Tahavaatepeegel

Detsembrikuu on oma olemuselt tagasivaatamise kuu möödunud aastale ja eelmise postituse jätku või lisana panin kirja mõned punktid, mis minu jaoks on aastal 2017 oluliselt muutunud:

1.      Olen muutunud julgemaks. Ma kartsin alguses inglise keeles suhelda, kartsin eksida ja kõlada imelikult või hoopis valesti. Enam seda hirmu ei ole ja see on super! Räägin endiselt aiateibaid kui tahan kiiresti midagi selgitada või ei tule teinekord vajalikud sõnad meelde või on ajavormid valed, aga sel kõigel pole tähtsust. Selge on see, et mida rohkem rääkida, seda ladusamaks ja paremaks läheb keel ja olengi sellest lähtunud. Samuti pole enam ka probleemi mingites kohtades üksinda käia (nt kolmapäeval oli maja jõulupidu ja kuna Kaspar viibis nädala esimeses pooles Floridas, siis läksin üritusele üksinda. Väga tore oli, sõin head sööki ja tutvusin ühe armsa Indiast pärit naisega). Vanasti ei tulnud kuskil üksinda osalemine kõne allagi, välistatud, oleksin ennem ilmselt oma mütsi ära söönud, kui kuskile peole üksinda läinud.

Jõulupeol oli ka korralik õhtusöök:

Lisaks olen muutunud kõvasti julgemaks ka köögis. Varem ei olnud mul aega, tahtmist ega ka erilist huvi ja julgust midagi uut katsetada. Siin olen selle enda jaoks avastanud ning rolli mängib kindlasti ka suur köök, kus on hea toimetada. Olen katsetanud mitmeid uusi retsepte ja viimase aja kõige suurem õnnestumine on Merliisiga koos tehtud hapukapsad, mis said lausa imelised! Aasta eest poleks ma elus uskunud, et hakkan ise hapukapsaid tegema või proovin seapraadi valmistada. Minu jaoks on avanenud päri suus maailm köögis ja see on põnev!

2.      Olen õppinud hindama seda, mis enne oli justkui enesestmõistetav (nt sõprade füüsiline kohalolu igal hetkel). Mul ei ole lugematul hulgal sõpru, aga need kes on, on väga kallid ja lähedased. Olen arvamusel, et selles valdkonnas on kvaliteedil kindlasti kandvam roll kui kvantiteedil. Toon ühe näite: ülikooli esimesel kursusel sain endale erilist mõnusad sõbrannad, kellega tegime sellest ajast saadik sisuliselt kõike koos (käisime loengutes koos, õppisime eksamiteks, pidutsesime, tegime trenni jne). Meie neljase pundi (Meie Klubi) sõprus on kestnud tänaseks päevaks 9,5 aastat. Kohe esimesel aastal (2008) tegid sõbrannad mulle sünnipäeva puhul üllatuspeo. Oli sünnipäevaõhtu, mina sõin oma ühikas kiirnuudleid ja korraga oli punt ukse taga koos söökide, vilede ja lippudega. Meie seltskonna kokk Maret küpsetas mulle sünnipäevatordi. Sealt edasi sai justkui traditsiooniks, et Maret oli igal mu sünnipäeval just tordiga kohal. Sel aastal juhtus esmakordselt, et arusaadavatel põhjustel Maret koos tordiga mu ukse taha ei ilmunud. Küll aga kerge viivitusega leidsin postkastist imearmsa ja täpselt 10-sse kaardi:

Värvilise kunstiteose autor on Mareti 4-aastane poeg:

 Leidsin ühe ainsa foto sellelt samalt esimese aasta üllatuspeolt 9,5 aastat tagasi. Fotol olen mina ja Maret:

Siin on Meie Klubi terves koosseisus. Aasta oli 2011 ja peale sessi tundus ainuõige mõte sõita Mareti ämma juurde ja teha korralik kelguturniir pööningult leitud 80ndate stiilis riietusega. Igasuguseid selliseid ettevõtmisi tegime ülikooli ajal ikka päris palju:

Kui olete leidnud endale head sõbrad, siis tasub neid hoida nagu kulda ja enesestmõistetavusega pole siin midagi pistmist.

