Texas või Florida?

 

Kolisime Ameerikasse aastal 2016 ja meie esimeseks elukohaks sai Texase osariik, Houstoni linn. Elasime seal 3,5 aastat. Seejärel kolisime (eelmisel suvel) Florida osariiki, Fort Lauderdale linna, kus oleme tänaseks elanud 9 kuud. Neid kahte kolimist ei saa omavahel võrrelda, sest Texasesse kolides oli kõik uus – riik oli uus, keel oli võõras. Jah, võib ju mõelda, et oskad inglise keelt, aga kui korraga pead kõiki oma asju hakkama võõrkeeles ajama, siis tundub ka lihtne vestlus naabriga või arstilkäik esilagu hirmutavana. Olles lõpuni aus, siis kõik oli uus ja äärmiselt hirmutav ning tundus, et koduigatsus tegi kohati lausa füüsiliselt haiget. Mul oli kohanemine alguses väga keeruline. Kasparil oli samuti keeruline, aga tema on tugevamast puust, kui mina. Tal on suurepärane võime väga keerulises olukorras toime tulla ehk siis ta keskendub sellistes olukordades võid kõige tähtsamale ja laseb kõik üleliigse mööda. See on väga hea oskus, mis ilmselgelt ei ole kerge. Aastal 2016 pidi ta meie elu justkui nullist rajama – kodu leidma, pangaarved avama ja lepingud sõlmima (korterileping, tv, internet, telefonid jne). Tal oli uus ametikoht, kus kõik toimis võõrkeeles, linn oli uus, kedagi ei tundnud ja kõige tipuks oli rahaline olukord äärmiselt kitsas. Sellises olukorras on hädavajalik keskenduda vaid esmasele ja seda ta  oskas. Kui aus olla, siis sellele algusajale Texases ülemäära palju ei tahagi tagasi mõelda, see oli väga keeruline igas mõttes ja kasvatas meid korralikult.

Meie esimene kodu Ameerikas, Texase osariigis, Houstoni linnas:

Laupäevaste pannkookide traditsioon sai alguse just meie Houstoni köögist:

Selline oli meie Houstoni magamistuba:

Köök/söögituba:

Elutuba:

Vannituba:

Ma mõtlen tihti tagasi sellele ajale, kui elasime Texases (2016 - 2020) ja iga kord läheb südame alt soojaks.  Mulle kohutavalt meeldib Houstoni linn. See on imeline linn, kus alustada oma Ameerika elu, kui taskutes laiutab mõne rahatähe kõrval suuremalt jaolt tühjus. Üürihinnad on  seal soodsamad, kui paljudes muudes suurlinnades, aga korterid ja selles olevad ruumid avarad. Texases on muidugi kõik suur ja avar ja sellega peab esialgu harjuma.

Houston on äärmiselt mugav linn reisisellidele, sest see asub riigi alumise ääre keskosas, ehk siis mõlemale poole riigi äärde, olgu selleks siis New York või Los Angeles, on umbkaudu ühepalju maad lennata. Kui kolid ära Eestist, kus 9 kuud aastast on väga kehv ilm, siis esialgu tundub Houstoni ilm justkui paradiis (hiljem harjud ja hakkad paremat tahtma).

Sõitsime Texase osariigis omajagu ringi ja see külalislahkus, mida igal sammul võib kohata, on täiesti imetlusväärne. Igal pool on inimesed meeletult sõbralikud ja abivalmid. Leidsime Houstonist endale nii kohalikke sõpru, kui ka eestasest väga hea sõbra. Seega, kui minu käest küsida, kas Texas on tore koht, mida külastada või kuhu koguni kolida, siis ilmselgelt on mu vastus JAA! Aga olgem ausad, ega ma erapooletut vastust anda ei suudaks. Minu jaoks on Texas nii südame külge kasvanud, et kui kuskil isegi näen Texase silti/kirja, siis uskuge või mitte, mul on kohe selline soe kodutunne sees.

Algselt, kui me Houstonisse kolisime, küsiti meie käest ikka, et miks me sellise pigem tundmatu koha valisime ja mitte mõnda kuulsat suurlinna nagu Los Angeles, New York või Miami. Sageli ei osata arvestada tõsiasjaga, et kuulsates linnades on ka üürihinnad vastavad, mitte nii tuntud kohtades on aga elamine kordades taskukohasem. Ma ei väida sugugi, et tuntud linnadesse pole sugugi võimalik Eestist kolida, aga meie jaoks oli selline käik loogilisem ja nii me ka tegime. Teadsime alati, et Houston pole koht, kuhu me sooviksimegi peatuma jääda, aga see on minu hinnangul imeline stardipakk, millelt alustada.

