Ootusärevus vol 6

Ma olen väga elevil, sest üle pika aja tuleb mu perekond meile külla. Siiani on olnud piirid Viiruse tõttu suletud ja keegi meie inimestest pole saanud meile Floridasse külla tulla. Nüüd on aga see aeg möödas, väravad valla ja suvi plaane täis. Homme õhtul saabuvad mu õde ja tema väike poeg meile puhkusele. 

Alates eelmisest nädalast hakkasime usinalt valmistuma. Meil oli külalistetoa jaoks suur voodi olemas (meie esimene voodi Houstonis), mille olimegi kaasa kolinud ja alles hoidnud just selleks puhuks, kui keegi pikemaks ajaks meile tuleb. Nüüd oli vaja vaid madrats juurde tellida. Eelmisel nädalal tuli madrats ära ja Kaspar pani voodi kokku.

Algselt mõtlesime, et peame töölauad kuidagi rohkem kokku koondama, et toas oleks rohkem ruumi, aga esialgu tundub, et seda polegi tarvis teha. Tuba on uskumatult suur. Loomulikult, kui Marisele ja Hugole tundub, et ruumi on veidi vähe, siis alati saame laudu rohkem akna alla ka paigutada. 

Kaspar on terve käesoleva nädala veetnud Californias tööreisil ning mina olen püüdnud oma meetrisest to-do listist igapäevaselt asju maha kriipsutada. Pesin kõik voodipesud, tuulutasin padjad ja tekid, mis on pikalt kiles seisnud. Koristasin tube ehk siis paigutasin nii kontorist kui ka kontoris olevast suurest kapist asju meie enda magamistuppa/kappi, et nende asjadele rohkem ruumi teha ja, et nad saaksid nt oma kohvrid kappi panna ja riideid kenasti sinna paigutada. Nüüdseks on tuba uute elanike jaoks kenasti valmis.

Oleme enda kodukontori ümber kehastanud külalistetoaks. Minul on ametlik puhkus, mis tähendab, et kodukontorit ma hetkel ei vaja (ja koristan puhkuse ajaks selle segaduse oma töölaualt ära) ning Kaspar saab külaliste ajal tööd teha klubimaja avatud tööruumidest (paljud inimesed meie kompleksist teevad seal tööd). 

Panin Hugo (õepoja) üllatused tema öökapi juurde valmis. Ta lõpetas esimese klassi kiituskirjaga ja oleme ta üle väga uhked. Selleks puhuks tundus täispuhutav krokodill ja sukeldumispulgad ideaalne kingitus (ta on täielik veehull). 

Tõukeratas on puhtalt Kaspari idee, sest me soovime puhkuse ajal palju jalutada, et erinevaid kohti uudistada, aga üks 8-aastane mehehakatis ei arva jalutamisest eriti midagi... seega lahendus sellele murele on pildil. Riputasin Käsnakalle kummikommiburgeri ka tõuksi külge, et oleks toredam.

Siin on suvel väga palav ja mõtlesime Kaspariga, et ehk uue toreda veepudeliga on vee joomine lapsel lõbusam, sest jooma peab palju ja kui sa oled 8-aastane, siis on klaasist seda igav teha. 

Õe asjade jaoks on eraldi öökapp voodi kõrval. Sinna sahtlisse panin mõned vajalikud asjad, mida puhkusel olles ikka kulub ehk siis antibakteriaalsed niisked salvrätid, des.vahend kätele, nätsud, taskurätid jm. Ta saab need kenasti käekotti panna ja tunda ennast igal pool mugavalt. 

Leidsin sellise toreda puidust sildi, kuhu kirjutan meie wifi nime ja parooli. Suve jooksul on meil veel nii mõnigi külaline tulemas ja siis on hea, kui on olemas ja silma all.

