neljapäev, 12. jaanuar 2017

Neljapäevased uudised


Nii nagu ma üle-eelmises postituses lubasin, et neljapäeval juhtub midagi põnevat ja, et ma sellest ka täpsemalt teada annan – täpselt nii juhtuski. Terve eilse õhtu olin juba suures ärevuses ja hommikul ärkasin veel suurema ärevusega üles. Kõik oli läbi mõeldud, pidin kodust väljuma 9.20.

Nagu te teate, siis on mul kaks hobi, mida ma väga armastan: 1) tervisesport; 2) hispaania keel. Spordist ma täna ei räägi, küll aga räägin hispaania keelest. Alatest sellest ajast kui Hispaanias mõnda aega elasime tõusis minus suur huvi selle keele ja kultuuri vastu. Mind paelus, et inimesed on nii avatud ja rõõmsameelsed. Kõik sai alguse sellest, kui otsustasime mitmeks kuuks Hispaaniasse kolida (2007) ning siis ma otsustasin, et ma suudan põhilised väljendid endale selgeks teha küll ja nii palju viisakas olla, et turul, poes või postkontoris kohe oma inglise keelega peale ei lenda vaid püüan nende enda keeles. See on lausa uskumatu, millise lahkuse ja rõõmuga hispaanlased tervitavad seda kui sa vähemalt püüad nende keeles suhelda, ükskõik kui vigaselt sa seda ka ei teeks. Peale Hispaanias veedetud suve teadsin, et tahan seda keelt õppida. Nii juhtuski, et sain kingituseks mitu head õpikut koos plaatidega, et ise end keele vallas harida. Töötasin kõik õpikud ja plaadid põhjalikult läbi, mul oli isegi tunniplaan iseendale tehtud, mitu korda nädalas ja mitu tundi õpin. 2009 läksime Hispaaniasse tagasi ja ma nautisin väga, kui sain jälle suhelda ja kuulda seda imeilusat keelt. Ülikoolis võtsin veel võimalusel kursuseid juurde. Käesoleval suvel kui käisime Hispaanias pulmareisil ja sain taaskord oma roostes teadmisi ellu äratada, siis oli otsus kiire tulema, et tahan keelega edasi tegeleda.

Olen kindel, et meie Houstonisse elama sattumine ei ole juhus vaid hoopis saatus. Jah, me valisime küll ise selle koha aga peamiselt selle soodsa (loe: soe, mereline kliima) asukoha poolest. Mul polnud aimugi, et siin nii palju mehiklasi elab ja, et hispaania keelt kuuleb igal sammul. Nii hakkasingi usinalt keelekursuseid otsima, kus oma teadmisi ja algelisi oskuseid edasi arendada. Kursuseid on siin väga palju ja ka hinnaskaalad on seinast seina. Leidsingi endale sobiva kursuse, mis kestab kokku 14 nädalat ning kus peab igal neljapäeval kell 11:00 kohal olema. Kursus ise asub kesklinnas ehk downtownis ja sinna on meie kodust ei rohkem ega vähem kui 9,1 miili ehk 14,65 km (see linn on ulmeliselt suur!). Minu jaoks tähendas see seda, et transpordi ja kõndimise peale tuleb arvestada u 1,5h, et kohale jõuda. Buss sõidab ilusti kodu lähedusest kesklinna ja selles mõttes erilist muret ei ole, lihtsalt ajakulukas.

Täna ootas ees siis päris esimene hispaania keele kursus. Põnevaks tegi kursuse lisaks kõigele muule ka toimumise asukoht: Houston downtown, 1301 Mckinney, Fulbright Tower, 51st floor. Ehk siis kursus toimub kõrges pilvelõhkujas keset kesklinna, 51. korrusel. Ma pole kunagi varem nii kõrges hoones käinud! ("Laenasin" mõned pildid Googlest, et teile näidata). Hoone ise näeb välja selline:



Kui uksest sisse astud, siis leiad end sellisest ruumist ja pead eskalaatoriga üles sõitma:

Nüüd, kui oled jõudnud üles, kõnnid liftideni ja sõidad nii kõrgele kui tarvis:


Sõitsin liftiga üles (kõrvad läksid lukku nagu lennukiga sõites) ning jõudsin vastuvõtu ruumi, kus mind kenasti vastu võeti, juua pakuti ja paluti fuajeesse õpetajat ootama jääda. Mina siis läksin rõõmsalt fuajeesse ja tänasin jumalat, et seal kedagi rohkem peale minu polnud, sest ma jäin totaka näoga vaadet imetlema, mis sealt avanes.

 Fuajee:


Sinise ringikese sees on Williams Tower, ehk meie kodu asub seal. Päris kaugel, mis?





Mõne minuti möödudes tuli sinna ruumi veel üks naine Anne, kes teatas, et on kohutavalt närvis. Ütlesin, et tere tulemast klubisse ma olen ise sama närvis. Koheselt tuli ka meie kursuse õpetaja Gaston Solis meid tervitama ja küsis esimese asjana, kuidas me parkimisega hakkama saime, et kas kõik on korras. Ma ei osanud siin midagi arvata, tulin ju bussiga. Nii me siis värisevate jalgadega, kaks närvis õpilast liikusime ruumi, kus pidi algama kursus. Ruum on analoogne pildil nähtule:



Kursusel on meil kokku 6 + õpetaja. Kolm advokaati, kaks geoloogi ja mina. Kõik olid uhkelt riides ja nägid head välja ja ma tänasin mõttes jumalat, et viimase otsusena otsustasin ikka kingadega kohale minna mitte madalate papudega.

