest väljast on kenasti näha, mis anuma sees asub. Lisaks olen kaantele peale kleepinud valmistamisõpetused, mille olen originaalpakenditelt ära lõiganud (nt pasta või riisi puhul). Nende samade topside täitepakendid asuvadki suure sahvri alumise riiuli hiiglaslikus korvis. Kaspar on väga suur popkornisõber ja seega tundus mõistlik popkornile lausa omaette organiseerija muretseda (keskmisel riiulil). Pooliku sahvri alumise riiuli vasakus nurgas on taaskord keerlev lazy susan, sest sealt on imemugav võtta igapäevases kasutuses olevaid tooteid, lihtsalt alust keerutades.



Olen suur teesõber ja seetõttu soetasin ka teepakendite jaoks ette nähtud sorteerija. Nii on hea ülevaade olemasolevast teevalikust ja külaliste saabudes on lihtne teekarp lauale asetada ja igaüks saab meelepärase tee endale valida. Selline teepakkide hoiustamne säästab ka kapis kõvasti ruumi võrreldes sellega kui asetada nt 4 teepakki üksteise kõrvale ritta.



Köögitarvikute sahtlisse ostsin spetsiaalsed sahtli eraldajad, mida saab vastavalt oma vajadusele lõigata. Nii püsib sahtel püsivalt korras ja mis kõige tähtsam – vajaliku leiab hetkega üles. Sahtli põhjale asetasin kõige tavalisema pehme riiuli sisekatte. Eestis on need müügil suuremates toidupoodides või Koduextras. Müüakse rullina nii, et saab vajaliku jupi endale õigetesse mõõtudesse lõigata. Kasutan neid kõikjal oma köögikappides, sest see takistab asjade kapis/sahtlis nö ringi sõitmast, pikendab riiuli eluiga ning on ka kõvasti vaiksem kui asju riiulile asetada.



Pajalappide jaoks pani Kaspar kapiukse sisemusse tavapärase kleepsuga nagi ja nii on pajalappidel oma kodu olemas ja neid ei pea kuskilt otsima. Hea mugav ja väga soodne lahendus.


Kleepsuga nagisid oleme kasutanud veel mujali kapiuste sisemistel külgedel. Näiteks rösteri kohal oleval kapiuksel ripuvad väikesed tangid, et oleks hea mugav kuuma saia rösterist taldrikule panna:





 Alumise kapiukse sisemisel küljel ripuvad suuremad tangid, mis on asendamatud peekoni, kana jms praadimisel(keeramisel), salatite segamisel jne. Kuna tangid on meie köögis igapäevases kasutuses, siis on ülimugav kui nad on väga lihtsalt haaratavas asukohas:


Samuti oleme asetanud nn kõrrekorvi (kaks kleepsuga nagi ja tavaline plastikkorv, kuhu mahuvad joogikõrred). Kasutan kõrsi igapäevaselt ja seetõttu tahtsin, et ka need oleksid ülimugavalt kättesaadavas asukohas:
Köögi tööpinnal hoian vaid kõige sagedamini kasutust leidvaid esemeid. Mulle ei meeldi kui tööpind on asju täis kuhjatud, mis võtab väärtuslikku ruumi, mis on mõeldud toidu valmistamiseks. Seega kodumasinatest ongi oma koha leidnud tööpinnal vaid veekeetja, köögikaal ja röster. Leivad on leivakapis, nagu ikka ja helbed selleks ette nähtud anumas, kus on olemas ka väike kühvel helveste võtmiseks.



Pliidi kõrval on sisse viidud väike kandik kõige vajalikumaga: õlid, pipar, sool, kohv ja suhkur. Ehk siis asjad, mida kasutame kõige sagedamini ja tundus totter neid kappi hakata peitma. Lisaks on tööpinnal ka maitseained keerleva aluse peal, et neid oleks mugav kasutada. Kõik hädavajalik on oma koha tööpinnal leidnud ja ruumi toiduvalmistamiseks jääb ülegi.


 Kindlasti on inimesi kes leiavad, et selline tööpind on asjadest lausa umbes, aga minu idee kogu köögi juures oli selline – loo sinna süsteemid, et meil endal oleks võimalikult mugav toimetada. Köök on koht, kus veedetakse perega palju aega koos ja seetõttu peab seal olema mõnus ja funktsionaalne just sinu enda pere jaoks. Meie köök pole mingi unistuste köök, aga oluline ongi enda jaoks toimima panna see, mis sul on.




