Lennureisid

Kolmapäeva õhtuks olid taaskord mu kohvrid pakitud ja asusime Tallinna poole teele, et perega koos ära süüa korralik kogus ema tehtud kringlit ning selleks korraks jällegi hüvasti jätta. Eestis veedetud kaks kuud möödusid väga kiiresti (nagu oligi arvata). Ühest küljest igatsesin juba tagasi, et magada oma voodis, toimetada oma köögis, pakkida asjad kohvritest lahti kappi, muidugi igatsesin juba Kasparit ja jätkata nö normaalset elu. Teisest küljest oli muidugi kohtuvaalt kurb olla, sest teadsin, et lahkudes ei saa pere ja sõpradega väga pikalt jälle koos olla. Eriliselt kahju oli Hugo juurest ära tulla, sest nelja aastasele mehehakatisele ilmselt lõpuni ei saagi selgeks teha, miks tädi Maile nüüd pikalt tema juurde ei tule ja jälle seal arvuti sees ainult jutustab.

Esmaspäeval tegime tüdrukutega õhtusöögi Tartus:

Teisipäeval jätsin vanaemaga selleks aastaks nägemist:

Hugo ja tädi Maile nagu ikka- köögis:

Kolmapäeva õhtu perega Marise juures:

Ämmad/emad:

Hugo ja Grete:

Neljapäeva hommikul oli kell 3.25 äratuskell ja nagu eelmisel korral nii jäi ka seekord ema Hugoga koju ja Maris viis mind lennujaama. 

❤❤❤

Esimene lend suunal Tallinn-Stockholm väljus kell 6.00. Kohaliku aja järgi kell 6.15 olin Rootsis ja seal tuli välja võtta suur kohver ning see taaskord uuesti ära anda. Kõik see võtab omajagu aega aga seda viimast oli mul lausa 5 tunni jagu. Uurisin eelnevalt, et check-in´i saab teha alles 3h enne lendu, mis tähendanuks minu jaoks mitme suure kohvriga liiklemist mööda lennujaama, hommikusöögi söömist kohvikus koos suurte kohvritega, wc-s käimist kõikide kohvrite ja kodinatega jne. Mõtlesin siis, et proovin kavalusega ja lähen check-in laua juurde muretu ilme näol, tahan nagu õige mees kunagi oma suure kohvri ära anda ja ei tee nagu väljagi, et tegelikult on lennu väljumiseni 5h aega ja ammugi pole veel aeg minu check-in´ks. Uskumatul kombel läks see läbi ja nii olingi üsna ruttu oma hiiglaslikust kohvrist vaba ja sain turvaväravatest läbi minna ja juba väiksema sumadaniga hommikuinet otsida. Reisimisel on mu lemmikuks hommikueineks alati värsked croissant´id ja piimakohv ning õnneks pole siiani olnud eriline vaev neid ükskõik, mis lennujaamast leida:

Turvalisuse kaalutlustel on Ameerikasse väljuvate lendude väravad, kus saab lennukile minna, alati eraldatud alas, kuhu pääsemiseks tuleb omakorda oma viisat/ESTA´t/Green card`i  välgutada.  Huvitav oli see, et enne USA lennule pääsemist tuleb vastavalt 3-4 turvakontrolli läbida, ning inimene, kes seisis minu kõrval turvakontrolli järjekorras, kellel oli ESTA (sisuliselt reisiluba Ameerikasse reisimiseks, mis lubab riigis viibida järjest maksimaalselt 90 päeva) oli oluliselt suurema tähelepanu all kui mina oma viisaga.  ESTAga reisinud kodanikku küsitleti päris tükk aega samal ajal kui mulle öeldi lihtsalt, et „Oh, you have a visa- great! Please go ahead!“ („Teil on viisa, väga kena, palun minge edasi.“) Väga mugav, aitäh!

