Road trip

 

Käisime ükspäev mõnusal road tripil ehk siis hakkasime siit enda kodust mööda rannikut ülespoole sõitma ja sõitsime nii lausa 3h. Aga, mis ma siin ikka ette tõttan – tulge parem minuga kaasa!

Ilm oli pilvine, ent väga soe ja tundus täiesti sobiv üheks mõnusaks pikaks autosõiduks. Alustame ikka enda kodurannast:

Kui mööda rannikuäärt sõita, siis on näha, et linnakesed justkui sulavad üksteise sisse. Ei olegi täpselt aru saada, kus uus linn algab või eelmine lõppeb. Nii olimegi ootamatult jõudnud juba järgmisse linnakesse, kus rannaelu kihab:

Täiesti juhuslikult avastasime ka treilerpargi piirkonna. Tegemist on ühe kõige puhtama ja korralikuma treilerpargiga, mida mina siin riigis näinud olen. Pensionärid mängisid aedades kaarte ja nautisid elu.

Pensionärid "kihutavad" sageli oma golfiautodega mööda sõiduteed ja naudivad elu:

Sõidame aga edasi ja naudime seda lopsakat loodust, mida Florida meile pakub:

Oleme jõudnud miljonäride alleele, ehk siis tegemist on piirkonnaga, mis asub otse rannas. Vasakut kätt on hiiglaslikud eramud ning paremat kätt jääb rand ning erasissepääsud randa (mis sageli kulgevad sõidutee alt läbi):

Lõpuks jõudsime piirkonda, mille nimi on Jupiter. Tegemist on rahulikku linnakesega, kus imekaunite eramutega tänavad meenutavad Wisteria Lane´i "Meeleheitel koduperenaiste" seriaalist.

Korraga märkasime taevas lennukit, millel suur silt järgi looklemas:

Sildil on kirjas: Emily, will you marry me? (Emily, kas sa abiellud minuga?)

Oli aeg pöörduda lõunale järgmises linnas asuvasse kohvikusse. Mul on selline tunne, et kõik need linnakesed on justkui mõnest pildiraamatust. Imeilusad ja maalilised, mille tänavatele võiks sõitma jäädagi. Tegelikult tahtsime ka jalutama minna, aga vihm tuli peale ja see plaan lükati ümber.

Ilusat nädala algust!

Rahul

 

Oleme pisut üle kahe nädala kodus tagasi olnud ja ausalt öeldes on see olnud ülimalt mõnus aeg. Vahepeal on nii palju elu juhtunud, et hakkan päris otsast minema.

Üks väga suur projekt, millega olen tegelenud on see, et minu doktoritöö on saadetud kirjastusse ja see mu sõbrad, on omaette ettevõtmine. Selleks, et doktoritöö saaks kaante vahele Raamatuks köidetud, selleks ei ole vaja pelgalt töö valmis teha ja komisjoni raudse riide vahelt läbi pääseda, vaid selleks on vaja teha omajagu lihvimistööd, mis on aeganõudev, tüütu, aga seda kõike kuhjaga väärt. Niisiis, olen viimastel nädalatel kirjastusega tihedas koostöös olnud ning oma käsikirja korduvalt ja korduvalt kontrollinud, paigutust muutnud jms. Mu töö on 158 lehekülge pikk ja see tähendab, et kontrollimist on olnud omajagu. Selliselt on töö edasi-tagasi saadetud nüüdseks vist juba kolmel korral. Eile saadeti mulle ka Raamatu kaas, mille pidin üle kontrollima ja heaks kiitma. Sellel samal momendil, kui dokumendi avasin ja oma nime esikaanel nägin, valgusid mu silmad vett täis. Olen sellest momendist viimased 7 aastat unistanud. Kui trükitud töö ühel kenal hetkel mu käte vahel on, siis esmalt vist nutan terve tunnikese enne, kui suudan muude asjadega edasi liikuda.

Järgmiseks projektiks on olnud mu tervis. Olen suurt rõhku pannud liikumisele ja seda koos naabrinaisega teinud, kellega koos kilomeetrid lausa lendavad jalge all. Tunneme üksteist alles lühikest aega, aga tunne on selline, nagu teaksime üksteist juba aastaid ja juttu jätkub kauemaks. Eelmisel nädalal käisin ka üle pika aja taaskord kiropraktiku vastuvõtul ja sain rohelise tule nö päris trenni juurde liikuda (siiani olen vaid jalutamise ja piiratud võimlemisega pidanud piirduma). Eile seadsingi üle väga pika aja esimest korda sammud meie maja jõusaali ja see tunne oli imeline. Mulle tegelikult meeldib trenni teha ja saali jõudes hingasin sügavalt ja kergendustundega – viimaks ometi hakkavad asjad sujuma.