Kui olete hädas mõne kapi või sahtli organiseerimisega oma köögis, siis loodetavasti saite mõne idee, mida enda keskkonnas rakendada.

Mõnusat toimetamist oma köögis!
Maile


pühapäev, 11. märts 2018

Kaspar New Jersey’s


Märtsikuu esimene päev ning jälle tuleb Houston mõneks ajaks selja taha jätta ning võtta ette juba selle aasta neljas tööreis. Sedapuhku jälle New Jersey, mis on nüüdseks juba täitsa koduseks saanud. Sealkandis hetkel kaks klienti, kellega olen viimasel ajal palju tegelenud ning ühega neist oligi lõpuks see viimane tähtis nädal, kus nemad hakkavad minu abiga kokku ehitatud tarkvara reaalselt igapäevatöös kasutama.

Tegemist on latiinode seas armastatud juustu tootjaga, kellega olen tihedalt koostööd teinud juba viimased 15 kuud. Selle aja jooksul olen õppinud tundma kõiki nende äriprotsesse ning ka neid endid. Eriti headeks sõpradeks olen saanud nende IT-juhi Pedroga, kes tegi mu seekordse sealviibimise väga koduseks. Sellest aga hiljem, sest olen juba ammu lubanud oma töö sisu selgitada veidi laiemalt. Teen seda siis selle kliendi valguses.

Kõik algab esimese intervjuude ringinga, kus küsitlen kõiki ettevõtte erinevate osakondade inimesi ning kogun informatsiooni nende äriprotsesside kohta. Äriprotsesse tootmisettevõttes on palju, alustades tooraine soetamisest kuni müügimeestele vahendustasu maksmiseni. Antud kliendi puhul on protsess järgmine: müügimehed käivad poodides ning koostavad tellimused vastavalt sellele kui tühjad riiulid on. Seepeale planeeritakse tootmismahud ning arvutatakse tooraine vajadus. Selleks ajaks on tegelikult kogu tooraine laos olemas, kuid on ju vaja teada palju sealt ära tarbitakse. Nüüd toimub tootmisprotsess ise ning sealt viiakse juust külma lattu valmima. Kuna tegu pole tavalise juustuga, siis „valmib“ see riiulil 2 päeva, enne kui poodidesse laiali saadetakse. Kui juust valmis, siis hakkab tööle laomeeskond mitmes vahetuses. Nemad nopivad laost kaupa ning asetavad alustele. Noppimiseks kasutatakse hääljuhiseid, mida programm neile kõrvaklappidesse ütleb ning nope registreeritakse sõrme küljes oleva triipkoodi lugejaga. Edasi asetatakse kaup automatiseeritud lintidele, mis kauba õigele alusele viib. Ladu hakkab tellimusi täitma keskpäeval ning lõpetab kell neli järgneval hommikul. Selle aja jooksul nopitakse 20-30 tuhat kasti kaupa. Poodidesse saatmine toimub ka kindla meetodi alusel ja marsruut pannakse paika jällegi tarkvara abiga, et arvutada kõige kuluefektiivsem teekond kõigile tellimustele.



Minu töö sisuks on see eelnev jutt nende inimeste käest välja pigistada ning paigutada kogu protsess tarkvarasse. Muidugi on tarkvara juba olemas, kuid et kogu see jutt sinna ära paigutada ning tarkvara tööle panna selliselt nagu vaja, siis tuleb teha palju muudatusi ja peavalu üle elada.

Niisiis, jõudsin mina kohale juba neljapäeva õhtul ning tegin veel südaööni ettevalmistusi järgnevaks tähtsaks päevaks. Tähtis päev nägi ette kõikide andmete migreerimist uude keskkonda ning programmis seadistamiseks. Selleks kulus terve reedene päev ning ka õhtu. Jäime tulemusega rahule ja jäime ootama järgnevat päeva. Laupäeval oli kogu rahvas tööl ning alustasid uue tarkvara kasutamisega. Pedro oli tulemusega nii rahul, et ta soovis minuga laupäeva õhtul välja tähistama minna. Ei saanud mul selle vastu midagi olla ning juba kontoris surus ta mulle ühe koolipoisi mõõtu viskipudeli kätte. Lõime need kokku, vaatasime mis põhja alla kirjutatud ning liikusimegi välja.

