reede, 1. märts 2019

Koristamine


Kevadine suurpuhastus hakkab vaikselt õlale koputama. Paljudel inimestel tõmbub kõht sellest mõttest juba krampi – Appi, millal ma selle veel ette võtan! Terve nädalavahetus koristamiseks- mul pole sellist aega! Ma lihtsalt ei taha seda ette võtta, seda kõike on liiga palju!
Teate, mul on teile hea uudis- te ei peagi seda ette võtma. Kui mind ootaks ees 2-päevane koristusretk, siis ma ilmselt ei võtaks seda mitte iialgi ette, juba mõte sellest tundub jube. Mulle meeldib puhtus ja kord, aga mulle ei meeldi koristada.

Kuidas siis saab kõik korda ilma suurpuhastuseta?

Jagan ideid ja nippe, mida igapäevases elus ise kasutan. Minu jaoks on palju lihtsam koristada iga päev natuke + korra nädalas pisut rohkem kui natuke, kui, et koristada korra kahe nädala tagant hullunud pilguga mööda elamist, kus poleks enam segadusel otsa ega äärt. Meie igapäevane koristusrutiin näeb välja järgmine:
Igal hommikul peale hommikusööki koristan ma köögi- nõud rändavad kõik masinasse, kraanikauss saab harja ja nõudepesuvahendiga kerge nühkimise (et kõik toidujäägid kraanikausist eemaldada ja, et kraanikauss oleks ilus ja säravpuhas) ning kogu köögi tööpind saab kiire antibakteriaalse lapiga puhastuse ja kuivatuse. Kõik üleliigne rändab samuti tööpinnalt külmikusse ja kappidesse. Selleks kulub kokku maksimaalselt 10 minutit.

Seejärel sätin padjad diivanil paika, panen teleka kinni ja elutuba ongi korras – 30 sekundit.

Liigun vannituppa ja korrastan end ja vannitoa tööpinna ning kraanikausi ning panen vajadusel masinatäie pesu pesema. – 15 minutit

Viimasena liigun magamistuppa, klopin padajad üles, korrastan voodi ja eemaldan öökappidelt liigse (nt veeklaas või taskurätik) - 5min.

Hommikuste toimetuste peale tavapäraselt ma üle 30 minuti ei kuluta, aga see, kui palju selle ajaga tehtud saab on meeletu! Mulle meeldib alustada tööpäeva nii, et kodu on korras. Tunnen siis, et ka mu mõte ja vaim on korras ja saan keskenduda muule, kui nõudekuhjale kraanikausis või segamini voodile. Jube hea on tööpäevaga algust teha nii, et oled juba olnud produktiivne ja midagi kasulikku ära teinud.

Igal õhtul hoolitseb Kaspar selle eest, et nõud saaksid masinasse, masin tööle ja köögi tööpind puhtaks. Selline tööjaotus on kuidagi hästi loomulikult kujunenud ja ei võta üldse palju aega ega vaeva, aga on tohutu mõjuga. Kodu püsib igapäevaselt korras, nüüd on vaja veel korra nädalas tolmu võtta, põrandaid  ja muid pindu pesta (jooksvalt pesen ka külmkappi, mikroahju jms, mis vajavad pesemist, ma ei jäta midagi nö ekstra suurpuhastuse jaoks), mis ei võta väga kaua aega (kahepeale kokku kulub 1x nädalas suuremale koristusele maksimaalselt 1,5h). Igal asjal on oma koht ja seega koristamise aega ei võta see, et asjad tuleb oma kohale asetada, vaid koristuse aeg kulubki puhtalt pindade pesemisele-puhastamisele.

Igapäevast rutiini (vastavalt enda ajalistele võimalustele) soovitan julgelt kõigile, sest sellel on tohutult suur mõju igapäevaelule. Loomulikult peab igaüks kohandama oma rutiini vastavalt enda elutempole, käimistele- tegemistele, aga idee on selles, et kui teha natuke igas päevas, siis ei olegi mingit võimalust, et suur segadus, mille likvideerimine võtab 2-päeva aega, üldse tekkida saab.

Loomulikult saan aru, et väikeste lastega on korra hoidmine lausa omaette teema ja selles valdkonnas ma liigselt sõna võtma ei hakkagi, aga seda enam usun, et igapäevarutiin aitab täielikku kaost vältida.

Nagu väga paljudes valdkondades elus - määrav on see, mida teed igapäevaselt, mitte see, mida teed vaid mõnikord. 

Selleks, et liigset segadust ei saaks tekkida, on mõistlik ka asjade hulgal oma kodus silm peal hoida. Mulle näiteks ei meeldi lahtised riiulid. Nendele rändab alati liiga palju esemeid ja juba on tunne, et kõike on palju ja üldmulje sassis. Küll aga meeldib ka mulle üht-teist lihtsalt ilu pärast välja panna. Seetõttu oleme lahendanud selle riiuliga elutoas- igal riiulil on koht vaid ühe eseme jaoks ja mitte rohkem. 

Minu soovitus ongi hoida dekoratiivesemete kogus kontrolli all. Vajalike tarbeasjade paigutamiseks on parim lahendus kinnised sahtlid, kapid, korvid, karbid. Mida vähem visuaalset koormatust, seda puhtam on üldmulje ja seda lihtsam on koristada. Kui on lihtne koristada, siis tehakse seda üldjuhul ka meelsamini ja sagedamini. Ei oma mingit tähtsust kui moodne on diivan või kui kallid ja kvaliteetsed on ilupadjad diivanil, kui kodu on segamini ja lihtsalt koristamata. Vana hea lihtlabane koristamine on kõige alus ja kes meist ei tahaks, et kodu oleks iga päev korras. Taaskord- siin tuleb appi igapäevane rutiin. Me elame oma kodus ja tunneme end seal hästi, seega on loomulik, et asjad lähevad segamini. Küll aga võiks sama loomulik olla igapäevarutiin, mis aitab seda segadust likvideerida, ega tekita mingit liigset stressi.

