Ootusärevus

 10. aprill

Käesolev nädal toob meile esimesed külalised Eestist. Uudis nende tulekust oli üsna ootamatu ja hiljutine, et ma pole jõudnud sellest veel rääkidagi. See, et nad tulla soovisid, teadsime ammu, aga jutt oli sügisest või talvest või lausa järgmisest kevadest ja korraga on nad siin – juba sel neljapäeval! Tegelikult oleme samas ajatsoonis juba praegu. Nad jõudsid eile New Yorki ja ilmselt toibuvad alles ajavahest. Neljapäeva õhtuks kihutame neile lennujaama vastu ja toome nad koju. Külalisteks on meie kallid sõbrad Tartust - Maret ja Jaak.

Tutvusin Maretiga 2008 aasta sügisel kui ülikooli läksin. Mäletan meie esimest vestlust väga selgelt. Oli väga vihmane ja jube ilm ning esimene loeng asus suures auditooriumis, mille uks oli lukus. Nii me seisime ja ootasime kõik ukse taga oma lektorit. Seisin juhuslikult Mareti kõrval ja hakkasime rääkima maast ja ilmast, noh teate ikka neid populaarseid teemasid esimese kursuse sügisel- millises ühikas sa elad ja kas toakaaslased on enam-vähem jne. Maret teatas, et tema ühikas ei ela ja elab hoopis oma noormehega koos korteris. Mulle on see kuidagi nii selgelt meelde jäänud. Ma ise ei saanud ühikasse kohta (2008. aastal läksid vist KÕIK laulva revolutsiooni ajal suure eufooraga valmis tehtud lapsed ülikooli ja ühikates oli totaalne inimeste üleküllus, kohad täitusid enne kui jõudsid üldse midagi teha.) Nii elasin esimesed paar kuud oma tuttava juures, kes lahkelt oma vaba tuba kasutada andis. Selgus, et meie elamised on Maretiga lausa 10 min jalutuskäigu kaugusel. Ma ei tea, kas selle pärast, aga kuidagi läks nii ei klappisime kohe ja olime minu meelest kogu aeg koos. Enne kooli, pärast kooli, koolis, trennis. Nii sündiski meie sõprus ja kestab loodetavasti veel vähemalt 70 aastat. Mareti tulevase abikaasaga tutvusin pm ka kohe kui talle külla läksin, sest nad elasid juba sel ajal koos ja niisamuti tutvus nendega koheselt ka Kaspar.

Nüüd on nad siin ja olen väga suures ootusärevuses- me pole Maretiga koos olnud 7 kuud ja see on ilmatu pikk aeg!

11.aprill

Võib öelda, et olen kergelt ärritunud. Mis me siin ikka – ma olen vihane! Eile hakati sisehoovi paigaldama tellinguid ja postkasti laekus kontorist teade, et maja hakatakse värvima ning sisehoov on u 3 nädalat suletud. Milline suurepärane ajastus! Just nüüd kui meile tulevad esimesed külalised Eestist. Aga kes tahakski mõnusal soojal õhtul aias istuda ja grillida? Mitte meie, ilmselgelt. 

Okei, võtan natuke tuure maha. Hea uudis on see, et meil on kaks sisehoovi. Teises hoovis on pikk treeningbassein, päevitustoolid ja lauad + toolid istumiseks/söömiseks ja lebodiivanid. Grillida küll ei saa ega ka mullivanni, aga päevitada ja niisama tsillida saab siiski ka väikeses aias. Lihtsalt see remondi ajastus ajab naerma (hüsteeriliselt).

12. aprill

Oleme elevil ja külalisteks valmis!

Maile

Pedagoogika

Olen seda meelt, et igal inimesel on midagi, mida talle meeldib teha. Ma ei mõtle siinkohal hobi või vaba aja veetmist. Mõtlen elukutset, suunda elus. Mõned inimesed on suurepärased suhtlemises, teised jälle loometöös ning kolmandad milleski muus. Mõni otsib oma kutsumust terve elu ega leiagi seda, mõni teine teab jälle algusest peale, mis on tema tee. Mina kuulun selle teise grupi inimeste juurde. Pedagoogika on miski, mis on mind paelunud algusest peale. See on valdkond, mis mind huvitab.

Mis see pedagoogika on?

 Kõige üldisemalt öeldes on see kasvatusteadus. Omakorda jaguneb see väga paljudeks harudeks ja kõike seda hoomata on üsna vaevaline. Mind paelus kasvatusteadus, mis puudutas algkoolilapsi. Ma pole mingi eriline nunnutaja ja seetõttu tundusid lasteaiaealised mulle justkui liiga väikesed, kes ei saa veel kõigest aru ja keda peab kasvatama ega saa õpetada. Mina tahtsin aga õpetada ja mulle tundus, et see on miski, mida saab alles koolis teha.

Nagu ikka, siis elu teeb oma plaanid, vahet väga polegi, mis plaanid sul enesel on. Kui läksin Tartusse ülikooli (et õppida algklasside õpetajaks), siis nagu ikka oli vaja ka maksta makse ja ega kiirnuudleidki poest tasuta jagatud. Seega oli tarvis tööle minna. Tutvuste kaudu sain lasteaeda abiõpetajaks-koristajaks. Mulle see sobis, sest kuna mu tuttav oli lasteaia juhataja, kes pidas ülikoolis käimist väga tähtsaks, siis saingi oma graafiku teha üsna loengute ümber. 

Lasteaias avastasin lausa uue maailma enda jaoks. Mulle meeldis seal väga. Olin nagu käsn, kes imas endasse kõike uut ja kes kuulas, mida õpetajad lastele õpetasid, ja mis kõige enam- kuidas nad seda tegid. Seda, kuidas täpselt midagi õpetatakse kutsutakse peenema nimetusega didaktikaks ehk siis õpetamise õpetuseks ja see oli miski, mis mind totaalselt võlus. Toon teile ühe näite. On suur vahe, kas õpetaja paneb lapsed toolile istuma ja palub tähti raamatust veerida või valmistab ette maru põneva mängu, mille käigus lapsed justkui iseenesest teadmisi omandavad. Põneva lähenemise abil on lapsed omandanud uue oskuse justkui mööda minnes ja kasutegur on märgatavalt suurem kui nö igaval/kuival õpetamisel stiilis ava-õpik-lk6- ja-hakka-veerima. 