Pedro ise on Boliiviast pärit ning kolis Ameerikasse kui oli 15-aastane. Tema jutu järgi olla ta kodumaal olnud suur peomees ja liikus halvas seltskonnas, kuid nüüd on maha rahunenud ja oma elu korralikult üles ehitanud. Tal oli kindel plaan mulle tutvustada kohalikku latiino-kultuuri. See viiski meid esimese peatuseni, milleks oli tema sõnade kohaselt „auk seinas“. Tõlkes pidi tähendama seda, et väljast pole suurem asi ja ega seest pole ka kõige viisakam – nõustun. Väljast nägi see maja tõesti välja nagu mahajäetud urgas, kuid sisse astudes leidsin eest umbes 50 latiinot kes korraga kõik minu poole vaatasid. Valge mees pole vist kuigi tihe külaline sellises kohas. Astusin „julgelt“ Pedro varjus kuni baariletini, kus võtsime kohad sisse täpselt kõlarite ees. Pedro tellis meile õlled ning asusime jutustama. Sellises baaris töötab üle kümne nappides riietes naise, kes võtavad tellimusi vastu ning viivad raha baari keskel asuvasse kassasse, mida valitseb joogise näoga mehhiklane, kes ühe käega rahaga tegeleb ning teise käeva suurt sigarit hoiab.

Pedro tutvustas natukene ka selliste kohtade toimimist. Nimelt on seal nii palju baaridaame, et ükski külastaja ei peaks end üksikuna tundma. Kui tuled üksi, siis ostad joogi ka baaridaamile ning „sõber“ kogu õhtuks olemas. Kuna meil oli jutukaaslane olemas, siis keegi meile sõbrateenust pakkuma ei hakanudki ning peale teist õlut liikusime järgmisse kohta. Jälle latiinod, jälle pilgud. Nüüd mängisime nurgas rahulikult kolm ringi piljardit ning liikusime kolmandasse kohta. See oli juustutehasest üle tee. Seal istusime juba pikemalt ja arutasime maailmaasju. Ühel hetkel tuli baaridaam meie juurde koos pitsidega ning ütles, et härra kolm tooli paremalt soovib meile välja teha. Ei lasknud kaua oodata ja tellisime tekiilat – ikkagi Mehhiko värk. Nüüd oli aeg head aega öelda. Mitte Pedrole, vaid sellele kohale ning ees ootaski järjekorras neljas baar. See polnud enam latiino vaid tavaline Ameerika. Tegime veel mõned õlled, parandasime maailma täitsa ära ning oligi aeg UBER tellida.

Pühapäev algas kell 10, kui koristaja hakkas minu hotellituppa oma käruga sisse sõitma. Ei saanud ma alguses sellest kolinast aru, kuid paari sekundi rehkendamise järel sain aru, et olin tagasi hotellis ning polnud ust lukku keeranud. Pomisesin läbi padja „No“, mille peale koristaja kohkus, vabandas ning lahkus. Mõtlesin, et eks olegi aeg üles tõusta ning tõmbasin kardinad eest. Helistasin abikaasale, et kurta eelmise õhtu sündmuseid ning et anda järjekorde katteta lubadus mitte kunagi enam alkoholi tarbida. Nüüd, kui olin juba 5 minutit ärkvel olnud leidsin, et pole veel päevaks valmis. Tõmbasin kardinad ette ning minu jaoks oligi jälle öö. Ärkasin 3 tundi hiljem üles. Nüüd oli juba lõunasöögi aeg. Mõtlesin, et lähen sõidan UBERiga autole järgi, mis endiselt veel juustutehase väravate taga nukrutseb. Mõtteks see jäigi. Järgmine kord kui silmad lahti tegin, oli veel 2 tundi mööda läinud. Kogu mõttetöö liikus samas taktis – keerasin teise külje. Tegin jälle silmad lahti ning kell oli seitse õhtul. Tegin kiire enesekontrolli ja tundus, et lõpuks saan eluga edasi minna. Kardinaid polnud mõtet enam eest ära tõmmata, panin teleka käima ja hakkasin Oscarite jagamist vaatama. Lõpuks ometi tuli söögiisu tagasi. Käisin pesus ja siirdusin restorani õhtusöögile. Sellel õhtul sai veel 2 tundi töödki tehtud, seega polnudki täiesti aia taha läinud päev.

