Must neljapäev

Neljapäeval hakkasin lõuna paiku keelekoolist tagasi sõitma ning nagu ikka, panin bussis istudes klapid kõrva, et muusikat kuulata. Ühtlasi viskasin pilgu ka postkastile peale. Süda hakkas kohe suure hooga puperdama, sest nägin, et vastus on tulnud ajakirjast, kuhu esitasin oma artikli veebruari lõpus (täpsemalt saab sellest lugeda SIIN). Teadsin juba kohe, et uudis ei saa olla hea, sest ära ütlemiseks lubati u 50 päeva ja vastuvõtmiseks u 100 päeva. Lugesin kirjast umbes 5-10 rida ja rohkem ei suutnudki. Ülejäänud 45 minutit võitlesin pisaratega, sest mulle ei meeldi avalikus kohas nutta. Kui tahan end välja elada, siis teen seda oma kodus, mitte aga avalikus ruumis. Ühtlasi ei tahtnud ma tekitada olukorda, kus keegi tuleks taskurätti pakkuma või uurima, mis viga. Eestis on võimalik rahumeeli bussis end tühjaks nutta ilma, et ülejäänud 30 inimest sinu poolegi vaataks. Ameeriklane on nii empaatiline ja märkav, et vaikselt bussipingis omaette tihkumine poleks ilmselt kõnealla tulnud.

Kui koduukse selja tagant sulgesin, siis pääses ikka korralik jõgi tammi tagant valla. Pisarad purskusid ja maailm varises tükkideks, vähemalt tol hetkel tundus mulle nii. Kaspar tegi kodukontorist tööd ja oli hetkega kursis, milles asi. Püüdsin end pisut koguda ja avasin uuesti arvuti. Lugesin retsensioonid oma artiklile läbi, mida oli kokku kolm (teadustööde esitamise ja retsenseerimise protsessist kirjutasin lähemalt SIIN). Kui esitada oma artikkel teadusajakirja, siis 2-3 tuntud teadlast ja eksperti retsenseerivad artikli detailselt läbi.

Esimene retsensioon oli laastav. Seda lugedes tekkis tunne, et inimesel oli olnud äärmiselt halb päev ja kogu negatiivne meeleolu suunati mu artiklile. Oli ilmselge, et talle töö ei meeldinud. Valitud metoodika kuulutati lausa ebasobilikuks ja uurimisküsimused samuti mittesobivateks. Sellel hetkel sain kohe aru, ei midagi on mäda, sest nii uurmisküsimused kui ka metoodiga ei saanud mingil juhul ebasobilikud olla. Minu juhendajad on samuti tunnustatud ja tuntud eksperdid oma erialal ning kogu artikli selgroog ja metoodika on ühiselt välja töötatud, mis omakorda välistab selle, et valitud suund oleks ebakorrektne. Retsensiooni edasi lugedes veendusin üha enam, et lugeja ei mõistnud meie valitud metoodikat (mudeldamist, mida käisin suvel Eestis õppimas). Teadsin, et mudeldamist väga laialdaselt ei kasutata, sest  mis seal salata, see on keeruline. Kõigepealt tuleb võtta aeg, et programm selgeks õppida, seejärel mudeldamise põhimõtted ja seejärel seda kõike katsetada. See protsess võtab aga palju aega. Samuti on ka väga palju lihtsamaid mooduseid asjade lahendamiseks kui mudeldamine. Meie otsustasime suvel aga keerukamat teed minna ja mina võtsin enda südameasjaks mudeldamine ja vastav tarkvara endale selgeks teha. Kuna õpingud ongi minu täiskohaga töö, siis tundsin, et see on suurepärane võimalus ja aeg pühenduda uue lähenemise õppimisele. Niisiis kasutasingi oma töös mudeldamist, mis andis äärmiselt huvitavaid tulemusi, aga kui lugeja ei mõista metoodikat, siis on üsna ilmselge, et see tekitab negatiivseid emotsioone ja seda ei saa pahaks panna.

Ülejäänud kahte retsensiooni lugedes sain aru, et olime ajakirja valikul vea teinud. Meie metoodika oli liiga erinev sellest, mida nad tavapäraselt avaldavad. Ja ärge saage minust valesti aru. Ma ei püüa öelda, et meie oleme hirmus targad ja nemad mitte. Rõhutan veelkord, et ajakirjade toimetus ja retensendid koosnevad maailmakuulsatest teadlastest, kes on äärmiselt targad. Küsimus on selles, et erinevaid metoodikaid, kuidas teadusprobleeme lahendada on kümneid (kui mitte sadu) ja levinud on, et igaüks teeb endale mingi hulga metoodikast selgeks ja jääb selle juurde. Kõik ei saagi kõigega 100% kursis olla ja ka igal ajakirjal on oma kindel sihtgrupp, mida ta avaldab. Küsimus on selles, et leida üles see õige ajakiri, kes avaldaks just sinu asja. Sain mõistusega aru, et tegelikult ei olnud meie töö halb, aga fakt on see, et see lükati tagasi ja see tähendab, et lauslollus oleks seda eirata midagi muutmata. Nüüd tuleb aga keskenduda kriitikale ja midagi siiski muuta.

Tundsin end terve neljapäeva kui läbikukkuja, paras luuser. Olen valmis kirjutanud kaks artiklit ja mõlemad kaks korda täielikult ümber teinud. Mõlemad asjad on kaks korda tagasi lükatud ehk siis neli korda on olnud tagasilöögid viimase nelja aasta jooksul. Jube keeruline on leida sellises olukorras motivatsiooni, et jätkata. Kaspar pakkus välja, et siin on kaks lahendust:

1)      Suunduda millegi uue juurde kui sa tead täpselt, mis see uus on, kui see uus on su kirg.

2)      Jätkata oma eluunistuse täideviimist, ükskõik kui raske see on. Ükskõik kui palju aega see võtab.

Ilmselt lugeja juba teab, missugune variant minu puhul on. Doktorikraad on mu eluunistus, tulgu see nii raskelt kui tahes. Olen väga õnnelik inimene, sest mul on võimalus pühenduda oma unistuse elluviimisele 100%. Ma ei pea muretsema, kuidas arved saavad tasutud või kuidas jõuab toit lauale. See on tohutu luksus olles 29 aastat vana. Olen selle eest lõputult tänulik ja seda enam tunnen, et mulle on loodud kõik võimalused oma tööd teha nii hästi kui suudan. Ilmselgelt ma mingi kuldaju ei ole ja minu puhul võtavad asjad kauem aega kui ehk mõnel teisel, aga see pole põhjus loobumiseks.

Mustast neljapäevast sai sujuvalt üsna normaalne reede ja veelgi normaalsem laupäev. Jätkame tööga, sest missugune eluunistus ikka niisama kergelt täitub?

Töökat ja positiivset nädalat, sõbrad!

Maile