Meie maja jõusaal asub nende suurte klaasist seinte taga:

Üle väga pika aja olin eile siis esimest korda jooksulindil. Oh taevas, lõpuks ometi!

Lõpuks ometi on mul aega ja energiat ka kodu sisustamisega edasi tegeleda. Nüüd on plaanis ka magamistoa sisustamise juurde asuda. Mulle väga meeldib sisustamine, aga eelnev töötempo võttis minult igasuguse energia sellega tegeleda ja kui aus olla, siis ma naudin hetkel väga igasuguste koduste projektidega tegelemist. Mul pole iialgi varem sellist vaba aega olnud nagu praegu. Tunnen, kuidas nii rahulik ja õnnelik on olla. Midagi ei tiksu pidevalt kuklas ja ei tekita ärevust. Ma ei ole sellist tunnet väga ammu tundnud ja see on ülimalt mõnus.

Mõnusat nädala jätku!

Kui vaimustus kaob ära

Mingil hetkel tundsin, et midagi ei meeldi enam. Kõik tundub tavaline, olin tüdinud ja miski ei vaimustanud. Kauaaegne lugeja tegelikult teab, et mind on äärmiselt lihtne vaimustada. Tõenäoliselt mängib siin oma rolli mu tulemärk, temperamentsus ja liigne emotsionaalsus. Ma ei oskagi öelda, kas see on needus või õnnistus, aga selline ma olen. Vaimustun uutest roosadest sussidest või nagu ma ühel päeval karjatasin ekraani ees, endal silmad punnis ja Kaspar eemalt mu juurde tormas ja pilkavalt noomis: “Kas keegi sai endale järjekordse uue roosa ümbriku?” Ta on mu emotsionaalsusega nimelt harjunud.

Mure oli aga selles, et see sama ülevoolav emotsionaalsus hakkas kaduma. Jõudsime Mehhikosse, ilusasse hotelli, kus meie toa rõdult avanes täiesti lummav vaade ja mina, tänamatu, kehitasin vaid õlgu. Loomulikult ma sain mõistusega aru, et see on imeilus ja paljude arvates ehk lausa paradiis, aga mulle ei mõjunud see selliselt. Ma olen 32 aastat harjunud, et ümbritsev mind vaimustab ja korraga oli midagi viltu. Pöördusin oma suure murega Kaspari poole ja ütlesin talle, et meil on vist liiga hea elu, kui selline paradiisivaade ja veel paljud muud olukorrad mind ei vaimusta enam. Siis tuli aga Viirus peale ja muu vahepealne elu ja lõpuks pääsesime koju. Oma koju.

Ma ärkasin oma kodus üles ja sain minna enda vannituppa, mis oli juba naguniigi mu lemmikvannituba maailmas, aga korraga oli see veelgi lemmikum. Ma sain kasutada oma šampoone ja asju ilma pideva tiksumiseta kuklas (ole äärmiselt kokkuhoidlik, sa ei tea, kui kaua pead nendega läbi saama, sest poodi ju ei pääse). Ma sain minna enda kööki, nautida Kaspari valmistatud pannkooke, nagu meil laupäeva hommikuti kombeks on.

Ma saan süüa hunnikute viisi värsket salatit ning teha neid toite, mida hing ihkab, mitte valima sundmenüüst, kus kõik on fritüüritud või muidu rasvas leotatud.

Saan kõndida koduuksest välja, kaunistada oma auto ära ja sõita, kuhu hind ihkab – näiteks randa või lausa poodi! Milline luksus! 

Õhtul saan istuda enda kodu rõdul ja juua veini.

Ning hommikul ärgates olen ikka oma kodus, mitte hotellis kuskil võõras riigis. Naudid hommikukohvi rõdul või mõnusalt enda diivanil teleri ees.

Saan tutvuda uute inimestega ning luua sõprussuhteid, sest täiesti imelisel kombel elab meie majas veel teinegi eestlanna, kellega on tunne, nagu tunneksime juba aastaid ja kellega saab koos, kas hommikukohvi juua, lõunasele kõnnitiirule minna või paadisõidul imelist suveilma, kauneid vaateid ja mõnusat seltskonda nautida.