Head koristamist!
Maile



esmaspäev, 25. veebruar 2019

Golf ja suur tähistamine


 Nädalavahetuseks oli meil täpselt null plaani, mõtlesime, et vaatame käigupealt, mis saama hakkab. Kaspar arvas, et võiks kuskile välja minna ja võttis naabritega ühendust, et neid ka kutsuda. Naabritel oli aga hoopis parem plaan laupäevaks- minna golfi mängima ja kutsusid meid ka kaasa. Me polnud seda varem teinud (ühe korra umbes sada aastat tagasi oleme golfi mänginud) ja olime plaanist kohe vaimustuses. Jessica broneeris meile laupäeva õhtuks koha ja nii oligi plaan kohe paigas.


Käisime juba laupäeva hommikul poes ära, et nädala toidukraam varuda ja, et pühapäeva hommikul saaks kohe hakata piduroogi vaaritama suureks sünnipäevaks. Poeskäiguga uimerdasime aga maru kaua nii, et kui koju jõudsime siis läks ikka väga kiireks, et õigeks ajaks valmis jõuda.

Houstonis on mitmeid golfimängu harjutamise kohti. Näeb see siis selline välja:




Niisiis on tegemist mitmel korrusel asuvate harjutusaladega, mis on igal seltskonnal võimalik ette broneerida. Olemine on hästi mugavaks tehtud, igal seltskonnal on oma diivanid, lauad, teenindaja, kes varustab söökide-jookidega ja loomulikult golfikepid ja löögiplats ja vajalik tehnika, et andmeid jälgida, kes kuidas lööb. 



Hästi mõnus õhkkond ja seltskond ja minu ainule eesmärk oli tabada seda õnnetut väikest palli. Teate, kui teile tundub, et golf on mingi kerge spordiala, siis te eksite rängalt. See tõesti ainult tundub nii. Mis see siis ära ei ole? Vibutad golfikeppi, lajatad vastu väikest valget palli ja sihid aga lipuga tähistatud augu poole. Oh, well… not that easy! Esiteks on juba golfikepid väga erinevad ja löögid nendega nagu öö ja päev. Teiseks, seda väikest valget palli tabada on väga raske! Ikka väga raske ja kolmandaks, selle kõige kõrvalt veel õiget lippu sihtida? Oh jeebus! Ma ütlen ausalt, minu ainuke eesmärk oli lõbutseda ja valget palli tabada… vähemalt paaril korralgi.


Ma käin iga nädal 4x jõusaalis, trennivabadel päevadel jalutame vähemalt 1,5h korraga. Ma arvasin, et olen päris liikuv inimene ja mida see väike golfimäng ikka teeb. Mu selg oli peale mängu õhtul nii valus, et heitsin põrandale pikali, sest see oli ainus koht, kus oli hea olla. Golfi ei tasu alahinnata, see on tõsine sport ja väga äge sport! Meil oli nii lõbus, aeg lausa lendas! Meil naabrinaisega jutt klappis esimesest sekundist ja löökide vahepeal oli vaja terve maailm ära arutada. Nalja sai kõvasti ja peale mitmetunnist golfimängu kutsusid naabrid meid tordikohvikusse. Kõik kaotatud kalorid oli vaja tasa teha.

Mina ja naabrinaine Jessica, tagaplaanil hakkab naabrimees Tim oma lööki kohe sooritama:

Me polnud varem Texases tordikohvikus käinud. Ma olen väga-väga suur koogisõber, aga üldiselt hoian end kohe jõua sellistest kohtadest eemale, sest vastasel juhul peaksin vist 16x nädalas trenni tegema ja seda ma ei tahaks sugugi teha. Aga vahel harva võib endale üht-teist ikka lubada ja laupäev oli just selline päev. Tordikohvikus oli vaatepilt nii uhke, et lihtsalt vaata ja imesta, nagu pulmatordid reas. Naabrite soovitusel võtsime ühe tõsise šokolaaditordi lõigu (jah seal taldrikul on 1 lõik!). Sõime Kaspariga kahepeale ühest lõigust vast pool või veidi enam ära ja pidime otsad andma. See oli nii hea, aga oi kui rammus suutäis! Tõeline tordielamus.



Pühapäev algas meil otseloomulikult paraadi vaatamisega ja ühtlasi panin kohe ka munad ja kartulid keema, et neist hiljem salatit teha. Kui asjad olid keenud ja jahtunud, siis tegime Kaspariga kartulisalatit, singirulle ja täidetud mune, nagu sünnipäevale kohane. Ilm oli taevalik, seega panime valminud toidu külmkappi ja läksime mitmetunnisele jalutuskäigule. Õhus oli kevadet! Tulbid ja nartsissid õitsevad pea igal sammul ja puudel on väikesed rohelised lehekesed. Ma armastan kevadet!



Hiljem katsime peolaua ja hakkasime kõnet, kontserti ja vastuvõttu vaatama. Mulle meeldis selle aasta kõne väga, päris parajalt koputati südametunnistusele ja seda sama, aga suuremates annustes, tegi ka kontsert. Minu hinnangul üks paremini õnnestunud kontserte ja väga õiges võtmes esitatud.


Hiljem võtsime ette Oscarite gala, mis samuti toimus eile õhtul. Kargasin suure kisaga püsti, kui minu suur lemmik Rami Malek Oscari võitis. Parim filmielamus ja täiuslikult mängitud roll üle väga pika aja. Eile oli üks suur tähistamine ja pidupäev mitmel rindel kohe!



Palju õnne kõigile!
Maile

neljapäev, 21. veebruar 2019

Üürikodu rõõmud


Käisime naabrite juures lauamängu mängimas ja tuli jutuks elukorraldus siin majas. Ka nemad on arvamusel, et meie majas on mustmiljon asja ligadi-logadi, aga mis seal salata, siin on odav elada. Eesti mõistes tundub üürihind muidugi kallis (maksame oma 70m2 korteri eest üüri ümmarguselt 1040 eurot + elekter + kommunaalid + tv + internet jms), aga siinses mõistes on see ikka maru odav. Oleme uudistamas käinud ikka väga palju erinevaid kortermaju nii meie piirkonnas, kui linnast väljas ja ikka ja jälle jõuame tõdemusele, et meil on odav. Kuna odav tuleb tavapäraselt ka teatavate miinustega, siis peab sellega leppima. Näiteks on kogu köögi- ja vannitoatehnika ilmselt ajast, mil me ise  alles lasteias käisime. Jah, nõudepesumasin teeb kõrvulukustavat lärmi, aga muidu töötab kenasti. Küll aga hakkas pesumasin, va sinder, streikima. Töötas küll, aga ainult siis kui rusikaga aeg-ajalt talle korraliku obaduse andsin, muidu jäi keset pesutsüklit seisma ja vahel riided ligunesid lausa mitu tundi seal, sest mul läks meelest ära, et panin pesu pesema ja vannitoas oli vaikus ja.. ühesõnaga on kõike ette tulnud. Kõige huvitavam nii vana pesumasina juures oli see, et sa pidid pingsalt kuulama, millal loputusvesi sisse hakkab jooksma ja siis vannituppa tormama, et loputusvahend sisse kallata (tsükli alguses said vaid pesugeeli sisse valada). Alguses võttis see harjumist, aga teate, inimene harjub kõigega ja nii juhtus suvel Eestis olles (ja moodsate 21. sajandi masinatega pesu pestes) korduvalt, et loputusvahend ununes panna, sest noh olen juba harjunud, et kohe alguses ju ei saa ja siis nii ta jäi.

