Kohtumiseni Eestis!

Neljapäeval oli viimane koolipäev keelekursusel. Kuidagi väga märkamatult saigi 26 nädalat kursust läbi. Isegi nagu natuke uskumatu. Iseenesest mulle kursus väga meeldis selles osas, et palju teadmisi sai grammatikast juurde, mida ülikooli kursustel ei õpetatud. Minna on veel pikk tee ja tegelikult oleks vaja üldse pikemat aega viibida hispaaniakeelses keskkonnas, siis jääb keel kõige paremini külge- kaob hirm rääkimise ees ja sõnavara tuleb juurde ning kõrv harjub sõnu paremini eristama ja häälikuid kuulama. Eks see on iga keelega nii, et keskkonnas olles kaob mingi aja möödudes see hirm ja valehäbi rääkimise ees, mis ehk ongi kõige suuremaks takistuseks keeleõppes.

Inglise keele rääkimisega on hirm õnneks möödunud. Enam pole probleemi rääkida poes, ilusalongis, tänaval või seltskonnas. Arvan, et oleme tänaseks Kaspariga mõlemad sellest valehäbist rääkimise ees lahti saanud ja anname endale aru, et loomulikult esineb kõnes mustmiljon viga ja vahel kiilub mõte nii kinni, et mingid sõnad ei tulegi meelde ja aktsent on endiselt nii nagu ta on aga sellest hoolimata ei takista see rääkimist. Kasparil on tööalaselt vaja rääkida igapäevaselt väga palju ja minu arvates on tema keel superhästi siin edasi arenenud. Vahel kuulan teda, kui ta kodukontoris klientidega vestleb ja kõrv puhkab lausa- kõne on ilus ja laudus ja hea on kuulata kohe. Ega see teisiti ei tulegi kui ainult rääkides ja harjutades.

Eilse viimase koolipäeva puhul kutsusin oma pinginaabri Anne (loe: Änni) endale külla. Olin kolmapäeval keetnud 4h lihasuppi ja mõtlesin, et pakun neljapäeval peale koolipäeva Annele ühe eestipärase lõunasöögi. Tegemist oli tavalise lihasupiga, kus sees porgandid, kartulid, sibul ja nuudlid. Nagu ikka keetsin puljongi ise. Kõrvale valmistasin avatud võileivad ehk siis need tavapärased lahtised võileivad, mida eestlane ongi harjunud terve elu sööma. Ameeriklased söövad alati nö kinniseid võileibu, kus all on sai- vahel palju kraami ja peal uuesti sai. Anne oli lausa vaimustuses! Ta oli nii üllatunud, et supi sees on kartul ja liha ja nuudlid kõik üheskoos ja avatud võileivad meeldisid talle ka väga, ütles, et talle tuleb lausa eksootiline ja euroopalik tunne sisse. 

Peale lõunasööki tegime all kohviruumis ühed kohvid ja seejärel näitasin talle aeda. Annele väga meeldis meie maja ja eriti just aed. Kui hakkasime aiast tagasi üles tuppa tulema, siis kuulsime poolel teel, et kuskil üürgab suitsuandur. Me ei pööranud sellele suuremat tähelepanu aga mida lähemale korterile jõudsime, seda valjemaks läks heli. No võite ühe korra arvata, kust see heli tuli. Läksin kiiruga alla kontorisse uurima, milles asi, miks meil korteris suitsuandur lärmab, kuigi ise meid polnud koduski sel hetkel. Alt teatati, et tehakse ülemajalist kontrolli, kas korterites andurid ikka töötavad ilusti ja loomulikult juhtus kontrollpunktiks meie korter sel hetkel olema. Mõne aja möödudes jätsime Annega hüvasti ja leppisime kokku, et septembris kohtume kui olen tagasi. 

Hiljem hakkasin asju pakkima ja kuidagi selline natuke kurb ja samas ärev ja segane tunne tuli sisse korraga. Nimelt hakkab laupäevast meil puhkus ja juba laupäeva õhtul sõidame Euroopa poole. Emotsioonid on täiesti seinast seina ja üsna vastakad. Ei teagi, kas asi on selles, et me pole väga pikalt Eestis olnud (Kaspar 9 kuud ja mina 7 kuud) või on asi milleski muus. Loodetavasti see segane olemine möödub peagi :)  Plaan on igal juhul selline, et esimesel nädal puhkame oma armastatud Hispaanias (seda juba neljandat korda)  ja sealt edasi kohtume juba Eestis! Tagasi Houstonis oleme augusti lõpus/ septembri alguses.

Tere, puhkus!!! J

Maile

Nädal

ESMASPÄEV

Esmaspäeval peale tööpäeva ootas ees vahva üllatus. Nimelt oli Kasparile saabunud sünnipäevaks pakk otse Eestist. Kaspari maailma kõige lemmikum šokolaad on Kinder ja seda oli pakis kohe hulgim ja igas võimalikus versioonis. Pakiga saadeti ka lausa illegaalset kraami – üllatusmune! Ameerikas on üllatusmunade müümine ja sissetoomine keelatud, sest pidavat sisaldama liialt ohtlikke väikeseid osi, mida lapsed võivad endale kurku ajada. Küll aga võib Texase osariigis vabalt iga inimene omada relva (alates 18 eluaastast), selleks ei pea olema mingit erilist väljaõpet või luba, seega võta näpust siis seda loogikat, mis on ohtlik ja mis mitte!

Emotsioon!

Õnnitluskaardid Eestist:

Esmaspäeva õhtul plaanisime minna ka kinno uut animafilmi Despicable Me 3 vaatama. Valisime välja kino, kus me pole varem käinud ja sõitsime bussiga sinna (ilmselt esimest ja ka viimast korda). Kino asus sellises linnaosas, et üsna kõhe oli seal õhtul kell 22 peale filmi bussijaamas bussi oodata, et koju saada. Ringi sõitsid allakeritud akendega autod, kus kostus vali muusika ja sees istusid suurte ja läikivate ehetega kaetud mitte ehk kõige sõbralikuma välimusega inimesed. Ümbruskond oli kõhe ja me tundsime end seal nagu võõrkehad oma valge nahaga. Nahavärv on üldiselt teema, mida ma väga ei puudutaks, sest ei minu ega Kaspari arvates ei oma see mingit tähtsust, mis värvi keegi on - inimene on inimene.  Küll aga peatun sellel teemal põgusalt, et selgitada pisut tausta, mis puudutab Houstoni linna. Nimelt peetakse Houstonit linnaks, kus on kõige rohkem erinevast rahvusest ja erineva nahavärviga inimesi Ameerikas. Siin kuuleb tänaval nii palju erinevaid keeli ja näeb nii palju erinevaid inimesi nagu ei kusagil mujal Ameerika linnas (väidetavalt). Kui keegi räägib puhtas inglise keeles on pigem erand, sest peaaegu kõigil on mingisugune aktsent, enamus inimesi on sisse rännanud kuskilt mujalt ja peamiselt just Mehhikost ja mujalt Lõuna-Ameerikast. Nimelt jagab Texase osariik suures osas oma piiri Mehhikoga ja täpselt nagu Eestis on Ida-Virumaal palju või pigem isegi enamus inimestest slaavi päritolu, siis ka siin on valdav enamus mehhiklasi. Küll aga on kahjuks mehhiklastest siin üsna kahetised arvamused. On suur (ja ma usun, et ka suurem) osa mehhiklasi, kes on siia tulnud, et paremat elu nautida ja nad on valmis selleks kõvasti pingutama ja ausat tööd tegema. Nii võibki näha nt kõikjal aiatöödel ja hooldustöödel usinaid mehhiklasi tööd rabamas (muidugi leidub neid ka muudel ametikohtadel). Nad on alati viisakad ja tervitavad ning kui nt tänava ääres niidetakse muru vms, siis jäetakse alati niiduk seisma kui mööda kõnnid, et muru sulle riiete peale ei pritsiks niiduki alt. Ka meie kortermaja hooldustöötajad on kõik mehhiklased (või vähemalt kuskilt Lõuna-Ameerikast) ja nad teevad väga korralikku tööd, on viisakad ja sõbralikud elanike vastu.