Korraga vaimustas see kõik – enda köögis keedetud kohvist kuni uue sõbrani välja. Vahel on nii, et asjad lähevad nihkesse ja fookus kaob natuke ära, siis saad korraliku sahmaka vastu vahtimist ja kaine mõistus, tohutu vaimustus kõige vastu ja tänulikkus, on sekundiga tagasi.

Reedesed tulemused

Hommikusöök ja ongi paras aeg minna järjekordsele testimisele.

Reede hommikul pidin minema kindlaks kellaajaks hotelli esimesel korrusel asuvasse testimispunkti (ma võisin toast väljuda  - see on ju lausa ekskursioon!). Meil oli kokku lepitud, et minu test tehakse all testimispuntkis ära ja testija tuleb minuga seejärel üles tuppa, et Kasparilt proov võtta. Tegemist on kiirtestiga ja seega sain mina oma tulemuse juba mõne aja möödudes seal samal esimesel korrusel teada. Olen endiselt negatiivne ja öeldi, et on suur võimalus, et olen immuunne. Ilmselgelt pole teada, kas ma üleüldiselt covidile immuunne olen, sest viirusel on kümneid (kui mitte sadu) erinevaid tüvesid, aga vähemalt see tüvi, mis Kasparil on, mulle ei levinud.

Kui minu test tehtud, siis tulime üles tuppa Kasparilt proovi võtma. Mõne aja pärast saime teada, et Kaspari test on negatiivne. NEGATIIVNE! Täiesti uskumatu!

Mõne hetke pärast olid lennupiletid koju ostetud ja lend pidi nelja tunni pärast väljuma. Pakkisime nii kiiresti kohvreid, et mul hakkas sellest tuuseldamisest pea ringi käima. Ma olen muidu selline korralik pakkija, mul on süsteemid ja ma suudan kohvrisse mahutada sageli 5+ kilo rohkem, kui seal olla tohib. Aga ei, mitte reedel. Me reaalselt viskasime asjad kohvritesse – saaks ainult minema! Me ei julgenud veel ülemäära rõõmustadagi, koguaeg oli tunne, et iga hetk võetakse see meie käest ära. Kaspar tegi veel viimase kiire koosoleku, ning olimegi oma kohvritega toast väljas. Maksime oma lõpparve ära ja olimegi taksos. Ikka veel ei julgenud liialt rõõmustada, sest mine tea…

Nii, lennujaamas. Esimene peatus – passikontroll, covid testi kontroll + igasugused lisadokumendid, mis praegusel ajal reisimisel on vaja esitada. Passikontroll venis pikemaks, kui peaks. Olime mõlemad närvis ja ärevil nagu jahikoerad. Passi löödi templid sisse ja võisime turvakontrolli poole minema hakata. Ikka veel ei julge rõõmustada. Enne turvakontrolli mõõdetakse kõikide inimeste temperatuuri. Minu mõõtmise ajal hakkas masin kileda heliga undama, mul jättis süda löögi vahele. Vaatasin nõutult Kaspari poole ja mehe poole, kes mu temperatuuri mõõtis. Ta proovis uuesti, aga masin hakkas uuesti undama. Nüüd on kõik, me peame hotelli tagasi pöörduma. Korraga palus mõõtja mul kõrvale astuda ja selgus, et minu taga kõndiv mees oli vist hoopis see keevaveriline või oli masin natuke katki või… mind ei huvitanud enam, andsime Kaspariga jalgadele valu, et kiiresti sealt minema saaks.

Järgmine samm - turvakontroll. Oleme väga palju reisinud ja turvakontrollis on meil juba oma süsteem välja kujunenud, kuidas võimalikult kiiresti ja efektiivselt kõik asjad saavad lindile ja ise kontrollist läbi. Mina lähen tavaliselt esimesena kontrollist läbi ja hakkan teiselt poolt juba meie asju kokku korjama, kui Kaspar mulle järgneb. Korraga hakkab Kaspar kontrolli ajal piiksuma. Mis nüüd siis? Me pole nii kaua aega pikki riideid pidanud kandma, et ta ilmselt unustas, et teksadel on vöö peal, mille metallist pannal masinad piiksuma paneb. Okei, sellega sai korda. Turvakontrollist läbi – ikka veel ei julge liigselt rõõmustada.

Korraga tunneme mõlemad, et kõhud korisevad ja tegelikult on ammu tagumine aeg lõunasöök haarata. Lennujaama toit pole kunagi varem nii maitsev olnud! Ja kohv, vana hea Starbucks – küll ma olen sind igatsenud!