Siinkohal ei taha ma öelda, et klassikaline raamatust lugemine vms klassikaline lahendus kuidagi halb oleks, kindlasti kohe mitte. On tehtud meeletul hulgal uuringuid, kuidas lapsekeskne lähenemine ehk siis lapse arengust lähtuv ja lapse jaoks huvitav = arusaadav õpetusviis on kordades efektiivsem kui frontaalne õpetusviis (ehk siis õpetaja seisab klassi ees ja annab ühise korralduse kogu klassile hoolimata sellest kui palju keegi seda mõistab ja individuaalsusest pole siin juttugi). Kõige paremad tulemused saavutatakse balansseerides klassikalise ja moodsa/põneva/mängulise õpetuse piirimail. See on ka üks paljudest põhjustest, miks õpetajakoolitus kestab 5 aastat ja miks nt 3 aastase ülikooliharidusega klassiõpetaja tööle asuda ei saa. Muideks, kui asusin ülikooli õppima, siis kõige jaburam kommentaar, mida kuulsin oli stiilis a´la Mida teile seal ülikoolis 5 aastat õpetakse? Kas 5+5 varem siis tõesti selgeks ei saa?! Sel samal hetkel sain aru, et küsijal pole aimugi, et õpetajaid ei valmistata selleks ette, et nad oskaksid arvutusi 3.klassi jumbu õpikust teha, vaid millekski enamaks. 

Õpetaja amet on väga raske, huvitav ja arendav ja austan sügavalt kõiki õpetajaid, kes oma tööd südamega teevad. Seega olen tundlik kommentaaride ja sõnavõttude osas, mis kuidagi alavääristavad seda ametit. Mul pole aimugi, miks osad inimesed arvavad, et õpetaja amet on miski, mida võib negatiivselt või naeruvääristavalt kommenteerida. Ometi saadate ju kõik oma lapsed 5 päeval nädalas lasteaeda-kooli ja ootate, et teie lapsega tegeleb professionaal, kes arendab ja õpetab maksimaalselt teie kõige kallimat vara. Mulle on see osa arusaamatu ja õnneks olen isiklikult sellega minimaalselt kokku puutunud. Terve mu perekond suhtub sellesse ametisse lugupidamisega ja mu parimad sõbrannad on õpetajad, kes armastavad oma tööd.

Tulles tagasi oma teekonna juurde. Rühmaruumides põrandaid küürides püüdsin alati kiiresti oma kohustused ära täita, et saaksin õppetundide ajal ka laste juures istuda ja vaadata, mida kõike nende õpetajad on ette valmistanud. Tegin endale isegi märkmeid selle kohta. Mingil hetkel tuli see sama juhataja minu juurde ja uuris, kas saaksin haigeid õpetajad teinekord asendada. See oli hea võimalus rakendada oma teadmisi. Pedagoogikas käib õppimine ja praktika väga tihedalt käsikäes, sest lõpuks taandub kõik lastele- iga laps on erinev ja iga rühm/klass on erinev ja see on see, mida õpetaja peab alati esimesena arvestama. Edasi läksin juba täiskohaga lasteaia õpetajaks tööle (oli aeg süüa omaenda sõnu). Õpetaja amet on teema, mis vajab ilmselt omaette postitust.

Lõpuks oligi nii, et omandasin samaaegselt nii klassiõpetaja kui ka lasteaia õpetaja hariduse- mõlemad olid maru põnevad ja kuna ma juba lasteaias töötasin, siis tundus see mõistlik käik. Kui õppida klassiõpetajaks, siis tuleb käia koolis praktikatel ja kohe päris mitmel. Oma diplomipraktikal, mis kestis kokku ehk 7 nädalat tundsin, et ma vajan enamat. Tundsin, et didaktika osas on teemasid, milles tahan veel sügavamalt edasi minna. 

Pedagoogika on elustiil – sa õpidki terve elu ja loed kirjandust, et saada aina uuemaid ja uuemaid teadmisi sellest lõputust kasvatusteadusest. Mina spetsialiseerusingi emakeele didaktikale ehk siis õpetaja õpetamisstrateegiatele ja õpilaste (1-6.klass) teksti mõistmise ja sõnavara mõistmisele, mis on õpetamisstrateegiatega otseselt seotud. Kuna sõnavara areng ja teksti mõistmine (ükskõik millise teksti, juba üksainus lause on tekst) on seotud väga tihedalt sisuliselt kõikide muude oskustega (eneseväljendusoskus, matemaatiliste tekstülesannete mõistmine ja seega ka loogilise mõtlemise arenguga, enesekindluse areng, mis on omakorda sõnavara suurusega seotud jne jne jne). Seoseid on lõputult ja kõik taandub väga lihtsalt öeldes sellele, kui suur on lapse sõnavara ja kuidas ta saab loetust aru. Neli viimast aastat olengi pühendanud viimase uurimisele, sest see on meeletult oluline ka pikas perspektiivis- kõik see, mis toimub algklassides, on tihedas seoses sellega, mis toimub keskkoolis ja sealt edasi. Need on suured üldistused aga tegelikult väga olulised. Selge on aga see, et mitte ilmaski ei ole laps süüdi selles, kui ta sõnavara on väike või lausetest arusaamine on võimatu missioon. See ajendas omakorda uurima seda, mida teeb see õpetaja seal emakeele tunnis. Mis on need võtted, mida õpetaja kasutab, et laste sõnavara arendada? Mis on see, mida ta teeb, et lapsed saaksid tekstidest paremini aru? Või äkki ta ei teegi midagi? Nende küsimustega olen viimased 4 aastat väga tiheldalt tegelenud. See on see pedagoogika haru, mis mind huvitab, sest need tulemused aitavad midagi muuta. Kui me saame teada, et õpetaja ei teegi seal klassi ees midagi, siis tuleb ülikoolis tulevaste õpetajate programmi lisada aine, mis õpetaks neile erinevaid strateegiaid, kuidas lapsi toetada. See on tegelikult ka üks peamisi eesmärke mu doktoritööl – me saame reaalselt midagi muuta, et lapsi aidata. Laps ei saa sellega ise hakkama. Ei ole mõtet suruda jumbule aabits pihku ja öelda, et hakka lugema ja oodata tulemusi. Laps vajab õpetust ja eelkõige efektiivset ja põnevat õpetust, sest põnevus on see, mis köidab ja tekitab huvi veelgi rohkem õppida. See on pedagoogika haru, millega ma tegelen ja mis on minu jaoks väga huvitav.