Keskpäeval oli aeg istuda lennukisse ja vaim valmis panna 11h kestvaks lennuks. Lennuk oli puupüsti täis ja mina tundsin, kuidas väsimus hakkab võimust võtma (hommikune äratus oli kell 3.25). Umbes tunni möödudes toodi ette tellitud soe toit ning tee ja kook. Minu kõrval istuv noormees küsis üsna puises inglise keeles, et kas ma olen selle toidu juba varem ära tellinud. Vastasin jaatavalt, endal põsed riisi ja kana täis ja korraga hakkas mul temast päris kahju ja natuke nagu piinlik ka oma praadi pugides. Norwegiani lennufirma puhul tuleb soe toit ette tellida, sest kohapeal saab tellida pm vaid võileibu aga 11h on üsna pikk aeg, et ainult võileiva peal olla. Kui lend sai läbi, siis juhtus selline kentsakas lugu, et minu kõrval istunud mees oli juba oma asjadega eespool vahekäigus ja korraga nägin tema käes välkumas Eesti passi. Olin 11h istunud teise eestlase kõrval ja seal me siis purssisime mõlemad oma inglise keeles natuke viisakusejuttu.

Nüüdseks olin jõudnud Los Angelese lennujaama ning taaskord tuli välja võtta suur kohver ja see uuesti ära anda ning oodata oma järgmist lendu, mis pidi lõpuks soovitud sihtkohta viima.  Kuna pikal lennul eriti magada ei saanud, siis LA-sse jõudes olin omadega juba korralik zombi ja ilmselt see on ka üks põhjus, miks ma esimese hooga seal ära eksisin. Üldiselt mul pole üksinda lendamise vastu midagi. Mulle meeldib oma asjadega ise hakkama saada ja ma ei eelda, et Kaspar peaks igal sammul mu kätt hoidma. Seega ütlesin talle juba eelmisel aastal, et kui tulevikus on vaja erinevatel põhjustel eraldi lennata, siis sellest pole hullu midagi. Lendamine on lihtsalt tüütu ja väsitav ei muud aga hirmsat pole seal kindlasti midagi. Küll aga tekitab minus pisut fustratsiooni see, et olen keskmisest pisut väiksema kasvuga ja see põhjustab teatud olukordades natuke probleeme. Näiteks käsipagasi paigutamine lennukis on suurte lennukite puhul sisuliselt võimatu, sest ma lihtsalt ei ulata riiulini, kuhu tuleb oma kohver panna. Loomulikult on inimesed abivalmid aga kui sul on ühe päeva jooksul 3 lendu, mis tähendab 6x käsipagasi asetamist ja ära võtmist, siis oleks väga tore kui saaks sellise asjaga ise hakkama. Seega olen püüdnud kõik vajaliku (padi, tekk, taskurätid, vesi, näksimist, ajakirjad, kõrvaklapid jms) kohvrist välja enda pingi juurde võtta, et lennu ajal enam üleval asuvasse riiulisse asja poleks. Teine asi, mis tekitab üksi reismisel pisut raskusi on suurte kohvritega liiklemine leenujaamades. Kui mõtleme Tallinna lennujaamale või mõnele muule väiksemale lennujaamale, siis ei saagi ehk aru, milles probleem. Kui aga liigelda tuleb hiiglaslikes lennujaama-linnakutes (nt Los Angeles), siis on olukord pisut teine. Alati pole võimalik kasutada lifti ning tuleb kohvritega pääseda eskalaatorile ja sealt jälle maha saada või liigelda erinevate terminalide vahel jne. See pole võimatu, küll aga võtab tohutult aega, sest liigun siis justkui aegluubis. Juba teadlikult ostsime kõik kohvrid nelja rattaga (mida soovitan kõikidele reisisellidele!), sest see annab võimaluse, et kohver seisab nö oma jalgadel, kui nt lennujaama kohvikus on vaja rahakott välja võtta, et tasuda ja hea oleks kui kõik käed oleksid vabad ja ei pea ühe käega kohvrit pidevalt toetama, et see pikali ei kukuks. Suurte kohvrite puhul on neli ratast lausa hädavajalik, sest nii on seda tunduvalt kergem edasi lükata.