Niisiis arutasime naabritega meie maja elu ja korraga nad teatasid, et nemad said uue pesumasina. Imetlesime siis kõik uue masina ääres seda tänapäeva imet ja mul oli maru kade meel, et neil nii uhke masin on ja meie omale lükka või ise jalaga hoogu juurde.

Kaspar tuli ühel päeval töölt ja teatas, et saame paari päeva jooksul vast uue masina. Mida?! Kuidas?! Ta oli all kontoris käinud rääkimas, et meil masin katki ja uut vaja. Kontorist öeldi vaid, et andke paar päeva aega ja uus masin paigaldatatske teile ära. Uskumatu! Ja mina arvasin, et pean ikka ootama, et vana masin täielikult välja sureks enne kui julgeks uut küsida.

Isegi paigaldusmehed naersid, milline eelmise sajandi elukas meil vannitoas on ja, et uus on ikka maru vinge ja poole suurem- poe või ise sisse. Jube pirakas on küll (mitte, et meil suuremat vaja oleks olnud) ja kui vaikselt ta veel töötab! Nii me siis seisime eile õhtul tutika masina ääres ja imetlesime, kuidas 21. sajandi ime meie koju jõudis.




Mõnusat neljapäeva!
Maile

kolmapäev, 20. veebruar 2019

Tehnika


Siin ma nüüd istun täismeigiga ja juuksed sätitud. Kell on 9 hommikul ja istun siin nii juba viimased 3h. Kontekstiväliselt kõlab see ikka maru veidralt, aga asume siiski asja kallale.

Esimese kahe aasta jooksul oma doktoriõpingutes sooritasin ära kõik ained, kus peab osalema. Mul oli juba õppima asudes tunne, et tahan kõik ained võimalikult kiiresti ära teha, et kui hiljem elu vahele tuleb, siis ma ei pea kella peale koolis mingis aines istuma. Nii saigi tehtud, välja arvatud üks aine, mida ei lubatud ette ära teha. Niisiis jäi see üks aine selles mõttes ripakile, et ka akadeemilise puhkuse ajal ei lubatud seda teha.

Nüüd, 5. detsembril väljusin ametlikult 2 aastat kestnud akadeemiliselt puhkuselt ja see tähendab seda, et olen täiskohaga õppur, kes peab ka kõigest sinna juurde kuuluvast osa võtma, kaasa arvatud nimetatatud ainest. Kirjutasin professorile, kes ainet läbi viib, et kas oleks ehk mingi õhkõrn võimalus aines osaleda Skype vahendusel, kuna elan teisel pool maakera. Tema selles probleemi ei näinud ja nii saigi kokku lepitud, et mina osalen arvuti vahendusel aines.

Täna oli käes päev, kus aine toimus esimest korda. Kuna Eestis oli algusajaks märgitud 14.15, siis minu jaoks tähendas see ülivarajast äratuskella – lausa kell 5! Olin eile õhtul nii närvis, et sain alles kell 12 magama, aga pole hullu. Kui vaja, suudan end totaalselt kokku võtta, et varakult ärgata ja funktsioneerida. Kell 5 olingi kõpsti püsti ja niisamuti ka Kaspar. Solidaarsusest ärkas ka tema sama vara, sõime koos hommikust ja ta läkski juba kell 6 kontorisse, et kodus oleks hiirvaikus, kui mu seminar pihta hakkab. Kuna tegu oli nii varajase tunniga, siis oli vaja end tavapärasest rohkem sättida, et mitte välja näha nagu totaalne padjanägu kuubis. Mulle andis natuke rahu teadmine, et üks teine doktorant osaleb samuti arvuti vahendusel, sest viibib õpingutega seoses parasjagu Šveitsis. Niisiis polnud minu nägu ainuke, kes suurelt ekraanilt auditooriumi täistähelepanu sai.

Helikvaliteet oli üsna kehvake (kivi meie osakonna kapsaaeda), aga seminari juhtiv professor oli niivõrd vastutulelik, et kordas paljusid esitatud küsimusi otse mikrofoni, et oleks paremini aru saada. Asjad said aetud ja kiired 3h hiljem saigi esimene seminar edukalt läbi.

Küll see tehnika on ikka hea asi!

Mõnusat kolmapäeva!
Maile

teisipäev, 12. veebruar 2019

Inimene teeb plaane, aga...


(1)
Alles kolm nädalat tagasi hüppasin rõõmust lakke, sest ees oli ootamas doktoritöö viimase etapi alustamine. Mitte nii kiiresti! Vahepeale on mahtunud liitri jagu pisaraid ja pettumust. Pikk jutt lühidalt – umbes paar nädalat tagasi istus doktoritööde kaitsmiskomisjon koos ja võttis vastu hulganisti tähtsaid otsuseid, mis muudavad olukordi ka nende jaoks, kes on juba 5 aastat õppinud (mina). Niisiis tuleb kirjutada veel üks artikkel. Jah, lugesite õigesti. Veel üks artikkel. VEEL ÜKS ARTIKKEL. Veel üks artikkel. Oh, taevas!

Kui sellest oma õega rääkisin, siis ta viskas õhku lause: Kas see on seda kõike väärt? Ja ärge saage minust valesti aru, mu õde pole loobuja. Ta pole mitte iialgi alla andnud, isegi kui on väga raske. Tema sihikindlus on mulle olnud terve  elu jooksul suureks eeskujuks. Ta ütles kohe oma lausele jätkuks, et ta ei mõtle mingil juhul loobumist, lihtsalt ta on tabanud end mõttelt, kas kogu see ajakulu ja närvikulu on seda kraadi väärt. Ma pole isegi selles enam kindel.