Mõnusat nädalat!

Maile

Organiseerimine – magamistuba ja garderoob

Jätkan organiseerimisteemadel, sest olin pikalt kimpus sellega, kuidas asju paigutada. Üks asi on paigutada suurt mööblit (voodi, kapp, laud). Sageli on neile justkui loomulikud kohad olemas, kui elamises ringi vaadata. Hoopis teine küsimus on asjade paigutamine kappide, sahtlite, riiulite siseselt. Mulle meeldib kord, aga seda korda on raske pidada kui puudub kindel süsteem. Seega jõudsingi organiseerimiseni. Sellest, kuidas kööki organiseerisin, saab huvi korral lugeda SIIT. Nüüd olen järjega jõudnud magamistuppa. Olen ära vaadanud hunniku organiseerimisvideosid ja sealt üht-teist ka kõrva taha pannud. Jagan neid mõtteid ka teiega, sest ehk keegi saab sellest midagi kasulikku ka enda koju kaasa võtta.

1)      Ei midagi üleliigset

Nagu juuresolev pilt kinnitab, siis magamistoas on vaid vajalik mööbel ja ei midagi enamat. Üsna harju-keskmine magamistuba selles mõttes. See on ka üks esimesi nippe, mida organiseerijaid jagavad – ärge tooge oma koju üleliigset või kui see seal juba on, siis vabanege sellest. Alustage kasvõi ühest sahtlist/kapist, et projekt poleks liiga suur. Mida rohkem on ruumis asju, seda keerulisem on seda korras hoida. Magamistuba on üldse puhkamise funktsiooniga ruum ja kõik üleliigne tekitab seal asjatut müra. Me oleme Kaspariga mõlemad seda meelt, et magamistoas ei oleks telekat (mis annab suurepärase võimaluse voodist tv vaatamist nautida hotellides puhkusereisidel olles).

2)      Tehke hommikuti oma voodi ära.

Voodi on kogu selle ruumi kõige olulisem ja sageli kõige suurem osa. Kui voodi on tegemata, siis on terve tuba sassis ja see tekitab ebamugavust, vahel ka piinlikkust kui saabuvad ootamatud külalised ja magamistoa uks on lahti, kus laiutab segamini voodi. Samuti on õhtul väga hea pugeda voodisse, mis on korras. Vooditegu võtab vaid loetud minutid, aga on suure mõjuga.

3)      Säilitage magamistoas ühtlane rahulik värvigamma.

Selle ideega olen igati päri, sest magamistuba on puhkeruum ja rahulik värvivalik on seal justkui kohustuslik (minu arvates). Muidugi on maitsed erinevad, aga meie hallis magamistoas on alati kuidagi rahulik tunne ja lisaks sellele aitab ühtlane värvigamma tekitada ka rohkem korras mulje, vastupidiselt kirjule ruumile.

4)      Ostke funktsionaalsed öökapid.

Mina olen allergik ja seega ei ole tolmu teema meie kodus mitte ainult esteetiline küsimus, sest liigne tolm segab mu igapäevaelu. Tolmuga on väga lihtne tõde – kõik kuhu see saab tekkida, sinna see ka tekib, vahet pole kui sageli sa koristad. Seega minu kriteeriumiteks öökappide valikul oli, et sellel peavad olema ainult ja ainult kinnised sahtlid, ei mingeid avatud riiuleid. Esiteks jätavad kinnised sahtlid alati korras mulje ja teiseks on vaja tolmu võtta vaid öökapi pealt, mitte veel kuskilt riiulite ja asjade vahelt. Ja mida lihtsam on koristada, sest parema meelega seda tehakse, sest koristamine ei tekita mingit eraldi stressi, ega meeletut ajakulu.

Teiseks, kui magamistoas on ruumipuudus, siis annavad öökappide sahtlid suurepärase võimaluse asjade paigutamiseks. Samuti ei pea kuhjama öökappide pealset asjadega üle, vaid kõik vajaliku saab panna sahtlisse- taaskord jätab kõvasti rohkem korras mulje kogu toast ja on palju kergem koristada.

5)      Muutke sahtlid funktsionaalseks.

Me ostsime peenema pesu ja t-särkide jms jaoks kummuti. Mõlemal on kummutis 3 sahtlit, mis on tegelikult piisav, kui sahtlid korralikult jaotada. Kuna meil on IKEA käepärast võtta, siis ostsime sealt spetsiaalsed sahtlisisu jaotajad (SKUBB). Nii on sokid ja muu pesukraam igaüks “oma kodus” ja ei rända mööda sahtlit ringi. Asjad on korras ja neid on kiire ja mugav võtta. Täpselt sama süsteemi saab luua tavaliste papist karpide või plastikkorvidega.

T-särgid olen paigutanud hoopis küljega ülespoole. Selline paigutusviis annab sahtlisse kõvasti ruumi juurde ja samas on kõik sahtlis olev kohe silmale näha- saab kiirelt ja ilma vaevata võtta selle, mida soovid. Kui paigutada särgid nt traditsiooniliselt üksteise peale, siis peab ikka kaevuma ja otsima, mida soovid ja sahtel läheb kiiremini segamini.

