Uued oskused

Käes on viies karantiini nädal ja mis seal salata, viimaste kodus oldud nädalatega on nii mõnigi uus oskus juurde õpitud. Olen juba ammu hoogu võtnud, et ise saia teha, aga pole tegudeni jõudnud. Saiategu pole teab, mis keeruline protsess, aga kui elu on kiire ja (töö)stressi täis, siis nagu ei jaksa sellistele asjadele mõeldagi. Peale lõputöö esitamist on mul vaba aega küllaga käes ja tegelikult on ka stressitase korralikult langenud (kui kaitsmisele liiga pingsalt ei mõtle). Selline olukord paneb mul kohe mõtted tööle ja tekitab tahtmise midagi sellist teha, milleks enne pole aega ega energiat olnud. Olin saiategu enda peas nii kaua edasi lükanud, et kui lõpuks vaba aeg käes oli, siis vist vanast harjumusest, lükkasin seda veelgi edasi. Ühel päeval sain aga tõuke siiski tegudele asuda – nägin IG-st Anu saiast isuäratavat pilti ja lahke inimesena saatis ta mulle koheselt ka retsepti. No enam polnud taganemiseks mahti, nüüd tuli tegutseda. 

Teate, saiategu on lihtne! Ainuke asi, millega peab arvestama on korralik ajakulu ja samal ajal ei saa ülemäära palju teste asjadega tegeleda, sest peab pidevalt kella vaatama, millal jälle vaja sõtkuda on. Ma tegin seda kõike esimest korda ja igaks juhuks panin iga kord meeldetuletuse käekellale, et retsepti ja toimimisviisi täpselt jälgida. Mingit spetsiaalselt saiavormi mul kodus pole, seega rändas pätsike tavalisse ümmargusse klaasist ahjuvormi.

Keset küpsemist ma saia ei piilunud ja seda enam oli mu üllatus üüratu, kui saia ahjust välja võtsin – see oli hiiglaslik! 

Terve kodu oli mõnusat saialõhna täis, täpselt nagu lapsepõlves. Mu vanaisa oli pagar ja meil tehti sisuliselt igal laupäeval suur värske sai puuahjus. Kui sai ahjust lauale rätiku alla “puhkama” asetati, siis enne seda lõikas vanaisa alati suure viilu saia küljest, poolitas selle ja need poolikud käärud saime meie õega endale. Külvasime kuuma pehme saiaviilu võiga üle ja umbes sekundiga oli see meil kõhus. Kogu ülejäänud perekond pidi kannatlikult ootama, kuniks sai jahtub, et seda paremini lõigata saaks. Seega, saiateoga seostub mulle ülimalt soe lapsepõlve mälestus ja ma ei tea, kas mu kadunud vanaisa käsi oli siin mängus või mis, aga mu sai lõhnas ja maitses ikka väga sarnaselt sellele, mis oli lapsepõlves.

Sain nii palju hoogu, et võtsin ette ka leivajuuretise tegemise. Nüüd on meil köögis nagu mingi keemianurk, kus leivajuuretis kogub hoogu ja kapsad käärivad juba mitmendat nädalat:

Lisaks eelnevale tuli ette võtta veel üks täiesti esmakordne tegu. Viis nädalat oleme koduses karantiinis olnud ja Kaspari soeng ilmutas juba märke, et kas “lõika mind kohe” või “seo vähemalt patsi”. Minu hinnangul on tal pigem keeruline soeng, kus kukla peal on ehk mõned millimeetrid juukseid ja sujuvalt ülespoole liikudes muutuvad juuksed järjest pikemaks, pealael on juuksed üsna pikas soengus. Ma aimasin kohe, et sellise seongu korrastamiseks on vaja end eelnevalt pisut harida. Ma pole mitte kunagi kellegi juukseid lõiganud ja kui aus olla, siis see protseduur hirmutas mind väga. Tal on käesoleval nädalal mitu videokoolitust ja üsna nadi oleks seal triiksärgi ja nokamütsiga osaleda, sest koduse juuksuri käsi vääratas korralikult. 

Niisiis, hakkasin õppima. Tegin aga YouTube lahti ja vaatasin mitu tundi erinevaid õppevideosid, kuidas mingit efekti lõikusega saavutada. Panin endale isegi tegevused kirja, mida ja mis järjekorras ja kuidas pean lõikama. Kogu kuklaosa tuli teha masinaga, millel oli kokku 4 etappi (erinevad kõrgused ja kuidas neid üleminekuid üksteise sisse sulatada). Kogu pealmine osa tuli lõigata kääridega – kuidas seda aga teha nii, et kõik jääks ühtlane? YouTube on ikka kullaauk küll, seal vist ei ole valdkonda, millele poleks õppevideo tehtud. Kirjutasin kokku 3lk manuaali ja seadsime vannitoa salongiks. Alguses mu käed värisesid ikka korralikult, aga lõpuks läksin juba julgemaks. Masinaga lõikus oli kergem, kui ma arvasin. Kääridega teostatav osa võttis aga tublisti rohkem aega, sest otsustasin alguses vähem lõigata ja hiljem pidin veel ühe korra kõike kordama, et soovitud pikkus saavutada. Mõtlesin, et kui alguses liiga palju võtta ja tulemus jääb veider, siis enam ju lõigatud osa tagasi panna ei saa, parem alustan tagasihoidlikult. 

Juuksurisalong on valmis:

Enne:

KÕIGEST 2h hiljem oli lõikus valmis. Klient jäi rahule ja arvestades seda, et tegemist on mu elu esimese lõikusega, siis ma jäin ise ka rahule. 

Mõnusat nädala algust!