Tegime ameeriklastele hapukapsaid ja seapraadi

Kolm nädalat tagasi panime kapsad käima, sest naabritele sai lubatud, et teeme neile korraliku Eesti õhtusöögi. Nad olid muidugi väga üllatunud, kui kuulsid, et kapsaste tegemine niivõrd ajakulukas on. Eile õhtuks oli õhtusöök kokku lepitud ja niisiis kolisid kapsad juba päeval kell 14 ahju, et nad kell 19 valmis oleksid. Viis tundi koos ohtra mee, soola ja terve paki hakitud suitsupeekoniga ahjus podisedes omandavad nad täiesti taevaliku maitse. Me oleme Kaspariga 100% kapsaste usku ja mõtlesime, et isegi kui ameeriklastest sõpradele hapukapsas ei meeldi, siis pole hullu, meile jääbki rohkem. Naabrid on aga omajagu Saksamaal ja Švetsis reisinud ja seal hapukapsaid mekkinud, seega nad enam-vähem teadsid, mida oodata.

Lisaks marineerisin ema retsepti järgi korraliku 2kg lihakäntsaka juba keset päeva ja jätsin marineeruma. Poole viie paiku kolis ka liha ahju, kapsaste kõrvale. Et kodumaine õhtusöök oleks täiuslik, siis valmistas Kaspar juba pühapäeval ka terve potitäie kartulisalatit nii, et sellevõrra oli siis esmaspäeval tööd vähem. Kaspar tuli varem töölt koju ja nii saime vahetustega trennis ära käia, sest kapsast ja liha ei saanud ometi järelvalveta koju jätta. Korralik ettevalmistus ja nikerdamine (3 nädalat ja 5 tundi) ja valmis meie kodumaine praad saigi. 

Ootame, millal söök valmis saab:

Kell 19 olid naabrid kohal ja meil laud kaetud. Üllataval kombel oli meie ameeriklastest sõbrad nii hapukatsasest kui ka seapraest lausa vaimustuses. Põltsamaa kange sinep tunnistati siiski liiga vängeks kraamiks, aga tubli punkti said nad proovimise eest siiski.

Naabrid on meil väga toredad ja nendega saab alati palju nalja. Nagu ikka, siis neil oli ka koer kaasas, kes avastas taaskord, et peeglist vaatab vastu teine koer, kellega peab natuke arveid klaarima. Meie hoolealune Chulo viidi juba pühapäeval koju, aga ilmselgelt oli tuba veel koera lõhna täis, sest Liam nuusutas aktiivselt iga nurga üle ja andis märku, et midagi nagu ei klapi hästi.

Kui magustoidu aeg kätte jõudis, siis võtsime viimase tahvli Annekese šokolaadi lauale ja hoolimata sellest, et külalised tõid ka ise väga peened šokolaadid kaasa, siis tunnistati Anneke ja üldse Eesti šokolaad maailma parimaks - nõus!

Nüüd aga kohvreid pakkima, sest kolime järgnevaks kaheks nädalaks kodust ära!

Maile

Rodeo Houston 2019

Igal aastal toimub Houstonis hiigelsuur festival Rodeo Houston. Päris esimest korda käisime sellel üritusel aastal 2017 ja sellest kirjutasin lähemalt SIIN. See on justkui hiigaslik lõbustuspark + tänavatoidufestival + rodeo võistlused (pulli peal püsimine, hobuse peal püsimine, kaarikute võidusõit jne jne) + erinevate esinejate kontserdid + veel mustmiljon lõbustust koos. Tegemist on täiesti hiiglaslike mõõtmetega üritusega, kuhu tullakse üle terve riigi kokku. Rodeo Houston toimub igal aastal veebruaris - märtsis ja kestab kokku kolm nädalat. Miljonid- jah, lausa miljonid inimesed külastavad seda festivali igal aastal. Näiteks aastal 2017 külastas üritust 2,7 miljonit inimest.

Üritus toimub hiiglaslikul NRG staadionil (kus on pisut üle 72 000 istekoha, võrdluseks Saku Suurhall mahutab koos seisukohtadega maksimaalselt 10 000 inimest) ja selle ümbruses. Igal õhtul on NRG staadionil erinevad rodeoga seotud võistlused (pullil püsimine, vigursõidud hobustega, kaarikute võiduajamised jne) ning ka mingi kuulsa muusiku/bändi kontsert, kuhu saab eelnevalt piletid soetada. 

Hümni koht:

Siseruumides ilutulestik - miks mitte?!

Kontsert:

Võlu seisneb selles, et kui tavapäraselt on kuulsate esinejate kontserdipiletid üsna krõbedate hindadega, siis rodeo raames saab pileti päris mõistliku hinnaga kätte. Meie olimegi valinud rodeo külastamise päevaks teisipäeva õhtu, sest tahtsime minna kuulama Kings of Leoni. Fännan juba ammusest ajast tema kahte lugu (näited YouTubest):

Sex is on Fire

Use Somebody

Kontsert oli ülivõimas ja rahvas hullus totaalselt!

Kuna rodeo on ühtlasi ka hiiglaslik tänavatoidufestival, siis on sinna mõistlik minna väga tühja kõhuga. Kaks aastat tagasi, kui esimest korda üritusel käisime, sain elus esimest korda proovida küpsetatud kalkunikoiba ja sattusin sellest totaalsesse vaimustusse. Seega nüüd ootasin pikisilmi, et uuesti oma kalkun kätte saada. Nii, kui olime väravatest sisenenud, suundusime esimene toiduputkani ja sain oma kalkuni kätte, no küll oli hea!

