Welcome to Miami vol 3

Meie Miami reisi I osa saab lugeda SIIT ja II osa SIIT

Kõige tähtsam asi puhkusel on äratuskell! Unistada ja magada saab koduski, aga puhkusel peab mälestusi looma. Seepärast oligi igal hommikul äratus varajane ning päevad planeeritud. Nõnda ka Maile sünnipäevale järgneval hommikul. Tegelikult me ei ole kumbki väga hommiku inimesed ja jälestame äratuskella hingepõhjani. Mina veel saan kuidagi silmad lahti, aga Maile keeldub enne teist tassi kohvi ärkamast. Õnneks oli meil põnev päev ees ootamas ja ärkamisega väga probleeme ei tekkinudki. Isegi Maile avas silmad juba pärast hommikust hambapesu.

Nüüd oligi käes päev, mil võtsime ette reisi Key West-i.

Key West on saar Kuuba ja Florida ranniku vahel, kuhu viib maantee läbi erinevate saarte, mis on sildadega ühendatud (Florida Keys). 

Niisiis oligi meil täitsa oma road trip, mille esimene pool kestis veidi üle nelja tunni. 

Esimesed kaks ja pool tundi istusin roolis mina, aga õnneks on nüüd meil mõlemal load ja Maile sai juhtimise üle võtta. Tegimegi ühel saarel jätsipausi ja vahetasime kohad. Mina nüüd rõõmsalt pilte ja videoid tegemas ning Maile meid sihtkohta viimas.

Teekond tegelikult nii põnev ei olnudki kui oleks võinud loota. Alguses oli huvitav, kuid nagu aja jooksul ikka, lõpuks tüdinesime nendest sinistest vaadetest ja pikkadest sirgetest. Tihti olime teiste autode taga lõksus, sest ühes suunas oli vaid üks rida ning möödumiskohtasid väga polnudki.

Lõpuks oligi käes see hetk, mil meid tervitas silt kirjaga „Key West“. Olime juba piisavalt kaua klaasi tagant ilma nautinud ja nüüdseks oli mõttes vaid üks asi – RAND!

Põrutasime otsejoones randa. Parkisime auto enam-vähem võssa ja tuisaksime valge liiva peale peesitama. Rand oli imeline, sest liiv oli tõepoolest väga valge ja pehme ning palmid kasvasid otse keset randa. Rahvast oli millegi pärast väga vähe. Ei tea, kas asi oli pühades või inimesed ei sõida Key West-i lihtsalt selleks, et randa päevitama minna.

Rannaisu sai täis ja pakkisime end auto poole. Tegime kiire lõunasöögi sõõrikute ja pirukate näol ning läksime turiste mängima. 

Teadsime, et Key Westil on Hemingway majamuuseum ja tegime väikese tiiru seda ümbritsenud tänavatel. 

Kukk jalutas vabalt mööda tänavat ringi:

Värava juures nägime ühte Hemingway kuulsatest kassidest, kellel on üks lisavarvas igal käpal. Kuna algselt ei olnud plaani sisse minna ja piletit osta, siis otsustasin teha kiire pildi koos mutant-kassiga läbi võrevärava. Mõtlesime, et sellega on ühel pool ja jalutasime edasi.

Natukese aja pärast hakkas hing kriipima ja tegin ettepaneku ikkagi muuseumit külastada. Maile oli nõus ja korraga olimegi juba Hemingway elutoas giidi juttu kuulamas. Saime teada mis mees see Hemingway oli ja mitu kassi tema juures elas. Omal ajal vist kokku üle seitsmekümne, kuid täna tiirutab neid seal umbes 50. Enamik kassidest on Hemingway kassi järglased, kellel varvastele lisaks ka pöidlad.

Hemingway:

Peale selle, et Hemingway hulkuvaid kasse ja koeri armastas, oli ta ka suur naistemees. Neli naist ja lugematul hulgal armukesi teeb tänapäeval igale väiksemale ja suuremale sugutäkule silmad ette. Kui veel fakte lauale laduda, siis tema Key West-i maja asub saare kõrguselt teises kohas, mis võimaldab keldri ja basseini olemasolu. Bassein oli saare esimene ja pikka aega suurim. 

