Kuidas ma ei sallinud üksinda olemist

Sügisel, kui reisiärevus oli juba üsna suur, siis sattusin uudiste vahendusel nägema üht klippi, kus intervjueeriti eestlaseid, kes on Ameerikasse elama tulnud ja siin üsna edukaks saanud. Muuhulgas oli ka üks nooremapoolne mees, kes elab Californias  kui õigesti mäletan ja ta ütles ühe lause, mis mind siiani on saatma ja kummitama jäänud. See mees ütles, et Ameerikasse (ja ehk ka ükskõik kuhu mujale riiki, mis ei asu just kiviviske kaugusel kodumaast) kolides pead olema valmis palju üksi olema ja seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Tema kolis Eestist ära üksinda ja on siiani poissmees aga ma arvan, et ta vast ei mõelnudki niivõrd eraelulist poolt kuivõrd kõike kokku. Seda on raske sõnadega edasi anda nendele, kes elavad oma „turvalisel“ kodumaal, kõik on tuttav ja elu käib sissetallatud raja järgi, pere ja sõbrad on ümberringi. Üsna hästi mõistavad seda mõtet need, kes on selle tee ette võtnud.

Kui olin veel Eestis, siis Maris ütles mulle, et tal on hirm selle ees, et pean hakkama palju üksinda olema just seetõttu, et töötan kodukontoris ja ka Kasparil on üsna sagedased tööreisid, mis kestavad lausa mitu päeva kuni nädal. Olin sel hetkel ka ise parajalt paanikas, sest ma pole inimene, kes väga vajaks üksindust. Jagasime õega terve elu tuba, mis oli ehk 9(?) m2 suurune. Seega üksi olemiseks väga palju mahti ei saanud ja ega nagu puudust ka ei tundnud. Minu jaoks oli üsna maailmalõpu lähedane olukord kui mu õde kolis kodust välja ja läks Tartusse ülikooli. Mina astusin samal ajal 10 klassi ja see tähendas, et järgnevad kolm aastast elasin selles toas üksinda (vähemalt nädala sees). See oli ikka alguses päris hirmutav ja kõle, ootasin alati, et ta koju tuleks ja saaksime poole ööni voodis jutustada.

Ka hiljem Tartusse kolides ma ei sallinud üksinda olemist eriti, see oli alati kuidagi selline...jube? Masendav? Igav? Seal muidugi väga palju üksi olemist ei olnud ka. Kui kolisin Tartusse, siis elasime Marisega kõrvuti ühikates ja käisime isegi trennis koos ja peale trenni jõime tema ühikas tavaliselt teed ja alles uneajaks kolisin oma ühikasse tagasi. Mõne aasta pärast kolis Maris Tallinnasse ja see oli teine selline maailmalõpu tunne, et mis nüüd siis saama hakkab? Iseenesest midagi hullu ei juhtunud, muutus vaid see, et igal võimalusel kobistasin tudengirongiga marsruudil Tartu-Tallinn-Tartu, mis sõitis oma mõnusate nahkkattega kaetud puupinkidega ligi 4h Tallinna poole. Nädala sees olid koolis pikad päevad + töö+ sõbrad ja Kaspar ja tudengielu tähendas ka meie puhul äärmiselt tihedat pidutsemist.

Hiljem kui kolisime Kaspariga kokku ja soetasime auto, mis oli enamjaolt minu käsutuses olin üsna harjunud kõiki oma asju ise ajama. Mulle meeldisid päevad, mis olid töölt vabad (lasteaiaõpetajana oli neid päevi ka nädala sees) ja sain autoga linnapeal toimetada, sõbrannasid ja ilusalonge külastada. See oli minu aeg, mida nautisin väga aga jällegi koos teistega, mitte üksinda.

Siia kolides muutus kõik. Korraga polnud enam võimalik igal võimalusel oma õe juurde minna või sõbrannadel külla tulla. Korraga polnud enam kollektiivi, mis igapäevaselt ümbritseb. Korraga oli terve elu kuidagi teine. Mingil kummalisel põhjusel olin äkki olukorras, mida ma terve elu pole vajanud/sallinud – tegutseda suurem osa päevast üksinda. Kõige kentsakam kogu selle loo juures on see, et see pole kordagi olnud päriselt masendav. Jah, masendav on see kui üks tagasilöök tabab teise järel seoses tööga. Jah, ikka igatsen kollektiivi, sest ma pole loodud selliseks „üksinda hundiks“. Loomulikult igatsen oma perekonda ja sõpru aga miski on muutunud. Ma usun väga sügavalt sellesse, et kõik, mis meile elus ette antakse on selleks, et meid õpetada. Iga asi on millekski hea. Mul on selline tunne, et hetkeline olukord on seatud ehk selleks, et rahu teha üksinda olemisega, et näidata, et selles pole tegelikult midagi hullu. Üleüldse, kuidas keegi teine saab minu seltkonda nautida kui ma seda ise ei naudi?