2017

2019

Nautisime õhtut väga. Ainuke mure oli meie koerakese pärast, kes pidi 6h üksinda kodus hakkama saama. Panin ta selleks ajaks igaks juhuks vannituppa, kus on plaaditud põrand (ülejäänud korteris on vaipkate) juhuks, kui tal peaks ootamatu häda peale tulema. Koju jõudes oli Chulo nii rõõmus ja mitte ühtegi õnnetust polnud juhtunud – jess!

Mõnusat nädalavahetust!

Maile

Naistepäev

Reede õhtul saabus Kaspar Bostonist koju ning teda tervitas üle 5-päeva korralik soe õhk. 

Bostoni külm õhk:

Houstonis on ilmad järk-järgult soojemaks läinud ja reedel oli kohe päris mõnus ilm juba. Ameerikas üldiselt naistepäeva ei tähistata (see päev iseenesest on siin tegelikult olemas), aga kuna me oleme eestlased, siis õnneks oli plaanis ikka tähistada. Kaspar tegi ettepaneku peenemasse restorani minna.  Meil on kodu läheduses paar peenemat restorani, mis on aja jooksul lemmikuteks kujunenud. Ühte nendest just suundusimegi. Oleme seal erinevaid asju proovinud, aga ikka ja jälle pöördume tagasi täiesti suussulava Beef Wellingtoni juurde (teatud sorti veisepraad, mida serveeritakse koos lehttaigna ja õrna pasteedikihiga lihal). Vähe sellest, et praad on täiesti imeliselt hõrk, serveeritakse see ka väga suurel taldrikul nii, et laseme alati ülejäänud pool praadi koju kaasa pakkida ja maiustame sellega veel järgmisel päevalgi. Nii tore oli üle pika nädala koos olla ja ühe laua taga istuda ning juttu jätkus kauemaks. Hiljem jalutasime läbi pargi koju ja nautisime veel sooja kevadõhku.

 Ma pean alati oma lilli ka pildistama, sest mulle jubedalt meeldib, kuidas need siin kilesse on pakitud. Ma ei tea, kas see kile võetakse tegelikult hiljem ära või mitte, aga mina ei võta kunagi, sest nii on kimp kohe eriliselt ilus:

Küll oli tore üle pika aja kleidi väel väljas olla ilma, et külm hakkaks.

Laupäeval olid temperatuurid veelgi tõusnud, kohati lausa 27-28 kraadini, mis andis suurepärase võimaluse väga pikaks jalutuskäiguks. Päike oli küll peidus, aga soojust jagus mõnuga sellegi poolest. Haarasime teepealt kohvid ja jalutasime mõnuga eramajade piirkonnas, kus aednikud on erksavärvilised suvelilled juba kõikjale istutanud. Selliste kuumade ilmadega on hea vahepeal kaubandusse põigata ja vajalikku muretseda, sest poed on alati jaheda konditsioneeritud õhuga ja see annab hea võimaluse jahtumiseks.

Oleme mu lemmikpoes TjMaxx`is. See pood on täielik õnnistus ja nuhtlus samal ajal. Õnnistus, sest seal on kõike, mida iganes vaja (juukselakist kuni kleidi ja kingadeni ja pottide-pannideni välja), aga nuhtlus, sest asub vaid 7-minuti jalutuskäigu kaugusel kodust. Püüan sinna minna vaid siis, kui olen nimekirja lisanud midagi, mida tõesti on väga vaja, muidu sealt tühja käega naljalt tulema ei saa:

Pühapäeval saime endale terveks järgnevaks nädalaks koera, sest Merliisi pere sõitis puhkusele. Chulo oli üsna ärev ja uudistas kõik nurgatagused ära ja tundus, nagu talle tuli meie kodu isegi tuttav ette. Õhtul tegime talle pesa samasse kohta, kuhu viimati jõulude ajalgi ja kõik viitas justkui rahulikule eelootavale ööunele. Olime õhtul veel üsna korraliku jalutuskäigu temaga teinud ja nii kui ta oma pessa puges oli vaikset nohisemist vaid kuulda. Mingil hetkel öösel ehmusin üles koera haukumise peale. Ma ei saanud alguses aru, mis toimub. Mingid naabrid oli peaaegu terve öö rõdul ja nende jutt kostus päris häirivalt meie magamistuppa ja vaene Chulo pidi meid kõiki vapralt suure osa ööst kaitsma. Ilmselt oli esimesel ööl ärevus ka sees ja uni seda ärksam. Hommikuks oli koerake ikka päris läbi omadega. Tegin talle elutuppa trooni, kuhu ilma pikema jututa magama vajuti:

Ilusat nädalat!

Maile

Eesti on Euroopa Silicon Valley

Hirmsasti tahaks kedagi kiita ja kiidangi- meie kodumaad, meie kallist Eestit!

ü  Eesti on maailma esimene e-riik ja olles vaid 1,3 miljoni elanikuga riik, on see ikka väga suur asi, mille üle uhkust tunda! Eestile viidatakse maailmas, kui ühele digitaalselt kõige kõrgemalt arenenud riigile. Ja ärgem unustagem fakti, et see on saavutatud vaid viimase (peaaegu) 28 vaba ja iseseisva aasta jooksul. Eesti on justkui noor geenius oma parimais aastais.

ü  Eesti on riik, kust pärineb 4 nö ükssarvikut ehk tehnikaimet – Skype (selle vajalikkusest hakkasime alles siia kolides aru saama), TranfserWise, PlayTech ja Taxify.

ü  Eestlane saab sisuliselt kõik tehingud ja toimingud teha digitaalselt välja arvatud kolm tegevust: abiellumine, lahutamine ja kodu ostmine.