Lisaks koristasin neile mõeldud vannituba ning tühjendasin ka sealseid kappe ja riiuleid, et nad saaksid ennast mugavalt lahti pakkida ja koduselt tunda. Sel korral saavad nad ühe vannitoa enda kasutusse, mis on kindlasti mugavam, kui Houstonis, kui jagasime kõik ühte vannituba. Me oleme kõik üles kasvanud pigem tagasihoidlikes tingimustes ja meie lapsepõlves ei olnud sellist luksust nagu kaks vannituba, kõik jagasid kenasti ühte ruumi ja see pole mingi probleem. Lihtsalt väga hea tunne on võimaldada pereliikmetele seekord pisut mugavamat olemist. 

Panin kappi valmis ka vajaliku randa minekuks:

Mõned üllatused õele vannitoas

Köögis tegin Hugole väikese hommikusöögibaari. Kodus on tal nii, et helbeid võib võtta küll, aga enne peab sööma kas putru või võileiva. Eks siin ta ema kehtestab vajalikud reeglid ise, aga peale kohustuslikku pudruampsu saab ta siis ise oma hommikusöögibaarist endale meeldivad krõbinad ja piimakõrred valida.

Kui te nüüd küsite, kas ma puhkuseplaani ka tegin, siis jah, tegin küll. Teate ju küll mind... uutele lugejatele - Tere tulemast! Mina olen Maile, organiseerimishull. Õnneks mu pereliikmed ja sõbrad on sellega kursis ja harjunud. Puhkuseplaaniga on ikka nii, et jah, mul on seal detailselt kõik kirjas, aga see ei tähenda, et see on mingi dokument, mida me peame jälgima. Pigem on see selleks, et puhkusel olles ei peaks väga mõtlema ja nuputama (see on juba ette tehtud) ja, et hiljem ei tekiks tunnet, et ah pagan, sinna ju tahtsime ka minna, aga läks meelest või ei jõudnud. Ja kui tunneme, et mingit asja ei soovi teha, siis me lihtsalt ei tee. See on pigem selline suunis, mida soovi korral jälgida.

Lisaks tegin veel sellise toidukohtade nimekirja, et oleks lihtsam otsutada, kuhu soovime minna:

Täna öösel tuleb Kaspar tööreisilt koju ja homme õhtul juba kihutamegi Miami lennujaama perele vastu. Oleme väga elevuses!

...

Ootusärevus vol 1

Ootusärevus vol 2

Ootusärevus vol 3

Ootusärevus vol 4

Ootusärevus vol 5

Väga suured uudised

Vahel mulle tundub, et osadel inimestel tulevad elus asjad lihtsalt. Ilmselt on see petlik kujutlus, sest nii kui kellegagi rääkima hakkad sellel teemal, siis selgub, et raskusi esineb selles ja teises vallas. Siis hingan mingil seletamatul põhjusel kergendatult - oeh, teistel on ka raskusi, hea teada.... Miks see nii on? Ei oska öelda, aga on.

Kui kolisime 2016 aasta sügisel Ameerikasse, siis mõtlesime, et oleme siin mandril ühe aasta ja otse loomulikult reisime kõik kohad läbi, saame rikkaks jms. No mul on teile uudis (või kas ikka on uudis?)  - nii see ei läinud! Üks aasta on lühike aeg ja šokk, millega sa pead tegelema uuele mandrile kolides on nii korralik, et sellest taastumine võtab igal rindel tohutult aega. 

