Tegus nädalavahetus ja tutikas pereliige

Kahel viimasel reedel olen üle pika aja jälle kontoris töötanud, nagu ma varasemalt ikka tegin. Mulle väga meeldivad need reeded, olen siis alati kohe ekstra produktiivne. Eelmisel reedel olin esimest korda üle 4 kuu kontoris ja Kaspari kolleeg tuli otsejoones mind kallistama ja tervitama ja see tegi südame alt ikka soojaks küll. Viisin kontorirahvale ikka meie head šokolaadi ja vahetasime natuke muljeid. Kaspar on neid muidugi põhilisega kursis hoidnud.

Kontoriks valmis:

Kaspar oma kabinetis:

Reede õhtul tegime peale tööpäeva trenni ära ja seejärel langesime diivanile nagu tinasõdurid. Neljapäeval olin veel indu täis, et reede õhtul läheme kinno või teeme midagi muud vahvat, aga tegelikkus oli midagi muud. Nädala väsimus tabas nii teravalt, et mitte kuskile ei viitsinud enam minna. Diivan tundus olevat parim sihtmärk. Nii tegimegi, vaatasime oma lemmiksarju ja lihtsalt puhkasime.

Nagu mingi kuri needus, olin laupäeva varahommikul juba üleval. Uni läks lihtsalt ära. Hakkasin siis aga tegutsema, mis seal ikka. Pealegi, ega me väga pikalt poleks saanud nagunii põõnata, sest naabrid pidid meid juba 9.30 maja eest peale korjama. Läksime kõik koos kohvikusse brunchile ja muljetasime. Oleme nendega koguaeg ikka ühenduses olnud, aga nüüd polnud tükk aega lihtsalt kohtunud. Peale liigagi toekat hommikusööki viisid naabrid meid esimest korda oma uut maja vaatama. Seega jah, kahjuks nad polegi enam meie naabrid, sest nad ostsid omale kodu. 

Nende maja asub imekaunis eramajade rajoonis, täpselt nagu mingist kaunist koguperefilmist, kus vaiksel tänaval on suured puud ja ilusad eramajad. Kui nende kodu ette sõitsime, siis hakkasin juba autos õhku ahmima, tuppa sisenedes vajasin veelgi enam hapnikku. Milline kodu! Nagu filmist! Kahekordne maja, nelja magamistoaga, mitme vannitoaga, söögitoa ja kontoriruumiga, avatud köök suure saarega ja elutuba, kus laiutab hiiglasik kamin. Ma ei teagi, kas ma olen varem kunagi nii ilusas kodus üldse viibinud. Jalutasime ka nende naabruskonnas veidi ringi ja tutvusime ümbrusega ja pargiga, mis neil seal lähedal on. “Naabreid” oli nii tore üle pika aja näha. Meil on alati nii paljust jutustada.

Pärastlõunal tulime koju tagasi ja käisime pisut kaubanduses. Kuna uued viisad on kolmeks aastaks, siis otsustasime, või noh, mina otsustasin ja tutvustasin oma ideed Kasparile, et kodu vajab natuke iluravi. Kui kolm aastat tagasi siia korterisse kolisime, siis oli meil vaja kõike. Kolisime ju paari kohvriga, kus sees olid vaid hädavajalikud riided, jalanõud ja kaks saunalina, millega end kuivatada, kõik. Kui sul on vaja aga lusikast kuni voodini KÕIKE osta, siis ilmselgelt osutusid valituks kõige soodsamad asjad, mida poest saada oli. Eks seetõttu sai ka sisekujundus selline maksimaalselt ilus, aga esmajärjekorras siiski hädapärastest vahenditest ja maksmaalselt soodne. Nüüd oleme nende esmavalitud asjadega kolm aastat elanud ja eks väga odavad asjad ikka kuluvad kiiremini ja tahavad vahetust (nt triikraud, tolmuimeja jms). 

Seega mõtlesin, et miks mitte teha igas ruumis väike uuenduskuur, mis rahakotti just auku ei põleta, aga annab kodule värskema mulje ja samas vahetada välja kodumasinaid, mis on juba väsinud. Tegin siis suure nimekirja, mis igas ruumis vajaks vahetamist, lisasin igale esemele eelarve juurde ja printisime suure pabaeri välja. Nüüd oli teada, mida me poest otsime ja mis eelarve meil on. Laupäeval läksimegi poodi ja enda suureks üllatuseks leidsime vannituppa väga palju erinevat kraami. Räägin sellest kõigest (koos pildimaterjaliga) siis, kui sisekujundus on tehtud. Hetkel siis on hunnikus vaid näha meie laupäevane saak, mille üle me väga uhked olime: vaip vannituppa, uued saunalinad ja käterätid ning jalarätik; hambaharjatops, seebidosaator ja näovattide/vatitikkude tops.

Kui laupäeval oma poekraamiga koju tagasi jõudsime siis saime ärevaid uudiseid kodumaalt, et Kaspari õde hakkab sünnitama. Õemees hoidis meid kenasti terve aja toimuvaga kursis ja meie aja järgi laupäeva õhtul saigi meie pere pisikese tüdruku näol lisa. Küll see oli alles ärev õhtu! Pühapäeva hommikul saime juba uut inimest oma silmaga näha ja vanemaid õnnitleda.

Perega suured õnnesoovid vahetatud, tuli hakata end sättima, sest pühapäevaks oli meil restorani laud kinni pandud, et Merliisi ja tema lapsega lõunale minna. Me polnud Merliisiga 4 kuud näinud ja oli tagumine aeg seda viga parandada. Juttu jätkus kauemaks, nagu võibki arvata.Valisin restoraniks sellise koha, kus meist keegi polnud kunagi varem käinud. Mõtlesin, et alati eelistame vanu ja tuttavaid kohti, aga tegelikult oleks vahva ka midagi uut proovida ja avastada ja me ei pidanud pettuma.

Pühapäeval võtsime lisaks ette veel inventuuri riietekapis ja kummutis ning viskasime välja kõik asjad, mis pole kaks aastat selga jõudnud. Samuti katkised saunalinad/rätikud; liiga kulunud riided, mis ei kaunista enam kedagi jms. Saime päris korraliku hunniku. 

Oleme mõlemad seda meelt, et kapis olgu vaid riided, mida me reaalselt kanname, mitte, mis seal “igaks juhuks, äkki kunagi panen ikka selga” oma määramatut aega ootavad ja ruumi võtavad. Meil on üsna piiratud kapiruum ja seega on hädavajalik seal aeg-ajalt inventuuri teha. Nii omame ka tegelikult paremat ülevaadet, mis meil seal kapis reaalselt on ja on tõenäolisem, et kõik riided saavad kasutust. Täpselt sama reegel kehtib meil ka jalanõudega – kui asi pole kaks aastat jalga jõudnud, siis on sellel aeg minna.

Nädalavahetus oli ülitegus ja nüüd võtaks küll ühe puhkepäeva veel, sest tahaks puhata ja mängida ka.

Ilusat nädala algust!

Maile