ü  Siililegi selged on kõik järgnevad luksused: tervisekindlustus; emapalk + väga pikk emapuhkus; id-kaart (mille abil saab valimistest kuni e-makseteni sisuliselt kõike teha); tasuta kõrgharidus (USA-s on paljud noored silmini sadades tuhandetes dollarites võlgu oma kõrghariduse eest); igapäevane soe koolitoit; väga väikese summa eest võimalik lasteaiaharidus +  soe toit lasteias (mis on meeletu luksus vaadates mujal maailmas ringi) jne jne jne.

Oleme siin kokku puutunud inimestega, kes teevad silmad suureks, kui kuulevad, kust me pärit oleme, sest nad teavad, kui arenenud Eesti on. On ka neid, kes ei tea, kus ja mis see Eesti on ja kui neile räägime, siis nad ei suuda uskudagi, et selline riik on üldse olemas. Eesti riik võimaldab oma inimestele väga palju selliseid hüvesid, millest muude riikide elanikud võivad vaid unistada.

Tubli oled, Eesti riik! Ikka väga tubli!

Ärgem unustagem märgata enda ümber ilusat ja head 😊

Kaunist nädalavahetust!

Maile

Puhvrid

Arutasime ükspäev sõbrannaga maailmaasju ja korraga ta ütles mulle, et naudib väga seda, et peab muretsema vaid esimese maailma probleemide pärast (first-world problems) a´la mida ma tahan õhtusöögiks süüa; mida ma tahan selga panna, et välja minna; mida ma tahan elukutsena teha. Ta tuli oma palgatöölt augustis ära, sest nii keskkond kui lõputud töötunnid ei olnud meeldivad. Ta sai töölt ära tulla, sest neil oli see majanduslikult võimalik. Nüüd soovib ta leida töökohta, kus tema nõudmised keskkonna ja töötundide osas oleksid täidetud.

Mind pani see edasi mõtlema. Kui ei pea oma tänast tööd tegema nö sunniviisiliselt (arved vajavad maksmist, autoliising tasumist, kodulaen nõuab igakuiselt oma osa) ehk siis, kui poleks neid kohustusi, mis töö asjus sunnismaiseks teevad, siis kui paljud inimesed teeksid seda tööd, mida nad täna teevad? Kui paljud inimesed elaksid seal, kus nad täna elavad? Kui paljud inimesed elaksid seda elu, mida nad täna elavad?

Kuulen enda tutvusringkonnas tihti seda, et töökoht ei meeldi, aga vahetada ei saa, sest x, y ja z vajavad tasumist. Ja loomulikult vajavad asjad tasumist, see on elu. Ent siiski, siin tuleb mängu see, millisel positsioonil keegi asub oma puhvri/tagavara seisukohast ja siinkohal ei mõtle ma sugugi vaid kogutud sääste, on ka väga palju muid faktoreid. Üks asi on rahaline puhver, kuid lisaks sellele, milline varu või tagavara on inimesel hariduse näol? Kui ollakse üsna heal ametipostil (nt kunagi tutvuste kaudu saadud amet vms põhjusel), kuid enam ei soovita seda tööd teha, tahetakse ellu midagi uut, midagi põnevamat, aga hoiab tagasi see, et CV-sse ei saa kirjutada, et haridustee on poolik, mingid tähtsad lõppastme etapid jäid läbimata, diplom on saamata juba viimased 10+ aastat. Juba on järgmine tegur, mis tõmbab korraliku piduri peale sellele, mida tegelikult teha tahetakse, et mingil ajahetkel, erinevatel põhjustel, jäi kool lõpetamata.

Sügisel kirjutas mulle tudeng, kes soovis mind oma lõputöö juhendajaks. Üsna tavapärane protsess. Tegime temaga koostööd ja ühel hetkel ta kadus ära, lausa mitmeks mitmeks kuuks oli vaikus. Seejärel ilmus ta silmapiirile tagasi. Ma ei ole juhendaja, kes ajab tudengeid taga. Kui täiskasvanud inimene soovib endale kõrgharidust saada, siis see peaks tema enda prioriteet olema, mitte juhendaja oma. Küll aga olen nõus panustama palju oma aega, et teda sellel teekonnal aidata ja suunata ning vajadusel motiveerida. Mul on olnud üks tubli tudeng, kes märtsikuus (mõned aastad tagasi) tahtis loobuda. Pool tööd oli juba valmis, aga tal sai jaks otsa. Täiesti normaalne asi, kevad ongi keeruline ja kiire aeg. Tegin talle pika ja korraliku motivatsioonikõne ja juunis kaitses üliõpilane oma töö väga edukalt ja sai asjaga ühele poole, ta ei pea enam iialgi mõtlema sellele. Teine tudeng aga kirjutas mulle ja ütles, et ta otsustas loobuda hetkel, õigemini edasi lükata paariks aastaks. Inimestel on erinevad põhjused ja muidugi on igaühel õigus ise otsustada, mida ja kuidas, aga minu peas oli sel hetkel vaid üks mõte- mul on nii kahju, et otsustasid nii! Aastate pärast tööd uuesti hakata kirjutama ei saa sugugi lihtsam olema ja selleks perioodiks tõmmatakse endale ka tööturul pidur peale, sest CV-s on senikaua see üks lünk.