Kolm ja pool aastat elasime Houstonis, Texases ja siis kolisime Florida osariiki, kus elasime 1 aasta. Seejärel oli aeg pöörduda tagasi Eestisse ja olimegi Eestis pool aastat. Veebruari lõpus tulime Floridasse (mõneks ajaks) tagasi. Kõike seda sai teha, sest meil olid viisad, mis võimaldasid elada, reisida ja töötada. Viisadel on aga kehtivusperiood ning ka viisapikendused saavad ühel hetkel läbi. Seda kõike teadsime me juba ammu enne, kui see kurikuulus kuupäev meile vastu hakkas vaatama. Meil on aga tegelikult salamisi olnud ammusest ajast soov, et tahaksime endale kahte kodu nii, et üks oleks Eestis ja teine Floridas. Esialgu see mõte hirmutas nagu õudusfilm, sest kes saab nii elada? Millised töökohad seda üldse võimaldavad? Kui paks rahakott selleks peab olema? Mina ju teadsin, et tahaksin töötada tulevikus ülikoolis ja see ometi pole mobiilne amet. Mis siis mu tööst saaks? Meil oli miljon küsimust ja täpselt null vastust. 

Kuidas aga mäge vallutada? Ikka ühe sammu haaval. Ehk siis kõigest eelnevast (hirmudest ja vastamata küsimustest) hoolimata hakkasime umbes 2,5 aastat tagasi asju ajama, sest dokumendimajandus, kallid sõbrad, võtab siin mandril aega ja palju. Vahepeal üllatas meid muidugi Viirus ja see tõmbas bürokraatiarattad ikka korralikult seisma mõneks ajaks. Meil just otsest kiiret ei olnud, aga noh, tüütu oli ikka. Oleme viimase 2,5 aasta jooksul pidanud korduvalt Eesti ja Ameerika vahet lendama vaid dokumentide ajamiseks, asjaajamist ja närvikulu on olnud rohkem, kui tahaks mõelda. Ma ei ole sellest siin väga palju kirjutanud, sest mulle ei meeldi olematutest asjadest rääkida. Mitte kunagi polnud tegelikult kindel, mis sellest kõigest saab. 

Mõni nädal tagasi lõppes meie tohutu asjaajamine, sest postkasti potsatasid sulaselged "rohelised kaardid" ehk järgneva kümne aasta elamis - ja tööload Ameerikas, samuti võime vabalt võime reisiga ka seal, kus soovime. Sel päeval, kui kaarte lõpuks oma käes hoidsime, olime ikka totaalses šokis ja seedisime asja mõnda aega. See teekond on olnud keeruline ja lõpuks ometi oleme oma unistusele sammuke lähemal. 

"Roheliste kaartide" tähistamine mõned nädalad tagasi:

Panin rohelise kleidi ka kohe selga! Muideks, need kaardid ongi rohelist värvi.

See, et Kaspar saab kahel mandril tööd teha, see on tänaseks selge. Mis aga saab minu tööst? Kuna mul oli hiljuti ülemusega arenguvestlus, siis tundus sobilik moment see teema üles võtta (ülemus oli kursis põhjusest, miks me hetkel Ameerikas oleme). Uurisin siis võimaluste kohta aeg-ajal distantsilt tööd teha ja nt Eesti eriti süngetel kuudel Floridas elada ja siit tööd teha. Samuti on Kaspari töö tõttu vaja siiski aeg-ajalt Ameerikas viibida (eks elu näitab, kas ja kuidas see reaalsuses toimima hakkab). Mu ülemus on imeline ja ei näinud sellises korralduses mingit probleemi, sest praegune kogu kevadsemester sai distantsilt tehtud ja ühtegi probleemi ei esinenud. Te võite mu rõõmu ja tänulikkust ette kujutada! Üks samm unistusele lähemal! Jess!

Sisustuseri: söögituba ja kohvibaar

Meil sai siin juba mõnda aega tagasi elutoa osas kõik valmis ja mõtlesin, et pildistan natuke ja jagan seda teiega ka. Meie elutuba on üks äärmiselt pikk soolikas, kuhu on mõeldud köök, söögituba ja elutuba. Mida meil aga polnud, oli söögitoa mööbel. Müüsime oma eelmise komplekti maha, sest ma olin sellest natuke väsinud. Tume söögilaud oli minu jaoks paras nuhtlus, iga tolmukübe ja näpujälg kriiskas mulle silma ja häiris. Lisaks olime selle komplektiga juba 5 aastat elanud ja ma lihtsalt soovisin vaheldust. Otsustasime juba kolides, et müüme maha ja uues kodus ostame sinna sobiva komplekti. 