Esmaspäeva hommikul sõin hotellis korraliku kandva hommikusöögi ning UBERdasin kliendi juurde. 

Taksojuht polnud vist kunagi ringi reisinud, sest kui ta kuulis et ma Houstonist, siis ta oli veendunud, et lend sinna kestab 10 tundi. Mina aga võtsin oma südameasjaks vaest ameeriklast harida ning rääkisin kuidas tegelikult lood on (3h).

Teisipäeva õhtuks kutsus Pedro mind ja oma ettevõtte IT-osakonda enda koju õhtusöögile. Kellaajaks oli määratud 19:45. Ei hakanud enam hotellist läbi minema ning mõtlesin, et teen niikaua nende kontoris tööd. Hakkasin koos arendajaga, kes töötab Bostonist, ühte probleemi lahendama. Leidsime lahenduse kella poole kaheksaks õhtul. Nüüd oli juba kiire. Jooksin autosse ning hakkasin navigeerima. Teadsin, et läheduses on toidupood ja siirdusin sinna, et osta külakostiks veini. Poodi jõudes oli esiteks raske parkimiskohta leida ning teiseks oli nii palju rahvast, et liikumine poes oli raske. Seda enam, et pidin terve poe läbi kammima, et veiniriiulid üles leida. Neid aga polnudki. Selles osariigis ei tohigi tavalises poes kangemat alkoholi müüa. Läksin autosse tagasi ning küsisin GOOGLE’ käest kas ja kui kaugel teepeale jääb alkoholipood. Vastuseks sain 10-minutilise kõrvalepõike. Alustasin sõitu ning kohe parklast väljumisel silmasin alkoholipoodi – jess! 10 minutit kokku hoitud ja siirdusingi kohe otse Pedro juurde. Kohale jõudsin 40 minutit hiljem kui planeerisin. Ees ootas mind Pedro oma naise ning tütrega, Anthony oma abikaasaga ning üksik Eric. Õnneks polnud veel söök valmis saanud, seega polnud hilinemisest väga hullu. Tutvusime omavahel ning jutustasime. Olime väga rahvusvaheline seltskond: Pedro on boliivlane, tema naine on brasiillane, Eric mehhiklane ning Anthony kuubalane. Viimase naine on ameeriklane.

Mina, Anthony, Pedro ja Eric

Tore õhtu veedetud, sõitsin tagasi hotelli. Kolmapäev hakkas rahulikult, ilm oli ilus ja kuiv. Poole päeva pealt oli kontor rahvast tühi, sest inimesed kiirustasid koju enne karmi lumetormi. Minul polnud kuhugi kiirustada, seega olin jälle kella kuueni kohapeal toimetamas. Nüüd kui õue jõudsin, oli ilm kole, tuuline, märg ja lumine. Auto oli paksu lumekihi all ning lumi oli nõnda raske, et pidin seda kihi haaval eemaldama hakkama. Kokku puhastasin autot umbes kümme minutit. Selle aja jooksul said kingad korralikku soolavee leotust ning enam neist elulooma pole.



Kui auto sai lumest puhtaks, siis hakkasin söögikohta otsima. Suur isu oli McDonalds’i järgi, seega otsisin lähima koha: 5-miili. Olin üks väheseid sõiduautosid teedel, sest enamik autosid olid suured lumesahad või soolapuisturid. Esimene koht oli kinni, seega otsisin edasi. Leitud, söödud, tagasi hotelli.

Neljapäeval hakkasin õhtul kliendi juurest liikuma ning olingi juba enne südaööd kodus. Äratasin veel abikaasa enne südaööd üles, et lillekimp ja naistepäeva õnnitlused edasi anda. Reedene päev möödus jälle koos abikaasaga kontoris ning päeva lõpetas üks korralik trenn.