Kolmas puhver on tugisüsteem. Kui tahetakse elukorralduses midagi kardinaalselt muuta, siis on seda üsna keeruks teha, kui puudub tugisüsteem kaaslase, perekonna või sõprade poolt. Seda enam, kui otsus hõlmab lausa kolimist või mingeid suuremaid muudatusi elus. Lähedaste toetus mängib väga suurt rolli ja võib, kas innustada või pidurdada. Alates abiellumisest saadik olen mõelnud enda jaoks nii, et tahan olla oma mehele see kaaslane, kes innustab, mitte ei pidurda. Oleks jube tõdeda, et 15a pärast ta leiab, et mina pidurdasin tema unistusi. Ta unistab teinekord väga suurelt ja esmapilgul tunduvad need ideed täiesti utoopilistena, sest ma ise lihtsalt kardan paljusid asju. Ma ise ei julge nii suurelt unistada (kahjuks). Küll aga võtan aega mõtlemiseks ja üldjuhul leian alati, et ta ideed on väärt katsetamist, muidu ju ei saagi teada, kas oleks võinud midagi muutuda. Nende suurte ideedega on kohe selline hirmus lugu- kas astud tuttavast, turvalisest tsoonist välja ja õnnestud või hoopis põrud. Või jätkad tuttavas olukorras, aga sel juhul ei saa nagunii midagi suurt ja uhket muutuda, sest sa pole selle jaoks midagi teinud. Ega siin polegi õiget või valet vastust, igaüks teab ja tunneb täpselt ära, mis just tema jaoks on.

Maile

Õhtusöök ühele

Käesoleval nädalal on Kaspar tööasjus Bostonis ja mina toimetan omapäi. Valisin selle nädala menüüsse toidud, mis on väga-väga kiired. Üksi olles ei viitsi ma eriti kokkamisele aega kulutada. Jagan mõningaid retsepte ka teiega, sest kui olete mingil põhjusel mõnda aega üksinda kodus ja pikalt ei viitsi vaaritada, aga siiski sööma peaks midagi peale võileiva (mis on üldjuhul ka minu esmane valik, kui olen üksi, aga püüan sellest hoiduda), siis ehk saate minu nädalast mõne idee.

Ühel õhtul kulutasin õhtusöögi tegemisele reaalselt 4 minutit. See on kõige kiirem toit, mis mu retseptivaramus on – sparglipraad

½ punti pestud ja lõigatud spargleid

4-5 seent

1 muna (+ sutsakas äädikat ja soola pošeerimiseks)

Lusikatäis riivitud parmesani juustu

Näpuotsaga soola ja pipart ning sutsakas sidrunimahla

Õli praadimiseks

Tee nii:

Aja väikeses potis vesi keema, kuhu lisa pisut soola ja suts äädikat. Samal ajal aja pann kuumaks ja viska viilutatud seened sinna praadima. Selleks ajaks, kui potis vesi keeb on seened juba mõni minut praadinud. Nüüd viska sparglid seente juurde praadima ja lisa soola, pipart ja sutsakas sidrunimahla kõigele peale. Löö muna lahti keevasse vette ja nüüd võta kellalt aega: täpselt 2 minutit keeb muna ja praevad sparglid (sega neid). Täpselt kahe minuti möödudes aseta kogu sisu pannilt taldrikule. Vala muna koos keeduveega ettevaatlikult sõelale (mis on kraanikausis). Võta supilusikaga pošeeritud muna sõelast ja aseta sparglitele. Lõika muna keskelt poleks ja lase sisul kastmena kõikjale voolata. Lisa pisut soola, pipart ja juustu ning head isu!

Üheks lõunasöögiks kutsusin naabrinaise Jessica sööma. Valmistasin meile sooja kanasalatit:

2 kanafileed

Maggie idea papüüruse kana lehed – 2tk

Tomat, kurk, riivitud porgand, jääsalat, paprika (mis iganes värske kraam teile meeldib, kõik sobib)

Kaste: 1spl oliiviõli, 1spl agaavisiirupit (sobib ka mesi), 1 spl sidrunimahla, sool, pipar – sega tassis või väikeses kausis kastmeks kokku ja puista hakitud värskele kraamile. Sega kõik hoolega läbi.

Kanafileed praadisin pannil Maggie idea papüüruse lehtede vahel kuldseks ja asetasin hiljem suurele salatipadjale, mis taldrikul ootas. Samal ajal keetsin ka kummalegi ühe keedumuna, mille samuti salatile otsa viilutasin. Imelihtne, kiire ja toitev.

Kolmapäeva õhtul tegin mingi kummalise kombo, mis maitses imeliselt:

2-3 spl suvalisi purgiube (nõruta ja pese voolava vee all sõelal)

Viska pannile praadima: 4-5 viilutatud seent, sügavkülmutatud brokkoliõisikuid, maisi. Puista üle soola, pipra, laimimahlaga. Prae kõik läbi. Viimase asjana viska hulka nõrutatud oad ja prae u 15 sek. Sega kõik läbi ja aseta kaussi ning puista üle parmesaniga. Imeline! Selleks toiduks kulus ehk 7-8 minutit kokku.

Hommikud olid tavapärased pudru-hommikud. Kasutasin ikka vana head täisterakaerahelbeid. Ühel juhul viilutasin värsked marjad pudrule peale ning panin u pool lusikatäit maapähklivõid pudru sisse (imehea!):

Teisel juhul keetsin külmutatud vaarikad ja mustikad pudrule sisse. Mõlemal juhul on väga maitsev.

Mõnusat katsetamist!

Maile

Koristamine

Kevadine suurpuhastus hakkab vaikselt õlale koputama. Paljudel inimestel tõmbub kõht sellest mõttest juba krampi – Appi, millal ma selle veel ette võtan! Terve nädalavahetus koristamiseks- mul pole sellist aega! Ma lihtsalt ei taha seda ette võtta, seda kõike on liiga palju!

Teate, mul on teile hea uudis- te ei peagi seda ette võtma. Kui mind ootaks ees 2-päevane koristusretk, siis ma ilmselt ei võtaks seda mitte iialgi ette, juba mõte sellest tundub jube. Mulle meeldib puhtus ja kord, aga mulle ei meeldi koristada.