Kahjuks on ka see teine osa inimestest, kes on lõunast siia sisse rännanud, kes tahavad Ameerikas paremat elu nautida, kuid seda mitte ausal teel. Neid inimesi on siin omajagu ja see muudabki ülejäänud inimesed natuke ärevaks ja paljudel on kahjuks ka selle tõttu eelarvamus Lõuna-Ameerikast pärit elanike suhtes. Muidugi tehakse selle eelarvamusega liiga nendele tublidele inimestele, kes ausat tööd teevad aga sinna pole suurt midagi parata.

Mulle meeldib väga, et siin on nii palju erineva välimuse ja taustaga inimesi. Minu arvates on see põnev ja pigem rikastab kultuuri ja iga inimene võib kolida sinna, kus talle just sobilikum on hoolimata sellest, mis värvi või rahvust ta esindab, peamine, et ta oma elatist teenib ausalt ja ei ole oma tegevusega ühiskonnale risuks kaelas.

Esmaspäeval õhtul jõudsime ilusti koju tagasi ja mitte ühtegi ebameeldivat/ohtlikku olukorda pole meil õnneks siin ette tulnud. Multifilm oli väga hea ja soovitan kindlasti vaatama minna (isegi siis kui teil pole lapsi, sest selle sisu on suunatud justkui rohkem täiskasvanutele ja nalja saab parajal määral), minu teada peaks see film ka Eestis hetkel kenasti jooksma.

TEISIPÄEV

Teisipäev oli 4. juuli ehk Ameerika iseseisvuspäev. Täpselt nagu 24. veebruar on Eesti sünnipäev on siin selleks tähtsaks päevaks 4. juuli. Töölt on sellel päeval kõigil ametlikult vaba päev ja nii oli ka meil. Otsustasime sellel päeval lihtsalt puhata. Hommikul kui kell 11 silmad lahti tegin ja oma telefoni vaatasin, siis märkasin seal eelmisest päevast sõnumit. Jinyi oli eelmisel õhtul teada andnud, et nad on Yijie´ga meie maja läheduses restoranis ja kui soovime, siis nad jätavad hiljem ühe autodest meie parklasse, et saaksime soovi korral järgmisel päeval (4.juulil) neile külla sõita ja nendega koos Richmondi piirkonna ilutulestikku vaadata. Kahjuks oli mul alates eelmise õhtu kinost jäänud telefon välja ja märkasin teadet alles 4. juuli hommikul. Sellest hoolimata oli see neist väga armas! Otsustasime, et oleme sel korral siiski oma kodus tähtsal pidupäeval aga sees oli kuidagi eriliselt soe ja hea tunne.

Meie seadsime peale pannkooke oma sammud aeda ja ohh, kus seal oli alles rahvast! Terve maja oli vist aeda tulnud päikest võtma. Me polnud varem kunagi nii palju inimesi aias näinud. Kõik pidutsesid ja nautisid vaba päeva. Ainuke asjalik tegevus kogu päeva jooksul oli õhtune trenn ja ülejäänud päev möödus lihtsalt puhates. Kui aus olla, siis on vahel sellised päevad ülimõnusad. Õhtul kella 10 ajal läksime katusele ja vaatasime ilutulestikku, mis kogu linna ehtis. Väga uhke ja eriline tunne oli Ameerika kõige tähtsama pidupäeva ajal siin olla ja seda ise kogeda.

4. juuli hommik:

KOLMAPÄEV

Kolmapäev oli põhimõtteliselt nagu esmaspäev, sest eelmine päev oli puhkepäev ja no hirmus esmaspäeva tunne oli ikka peal küll. Ega kerge polnud end jälle töölainele seada. Midagi ebatavalist või eriskummalist kolmapäeval ei juhtunud. Kaspar oli Milwaukee´s ja mina olin üsna tavapärases rütmis: töö-trenn.

NELJAPÄEV

Neljapäeval oli eelviimane hispaania keele kursus, kuhu seekord kuidagi üldse ei viitsinud minna. Vb on asi minu elukutses või olen ehk lihtsalt liiga pirtsakas aga selle kursuse õpetaja on meil natuke selline, kuidas nüüd öeldagi... ette valmistamata. Kui sind on 5 aastat koolitatud õpetajaks, siis kahjuks või õnneks peale seda tunned väga ruttu ära, kas õpetaja on ette valmistunud või mitte. Esimesel hispaania keele kursusel, kus talvel osalesin oli õpetaja alati vaata, et liigagi hästi ette valmistunud ja materjalid kaasa varunud. Teisel kursusel, mis algas kevadel, oli uus õpetaja ja tema stiil on pisut teistmoodi. Ju on ka asi selles, et olen ise läbi ja lõhki detailiinimene ja selline vaatame käigu pealt, mis saama hakkab stiil pole lihtsalt minu lemmik. Küll aga on meie kursuse inimesed ülitoredad ja peale tundi arutasimegi, et mis sügisel saama hakkab, et kas võtta kursust edasi. Meil oli ülitore grupp, kus kõik tunnevad end mugavalt ja kõik on väga toetavad ja sõbralikud. Sellise grupiga oleks lausa lust edasi õppida aga eks sügis näitab, mis saama hakkab.

REEDE

Reede oli töine nagu ikka ning õhtul tuli Kaspar koju. Kuna ta jõudis enam-vähem alles uneajaks, siis ega reedel enam midagi ette võtta ei jõudnudki.

LAUPÄEV

Laupäeva hommikul oli majapidu all kohviruumis. Seekord oli tegemist hommikuse peoga, kus pakuti pontšikuid, värskeid puuvilju, kohvi ja mimosasid. Ma polnud jõudnud veel Ameerikas olles pontšikuid proovida. Nagu teada, siis siin on see pontšiku ehk doughnuts´i roll/kultuur päris suur.  Eestis ma neid ei fännanud aga siin on Kaspar neid tööreisidel ikka usinasti söönud ja öelnud, et need on imemaitsvad. Niisiis proovisin lõpuks isegi ära ja kahjuks pean ütlema, et need on lausa võrratult maitsvad! Sõin ära kaks suurt pontšikut ja hiljem tundsin, kuidas suhkrukooma läheneb. Jube loid ja raske oli olla. Eks mimosa tegi ka muidugi oma töö. Pidu oli tore, rääkisime inimestega juttu ja nautisime teistmoodi hommikusööki. 

Peale tõsist suhkrulaengut läksime tegime oma selle nädalase poetiiru ära, sest õhtuks oli oodata külalisi. Jeff ja Merliis tulid meile külla ja plaanis oli veeta mõnusalt aega aias grillides. Tundub aga, et ühe katuse alla sattus liiga palju eestlaseid ja ilmataat mõtles, et teeb siis ilma ka võimaluste piires pisut rohkem Eesti moodi. Ehk siis kui asusime sööma hakkas vihma kallama ja korralikult. Lõpuks jooksime oma asjadega tuppa. Nii palju siis aias tsillimisest! Hullu polnud otseselt midagi, sest väljas oli põrgukuumus ja jahedas toas oli ka päris mõnus olla ja jutustada. Jeff ja Merliis on palju reisinud ja neid lugusid võikski kuulama jääda, see on nii põnev! Endal tuleb ka selline reisituhin kohe sisse, et hakka või kohvrit pakkima.