Öeldakse, et doktorikraad on inimeste elutöö. On põhjus, miks seda tehakse 10+ aastat ja miks see on vaid käputäiel inimestel, sest see võtab sinust väga suure osa. Kõrvalseisjal on sellest raske aru saada ja ma ei mõista seda sugugi hukka. Minu eluunistus oli (on) saada doktorikraad, aga vahel lükatakse sind nii palju kordi pikali, et hakkad ise ka kõiges juba kahtlema.
Pagan küll, veel üks artikkel?! Ma olin sellest uudisest šokis, vihane, kurb lõpuks tuim ja siis jälle vihane ja kurb.

Inimene teeb plaane, aga…

(2)
Eelmisel nädalal võtsin aja mõneks päevaks maha. Kaspar sõitis tööreisile ja mina Merliisi juurde. Tahtsin oma aju välja lülitada. Kahjuks sellist nuppu leiutatud ei ole. Seega andsin endast parima, et sellele mitte liigselt mõelda. Merliisi juures oli korralik teraapia, sest kass ja koer olid igal võimalikul juhul mul süles. Kaanisin topeltkoguse kohvi päevas ja tundsin, kuidas maailm hakkab mustast värvist vaikselt tumesiniseks muutuma. Õhtuti kokkasime Merliisiga päris põnevate retseptide järgi toite ja veetsime lihtsalt koos aega. Nagu teada, siis sõbranna- ja loomateraapia on need kõige tõhusamad.

Hommikusöögipatrull Merliisi juures:

 ❤




(3)
Nädalavahetusel oli meil auto renditud, sest plaanisime sõita linnast välja outlettidesse Kasparile talvejopet ostma. Lisaks oli meil veel üht-teist vaja. Talvevarustusel on praegu suured soodusmüügid ja alates märtsist pole talvekaupa enam paljudest poodidest saada (asendub suvekraamiga). Käik oli asjalik, sest Kaspar sai lausa kaks jopet-  “igapäevajope”  ja “linnajope” 😎



Täiesti juhuslikult leidsin poest sellise vahva kleidi. Olin alguses pettunud, et minu suurust ei olnud ja tahtsin kleiti käes hoides lihtsalt pilti saada:

... aga siis leidis Kaspar õiges suuruses kleidi ja no kuidas sa jätad sellise vahva asja poodi?

Õhtuks olid tallad korralikult rullis poodides tuulamisest ja auto kraami täis. Käime alati nimekirjadega poes, et midagi vajalikku ei ununeks.


Pühapäeval pidime sõitma Yangidele külla, aga öösel ärkas Kaspar suure silmavaluga üles ja kui talle otsa vaatasin, siis nägin väga paistes ja punast silma. Selgus, et tegemist on odraivaga, mis iga tunniga hullemaks läks. Vaene Kaspar oli lõpuks omadega totaalselt läbi ja tühistasime küllamineku.
Inimene teeb plaane, aga…

Update Kaspari silma asjus: on märgata paranemise märke 😊

(4)
Ükspäev jalutasime Kaspariga ja ütlesin talle, et mu arusaam sellest, kes ja kus ma olen 30-aastasena oli midagi muud. Ma arvasin, et selleks ajaks olen juba midagi saavutanud ja purjetan oma karjäärilainetel edukalt. Siis aga tabas reaalsus ja sain aru, et 30 olen küll, aga polegi nagu väga kaugele jõudnud, vähemalt mitte nii nagu ma olin seda ise enda jaoks mõelnud. Kaspar minuga ei nõustunud ja ega me sellel teemal pikemalt peatunudki. Ise jäin aga mõtlema, et inimene teeb küll plaane, aga…

Ega ma alla pole andnud. Viimastel päevadel olengi tegelenud uue artikliga. Maru raske oli alustada. Juhendajad tahtsid, et ma endale mitmetasandilise mudeldamise selgeks teeksin ja siis täiesti uut lähenemist katsetaksin uues artiklis. Ma polnud sellise asjaga varem kokku puutunud ja hakkasin siis otsast minema ja lugema ja õppevideosid vaatama. Kuulasin nagu jaapani keelt, mitte midagi ei saanud aru alguses. Katsetasin ja vaatasin uuesti ja katsetasin uuesti ja sain esimesed tulemused kätte ja korraga oli nagu kergem olla. Uhke tunne oli ka, et olin selle ise selgeks õppinud ja tumesinine maailm hakkas juba helesinise moodi minema.



Maile

esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Linnapeale laiama


Oleme enam-vähem sada korda mõelnud, et läheks mõni nädalavahetus kesklinna (Downtown) pidutsema, aga no kuidagi pole selleni jõudnud. Reedel oli lõpuks aeg see mõte teoks teha, sest olime kutsutud Merliisi juubelile, mis toimus kesklinnas. Eesti mõistes on vast üsna tavaline pidada oma sünnipäeva nt Tallinna kesklinnas restoranis kui ise elada näiteks linnast pisut väljas, ütleme näiteks, et Uuesalus. Siin on mastaabid pisut teised ehk siis kui meie sõidame enda linnaosast kesklinna, siis kulus uberil selleks umbes 45 minutit. Merliis ja Jeff elavad linnast väljas (Eesti mõistes siis nt nagu Uuesalus), siis neil kulub kesklinna sõitmiseks umbes tunnike (olenevalt liiklusest võib see tund vabalt ka 1,5 tunnini minna või rohkemgi). Seega siin on vahemaad teised ja seda erilisem oli ka sünnipäevakutset kesklinna saada.

Peoks valmis!

Peenes restoranis oli laud kinni pandud ja sünnipäev võis alata! Nii lõbusat õhtut pole meil juba ammu olnud. Mul olid öösel koju jõudes põsed naermisest valusad, see on muideks maru hea tunne. Restoran oli väga peen ja mina otsustasin elus esimest korda kammkarpe proovida. Olin seda juba ammu teha tahtnud, aga polnud nagu head võimalust avanenud ja julgusest oli ka siiani puudu jäänud. Nüüd aga proovisin need lõpuks ära ja ei pidanud kahetsema. Ma olen hirmus suur mereelukate fänn ja kui seda oled sinagi, hea lugeja, siis soovitan soojalt proovida. 