Samuti asub just selles majas saare esimene vannituba, mida ka meie oma silmaga uudistada saime.

Hemingway kodukontor, kus sündis 70% tema loomingust:

Kui natukene aega sai giidi kuulatud, siis otsustasime Mailega tagasi majja minna ja omaette avastada. Sellestki sai isu täis ja oligi aeg mootorile hääled sisse puhuda ning mandrile tagasi sõita. Enamik teekonnast möödus pimedas ning eneselegi üllatuseks ei teinud me ühtegi peatust enne mandrile jõudmist. Olime kolm tundi sõitnud, kui lõpuks jõudsime oma nüüdseks juba lemmik-restorani „Chili’s“. Teadsime täpselt mida tellida ja päeva lõpetuseks olidki kõhud täis. Kerge 40 minutit veel hotellini ja olimegi juba tagasi Miami Beach’il, oma igaõhtusel jalutuskäigul.

Järgmisel päeval oli plaane vähe. Äratus, hommikusöök, rand ning teise poole päevast sõitsime ringi ja avastasime Miamit. 

Lõunasöögiks sõitsime Miami kuubalaste linnaossa, kus maitsesime ehtsat Kuuba toitu. Minu jaoks oli see lihtsalt soe singi-juustu sai, aga pidavat see olema Kuuba kõige kuulsam toit. 

Jätkuvalt veel Kuuba linnaosas:

Peale seda sõime jäätist ja jalutasime ringi. Teekonnal kohtusime kukkede ja kanadega, kes vabalt tänaval ringi tiksusid. Ühel kanadest olid ka väiksed tibud, mida Maile ilmtingimata vaatama tahtis jääda. Nõnda me seal siis aega veetsime, Maile lustis tibudega ja mina ootasin kannatlikult nagu lapsevanem Ülemiste Keskuse mänguväljaku ääres.

Tibud üle loetud, sõitsime tiiruga läbi Miami kesklinna tagasi Miami Beachile. Kes veel ei tea, siis Miami Beach on tegelikult Miamist eraldi linn nagu näiteks Tallinn ja Viimsi. Oma linnakeses tagasi, sõitsime läbi kuulsa tänava, millel nimeks Ocean Drive. See on rannaäärne tänav, kus on tuledes säravad „Art Deco“ stiilis majad. Ega ma ise ei tea, mis see täpselt tähendab, aga nõustun asjatundjatega ja noogutan targalt kaasa.

Ocean Drive

Sellel tänaval sõites tundus, et oleks hea variant õhtu seal veeta. Viisimegi auto tagasi hotelli ning silkasime 2 kilomeetrit jala tagasi. Kuna kõndisime mööda rannajoont, siis avastasime ka ühe huvitava liivast kunstiinstallatsiooni rannas:

 Leidsime sobiliku koha ühes restoranis, tellisime Mailele kokteili ja mulle jäätise, ning asusime oma viimast puhkuse õhtut nautima.

 Hommikul ärgates tegime kerge jalutuskäigu ranna ääres ning oligi aeg hakata asju kokku pakkima. Tegelikult oleks olnud ka aega randa minna ja päikest võtta, kuid eelneval päeval oli päike natukene liiga teinud ja ei tahtnud asja hullemaks ajada. Kui mina isiklikult olen harjunud sellega, et iga kord kui päike pilve tagant välja tuleb, muutun ma põrsas Peppaks, siis Maile nii lihtsalt ära ei põle. Nüüd oligi koht kui Maile sai minu maailmaga veidi rohkem tuttavaks. Igatahes, pakkisime asjad kokku ja hakkasime vaikselt ringiga lennujaama poole sõitma.

Kuna aega oli veel päris palju, siis saime kasutada rannikuäärset teed ja nautida seda „rannaelu“ olustikku. Tundub päris muretu elu seal!

Selleks korraks saigi reis läbi, kuid õige pea astume jälle koos lennukile, et jõulud Eestis pere ja sõprade seltsis veeta. Saab põnev olema, sest oleme viimased kolm aastat jõulud kodust eemal veetnud.