Mehed grillivad ja naised tsillivad:

 Merliis tuli just Eestist ja tõi kaasa eriti vahva kingituse:

PÜHAPÄEV

Pühapäev oli täielik lebopäev. Hommikul pistsime pannkoogid pintslisse ja suundusime aeda mitte midagi tegema - ehk siis vedelesime mitu tundi päikese käes. Tuppa tulles oli selline tunne nagu oleksin maratoni jooksnud. Reedene trenn andis lihastes valusalt tunda ja päikese käes vedelemine teeb iseenesest alati loiuks. Seega maandusime teleka ette, võtsime oma Kinderi varud haardeulatusse ja asusime filmi vaatama. Sellised päevad on päris head, kus mitte midagi tegema ei pea.

Mõnusat nädala algust kõigile!

Maile

Puhume puhkuse juttu

Esmaspäevad on alati sinised, kohe tumesinised. Nädalavahetus on läbi ja kuidagi jube raske on esmaspäeva hommikuti istuda arvuti taha ja hakata tööd tegema. Kell 8.00 (meie aja järgi) oli mul järjekorde Skype koosolek juhendajatega ja see tõmbab alati motivatsiooni ja tahtmist paar pügalat allapoole. Sel esmaspäeval oli aga kõik teisiti. Koosolek toimus küll aga tuju see alla ei viinud, lausa vastupidi. Ehk oli asi selles, et tegemist oli viimase koosolekuga enne suurt suvepuhkust? Ajastame igal aastal juhendajaga puhkused enam-vähem samasse aega, sest üsna võimatu oleks olukord, kus üks puhkab aga teine teeb tööd ja kellegi käest pole midagi küsida. Tavapäraselt olen puhanud juulis aga kuna sel aastal on selline erandolukord, siis hakkan puhkama poolest juulist ja kuni augusti lõpuni välja. Kaspar saab esimesel tööaastal 2 nädalat puhkust (USA-s täiesti tavaline nähtus) ja planeeris selle nii, et esimene puhkusenädal on juuli lõpus ja teine augusti teises pooles ning vahepeal teeb paar nädalat hoopis Eestist tööd. Kui nüüd tekib küsimus, et miks ta siis koguaeg ei saaks Eestist tööd teha, siis nii lihtne ja lill asi siiski kahjuks ei ole. Nimelt peab ta väga tihti käima klientide juures kohapeal ning kliendid asuvad Ameerikas (nt kolmapäeva hommikul kell 3:00 oli äratus ja oli tarvis lennata 3 päevaks riigi põhjaossa Milwaukee´sse, järgmine nädal on vaja olla 2 päeva riigi lõunaosas - Dallases).

Puhkusest veel nii palju, et keskmine ameeriklane ei võta üldjuhul välja korraga 4 nädalat puhkust ja seda päris mitmel põhjusel:

1) Puhkust üldjuhul ongi aastas 2-3, harvematel juhtudel ka 4 nädalat (oleneb töökohast ja sellest kui kaua ollakse juba vastaval ametikohal);

2) Ameeriklane puhkab pigem nädalalõppudel ja teeb nö pikki nädalalõppe, kus võtab nt reede ja esmaspäeva vabaks ja saab kokku 4 puhkepäeva. Miks nii? Ameerika on väga suur ja lai. Võib ju mõelda, et see on üks riik ja kui vanemad või sõbrad elavad riigi teises otsas, siis mis seal ikka- sõidan reede õhtul neile külla ja pühapäevaks olen tagasi (nagu Eestis saab teha). Nii see aga kahjuks ei ole. Idakaldalt (nt New York´ist) läänekaldale (nt San Fransiscosse) on ümmarguselt 8h lennusõitu, ehk siis kui sõita laiupidi riik läbi LENNUKIGA, siis kulub ainult ühe otsa läbimiseks 8h. Ameerikas on töö tõttu kolimine väga tavaline ja seega ei ole mingi erand kui ise elad riigi ühes otsas aga su vanemad elavad riigi teises otsas ja nt abikaasa vanemad hoopis riigi keskel. See tähendab aga seda, et kui soovid perele külla sõita, siis jääb tavapärasest nädalavahetusest väheks. Mis ühtlasi juhatab ka kolmanda punktini:

3) Puhkust võetakse välja aastaringselt mitte kõik korraga ainult suvel (nagu üldjuhul Eestis kombeks) eks ikka selle sama põhjuse tõttu, et külastatakse sõpru ja perekondi, kes võivad elada riigi teises otsas, kuhu tuleb lennukiga lennata ja sinna tahaks ju minna ikka rohkem kui vaid ühe korra aastas suvepuhkusel olles.

Eks neid põhjuseid on veelgi ja kindlasti erand kinnitab reeglit ehk siis kahtlemata on ka neid, kes võtavad korraga oma puhkuse välja aga üldjuhul kipub siin siiski teisiti olema.

Mina, eestlasena, olin alati maru kärme vinguma ja virisema kõige üle (esmajärjekorras muidugi ilma üle) aga siin elades mõistan, et Eestis on suur privileeg saada enamikes ametikohtades korraga 4 nädalat puhata. Kahjuks on üsna levinud ikka see, et suve hakul ollakse surmväsinud ja kui see kaua oodatud puhkus kätte jõuab, siis on tuju ikka halb, sest ilm on halb ja siis on põhjust veelgi rohkem mossis olla ja nii see ratas veereb ja veereb. Ehk oleks asjalik võtta eeskuju ja puhata vahepeal ka talvel? Muidugi tekib siis küsimus, et mis ma selle puhkusega Eestis elades talvel peale hakkan? Soojamaareisid/SPA-d on maru kulukad ja Eestis on üldjuhul ikka selline vihmane ja halb suusailm. Eks ta tõsi ole muidugi. Hea lihtne ju soovitada, et võta veebruaris nädalake puhkust ja sõida kuskile päikese alla aga kellel neid võimalusi ikka nii väga on? Eks see ongi selline mõtlemise koht ja igaüks peab leidma enda võimalustele sobiva lahenduse.

Mõistan alles siin elades, et eestlastel on lisaks pikale puhkusele (aastalõikes) väga suur eelis Ameerika ees selles osas, et oma perekonda ja sõpru saab igal ajal külastada  ehk selleks ei kulu mingeid suuri ressursse nii ajaliselt kui rahaliselt, sest vahemaad on väikesed. Mis vahemaa on Tartu ja Mäo vahel? Olematu. Mul on siin elades Eesti sõbranna, kes elab minust 50 min autosõidu kaugusel ja me elame täpselt samas linnas. Ma ei saaks enam rohkem õnnelikum olla, et siin on teine eestlane, keda saan oma sõbraks nimetada ja 50 min autosõitu tundub üsna tühine. Mõne asjaga on kohe nii, et kui see sul nina ees vedeleb, siis näed seda asja ainult ühe külje pealt, ikka selle sama külje, mis su ees on. Kui see sama asi tõstetakse aga jupp maad kaugemale, siis muutub vaade avaramaks ja näed ka teisi tahke.

Mõnusat reedet!

Maile

Kaspari sünnipäev

Laupäev oli meie peres väga tähis ja suur rõõmupäev - Kaspari sünnipäev! Nüüd on meil kahepeale kokku lausa 56 aastat! Sünnipäevad on meil suure au sees. Mina olen üles kasvanud peres, kus sünnipäev oli nagu püha lehm. See on üks päev aastas, kus igaüks peaks tundma end eriliselt kogu päeva. Meie peres pole ilmaski rolli mänginud see, mis see täpne number seal vanuse juures on- tähtis on iga sünnipäev, mitte ainult juubel. Lapsena oli sünnipäev täiesti maagiline päev. Ema ja õde äratasid alati hommikul lauluga üles, tordil põlesid küünlad, mis suure õhinaga sai ära puhutud. Kingitused, lilled, kallistused ja õnnesoovid otse voodisse. Köögis oli alati laud kaetud ja küünlad põlesid (olen hilissügisene sünnipäevalaps ja hommikud on alati kottpimedad). Ema oli alati parema kohviserviisi lauale tõstnud ja kõik oli nii pidulik ja püha. Õhtul/nädalavahetusel tulid külalised ja sünnipäevapidu. Muidugi ei olnud see ainult minul nii vaid ka Marisel ja juba väiksena kui saime aru, et sünnipäevahommikutel lauldakse päevakangelane üles, siis tegime sama ka emale.

