kolmapäev, 9. september 2020

Avastasime suvepuhkusel Florida osariiki


Käesolev aasta on omadega nii pea peal, et ega siin väga imestada ei olegi, et meil oli sel aastal suvepuhkuseks vaid 3 täispäeva ette nähtud. Töiseid kohustusi on mõlemal nii suures hunnikus, et kohati tundus kolm päevagi üsna meelevaldne puhkuseks võtta, aga üleväsimus andis endast juba häälekalt märku ja nii saigi planeeritud pikk nädalalõpp kodust eemal. Kui puhkuseks on väga piiratud aeg, siis meie salarelvaks on see, et kodust tuleb ära minna. Keskkonnavahetus on see, mis aitab esimesest sekundist end puhkuselainele viia ja täpselt seda me ka tegime. Reedel oli plaanis kell 15.00 tööpäev lõpetada ja teele asuda. Mina lõpetasin pisut varem ja pakkisin kiiruga meie asjad kokku. Kasparil oli veel viimane koosolek ja juba olimegi autos ja minekul. Ees ootas 4h autosõitu Florida osariigi läänerannikule põhja poole ehk siis sihtkohaks oli Clearwater (Tampa külje all).

Meie teekond:

Clearwater on tuntud suvitusparadiis mitte ainult ameeriklaste seas, vaid ka üle kogu maailma. Koht on kuulus oma valgete liivarandade ja lõputult päikesepaisteliste ilmade poolest. Statistika järgi peaks seal aastas vaid 4 vihmast ilma olema. Olgugi, et me ise elame samasuguses suvitusparadiisis, olime otsustanud keskkonda vahetada ja miks mitte teha seda teises suvitusparadiisis. Mõeldud-tehtud. Peale kahepäevast kolimist Texasest Floridasse tundus 4h autosõit nagu nohu. Ühtlasi oli see ka esimene pikem sõit meie oma autoga ja pean ütlema, et väga mugav oli. Ilm oli ilus, muusika üürgas, meie üürgasime kaasa laulda, seltskond oli super ja puhkus võis alata.
 



Umbes kell 20 õhtul jõudsime oma hotelli, mis üllatas oma tagasihoidlikkusega, aga me ei lasknud end millestki häirida. Linad ja rätikud olid puhtad, vannituba korralik ja mida muud sul sellest hotellist ikka nii väga vaja. Läksime veel õhtupimeduses ka Clearwateri rannaga tutvuma ja saime väga meeldiva üllatuse osaliseks. Rannajoon on tõeline puhkajate paradiis erinevate kohvikute, kõnniteede ja värviliste tuledega. Parkisime auto ära ja tegime kerge jalutuskäigu rannaribal. Olime kuulnud, et Clearwateri rannaliiv on valge kui lumi ja peen nagu tuhksuhkur ja olgugi, et pimedas oli värvi raske eristada, siis sõrmed surusime küll esimesel võimalusel liiva sisse. Oi, kui mõnus see oli! Ma ei ole sellist liiva kuskil varem tundnud. Oleme viibinud mitmeid kordi Hispaania lõunatipus Tarifal, mis on täielik surfarite paradiis ja kus on meeletult peen liiv, aga see ei suuda võistelda liivaga, mida katsusime nüüd Clearwateris. Ootasime põnevusega juba järgmist päeva, mis pidigi olema rannapäev.

Hommikul suundusime hotelli restorani sööma ja noh, eks me juba aimasime, mis meid ees ootab. Praegusel ajal on hotelli hommikusöögid kõik mitmekordselt pakendatud nö poetoidud, kus maitseelamuse pead ise kõvasti juurde mõtlema... ikka nii kõvasti, et see jäi meie esimeseks ja viimaseks hommikusöögiks hotellis. Jällegi, me ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida ja suundusime randa. Rahvast oli meeletult palju, aga rand oli ka väga suur ja polnud probleemi endale koht leida.


 

 Hiljuti soetatud külmakott on ohtlikult mugav, sest igasugused rannamorsid püsivad seal terve päeva mõnusalt külmana:
Clearwater on kuulus ka oma väga selge vee poolest, aga see osa jäi meil nägemata, sest vee selgus oleneb ilmselgelt ka tuulest ja muudest faktoritest ja olgugi, et meie puhkuse ajal ei olnud kuidagi eriliselt tuulisem, kui muidu, siis vesi just väga selge ei olnud. Küll aga oli vesi soe nagu supp ja igati mõnus. 