6)      Muutke kapp/garderoob funktsionaalseks – igal asjal on oma kodu.

Kasutasin ka garderoobis neid samu IKEA SKUBB organiseerijaid, mida kummutisahtliteski, kuna need on väga soodsad ja täidavad oma eesmärki imehästi. Tekitasin kokkuvolditavatest riietest vajalikud kategooriad (dressipüksid, trennipluusid, trennipüksid jms) ja nii on igal asjal kindel koht. Samuti asetasin asjad küljega ülespoole nagu kummutisahtliteski. Igaüks loob kategooriad just enda vajadustest lähtuvalt.

Kõik riided, mis vajavad riidepuid on nendele riputataud. Hea nipp on kasutada võimalikult õhukesi riidepuid, mis hoiavad teie kapis väga palju väärtuslikku ruumi kokku (pange kõrvuti 10 puidust riidepuud ja 10 peenikest plastikust riidepuud ning saate ruumi kokkuhoiust aru). Üldjuhul on kappides väga palju riidepuid ja ruumi mitte kunagi ülearu, seega iga säästetud sentimeeter on hinnas.

IKEA-st oleme koju toonud ka sellise rippuva jalanõude riiuli, kuhu on hea jalanõusid asetada, mis esikusse ei mahu (meil on nii tilluke esik, et jalanõud on kolmes erinevas kapis/riiulis). Nii on vajalik silmade ees, aga ei võta liigselt ruumi. Selline avatud riiul on selles osas ka mugav, et jalanõusid saab väga kiiresti ja kergesti kätte ja ei pea kingakarpidega eraldi jändama. 

Meil on üsna väike garderoob ja seega tuli olla võimalikult loov, et ruum mõistlikult ära kasutada. Et võimalikult kiiresti ja mugavalt leida vajalik üles, eraldasin püksid ja pluusid/kleidid.

Särgid ja kleidid on paigutatud garderoobi kõrgemasse ossa:

Püksid on paigutatud garderoobi madalamasse ossa:

Garderoobi kõige ülemises osas on suured läbipaistvad kaanega säilituskastid. Läbipaistvus tagab selle, et on selgelt näha, mis on kastis (nt jõuluasjad, lisapadjad/tekid, õnnitluskaardid jms). Neid ei ole pidevalt vaja ning seega on hea, kui sellised asjad on eest ära tõstetud. Kaanega kastid väldivad tolmu ja on mugav lahendus.

Kuna garderoob on üsna täis, siis ilmselt edaspidi tuleb uute riiete soetamisel, midagi vana välja visata, et asi üle pea ei kasvaks. Ma pole päris kindel, kuidas see toimima hakkab. Kuna me kolisime siia mõlemad ühe kohvritäie riietega, siis siiani pole vaja olnud midagi välja visata, vaid kõike on alles juurde tulnud osta. Nüüd oleme jõudnud punkti, kus kõik vajalik on olemas ja ilmselgelt tuleb edaspidist taktikat muuta.

Eestis elades kasutasin riiete hoiustamisel lisaks veel kahte nippi. Üks oli, et kui ma polnud riideeset 2 aastat kordagi kandnud, siis tuli see minema visata. Tõenäosus on ikka väga väike, et tuleb soov midagi vanadest riietest kanda peale 2 aastat. Loomulikult saan aru, et teatud riietega tehakse siiski erandeid (suusariideid, mida nt lume puudusel või kummaliste ilmaolude tõttu lihtsalt ei õnnestu selga saada 2 aastat järjest; pulmakleit; rasedusriided, mida tahetakse vb järgnevaks raseduseks säilitada; mõned muud sentimentaalse väärtusega esemed vms – erinevatel inimestel on erinevad põhjused). Aga üldises plaanis tundub see 2-aasta süsteem mulle üsna mõistlik. Teine asi, mida kasutasin, olid suured vaakumkotid, kuhu panin hooajavälised riided nt aprillis pakkisin sisse talvejoped/mantlid, suusapüksid, suurema osa kampsunitest jms ja vastupidiselt siis sügisel pakkisin ära suvised riided ja tõin välja talve asjad. Kuna meil oli Eestis elades väike garderoob, siis oli hea võimalus vaakumkottide näol (mida hoiustasime keldris) kappi ruumi juurde tekitada. Samamoodi viisin mõne kastiga keldrisse ka jalanõud- vastavalt hooaja vahetumisele, mis andis ka jalanõude riiulile tublisti ruumi juurde.

Selline sai magamistoa organiseerimine, ehk saite mõne idee ka endale. Nagu ikka, siis igaüks loob süsteemid vastavalt enda vajadusele, maitsele ja soovile.

Mõnusat organiseerimist!

Maile

Must neljapäev

Neljapäeval hakkasin lõuna paiku keelekoolist tagasi sõitma ning nagu ikka, panin bussis istudes klapid kõrva, et muusikat kuulata. Ühtlasi viskasin pilgu ka postkastile peale. Süda hakkas kohe suure hooga puperdama, sest nägin, et vastus on tulnud ajakirjast, kuhu esitasin oma artikli veebruari lõpus (täpsemalt saab sellest lugeda SIIN). Teadsin juba kohe, et uudis ei saa olla hea, sest ära ütlemiseks lubati u 50 päeva ja vastuvõtmiseks u 100 päeva. Lugesin kirjast umbes 5-10 rida ja rohkem ei suutnudki. Ülejäänud 45 minutit võitlesin pisaratega, sest mulle ei meeldi avalikus kohas nutta. Kui tahan end välja elada, siis teen seda oma kodus, mitte aga avalikus ruumis. Ühtlasi ei tahtnud ma tekitada olukorda, kus keegi tuleks taskurätti pakkuma või uurima, mis viga. Eestis on võimalik rahumeeli bussis end tühjaks nutta ilma, et ülejäänud 30 inimest sinu poolegi vaataks. Ameeriklane on nii empaatiline ja märkav, et vaikselt bussipingis omaette tihkumine poleks ilmselt kõnealla tulnud.