Sellised need kammkarbid on:

Peale kahte üsna kanget margaritat ja veini (hea mõte on need kaks omavahel kombineerida muidugi) hakkasin ma juba hommikut kartma. Ma ei tea mis ime see sündis, aga hommikul oli täiesti inimese tunne! Ma olen Ameerikas elades oma alkoholi tarbimist kõvasti vähendanud võrreldes varasemaga ja seetõttu on vahel juba peale kahte klaasi veini hommikul tugev peavalu ja kahetsus kiire tulema. Mis aga seekord juhtus on puhas ime.

Kauni juubilariga ❤


Laupäeval tegime oma poetuuri ära, sest õhtuks oli oodata külalisi. Seekord tulid naabrid (Adamsid) meile külla ja nad võtsid oma koera ka kaasa. Koer on neil ikka maru vahva! Ta on alles kutsika-ohtu ja tahab hirmsasti mängida. Nagu lastega ikka, siis võeti ka talle oma mänguasjad kaasa, millega ta ringi tuuseldas. Korraga avastas koer elutoas oleva täispikkuses peegli. Ta vaeseke arvas, et peeglist tuleb talle vastu mängukaaslane, isegi oma mänguasjad tassiti peegli-koerale ette, aga kahjuks ei tulnud sealtpoolt keegi temaga mängima.

Saage tuttavaks, tema on meie naabrite koer Liam:

Pakkusime külalistele üsna kodumaist kanapraadi ahjukartulitega ja lisaks olin teinud eriti küüslauguseid singirulle- vana hea klassika. Nad olid rullidest vaimustuses. Naabrid tunnistasid, et olid lausa kodus guugeldanud, mida Eestis üldse tavapäraselt toidulaualt võiks leida ja olid nii hapukapsastest kui seapraest meile jõudes päris teadlikud. Pean vist oma hapukapsad uuesti käima panema, et nad proovida saaksid. See võtab kõigest 3 nädalat aega, aga kus see kiire ikka on.

Adamsitega oli ikka ülitore. Mehed võtsid korraliku maailmaparanduse ette ja juttu jätkus ikka väga kauaks, lausa kaheni öösel. Õpetasime neile oma lemmikut lauamängu – Ticket to Ride (Rongimäng). Mängu õpetamine võttis arvatust umbes topelt rohkem aega, sest ei mina ega Kaspar polnud kunagi varem ühtegi lauamängu kellelegi proovinud inglise keeles õpetada ja see oli omajagu naljakas, sest meil polnud osadest terminitest aimugi, kuidas need võiksid inglise keeles olla. Aga väikese fantaasiaga saime asjad aetud ja mängu selgeks õpetatud. Neile kusjuures meeldis see mäng väga ja kui laupäeval sai selline prooviring tehtud, siis järgmine kord saab ilmselt juba korralikult mängima hakata.


Nädalavahetus oli ülisotsiaalne ja tore ning pühapäevaks oli meil toss korralikult väljas. Võtsime ette hiiglasliku jalutuskäigu, sest päike paistis ja väljas näitas +17 kraadi sooja. Õhtul vedasime end veel trennigi ja ega midagi muud tarka selle päevaga ette ei võtnudki, vahel on hea lihtsalt niisama olla.





Töist nädalat!
Maile

pühapäev, 20. jaanuar 2019

Meet the Adams Family


 Viimased 2-3 nädalat on Kaspar särades töölt koju tulnud ja öelnud, et tema paitas mingit vahvat koera meie maja juures. Kaspar on maailma suurim koerasõber ja alati paitab neid, kui omanikud oma lemmikuid jalutavad. Meie majas elab palju koeri ja kuidagi on sattunud nii, et sellel ajal  kui Kaspar on töölt koju jalutanud, siis jalutab üks naine alati samal ajal oma koera. Kaspar on seda koera paitanud ja naisega juttu rääkinud. Eelmisel reedel tulime kontorist lõunapausile koju ja korraga ütles Kaspar, et teisel poole tänavat ongi see sama koer oma perenaisega, kellest ta mulle rääkinud on, et läheme teeme teid ka omavahel tuttavaks. Nii läksimegi nende juurde ja ka mina tutvusin kuulsa koera ja tema omanikuga. Koer oli muidugi väga armas ja tema perenaine väga meeldiv inimene. Rääkisime pisut juttu ja korraga ütles naine, et kas me tahaksime neile millalgi külla minna, et nad abikaasaga hea meelega tutvuksid uute inimestega ja neile meeldib väga võõrustada. Nii leppisimegi aja kokku, millal neile külla läheme.

Eile õhtul oligi kokkulepitud aeg käes. Ma olin nii värvis, et palusin eelnevalt kodus Kasparil meile klaasid veini välja valada ja natuke julgestust juua. Kui oled 6-aastane, siis pole mingit probleemi minna võõra lapse juurde ja temaga lihtsalt sõbraks hakata. Kui oled 30, siis on korraga see ettevõtmine hirmutav. Miks? Ma ei tea. Lihtsalt on.

Haarasime oma külakosti kaasa, kõndisime üles neljandale korrusele ja koputasime värisevate kätega uksele.


 Tim, koera peremees, oli meid rõõmsalt uksel tervitamas. Koera perenaine, Jessica, tuli kohe kiiresti samuti köögist meid tervitama, veinid valati välja ja aktiivne suhtlemine võis alata. Adamsid olid väga sõbralikud ja avatud ja suhtlemine oli esimesest sekundist väga sundimatu ja lihtne. Me oleme ise üsna avatud inimesed ja suhtlemisega ei ole mingeid probleeme. Kuna perenaine tegi köögis alles süüa, siis ma läksin automaatselt kööki ja hakkasin temaga seal rääkima. Mehed sattusid oma sarnaste ametite tõttu elutoa diivanil koheselt pikemale vestlussoonele ja koer tiirles nii meie kui meeste vahel ja ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. 

Adamsid on meiega sisuliselt samaealised, Tim on arendaja ning Jessica oli advokaat. Tegemist on väga tarkade, haritud ja väga väga palju reisinud inimestega. Selgus, et Jessica on reisinud Lätti, Soome, Rootsi, aga mitte Eestisse! Nüüd ta muidugi kahetses, et Eesti ajanappuse tõttu oma listist välja oli jätnud.