Niisiis eksisin ma LA hiiglaslikus lennujaamas ära. Ilmselgelt saab selle üleväsimuse arvele kirjutada. Olin väsinud, pahur, näljane ja jumal teab kus ning mul polnud aimugi, kuhu ma minema pean. Küsisin abi ja paari ebaõnnestumise järel suutsingi leida õige koha ja oma suurest kohvrist vabaneda. Seejärel tuli otsida koht, kus saab taaskord turvakontrolli läbida ja siis süüa midagi ja leida üles oma värav ja siis... magada! Mõne tunni möödudes sai kõik eelnev tehtud ning otsisin lennujaamas mõne vaiksema pingirea, surusin arvutikoti käsipagasi kohvrisse, kohvri lükkasin jalgade alla, haarasin käekoti kaissu ja mässisin end koos oma kottide ja kohvritega teki sisse (reisin alati fliistekiga, mida on ülimõnus igas olukorras peale võtta, kuid võtab kohvris jällegi vähe ruumi) ning järgmisel sekundil ma juba magasin. Ühel hetkel ehmatasin end üles- olin maganud terve tunni istuvas asendis nii, et ma ei kuulnud mitte midagi. Ärgates oli pea korralikult paks ja kella vaadates selgus, et mul on veel 2h aega oodata. Läksin ostsin vett ja otsisin koti sügavusest üles tüki ema tehtud kringlit ja lasin hea maitsta. Varsti oligi aeg minna lennule, mis pidi mind viima vaid kõigest ühe lennutunniga Kaspari juurde San Franciscosse.

Maile

New Jersey ja California

Kui Harvey otsa sai, siis hakati koheselt parandus- ja korrastustöid tegema. Meie ümbruskonna tänavad olid korda tehtud vaid mõne päevaga ning nüüd poleks nagu midagi olnudki. Siiski on veel piirkondi, kus majad on endiselt vee all ning seda veel nii mõnegi nädala. Meie maja esimene korrus on veel puhastamisel ning jõusaal endiselt kinni. Sellest tulenevalt olin sunnitud tänaval trenni tegema ning igal õhtul uue jooksuringi välja mõtlema. See oli tegelikult päris põnev, sest nii sain käia piirkondades, kuhu muidu asja pole ning vaadata tormikahjustusi. Suuremaid kahjustusi ei näinudki, kuid tänavate ääres olevate põõsaste peal oli palju puulehti ja muud prahti, mis andis aimu kui kõrgele vesi tõusis.

Peale jooksmise suurt midagi ei teinudki. Reedesel päeval, 1. septembril, käisin ka üle pika aja kontoris tööl. Kõik jagasid oma tormi muljeid. Teisipäeval võtsin jälle lennureisi ette, ning sedakorda lendasin New Jersey lennujaama. Sealt avanes ilus vaade Manhattanile ja koheselt tuli soe tunne – oi kuidas tahaks sinna tagasi minna! Aga seekord mitte. Seekord võtsin rendiauto ja sõitsin hoopis teisele poole, sest hommikul kell kaheksa pidin juba kliendi juures koolitust andma.

Reis ise läks üle kivide ja kändude. Alguses pidi olema vaid tunnine vahepeatus Atlantas, kuid väravasse jõudes selgus, et jätkulend lükkus edasi. Natukese aja pärast anti teada, et lend lükkub veel tunni võrra edasi ning siis tuli ka kolmas teade, kuid sedapuhku „vaid“ pool tundi. Sisustasin aega õhtusöögiga ning lõpuks liikusin väravasse tagasi, kus juba alustatigi pardale minekut. Olin juba oma kohal istumas, kui teatati, et lennuk ei saa veel väljuda, kuna New York`is möllab vihm ja udu ning nad ei saa nii palju lende korraga sisse võtta. Kõik pidid pardalt uuesti lahkuma. Lõpuks, tunnike hiljem, saime liikuma ning hotelli jõudsin alles kell 2 öösel.

1. reis: Houston-Atlanta-New Yersey

Kolm päeva kliendi juures päädis 40-tunni tööga ning olingi juba jälle lennuki peale liikumas. Suund polnud tagasi Houstonisse vaid hoopis San Franciscosse. Seal on järgmine klient, kes abi vajab.

2. reis: New Yersey - San Francisco

Nüüd oli tegu 6-tunnise lennuga ning see möödus plaanipäraselt. Kahjuks panin kohavalikuga puusse, sest valisin varuväljapääsu koha, mis tavaliselt tuleb küllaldase jalaruumiga. Seekord oli asi küllaldasest kaugel, sest eesmine rida oli esimese klassi viimane rida, mis oli muust rahvast eraldatud kõva seinaga. Seega, kui tavalise istme peal istudes saab jalad sirutada eesmise istme alla, siis nüüd oli mul ees sein ning sundasend 6 tundi oli paratamatu. Asja tegi hullemaks see, et minu istmereal polnud võimalik seljatuge alla lasta – piin!