Kui koduukse selja tagant sulgesin, siis pääses ikka korralik jõgi tammi tagant valla. Pisarad purskusid ja maailm varises tükkideks, vähemalt tol hetkel tundus mulle nii. Kaspar tegi kodukontorist tööd ja oli hetkega kursis, milles asi. Püüdsin end pisut koguda ja avasin uuesti arvuti. Lugesin retsensioonid oma artiklile läbi, mida oli kokku kolm (teadustööde esitamise ja retsenseerimise protsessist kirjutasin lähemalt SIIN). Kui esitada oma artikkel teadusajakirja, siis 2-3 tuntud teadlast ja eksperti retsenseerivad artikli detailselt läbi.

Esimene retsensioon oli laastav. Seda lugedes tekkis tunne, et inimesel oli olnud äärmiselt halb päev ja kogu negatiivne meeleolu suunati mu artiklile. Oli ilmselge, et talle töö ei meeldinud. Valitud metoodika kuulutati lausa ebasobilikuks ja uurimisküsimused samuti mittesobivateks. Sellel hetkel sain kohe aru, ei midagi on mäda, sest nii uurmisküsimused kui ka metoodiga ei saanud mingil juhul ebasobilikud olla. Minu juhendajad on samuti tunnustatud ja tuntud eksperdid oma erialal ning kogu artikli selgroog ja metoodika on ühiselt välja töötatud, mis omakorda välistab selle, et valitud suund oleks ebakorrektne. Retsensiooni edasi lugedes veendusin üha enam, et lugeja ei mõistnud meie valitud metoodikat (mudeldamist, mida käisin suvel Eestis õppimas). Teadsin, et mudeldamist väga laialdaselt ei kasutata, sest  mis seal salata, see on keeruline. Kõigepealt tuleb võtta aeg, et programm selgeks õppida, seejärel mudeldamise põhimõtted ja seejärel seda kõike katsetada. See protsess võtab aga palju aega. Samuti on ka väga palju lihtsamaid mooduseid asjade lahendamiseks kui mudeldamine. Meie otsustasime suvel aga keerukamat teed minna ja mina võtsin enda südameasjaks mudeldamine ja vastav tarkvara endale selgeks teha. Kuna õpingud ongi minu täiskohaga töö, siis tundsin, et see on suurepärane võimalus ja aeg pühenduda uue lähenemise õppimisele. Niisiis kasutasingi oma töös mudeldamist, mis andis äärmiselt huvitavaid tulemusi, aga kui lugeja ei mõista metoodikat, siis on üsna ilmselge, et see tekitab negatiivseid emotsioone ja seda ei saa pahaks panna.

Ülejäänud kahte retsensiooni lugedes sain aru, et olime ajakirja valikul vea teinud. Meie metoodika oli liiga erinev sellest, mida nad tavapäraselt avaldavad. Ja ärge saage minust valesti aru. Ma ei püüa öelda, et meie oleme hirmus targad ja nemad mitte. Rõhutan veelkord, et ajakirjade toimetus ja retensendid koosnevad maailmakuulsatest teadlastest, kes on äärmiselt targad. Küsimus on selles, et erinevaid metoodikaid, kuidas teadusprobleeme lahendada on kümneid (kui mitte sadu) ja levinud on, et igaüks teeb endale mingi hulga metoodikast selgeks ja jääb selle juurde. Kõik ei saagi kõigega 100% kursis olla ja ka igal ajakirjal on oma kindel sihtgrupp, mida ta avaldab. Küsimus on selles, et leida üles see õige ajakiri, kes avaldaks just sinu asja. Sain mõistusega aru, et tegelikult ei olnud meie töö halb, aga fakt on see, et see lükati tagasi ja see tähendab, et lauslollus oleks seda eirata midagi muutmata. Nüüd tuleb aga keskenduda kriitikale ja midagi siiski muuta.

Tundsin end terve neljapäeva kui läbikukkuja, paras luuser. Olen valmis kirjutanud kaks artiklit ja mõlemad kaks korda täielikult ümber teinud. Mõlemad asjad on kaks korda tagasi lükatud ehk siis neli korda on olnud tagasilöögid viimase nelja aasta jooksul. Jube keeruline on leida sellises olukorras motivatsiooni, et jätkata. Kaspar pakkus välja, et siin on kaks lahendust:

1)      Suunduda millegi uue juurde kui sa tead täpselt, mis see uus on, kui see uus on su kirg.

2)      Jätkata oma eluunistuse täideviimist, ükskõik kui raske see on. Ükskõik kui palju aega see võtab.

Ilmselt lugeja juba teab, missugune variant minu puhul on. Doktorikraad on mu eluunistus, tulgu see nii raskelt kui tahes. Olen väga õnnelik inimene, sest mul on võimalus pühenduda oma unistuse elluviimisele 100%. Ma ei pea muretsema, kuidas arved saavad tasutud või kuidas jõuab toit lauale. See on tohutu luksus olles 29 aastat vana. Olen selle eest lõputult tänulik ja seda enam tunnen, et mulle on loodud kõik võimalused oma tööd teha nii hästi kui suudan. Ilmselgelt ma mingi kuldaju ei ole ja minu puhul võtavad asjad kauem aega kui ehk mõnel teisel, aga see pole põhjus loobumiseks.

Mustast neljapäevast sai sujuvalt üsna normaalne reede ja veelgi normaalsem laupäev. Jätkame tööga, sest missugune eluunistus ikka niisama kergelt täitub?

Töökat ja positiivset nädalat, sõbrad!

Maile

Avasime ametlikult kevadhooaja

Houstoni liiklus on üks paras mõistatus. Kui esimest korda auto rentisime (jaanuaris, 2017), siis olime kindlad, et sihtkohta (Merliisi sünnipäevale) me ei jõuagi. Teede rägastik tundus nii ulmeline, et isegi Google polnud suureks abiks, kui ise olime mõlemad ähmi täis. Inimeseloom on üks imelik olend, ta ikka harjub kõigega. Mul küll kohalikke lube pole, sest ma ei vaimustu ideest sõita rendiautoga, aga nii kõrvalistuja pilguga vaadates, siis enam ei tundu need teed nii hullud (vaatame seda kohta uuesti kui ise sõitma  hakkan). Ka Kaspar ütleb, et selle kõigega harjub, kuigi vahel jookseb mõte ikka korralikult kokku kui seista silmitsi 2-3 tasandiliste teedega.