Korraga tulid ranna kohale hiiglaslikud pilved ja ma ütlesin Kasparile, et tundub, et me saame siis 25% selle aasta vihmastest ilmadest endale. Ja täpselt nii oligi, mõne hetke möödudes tuli meeletu vihm. Panime oma asjad kiiresti hunnikusse ja jooksime ise sooja vette (nagu tegid ka ülejäänud rannas mõnulejad). Umbes 20 minuti möödudes oli päike jälle väljas ja rannapäev võis täies hiilguses jätkuda. Olgugi, et näole sai pandud spf 50 faktoriga kaitsekreem, oli õhtuks nägu ikka punane nagu peet – Florida päike on terav!

Peale rannapäeva otsustasime sööma minna ja tegime seda mingis täiesti suvalises rannabaaris. Hea lugeja, kui sa veel ei teadnud, siis ilmselt loed sa hetkel maailma kõige suurema mereandide fänni kirjutist. Ma võiks kalast, krevettidest, sushist jms elada. Vanusega on isu mereandide vastu järjest kasvanud, sest, mis seal salata, lapsepõlves oli tuulehaug kõige peenem kala, mis laual oli ja see sai ka nii pooleldi vastu tahtmist ära söödud. Hiljem lisandus nö parematel päevadel punane kala menüüsse ja sellega asi piirdus. Eestis on merannid kallid ja kui teinekord sai restoranis krevetisalatit võtta, siis see oli juba hiiglama suur pidupäev. Ameerikasse kolides avastasin, et nt krevetid (minu suured lemmikud) on poes vägagi soodsalt kättesaadavad ja minu asi oli ainult õppida, kuidas neid küpsetada. Selgus, et tegemist on kõige kiiremini küpseva roaga ja nii ongi, et mu sügavkülmas leidub vaieldamatult igal ajahetkel krevette. See ei tähenda, et ma neid ka restoranis endale ei telliks ja, kus oleks seda veel parem teha, kui mitte suvitusparadiisi rannabaaris? Mõeldud-tehtud. Ega ma siin pikalt ei keeruta midagi – ma sõin oma elu parimaid grillitud krevette. Kõige veidram oli see, et hinnad olid rannabaarid nii madalad, et me pidime kaks korda arvet kontrollima, kas kõik meie tellitud joogid ja söögid sinna ikka lisati.
Peale lõunasööki suundusime hotelli endale kogunenud liivakasti maha pesema peale mida öeldi mulle, et ma end „casualilt“ valmis paneks, sest meil tuleb üllatuslik kohtinguõhtu. No mulle pole sellist asja vaja mitu korda öelda, olin kiiresti valmis kõikjale minema. Olgu öeldud, et mulle jubedalt meeldivad igasugused üllatused. Sõitsime nii umbes 20min ja korraga jõudsime täielikku vihmametsa võlumaailma. Ma ei saanud esimese hooga üldse aru, mis imeline koht see selline on. Olime jõudnud minigolfi rajale, mis oli ehitatud nö vihmametsa teemapargiks. Eriti vahva oli see, et ma olin eelnevatel päevadel Kasparile õhanud, et hirmsasti tahaks alligaatoried oma silmaga ära näha. No võite ühe korra arvata, kes seal vihmametsa-teemapargi ojakeses elasid! Ma muidugi kilkasin nagu väike laps suurest elevusest ja mäng võis alata.

Kohtinguks valmis!




 

Banaanid:
Hiljem suundusime mereäärsesse jäätisekohvikusse ning sealt edasi juba pikale muulile jalutuskäigule. Kohting oli tõesti ootamatu ja teistmoodi, kui muidu ja mulle väga meeldis.
 Väljas oli pilkane pimedus ja aeg-ajalt lõi välk kogu rannajoone valgeks:
 Clearwateri rannajoon:
Ka järgmisele päevale oli meil pikk rannapäev planeeritud, sest peamine eesmärk oli lihtsalt puhata ja tundsime mõlemad, et ei soovigi mingeid erilisi tegevusi teha, kuigi meil olid isegi matkariided kaasa võetud. Tegutsesime lihtsalt sisetunde ja soovide pealt ja see oli õige mõte.