Millega siis võhivõõraste inimestega rääkida? Rääkisime oma erialadest ja tööst, loomulikult on lõputuid jutte reisimisest, sest meil oli üsna palju kattuvaid kohti, mida oleme külastanud. Vaba aja veetmisest, meie siia kolimisest. Teemasid jätkus ja mitte kordagi ei tekkinud piinlikku vaikust, et millest me nüüd räägime. Hästi huvitav oli olla iseenda kortermajas hoopis teistsuguse planeeringuga korteris ja eriti mõnus oli südaööl koju jalutada, mis võttis kokku umbes ühe minuti – nii mugav!

Jube hirmus tunne oli taaskord mugavustsoonist end välja lükata, aga mul on väga hea meel, et seda tegime. Tutvusime väga huvitavate inimestega ja kutsume nad järgmisel korral kindlasti endale külla.

Rõõmsalt külapealt kodus tagasi:


Mõnusat pühapäeva jätku!
Maile

reede, 18. jaanuar 2019

Koduigatsus



Koduigatsus on imelik asi. Kui keegi ameeriklastest küsib, kus mu kodu on, siis automaatne vastus on “Eestis”. Kui ma eestlasega räägin millestki ja jutu sees mainin “läksin koju või mingi asi on kodus,“ siis muidugi mõtlen siinset kodu, kus me elame. Ma olen hästi tugevalt kodu-kana tüüpi inimene selles tähenduses, et kodu/kodusoojus ja hubasus on minu jaoks väga olulised. Tean inimesi, kes ütlevad “ah, mu kodu on seal, kus nagis jope ripub” ja ma ei mõista seda, ma ei saa isegi aru, mida see lause tähendab. Ent siiski, kodu pole ju pelgalt hoone, kodust teevad kodu sealsed inimesed.

Kui aga suvel olen pikalt Eestis, päris oma inimeste keskel, siis ma sageli ei tunne end kodus, tihti tunnen end hoopis külas ja sageli mõtlen, et “tahan koju” ja mõtlen selle all seda füüsiliselt keskkonda siin, oma isiklikku ruumi. Eks see on suures osas tingitud sellest, et Eestis olles oleme ju 100% alati kellelgi külas ja see on pikas perspektiivis väsitav. Lõpuks tahaks lihtsalt omaenda koju, kus vabalt olla.

Jällegi, kui olla mitu kuud järjest Ameerikas, siis iga pilt Eestist teeb südame alt soojaks ja tuleb peale koduigatsus. Jube keeruline seletada. See käib peal nagu lainetena.

Hea lugeja, kes Sa oled juba mitu aastat võõrsil elanud, kuidas Sa selle koduigatsusega toime tuled või ma olen ainuke, kes sellega rinda pistab? Jube huvitav oleks lugeda!

Ilusat reede õhtut!
Maile

teisipäev, 15. jaanuar 2019

Nädalavahetus



Üle pika aja oli ees ootamas nädalavahetus, kus ei olnud plaanis arvutit avada töistel eesmärkidel. Ootasin seda kohe suure põnevusega. Nädalavahetuseks lubas ka päris sooja ilma ja meil oli plaanis terve päev väljas veeta. Plaan oli sõita bussiga kesklinna suunal, jõe ääres maha minna, mööda jõe äärt jalutada kesklinnani, seal omakorda lõunatada ja siis kinno minna. Tundub nagu päris hea plaan? Mitte nii kiiresti!

Tahtsime vahetada oma tv-paketti ja selleks peab kaablimees ise kohale tulema. Võimalikuks ajaks pakuti laupäeva ajavahemikus 8-12. Okei, mis seal siis ikka, pole hullu. Kell 12 on ikka veel sisuliselt terve päev ees. Kaablimees tuligi umbes kell 10 ja lahkus kell 16! Ilm oli nii ilus ja me lausa nägime, kuidas päike libiseb käest, aga kaablimees ikka veel asjatab. Mida seal on 6 tundi asjatada? Mul pole aimugi. Vahepeal ta läks ära ja lubas kohe tagasi tulla. Kohe oli 2 tunni pärast. Me olime vihast täpilised, sest tagasi tulles ta vabandas ja ütles, et kaotas lihtsalt ajataju. Oh taevas, kuidas see võimalik on?! Ta oli nii veider, nagu oleks pilves, kes teab, ehk oligi.

Kell 16 oli plats puhas ja päike libises juba üsna madalalt. Vahetasime kiiruga riided ja mõtlesime, et mis me siis nüüd teeme. Läksime ja tegime hoopis oma nädala toidupoetiiru ära, et saaks midagigi asjalikku päevaga tehtud ning lükkasime oma päevaplaanid pühapäevale, kus enam küll nii soe ilm ei pidanud olema, ent siiski lubati päikest terveks päevaks.

Pühapäeval tegimegi plaani teoks ja sõitsime bussiga 20 minutit. Läksime suvalises peatuses maha ja hakkasime mööda looklevat jõeäärt kesklinna poole jalutama. Jõe ääres on mitmeid kergliiklusteid, mis olid inimestest päris pungil. Tundus, et pool linna naudib ilusat ilma ja kevadehõngu. Tegime peaaegu 11km jalutuskäigu, mis oli nii mõnus! Kinno enam ei jõudnudki minna. Sõime lõunat ja lihtsalt nautisime päeva. 



Jaanuaris-veebruaris tasub valvsa pilguga ka kaubanduses ringi luurata, sest talveasjad on sageli soodsate hindadega ja need on siin märtsi alguseks lettidelt kadunud (siis pannakse juba suviseid asju müüki, sest märtsi teisest poolest on ilm üsna suvine). Kuna meil on olnud plaanis mõned joped/saapad endale osta (sest ka siin on talviselt krõbedaid ilmasid omajagu), siis on just nüüd aeg seda teha.

Niisiis jõudsimegi alles õhtuks ümmarguste taldadega koju. Kuidagi eriliselt mõnus tunne on, kui oled terve päeva väljas olnud ja päeva täiel rinnal nautinud.