Head jõuluootust!

Kaspar

Welcome to Miami vol 2 – sünnipäev

Meie Miami reisi esimest osa saab lugeda SIIT

Reede hommikul äratati mind lauluga üles ja korraga olingi 31! Ma mäletan väga selgelt, kui sain 21. Olin siis teise kursuse tudeng ja õhtul korraldasin enda ühikatoas peo, kus kohustuslikus korras suundusime keskööl klubisse (kus mu sall ja nahkkindad ära varastati). Maru täiskasvanu oli olla ja meri oli põlvini. Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, kus ja kuidas ma oma 31. sünnipäeva tähistan, siis ma oleksin suure häälega naerma hakanud. Tollel ajal olin reisinud nii palju, kui 1x Soome, mõned korrad Rootsi (kruiis) ja 2x Hispaaniasse (kus elasime ja töötasime kaks suve), sinna otsa veel ehk ka klassiekskursioon Lätti ja kogu lugu. Muust reisimisest võisin vaid unistada. Õnneks midagi hullu tegelikult ei olnud, sest mu parimad sõbrannad ei reisinud samuti rohkem, kui nädalavahetustel ema juurde musta pesu pesema ja keldrist moosipurke ja kartuleid ühikasse tooma, seega ei osanud nagu ülemäära tahta ka. Ega suuremaks unistamiseks ei olnud ka aega, sest ülikoolis olid meil väga pikad päevad ja vabal ajal käisin osalise koormusega tööl ja õhtuti trennis. Hästi mõnus ja tiheda seltsieluga periood, mida meenutan alati tohutult sooja tundega. Ehk ka selle pärast, et sain endale ülikoolist maailma parimad sõbrad, kes on sisuliselt nagu oma pere? Jah, kindlasti selle pärast.

Sõbrad on endiselt säilinud, mälestused on ühised, aga selge on see, et 10 aastat on edasi läinud. Ma tundsin juba eelmisel sünnipäeval, kui sain 30, et see on minu jaoks alles õige ajastu. Kahekümnendad olid hästi tormilised ja vinged, aga ilmselgelt sai väga väga väga palju väljas käidud ja loomulikult ma naudin ka nüüd väljas käimist, aga siiski palju on muutunud. Tunnen ise, et olen palju rahulikumaks muutunud ja naudin pigem mõnusaid restoraniõhtuid, kui klubis tormamist (kuigi ka seda on aeg-ajalt väga hea teha). Naudin väga oma kodus olemist (mida ma kahekümnendates ei teinud absoluutselt).

Minu 31. sünnipäev algas täiesti ideaalselt oma kalli abikaasaga koos. Hästi tore oli see, et posti teel saabunud õnnitluskaardid leidsid tee otse Miamisse – aitäh saatjatele! Nagu sünnipäevahommikutel ikka kombeks, siis avasin voodis uniste silmadega kaarte ja kingitusi ning võtsin vastu õnnitluskõnesid.

Sünnipäeva päevaks olime planeerinud tegevuse, mida tegime mõlemad Kaspariga päris esimest korda elus. Kaspar ütles mulle juba mitu nädalat varem, et ma võiksin ise valida, mida tahaksin sellel päeval teha, õhtune programm jääb tema kanda. Mõeldud-tehtud! Hakkasin juba varakult kodus netis ringi tuuseldama, et mida vahvat võiks ette võtta. Tahtsin, et see päev oleks hästi lõbus ja pingevaba. Leidsin snorgeldamise ja sattusin koheselt vaimustusse. Tutvustasin ideed Kasparile ja temagi ei vajanud mingit veenmist, et see võiks ideaalne tegevus olla.

Mis see snorgeldamine on? Sisuliselt viiakse sind laevaga avamerele, kus asuvad korallid. Saad endale prillid, hingamistoru, lestad ja päästevesti ning lähed vette. Pistad aga pea vette, hingad läbi toru ja avastad veealust maailma ja oh, kus seal oli alles avastamist! Üks asi on näha värvilisi kalu akvaariumist, aga hoopis midagi muud on ise selle keskel olla ja näha neid enda kodukeskkonnas. Me ei saanud seal pilte teha, aga otsisin teile mõne võrdväärse näite netiavarustest. 