Laupäeva hommikul ärkasin pannkoogilõhna peale. Sõime hommikusöögi ära ning kuna suuri plaane polnud päevaks tehtud, siis otsustasime veel unevõlga kustutada. Mina nohisesin veel pimedate kardinate taga rahulikult kolm tundi, kuid Mailel oli juba uni kadunud. Südapäeval vaatasime ilmateate üle ning tõdesime, et suvi on kohal. Panime ketsid jalga ja läksime suve algust ühe pikema jalutuskäiguga tähistama. Õues paistis päike ja oli lausa 29-kraadi sooja. Jalutuskäiku saatsid jääkohv ning jäätee, sest sellise kuumaga pikalt ilma joogita vastu ei pea. 


Kui olime umbes 90-minutit jalutanud, siis läksid kõhud tühjaks. Premeerisime oma tervislikku eluviisi kahe suure rasvase hamburgeri ning hunniku friikartulitega. Aitab küll – aeg koju minna! Paar tuhat sammu hiljem olimegi kodus. Jalad olid nii paistes ja väsinud, et pistsime need basseini. Veerand tundi külma jalavanni teeb imesid. Päike veel paistis ning kumbki meist ei tahtnud veel tuppa minna. Panime teised jalanõud, ning siirdusime kodu lähedale eramajade vahele jalutama. Kokku jalutasime 13 km ja olime saavutatuga väga rahul. Selle aja jooksul saime ka kõvasti päikest ning nagu ikka esimene päike üle viie kuu, siis ka seekord olid mõlemal näod punased. Nüüd oli juba õhtu käes ja aeg oli süüa hakata tegema. Ei jõudnud kumbki sellele mõelda ning otsustasime hoopis pitsa koju tellida. Mõeldud – tehtud! Panime peale hea filmi ning nautisime parimat seltskonda!




Aidaa ja olge terved!
Kaspar

kolmapäev, 7. märts 2018

Seitse päeva


Mõned nädalad tagasi teatas Kaspar, et ma pole ammu Jinyiga tüdrukute päeva teinud. Hmm, tõepoolest ei ole. Olin sellele ka ise mõelnud, aga nädala sees on tööd meeletutes kogustes olnud viimasel ajal ja ma polnud end lihtsalt kätte võtnud, et midagi planeerida. Lisaks on meil olnud siin mitmeid kokkusaamisi Merliisi perega ja eks teame ju kõik, et nädalalõpud lipsavad nii kiiresti mööda, et vahel ei saa arugi kui on esmaspäev. Teate küll seda nädala kulgu:

Eeeeeeeeeeeeesmaspäeeeeeeeeeeeeeeeev
Teeeeeeeeeeeeeeeeeisipäeeeeeev
Koooooooooooooolmapäev
Neeeeeeeeeeljapäev
ReLaPühapäev

Järgmisel hetkel sain muidugi kohe aru, et midagi on mäda. Miks peaks Kaspar mulle meelde tuletama, et ma pole ammu Jinyiga tüdrukute päeva teinud? Selge pilt - tööreis. Tavaliselt oleme Jinyiga terve päeva jooksul midagi vahvat ette võtnud just siis kui Kaspar on tööreisil. Mitte, et me seda muul ajal ei saaks teha, aga see on hea võimalus vaba aega veeta ja mitte liiga pikalt üksi olla. Kuigi, kui aus olla, siis mul pole enam üksinda olemise vastu midagi. Olen sellega harjunud ja ega seda just meeletult palju ka pole.

Seekord läks siis Kaspar seitsmeks päevaks New Jerseysse, mis tähendas, et ta lahkus kodust eelmisel neljapäeval. Kuna mul on neljapäeviti keelekool, siis nägimegi viimati neljapäeva hommikul. Reedel oli tööpäev, nagu ikka ja õhtuks olin pannud endale juuksuri aja kirja. Olen ju siin varemgi juuksuris käinud, aga vaid otste lõikusel. Kunagi varem pole ma lasknud siin juukseid värvida. See on taaskord selline asi, mida on pisut keeruline selgitada (ja ilmselt ka aru saada) neil, kes viibivad kodumaal. Võõrsil elades tunduvad sellised pealt näha väga tavalised asjad teinekord pisut hirmutavad. Ma ei tea isegi, mida ma selle juures kartsin, aga kartsin. Lükkasin seda otsust mõnda aega edasi ja siis võtsin telefoni kätte ja tegin selle hirmsa kõne ära, et aeg kirja panna. Nii ma reede õhtul sammud juuksurisse seadsingi ja tundsin, kuidas süda puperdab ikka kiiremini ja kiiremini. Pikk jutt lühidalt – loomulikult polnud kartmiseks mitte mingit põhjust. Juuksurisalong asub kodust u 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, teenindus oli super ja tulemusega jäin väga rahule. Elus esmakordselt käisin nii hiiglaslikus salongis, kus juhtus selline lugu, et üks inimene tegeles mu juuste värvimisega ja hoopis teine lõikusega. See pani mind muidugi kohe närviliselt mõtlema, et mis ma selle tip´iga teen siis? Kõige mõistlikum tundus silmanurgast jälgida, mida teised teevad. Teate küll, see vana hea jälgin-mida-teised-teevad-ja-teen-ka-nii tehnika. Vaatasin, et kliendid tulevad peale arve tasumist tagasi salongi ja otsivad oma juuksurid üles, et tip´i anda. No edasi oli juba lihtne, tegin teiste järgi. Tasusin oma arve registratuuris ära ja läksin salongi tagasi, et mõlemale juuksurile jootraha anda, sest teisiti oleks väga imelik tundunud. 


