Meie koroona-elu Mehhikos

LAUPÄEV, 13.02

Alates eelmisest esmaspäevast oleme me oma hotellitoas “lukus” olnud ehk siis keelatud on jalga siit toast välja tõsta. 

Koroona-kontor:

Koristajat ilmselgelt meie toas ei käi, seega palusin saata meile mopi, millega ma saaksin igapäevaselt põrandaid puhastada (kogu põrandapind on plaaditud). Öeldi, et neil ei ole võimalik moppi saata. Küsisime igaks kümneks juhuks veel paaril korral, aga seda ei saadetud. Lõpuks, laupäeva hommikul, tuli uksele saatuslik koputus ja ukse taga oli pühas särapaistes hari, kühvel, moppi meenutav seadeldis ja mitmeid antibakteriaalseid puhastusvahendeid. Oi, milline suur õnn! Mida sa hing veel ihkad! Siiani olin igapäevaselt käpuli maas käterätikutega põrandat pesnud.

Lisaks viimasele ja suurimale uudisele – mopi saabumisele – oli reedel ka meil kordustestimine. Üllatuslikul kombel oli minu test endisel negatiivne ja üsna ootuspäraselt Kaspri tulemused positiivsed. Tema enesetunne on stabiilselt uimane ja halb olnud ja ega me ei arvanudki, et see test midagi muud saaks näidata. Nii kaua, kui pole täpset vastust, nii kaua on olemas lootus. Ja siis need lootused purustatakse ja on suur pettumus. Mis seal ikka, tuli oma suur pettumus alla suruda ja valmistuda meeleolukaks nädalavahetuseks:

Vähemalt olid meid ikka laupäevased pannkoogid:

Avastasime Netflixist uue sarja Bridgerton, mille vaatasime vast kahe õhtuga läbi. Sari oli väga hea, aga suureks miinuseks oli tal (siiani) veel vaid 1 hooaeg. Kaspari õde aitas meid aga hädast välja ja soovitas sarja, mille nad ise on juba läbi vaadanud – Modern Family. Ilmselt paljudele tuttav sari, millel on lausa 11 hooaega ja tegemist on puhtakoelise komöödiaga.  Just seda me vajasimegi! Me ise polnud kunagi seda sarja varem vaadanud ja jumal tänatud selle eest, nüüd on meil iga päev mõnus kõhutäis naeru varuks. Tegemist on tõesti naljaka sarjaga, mis aitab koroona-mõtted peast välja viia ning viib meid vähemalt mõneks ajaks nö teise reaalsusesse, kus ei eksisteeri koroonat, karantiini ega hotellituba – jah, palun! Me võtame selle!

ESMASPÄEV, 15.02

Täna oli meil uus testimine. Kasparile tehti mingi peenem test ja mulle tavapärane covid-test. Sain oma vastused kiiresti kätte ja minu tulemus on endiselt negatiivne. Kaspari testi vastuseid lubati alles järgmiseks päevaks. Ootame siis. Meeleolu meie väikeses hotellitoas on üllatavalt lõbus, võiks öelda, et kõige lõbusam viimase kaheksa päeva lõikes. Mõlemad oleme lootust täis ja õhinas.

TEISIPÄEV, 16.02

Vastused saabusid – endiselt positiivne. Meeleolu muutus sekundiga seevastu äärmiselt negatiivseks. Täna algas meil neljas nädal Cancunis ja üheksas päev hotellitoa “vangistuses”. Mis seal siis ikka, tuleb vaid oodata ja loota primat. Eile õhtul ütles Kaspar esimesest korda, et tunneb end paremini ja käisime isegi jalutamas. Kus? Eks ikka ringiratast meie toas.

Suures plaanis on meie jaoks hetkel tegemist vaid suure ebameeldivusega, mentaalse proovilepanekuga. Suureks õnneks tundub, et Kasparil läheb iga päevaga paremaks ja oleme nende õnnelike seas, kes haiglaravi ei vajanud (vähemalt seekord). Hotellis elamine on ebamugavus, ei muud. Ilmselgelt on see väga kulukas, aga me ei pea selle pärast ülemäära palju muretsema, sest oleme viimase kahe aasta jooksul selle olukorra enda jaoks ära lahendanud. Viimastel päevadel olen mõelnud, kuivõrd tänulik ma olen selle eest, et me kahe aasta eest Dave Ramsey avastasime ja oma majandusliku-dieediga alustasime. Praegune olukord on sulaselge näide sellest, millest ka Ramsey on oma raamatutes kirjutanud ja saadetes rääkinud – sa valmistad end ette nendeks olukordadeks, kui ELU tuleb vahele. Täiesti suvalisel ja ootamatul hetkel visatakse sind piltlikult öeldes vette – uju või upu. Praeguses olukorras ilma säästliku mõtteviisi ja säästupuhvrita oleks uppumine kiire ja sellega seonduvat stressi ma isegi ei soovi endale ette kujutama hakata. Mure Kaspari haiguse pärast on piisavalt suur, ma ei taha isegi mõelda, kui sellele lisanduks veel mure raha pärast ja kogunevad võlad. Praegune olukord on heaks näiteks selle kohta, et elus on ilmselgelt asju, mida me ise kontrollida ei saa (nt viirus) ja on asju, mida me saame kontrollida. On üks mure, mille me saame ise oma õlgadelt maha tõsta.

Meie alustasime oma raha-teekonda detsembris, 2018. Ehk siis selleks, et millegi suurega algust teha, ei pea ootama esimest jaanuarit, esmaspäeva või kuu kahanemist. Kõige tähtsam on lihtsalt pihta hakata, ükskõik kui väike see esimene samm on.  See on üks suurimaid kingitusi, mida meie endale ja oma hingerahule teinud oleme eelkõige just sellisteks olukordadeks, kui ELU pressib oma ootamatustega peale. Soovitan palavalt!

Meie majanduslikust dieedist ja rahalisest teekonnast kirjutasin detailsemalt järgnevates postitustes:

Raha I

Raha II - esimene samm hingerahuni

Raha III - laenust vabaks

Raha IV - täielik meelerahu

Raha V - auto

Raha VI - ülejäänud sammud