Kuidas siis saab kõik korda ilma suurpuhastuseta?

Jagan ideid ja nippe, mida igapäevases elus ise kasutan. Minu jaoks on palju lihtsam koristada iga päev natuke + korra nädalas pisut rohkem kui natuke, kui, et koristada korra kahe nädala tagant hullunud pilguga mööda elamist, kus poleks enam segadusel otsa ega äärt. Meie igapäevane koristusrutiin näeb välja järgmine:

Igal hommikul peale hommikusööki koristan ma köögi- nõud rändavad kõik masinasse, kraanikauss saab harja ja nõudepesuvahendiga kerge nühkimise (et kõik toidujäägid kraanikausist eemaldada ja, et kraanikauss oleks ilus ja säravpuhas) ning kogu köögi tööpind saab kiire antibakteriaalse lapiga puhastuse ja kuivatuse. Kõik üleliigne rändab samuti tööpinnalt külmikusse ja kappidesse. Selleks kulub kokku maksimaalselt 10 minutit.

Seejärel sätin padjad diivanil paika, panen teleka kinni ja elutuba ongi korras – 30 sekundit.

Liigun vannituppa ja korrastan end ja vannitoa tööpinna ning kraanikausi ning panen vajadusel masinatäie pesu pesema. – 15 minutit

Viimasena liigun magamistuppa, klopin padajad üles, korrastan voodi ja eemaldan öökappidelt liigse (nt veeklaas või taskurätik) - 5min.

Hommikuste toimetuste peale tavapäraselt ma üle 30 minuti ei kuluta, aga see, kui palju selle ajaga tehtud saab on meeletu! Mulle meeldib alustada tööpäeva nii, et kodu on korras. Tunnen siis, et ka mu mõte ja vaim on korras ja saan keskenduda muule, kui nõudekuhjale kraanikausis või segamini voodile. Jube hea on tööpäevaga algust teha nii, et oled juba olnud produktiivne ja midagi kasulikku ära teinud.

Igal õhtul hoolitseb Kaspar selle eest, et nõud saaksid masinasse, masin tööle ja köögi tööpind puhtaks. Selline tööjaotus on kuidagi hästi loomulikult kujunenud ja ei võta üldse palju aega ega vaeva, aga on tohutu mõjuga. Kodu püsib igapäevaselt korras, nüüd on vaja veel korra nädalas tolmu võtta, põrandaid  ja muid pindu pesta (jooksvalt pesen ka külmkappi, mikroahju jms, mis vajavad pesemist, ma ei jäta midagi nö ekstra suurpuhastuse jaoks), mis ei võta väga kaua aega (kahepeale kokku kulub 1x nädalas suuremale koristusele maksimaalselt 1,5h). Igal asjal on oma koht ja seega koristamise aega ei võta see, et asjad tuleb oma kohale asetada, vaid koristuse aeg kulubki puhtalt pindade pesemisele-puhastamisele.

Igapäevast rutiini (vastavalt enda ajalistele võimalustele) soovitan julgelt kõigile, sest sellel on tohutult suur mõju igapäevaelule. Loomulikult peab igaüks kohandama oma rutiini vastavalt enda elutempole, käimistele- tegemistele, aga idee on selles, et kui teha natuke igas päevas, siis ei olegi mingit võimalust, et suur segadus, mille likvideerimine võtab 2-päeva aega, üldse tekkida saab.

Loomulikult saan aru, et väikeste lastega on korra hoidmine lausa omaette teema ja selles valdkonnas ma liigselt sõna võtma ei hakkagi, aga seda enam usun, et igapäevarutiin aitab täielikku kaost vältida.

Nagu väga paljudes valdkondades elus - määrav on see, mida teed igapäevaselt, mitte see, mida teed vaid mõnikord. 

Selleks, et liigset segadust ei saaks tekkida, on mõistlik ka asjade hulgal oma kodus silm peal hoida. Mulle näiteks ei meeldi lahtised riiulid. Nendele rändab alati liiga palju esemeid ja juba on tunne, et kõike on palju ja üldmulje sassis. Küll aga meeldib ka mulle üht-teist lihtsalt ilu pärast välja panna. Seetõttu oleme lahendanud selle riiuliga elutoas- igal riiulil on koht vaid ühe eseme jaoks ja mitte rohkem. 

Minu soovitus ongi hoida dekoratiivesemete kogus kontrolli all. Vajalike tarbeasjade paigutamiseks on parim lahendus kinnised sahtlid, kapid, korvid, karbid. Mida vähem visuaalset koormatust, seda puhtam on üldmulje ja seda lihtsam on koristada. Kui on lihtne koristada, siis tehakse seda üldjuhul ka meelsamini ja sagedamini. Ei oma mingit tähtsust kui moodne on diivan või kui kallid ja kvaliteetsed on ilupadjad diivanil, kui kodu on segamini ja lihtsalt koristamata. Vana hea lihtlabane koristamine on kõige alus ja kes meist ei tahaks, et kodu oleks iga päev korras. Taaskord- siin tuleb appi igapäevane rutiin. Me elame oma kodus ja tunneme end seal hästi, seega on loomulik, et asjad lähevad segamini. Küll aga võiks sama loomulik olla igapäevarutiin, mis aitab seda segadust likvideerida, ega tekita mingit liigset stressi.

Head koristamist!

Maile

Golf ja suur tähistamine

 Nädalavahetuseks oli meil täpselt null plaani, mõtlesime, et vaatame käigupealt, mis saama hakkab. Kaspar arvas, et võiks kuskile välja minna ja võttis naabritega ühendust, et neid ka kutsuda. Naabritel oli aga hoopis parem plaan laupäevaks- minna golfi mängima ja kutsusid meid ka kaasa. Me polnud seda varem teinud (ühe korra umbes sada aastat tagasi oleme golfi mänginud) ja olime plaanist kohe vaimustuses. Jessica broneeris meile laupäeva õhtuks koha ja nii oligi plaan kohe paigas.