Siia korterisse kolides hakkasingi söögilauda otsima, ma ei tahtnud midagi väga suurt, aga 4 inimest võiks kenasti ikka ära mahutada. Paar aastat tagasi tellisin elutuppa valge kõrgläikega kohvilaua ja ma olen sellest lauast siiani vaimustuses. See pind on uskumatult andestav ja sealt ei paista tolm siis ka välja, kui ma pole kaks nädalat lapiga lauda puhastanud. Väga mugav! Hakkasin uurima, kas sama firma söögilaudu ka teeb ja mis need mõõtmed on. No tegigi ja mõõtmed olid ka ideaalsed ning tellisin ära. Laud toodi koju kätte ja olime tulemusega äärmiselt rahul. 

Toolid tellisin samuti ja valisin selle järgi, et sobiks diivaniga kokku, kuna elutuba ja söögituba on sisuliselt kõrvuti. Meile hall väga meeldib ja kogu komplekt oleks justkui siia ruumi mõeldud. Elutuba ja söögituba moodustavad ühtse terviku ja nüüd sööme kõik oma lõunasöögid ja õhtusöögid just laua taga. 

Söögilaud ja kohvilaud on samast sarjast:

Lisaks tegin kööki sellise "coffee stationi", kus kõik vajalik kohvi ja tee tegemiseks on ühes kohas. Olin sellisest kohvibaarist ammu unistanud, aga mul pole üheski köögis piisavalt ruumi olnud varem. Selle kodu köök on väga suur ja tööpinda tohutult palju, seega oli vaid ideede küsimus, kuidas kohvibaar kujundada.

Ülemises kapis on tassid ning alumises kapis kohvipakid, et vajadusel kohvipurki täita. Segan tavaliselt kahe erineva kohvipaki sisu kokku ehk siis nö tavaline kohv ja maitsekohv. Meile meeldib, kui kohvil on kerge kõrvalmaitse juures, aga ainult puhtalt maitsekohv on pisut liiga jõuline. 

Osad tassid ja presskann on pildistamise hetkel pesumasinas

Sahtlis on olemas kõik vajalik tee valmistamiseks:

Ise olen tulemusega väga rahul :)

Väljakutse nädal

Tegin endale peale New Yorgi nädalat väljakutse - 7 päeva järjest 10 000 sammu + trennid. Ei midagi erilist ega keerulist, eks? Mis see 10 000 sammu siis ära pole? Noh jah... kui teed kodukontorist kontoritööd, siis päris liueldes need just kokku ei tule, aga kõndida mulle meeldib, seega...

...seega otsustas ilmataat, et paras aeg üks troopiline mitme päevane torm meile siia õuele visata. Tee neid samme ümber toidulaua, kui tahad! Ja tegingi! Reedel oli ilm nii jube, et sammusin 5000 sammu ümber köögisaare ja toidulaua, pea hakkas juba ringi käima, aga no pagan, ma alla ka ei anna! Vihm läks järjest tugevamaks ja torm hullemaks, aga köögis ei jaksanud neid ringe ka enam teha ja Kaspar pakkus välja, et läheme autoga jõusaali (see on meie õue teises otsas ehk siis u 200m kaugusel). Ehk siis võite ette kujutada, kui hull see ilm pidi olema, et vihmavarjust poleks mingit kasu olnud ja üle õue tuleb sõita autoga. Mõeldud-tehtud! Läksimegi autoga trenni ja tegin seal oma viimased 5000 sammu ära + trenn. 

