Kingauputus

Pole kahtlustki, et mu kallil kaasal on väiksemat sorti kingahullus. Asi on viimastel aastatel sellise pöörde võtnud, et peab hakkama suurema korteri peale mõtlema. Kingakarpide vahelt välisukseni orienteerumine võtab suurema osa päevast. Olgu, tegelikult nii hull ei ole, kuid fakt on see, et meie kaks jalanõude jaoks mõeldud panipaika (esikus) on silmini täis tuubitud, ja riidekapis on juba rohkem kingakarpe kui midagi muud.

Seistes silmitsi tõsise kriisiga, kutsusime jällegi kokku ümarlaua, et asjale parim lahendus leida. Praktilise meelega meesperel oli koheselt lahendus olemas – viskame mõned kingad ära. Olen ju minagi vaadanud Marie Kondo sarja, kus õppisin, et kui asi sulle enam rõõmu ei paku, siis täna seda ja viska minema (või midagi sellist?). Olin juba käsi kokku löömas ja naeratust näole vormistamas, kui Maile soovitas mul järgmise öö diivanil veeta ja oma sõnade üle järele mõelda.

Leidsime, et parem mõte oleks ikkagi jalanõudele eraldi kapp osta. Plaanisime siis selle ostu nädalavahetusele, kui rendime autot. Eelmisel nädalavahetusel oligi see hetk, kui seadsime end teele ja ei peatunud enne, kui IKEA-sse jõudsime. Meil olid juba kõik asjad kodus välja valitud ja ootasin juba suure huviga, et saaksin kapi ise kokku disainida poes oleva arvutiga. Seda sai omal ajal telekakapiga tehtud ja nüüdseks pidasin end juba vilunud kasutajaks. Kui lõpuks aeg disainiga peale hakata, siis tuli mingi IKEA tädi ja hakkas pärima, et mida ikka täpselt vaja ja siis hakkas ise seda arvutihiirt klikkima. Minu pettumust on raske sõnadesse panna. Läbi hammaste ütlesin, mida vaja ja tema muudkui disainis ja röövis minu rõõmu. Läbi uduste silmade nägin, kuidas kapp kokku läks ja tellimus printerist välja tuli. Pühkisin silmad puhtaks ning viimasena valisime ustele käepidemed. Peale seda siirdusime sirge seljaga kassade poole. Seal võeti kõik raha ära ning anti juhised, kuidas kaup kätte saada. Iseteenindusest saime ainult uksehinged ja kõik ülejäänud komplekteeriti meie eest. Ootasime umbes 20 minutit ja hüütigi meie number. Kui neid pakke nägin, siis ma alles taipasin, et me polnud kordagi mõelnud, kuidas need pakid auto peale mahuvad. Õnneks anti autorendist tavalise auto asemel kastiauto ning sellega polnud vähemalt ühtegi probleemi. Olin sellel päeval juba piisavalt kannatanud.

Kapp sai esmaspäeva õhtuks kokku! Tegelikult ei saanud – ise panin. 

Juba enne kui uksed ette said, olid kõik riiulid kingi täis. Seda loomulikult tänu minu kalli kaasa usinusele! Eks natuke oli seal ka kannatamatust 😊? Ruumi oli nii palju, et soovitasin tal ka oma käekotid uude kappi panna. Siis saab riidekapi riiuleid otstarbekamalt kasutada ja maailm on jälle natukene parem paik. Tundub, et see mõte läks hästi peale, sest kapi uksed pidid avatuna püsima terve õhtu, et Maile saaks oma kollektsiooni imetleda.

Kui uksed ette said, siis selgus tõsiasi, et mul pole ju akutrelli, millega ukselingi augud puurida. Polnud puurigi. Õnneks selgus järgmisel päeval kontoris, et IT-toas on palju tööriistu, mille seas ka akutrell. Keerasin kogu ruumi pea peale, aga puuripäid ei leidnud. Paljast akutrellist oli mulle vähe abi. Tuli Amazon appi võtta ning tellida puuduolev jubin. Suurlinnas elades on väga palju mugavusi ning üheks suureks plussiks on koju tellimine. Terve puurikomplekt koos muude otsikutega läks maksma kümme taala ja järgmise päeva lõunaks oli pakk käes. Täna saigi lingid paika ning nüüd on kapp täiesti valmis!

Siinkohal oleks paslik mainida, et ka mina olen uues kapis oma nelja (!!) paari jalanõudega tähtsalt esindatud. Uude kappi said vaid riidekapis kingakarpides redutavad jalanõud. Igapäevased ja tihedamalt kantavad jalavarjud on endiselt meie hiiglaslikus koridoris/esikus.

Nüüd siis on kapisaaga selleks korraks läbi, aga tuleb tunnistada, et ega seal väga palju vaba ruumi ei jäänud. Ehk on sellele postitusele lisa oodata?!

Päikest!

Kaspar