Igal perel on oma traditsioonid ja kui kaks inimest hakkavad koos olema, siis on üsna tavapärane, et neil on oma lapsepõlvest kaasa võetud erinevad kombed. Täpselt nii oli ka meil Kaspariga. Tema sünnipäevahommikutel ei lauldud ja see lauluvärk oli kogu nende perele võõras. Üsna ruttu võeti aga ka Käsperite peres lauluviisid üles ja tundub, et see traditsioon hakkas neile meeldima, mille üle on mul siiralt hea meel. Nii ongi aastatega sulandunud need sünnipäevakombed üheks ja ega enam minu või Kaspari sünnipäevahommikud ei erinegi kuidagi sellest, mis olid minu lapsepõlves.

Laupäeva hommikuks olingi kaunistanud söögitoa ja reedel valmistasin salaja tordi. Seejärel oli aeg laulda sünnipäevalaps üles ja õnnesoovid kätte jagada. Avasime ka hommikusöögi kõrvale arvuti, et kogu pere saaks soovi korral Kasparile õnne soovida. Nii vahva oli see, et esimesteks helistajateks olidki Käsperid ja Süllad, kes uhke tordiga, millel põles isegi küünal, selgel ja säraval häälel sünnipäevalaulu laulsid. Seejärel puhus Kaspar küünla tordil (isa Harry kaasabiga, kes torti hoidis) ja võite siis ise väikese Grete imestust ette kujutada kui onu Kaspar puhub siitpoolt küünalt ja sealpool tõesti see küünal tordil kustub! Seejärel helistasid minu ema ja õde ja nii saimegi sünnipäevahommiku kenasti koos perega veeta.

Päevakangelane oma tordiga, millel küünlad kahjuks ei põlenud, sest ma olin unustanud tikud osta ja muidugi meenus see mulle alles laupäeva hommikul :(

Ühendkoor: Käsperid & Süllad

Kuna sünnipäev on selline vahva päev, et päevakangelane otsustab, mida ette võetakse, siis nii oligi - Kaspari soov oli sünnipäev veeta kahekesti. Läksime aeda päevitama...

Sombreroga mehhiklane meie ukse taga :)

 ...ja seejärel võtsime lõunasöögiks mõnusad jahutavad smuutid. Jalutasime pargis ja nautisime ilma ning seejärel oligi juba aeg tulla koju end sättima, et minna õhtusöögile restorani. Meie kodu läheduses asub väga mõnus restoran, kus portsud on tõsiselt mehised ja imeline toiduelamus garanteeritud. Panime piduriided selga ja seadsimegi sammud restorani poole. 

Päris vahva oli, et restoranis oli veel üks sünnipäevalaud, kus lauldi kõva häälega. Kui olime endale joogid ära tellinud, siis kelner vaatas minu poole ja küsis, kas mul on isikut tõendav dokument ka kaasas. Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte ja ütlesin, et muidugi on. Olen harjunud, et mul igal sammul dokumenti küsitakse aga restoranis pole seda veel juhtunud.

Selle vanusega on üldse üks kummaline lugu. Kuni 25. eluaastani isegi häiris, et mind nii nooreks peeti ja igal sammul taheti ID-kaarti näha, peale 25. sünnipäeva hakkasin seda võtma aga pigem komplimendina. Minu jaoks pole vanuse number kunagi mingit suurt rolli tähendanud, see on ju kõigest number. Mõni ütleb, et 28 on noor ja teine jällegi hoiab rinnust kinni ja ei jõua ära ahastada, milline jubedalt kõrge vanusega on tegemist. Mõni nutab tagasi aega, et saaks veel ikka olla 17. aastane. Ausalt öeldes ma ei sooviks olla enam 17. Miks peaksingi? Ei olnud mul selles vanuses sellist enesekindlust nagu täna, ei tundnud ma end oma kehas nii hästi nagu täna ja üleüldse olin pigem ebalev ja ebakindel. Ebakindlust on mõnes valdkonnas veel nüüdki aga oma kehas tunnen end täna üsna hästi ja kuidagi palju rahulikum on olla kui 17. aastasena. Ma arvan, et see, mis number vanuse ees on ei omagi üldse erilist rolli. Inimene võib väga hea välja näha igas vanuses kui keha ja vaimu eest hoolt kantakse ja end ise hästi tuntakse.

Vanusega kaasneb veel üks üsna huvitav fenomen, nimelt arvavad osad inimesed, et teatud vanuseks peavad mingid kindlad asjad saavutatud/tehtud olema. Nt vanuseks X peaks kindlasti olema juba 2 last, abielus, aiaga majake ja koduloom. Vanuseks Y peaks kindlasti juba olema see, see ja see. Aga kui ei ole? Aga kui keegi arvab teisiti? Eks igal ühel on need X ja Y vanused erinevad ja mõnel ehk polegi seatud mingeid piire enda jaoks. Siin elades veendun aga üha enam selles, et vanus ei oma väga paljudes eluliselt olulistes küsimustes just eriti suurt rolli.

Peale õhtusööki tegime veel jalutuskäigu pargis ja nii see sünnipäev otsa saigi. Tundub, et sünnipäevalaps jäi ise rahule ja nautis päeva. Mulle ausaltöeldes meeldis ka väga, et ei pidanud midagi vaaritama ja sai lihtsalt olla. Kvaliteetaeg kvaliteetse seltskonnaga, mida veel soovida!

Pühapäeval võtsime samuti päikest ja tegime tavapärase poeteeru. Ilmad on läinud nii palju kuumemaks, et enam poetiire naljalt jala ette ei võta, vaid käime bussiga. See võib tunduda isegi ehk jabur aga kui väljas on +35 kraadi ja lauspäike, siis on tänaval üsna raske kõndida pikemat vahemaad. Ka õhtuti kui käime jalutamas võtame veepudeli kaasa või ostame keset jalutuskäiku jahutava joogi teele kaasa. Kuumuses on muidugi päris oluline vedelikku pidevalt juurde tarbida, et kehal defitsiiti ei tekiks. Ka kodus tööd tehes on meil mõlemal veepudelid kõrval. Sellises kliimas annab keha väga palju vedelikku ära ja täiesti teadlikult tuleb seda pidevalt juurde manustada. Hea meelega saadaks siit nii mõnedki soojakraadid ka Eesti poole teele!

Homme on meil suur püha ja vaba päev, sest 4. juuli on Ameerika iseseisvuspäev. Kuna me Eesti Vabariigi sünnipäeval tegime tööd, siis nüüd on meie kord keset nädalat vaba päeva nautida. Plaanime aega aias veeta ja õhtul ilutulestikku vaadata ja lihtsalt puhata.

Kaunist juuli algust!

Maile

Käib töö ja vile koos

Kuidagi on nii, et vaikselt tahes või tahtmata on ligi hiilinud meie Eesti töörütm, kus ka pühapäevasel pärastlõunal pühendame 2-3h töö tegemiseks. Jube lihtne on öelda, et miks sa teed nädalavahetusel tööd? Hull peast! Nädalavahetus on puhkamiseks! Miks siis inimesed teevad endaga nii? Puhata ei meeldi või?!