Umbestäpselt nii me seal siis ulpisime näod vees:

Ja vaade oli üsna võrväärne sellega:

Olime sisuliselt terve aja käest kinni, nii nägime samal ajal samu asju, mis oli väga vahva. See on tegevus, mida soovitan väga soojalt kõigile ja mida me ise tahame kindlasti veel tulevikus teha.

Sõit laevaga avaveele:

Ookeanivesi on aga äärmiselt soolane ja esmakordselt keset avarat ookeani vette minnes sattusin natuke liiga ähmi täis ja ahmisin liigselt soolast vett endale sisse (mis tegelikult snorgeldades ei juhtu, kui jääd lihtsalt rahulikult, nagu instruktor õpetas, aga noh mina…). See tekitas aga olukorra, kus mul läks süda väga pahaks. Liikusin meie laevale tagasi ja olin üsna teovõimetu sõna otseses mõttes merehaiguses. Kaspar tormas koheselt meie instruktori juurde ja palus abi. Intsruktor oli väga asjalik mees, kes tõi mulle kohe terve topsitäie jääd ja palus selle kiiremas korras ära krõbistada, see pidavat aitama. 

Krõbistan oma jääd ja hakkan vaikselt ära surema:

Täiesti uskumatu – aitaski! Kes seda oleks võinud arvata? Mõne aja pärast olin jälle mina ise ja võisin seiklust edasi nautida.

Siit õppetund – avamerel vette minnes ei tasu rapsima hakata, vaid parim lahendus on siiski väga rahulik olla, nii ei satu ka vett suhu, ninna ega silma (mis oli äärmiselt kibe).

Lõviosa päevast veetsimegi ookeanil seigeldes ning õhtupoolikul oli aeg hotelli poole sõita, end korda teha ja uutele tegudele asuda. 

Kaspar andis teada, kui palju aega mul sättimiseks on ja mis kellaks pean valmis olema, muud infot ma ei saanud. Olin sünnipäevaks uue kostüümi ostnud ja riputasin kaela Merliisilt kingituseks saadud pärlid. Tundsin end nagu miljon dollarit ja olin valmis kõikjale minema. 

Auto toodi ette ja asusime teele. Sõitsime Miami Beach´ilt välja ja ise lootsin salamisi, et mind viiakse kesklinna mõnda ilusasse restorani. Viidigi kesklinna, lausa südamesse. Andsime auto ära ja kõndisime pilvedeni kõrguvase torni sisse, mille fuajee oli suurem, kui mõne inimesed elumaja…või mitu. 

Nägin eemal restorani ja hakkasin sinnapoole sammuma, siis aga ütles Kaspar, et peab korraks midagi täpsustama, oodaku ma seal samas. Kaspar täpsustas oma asjad ära ja ütles, et pöördume hoopis liftide poole. Nii, kui ta liftil 16 vajutas, siis ma muutusin juba väga elevaks- nii kõrgele? No see peab olema mingi vaatega koht!

Oh ja mul oli õigus! Meie resotran asus 16. korrusel, otse Miami südames. Meid juhatati terrassile lauda ja vaade…. Vaade oli täpselt selline:

Võite mu reaktsiooni ette kujutada! Midagi sellist ei osanud ma isegi mitte unistada. Mulle väga meeldivad üllatused, aga taaskord suutis ta mind ikka juuksejuurteni üllatada!

Sünnipäev jätkus veel hiljem koju tagasi jõudes, kus ees ootas veelgi kingitusi. Aitäh teile kõigile!

Jätkub..

Tänulikult

Maile

Welcome to Miami!

Enne Ameerikasse kolimist mõtlesime, et elame siin ühe (!) aasta, selle aja jooksul reisime, kogume raha, maksame õppelaenud ära, saame rikkaks jne jne jne (nimekiri oli üsna pikk). Nüüd loomulikult naerame selle üle lõbusalt, sest ilmselgelt ei olnud meie ootused päris reaalsed. Keegi pudrumägedega ees ei oodanud ja kuna köögikappides puudus kasvõi üksainus lusikas, millega putru segada, siis tuli alustada sõna otseses mõttes algusest.