Aastal 2019 käisime esimest korda Florida osariigis puhkamas ja armusime momentaalselt. See oli selline äratundmise hetk, mida on keeruline sõnadesse panna. Tulime siia novembrikuu lõpus, kui Houstonis olid ilmad jahedad ja suvetunne kaugel. Mäletan üsna selgelt seda õhtut, kui jõudsime esimest korda Miami Beachile oma hotelli ja läksime koheselt rannaribale jalutama. Väljas oli soe suvine õhk ja palmid õõtsusid tuules, selles oli midagi täiesti maagilist.

Miamis, 2019:

Olles vaid paar päeva Florida osariigis, Miami linnas olnud, sain ma aru, et see on SEE koht. Mitte tingimata Miami linn, aga see piirkond, see troopiline kliima, see ookeani lähedus. 

SEE miski, mis paneb silmad särama ja teeb olemise kergeks:

Muidugi ma ei öelnud seda kõva häälega veel välja, ma ei suutnud neid emotsioone sellel ajal veel enda jaoks lahtigi mõtestada, aga seda teadsin küll, et see on äratundmine. Hiljem selgus, et Kaspariga oli sisuliselt sama asi juhtunud (Sellest kõigest saad lähemalt lugeda SIIT). Ma ei tea, kas oleme 15 aastaga niivõrd kokku kasvanud või meile lihtsalt meeldivad samad asjad, aga selge oli see, et Florida osariik on meie koht.

Eelmisel suvel (2020) kolisimegi Floridasse ja selleks olime esimese kooli juba läbi teinud Ameerikasse kolimise näol aastal 2016. Nüüd juba teadsime täpselt, milleks peame valmistuma. Samuti ei muutunud Kaspari töökoht, riik ja keel olid juba tuttavad ja ainus, millele pidime keskenduma, oli kodu leidmine ja uue linnaga harjumine, mis kõike eelnevat arvestades tundus täiesti tühiasi. Enam ei heidutanud ka see, et me uues kohas ei tundnud mitte kedagi. Me olime selle juba korra läbi teinud ja teadsin väga täpselt, mida on vaja selleks, et olukorda muuta. Taaskord tuleb väljuda oma mugavustsoonist, otsida uusi tutvusi  ja neid hoida.

Kolimine Texasest Floridasse:

Ees ootas 2 ülipikka sõidupäeva kolimisautos:

Hüvasti, Houston!

Kolimispäeva hommikusöök:

Vahepeatus, kus Kaspar tegi kiirelt mõned tööasjad ja mina panustasin loomulikult pirukatele:

Esimest korda uues kodulinnas (siis me seda veel ei teadnud, meil oli kõigest hotellituba siia linna võetud):

Sõitsime esimest korda läbi Fort Lauderdale´i linna, äratundmine toimus hetkega - sellest saab meie uus kodulinn!

Esimene uudistamine kodurannas:

Meie linna peatänav Las Olas:

Esimene jalutuskäik jõe ääres. Sellel hetkel meil polnud ainumgi, et sellest saab meie igapäevane jalutusrada:

Floridas on nii palju seda, millest olime unistanud ja mis meile kohutavalt meeldib. Meile mõlemale meeldib troopiline kliima, kus suvi ei saa iialgi otsa. Tõsi, talvel läheb varakult pimedaks (nii nelja paiku) ja suvel on pikemalt valge, aga soojus kestab. Rannaelu kestab ja päikesepaiste kestab ja see on see, mis meid kõnetab. Oleme mõlemad läbi ja lõhki suveinimesed ja selline kliima sobib meile ideaalselt. Naudime laupäevast rannarutiini ja seda lopsakat loodust ning maalilist rannariba, millel on täiesti imeline autoga ringi kruiisida.

Kui sõitsime kolmanda juuli õhtul (2020) esimest korda oma kolimisautoga Fort Lauderdale´i linna, siis teadsime sellel samal hetkel, et siia linna me soovime jääda (algselt sellist plaani ei olnud). Maaliline kuurortlinn võlus meid esimesest hetkest ja soov Miamisse kolida haihtus. Elasime viimased 3 aastat hiigellinnas ja mõte väiksemasse kohta kolimisest tundus imeline. Veendume iga päevaga üha enam, et tegime õige otsuse. Kõik on käe- jala juures ja siin on selline mõnus “väikelinna vaib”, kuigi tegemist pole tegelikult teab, mis tillukese kohaga. Kõik on puhas ja hoolitsetud, inimesed kõnnivad tänavatel jala (!) ja teevad sporti. Meile meeldib õhtuti jalutada kanalite ääres ja nautida õhtupäikest ning imelisi vaateid uhketele häärberitele, inimesed sõidavad ratastega, jooksevad või kõnnivad. Elu kihab mõnusalt, inimesed on väljas ja naudivad head ilma.