Lõpuks jõudsingi San Franciscosse ning kohalik aeg oli juba 22:30. Minu jaoks oli kell juba pool kaks öösel, sest rannikute ajavahe on 3 tundi. Nüüd tuli jälle rendiauto üles otsida ning seejärel hotelli sõita. Kuna klient ise on San Franciscost kolme tunni kaugusel, siis otsustasin esimese ööbimise teha poole tee peal. Jõudsingi lõpuks kell 1 öösel hotelli ning kukkusin voodisse. Autosõit oli päris kurnav, kuid samas oli ka põnev. Sõitsin läbi San Francisco kesklinna ning üle suure silla, kuid mitte veel üle Golden Gate silla. Selle jätan järgmisse nädalasse. Kogu linn ja selle ümbrus on päris mägine. Kindlasti on päevavalges seda kõike parem vaadata, kuid sain juba pimedaski korraliku pildi ette.

Hommikul sai hotelli hommikusööki „nautida“ ning reisiga jätkata. Ameerika hotelli hommikusöögid ei ole just kõige paremad. Sellist rootsi lauda, nagu Euroopas harjunud nägema, kohtab siin harva. Ja alati on hommikusöök hotellides samasugune, olenemata hotelliketist. Lisaks on iseäralik siin see, et hotellist tuleb lahkuda juba kell 11 hommikul ning toa saad kätte alles kell 4 õhtul. Muidugi on ka erandeid, kuid minu hotellides on olnud sellised reeglid.

Nüüd ootas ees autosõit mööda California osariigi ilusat maastikku. Ka minu tee peale jäi mägesid ning palju põllumaid ning istandusi. Ilm oli autosõiduks soodne – päike paistis ja silm seletas kaugele. Soojagi oli üle kolmekümne. Korra tegin isegi peatuse, sest tahtsin uurida, mida siinmail ka kasvatatakse. 

Ühel pool teed oli virsikukasvandus:

 ...ning teisel pool mingid rohelised puuviljad. Natukene guugeldades selgus, et tegu on kreeka pähklitega:

Tänu suurepärasele kliimale kasvatatakse Californias enamvähem kõike, mida kasvatada saab. Mina nägin õunu, virsikuid, kreeka pähkleid, salatipõlde, meloneid, mandleid ning muidugi ka maisi. Kõik põllud ja istandused olid oma kastmissüsteemidega ning kõik murulapikesed ja teeäärsed mida ei hooldatud, olid täpselt sama kollased nagu Bonanzas või Väike maja preerias harjunud nägema:

California kuulsad pikad palmid:

Sihtkohta jõudes käisin kesklinnas söömas ning tulin hotelli tööd tegema. Lõpuks leidsin ka aega jooksma minna ning natukene trenni teha (Eestis sai jälle 5 kilo juurde võetud). 

Nüüd peatun siin hotellis viis ööd ning juba järgmisel neljapäeval sõidan tagasi San Franciscosse, kuhu saabub kauaoodatud abikaasa. Jällegi ristuvad meie teed võõras linnas (nagu aasta tagasi New Yorkis) ning võtangi reedese päeva vabaks, et saaksime koos San Franciscot avastada. Täpset ajakava veel paigas pole, kuid kindlasti kuulub kahe avastamispäeva sisse ka üks veinimõis ning päikeseloojang Napa Valley`s, mis tähendaks Maile jaoks ühe järjekordse unistuse täitumist.

Päikest,

Kaspar

Õnne mõõdik

Kui palju on ühel inimesel vaja õnneks? Õnne mõõdikud on igal inimesel väga erinevad, see on kindel. Saan siinkohal rääkida vaid enda mõõdupuust. Õnnele kui sellisele panevad sügavamalt mõtlema erinevad olukorrad, eelkõige kindlasti rasked või lausa katastroofilised olukorrad. Samuti paneb sellele mõtlema ka kodumaast eemal elamine- hakkad asju ümber hindama. Kui aga juhtub nii, et „loosiõnn naeratab“ ja saad korraga nii kodumaalt eemal viibimise ja katastroofilise olukorra kompoti, siis  loksuvad asjad ikka üsna kiiresti paika.