Käisime juba laupäeva hommikul poes ära, et nädala toidukraam varuda ja, et pühapäeva hommikul saaks kohe hakata piduroogi vaaritama suureks sünnipäevaks. Poeskäiguga uimerdasime aga maru kaua nii, et kui koju jõudsime siis läks ikka väga kiireks, et õigeks ajaks valmis jõuda.

Houstonis on mitmeid golfimängu harjutamise kohti. Näeb see siis selline välja:

Niisiis on tegemist mitmel korrusel asuvate harjutusaladega, mis on igal seltskonnal võimalik ette broneerida. Olemine on hästi mugavaks tehtud, igal seltskonnal on oma diivanid, lauad, teenindaja, kes varustab söökide-jookidega ja loomulikult golfikepid ja löögiplats ja vajalik tehnika, et andmeid jälgida, kes kuidas lööb. 

Hästi mõnus õhkkond ja seltskond ja minu ainule eesmärk oli tabada seda õnnetut väikest palli. Teate, kui teile tundub, et golf on mingi kerge spordiala, siis te eksite rängalt. See tõesti ainult tundub nii. Mis see siis ära ei ole? Vibutad golfikeppi, lajatad vastu väikest valget palli ja sihid aga lipuga tähistatud augu poole. Oh, well… not that easy! Esiteks on juba golfikepid väga erinevad ja löögid nendega nagu öö ja päev. Teiseks, seda väikest valget palli tabada on väga raske! Ikka väga raske ja kolmandaks, selle kõige kõrvalt veel õiget lippu sihtida? Oh jeebus! Ma ütlen ausalt, minu ainuke eesmärk oli lõbutseda ja valget palli tabada… vähemalt paaril korralgi.

Ma käin iga nädal 4x jõusaalis, trennivabadel päevadel jalutame vähemalt 1,5h korraga. Ma arvasin, et olen päris liikuv inimene ja mida see väike golfimäng ikka teeb. Mu selg oli peale mängu õhtul nii valus, et heitsin põrandale pikali, sest see oli ainus koht, kus oli hea olla. Golfi ei tasu alahinnata, see on tõsine sport ja väga äge sport! Meil oli nii lõbus, aeg lausa lendas! Meil naabrinaisega jutt klappis esimesest sekundist ja löökide vahepeal oli vaja terve maailm ära arutada. Nalja sai kõvasti ja peale mitmetunnist golfimängu kutsusid naabrid meid tordikohvikusse. Kõik kaotatud kalorid oli vaja tasa teha.

Mina ja naabrinaine Jessica, tagaplaanil hakkab naabrimees Tim oma lööki kohe sooritama:

Me polnud varem Texases tordikohvikus käinud. Ma olen väga-väga suur koogisõber, aga üldiselt hoian end kohe jõua sellistest kohtadest eemale, sest vastasel juhul peaksin vist 16x nädalas trenni tegema ja seda ma ei tahaks sugugi teha. Aga vahel harva võib endale üht-teist ikka lubada ja laupäev oli just selline päev. Tordikohvikus oli vaatepilt nii uhke, et lihtsalt vaata ja imesta, nagu pulmatordid reas. Naabrite soovitusel võtsime ühe tõsise šokolaaditordi lõigu (jah seal taldrikul on 1 lõik!). Sõime Kaspariga kahepeale ühest lõigust vast pool või veidi enam ära ja pidime otsad andma. See oli nii hea, aga oi kui rammus suutäis! Tõeline tordielamus.

Pühapäev algas meil otseloomulikult paraadi vaatamisega ja ühtlasi panin kohe ka munad ja kartulid keema, et neist hiljem salatit teha. Kui asjad olid keenud ja jahtunud, siis tegime Kaspariga kartulisalatit, singirulle ja täidetud mune, nagu sünnipäevale kohane. Ilm oli taevalik, seega panime valminud toidu külmkappi ja läksime mitmetunnisele jalutuskäigule. Õhus oli kevadet! Tulbid ja nartsissid õitsevad pea igal sammul ja puudel on väikesed rohelised lehekesed. Ma armastan kevadet!

Hiljem katsime peolaua ja hakkasime kõnet, kontserti ja vastuvõttu vaatama. Mulle meeldis selle aasta kõne väga, päris parajalt koputati südametunnistusele ja seda sama, aga suuremates annustes, tegi ka kontsert. Minu hinnangul üks paremini õnnestunud kontserte ja väga õiges võtmes esitatud.

Hiljem võtsime ette Oscarite gala, mis samuti toimus eile õhtul. Kargasin suure kisaga püsti, kui minu suur lemmik Rami Malek Oscari võitis. Parim filmielamus ja täiuslikult mängitud roll üle väga pika aja. Eile oli üks suur tähistamine ja pidupäev mitmel rindel kohe!

Palju õnne kõigile!