Olukorra teeb huvitavaks veel seegi, et teed on ALATI paksult autosid täis (ärge laske viimasel pildil end petta). Pole oluline mis päev on, liiklus on igal ajal tihe. Ühes suunas viib tavaliselt 5-6 sõidurada ja sama palju vastupidises suunas. Kõik need sõidurajad on autosid täis, eranditult. Ja üha enam tundub, et “väikese” sõiduautoga jääd sa lihtsalt vähemusse ja piirad oma nägemisvälja, kui liikluses ümbritsevad sind suured ja kõrged autod. Eestis elades olin teadlik, et Texases on valitsevaks autoks truck ja pilkasin seda fenomeni ikka mõnuga. Arvasin, et see on puhas lollus ja mitte midagi muud. Oh kui lihtne on hinnata ja arvustada olukorda distantsilt ja õndsas teadmatuses! Söön nüüd kõiki oma hinnanguid ja arvustusi.

Oleme tänaseks päevaks elanud Ameerikas ümmarguselt 1,5 aastat vastavalt siis Kaspar 17 kuud ja mina 15 kuud. Terve esimese aasta tundsin end kui turist, võõras. Võõrana tunnen end ikka, aga turistina enam ammu mitte. Eile õhtul grillisime aias ja kutsusime ühe oma majanaabri ka meiega ühinema. Ta on Zimbabwe (Aafrika) päritolu, kuid elanud aastaid Šveitsis ning suurema osa oma elust Ameerikas (New Yorkis). Houstonisse kolis samal ajal kui meie. Tutvusime temaga jõusaalis umbes aasta tagasi ja alati kui kohtume räägime juttu ning nüüd mõtlesime, et kutsume ta aeda grillima. Ta kodune keel on inglise keel ning ta uuris, millal meie keelt hakkasime õppima, sest räägime nii hästi (kindlasti oli kompliment korraliku liialdusega, kuid võtsime selle siiski rõõmuga vastu). Terve esimese aasta tundsin teatavat hirmu rääkimise ees (inglise keeles), mis ajapikku koguaeg vähenes. Nüüd on see hirm täielikult kadunud ja tunneme end Kaspariga mõlemad väga vabalt rääkimise osas. Loomulikult teeme vigu (mina eriti peale klaasi veini, mul pole õrna aimugi, mis jutt see on, et alkoholiga keeleoskus paraneb, mul kahaneb umbes 70%), aga sel pole mingit tähtsust. Jagasime Jamesiga oma siiatuleku lugusid ja kuidagi väga vaba ja mõnus õhkkond oli terve õhtu. Tabasin end mõttelt, et oleme vist ise ka siin elades pisut vabamaks ja tšillimaks muutunud. Vaba olekut jagus muidugi nii kauaks kuniks ma nägin prussakat meie suunas lähenemas, kes tuli ilmselt toidujäänuseid õues olevasse grillinurka jahtima. Ma tundsin kuidas hetkega on mu juuksekarvad ka pinges. Kaspar lajatas küll prussakale oma tossuga, aga minu pinge nii kiirelt kahjuks ei lahkunud kui prussaka eluvaim.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult avasime juba pühapäeval ametlikult kevade koos Merliisi ja Jeffiga. Grillisime ja tšillisime nende aias ja minu suureks üllatuseks oli Jeff teinud vähke. No tõesti, paremat sööki annab otsida! Temperatuur oli +28 ja see andis võimaluse esimest korda sel aastal teha korralik aiatšill parimas seltskonnas.

Mõnusat nädala jätku!

Maile

Kevad

Houstoni kodu

Kevad on Houstonis üsna imelik aastaaeg. Ta tuleb väga järsku nagu igal pool, aga siis on ta korraga sellise hooga käes, et enam ei saa aru, kas on kevad või suvi. Puudel ja põõsastel on lehed tillukesed ja helerohelised. Aednikud istutavad kõikjale lilli ja kohendavad haljastust. Kõik see annab tunnistust justkui kevadest. Temperatuurid on aga korraga tõusnud kohati 28 kraadini ja mõnel hetkel hingeldad tänaval kõndides hullemini kui keskkoolis krossijooksul. See viimane viitab pigem juba rohkem Texase suvele. Seega on see kevad siin kummaline aeg, aga põhiline on see, et ta on lõpuks käes!

Kevad on mu kõige lemmikum aastaaeg. Alguse sai see fenomen minu jaoks 12 aastat tagasi kui Kaspariga mööda kevadisi kodulinna tänavaid mõõtsime oma üüratute jalutuskäikudega. Liblikad lendasid kõhus ja terve maailm oli roosam kui iial varem. Sellest ajast saadik tekitab kevad ülimõnusa tunde ja on justkui meie aastaaeg.

Mäletan hästi, et kuni 4. juunini oli kõik selline ähmane. Jalutasime palju ja kõik oli tore, aga nagu 10. klassi noorele inimesele kohane, siis oli mul vaja ikka hirmsasti teada, et mis värk meiega on. Nii ma võtsin alles 4. juunil (2006) julguse kokku ja küsisin Kasparilt otse, et kas me nüüd käime või mida me siin õigupoolest teeme. Ma ei mäleta mida ta vastas, aga mäletan seda, et leppisime kokku, et 4. juuni on ametlik käima hakkamise kuupäev. Enne seda oli siis… kurameerimine? Lihtsalt selline hõljun-peaga-pilvedes-aeg.