Alles aasta tagasi oli olukord, kus Kaspar läks teisele poole maakera meile pesa punuma ja mina elasin Eestist kaasa sellele, mida tuleks tegelikult läbi teha koos- füüsiliselt koos. Mõtlesin endamisi, et jäägu see viimaseks korraks kui Kaspar peab selliseid suuri asju üksi läbi tegema ja mina ei saa teda toetada. Siin me siis nüüd oleme terve aasta hiljem- mina Eestis ja Kaspar USA-s ja tere tulemast orkaan Harvey! Võite isegi ehk aimata, mis mu sees toimus. Töö tegemine oli sisuliselt halvatud ja närv oli korralikult püsti. Ega ma neid asju ilmselt väga välja ei näita, eriti lähedastele aga sees käis korralik vulkaan.

Harvey tähendas meie jaoks seda, et linnaosas, kus meie koduke asub, tõusis vesi oma tubli 50-60cm ja maja sees oli esimesel korrusel u 10-15cm veekiht (loe täpsemalt eelmisest postitusest). Elekter ega vesi kordagi ära ei läinud, mis oli vägagi positiivne. Siiski, poodi ja mujale välja pääsemine oli päevadeks halvatud ja tuli oodata, et see õudus lõppeks. Mujal linnaosades oli olukord märksa nutusem ja oluliselt ning sügavamalt märjem. Inimesed kaotasid kodusid ja elusid. Harvey´t peetakse viimase 50 aasta suurimaks üleujutuseks ja kahjud on äärmiselt suured. Seega peame olema südamest õnnelikud, et valisime elukohaks linnaosa, mis nähtavasti asus teistest linnaosadest kõrgemal ja seega sai märkimisväärselt väiksemaid kahjustusi. Oleme südamest tänulikud ja õnnelikud, et ka kõikidel meie Houstoni sõpradel ja tuttavatel möödus katastroof selles mõttes kenasti, et keegi ei pidanud silmitsi seisma meeletute kahjudega.

Taaskord tegi saatus nii, et Kaspar pidi üksi läbi tegema midagi äärmiselt keerulist ja mina sain vaid distantsilt talle kaasa elada. Loomulikult tundsin, et oleksin pidanud olema seal aga saatusel olid teised plaanid, ilmselgelt. Seega, mis see õnne mõõdik siis on? Kui su teine pool on keset looduskatastroofi ja jääb sellest sisuliselt puutumatuks. Kui seda õnneks ei pea, mida siis veel?

Täpset nädala pärast pakin kohvri ja sõidan meie Ameerika koju ja jätkame oma seiklust sealt, kus see pooleli jäi. Emotsioonid on vägagi kahetised ja segased ja kui võis arvata, et eelmisel aastal oli see minek keerulisem, siis see nii päris siiski ei ole. Küll aga on süda täiesti rahul teadmisega, et kõik soovitu sai Eestis tehtud ja pere ning sõpradega maksimaalselt aega koos veedetud:

Kleni esimene ülimalt tähtis koolipäev

Käisime Hugo ja Marisega ilma trotsimas ja Pirital trenni tegemas:

Hugo vanaisa Aivar käis perega külas:

Trotsisime ilma Kadrioru pargis:

Hugo ja vanaisa:

Maris ja Andra:

Jooksime vihma eest peitu:

Isa ja Raine ❤

Annu, Hugo ja vanaisa Aivar:

Vanaema jäi salaja töö tegemisega vahele:

❤❤❤

 Kvaliteetaeg õega Pirital:

Pirita

Tallinna panoraam

Andsin endast maksimumi, et kõigile aega pühendada ja Hugoga võimalikult palju asju koos teha ja aega koos veeta. 

Jätsime vahepeal Marise linna tööle, pakkisime asjad ja sõitsime Hugoga mõneks päevaks puhkama Keilasse SOS lastekülla ema töö juurde.