Leidsin pargist ülinunnu skulptuuri "Tüdruk kassiga"
Üllatuslikul kombel oli rannakuurordis parkimisega suuri probleeme. Me oleme sellised inimesed, et kui läheme puhkusele, siis oleme 100% puhkuselainel ja ei lase erinevatel asjadel tuju rikkuda, sest ka puhkusel juhtub teinekord ebameeldivusi, aga kui lased tujul langeda, siis on enda puhkusepäev rikutud. Ka seekord ei lasknud me tujul langeda olgugi, et otsisime ülipikalt kohta, kuhu saaks autot parkida. Parkimismaju oli väga vähe ja enamus nendest täis ja need, kus veel mõned vabad kohad küsiti nii naeruväärselt kõrget hinda, et mul vajus lõug põlvini. Me oleme käinud Miami kesklinnas tipprestoranides söömas, kus on valet parkimiskorraldus ja isegi seal küsiti kogu teenuse eest (rohkem kui) poole vähem dollareid parkimishinnaks, seega rannaparklas maksta pool kätt ja veerand vasakust jalast parkimiseks tekitas väikese bloki, kui aus olla. Sellistes olukordades ei ole küsimus selles, kas sul on see raha olemas või mitte, vaid pigem, kas see asi on ületanud kõik jaburuse piirid või mitte. Meile tundus, et tegemist on väga jabura olukorraga ja kuna kiiret otseselt kuskile ei olnud, siis tundus mõistlik parkimiskohta edasi otsida. Mõne aja möödudes leidsimegi parkla, kus ilmselgelt kohti ei olnud. Ütlesin Kasparile, et rakendame strateegiat, kus sõidame hästi aeglaselt mööda parklat ringi ja ootame, kuniks keegi ikka end minekule sätib. Selline strateegia on meil ka varem toiminud ja toimis väga üsna kiiresti ka nüüd. Parkimistasu oli selles parklas ülimalt soodne ja mure oli murtud.

Miks ma räägin parkimisest? Sest mis seal salata, see on üsna oluline aspekt, kui soovid randa minna. Auto tuleb ju kuskile jätta. Meil siin Fort Lauderdales on see küsimus suurte parkimismajadega lahendatud, ilmaski ei ole parkimisega probleeme ja hind on igati mõistlik. Seda enam tekitas suurt imestust, et Clearwateri rannakuurortis see asi natuke ajahambale jalgu on jäänud.

Üllatus-üllatus ka järgmisel päeval suundusime samasse rannabaari lõunale, sest mul käis peast läbi mõte, et kui eelmisel päeval proovitud krevetid olid maailma parimad, siis ehk on ka minu lemmikpala – lobster (homaar) seal maitsev. Nonii, see oli ametlikult maailma parim lobster, mida ma söönud olen. Aasta tagasi veetsime 2 nädalat Bostonis, mis on sisuliselt merandide-pealinn ja ma sõingi seal kaks nädalat järjest ainult mereande, sest niivõrd maitsev. Clearwateri rannabaari roog tõusis edukalt Bostoni maitseelamuste kõrvale.

Lobsteri saba:
Kreveti-takod (viimase päeva maiuspala):
Õhtul tegime tiiru ka lähedal asuvas Tampa linnas, mis jättis vägagi moodsa, puhta ja väga ilusa mulje.

Esmaspäeval oli aeg asjad kokku korjata ja kodupoole hakata sõitma. Kui aus olla, siis meil oli juba koduigatsus peal küll. Sõitsime mööda rannikut, arutasime elu ja kuulasime head muusikat. Neli tundi möödus kui linnutiivul ja oh, kui hea oli kodus tagasi olla!


Ilusat nädala jätku!

3 kommentaari:

  1. Kas alligaatoreid sööta ka saite?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See võimalus oli, aga me loobusime sellest. Nägime kõrvalt, kuidas seda tehti ja tundus kuidagi julm õrritamine.

      Kustuta
  2. Maile, mis seriaale (kui üldse) sa hetkel vaatad ja mida kindlasti vaadata soovitad? :)

    VastaKustuta