Käsperid USA-s: Ohio ja selle talve esimene lumi

Alustan kohe täitsa algusest, sest vahepeal olen kirjasule abikaasa kätte andnud. Viimati saigi kirjutatud vahetult enne abikaasa saabumist. Võin kõike tema poolt kirjutatut kinnitada ja tõepoolest on juba praegu paras seiklus läbi tehtud. Kindlasti on veel palju uut ja põnevat ees ootamas.

Põhjus, miks mul kirjutamise isu peale tuli, peitub asjaolus, et sellel nädalal olen pidanud palju kodust eemal olema. Algas see kõik selle nädala esmaspäeval, mil sõitsin pärastlõunal lennujaama, et teisipäevast neljapäevani kliendi juures olla. Vahepeatus Atlantas, kus sai õhtusöögiks kanawrappi süüa, jätkus reisiga väiksesse Ohio linna nimega Fort Wayne. Siin võttis Chuck mind jälle auto peale ja põrutasime hotelli Lima linnas. Nägin sellel talvel esimest korda lund! Nüüd oli juba koduga 1 tund ajavahet ning kell 11 jõudsime hotelli. Ajavahe tõttu ei olnud veel und ning võtsin arvuti ja tegin natukene tööd. Hea on see, et nüüd saan iga kell abikaasale helistada, sest riigisisesed kõned on tasuta ning ajavahe teisele poole kaldu.

Kuigi tegemist on Hiltoni ketti kuuluva hotelliga, siis hommikusöögi valik pole väga eriline. Sellist, nagu Eestis ja Euroopas näeb, siin juba ei kohta. Hotellis olen enamjaolt söönud muffinit, jogurtit, banaani ja õuna. Sooja toitu siin väga ei pakuta, aga kui leidub, siis vaid miski vesine munapuder ja kalkunivorstid.

Nagu kord ja kohus, siis Chuck peab enne kliendi juurde saabumist Starbucksi kohvi saama. Seekord jäi ainuke lähedal asuv Starbucks haigla hoonesse – loomulikult tuli igal hommikul haiglasse minna.

Klient ise on SUUR toidutehas, kus tehakse dipikastmeid, kohupiimakreeme, puuviljasegusid ja tarretist. Käisime tegemas intervjuusid erinevatel teemadel erinevate valdkonna juhtidega ning veetsime terve päeva ühes ruumis. Korraga oli teisel pool lauda mõnikord lausa 15 inimest. Päeva esimesed teemad olid minu ülesanneteks ning pidin palju rääkima ja küsima. Õnneks on Chuck väga agar ning täiendas minu valdkondi oma küsimuste ja vastustega. Keerulisemad teemad olid siiski tema kanda ja mina tegin muudkui märkmeid. Päeva lõpuks olin võõrkeelest ja liigsest mõtlemisest täiesti suss. Kui mõne küsimuse juures on pikemad arutelud, siis mõnikord muutus vestlus minu jaoks müraks ning surfasin mõtetega mujale või jäin mingil teemal omakeskis arutlema – väga keeruline. Samal ajal tuleb ka teistel klientidelt kirju küsimustega või siis projektijuht näitab oma agarust ja surub tähtaegu.

Iga päeva lõpus on käega löömise tunne ja tahaks sellest raskest olukorrast lihtsalt välja astuda, kuid hommikul hotellis ärgates puhuvad peas juba uued tuuled ja jaksad jälle uut infot vastu võtta. Sellest siin puudust ei ole, sest iga päev õpin midagi uut ning tunnen, et olen siin olles juba rohkem õppinud, kui oma Eesti karjääri jooksul kokku. Kui saaks töökeele väga heaks, siis oleks juba päris hästi!

Teisipäeva õhtul sõitsime hotelli, viisime arvutid ära ning läksime sööma. Istusime autosse ja sõitsime ameerikalikul moel 100-meetri kaugusel asuvasse Applebees’i restorani. Ma ei tea miks me autoga läksime, aga kuna vahemaa oligi reaalselt 100 meetrit, siis naersime mõlemad selle üle. Õhtusöögil rääkisime palju nooruspõlvedest ning ühtlasi teatas Chuck, et ta sõber plaanib septembris Baltimaadesse reisile tulla ning kutsus teda ka kaasa. Kuna ta ööbib vaid Hiltoni hotellides, siis valis juba Tallinna hotelli välja ja arvas, et Läti-Leedu külastus mahub ühte päeva ja õhtuks ollakse Tallinnas hotellis tagasi – mujal ju Hiltoneid pole. Selgitasin siis lahkelt tegelikkust ja andsin omapoolsed soovitused.

Kolmapäev kulges jälle töiselt ning niisamuti möödus ka õhtu. Lõpetasin tööteemad peale südaööd ning surusin aju puhkerežiimile teleka saatel. Nüüd oleme jõudnud tänasesse päeva, mis on omamoodi seiklus olnud. Kliendi juures lõpetasime kell 14:45, lend väljus 17:05 ning sõit lennujaama võttis poolteist tundi. Kuna tegemist on väikese lennujaamaga, siis turvakontroll läks kiirelt ning olin õigel ajal kohal. Siis hakkasid tulema teated esimese lennu hilinemisest. Kõigepealt 20 minutit, mis mind väga ei hirmutanud, sest ümberistumiseks oli Atlantas aega 2,5h. Siis tuli järgmine sõnum, mis teatas veel 20-minutilisest hilinemisest. Ja kohe natukese aja pärast tuli juba kolmas teade, mis lükkas väljumist veel tunni võrra edasi. Kui algselt olin plaaninud õhtusöögi Atlantas võtta, siis nüüd läksin kohvikusse ja võtsin järjekordse võisaia ning kohvi. Lõpuks sain lennukile ja kahe lennu vahele jäi selleks ajaks 30 minutit. Atlantas maandudes vaatasin telefonist oma järgmise lennu piletit, mis nüüdseks oli saanud homse hommiku väljumise aja. Lennufirma vist ei panustanud mu kiiretele jalgadele ja arvas, et ma ei jõua väravast 47 väravasse 5 õigeks ajaks. Lennuki väljumiseni oli jäänud veerand tundi: võtsin oma kodinad ning jooksin nagu ei kunagi varem (kingade, triiksärgi ja mantliga). Kõik läks täpselt nii nagu pidi ning väravasse jõudes tehti just minu nimele viimast kutset – jõudsin.

Kui alustasin seda kirja Ohios, siis nüüd olen pealpool pilvi teel Houstonisse. Lõpetan kirjaga ning alustan kerge unega J

Head aega Houston!