Laupäeval oli meil kuues pulma-aastapäev. Troopiline torm jätkus. Ega midagi, mu ainus variant väljakutses jätkamiseks oli autoga jõusaali lindile jooksma minna. Kaspar viis mu hommikul saali ja läks ise hommikusööki tooma. Jooksin lindil järjest 40 minutit nii, et ninast tuli juba auru välja ja seejärel tormasin autosse tagasi, et saaks koju. 

Kaspar tõi meile kohvikust mõnusa hommikusöögi ja pulma-aastapäeva mõnusam pool võis alata. Lõunaks olime planeerinud kinokülastuse, sest ilm oli jätkuvalt väga hull ning õhtuks oli laud pandud udupeenesse restorani kesklinna. 

Lauda kaunistasid südamed ja roosi kroonlehed. Restoranis mängis pianist klaveril ja kõik oli nii peen ja pidulik. See oli kõige peenem koht, kus ma iialgi varem käinud olen ja tekitas tõeliselt erilise tunde.

Nüüd on mul muidugi hirm naha vahel, sest 7. pulma-aasta pidi kõige keerulisem olema.

Pühapäeval jätkasin oma väljakutsega ning õnneks oli ilm ka suvise vormi tagasi võtnud, seega sammude tegemine ei olnud keeruline. 

Esmaspäev - nonii, väljakutse kestab ning õnneks on ilm jätkuvalt ilus ja ei sunni mind enam ümber söögilaua sammuma. Kogu väljakutse moraal - võib ju mõelda, et "oh, ma liigun iga päev piisavalt" või "10 000 sammu on lihtne, mis väljakutse see ka on", aga siis tuleb elu vahele ja igapäevane töö on vaid istuvas asendis kodukontoris ning kerge on see lugu ainult mu peas...

Muideks, tegime sama väljakutse koos Kaspariga kogu aprillikuu vältel ja see oli raske (ja tüütu kohati), ootasime lõpuks mõlemad, et väljakutse läbi saaks, sest raske on igal päeval leida võimalusi neid samme kokku saada. Aga olgem ausad, selleks see ju ongi väljakutse, et peab pingutama, kui see väga lihtne oleks, siis see poleks eriline väljakutse.

---

Esmaspäeval katsetasime hommikusöögiks midagi uut - hommikusöögiks mõeldud smuuti (spinat, piim, kreeka jogurt, banaan, kaerahelbed, proteiinipulber, jääkuubikud). Päris maitsev oli ja minu üllatuseks püsis kõht ikka väga kaua täis - peab veel proovima!

7. juuni tähtsus

Täna on see päev, kus täpselt aasta aega tagasi sain doktorikraadi. Kananahk tuleb ihule, kui sellele tagasi mõtlen. Ütleme nii, et uuesti seda just korrata ei sooviks, aga jube hea, et tehtud on. See viimane aastaring alates eelmisest suvest on olnud ikka pöörane. 

Kaitsmise päeval teadsin, et mind on uus töökoht Tallinna Ülikoolis ootamas ja see tekitas vaimustust ja hirmu samal ajal. Ma polnud elus ühtegi loengut varem andnud ja 23.08.21 pidi olema mu elu esimene loengupäev. Ööl enne seda seisin oma Tallinna kodu köögis ja nutsin. Ajavahe, kurnatus, emotsioonid ja hirm lõid kõik pea kohal kokku. Hommikul olid silmad paistes ja surusin jääkuubikuid silmade alla, et enam-vähem inimese nägu ette manada. Mu elu esimene loeng pidi toimuma suures saalis, kus kuulajateks oli korraga 140 tudengit. Ka neil oli elu esimene päev ülikoolis, küll tudengina. Hetk enne loengu algust, sõites liftiga oma kontorist alla auditooriumisse tundsin, et ma ei suuda ega julge....terve keha värises. Vaatasin liftis olevasse peeglisse, kust vastu vaatas vaid poolteist meetrit hirmu. Lifti uksed läksid lahti ja teadsin, et kui nüüd ümber nurga astun, siis olen kohe tudengite juures, kes auditooriumi ukse taga ootavad. Seega - selg sirgu, pea püsti - nemad ei tea, et ma kardan. Nad kardavad ise. 