Ilusat nädalat!
Maile

reede, 11. jaanuar 2019

Jube hea on olla


Täna hommikul oli kell 6 Skype koosolek juhendajatega. Selles ei ole midagi ebatavalist, on neid koosolekud olnud varem ja tuleb ilmselgelt veelgi. Täiesti eriliseks ja ebatavaliseks tegi selle koosoleku asjaolu, et me arutasime mu doktoritöö viimase etapi kavandamist. Viimase etapi? Oh taevas! VIIMASE! Sain valmis oma järjekordse  artikli ja saadan selle lähipäevil keeletoimetusse ning sealt edasi rändab käsikiri ajakirjale retsenseerimiseks. Muidugi tuleb valmis olla igasugusteks ootamatusteks (halvimal juhul tagasi lükkamiseks), AGA keskendume siiski positiivsele. Sain juhendajatelt kiita, et keelekasutus ja artikli üldine kirjutamine on sel korral olnud kõvasti valutum ja päris palju arenenud. Mu juhendaja suust kuuleb kiidusõnu sama sageli, kui…. mitte kunagi. Teate, täiskasvanu tahab ka kiitust. Tihti külvatakse lapsed kiitusega üle ja täiskasvanud peavad kuidagi ise hakkama saama, sest noh, neile pole seda vaja? Minu meelest ikka on. Hea sõna innustab tihtilugu rohkem kui ükskõik, mis muu. Kaspar kiidab mind pidevalt, et kõvasti pingutan ja see on väga tore, aga meeletult liigutav on saada kiitust oma ala professionaalilt, kellega aastaid kõrvuti koostööd tehakse. Tema näeb ju täpselt, et mida ja kui palju.

Mis see doktoritöö viimane etapp siis endast kujutab? Seda nimetatakse “katuseks”, mis on sisuliselt järjekordne teadusartikkel, mis võtab kogu doktoritöö (ehk avaldatud teadusartiklid) kokku. See katus on justkui kotkas, mis lendab kõikide teiste artiklite kohal ja katab oma sisu poolest neid, kuid ei korda just üks-ühele (ei ole copy-paste). Räägitakse, et katust kirjutatakse lausa kuni terve aasta ja saadakse selle käigus esimesed hallid karvad pähe. Minul on terve aasta selleks tööks varutud küll, sest ma tean enda töötempot, oma võimeid ja ei taha sugugi selle töö mahtu alahinnata. Harju-keskmiselt kirjutatakse seda u 6-9 kuud. Küsisin hommikusel koosolekul muretult juhendajalt, et kui kaua tema omal ajal katust kirjutas, siis sain vastuseks, et 9 päeva (ta on oma ala geenius). Ma hakkasin millegipärast jubedalt läkastama selle uudise peale. Vesi läks kurku..

Umbes paar kuud tagasi küsiti minu suviste tegemiste kohta ja juuni alguseks paluti mind osalema ülikoolis bakal./magistriastme lõputööde kaitsmiskomisjoni liikmena ning juuli alguses bakal./magistriastme sisseastumiseksamite komisjoni liikmena ning ka ette valmistama sisseastumiseksameid. Me plaanime suvel nagunii Eestisse tulla, pole probleemi seda vastavatele kuupäevadele ajastada. Korraga tundsin end maru hästi ja vajalikuna. Tundsin seda sama mõnusat tunnet, mis möödunud suvel ülikoolis toimetades. Ma armastan oma eriala ja olgugi, et doktoritöö kirjutamine on silmade juurde esimesed kortsud toonud ja mustmiljon närvirakku röövinud ning ilmselgelt kõige raskem asi, mida senises elus olen ette võtnud, ma siiski armastan oma eriala. See paneb mul silmad särama ja ma tunnen, et teen vajalikku tööd.

Päris lõpuni on veel tükk maad minna ja kindlasti mahuvad sinna vahele veel mõned tagasilöögid, AGA täna keskendun vaid positiivsele ja kuidagi….jube hea on olla.

Peale varahommikust koosolekut sõime hommikust ja sättisime end kontorisse, sest reeded on mul kontoripäevad:

Vaade kontorist:

Kaspar võtab oma casual Friday´t väga tõsiselt:


Mõnusat nädalavahetust!
Maile

teisipäev, 8. jaanuar 2019

Kuidas 2018 eesmärgid täitusid?


Kõik, kes mind tunnevad on hästi kursis sellega, et püstitan endale iga aasta alguses eesmärke. Nii tegin ka eelmise aasta alguses ja nüüd on paras aeg tulemustega tõtt vaadata. 

Minu jaoks on eesmärkide püstitamine alati midagi sellist, mille nimel peab pingutama. Loomulikult võivad kõik inimesed just endale sobilikke eesmärke seada (ka neid, mille nimel ekstra pingutama ei pea), aga minu jaoks pole sellel mõtet. Eesmärk on midagi, mille poole püüelda. Midagi, mille suunas end arendada. Aasta on pikk aeg ja ma oleks väga kurb (ja ilmselt šokeeritud) kui avastaksin terve aasta möödudes, et ma pole midagi uut juurde õppinud või edasi arenenud. Kohapeal tammumine tundub minu jaoks raiskamine ja tekitab õudust. Inimene peab arenema ja õppima ja selle nimel on mõõdukas pingutamine vajalik. Ükski suur asi ei juhtu niisama, kogemata (ma ei mõtle siinkohal lotovõite või midagi muud juhuslikku). Kui sa tahad midagi saavutada, siis tuleb selle nimel tööd teha ja see on täiesti loomulik.

“Kui sa külvad maisi, siis on ootuspärane, et sa saad saagiks maisi. Kui sa ei külva midagi, siis on ootuspärane, et saaki mullast ei virgu, sest mitte midagi pole sinna külvatud.”- Dave Ramsey

Eelmise aasta alguses seadsin endale kolm eesmärki:
1.      Avaldada teadusartikkel
2.      Liikuda rohkem- täpsemalt 2600km aastas
3.      Reisida Kaspariga ja nautida elu

Esimese eesmärgi saavutamine võttis minust kõige rohkem. Pikk jutt lühidalt – juunis olin olukorras, kus tahtsin kõigest kooliga seonduvast välja astuda. Olin näoli mudas. Olin kohas, kus ma pole iial varem olnud. Möödunud kevad oli mitmes plaanis meie peres väga keeruline aeg ja tagasi vaadates tundub, et nutsin sellel ajal iga päev, puudus igasugune motivatsioon jätkata. Ühel jalutuskäigul ütlesin Kasparile, et ma ei suuda enam kooliga jätkata, mul puudub jõud, motivatsiooni pole enam millestki ammutada. Ilmselgelt oli ka Kaspar sellest teekonnast väsinud ning toetas mu otsust. Plaan oli Eestisse minna ja kooliga lõpparve teha.