Lennukis on ruumi laialt ja isegi ekraanid on olemas filmi vaatamiseks. Kuna lend kestab vähem, kui 2h, siis valin filmi, mille jõuan ära ka vaadata. Okei, läheb klassika peale, vana hea Notebook. Kaspar kuulab oma kõrvaklappidest muusikat, aga näen, et mu armastusfilm on tema tähelepanu ka köitnud sest ta piilub ühe silmaga filmi poole, millel on subtiitrid all. Võtame endale ühed mahlad ja näksid ja ei saakski justkui millegi üle kurta enam, kui kuuleme kõlaritest tummist häält, mis annab märku, et me ei saa Fort Lauderdale´s (meie kodulinnas) maanduda. Selgub, et seal on nii hirmus torm, mis ei luba mitte ühelgi lennukil maanduda ja lennukid peavad järjekorras ootama, mis reaalsuses tähendab seda, et lennukid peavad õhus tiirutama oma järjekorda oodates. Tiirutamine nõuab aga kütust ja selgub, et seda viimast meil just priisata pole. Järgmisena saame teada, et lendame teise linna kütust juurde võtma. Terve lennukitäis rahvast nuriseb rahulolematult. Aga ei, see pole veel kõik hea lugeja! Järgnevalt palutakse meil turvavööd ekstra tugevalt kinni tõmmata, sest me lendame läbi selle tormi ja teadupärast torm raputab lennukit. Ja oh, kus alles raputas. Mina kiljatasin ja olin enam kui kindel, et järgmisel hetkel lendavad hapnikumaskid alla. Ma ei karda otseselt lendamist, aga mulle ei meeldi lennata. Pole kunagi meeldinud. Surun selle emotsiooni lihtsalt alla, sest ma tahan reisida ja Eestisse minna ja ilmselgelt on selleks vaja lennata. Samamoodi saan ma mõistusega aru et turbulents on lennu üks üsna loomulik osa, aga mis seal salata eks ka need on erinevad ja seekord oli see päris hirmus. Ilmselgelt mängis rolli ka see, et mu närvid olid endiselt pingul nagu pillikeeled, sest USA pinnal on vaja läbida uuesti dokumendikontroll ja enne, kui me sealt läbi pole,  pole miski kindel.

Lõpuks ometi oli lennuk tangitud ja võisime pöörduda enda kodulinna poole tagasi. Torm oli taandunud ja luba maandumiseks saadud. Lennujaamas selgus, et peame veel mingi dokumendi ära täitma ja siis järjekorda ootama jääma. Järjekord oli pikk ja tundsin, kuidas mu ärevus seguneb väsimusega. Terve päev pingeseisundit tegi oma töö. Lõpuks oligi meie kord minna dokumente näitama. Kõik sobib – tere tulemast Ameerikasse! Vaatasime üksteisele otsa ja tegime väga kiired sammud pagasilindi poole. Hoolimata sellest, et otsisime mõnda aega oma pagasit taga (mis lõpuks oli vale lindi peal), hoolimata sellest, et koju jõudes meie kiibid ei töötanud (kõikidest ustest, liftist jms saab läbi vaid kiibiga), hoolimata veel mõnest asjast – kell 22:20 astusime me kodu uksest sisse. Oh taevas, me oleme lõpuks ometi oma kodus! Neli nädalat Mehhikot on läbi. Üheksa nädalat kodust eemal viibimist on läbi. Lõpuks ometi kodus. Kui see on uni, siis ma ei soovi sellest ärgata.

Pingelangus oli korralik ja tundsin järgmisel hetkel, et võin kasvõi püsti seistes magama jääda. Oma vannituba, oma voodi… oh, kui mõnus. Pugesin voodisse ja uinusin samal sekundil. Kasparile mõjus pingelangus kuidagi teisiti ja ta hakkas suure hooga kohvreid lahti pakkima.

Lõpuks ometi kodus!

Laupäevahommikune sõidutiir kodurannas:

Üle kahe nädala sai esimest korda poodi:

Kodune toit üle nelja nädala. Ütleme nii, et seda sai ikka väga oodatud!

Terve laupäeva sõitsime autoga ringi ja nautisime vabadust. Õhtul mõnulesime rõdul ja ikka veel ei suutnud uskuda, et me oleme lõpuks ometi kodus.

Küll on hea kodus tagasi olla!