Laupäeva hommikul oli varajane äratus, sest Jinyi pidi mind kell 10.30 peale võtma ja nii võiski tüdrukute päev alata. Jinyi on jube vahva sõbranna, ta on alati nõus kõike tegema ja igale poole minema. Nii olimegi nõuks võtnud outlettidesse poodlema minna (et siinseks suveks ja Eesti suveks valmistuda) ja lisaks mõnda kohvikut külastada. Kohale jõudes küsis Jinyi mu käest, et kas alustame kohe mu lemmikpoest - minugi poolest! 

Pildistasin saagi üles ja nagu vasakul pool näha võib, siis valmistusin tõsisemalt just Eesti suveks:

 Tahan teha reklaami jooksutossudele. Ma pole mingi jooksuekspert, aga tegelen tervisespordiga ja 4-5x nädalas kulutan ka jooksulinti. Eelmisel aastal ostsin endale Sketchersi firma jooksutossud ja sattusin nendest täielikult vaimustusse. Seega enam nagu muud ei tahaksi trenni minnes jalga panna. Kui otsite endale jalanõusid, mis on kerged kui udusulg, aga samas toetavad teie jalga väga hästi, siis on see kindlasti õige valik. Soovitan soojalt. PS! Loomulikult on selle firma jalanõudel väga lai värvivalik, minu käsi lihtsalt ei tõuse sageli muu värvi järgi :)

Sellistel päevadel on ikka kombeks linnutiivul mööduda ja nii ka seekord. Kella poole kuue paiku tundsime mõlemad, et jalad on kanged ja enam ei jaksa. Oligi paras aeg võtta suund kodu poole.

Pühapäeval polnud samuti pikka magamist, sest kohver oli vaja pakkida ja kell 12 oodati mind all. Nimelt nii kui Merliis kuulis, et olen lausa terve nädala omapäi, tegi ta ettepaneku, et ma võiksin mõned päevad neil olla. Väga hea mõte! Olen seal varemgi pikemalt olnud ja see annab hea võimaluse koos palju asju teha ja kõik maailma asjad ära rääkida. Kuna viimasel ajal on tööasjades päris pingeline olnud, siis tundus paar lisa puhkepäeva täpselt see, mida vajasin. Mõeldud, tehtud. 

Merliisi juures oli tõeline puhkus ja paradiis!

Kiisu

 Chulo


Jube mõnus, et mitu päeva ei pidanud süüa tegema, ent ometi oli igapäevaselt laud uhkelt kaetud. Parem elu kui hotellis, ausõna. Soovitan selliseid sõpru soojalt :)


Teisipäeva hommikul käisime vaatasime uusima eestlase Texases ära. Nimelt sündis ühele eestlasele, kes siin elab, beebi ja oli paras aeg uus kodanik üle kaeda. 


Hiljem tõi Merliis mu koju tagasi ja oli aeg tööellu naasta. Teate, nagu peale puhkust ikka, raske on taaskord keskenduda ja end tööle sundida, aga kodus on ka ikka jube mõnus olla peale mitut päeva.
Ja saabki nädalale ring peale. Homme on taaskord neljapäev, kus ootab keelekool ja keskööl naaseb Kaspar. Kuidas see aeg nii kiiresti läheb, ma aru ei saa.

Mõnusat nädalat!
Maile