Teate, selline puhtalt lehelt alustamine on väga hea! See on nii värskendav ja õpetlik. Jah, esialgu tirib  juuripidi vanast heast ja mugavast rütmist välja, seejärel lükkab maoli maha ja kui hakkad tõusma, siis lükatakse veel korduvalt pikali, aga ühel hetkel saad aru, et enam ei lükata. Võid rahus põlved puhtaks pühkida ja püsti tõusta, sest kõik on hästi.

Ameerikasse kolides koostasime nimekirja kohtadest, mida me kõike siin mandril külastada soovime ja hakkasime aga otsast minema. Kolme aastaga oleme sellest nimekirjast peaaegu kõik sihtkohad ära külastanud (mõned on siiski veel jäänud). Olgu veel öeldud, et see on esmane nimekiri must visit kohtadest. Kui see saab täidetud, eks siis tuleb uus nimekiri, maailmas on ju nii palju paiku, mida sooviks oma silmaga näha.

Aastal 2019 oleme tegelikult nendest kolmest siin elatud aastast kõige vähem reisinud ja see oli teadlik valik, sest terve viimase aasta oleme oma finantsolukorra turgutamisega tegelenud ja reisimine ei aitaks sellele just kaasa. Nüüd aga jõudis lõpuks kätte kaua oodatud aeg, et võtta ette meie nimekirjas järgmine sihtkoht - Miami!

Houstonis lennujaamas:

Mis koht see Miami on?

Miami on suurlinn, mis asub Florida osariigis. Miami linnastus elab kokku 6.1 miljonit inimest (Miami linnas sees peaaegu pool miljonit). Seal on imeline suveilm aastaringselt. Kõige rohkem sademeid on juunist kuni oktoobrini, mis teeb linna külastamise hiilgeperioodiks just talve. Selles imelises suvepealinnas on siiski ka üks suur miinus – orkaanid, mille hooaeg laiutab juunist kuni novembri teise pooleni, tippaeg jääb augusti ja septembri juurde.

Meie umbkaudne teekond Houstonist Miamisse (punane nool):

Florida osariik, kus asub Miami linn:

Miami linn:

Kolmapäeva õhtuks jõudsime kenasti kohale, võtsime lennujaamast auto ja kihutasime oma hotelli poole. 

Saime väga miamiliku auto:

Hotell asus meil South Beach´il (sisuliselt eraldi saar Miami linna külje all):

South Beach on väga kuulus suvituskoht ja seal asuvad mitmete rikaste ja kuulsate suvekodud. Meie hotelli asukoht oli superluks, sest randa jõudmiseks piisas vaid kahest minutest jalutamisest.

Meie hotell:

Teekond hotellist randa:

Jee, kohal!

 Olime oma kodutöö korralikult ära teinud ja teadsime, et South Beach on korralik turismimagnet, mis tähendab seda, et igal sammul tehakse su rahakotti õhemaks. Näiteks hotelliga “head diili” tehes tasub alati silmas pidada, millised on selle kindla hotelli parkimise võimalused (hinnad; kas tegemist on valet parkimisega jms). Meie olime kursis, kui mitu raha peame oma rendimasina parkimise eest ööpäevas välja käima + tipp, sest tegemist oli valet parkimisega. Selline kodutöö tasub alati eelnevalt ära teha, sest see võib võtta üsna kenakese osa reisi eelarvest, samuti säästab närvikulu, kui sellised asjad on eelnevalt teada. Meie olime kõigega kursis ja selles osas mingit üllatust ei tekkinud.