Mu jalad värisesid veel tükk aega ja mul pole aimugi, kas tudengid seda märkasid või mitte, olin liiga ametis ellu jäämisega. Hiljem kõndisin läbi Kadrioru pargi koju ja tundsin meeletut kergendust - ma jäin ellu!

Kogu sügis oli üks paras ellujäämiskursus - uus linn, uus töö, uued kolleegid, loengud vajasid valmistamist (ja meeletu aeg, mis sellele kulus) ja pidamist, kõik oli uus. Mäletan meeletut vaimustust ja meeletut väsimust. Andsin endast iga päev 100% (või rohkem) ja olin õhtuti surmväsinud. See oli üks keeruline sügis. 

Ühel hetkel sain aru, et jään ellu ja saan natuke mujale ka tähelepanu suunata. Võtsin vastu koostööpakkumise Leedu ja Läti teadlastega ning ühinesin nende projektiga. Kirjutasime ja avaldasime koostöö pealt teadusartikli ja see oli suur saavutus minu jaoks. See koostöö oli meeletu mugavustsoonist välja astumine, aga väärt iga töötundi. 

Lisaks korraldasin esimesel tööaastal koos meeskonnaga elus esimest korda suurt konverentsi. Mul polnud aimugi, et konverentsi korraldamine niivõrd suur töö on, nüüd ma siis tean. Väga kasulik kogemus igal juhul.

Kevadsemestril tuli töötada distantsilt ja viia kogu õppetöö üle veebi, sest pöördusime tagasi Floridasse. Öiseid ärkamisi oli rohkem, kui küll ja eelmise õhtu ärevust ka ikka hulganisti. Pabistasin kohutavalt teatud ainete pärast, mida oleks kordades kergem ühes ruumis viibides läbi viia, aga olukord nõudis distantsi ja tuli taaskord ellu jääda. Nüüd on selge, et midagi pole võimatut. Kui statistika programmi seminari on võimalik distantsilt läbi teha, siis on võimalik vist küll kõiki aineid distantsilt läbi teha, kui vaja. Mul oli suur hirm selle kevadsemestri ees, aga semester on läbitud ja tegelikkuses ei ilmnenud mitte ühtegi takistust. Kõik sujus ja tudengid oli supertublid (nagu alati). Olen aru saanud, et selles ametis on ajaplaneerimisoskus ja organiseeritus väga suureks abiks.

Mul oli eelmisel nädalal arenguvestlus oma ülemusega ja sain väga positiivset tagasisidet, mis liigutas mind hingepõhjani. Esimene tööaasta ülikoolis on olnud kõike muud, kui kerge, aga andsin endast igal sammul vähemalt 100% ja see töö on end ära tasunud. Teen tööd, mida südamest armastan ja naudin ja usun, et see on suur kingitus iseendale.

Järgmisel nädalal algab mul pikem puhkus (mul on aastas ette nähtud 56 puhkepäeva ja see kogus tuleb kogu aasta peale ära jagada) ja olen selleks igati valmis, sest esimene tööaasta on olnud ilmselgelt väsitav ja akud vajavad laadimist. Jube õnnelik on olla!

Seiklused New Yorgis

Mulle ei meeldi asjadest rääkida enne, kui need käes on või teinekord isegi alles siis, kui asi/sündmus möödas on. Nii oli ka seekord. Juba eelmisel Naples´i reisil olles läks õhtul ilmselt paar jooki tavapärasest rohkem ja selle kõige tulemusena olid meil New Yorgi piletid järgmiseks nädalavahetuseks ostetud. Lihtsalt tuli idee ja tegime teoks, mis seal ikka pikalt seedida. 