Puhkasime ka Laulasmaa SPA-s:

Piknikul Keila tervisradadel:

Puhkepäevad Keila SOS lastekülas:

Puhkusemees lastekülas:

Lasteküla lastel on põnevaid mänguasju, mida uurida:

Suvi on olnud äärmiselt seiklusterohke, kuid usun, et olen valmis tagasi pöörduma. Oleme taaskohtumise hetkeks Kaspariga teineteisest pea terve kuu eemal olnud ja taasnägemisele mõeldes tuleb juba terve parv liblikaid sisse ja elevus matab hinge. Meil on nii palju plaane ja tegemisi ees ootamas ja on aeg nendega algust teha.

Hea on mõelda ka seda, et järgmisel aastal on oodata perekonda külla- emal ja Marisel on juba suve alguseks piletid varutud ja nad tulevad mitmeks nädalaks meie juurde puhkama – on, mida oodata!

Uued uudised juba uuelt mandrilt!

Maile

Harvey

Reedel sai koolitus Minneapolises läbi ning kiirustasin lennujaama, et varasemale lennule jõuda. Juba päev otsa olin jälginud uudiseid orkaan Harvey kohta ning oli juba teada, et see jõuab rannikule kell 11 õhtul. Kuna mu esialgne lend pidi maanduma 22:30, siis ei tahtnud ma midagi juhuse hooleks jätta ning õnneks suutsin end varasemale lennule paigutada. Nüüd oli maandumise ajaks 20:30 ning juba sellel ajal raputas lennuk päris kõvasti. Tellisin kiirelt Uber-i ja olingi kodu poole teel. Enne koju jõudmist tegin peatuse väikeses poes, sest ei teadnud millal vool ära läheb või millal jälle tänaval liikuda saab.

Koju jõudes tegin söögi valmis, panin kõik anumad värsket vett täis ning lasin ka vanni vett täis, et vajadusel oleks olemas. Reede õhtu möödus teleka ees ilmakanalit vaadates ning öösel ärkasin mõned korrad kõva äikese peale üles. Hommikul tegin silmad lahti ning minu rõõmuks nägin laepropellerit pöörlemas – elekter oli alles. Ilm oli kuiv, kuid oli näha, et on sadanud. Läksin tõin alt kohvi ning valmistusin hommikuhelveste söömiseks. Kui piim kohvi peal veidi tükki tõmbas, siis hakkas esimene häirekell peas tööle. Kuna kõht oli tühi, siis lootsin, et äkki pole ikka midagi hullu, sest piima parim enne oli alles mitme päeva kaugusel. Võtsin siis ühe tagasihoidliku ampsu hommikuhelveste ja piimaga ning kahetsus oli kiire tulema. Piim oligi täitsa hapuks läinud. Asi oli selles, et kui Eestisse sõitsime, siis külmik oli tühi ning ma keerasin külmiku temperatuuri miinimumi peale (või noh, maksimumi peale?). Nüüd tagasi tulles ei tulnud mulle see meelde ning külmik polnudki enam nii külm kui vaja. Igatahes, sai siis ka sellist asja elus esimest korda kogetud ning läksin poodi piima järgi. Tegin pannkooke ning vaatasin ilmakanalit ja uudiseid. Harvey oli selleks ajaks juba palju pahandust teinud, kuid otseselt Houstonisse ei tulnudki. Meile lubati aga enneolematut vihma ja ulatuslikke üleujutusi. Mõtlesin siis, et käin parem poes ära ja ostan toiduvarusid ja ehk ka mõne taskulambi.

Poodi sõitsin bussiga ning selleks hetkeks oli tuul juba päris suur. Kui poodi jõudma hakates tõmbasin vihmavarju kokku, siis tuul sai enne jaole ning tõmbas selle hoopis teistpidi. Eks tulebki nüüd investeering teha ning korralik suur vihmavari osta. Kuid enne seda tuleks osta ka taskulamp ning hakkasingi seda poest otsima. Pood oli kaubast pooltühjaks ostetud ning teatud artiklid olid täiesti läbi müüdud. Sinna hulka kuulusid kõiksugused purgitoidud ning loomulikult ka taskulambid. Kassa järjekorras vaatasin, kuidas kõik ostavad patareisid, kuid minul pole samal ajal taskulampigi.