Hotell ise oli üsna väike ja ajas asja ära. Suuremasse vaimustusse me just ei sattunud, aga väga ei tasunud nuriseda ka, sest mis seal salata – me saime oma öömaja päris tasuta. Kuna Kaspar reisib tööasjus päris palju ja peatub alati kindla hotelliketi hotellides, siis on tal selliselt tegutsedes võimalus teenida punkte. Teatud koguse punktide eest saab viibida sama hotelliketi hotellides üle kogu maailma. Kasutame neid punkte oma puhkusereiside tarbeks ära, mis on tohutu boonus. Eelmisel aastal viibis Kaspar 60 ööd hotellides, millega teenis endale teemant-staatuse, mis maakeelgi tähendab seda, et see annab erinevaid lisavõimalusi kliendile (nt tasuta hommikusöök talle ja kaaslasele, mis Ameerikas ei ole sugugi iseenesestmõistetav nagu paljudes Euroopa riikides; hilise check-out´i võimalus jne). Nüüd me siis nautisime oma puhkusereisil Kaspari töö ja vaevaga välja teenitud hotelli ja tasuta hommikusööke.

Esimesel päeval jõudsimegi üsna hilja kohale ja tegime vaid ühe jalutustiiru rannas. Tellisime endale kiire eine hotelli ja oligi aeg end uueks päevaks välja puhata.

Esimesel puhkusepäeval suundusime hommikul otsejoones randa. Meil oli plaanis rannatoolid rentida, aga kui kuulsime, et nende eest $50 küsitakse, siis arvasime, et tühja kah, laotame rätikud niisama liivale. Oleme sellistel puhkusereisidel alati lamamistoolid rentinud, aga sellist hinda pole veel kuskil varem küsitud, mulle tundus see lausa jaburalt kõrge number. Hotellist sai igal hommikul värskeid suuri rannarätikuid küsida (nii palju kui kulus) ja tegelikult oli liival väga okei lamada nendega. Ookeanivesi oli väga soolane ja täiesti läbipaistev. Kreemitasime end korralikult sisse ja lasime kehadel praadida päikese käes. No küll oli mõnus!

Miami South Beach:

Rannas sai tasuta kreemi ka võtta, kellel soovi:

Päeva teises pooles plaanisime külastada Miami suurimat outletipoodi Sawgrass Mills. 

See pood oli tohutu! Ma pole iialgi nii suures poes vist käinud (?) ja kui palju rahvast seal oli! Aga muidugi, järgmisel päeval oli ju Black Friday ja paljud poed alustasid juba oma pakkumistega. Mul ei ole rahvarohkete kohtade vastu midagi, aga liiklemine selles poes tekitas isegi mulle väikestviisi paanikat, see oli pehmelt öeldes ebamugav. Siiski tahtsime mõnes kindlas poes ära käia. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis selliselt suviselt puhkusereisilt soetasin endale jope. Olin kindlat jopet juba viimased aasta aega taga ajanud, aga Houstonis polnud sellega õnne olnud. Kaspar pakkus välja, et äkki on Miamis ja bingo – oligi! Hind oli ka allapoole tiritud ja kõik sobis. Kaspar soetas endalegi üht-teist ja suundusime lõunasöögile. Sellises poes aeg lausa lendab ja enne kui arugi saime, oli õhtu käes.

Sõitsime hotelli poole tagasi ja suundusime õhtul veel jalutama. 

Ilm oli niivõrd soe ja imeline, puhus õrn tuuleke ookeanilt ja mul oli tõsimeeli tunne, et oleme paradiisis.

Jätkub..

Maile

Hullu novembri kokkuvõte

Kuu aega tagasi võtsime plaani teha novembrist enda jaoks ekstreemne kuu ehk hull november. Elame igapäevaselt eelarve järgi, aga novembrikuus tegime endale eriliselt ekstreemse eelarve, kus pigistasime kokku kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest. Meil oli kindel number silme ees, mille tahtsime novembrikuuga säästa ja seega oli meil ka väga kindel summa, mis oli mõeldud elamiseks ja kulutamiseks. Vaim oli valmis ja nii me startisimegi. Eesmärk oli seda teha 01.11-27.11.

Miks me seda tegime? 

Meie suurem eesmärk on saada säästupuhvrisse aasta viimase päeva seisuga X summa kokku ja tundsime, et selline ekstreemne kuu aitab kohe mõnusate suurte hüpetega selle eesmärgini jõuda.