Ülikooliajal oli lihtne elu- nädala sees käisid tööl ja koolis. Põhiline õppimine toimus nagunii sessi ajal ja jooksvad asjad tehti ära nädala sees, kooli kohvikus või lõunapausil. Samuti õppisime väga palju tüdrukutega koos ikka nii, et Maret tegi süüa, meie olime oma raamatute ja vihikutega hõivanud kogu tema köögilaua ja siis vahepeal vaatasime last ja õppisime ja küsisime üksteiselt küsimusi. See oli kuidagi nii loomulik. Nädalavahetuseks sõitsid kõik Tartust ära oma kodudesse ja kellel siis aega oli õppida? Sellele isegi ei mõelnud nädalavahetusel (välja arvatud sessi ajal). Suve algusega proovisid kõik oma arvestused kätte saada, eksamid esimesel (või teisel või kolmandal) katsel ära sooritada ja läksidki suurele suvele vastu nägu nalja täis.

Ülikooliaeg oli selline sujuv kulgemine rütmis kool- sõbrad/pere- pidutsemine-töö. Neid viit aastat ei vahetaks mitte iial millegi muu vastu, see on vist elus selline asendamatu- raske ja imeline aeg kõik samal ajal, kus rahaga on kitsas aga süüa ka ei oska teha ja siis veered seal pelmeeni ja makaroni rattas kuniks saad nädalalõpus kodus korralikku toitu. Meil muidugi vedas, sest Maret oli juba sündinud kokk ja korraliku toitumisega ei olnud Meie Klubi tüdrukutel kunagi probleemi. Alati olid oodatud muidugi ka need esmaspäevad kui kellelgi oli nädalavahetusel kodus olnud suuremat sorti sünnipäev ja emake oli vaesele tudengile kaasa pakkinud pidulaua ülejäägid. See tähendas alati korralikult lõunasööki kellegi juures, kus kaasa pakitud toiduvarule tehti korralik tiir peale.

Peale ülikooli tekkis olukord, kus tuli justkui täiskasvanuks saada. Kõik kolisid ühikatest välja ja otsisid endale viisaka töökoha ja korraga oskasid kõik endale ise kartuleid keeta ja enam polnud vajadust sõita iga reede õhtul koju lootuses, et ehk on ema juba supipotiga uksel vastas. Korraga oli selge, et peab oma eluga midagi tähtsat ette võtma ja midagi olulist ära tegema. Need, kel mõistus omal kohal, otsisid kõrgharidusele kohase töö ja hakkasid normaalset tööinimese elu elama, kel seal üleval pool natuke tuul sahises, see mõtles, et ehk peaks veel edasi õppima. Teadmata muidugi, mida see tegelikult tähendab. Tööd, tööd ja veel kord tööd. See on nii kummaline, et kui teed ainult iseenda jaoks, siis teed nagu rohkem kui nõutud. Muidugi 5 aastat ülikooli oli ka iseendale aga see oli kuidagi nii loomulik jätk keskkoolile, et ei mõtestanud kordagi seda enda jaoks lahti. Hilisemad õpingud on hoopis teise maiguga. Ja nii ongi, et 5-st tööpäevast ei tule välja ja lõivu tuleb võtta nädalavahetuselt. Hea on muidugi see, et Kaspari töö on ka küllaltki „iseseisva õppimise“ iseloomuga ja ta teeb ka meeleldi nädalavahetustel tööd, sest mida rohkem sa teed, seda kiiremini arened (nagu kõigega).

Liigselt traagiliselt ei tasu seda muidugi võtta, sest lõppude lõpuks teeme seda iseenda jaoks ja eks ikka selle helgema ja parema tuleviku nimel (sellised suured unistajad nagu me oleme). Siin elades on muidugi tunduvalt lihtsam pühapäeval tööd teha ka kui Eestis, sest eelnevad 1,5 päeva saab korralikult päikese käes akusid laadida. Esimest korda juhtus isegi selline kuri lugu, et põlesime ära. Pühapäeva õhtuks olime kaks vähki. Õnneks olin ostnud koju nii igaks juhuks jahutava aaloe geeli ja suskasin selle külmikusse, et kui vaja, siis on hea võtta. Eile oligi vaja ja toimis päris hästi.

Aias enne kui päike meile 1:0 tegi:

Reede õhtul mõtlesime, et peame ka natuke jaani (hoolimata sellest, et siin sellist püha ei tunta). Läksime ühte baari, mis asub meie kodust u 10 min jalutuskäigu kaugusel ja istusime laia päikese kätte väliterrassile. Ülejäänud inimesed istusid arusaadavalt sees mõnusa jaheda konditsioneeri all. Meiesugused kontorirotid, kes nädala sees palju välja ei jõua naudivad nädalavahetusel iga võimalust väljas olla- olgu selleks kasvõi 34 kuumakraadi ja lõõskav päike. Tellisime külmad joogid ja lasime d- vitamiinil nahka pugeda. Õhtu oli nii lõbus, et lõpuks jõudsime ikka suure pimedusega ja üsna uneajal koju. Tuju oli korralikult lõbus ja samm kerge. Vahel kohe on vaja seda jaani tähistada vahet pole, kas see püha siin eksisteerib või mitte.

Kolm nädalat veel ja siis algab puhkus! Kolm nädalat! Ei jõua ära oodata!

Kaunist nädalat!

Maile

Kassike

Kui eelmisel reedel saime endale kassi hoida, siis ühtlasi tegi Jinyi ettepaneku, et kas me saaksime neid laupäeval lennujaama viia ning järgmisel laupäeval lennujaama vastu minna. Nemad jätaksid aga oma auto terveks nädalaks meie käsutusse. Nimelt sõitsid Yangid Floridasse puhkusele ja meie hoidsime nende kassi sellel ajal. Loomulikult olime nõus neid lennujaama viima ja mis meil sai auto vastu olla? Mitte kõige vähematki!

Viisime Yangid lennukile ära ja otsustasime ise natuke autoga linnapeal kruiisida:

Pühapäev nagu ikka oli rohkem puhkepäev kodus:

Kass võtab pühapäeva väga tõsiselt:

Kassike tuli ka hommikul pannkoogilauda:

Eelmisel esmaspäeval oli minu jaoks üks üleni must päev, sest koosolekul juhendajatega selgus, et palju asju on vaja minu töös muuta ja pikk jutt lühidalt- juhendajad on väga otsekohesed ja karmid ja minu kriitikataluvus umbestäpselt 0. Nii juhtuski, et peale hommikust Skype koosolekut valasin krokodillipisaraid ja mõtlesin, et terve maailm langeb nüüd kogu täiega mulle peale. Lõunapausil tuli Kaspar kontorist koju ja ütles, et postkastis oli teade, et postkontoris ootab minu nimel üks pakk. Kummalisel kombel oli pakk viidud mitte meie kodu läheduses asuvasse postkontorisse vaid palju kaugemasse aga meil oli ju auto! Seega probleemi polnud ja läksime pakile järgi. Alles ju nagu saime Eestist paki, mis see siis nüüd veel on?

Saime äärmiselt vahva üllatuse osaliseks- minu tüdrukud olid saatnud meile pulma aastapäevaks paki. No paremat ajastust poleks saanud ollagi! Must esmaspäev läks kohe mitu head tooni heledamaks:

Teisipäeval pidi Kaspar taas tööreisile minema ja see tähendas, et jäime kassiga omapead. Kass oli üks vahva seltsiline, kes harjus meie elamises üsna ruttu küll ära aga esimesed päevad olid siiski üsna kummalised. 