Maile

Üürikodu rõõmud

Käisime naabrite juures lauamängu mängimas ja tuli jutuks elukorraldus siin majas. Ka nemad on arvamusel, et meie majas on mustmiljon asja ligadi-logadi, aga mis seal salata, siin on odav elada. Eesti mõistes tundub üürihind muidugi kallis (maksame oma 70m2 korteri eest üüri ümmarguselt 1040 eurot + elekter + kommunaalid + tv + internet jms), aga siinses mõistes on see ikka maru odav. Oleme uudistamas käinud ikka väga palju erinevaid kortermaju nii meie piirkonnas, kui linnast väljas ja ikka ja jälle jõuame tõdemusele, et meil on odav. Kuna odav tuleb tavapäraselt ka teatavate miinustega, siis peab sellega leppima. Näiteks on kogu köögi- ja vannitoatehnika ilmselt ajast, mil me ise  alles lasteias käisime. Jah, nõudepesumasin teeb kõrvulukustavat lärmi, aga muidu töötab kenasti. Küll aga hakkas pesumasin, va sinder, streikima. Töötas küll, aga ainult siis kui rusikaga aeg-ajalt talle korraliku obaduse andsin, muidu jäi keset pesutsüklit seisma ja vahel riided ligunesid lausa mitu tundi seal, sest mul läks meelest ära, et panin pesu pesema ja vannitoas oli vaikus ja.. ühesõnaga on kõike ette tulnud. Kõige huvitavam nii vana pesumasina juures oli see, et sa pidid pingsalt kuulama, millal loputusvesi sisse hakkab jooksma ja siis vannituppa tormama, et loputusvahend sisse kallata (tsükli alguses said vaid pesugeeli sisse valada). Alguses võttis see harjumist, aga teate, inimene harjub kõigega ja nii juhtus suvel Eestis olles (ja moodsate 21. sajandi masinatega pesu pestes) korduvalt, et loputusvahend ununes panna, sest noh olen juba harjunud, et kohe alguses ju ei saa ja siis nii ta jäi.

Niisiis arutasime naabritega meie maja elu ja korraga nad teatasid, et nemad said uue pesumasina. Imetlesime siis kõik uue masina ääres seda tänapäeva imet ja mul oli maru kade meel, et neil nii uhke masin on ja meie omale lükka või ise jalaga hoogu juurde.

Kaspar tuli ühel päeval töölt ja teatas, et saame paari päeva jooksul vast uue masina. Mida?! Kuidas?! Ta oli all kontoris käinud rääkimas, et meil masin katki ja uut vaja. Kontorist öeldi vaid, et andke paar päeva aega ja uus masin paigaldatatske teile ära. Uskumatu! Ja mina arvasin, et pean ikka ootama, et vana masin täielikult välja sureks enne kui julgeks uut küsida.

Isegi paigaldusmehed naersid, milline eelmise sajandi elukas meil vannitoas on ja, et uus on ikka maru vinge ja poole suurem- poe või ise sisse. Jube pirakas on küll (mitte, et meil suuremat vaja oleks olnud) ja kui vaikselt ta veel töötab! Nii me siis seisime eile õhtul tutika masina ääres ja imetlesime, kuidas 21. sajandi ime meie koju jõudis.

Mõnusat neljapäeva!

Maile

Tehnika

Siin ma nüüd istun täismeigiga ja juuksed sätitud. Kell on 9 hommikul ja istun siin nii juba viimased 3h. Kontekstiväliselt kõlab see ikka maru veidralt, aga asume siiski asja kallale.

Esimese kahe aasta jooksul oma doktoriõpingutes sooritasin ära kõik ained, kus peab osalema. Mul oli juba õppima asudes tunne, et tahan kõik ained võimalikult kiiresti ära teha, et kui hiljem elu vahele tuleb, siis ma ei pea kella peale koolis mingis aines istuma. Nii saigi tehtud, välja arvatud üks aine, mida ei lubatud ette ära teha. Niisiis jäi see üks aine selles mõttes ripakile, et ka akadeemilise puhkuse ajal ei lubatud seda teha.

Nüüd, 5. detsembril väljusin ametlikult 2 aastat kestnud akadeemiliselt puhkuselt ja see tähendab seda, et olen täiskohaga õppur, kes peab ka kõigest sinna juurde kuuluvast osa võtma, kaasa arvatud nimetatatud ainest. Kirjutasin professorile, kes ainet läbi viib, et kas oleks ehk mingi õhkõrn võimalus aines osaleda Skype vahendusel, kuna elan teisel pool maakera. Tema selles probleemi ei näinud ja nii saigi kokku lepitud, et mina osalen arvuti vahendusel aines.

Täna oli käes päev, kus aine toimus esimest korda. Kuna Eestis oli algusajaks märgitud 14.15, siis minu jaoks tähendas see ülivarajast äratuskella – lausa kell 5! Olin eile õhtul nii närvis, et sain alles kell 12 magama, aga pole hullu. Kui vaja, suudan end totaalselt kokku võtta, et varakult ärgata ja funktsioneerida. Kell 5 olingi kõpsti püsti ja niisamuti ka Kaspar. Solidaarsusest ärkas ka tema sama vara, sõime koos hommikust ja ta läkski juba kell 6 kontorisse, et kodus oleks hiirvaikus, kui mu seminar pihta hakkab. Kuna tegu oli nii varajase tunniga, siis oli vaja end tavapärasest rohkem sättida, et mitte välja näha nagu totaalne padjanägu kuubis. Mulle andis natuke rahu teadmine, et üks teine doktorant osaleb samuti arvuti vahendusel, sest viibib õpingutega seoses parasjagu Šveitsis. Niisiis polnud minu nägu ainuke, kes suurelt ekraanilt auditooriumi täistähelepanu sai.

Helikvaliteet oli üsna kehvake (kivi meie osakonna kapsaaeda), aga seminari juhtiv professor oli niivõrd vastutulelik, et kordas paljusid esitatud küsimusi otse mikrofoni, et oleks paremini aru saada. Asjad said aetud ja kiired 3h hiljem saigi esimene seminar edukalt läbi.

Küll see tehnika on ikka hea asi!

Mõnusat kolmapäeva!

Maile

Inimene teeb plaane, aga...