Kui nüüd päris aus olla, siis november ei olnud raske. Esimesest kahest nädalast kirjutasin SIIN. Tõsi, me ei käinud restoranis ega kinos vms, seevastu aga saime mitmel korral oma heade sõpradega kokku, lasime ennast võõrustada ja võõrustasime ka ise (mis ei pea sugugi väga kulukas ettevõtmine olema). Nautisime pikki jalutuskäike ja ohtralt kodus kokkamist. Panime varakult jõulukaunistused üles ja nautisime tasuta meelelahutust telerist ja hubast jõuluhõngu kodus. Ühesõnaga, me tegime maksimaalselt asju, mis ei nõua raha. Olen nõus, et selliselt ei ole väga põnev just pikema perioodi vältel elada, aga mingi suurema eesmärgi nimel kuu aega leidlik olla ja endale tasuta meelelahutust ja odavaid toite välja mõelda oli täiesti põnev. Kui olete huvitatud, siis võin meie viimaste nädalate menüüd edasises postituses ka lähemalt tutvustada.

Säästsime kokku oma novembrikuu netosissetulekust 63% ja suunasime selle täies hiilguses suure uhkusega säästudesse (meie puhul investeerimiskontole, et juba kogutud raha meile raha juurde teeniks). Siiski pean mainima ka seda, et päris teadlikult tegime paar päeva tagasi otsuse osta tolmuimeja, mis läks säästetud summa arvelt maha. See ost oli meil detsembri alguses nagunii plaanis ja kuna ülehomme on Must Reede = väga suured allahindlused, siis tundus mõistlik lüke masin praeguse madalama hinnaga ära osta (et suuremas pildis siiski raha säästa).

Mõned soovitused neile, kes plaanivad ka ekstreemset  säästukuud ette võtta:

a)       Pange paika kindel plaan = eelarve, mis on pere täpne sissetulek, mis summa soovite säästa ja mis on täpne eelarve kulutamiseks. Me kinnitasime oma numbrid lausa külmikule, et oleks suurelt ja punaselt silme ees ja midagi ei ununeks raskematel hetkedel.

b)      Jagade tekkinud eelarve kategooriatesse nt toit; majapidamine; transport; rõivad (ehk saab ka ilma, aga väikeste lastega peredel võib ka selles vallas ootamatuid kulutusi ette tulla); oodatud ootamatused (nt ravimid, sünnipäevakingitus vms ootamatud kulutused, sest elu läheb ju edasi hoolimata kellegi programmist ja selleks on mõistlik valmis olla) jne. Lahterdatud eelarve annab parema ülevaate iseendale ja teeb pildi mõnusalt selgeks.

c)       Olge kaaslasega samal lainel ehk järgige ühiselt oma plaani.

d)      Olge loovad vaba aja veetmise suhtes, ärge võtke olukorda, kui karistust, vaid mõelge, mis “auhind” teid kuu lõpus ootab.

e)      Jääge oma plaanile kindlaks; on ilmselge, et tuleb ka raskeid momente.

Maile

What a day!

Eile hommikul ärkasin üles ja suundusin kööki hommikusöögile nagu ikka. Köögi tööpinnal ootas mind aga üllatus. Olin sekundiga ärkvel. Üllatus? Mulle? Mille puhul? Olin päris rabatud kohe. 

Ma pole veel kunagi sünnipäevanädalat, kui sellist varem tähistanud. Komplekti kohta lisan, et tegemist on minu absoluutse lemmikuga kehatoodete valdkonnast ja ma olen ilmselt üks suurimaid kookosefänne maailmas. Ma jumaldan seda kehakreemi ja kui esimesel aastal siia kolides oli The Body Shopi tooteid vabalt riiulitelt leida, siis viimastel aastatel see enam nii pole olnud, aja teisi nagu tikutulega poest taga. Ma räägin siinjuures muidugi oma lemmikpoest TjMaxxist, kus asjad on soodsate hindadega, mitte The Body Shopi enda poest, kus neid samu kreeme võib samal hinnaskaalal osta, mis Eestiski – no thank you! Kilkasin mööda tuba suurest elevusest ja olin üllatusest ikka väga rabatud. Esmaspäev muutus hoobilt väga ilusaks!