Ühel hommikul ärgates oli vaatepilt selline:

Õnneks umbes 48h möödumisel oli aru saada, et kassike on täiesti rahunenud ja tunneb end meie juures päris koduselt. Kohe alguses oli aru saada, et ta armastas inimeste juures olla. Nii oligi, et kui mina tegin päeval tööd, siis tema magas mul laua all:

 ja õhtul ronis ikka sülle, kui diivanil telekat vaatasin:

Ööseks puges kiisu mu jalgade juurde magama ja nüüdseks on igal hommikul vaatepilt just selline:

Eelmisel nädalal võtsin ka lõpuks julguse kokku ja panin esimest korda pediküüri aja kinni. Ma ei tea miks selline lihtne ja tavaline asi tundub võõral maal nii jube aga tundub ja mul kulus 6 kuud, et see julgus endas leida. Ühe korra olen eelnevalt siin juuksuris käinud ja see polnud just teab, mis imeline kogemus. Lõikusega jäin küll rahule aga teenindus oli väga kummaline, kus pidin ootama väga kaua, kuigi aeg oli kirja pandud jms. Küll aga mõtlesin, et pean oma hirmust üle saama ja nii helistasingi pediküüri, et aeg kinni panna. Teadsin, et meie kodu juurest u 7min jalutuskäigu kaugusel asub salong ja sinna oleks hea mugav minna. Niisiis panin aja neljapäevaks, peale kooli.  Ilm oli kohutavalt kuum (34 kraadi + kõrge õhuniiskus) ja salongi jõudes tundsin, et vesi voolab üle keha nagu oleksin dušši all. Väga meeldiv oli, et kohe toodi pudeliga külma vett ja juhatati mugavasse tooli istuma. Minu ehmatus oli muidugi suur kui pediküüriks osutus mees! Mees oli hiinlane ja rääkis nii kehvasti inglise keelt, et temast oli praktiliselt võimatu aru saada. Sellest polnud aga hullu midagi ja saime vajalikud asjad aetud. Kokkuvõtteks jäin teenusega ülimalt rahule, kõik oli väga puhas ja steriilne (nt instrumendid võeti minu silme eest vaakumpakendist välja) ja lisaks nö tavapärasele pediküürile tehti ka väga korralik jalamassaaž kuni põlvedeni välja. Kogu protseduur võttis aega pisut rohkem kui tund ja oli sisuliselt sama hinnaga, mis maksin Eestis pediküüri eest AGA, ärgem unustagem siin ka muidugi jootraha! Ilma selleta ei saa kohe mitte! Õnneks on see süsteem niivõrd mugavaks tehtud, et sa ei pea käima sularaha taskus ringi, et ikka saaks tippi siin ja seal laiali laotada, vaid igal pool saab maksta kaardiga ja kui oled makse teostanud, siis ulatatakse sulle tšekk, millele märgid ise summa, mis soovid tipiks jätta (järgides siiski siinset tipi-jätmise % tava). Hiljem võetakse see kaardilt ise automaatselt maha. Väga mugav ja mõistlik süsteem ja kuna siin on 100% tipi-kultuur, siis see asi on lahendatud minu meelest väga mõistlikult ja mugavalt kliendi jaoks. Minu asi on hakata juba vaikselt sellega harjuma :)

Tegin salaja pilti:

Päevad läksid maru ruttu ja juba oligi reede ning Kaspar kodus tagasi. Kuna ta saabus reede öösel ja meie kassiga juba põõnasime, siis vaene kass sai päris paraja ehmatuse sellest. Nii juhtuski, et kass hüppas öösel Kasparile näo juurde ja kui Kaspar unesegaduses silmad avas oli kass täies hiilguses ta näo kohal. Võite ise Kaspari reaktsiooni arvata..

Laupäeva hommikuks oli äratuskell seatud 8 peale, sest meil oli ees väga tegus päev. Alustasime hommikut sellega, et läksime väga ameerikalikku dinerisse Ihop´i vahvleid sööma. Mul oli juba mitu nädalat isutanud vahvlite järgi ja seega tuli see asi ära teha. Hommikul kell 9 oli söögikoht puupüsti rahvast täis hea, et üldse laua saime. Siinkohal nägime taaskord tohutut erinevust Eesti ja eestlastega, kellel on kombeks hommikukohv ja juustuleib kindlasti oma koduseinte vahel ära krõbistada. Siin on aga kõik teisiti ja eks olime seda juba ka Hispaanias kohanud, et inimesed söövad väga palju väljas ja just ka hommikuti. Mulle väga meeldib sellises dineris, sest seal on hästi kodune ja mõnus õhkkond. Kohvi tuuakse lauda kannuga ja kruusid on sellised mõnusad, nagu kodus. Ka toidus ei pea pettuma rääkimata portsjonite suurustest (see on küll vist juba Texase teene).

Peale hommikusööki keerasime autorooli IKEA poole, sest päevakavas oli natuke mööblit ja kardinaid ning kardinapuid koju muretseda. Nimelt on mööbliga siin selline kummaline lugu (nagu olen ka varem rääkinud), et tavalistes mööblipoodes leidub vaid suuri, massiivseid ja nikerdustega mööbliesemeid. Meie aga soovime sellise lihtsa joonega noorte inimeste mööblit, mis rahakotti kohe tohutut auku sisse ei kõrveta. Sellise mööbli leiabki IKEAst. Meil oli kindel siht silme ees, et soovime madalat ja pikka tv alust ning IKEAs on olemas spetsiaalsed programmid, kus saad endale ise vajaliku mööblieseme erinevatest meelepärastest osadest kokku panna (nt valid kapi ja ise otsustad, kas soovid sinna lihtsalt riiuleid ja ust ette või hoopis sahtleid jne). Nii panimegi kokku endale sobiliku tv aluse, seejärel valisime kardinad ning kardinapuud ja läksime siis lattu kõike seda kraami otsima. IKEAs on selline süsteem, et kui sa oled nö poe poolel (kus on näidised kõikidest toodetest) endale sobilikud asjad välja valinud ning koodid kirja pannud, siis lähed oma suure kaubaalusega lattu ning hakkad koodide alusel ise vajalikke pappkaste otsima, kus soovitud kaup sees. Korralik puslemäng ja võtab aega, küll aga saad sellise mööbli nagu soovid.

Komplekteerime kappi:

Puhkehetk IKEA näidistoas:

Seejärel oli plaan toidupoes ära käia ja korralik varu külmkappi tuua. Küll autoga on ikka mõnus poes käia! Ning järgmine plaan oli minna linnast välja outlettidesse. Nimelt oli Kasparil vaja jalanõusid ja natuke riideid ja kuna meil oli auto käepärast, siis tegin ettepaneku minna outlettidesse, kus olen Jinyi´ga juba paaril korral käinud. Nii vahva oli näha Kaspari nägu seal poodides! Mis seal salata, seal on teine hinnaklass ja suur valik ning  see lausa kisub suu kõrvuni. Kaspar sai kõik asjad, mis ta endale oli soovinud ja mina otsisin pisut kingitusi ja olin rohkem moraalseks toeks ja stiiliabiks (mitte, et tal seda väga vaja oleks) ning nagu ikka, siis leidsin ka endale üht-teist.

Laupäeva õhtu lõpetuseks läksime tankisime auto ära ja sõitsime lennujaama Yangidele vastu. Nad olid puhkusest täiesti läbi omadega aga rõõmsad ja rõõsad. Küll aga kurtsid, et said puhkusereisil ka üsna palju vihma- no see on nagu mingi Murphy seadus vist! Teel koju uurisin, et ehk nad oleksid nõus meile kassi veel üheks nädalaks jätma. Oleme kassist täiesti vaimustuses ja ei raatsi veel sugugi teda koju lasta. Ma ei tea, kas Yangid olid liiga väsinud või alles puhkusest õnnejoovastuses aga nad olid kohe nõus. Jess! Nii ongi, et kassike on veel terve nädala meie juures suvepuhkusel.