3.      Olen (oleme mõlemad) väljunud täielikult oma mugavustsoonist ja teate mis, see on nii äge! Keegi kirjutas hiljuti, et elu kõige paremad asjad juhtuvad üldjuhul alati mugavustsoonist väljas. Olen sellega 100% nõus! Loomulikult ma ei mõtle siin seda, et 24/7 peab pea ees tundmatusse hüppama. Pigem seda, et kui ikka aastast-aastasse on samasugune või siis väga sarnane elurütm ja tundub, et mitte midagi põnevat ei juhtu, siis tuleb diivanilt üles tõusta ja midagi ette võtta. Olen enam kui veendunud, et keegi pole vanaduspõlves mõelnud midagi taolist: “Kahetsen, et liiga palju reisisin! Oleksin pidanud rohkem aega tööl/kodus diivanil veetma.” Mugavustsoonist väljumine võib tähendada ühe jaoks reisimist, teise jaoks uue keele õppimist, kolmanda jaoks esmaspäeva õhtul kinno ja restorani minekut (sest ta ei tee seda mitte kunagi nädala sees), neljanda jaoks koolitusele minemist oma vabast ajast peale tööpäeva, viienda jaoks elukoha vahetust. Need asjad ei pea olema ebamugavad, küll aga teistsugused, mida tavapäraselt ei tee, mis panevad vere käima ja tekitavad elevust ja annavad elule vürtsi.

Paar nädalat tagasi ütles mu kursusekaaslane hispaania keelest, et tema elu kõige suurem mugavustsoonist väljumine oli sellele kursusele tulek aasta tagasi. Ta kartis nii, et jalad värisesid, sest polnud kunagi varem üksinda sellist asja ette võtnud (ta on 38 aastane naine). Kartsin ise täpselt samamoodi sinna minna. Sellest on möödunud aasta ja nüüd plaanime kogu grupiga üheskoos järgmise aasta kursust võtta, sest meil on nii vahva grupp, et keegi ei taha sellest loobuda. Kõik naudivad iganädalasi kohtumisi.  Mina käin igal nädalal peale keeletundi oma pinginaabri Annega koos lõunal, kus saan heas seltskonnas ka oma inglise keelt lihvida, nii saan justkui kahe erineva keele (hispaania ja inglise keele) kursuse ühel päeval kätte.

Keelekool jõulurüüs:

Keelekooli fuajees on näitus laste meisterdatud piparkoogimajadest:

Mu õde läks õppima inglise keelt hoolimata sellest, et tal on täiskohaga töö ja nelja aastane aktiivne poeg. Ta ütles, et astus oma mugavustsoonist täielikult välja, sest kardab inglise keeles suhelda (kuigi on seda õppinud) ja tundis, et peab sellega tegelema, sest tema töö nõuab tegelikult inglise keeles suhtlemist ja tal on kõrini sellest hirmust, mida ta terve elu on võõrkeeles rääkimise ees tundnud. Tema puhul tähendab kogu ettevõtmine seda, et keelekursuseks õppimine toimub uneajast, kui poeg magab ning kursus ise toimub samuti varajasel hommikutunnil enne tööpäeva algust, sest õhtusel kursusel poleks tal võimalik osaleda. Müts maha, see on alles mugavustsoonist väljumine!

4.      Naudime oma elu. Kuna siin elades pole mul tervisega probleeme, siis annab see suurepärase võimaluse vaba aega kvaliteetselt veeta ja seda nautida. Öeldakse, et kui pole tervist, siis pole sul mitte midagi. See on kõige õigem lause, mida üldse olen kunagi kuulnud. Eestist ära kolides olin ikka päris sügavas augus. Ma ei tea, kas see oli depression, aga ülekoormus ja suured tervisemured viimase paari aasta jooksul tegid oma töö. Ma ei nautinud enam midagi, sest kui sul pidevalt kuskilt valutab ja tahaksid ainult pikali olla, siis mida siin nii väga nautida ikka on. Siin olen justkui uuesti sündinud. See rõõm ja vabadus teha trenni, käia jalutamas, käia kinos, reisida- teha, mida iganes soovid, millal iganes soovid nii, et see ei sõltu su tervislikust seisundist, on ülim õnn. Ma vist sain nii suure hoobi oma tervisehädadega, et ei võta ilmselt enam mitte iialgi enesestmõistetavalt seda, et olen terve ja saan kõiki neid asju nüüd teha. Näiteks laupäeval nautisime lihtsaid rõõme: käisime jalutamas, lõunatasime väljas ja nautisime kinos uut filmi. Need on sellised lihtsad asjad, mida ei saa nautida kui enesetunne pole korras.