Lend pidi väljuma reede õhtul ning lennujaamas saime teada, et lend on edasi lükatud. Et olukord veelgi kirevemaks ajada, siis meie esialgne lend üldse tühistati ning järgnevale lennule mina küll sain pileti aga Kaspar oli ootejärjekorras, ehk siis kuni viimase hetkeni polnud selge, kas Kaspar pääseb lennule või mitte (loe: kas saame reedel õhtul New Yorki minna). Õnneks ta oli ootejärjekorras kohe esimene ja pääses lennule.

Ootame väga hilisel tunnil Newarki lennujaamas rongi, et sõita New Yorki, Manhattanile, kus asub meie hotell:

Iga asi võttis aga tohutult aega ja lõpuks jõudsime alles öösel oma hotelli Manhattanil. Peatusime seal päris esimest korda elus (varem oleme alati Brooklynis olnud). 

Manhattanil on ruumid väiksemad, aga sellest pole midagi, sest minu hinnangul oli meil väga ilus hotell ja lõppude lõpuks, kui palju seal toas ikka seda ruumi vaja on, kui veedad lõviosa päevast väljas.

Vaade oli otse linnamelule:

Hotelli asukoht Manhattani kaardil:

Hotellis on väga korralik restoran, kus sai tõeliselt maitsvat hommikusööki nautida. Meile meeldib reisil olles alati väga tugevalt hommikust süüa, sest siis ei pea pikalt toidule mõtlema ega sellega tegelema. Üldiselt on meie reisid ka väga aktiivsed ja on hea, kui hommikul saab korralikult energiat, et kõike plaanitut ette võtta. 

Ilm oli suviselt soe ja see andis palju juurde. Reaalsus on see, et minul oli see 5. kord New Yorgis olla ja Kaspar on seal rohkemgi olnud tööreiside tõttu. Ehk siis kõik see, mida me oleme tingimata tahtnud näha/külastada, me oleme näinud ja teinud. Seekord oligi kogu meie reisil selline ülirahulik vaib, tegime seda mida tahtsime ja kuidas tunne ja kehaline energiatase lubas (me pole veel 100% taastunud). Tegime vahepeal jäätisepause ja kohvipause ja lihtsalt nautisime hetki ja seda imelist linna. 

Wall Street, New York Stock Exchange ehk Kaspari lemmikmaja selles linnas :D

Mingi tohutu võlu ja nauding on mööda neid tänavaid kõndides, teisiti ei oskagi seda kirjeldada :)

Jalutame Brooklyn Bridge´le ehk lemmiksillale selles linnas:

Taustal Manhattani pilvelõhkujad:

Brooklyn Bridge:

Sillalt ära tulles oli paras aeg jäätiseautost üks jahutav vahepala võtta:

Loomulikult ei saa üle ega ümber Central Park´ita, see on selle linna süda ja hing ja seal on meil vaja alati jalutada:

Suur uhke valge maja on siis kuulus hotell filmist "Üksinda kodus 2"

Õhtuks olid meil mõlemal lisaks jalgadele ka kaelad kanged. Huvitav, miks küll?

Mulle meeldib pargis olevatest müügikärudest osta magustoiduks/vahepalaks kaetud mandleid, mis on sisuliselt nagu Eestis müüdavad Olde Hansa mandlid. Jube head mu meelest.

Lõunapaus ühes imearmsas ehedas Ameerika Dineris, mis oli nagu filmist!

Umbes kella 15 ajal tundsin, et ma ei jaksa rohkem, energia on otsas. Otsustasime mõneks ajaks hotelli puhkama minna. Me pole kumbki päevased magajad, aga keha ja jalad olid väsinud ja otsustasime, et läheme laeme natuke akusid vahepeal, et saaks õhtul veel välja minna. Mõeldud - tehtud! Õhtul läksimegi välja ja ilm oli täiesti imeline! Selline suvine päikeseloojanguga õhtu, kõige mõnusam ja sumedam suveõhtu, mida endale suudad ette kujutada.