Lõpetuseks teile üks täiesti loomulik pilt, kus kass mängib hiirega:

Ilusat nädalat!

Maile

Kuidas ma ei sallinud üksinda olemist

Sügisel, kui reisiärevus oli juba üsna suur, siis sattusin uudiste vahendusel nägema üht klippi, kus intervjueeriti eestlaseid, kes on Ameerikasse elama tulnud ja siin üsna edukaks saanud. Muuhulgas oli ka üks nooremapoolne mees, kes elab Californias  kui õigesti mäletan ja ta ütles ühe lause, mis mind siiani on saatma ja kummitama jäänud. See mees ütles, et Ameerikasse (ja ehk ka ükskõik kuhu mujale riiki, mis ei asu just kiviviske kaugusel kodumaast) kolides pead olema valmis palju üksi olema ja seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Tema kolis Eestist ära üksinda ja on siiani poissmees aga ma arvan, et ta vast ei mõelnudki niivõrd eraelulist poolt kuivõrd kõike kokku. Seda on raske sõnadega edasi anda nendele, kes elavad oma „turvalisel“ kodumaal, kõik on tuttav ja elu käib sissetallatud raja järgi, pere ja sõbrad on ümberringi. Üsna hästi mõistavad seda mõtet need, kes on selle tee ette võtnud.

Kui olin veel Eestis, siis Maris ütles mulle, et tal on hirm selle ees, et pean hakkama palju üksinda olema just seetõttu, et töötan kodukontoris ja ka Kasparil on üsna sagedased tööreisid, mis kestavad lausa mitu päeva kuni nädal. Olin sel hetkel ka ise parajalt paanikas, sest ma pole inimene, kes väga vajaks üksindust. Jagasime õega terve elu tuba, mis oli ehk 9(?) m2 suurune. Seega üksi olemiseks väga palju mahti ei saanud ja ega nagu puudust ka ei tundnud. Minu jaoks oli üsna maailmalõpu lähedane olukord kui mu õde kolis kodust välja ja läks Tartusse ülikooli. Mina astusin samal ajal 10 klassi ja see tähendas, et järgnevad kolm aastast elasin selles toas üksinda (vähemalt nädala sees). See oli ikka alguses päris hirmutav ja kõle, ootasin alati, et ta koju tuleks ja saaksime poole ööni voodis jutustada.

Ka hiljem Tartusse kolides ma ei sallinud üksinda olemist eriti, see oli alati kuidagi selline...jube? Masendav? Igav? Seal muidugi väga palju üksi olemist ei olnud ka. Kui kolisin Tartusse, siis elasime Marisega kõrvuti ühikates ja käisime isegi trennis koos ja peale trenni jõime tema ühikas tavaliselt teed ja alles uneajaks kolisin oma ühikasse tagasi. Mõne aasta pärast kolis Maris Tallinnasse ja see oli teine selline maailmalõpu tunne, et mis nüüd siis saama hakkab? Iseenesest midagi hullu ei juhtunud, muutus vaid see, et igal võimalusel kobistasin tudengirongiga marsruudil Tartu-Tallinn-Tartu, mis sõitis oma mõnusate nahkkattega kaetud puupinkidega ligi 4h Tallinna poole. Nädala sees olid koolis pikad päevad + töö+ sõbrad ja Kaspar ja tudengielu tähendas ka meie puhul äärmiselt tihedat pidutsemist.

Hiljem kui kolisime Kaspariga kokku ja soetasime auto, mis oli enamjaolt minu käsutuses olin üsna harjunud kõiki oma asju ise ajama. Mulle meeldisid päevad, mis olid töölt vabad (lasteaiaõpetajana oli neid päevi ka nädala sees) ja sain autoga linnapeal toimetada, sõbrannasid ja ilusalonge külastada. See oli minu aeg, mida nautisin väga aga jällegi koos teistega, mitte üksinda.

Siia kolides muutus kõik. Korraga polnud enam võimalik igal võimalusel oma õe juurde minna või sõbrannadel külla tulla. Korraga polnud enam kollektiivi, mis igapäevaselt ümbritseb. Korraga oli terve elu kuidagi teine. Mingil kummalisel põhjusel olin äkki olukorras, mida ma terve elu pole vajanud/sallinud – tegutseda suurem osa päevast üksinda. Kõige kentsakam kogu selle loo juures on see, et see pole kordagi olnud päriselt masendav. Jah, masendav on see kui üks tagasilöök tabab teise järel seoses tööga. Jah, ikka igatsen kollektiivi, sest ma pole loodud selliseks „üksinda hundiks“. Loomulikult igatsen oma perekonda ja sõpru aga miski on muutunud. Ma usun väga sügavalt sellesse, et kõik, mis meile elus ette antakse on selleks, et meid õpetada. Iga asi on millekski hea. Mul on selline tunne, et hetkeline olukord on seatud ehk selleks, et rahu teha üksinda olemisega, et näidata, et selles pole tegelikult midagi hullu. Üleüldse, kuidas keegi teine saab minu seltkonda nautida kui ma seda ise ei naudi?

Siia kolimine on meid mõlemaid kuigipalju muutnud juba selle väikese ajaga (minu 6 kuud ja Kaspari 8). Selline võõras ja uus muudab kindlasti tolerantsemaks ja õpetab asju rahulikumalt võtma. Igaks asjaks on oma aeg ja hetkel on aeg tegutseda sellises rütmis. Selge on see, et see ei jää nii igavesti (sest miski ju ei jää) aga oluline oleks ehk võtta sellest maksimum? Kodukontoril on omad miinused aga sellel on ka päris palju plusse:

ü  Saad oma aega planeerida vastavalt vajadusele.

ü  Saad sättida oma eined kasvõi kellapealt, kui soovid ja ei pea kiirustama või toidukorda vahele jätma vms.

ü  Saad teha sirutuspause vastavalt vajadusele. Mina olen selline graafiku inimene ja teen oma tööd üldiselt kella järgi ja ka pausid ja toidukorrad kipuvad nii enam-vähem kella järgi olema. Küll aga tuleb ette päevi, kus asjad on nihkes ja siis tabadki end mõttelt, et oled selles osas täiesti oma aja peremees.

ü  Saad teha kiire lõuna või selle endaga aeda kaasa võtta ja lõunapausil nt hoopis 30min päikest võtta.

ü  Saad keskenduda rahulikult ilma, et keegi oma jutuga „sisse sõidaks“.

Muidugi on kodukontoril ka mitmeid puuduseid, kus nt kiputakse rohkem tööd tegema kui ehk kontoris olles. Osad inimesed väidavad, et neil kaob ära vahe kodu ja kontori vahel- millal teen koduseid toimetusi? Millal on tööaeg? Mina olen enda jaoks need asjad lahendanud nii:

ü  Millal on kodu aeg ja millal on tööaeg? Mulle sobib kõige paremini seadistada seda kellaajase määratlusega ehk siis tavapäraselt 8.30-17.00 on tööaeg ja siis teengi tööd. Vahepeal toon küll kohvi ja teen lõuna aga ega rohkem suurt laua äärest ei tõuse. Peale tööpäeva lähen otsejoones trenni ja see teebki vahe sisse kodule ja kontorile ehk siis kui trennist tagasi tulen, siis on nö kodu aeg ja vaba aeg ja rohkem laua äärde ei istu. Kui vaja, siis teen muidugi ka pikemalt tööd aga üldiselt mitte, sest pea on juba õhtuks nii väsinud, et ega sellest niisama laua taga istumisest ka kasu ei ole.

