Taas Milwaukees

Möödunud nädal möödus minu jaoks Milwaukees, kuhu suundusin juba eelmise reede hommikul. Nüüd on aeg otsad kokku tõmmata ja nädalast väike kokkuvõte teha.

Alustasin teekonda Houstonist juba hommikul kell üheksa. Tavaliselt alustan juba kell 8 tööd, kuid reisimise päev on alati teistsugune. Esimese tunni pakkisin kohvrit ja kiikasin aeg-ajalt meilboksi. Pakkimisega läks omajagu aega, sest oli vaja terve nädala jagu riideid endale kaasa mõelda. Kui see suur mõttetöö sai tehtud, siis oligi juba Uber ukse ees ja abikaasale tuli mõneks ajaks tsaupakaa teha. Sõitsin läbi Atlanta lennujaama, kus sain 3 tundi tööd teha. Lend sihtkohta hilines väljumisega pool tundi ja rendiauto sain kätte alles kell seitse õhtul. Sealt edasi hotelli ja oligi kogu õhtu.

Laupäeva hommikul sõitsin kliendi juurde, kus olin kokku 13 tundi. Selle aja jooksul sai kõik ettevalmistused pühapäevaks ära tehtud, ning järgmise päeva saigi vabaks võetud. Põhjus, miks üldse selle pika tee ja vaeva ette võtsin, on selles, et klient võtab lõpuks kasutusele meie tarkvara ning pühapäeva õhtul kell kümme oli stardipauk. Kogu projekt on kestnud kaks aastat ning nüüd oli see viimane pingutus.

Klient ise on külmutatud pitsade tootja ning kogu tootmiskompleks on muljetavaldavalt suur. Tootmine käib kolmes vahetuses ning töö käib peatumata. Meie ettevõtte poolt oli vaid 2 inimest toetamas kolme vahetust, milles igas on umbes sada inimest. Tuleb tunnistada, et kaitseväes sain ka rohkem unetunde kui siin viimase nädala jooksul. Kuid enne seda suurt töömaratoni oli mul pühapäev esimene pool enda jaoks broneeritud, mille sisse mahtus nii tervisesport kui ka linnaga tutvumine.

Pühapäeva hommikul magasin nii kaua kui uni lubas ning tund peale hommikusööki tegin jooksuringi oma hotelli asulas. Tegemist on väikese eeslinnaga, millel nimeks West Allis. Ameerikas on suurte linnade puhul omane eeslinnade rohkus. Hakkad linnast välja sõitma, kuid lõppu ei paista. Ometi oled juba kolmandas linnas. Selget piiri ei ole.

Jooksuringil:

 

Veetorn:

Kohalik õllevabrik Miller:

Peale jooksu tõmbasin linnariided selga ning sõitsin suure järve äärde, millel nimeks Lake Michigan. Vist oli Ameerika suurim järv, aga kuna olen hetkel lennukis, siis ei saa guuglist järgi uurida. Igatahes, järv on nii suur, et on iga kaardi pealt selgelt näha. Selle ääres asub ka suur Chicago, mis jäi minust tunni autosõidu kaugusele. Järve ääres tegin lühikese jalutuskäigu, sest palavus oli tappev ja mul polnud muidugi lühikesi riideid kaasa võetud. Sooja oli 30-kraadi ning päike kõrvetas kõvasti. Õhtuks oli nägu punane.

Lake Michigan:

Sellega minu ekskursioon piirdus ning pöördusin tagasi hotelli. Õhtusöögiks mõtlesin seekord võtta kiirelt McDonaldsist eine, et sellega oleks ühel pool. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et hakkan seal iga päev korra einestama. Ega mind väga see eine ei tõmmanud, kuid see oli kohe hotelli kõrval ning kiire ja mugav.

Juba oligi pühapäeva õhtu ning aeg minna tööle. Jõudsin kella üheksaks kliendi juurde, mis asus mu hotellist vaid 7-minuti kaugusel. Taksomeeter hakkas tiksuma ning mina hakkasin tööle. Enne kui arugi sain oli päike taevas ning kell 9. Sõitsin tagasi hotelli, kus kukkusin kohe voodisse magama. Äratus oli pool 1 päeval ja juba jälle tööaeg. Nüüd olin kliendis kuni kella seitsmeni ja läksin jälle hotelli magama, et kell 11 õhtul taas tööle naasta. Ja nii need päevad möödusidki. Enamjaolt magasin päeval ja töötasin öösel. Lisaks olid veel muud koosolekud teisipäeval ning neljapäeval, kui pidin uneaega loovutama muude kohustuste jaoks. Tunne oli selline, et elasin jälle 8-tunnise ajavahe muutuse üle. Neljapäevaks sain juba harjumuse sisse ning polnud mingi probleem õhtul kell 9 voodist tõusta ja tööle minna. Nüüd tuleb jälle ümber harjuda.

Kolmapäeval tuli välja, et nad tahavad mind sinna ka järgmisel nädalal, mis tähendab jälle kolme päeva kodust eemal viibimist. Ega ei jäänudki midagi üle kui kulpi lüüa ning lennupiletid ära osta. Õnneks on vahepeal nädalavahetus, mil saab akusid laadida ning abikaasale aega pühendada. Muidugi ei tea, mis sellest välja tuleb, sest teatavasti on meil sellel nädalal kass hoida, ning teades Maile kassiarmastust jään mina suure tõenäosusega tähelepanust kõrvale.

Kogu selle tööreisi juures on tore see, et nii palju sai erinevate inimestega suhelda. Kui laohoonetes või tootmispõrandal oma arvutiga ringi liikusin ja erinevate inimeste probleeme lahendasin, siis väga paljud ikka hõikasid „Kaspar, kuidas läheb?“ kui ma neist mööda liikusin. Kahjuks ei teadnud mina enamjaolt ühtegi nime. Siiski on tore, kui sind ära tuntakse ja sinu vastu sõbralik ollakse. Selliseid väikseid jutuajamisi maast ja ilmast tuli ikka ette. Iga kord kui lõpetasin oma vahetuse, siis keel oli nii sõlmes, et seda oli peaaegu võimatu lahti harutada. Aitaski ainult see, kui läksin hotelli ja magasin end sirgeks.

Praeguseks on kell juba pool üksteist reede õhtul ning järjekordne reede on luhta lastud. Panengi arvuti ära ning proovin enne Houstonis maandumist tunnikese magada.

Päikest!

Kaspar