Floridas on keskmiselt 237 päikesepaistelist päeva aastas. Meie Kaspariga oleme äärmiselt ilmatundlikud inimesed ja see on üks peamine põhjus, miks me Floridasse kolisime. Lisaks soovisime elada ookeanile võimalikult lähedal nii, et randa minek ei oleks aeganõudev ettevõtmine. Meie kodurand on minu hinnangul üks ilusamaid, kus ma viibinud olen. 

Rääkides veel ilmast, siis meie jaoks ei tähenda hea ilm vaid rannapäevi, vaid see on osa meie igapäevarutiinist. Armastame oma jalutuskäike koduümbruses:

Lõviosa oma õhtutest veedame rõdul. Oleme kujundanud oma rõdu hubaseks elutoa pikenduseks, kus on ülimugavad kiiktoolid ja hea vaade. Paneme muusika mängima, naudime teinekord head jooki ja ajame juttu. Kui päeval on +27 kraadi sooja, siis päikese loojudes ei lähe soojakraadid kuigi palju madalamale. Äärmiselt nauditav on astuda toast rõdule nii, et ei pea üleriideid jaheduse tõttu peale panema.

Vaade rõdult:

Pika jutu lõpetuseks peaksin vastama ka püstitatud küsimusele – Texas või Florida? Kolisime Floridasse ja valisime selle enda jaoks välja, seega on minu praegune vastus Florida. Küll aga olen ma tänulik selle võimaluse eest, et saime oma Ameerika-elu alustada Texasest, mis andis meile imelised sõbrad ja korraliku elukooli. Texas on vapustav osariik, mida külastada ja mis on meile südame külge kasvanud ja päris kindlasti läheme sinna tagasi reisile.

Kohtumine haiga

Olime juba mõnda aega mõelnud sellele, et võiks uuesti merele snorgeldama minna. Nüüd aga võtsime lõpuks kätte ja tegime mõtte teoks. Läksime sama firma kaudu, nagu eelmine kord, sest jäime teenusega juba tookord väga rahule. See tähendas aga seda, et äratus oli laupäeva hommikul seatud üsna varajaseks, sest kõigepealt ootas ees pikk sõit Florida Keys´i saarestiku esimesele suurele saarele Key Largole, millelt pidi meie katamaraan väljuma. Meie kodust sinnani on aga umbes paari tunni jagu sõitu. Tegin meile einevõileivad ja muud näksid valmis ja pakkisime kotid kokku. Olime seiklusteks valmis!

Teel Key Largosse:

Ja oh, kus see oli alles seiklus! Laev väljus sadamast ning alustuseks sõitsime mõnda aega avamerele, kus olid korallid, mille kohal on kõige põnevam snorgeldada. Meie laeva kapten rääkis sõidu ajal vajalikku infot ning korraga ütles Kaspar mulle, et ma kiiresti vasakule vaataks. Laeva kõrvalt ujus mööda hiigelsuur merikilpkonn. Tundsin, kuidas elevus ja ärevus minus tõusid ja ootasin juba kärsitult, et me kohale jõuaksime ja vette saaksime kalu minna uudistama. Laev jäi seisma, olime jõudnud esimesse peatuspaika. Instruktor jagas kõigile lestad, päästevestid, prillid ja hingamistorud. Kordasime üle põhireeglid ja olimegi valmis vette minema. Siis aga ütles kapten, et haid kohates ei maksa liigselt vehkima hakata ja kätt talle suhu toppida. Siin olevat palju haisid, kes ajavad omi asju ja inimeste juurde ei kipu. Ma vaatasin Kasparile suurte silmadega otsa, et kas ma ikka kuulsin õigesti. No heakene küll, haid, siis haid, mis seal ikka. Eelmisest korrast ma seda osa ei mäletanudki....