ü  Töö tegemiseks on oma koht. Meil on siin selline väike kontorinurgake, mis ongi ainult töö tegemiseks. Muul ajal siin keegi ei istu ega toimeta. Eestis sellist võimalus ei olnud, sest meie korter oli küllaltki väike, et luua mingi lisanurgake töö tegemiseks. Tööd tegin köögi kaua ääres ja tegelikult on lausa tuntav vahe sees küll. Nimelt kui on loodud kindel koht töö tegemiseks siis on keskendumise või häälestumine tööle tunduvalt kergem, kui nt söögi laua ääres, kus veedetakse ka vaba aega. See on kindlasti erinev, sest Kaspar teeb 2x nädalas kodust tööd ja tema eelistabki just söögi laua ääres seda teha.

Minu jutu mõte on selles, et kui tunnete, et hetkeline olukord on ehk vastuolus sellega, millega olete harjunud või mida eelistate, siis tasuks mõelda, miks see olukord on praegu selline? Kas see saab mulle midagi õpetada ja juurde anda?

Kõige parem lause, mida olen kuulnud ja mis on saatnud mind juba aastaid on järgmine: „Ka see möödub.“ Ja nii see ongi, iga asjaga, olgu see üdini hea või täiesti kohutav – ka see möödub.

Eestis on töönädala selgroog murtud, meil siin läheb veel selleks pisut aega. Viimased pingutused ja juba paistabki nädalavahetus!

Maile

Taas Milwaukees

Möödunud nädal möödus minu jaoks Milwaukees, kuhu suundusin juba eelmise reede hommikul. Nüüd on aeg otsad kokku tõmmata ja nädalast väike kokkuvõte teha.

Alustasin teekonda Houstonist juba hommikul kell üheksa. Tavaliselt alustan juba kell 8 tööd, kuid reisimise päev on alati teistsugune. Esimese tunni pakkisin kohvrit ja kiikasin aeg-ajalt meilboksi. Pakkimisega läks omajagu aega, sest oli vaja terve nädala jagu riideid endale kaasa mõelda. Kui see suur mõttetöö sai tehtud, siis oligi juba Uber ukse ees ja abikaasale tuli mõneks ajaks tsaupakaa teha. Sõitsin läbi Atlanta lennujaama, kus sain 3 tundi tööd teha. Lend sihtkohta hilines väljumisega pool tundi ja rendiauto sain kätte alles kell seitse õhtul. Sealt edasi hotelli ja oligi kogu õhtu.

Laupäeva hommikul sõitsin kliendi juurde, kus olin kokku 13 tundi. Selle aja jooksul sai kõik ettevalmistused pühapäevaks ära tehtud, ning järgmise päeva saigi vabaks võetud. Põhjus, miks üldse selle pika tee ja vaeva ette võtsin, on selles, et klient võtab lõpuks kasutusele meie tarkvara ning pühapäeva õhtul kell kümme oli stardipauk. Kogu projekt on kestnud kaks aastat ning nüüd oli see viimane pingutus.

Klient ise on külmutatud pitsade tootja ning kogu tootmiskompleks on muljetavaldavalt suur. Tootmine käib kolmes vahetuses ning töö käib peatumata. Meie ettevõtte poolt oli vaid 2 inimest toetamas kolme vahetust, milles igas on umbes sada inimest. Tuleb tunnistada, et kaitseväes sain ka rohkem unetunde kui siin viimase nädala jooksul. Kuid enne seda suurt töömaratoni oli mul pühapäev esimene pool enda jaoks broneeritud, mille sisse mahtus nii tervisesport kui ka linnaga tutvumine.

Pühapäeva hommikul magasin nii kaua kui uni lubas ning tund peale hommikusööki tegin jooksuringi oma hotelli asulas. Tegemist on väikese eeslinnaga, millel nimeks West Allis. Ameerikas on suurte linnade puhul omane eeslinnade rohkus. Hakkad linnast välja sõitma, kuid lõppu ei paista. Ometi oled juba kolmandas linnas. Selget piiri ei ole.

Jooksuringil:

 

Veetorn:

Kohalik õllevabrik Miller:

Peale jooksu tõmbasin linnariided selga ning sõitsin suure järve äärde, millel nimeks Lake Michigan. Vist oli Ameerika suurim järv, aga kuna olen hetkel lennukis, siis ei saa guuglist järgi uurida. Igatahes, järv on nii suur, et on iga kaardi pealt selgelt näha. Selle ääres asub ka suur Chicago, mis jäi minust tunni autosõidu kaugusele. Järve ääres tegin lühikese jalutuskäigu, sest palavus oli tappev ja mul polnud muidugi lühikesi riideid kaasa võetud. Sooja oli 30-kraadi ning päike kõrvetas kõvasti. Õhtuks oli nägu punane.

Lake Michigan:

Sellega minu ekskursioon piirdus ning pöördusin tagasi hotelli. Õhtusöögiks mõtlesin seekord võtta kiirelt McDonaldsist eine, et sellega oleks ühel pool. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et hakkan seal iga päev korra einestama. Ega mind väga see eine ei tõmmanud, kuid see oli kohe hotelli kõrval ning kiire ja mugav.

Juba oligi pühapäeva õhtu ning aeg minna tööle. Jõudsin kella üheksaks kliendi juurde, mis asus mu hotellist vaid 7-minuti kaugusel. Taksomeeter hakkas tiksuma ning mina hakkasin tööle. Enne kui arugi sain oli päike taevas ning kell 9. Sõitsin tagasi hotelli, kus kukkusin kohe voodisse magama. Äratus oli pool 1 päeval ja juba jälle tööaeg. Nüüd olin kliendis kuni kella seitsmeni ja läksin jälle hotelli magama, et kell 11 õhtul taas tööle naasta. Ja nii need päevad möödusidki. Enamjaolt magasin päeval ja töötasin öösel. Lisaks olid veel muud koosolekud teisipäeval ning neljapäeval, kui pidin uneaega loovutama muude kohustuste jaoks. Tunne oli selline, et elasin jälle 8-tunnise ajavahe muutuse üle. Neljapäevaks sain juba harjumuse sisse ning polnud mingi probleem õhtul kell 9 voodist tõusta ja tööle minna. Nüüd tuleb jälle ümber harjuda.

Kolmapäeval tuli välja, et nad tahavad mind sinna ka järgmisel nädalal, mis tähendab jälle kolme päeva kodust eemal viibimist. Ega ei jäänudki midagi üle kui kulpi lüüa ning lennupiletid ära osta. Õnneks on vahepeal nädalavahetus, mil saab akusid laadida ning abikaasale aega pühendada. Muidugi ei tea, mis sellest välja tuleb, sest teatavasti on meil sellel nädalal kass hoida, ning teades Maile kassiarmastust jään mina suure tõenäosusega tähelepanust kõrvale.

Kogu selle tööreisi juures on tore see, et nii palju sai erinevate inimestega suhelda. Kui laohoonetes või tootmispõrandal oma arvutiga ringi liikusin ja erinevate inimeste probleeme lahendasin, siis väga paljud ikka hõikasid „Kaspar, kuidas läheb?“ kui ma neist mööda liikusin. Kahjuks ei teadnud mina enamjaolt ühtegi nime. Siiski on tore, kui sind ära tuntakse ja sinu vastu sõbralik ollakse. Selliseid väikseid jutuajamisi maast ja ilmast tuli ikka ette. Iga kord kui lõpetasin oma vahetuse, siis keel oli nii sõlmes, et seda oli peaaegu võimatu lahti harutada. Aitaski ainult see, kui läksin hotelli ja magasin end sirgeks.

Praeguseks on kell juba pool üksteist reede õhtul ning järjekordne reede on luhta lastud. Panengi arvuti ära ning proovin enne Houstonis maandumist tunnikese magada.

Päikest!

Kaspar