Esimesel päeval Eestis olles tuli mulle telefonikõne, mis muutis kõik. Olin ajavahest alles segane ja esimesel päeval Kaspari õe juures külas kui korraga tuli kõne mu juhendajalt, kes lausa säras telefoni otsas – mu artikkel on vastu võetud ja avaldatakse. Minu artikkel avaldatakse?! On väga raske kirjeldada seda tunnet, mis mind tollel hetkel valdas. Olin selle hetke nimel viimased 4 aastat tööd teinud ja nüüdseks valmis loobuma. See ajastus oli nii filmilik, et sellele on täiesti fantastiline tagasi mõelda.

Artikli avaldamine andis mulle meeletu motivatsioonipuhangu edasi tegutseda ja jätkata oma teekonda. Ees ootas veel ühe – VIIMASE  artikli kirjutamine + avaldamine (mida ma polnud veel alustanudki) ja mul oli motivatsiooni seda teha.

Esimene eesmärk sai 100% täidetud. Selle hind oli minu jaoks äärmiselt kõrge, aga see sai tehtud!

Teine eesmärk oli liikuda rohkem. Aastal 2017 läbisin kokku 2450,56 km (keskmiselt 47 km nädalas; 6,7km päevas). Aastal 2018 oli eesmärk läbida kokku 2600 km ehk 50 km nädalas ja u 7 km päevas. Tegelikkuses läbisin kokku 2554,14 km ehk siis eesmärgist jäi puudu 45,86km (umbes ühe nädala jagu liikumist). See eesmärk ei saanud täidetud ja ega siin polegi muud kui iseenda laiskust süüdistada, sest mis see muu ikka on olnud.

Ma ei ela selleks, et liikuda. Ma pole mingi trennihunt. Mulle meeldib liikuda, mulle meeldib joosta, aga “vabatahtlikult” ma seda vaevalt nii palju kordi nädalas teeksin. Kahjuks on mind “õnnistatud” geenidega, et ainuüksi koogi vaatamisest maanduvad selle kalorid mu puusadele. Loomu poolest olen ma meeletult suur magusasõber ja kui keegi väidab, et magusasõltuvust saab endalt nö ära treenida, siis ma ei usu seda. Ma olen ja jään suurimaks magusasõbraks. Küll aga püüan end muidugi teadlikult ohjata ja teen nö magusavabasid perioode, sest suhkrusõltuvus on küll täiesti reaalne asi, mida saab nö vähemaks treenida. Seega, ma treenin, et näha hea välja, aga ka, et tunda end hästi. Peale trenni ma olen alati parem inimene- tuju on hea ja meel on rõõmus. See trenni jõudmine on 99% kordadest see kõige raskem osa, aga hea lugeda, sa tead seda ilmselt isegi.

Lisaks meeldib mulle, et see “10 000 sammu päevas” lause on mulle viimasel kahe aastaga kuklasse nagu kleebitud. Harjumusel on meeletu jõud ja kui pikka aega ajada oma rida, siis see harjub nii sisse, et ka trennivabadel päevadel tahan ma lisaks iikuda, et oma sammud täis teha.

Väga piinlik ja kurb, et ma ei suutnud oma eesmärki täita, püüan järgmisel aastal rohkem pingutada.

Kolmas ja viimane eesmärk oli reisida ja elu nautida. 
See oli kõige meeldivam eesmärk minu jaoks. Ma armastan reisimist! 2018 aasta jooksul käisime puhkuse raames  San-Antonios, Washingtonis, Eestis, Rootsis (mina), Lätis (Kaspar), Kreekas (mina), San Diegos Californias, Bahamal  ja lausa kolmel korral New Yorkis. Seda on ühe aasta jooksul rohkem kui küll. Tunnen, et oleme viimasel kahe aasta jooksul meeletult palju reisinud. Reisimine on olnud meie kirg ja oh, kus me oleme seda alles teinud! See tundub tagasi vaadates lausa uskumatuna. 

Ma jumaldan Kaspariga koos reisimist! Tal on oskus muuta kogu protsess mängleva kergusega hästi kergeks kulgemiseks -transpordile on mõeldud, majutusega on korras, lõunasöögikohad on valitud ja välja pakutud hetkel kui tunnen, et kõht läheb tühjaks. Kahekesti reisides on muidugi selles osas äärmiselt lihtne, et me tunneme üksteise vajadusi hästi ja seetõttu ei teki kunagi küsimusi teemades- millal me sööme? Kas/millal kohvipausi teeme? Vms. Oleme palju reisinud ja kõik need asjad on nii sujuvalt välja kujunenud. Mäletan, et järjekordsel New Yorki reisil olles mul samm aeglustus ja Kaspar vaatas kella ja ütles momentaalselt: “Su aku saab tühjaks, muidugi, meil on ju kohvipausi aeg ammu käes!” See oli väike, aga väga liigutav asi minu jaoks.

Möödunud aastal oli meil suur õnn reisida ka koos sõprade ja peredega, mis andis meie reisivaramusse tohutult palju juurde - aitäh teile!

Ma armastan seda, et oleme viimasel kahe aasta jooksul õppinud elu nautima ja ma ei räägigi siinkohal vaid reisimisest. Lihtne on end reisil olles välja lülitada argisest ja nautida hetke, usun, et seda oskavad kõik. Teine teema on seda teha kodus nö argiasjade keskel. Me oleme seda viimasel kahel aastal õppinud ja usun, et saame juba päris hästi hakkama. Näiteks paar nädalat tagasi, reede õhtul, Kaspar tegi süüa ja ma istusin köögi laua ääres, et talle seltsi pakkuda. Kaspar valas meile veini välja ja juttu jätkus pikemalt (kell oli ehk umbes 19 õhtul). Me istusime seal köögi laua ääres lõpuks kella 1-ni öösel ja lihtsalt rääkisime asjadest ja naersime. 


Kas püstitasite ka ise möödunud aastaks eesmärke? Kuidas need täitusid?

Ilusat aasta algust!
Maile