(1)

Alles kolm nädalat tagasi hüppasin rõõmust lakke, sest ees oli ootamas doktoritöö viimase etapi alustamine. Mitte nii kiiresti! Vahepeale on mahtunud liitri jagu pisaraid ja pettumust. Pikk jutt lühidalt – umbes paar nädalat tagasi istus doktoritööde kaitsmiskomisjon koos ja võttis vastu hulganisti tähtsaid otsuseid, mis muudavad olukordi ka nende jaoks, kes on juba 5 aastat õppinud (mina). Niisiis tuleb kirjutada veel üks artikkel. Jah, lugesite õigesti. Veel üks artikkel. VEEL ÜKS ARTIKKEL. Veel üks artikkel. Oh, taevas!

Kui sellest oma õega rääkisin, siis ta viskas õhku lause: Kas see on seda kõike väärt? Ja ärge saage minust valesti aru, mu õde pole loobuja. Ta pole mitte iialgi alla andnud, isegi kui on väga raske. Tema sihikindlus on mulle olnud terve  elu jooksul suureks eeskujuks. Ta ütles kohe oma lausele jätkuks, et ta ei mõtle mingil juhul loobumist, lihtsalt ta on tabanud end mõttelt, kas kogu see ajakulu ja närvikulu on seda kraadi väärt. Ma pole isegi selles enam kindel.

Öeldakse, et doktorikraad on inimeste elutöö. On põhjus, miks seda tehakse 10+ aastat ja miks see on vaid käputäiel inimestel, sest see võtab sinust väga suure osa. Kõrvalseisjal on sellest raske aru saada ja ma ei mõista seda sugugi hukka. Minu eluunistus oli (on) saada doktorikraad, aga vahel lükatakse sind nii palju kordi pikali, et hakkad ise ka kõiges juba kahtlema.

Pagan küll, veel üks artikkel?! Ma olin sellest uudisest šokis, vihane, kurb lõpuks tuim ja siis jälle vihane ja kurb.

Inimene teeb plaane, aga…

(2)

Eelmisel nädalal võtsin aja mõneks päevaks maha. Kaspar sõitis tööreisile ja mina Merliisi juurde. Tahtsin oma aju välja lülitada. Kahjuks sellist nuppu leiutatud ei ole. Seega andsin endast parima, et sellele mitte liigselt mõelda. Merliisi juures oli korralik teraapia, sest kass ja koer olid igal võimalikul juhul mul süles. Kaanisin topeltkoguse kohvi päevas ja tundsin, kuidas maailm hakkab mustast värvist vaikselt tumesiniseks muutuma. Õhtuti kokkasime Merliisiga päris põnevate retseptide järgi toite ja veetsime lihtsalt koos aega. Nagu teada, siis sõbranna- ja loomateraapia on need kõige tõhusamad.

Hommikusöögipatrull Merliisi juures:

 ❤

(3)

Nädalavahetusel oli meil auto renditud, sest plaanisime sõita linnast välja outlettidesse Kasparile talvejopet ostma. Lisaks oli meil veel üht-teist vaja. Talvevarustusel on praegu suured soodusmüügid ja alates märtsist pole talvekaupa enam paljudest poodidest saada (asendub suvekraamiga). Käik oli asjalik, sest Kaspar sai lausa kaks jopet-  “igapäevajope”  ja “linnajope” 😎

Täiesti juhuslikult leidsin poest sellise vahva kleidi. Olin alguses pettunud, et minu suurust ei olnud ja tahtsin kleiti käes hoides lihtsalt pilti saada:

... aga siis leidis Kaspar õiges suuruses kleidi ja no kuidas sa jätad sellise vahva asja poodi?

Õhtuks olid tallad korralikult rullis poodides tuulamisest ja auto kraami täis. Käime alati nimekirjadega poes, et midagi vajalikku ei ununeks.

Pühapäeval pidime sõitma Yangidele külla, aga öösel ärkas Kaspar suure silmavaluga üles ja kui talle otsa vaatasin, siis nägin väga paistes ja punast silma. Selgus, et tegemist on odraivaga, mis iga tunniga hullemaks läks. Vaene Kaspar oli lõpuks omadega totaalselt läbi ja tühistasime küllamineku.

Inimene teeb plaane, aga…

Update Kaspari silma asjus: on märgata paranemise märke 😊

(4)

Ükspäev jalutasime Kaspariga ja ütlesin talle, et mu arusaam sellest, kes ja kus ma olen 30-aastasena oli midagi muud. Ma arvasin, et selleks ajaks olen juba midagi saavutanud ja purjetan oma karjäärilainetel edukalt. Siis aga tabas reaalsus ja sain aru, et 30 olen küll, aga polegi nagu väga kaugele jõudnud, vähemalt mitte nii nagu ma olin seda ise enda jaoks mõelnud. Kaspar minuga ei nõustunud ja ega me sellel teemal pikemalt peatunudki. Ise jäin aga mõtlema, et inimene teeb küll plaane, aga…

Ega ma alla pole andnud. Viimastel päevadel olengi tegelenud uue artikliga. Maru raske oli alustada. Juhendajad tahtsid, et ma endale mitmetasandilise mudeldamise selgeks teeksin ja siis täiesti uut lähenemist katsetaksin uues artiklis. Ma polnud sellise asjaga varem kokku puutunud ja hakkasin siis otsast minema ja lugema ja õppevideosid vaatama. Kuulasin nagu jaapani keelt, mitte midagi ei saanud aru alguses. Katsetasin ja vaatasin uuesti ja katsetasin uuesti ja sain esimesed tulemused kätte ja korraga oli nagu kergem olla. Uhke tunne oli ka, et olin selle ise selgeks õppinud ja tumesinine maailm hakkas juba helesinise moodi minema.

Maile