Siia kolimine on meid mõlemaid kuigipalju muutnud juba selle väikese ajaga (minu 6 kuud ja Kaspari 8). Selline võõras ja uus muudab kindlasti tolerantsemaks ja õpetab asju rahulikumalt võtma. Igaks asjaks on oma aeg ja hetkel on aeg tegutseda sellises rütmis. Selge on see, et see ei jää nii igavesti (sest miski ju ei jää) aga oluline oleks ehk võtta sellest maksimum? Kodukontoril on omad miinused aga sellel on ka päris palju plusse:

ü  Saad oma aega planeerida vastavalt vajadusele.

ü  Saad sättida oma eined kasvõi kellapealt, kui soovid ja ei pea kiirustama või toidukorda vahele jätma vms.

ü  Saad teha sirutuspause vastavalt vajadusele. Mina olen selline graafiku inimene ja teen oma tööd üldiselt kella järgi ja ka pausid ja toidukorrad kipuvad nii enam-vähem kella järgi olema. Küll aga tuleb ette päevi, kus asjad on nihkes ja siis tabadki end mõttelt, et oled selles osas täiesti oma aja peremees.

ü  Saad teha kiire lõuna või selle endaga aeda kaasa võtta ja lõunapausil nt hoopis 30min päikest võtta.

ü  Saad keskenduda rahulikult ilma, et keegi oma jutuga „sisse sõidaks“.

Muidugi on kodukontoril ka mitmeid puuduseid, kus nt kiputakse rohkem tööd tegema kui ehk kontoris olles. Osad inimesed väidavad, et neil kaob ära vahe kodu ja kontori vahel- millal teen koduseid toimetusi? Millal on tööaeg? Mina olen enda jaoks need asjad lahendanud nii:

ü  Millal on kodu aeg ja millal on tööaeg? Mulle sobib kõige paremini seadistada seda kellaajase määratlusega ehk siis tavapäraselt 8.30-17.00 on tööaeg ja siis teengi tööd. Vahepeal toon küll kohvi ja teen lõuna aga ega rohkem suurt laua äärest ei tõuse. Peale tööpäeva lähen otsejoones trenni ja see teebki vahe sisse kodule ja kontorile ehk siis kui trennist tagasi tulen, siis on nö kodu aeg ja vaba aeg ja rohkem laua äärde ei istu. Kui vaja, siis teen muidugi ka pikemalt tööd aga üldiselt mitte, sest pea on juba õhtuks nii väsinud, et ega sellest niisama laua taga istumisest ka kasu ei ole.

ü  Töö tegemiseks on oma koht. Meil on siin selline väike kontorinurgake, mis ongi ainult töö tegemiseks. Muul ajal siin keegi ei istu ega toimeta. Eestis sellist võimalus ei olnud, sest meie korter oli küllaltki väike, et luua mingi lisanurgake töö tegemiseks. Tööd tegin köögi kaua ääres ja tegelikult on lausa tuntav vahe sees küll. Nimelt kui on loodud kindel koht töö tegemiseks siis on keskendumise või häälestumine tööle tunduvalt kergem, kui nt söögi laua ääres, kus veedetakse ka vaba aega. See on kindlasti erinev, sest Kaspar teeb 2x nädalas kodust tööd ja tema eelistabki just söögi laua ääres seda teha.

Minu jutu mõte on selles, et kui tunnete, et hetkeline olukord on ehk vastuolus sellega, millega olete harjunud või mida eelistate, siis tasuks mõelda, miks see olukord on praegu selline? Kas see saab mulle midagi õpetada ja juurde anda?

Kõige parem lause, mida olen kuulnud ja mis on saatnud mind juba aastaid on järgmine: „Ka see möödub.“ Ja nii see ongi, iga asjaga, olgu see üdini hea või täiesti kohutav – ka see möödub.

Eestis on töönädala selgroog murtud, meil siin läheb veel selleks pisut aega. Viimased pingutused ja juba paistabki nädalavahetus!

Maile