Järgmisel hetkel olime juba vees ja uudistasime kalu ja imelisi koralle:

Kaspar snorgeldamas:

Hoidsime Kaspariga veepinnal ulpides käest kinni, et näeksime samal ajal samu asju. Korraga tõmbas Kaspar mu jätt ja vehkis vaba käega põhja suunas. Ma ei saanud esimese hooga aru, mida ta mulle näidata tahtis, aga seal ta oli – hai oma täies hiilguses. Ja ma ei räägi mingisugusest haipojukesest, vaid suurest korralikust haist, kes ajas põhjalähedal omi asju. Tardusin. Täiesti ebareaalne kogemus. Ma olen siin samas koos haiga ja vaatan, kuidas ta merepõhjas toimetab ja korallide vahel uudistab. Lihtsalt vaatasin silmad punnis peas. Olime ilmselt mõlemad täiesti liikumatult mingi aeg. Mõne aja pärast ärkasin justkui unest ja sain aru, mis toimub ja siis hakkas mul kiire, tahtsin sealt ära ja kohe. Ujusime hai juurest eemale ja korraga tundsin, et mul hakkab halb, pidin laevale pääsema. Kuna olen varem snorgeldanud, siis teadsin, et koos lainetega loksumine ajab mul pika peale südame pahaks ja selle vastu aitab jää närimine. Küsisin instruktorit jääd ja jäin seda laevale krõmpsutama, ise seedides just seda, mida ma hetk tagasi vees nägin. Täiesti uskumatu lugu! Me ujusime koos haiga!

Rohkem me sellel päeval haid ei näinud, aga ärev tunne jäi sisse veel mitmeks päevaks.

Suur suvi

Meil on suur suvi väljas (26-28 soojakraadi) ja see on andnud võimaluse ilusat ilma korralikult nautida. Laupäevane rutiin näeb ikka endiselt ette pannkooke ja seejärel rannapäeva:

Viimasel ajal olen randa einevõileivad kaasa teinud, mis on üsna tervislik alternatiiv tavapärasele rannapitsale. Nii olemegi suurema osa laupäevadest rannas veetnud ja lõunasöögi kohapeal söönud.

Märtsikuu on kuulus Spring Break´i kuu, mis tähendab sisuliselt seda, et üle kogu riigi on erinevates ülikoolides erinevatel märtsikuu nädalatel suur kevadvaheaeg, kus tudengid reisivad rannaäärsetesse linnadesse pidutsema ja puhkama. Läbi aegade kõige kuulsamad kevadvaheaja veetmise kohad on Florida osariigi rannad ning Cancun, Mehhiko. Kui aga elad ühes sellises linnas, siis tuleb arvestada sellega, et kogu märtsikuu jooksul on rannad paksult rahvast täis ja õhtuti restoranidesse laua saamine pole nii lihtne, kui tavaliselt. Õnneks on meie rannajoon väga suur ja lai ning leidub ka vaiksemaid kohti, kus üksteise seljas päris elama ei pea ja saab end ka praeguses olukorras mugavalt tunda. Peale enda rannapäeva liikusime aga siiski korraks huvi pärast ka sinna, kus käis tõsine möll ja tudengielu. Politseid olid igal pool korda valvamas ja meie lihtsalt tegime paar pilti ja uudistasime mõned minutid eemalt, mis hullumaja selles rannas toimus.

Rannabaarid on paksult rahvast täis:

Pühapäeval käisin mina Eesti naistega restoranis brunchil ehk siis hilisel hommikusöögil. Juttu jätkus kauemaks ja meeleolu muutus iga järgneva mimosaga samuti üha elavamaks.

Sõin elus esimest korda grillitud austreid ja sattusin vaimustusse!

Restoran, kus me käisime, on kuulus justnimelt oma brunch´ide poolest. Kohapeal oli ka elav muusika, mis ilmselgelt aitas ülevale meeleolule kaasa. Restoran ei olnud liigselt rahvas täis ning selles osas oli äärmiselt mugav olla. Nautisime oma tüdrukute päeva väga!

Nädalavahetusel keerasime kella, mis tähenab, et nüüd on õhtuti palju kauem valge, mis annab võimaluse ka peale tööpäeva lõppu pikale jalutuskäigule minna nii, et päike alles sirab taevas:

Kõndimisele olen üldse väga palju rõhku pannud. Viimased neli nädalat oleme igal tööpäeval naabrinaisega koos korralikult kilomeetreid mõõtnud. Juttu jätkub pikemalt ja sammud aina kogunevad, mis on muidugi väga hea.

Eile näiteks avastasime kõnnitiirul sellise imelise maja, nagu mingist filmist:

Imekauneid kohti on siin iga nurga taga nii palju, et ilmselgelt iga kord ei haara telefoni, et pildistada, aga vahest kohe on vaja pilti teha:

No kuidas sa ei pildista siis pardimammat, kes sellise hunniku pojukestega ringi paterdab? Ikka pildistad!

Ilusat nädalavahetust!