Õpetaja on väga muhe u 60 aastane mees, kelle emakeel on hispaania keel ning lisaks valdab ta veel viit (!) erinevat keelt. Ta soovis, et me end mõne lausega tutvustaksime hispaania keeles, et teada saada, mida oskame ja kust me üldse tuleme ja kes oleme. Lisaks küsis ta veel küsimusi, mis puudutas meie tausta. Minu nime nähes uuris ta kohe, et kust ma täpselt pärit olen. Ütlesin, et tulen Põhja-Euroopast Soome ja Rootsi lähedalt. Tema uuris seevastu kohe, et kas Balti riikidest, et äkki Eestist? Bingo! Eestist muidugi! Tuli välja, et õpetaja Gastoni ema on Prantsusmaalt pärit ja seetõttu on ta Euroopa riikidega kenasti kursis. Kõik vaatasid mind sellepeale muidugi kui mingit eksootilist isendit ja uuriti edasi, et mis mind siia tõi ja kellega ma siin olen ja üldse kui kaua olen juba Houstonis elanud. Ütlesin, et olen siin vaid 1 kuu elanud, mille peale üks kursusekaaslane arvas, et võimatu on nii kiiresti tegutseda- 1 kuu siin ja juba kursusel?! Võimatu! Mulle jäi arusaamatuks, mismoodi võimatu.

Kui tund sai läbi, siis see sama Anne, kellega juba eelnevalt tutvusime tuli minu juurde ja küsis, et millises linnaosas ma elan. Kui vastasin et uptownis, siis ta lõi silmad suureks ja ei suutnud ära imestada, et ma nii kaugelt olen tulnud. Järgnevalt uuris ta kuhu ma parkisin ja kui vastasin, et tulin bussiga, lajatas ta lahtise käega endale vastu rinda ja ütles eriti ahastava tooniga, et see on VÕIMATU! Ma ei saanud üldse aru, mis just toimus. Ta ütles, et nii pikka vahemaad pole võimalik bussiga sõita. Mismoodi ei ole võimalik? Ma tundsin end nagu maalt ja hobusega, no üldse ei saanud aru, milles probleem. Küsisin siin Anne käest, et kas ta ei sõida kunagi bussiga. Anne naeratas ja ütles selle peale, et on sündinud Texase kodanik mis tähendab sisuliselt seda, et toast ei väljuta ilma autota. Ja siis ma sain aru- Texase inimene on autoga rohkem kokku laulatatud kui oma abikaasaga, nii lihtne see ongi. Jätsime Annega hüvasti ja enne kui ta tööle kiirustas arvas ta veelkord kui vapper ma ikka olen, et bussiga kohale tulin.
See oli nii kummaline olukord, et ma ei teadnud, kas segaduses olla või lihtsalt naerda kogu loo peale. Ma otsustasin naerda.

Kokkuvõttes läks päev täiesti ideaalselt ja olen üliõnnelik kahe asja üle – üliõnnestunud keelekursuse valiku üle ja selle üle, et abikaasa tuleb täna tööreisilt koju tagasi, jehuu!

Ilusat reedet!

Maile

7 kommentaari:

  1. Vahva kogemus, tubli oled. Kui vana see Anne on? Kas ta oli geoloog või advokaat? Kas teised olid mehed või oli naisi veel?

    VastaKustuta
  2. Aitäh! Välimuse järgi pakun, et u 45a ja ta on advokaat. Grupis on kokku 4 naist: mina, Anne, Harelda (u 35 a advokaat), Joellen (u 50a geoloog) ja 2 meest: 55+ a Steve (geoloog)ja Robert (u 32-35a advokaat). Vanused pakun huupi välimuse järgi.

    VastaKustuta
  3. Maile,kas tead,kui hea meel Sinu(Teie)üle on! Lugesin ja judinad jooksid üle,kui uskumatu sa ikka oled! :D PS.pead sa sõitma veel 15 km.bussiga!! :P Tore,et ikka endast märku annad!Ootan põnevusega! Kallid!

    VastaKustuta
  4. Üliäge on lugeda teie seikluseid ja minu hinnangul oled ka ülitubli, et kohe asja käsile võtsid ja esiteks endale tegevust ka väljaspool kodu leidsid, mis on sotsiaalses plaanis tegelikult ülioluline ja teiseks, et teostad oma unistust! Go Girl!

    VastaKustuta
  5. Nii tore on teie kommentaare lugeda, aitäh, et kirjutate ja nii innukalt kaasa elate!

    VastaKustuta
  6. Ma siin vahepeal pole jõudnud postitusi lugeda, nüüd loen tagantjärele. Ülivinge, et sa keelekursustele läksid! Kui mul aega ja ka raha rohkem üle oleks, siis ma vist käiksin ka ainult mööda keelekursuseid! Ma sain siin Eestis isegi endale mitu toredat tuttavat juurde keelekursuste kaudu. Ajad mulle ka jälle koolimineku isu peale :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Kristi! Keelekursuse kogemus annab tõesti palju rohkem kui lihtsalt keeletunni. Esiteks on õhkkond vaba ja mõnus (mitte nagu keskkooli keeletund, mida hambad ristis kannatad) ja tutvusi saab ka juurde :) Minu ja õppimise suhteid teavad kõik, mina kui igavene üliõpilane ei tohi nendes asjades nõu anda, soovitan ikka ja alati ennast täiendada ja kursustele minna :D

      Kustuta