Umbes kell 8 õhtul hakkas sadama ja see kestis 2 tundi. Kogu see aeg tuli suurt paduvihma, mida saatis lakkamatu äike. Telekast tuli muudkui tornaado ning üleujutuste hoiatusi. Läksin ka ise trepi peale kaema, et mis õues toimub. Kui vaatluspostile jõudsin, siis oli asfalt veel puhas ning vihm voolas rentslisse (vist on selline sõna olemas). Natukese ajaga oli tee üleni kaetud ning vihma äravoolu ava ei suutnud vett nii kiirelt enam ära liigutada. Vee tase muudkui tõusis ning poole tunniga oli vesi tõusnud umbes pool meetrit ning jõusaali ning kohviruumi hakkas vesi sisse voolama. Nüüd jäi lõpuks vihm üle ja tänavad said tühjaks voolata. See võttis aega umbes tunni ning mõtlesin, et nüüd ongi kõik ja läksin magama.

Pühapäeva hommikul ärkasin üles ja jälle propeller töötas – jess! Vaatasin aknast välja ja vihma sadas. Vaatasi uuesti ning nüüd nägin ka palmipuud, mis oli öösel meie aias pooleks murdunud. Ju oli siis suur tuul olnud. Mõtlesin, et lähen vaatan ning kõnnin tänavatel ringi ja hindan kahjusid. Trepikojast juba nägin, et vesi on jälle esimestel trepiastmetel ja tegin plaanid kiiresti ümber. Kohviruum oli nüüd veest tühi ja sain ka mina vabalt seal ringi liikuda. Veega oli palju muda ja lehti sisse tulnud, kuid sain oma kohvi kätte ning läksin tagasi korterisse hommikusööki sööma. Kui kõht täis, siis mõtlesin, et lähen vaatan, kas vesi on taandunud. Ei – vesi oli hoopis tõusnud ning kogu kohviruum oli umbes 10 cm vee all. Sama toimus ka jõusaalis. Olen nüüd päev otsa telekat jälginud ning iga natukese aja tagant karjutakse tornaado ning üleujutuste hoiatust.

Tegelikult on minul isegi hästi, sest endiselt on mul elekter olemas. Õhtul sain isegi tänavale, sest vesi oli taandunud. Uudistest aga sain teada, et minu piirkond on nagu saar ning siit linnaosast saab välja vaid paatidega, sest teed on üle ujutatud. Ju siis oleme meie natukene kõrgemal. Paljudes piirkondades on aga seis väga halb ning palju maju on tervenisti vee all. Linnas on avatud mitmeid varjupaiku ning päästetööd käivad paatide ning helikopteriga. Palju on vabatahtlikke, kes on tulnud oma paatidega appi ning käivad inimesi majade katustelt ära toomas. Tegu on tõsise katastroofiga ning üleujutused on rekordilised. Nägin ka ise päästekoptereid väga madalalt lendamas ning eemalt kostub palju tuletõrje alarme.

Houstonit läbib kokku 23 kuivenduskraavi ja –jõge ning teatud pargid on kasutusel reservuaaridena. Nüüd on probleem selles, et need reservuaarid on ka täis ning ujutavad juba üle. Just anti telerist teada, et kuna teatud reservuaaride tammid hakkavad otsi andma, siis nad lasevad sealt natukene vett välja ühte suuremasse reservuaari (Buffalo Bayou). Probleem on selles, et ka see ajab juba üle ning anti teada, et umbes 3000 majapidamist selle ääres jäävad vee alla lausa mõneks nädalaks. Päris karm!

Walmart:

Meie maja ees on selline olukord:

vesi tõuseb:

meie tänav, kus on 2 sõidurida (paaditeed?) ühes suunas ja 2 teises suunas:

meie maja kohviruumi terrass on juba samuti veega varustatud:

jõusaal

kodutänava ristmik (Sage - Hidalgo) hakkab vaikselt vee alla mattuma:

olukord maja taga eramajade rajoonis:

 majaesine trepp:

olukord sisehoovis:

Endal mul pole häda midagi ning kui hommikul ärgates propeller veel pöörleb, siis hakkan kodukontoris rõõmsalt tööd tegema.

Kaspar