Eelmisel nädalavahetusel oli sooja +28 kraadi, aga terveks nädalavahetuseks näitas vaid pilvi. Mida siis sellise ilmaga ette võtta? Kaspar pakkus välja, et läheme ratastega sõitma. Houstonis saab rentida rattaid nii, et üle linna on erinevad rentimisjaamad. Võtad punktist A ratta ja kihutad sellega punkti B või C või D ja kui enam sõita ei soovi, siis jätad ratta nt punkti D ja tasud sõidetud aja eest. Lihtne ja mugav lahendus. 

Esimese hooga kimasin oma rattaga peale 2 sõidetud meetrit võssa. Rattal on ees metallist korv kuhu nt käekott panna. Ma polnud arvestanud, et see korv on raske ja mõjutab tasakaalu hoidmist. Edaspidi olin juba targem ja püüdsin ratta ikka teel hoida. Nii uhasimegi oma ratastega u 2h kesklinnas ja pargis ringi. Kesklinna ääres laiub hiiglaslik park, mida läbib jõgi. Mul tuli nii Tartu tunne peale seal sõites 😊

 

Kaunist kevade algust!

Maile

Organiseerimine - köök

Olen üks hirmus planeerija ja organiseerija, kuid vahel jääb teadmistest puudu ja tuleb anda endale aega, et õige lahendus ise sinuni jõuaks. Ameerika köökidesse on laias laastus alati sisse ehitatud pantry ehk siis maakeeli sahver. Eestlase jaoks kangastub silmade ette kohe selline jahedam ruum, kus riiulid on täidetud moosi- ja mahlapurkidega. Siinmail peetakse sahvri all silmas aga suuremat kappi korterites ja lausa walk in closetit eramajades, mis asub köögis või köögi läheduses ja kuhu paigutatakse kõik toiduained, mis ei pea otseselt külmikus olema. Köögikappidesse pannakse üldjuhul vaid potid-pannid ja muud tarvikud, kuid mitte toiduained.

Ka meie köögis on olemas pantry, mis oma iseloomult on pikk peenike kapp. Esmapilgul võid ju mõelda küll, et vaat kui tore, sinna mahub mitme kuu toiduvaru ära. No eks ta mahubki, aga korteris sees elades ja sahvri igapäevasel kasutamisel saad aru, et midagi on valesti või lausa ebamugav.

Meie kodus puudub esik (kuhu reaalselt kapp vms paigutada, esikuosa on mikroskoopiline ja väljast astud sisuliselt otse kööki) ja seega täidab sahvri alumine pool ka esikuapi ülesannet, kuhu paigutan oma väiksemad käekotid, vihmavarju ja muud nipet-näpet. Lisaks peab see mahutama toiduained, aga kapp on kitsas ja ilmatu sügav ja hoolimata sellest, et ma seda sageli korrastan on iga paari nädala tagant vaatepilt just selline:

Ehk siis iga kord kui on kapisügavusest vaja mida võtta, siis ei viitsi ju ometi seda sinna sügavusse tagasi panna (pean selleks ka alati tooli võtma, sest nagu teada - kapp on pikk, aga mina mitte). Nii on see paganama sahver mind juba kuude viisi häirinud ja midagi tarka ma sellega ette ka pole osanud võtta.

Ühel hetkel haarasin aga härjal sarvist ja lõin YouTube´i sisse mõned märksõnad, et ehk on mõned teadjamad oma kappe paremini organeseerinud ja ehk seda üleski filminud. Avastasin enda jaoks totaalselt uue maailma- professionaalne organiseerimine. See oli minu silmadele nagu palsam, mida igal kohvipausil, lõunapausil ja üldse igal ettekäändel vaatasin. Videosid on palju ja kas teadsite, et see on lausa amet omaette “professionaalne organiseerija”? Mina näiteks ei teadnud. Ameerikas muideks üsna nõutud amet, sest siin on 101% tarbimisühiskond ja see tähendab, et inimeste elamised on meeletult asju täis, ikka nii täis, et see muudab elu nende asjade keskel teinekord lausa võimatuks. Minu kõige lemmikum oraniseerija, kelle videod olen nüüdeks hetkeks vist küll kõik ära vaadanud on Alejandra Costello (kel huvi, leiab YouTube´st tema videod väga lihtsalt üles, toksige vaid nimi sisse). Niisiis sain niipalju innustust, et leidsin hea lahenduse oma võimatult kitsale, ent sügavale sahvrile. Jagan teiega läbitud protsessi, sest ehk on ka lugejate seas kedagi, kes vaevab pead mingi kapiga oma kodus ja ei oska sinna toimivat lahendust leida. 

Mida ma siis tegin?

1.      Tõstsin kõik asjad sahvrist välja. Nii sain täpse ülevaate, mis mul seal üldse on. Seejärel kontrollisin säilivuskuupäevi ja sorteerisin asjad sellise pilguga ära, et mida ma kasutan, ja mida mitte.

2.      Jagasin asjad gruppidesse (nt pähklid, maitseained, näksid, õlid jms).

3.      Mõtlesin (olles eelnevalt kõvasti inspiratsiooni ammutanud) välja, mida ja kuidas ma oma kappi paigutada tahan.

4.      Mõõtsin kapi dimensioonid ära (pikkus, laius, kõrgus).

5.      Otsisin vajalikud organiseerimistarvikud välja ja kontrollisin korduvalt mõõdud üle, et need mu kappi ikka sobiksid. Hea nipp on hoida mõõtudega paber nt käekotis, et poes vajalikku tarvikut silmates saate kohe mõõdud üle kontrollida.

6.      Mida ma soetasin?

ü  Suure korvi tagavara varude jaoks, seal sees on nö täite asjad (suured pudrupakendid, hommikuhelbepakendid, jahupakid, jm täitepakid või varutooted), mis on üleval kapis kõik kenasti olemas (sellest räägin kohe lähemalt).

ü  Keerlevad organiseerimisalused ehk lazy susan´id. Nendele on hea paigutada pudelid ja muud ümarate vormidega esemed. Lazy susan annab hea võimaluse kasutada ära kapis olevaid nö pimedaid nurki, sest see keerleb ja nii saab suurema vaevata ka tagumised esemed mugavalt kätte. 