Kaspar läks kontorise ja mina asusin kodukontoris tegudele. Vaatasin märkmikust oma päevaplaani ja esimese asjana oli märgitud, et pean ülikooli kirjutama seoses oma artikli keeletoimetuse hüvitisega. Nimelt selgus paar nädalat tagasi, et mul on võimalik oma eelmise artikli keeletoimetuse eest makstud raha tagasi saada. Kui teadusartikkel saab valmis, siis tuleb see saata professionaalsesse keeletoimetusfirmasse (mina kasutan nt ühte Kanada firmat), kes vormistab kogu töö väga perfektsesse keelde ja alles seejärel saab artikli ajakirjale ära saata. Selline keeletoimetus on üsna kulukas lõbu, viimati tuligi rahakotiraudu $240 võrra kergendada, et artikkel toimetatud saaks. Siiani olemegi sellised kulud ise katnud ilma pikemalt virisemata, sest see on kogu protsessi üsna paratamatu osa. Nüüd aga selgus, et kui artikkel on kõige kõrgemas kategoorias (1.1) ning avaldatud teatud kindlas andmebaasis nt SCOPUS või WOS (mis tõstab ülikooli mainet), siis ülikool kompenseerib keeletoimetuse kulud. Minu artikkel langeb sobivatesse parameetritesse ja koheselt võtsin teatud inimestega ühendust, et asja lähemalt uurida. Esitasin kõik vajalikud dokumendid, tasutud arve jms ja jäin vastust ootama. Kinnitavat vastust aga ei tulnud ja mu juhendaja käis juba peale, et ma asja siiski edasi uuriksin. Eile hommikul esimene ülesanne oligi sellega tegeleda. Enne aga, kui meili hakkasin väljastama mõtlesin, et kontrollin igaks juhuks oma panga olukorda, et mine tea ja ennäe imet – kogu raha oli mulle juba üle kantud! No see oli nüüd küll tore uudis.

Mingil hetkel keset päeva otsustasin minna postkasti tühjendama ja nagu lugeja juba aimata võib – head uudiseid aina jätkusid. Postkastis ootasid mind ahjusoojad Texase osariigi juhiload. Mul on nüüd korralikud plastikload olemas, mis võimaldavad ka USA siseselt reisida (homme proovin kohe järgi). Mu tuju tõusis veelgi, sest olin lube kaks nädalat postkasti oodanud.

Päeva teises pooles meenus mulle, et eeloleval reedel on Must Reede, mis tähendab Ameerikas väga suuri allahindlusi. Ma ei räägi siin 5-10% allahindlustest, vaid ikka korralikust hinnasulast. Me kinkisime terve perega suvel ämmale nii uhke tolmuimeja, et sattusin sellest totaalsesse sõltuvusse, puhastasin suvel sellega põrandaid igal hommikul ja unistasin, et ostame endale ka sellise. Masin on aga üsna kallis ja hästi nagu ei raatsinud osta ka. Kuna meie praegune tolmuimeja on väga väsinud ja ilmselt hakkab koheselt ka otsi andma, siis otsustasime, et mis seal ikka, detsembris ostame selle tolmuimeja endale ära. Eile aga mõtlesin, et vaatan igaks juhuks Amazonist, ega Musta Reede puhul mingit soodukat meie ihaldatud masinale pole. No mis te arvate? Loomulikult oli! Hind oli nii suurepärane, et otsustasime selle kohe ära tellida (ja teadlikult meie hullus novembris natukene feilida). Me olime nagunii otsustanud tolmuimeja detsembris osta ja tundus täiesti totter seda praeguse hinnaga mitte teha. Masin peaks homme kohale jõudma ja ma olen totaalses elevuses! Kas see on vanaduse märk, kui tolmuimeja suudab sellist elevust tekitada?

Mõni päev on kohe SUPER!

Mõnusat nädala jätku!

Maile