Üks hästi mõnus osa, mis mulle meie reiside juures meeldib on see, et õhtul saab voodist telekat vaadata ja rämpsu süüa. Läksimegi poest läbi, haarasime riiulitelt kõige ebatervislikumat ja paremat kraami ja suundusime hotelli - jube mõnus! Jalad olid all täiesti tuimad ja käekell näitas 26 000 sammu (mis on tavapärastest New Yorgi külastustest tagasihoidlikum, aga meie hetkeseisundit arvestades oli seda rohkem, kui küll).

Pühapäeval laiutas linnas korralik suvekuumus. Iga kord oleme ette võtnud uue torni, kust saab linnavaadet nautida. Nii oli ka seekord ning otsustasime külastada siis Hudson Yardis asuvat uhket ja üsna uut Edge´i vaateplatvormi. Ostame sellistesse kohtadesse alati eelnevalt netist piletid ära, et vältida tundidepikkuseid ootejärjekordi kohapeal. Kuna piirid on valla, siis oli linn väga paksult turiste täis ja järjekorrad igal sammul üüratud. 

Edge´i vaateplatvormil, 100. korrusel:

Edge´i vaateplatvormi siseruumid:

Me jumaldame kõrgeid vaateid ja nautisime seda külastust väga! Seal samas oli ka teine küllaltki uus ja moodne vaatamisväärsus, mille nimi on Vessel. Tegemist on treppidest koosneva rajatisega, mille eesmärk on rõõmustada turiste erineval tasandil olevate vaadetega. Kahjuks on trepid hetkel ajutiselt suletud ning nende peale me minna ei saanud.

Otsustasime sealt edasi lihtsalt haarata kohvid ja nautida tänavaid ja jalutada. Ühel hetkel astusime sisse ka Koogibossi saatest tunduks saanud Carlo´s pagarikohvikust. Olin aastaid tagasi selle saate andunud fänn. Mäletan, kuidas treenisin hantlitega selle saatel end omaenda pulmadeks vormi :D Nüüd oli aeg siis sellest pagarikojast midagi ka ära proovida. 

Veresuhkru tase peale seda einet: 3000

Soovisime ka parki veel tagasi minna. Ilm oli ilus ja park oli rahvast täis.

Ning viimaks hakkasime mööda New Yorgi kõige kallimat ja ihaldusväärsemat tänavat mööda hotelli poole tagasi jalutama. Meil ei olnud plaanis kogu maad kõndida, aga kuidagi ei raatsinud metroo peale hüpata. Nii oligi, et jõudsime täiesti ümmarguste taldadega lõpuks hotelli tagasi.

Mu nägu naeratab, aga tallad nutavad suurest väsimusest. Õnneks olid jalas maailma kõige mugavamad jalanõud.

Otsisime üles ka maja ühest jõulufilmist, mis meile väga meeldib "The Family Man" (2000)

Lõpuks oli aeg tormata rongile, mis viis meid lennujaama. Lennujaamas saime järjekordse teate, et lend on mitu tundi edasi lükatud. Pettumus oli meeletu arvestades meie väsimusastet. Kaspar ajas seal asju ja korraldas nii, et saime oodata United Club ruumis, kus olid joogid ja näksid ning Manhattani vaatega ülimugavad tugitoolid. Uinusime momentaalselt.

Lõpuks oli nii, et lend oli juba üle 4h edasi lükatud ja me ei soovinud midagi muud, kui lihtsalt koju. Õnneks oli lennuk pooltühi nii, et saime mõlemad endale oma rea, kus pikali visata ja magada. See oli vist mu elu kõige kiirem lend, sest magasin enamuse lennust maha. Umbes kell 3 öösel saime lõpuks koju - oh kui hea oli peale seda lennujaamaväntsutust oma voodisse puhkama heita!