ü  Sahvri ülemisele riiulile varusin kolm korvi, kuhu grupeerisin vastavalt meie pere vajadustele vajaliku kraami. Igaüks teebki kategooriad just enda pere vajadustest lähtuvalt.

Kuna kapp on väga sügav, siis riiuli tagumisse ossa paigutasin ühe keerleva aluse, kus hoiustan täitepudeleid (õli, äädikas jms):

Samale riiulile asetasin kahekordse keerleva aluse, kus on konservid jms, mida kiirelt ja kergelt saab võtta.

Sahvri kõige ülemisel riiulil on kolm üksteise ees paiknevat korvi:

Tulemus: sahver/esikukapp

Soetasin väikese kokkupandava abimehe ka, et ma ei peaks koguaeg suurt tooli kööki vedama.

Lisaks sellele pikale ja peenele sahvrile olen sisse viinud ka eraldi nö half pantry ehk pooliku sahvri/kuivainete kapi, kuhu olen käepärastesse anumatesse pannud kõik kuivained (riis, pasta, kookoshelbed, pudruhelbed, kinoa jms). Mulle väga meeldib kui asjad on sildistatud ja seetõttu on anumad kõik sildistatud. Läbipaistvate hoiutopside/klaaspurkide kasutamine annab aga võimaluse soovi korral siltidest loobuda, sest väljast on kenasti näha, mis anuma sees asub. Lisaks olen kaantele peale kleepinud valmistamisõpetused, mille olen originaalpakenditelt ära lõiganud (nt pasta või riisi puhul). Nende samade topside täitepakendid asuvadki suure sahvri alumise riiuli hiiglaslikus korvis. Kaspar on väga suur popkornisõber ja seega tundus mõistlik popkornile lausa omaette organiseerija muretseda (keskmisel riiulil). Pooliku sahvri alumise riiuli vasakus nurgas on taaskord keerlev lazy susan, sest sealt on imemugav võtta igapäevases kasutuses olevaid tooteid, lihtsalt alust keerutades.

Olen suur teesõber ja seetõttu soetasin ka teepakendite jaoks ette nähtud sorteerija. Nii on hea ülevaade olemasolevast teevalikust ja külaliste saabudes on lihtne teekarp lauale asetada ja igaüks saab meelepärase tee endale valida. Selline teepakkide hoiustamne säästab ka kapis kõvasti ruumi võrreldes sellega kui asetada nt 4 teepakki üksteise kõrvale ritta.

Köögitarvikute sahtlisse ostsin spetsiaalsed sahtli eraldajad, mida saab vastavalt oma vajadusele lõigata. Nii püsib sahtel püsivalt korras ja mis kõige tähtsam – vajaliku leiab hetkega üles. Sahtli põhjale asetasin kõige tavalisema pehme riiuli sisekatte. Eestis on need müügil suuremates toidupoodides või Koduextras. Müüakse rullina nii, et saab vajaliku jupi endale õigetesse mõõtudesse lõigata. Kasutan neid kõikjal oma köögikappides, sest see takistab asjade kapis/sahtlis nö ringi sõitmast, pikendab riiuli eluiga ning on ka kõvasti vaiksem kui asju riiulile asetada.

Pajalappide jaoks pani Kaspar kapiukse sisemusse tavapärase kleepsuga nagi ja nii on pajalappidel oma kodu olemas ja neid ei pea kuskilt otsima. Hea mugav ja väga soodne lahendus.

Kleepsuga nagisid oleme kasutanud veel mujali kapiuste sisemistel külgedel. Näiteks rösteri kohal oleval kapiuksel ripuvad väikesed tangid, et oleks hea mugav kuuma saia rösterist taldrikule panna:

 Alumise kapiukse sisemisel küljel ripuvad suuremad tangid, mis on asendamatud peekoni, kana jms praadimisel(keeramisel), salatite segamisel jne. Kuna tangid on meie köögis igapäevases kasutuses, siis on ülimugav kui nad on väga lihtsalt haaratavas asukohas:

Samuti oleme asetanud nn kõrrekorvi (kaks kleepsuga nagi ja tavaline plastikkorv, kuhu mahuvad joogikõrred). Kasutan kõrsi igapäevaselt ja seetõttu tahtsin, et ka need oleksid ülimugavalt kättesaadavas asukohas:

Köögi tööpinnal hoian vaid kõige sagedamini kasutust leidvaid esemeid. Mulle ei meeldi kui tööpind on asju täis kuhjatud, mis võtab väärtuslikku ruumi, mis on mõeldud toidu valmistamiseks. Seega kodumasinatest ongi oma koha leidnud tööpinnal vaid veekeetja, köögikaal ja röster. Leivad on leivakapis, nagu ikka ja helbed selleks ette nähtud anumas, kus on olemas ka väike kühvel helveste võtmiseks.

Pliidi kõrval on sisse viidud väike kandik kõige vajalikumaga: õlid, pipar, sool, kohv ja suhkur. Ehk siis asjad, mida kasutame kõige sagedamini ja tundus totter neid kappi hakata peitma. Lisaks on tööpinnal ka maitseained keerleva aluse peal, et neid oleks mugav kasutada. Kõik hädavajalik on oma koha tööpinnal leidnud ja ruumi toiduvalmistamiseks jääb ülegi.

 Kindlasti on inimesi kes leiavad, et selline tööpind on asjadest lausa umbes, aga minu idee kogu köögi juures oli selline – loo sinna süsteemid, et meil endal oleks võimalikult mugav toimetada. Köök on koht, kus veedetakse perega palju aega koos ja seetõttu peab seal olema mõnus ja funktsionaalne just sinu enda pere jaoks. Meie köök pole mingi unistuste köök, aga oluline ongi enda jaoks toimima panna see, mis sul on.

Kui olete hädas mõne kapi või sahtli organiseerimisega oma köögis, siis loodetavasti saite mõne idee, mida enda keskkonnas rakendada.

Mõnusat toimetamist oma köögis!

Maile