Laupäev:

Hea film, soovitan!

5.      Olen sportilikum ja tervislikum kui varem. Oma rolli mängib selle punkti juures kindlasti hea tervis, mis lubab igal ajal trenni teha. Teine üsna tugev aspekt on spordisaali olemasolu. Meie maja esimesel korrusel asub jõusaal, mis on elanike kasutuses 24/7. Spordisaali pääseb spetsiaalse kiipkaardiga, seega pole võõral tänavalt sinna asja. Kui ainuke pingutus trenni tegemise juures on see, et tuleb peale tööpäeva lõppu vaid spordiriided selga panna ja kolm korrust trepist alla kõndida ja oledki saalis, siis on lausa lust trenni teha. Loomulikult on vahel tunne, et lihtsalt ei viitsi või ei jaksa, aga üldjuhul ei ole see siin mitte kohustus vaid puhas rõõm. Eelmisel aastal sain sünnipäevaks nutika käekella, mis mu päevased liikumised on kenasti salvestanud. Olen igakuiselt ka kokkuvõtlikud andmed enda jaoks kirja pannud:

 Kokkuvõte on tehtud kuude lõikes. Sammud = terves kuus läbitud sammude summa; km = terves kuus läbitud kilomeetrid; kcal = terves kuus läbitud kalorite hulk; daily act. goal = päevas täidetud aktiivsuse näit protsentides.

Nagu juuresolevalt pildilt näha võib, siis auto puudumine ja trennisaali olemasolu mõjub kondimootorile hästi. Võrdluseks on just nt Eestis veedetud aeg (nt august), kus auto oli pidevalt tagumiku all ja trenni tegemiseks pidi vahel ilma trotsima ja end erinevatel terviseradadel punnitama. Suvel pole seegi teab, mis pingutus, ent siiski (nt kui vihma sajab). Kohe korralikult võttis läbitavat vahemaad vähemaks. Eestis võtsin kogu seda trennivärki üldse lõdvemalt ja tegin korralikku trenni u 2x nädalas. Siin on ülim eesmärk läbida igal nädalal 50km (ei õnnestu alati kahjuks). Kuu on minu jaoks õnnestunud kui läbitud on 190 - 200km. See teeb ümmarguselt 6-7km päevas, mis annab hea enesetunde ning tervisliku vormi ja peeglisse vaadates on endal hea tunne. Ilma pingutuseta see siiski ei õnnestu ja niisama täis ei tiksu. Mind on “õnnistatud” ka korraliku puusaga ehk siis iga koogitükk maandub puusadel ja jääb sinna nii kauaks kuniks see on trennisaalis ära sulatatud. Kook mulle aga meeldib ja seega tuleb jooksulinti kulutada.

Toitumise osas oleme mõlemad siin samuti tunduvalt tervislikumaks muutunud. Teen igapäevaselt kodus süüa ning toidumenüü teeme üldjuhul viieks päevaks korraga valmis. Käime korra nädalas (pühapäeviti) toidupoes ja nimekirja ning ette koostatud menüüga on seda väga mugav teha. Laupäev on alati selline “vaba” päev, kus sööme seda mille järgi isu on ja tavaliselt kuskil väljas. Terve aasta jooksul on vast mõnel üksikul laupäeval tulnud ette kodus kokkamist. Laupäevad on ka need päevad, kus lubame vabalt seda, mille järgi isu on. Pühapäevad on sellised vaatame-jooksvalt-kuidas-teeme ehk siis tavaliselt käime lõunatamas ühes toidukohas, kus pakutakse vaieldamatult maailma parimat kana ja õhtusöögi valmistame juba kodus. E-R on menüü üsna tervislik ja mitmekesine (kui välja arvata need reede õhtud kus käime kuskil väljas).

Kaunist nädalat!

Maile