Pilguheit tulevikku

 

Möödunud laupäeval oli meil oma Miami sõbraga kokku lepitud, et ta tuleb hommikul kella 10-ks meile ja liigume siit meie autoga edasi pisut põhja poole. Juba pikemat aega tagasi ostsime ära piletid oma elu esimesele paadinäitusele ehk siis Palm Beach International Boat Showle. Viskasime kodus nalja, et läheme heidame pilgu tulevikku. 

Ilm oli hirmus kuum ja paate oli oi, kui palju! Muidugi me oleme varem uhkeid jahte näinud, aga üks asi on näha, hoopis teine asi aga neile peale astuda ja lähemalt uudistada – ja seda kõike sai näitusel vabalt teha. Paatidele lasti inimesi uudistama seltskondade kaupa, ehk siis mingit ülerahvastatud tunnet paadil olles ei tekkinud. Ilmselgelt jääbki siinkohal minu sõnadest väheks ja jagan teiega hoopis Kaspari tehtud pilte. Head nautimist!

Siin tegemist tegelikult hoopis nö suure bussiga, millega siinsetele inimestele meeldib ringi reisida. Üks selline buss oli näitusel ja loomulikult me kasutasime võimalust ka sinna sisse piiluda:

Mul oli vaja loomulikult ka kõik uksed lahti teha ja uudistada, mis sees on ja kui palju mahutab ja noh, teate küll - tavaline värk vist naistel :D

Nüüd aga seadsime sammud vee poole, kus meid ootasid suuremad paadid ja vaatamisväärsused (loe: luksusjahid):

Suur valge katusega hoone vee peal on ujuv baar ja seal tuli ilmselget teha ka esimene peatus. Kokteilid käes - nii, nüüd palun uhkeid paate!

Meil Kirstiga oli tarvis muidugi otsejoones, et meist uhkel paadil pilti tehtaks:

Järgmine juba suurem jaht ja mis seal salata, me nautisime ikka olukorda väga!

See oli näituse kõige suurem laev:

Mina armusin aga hoopis ühte katamaraani, mis mitte üks gramm vees ei kõikunud ja see mulle meeldis:

Igale maitsele midagi:

Peale paadinäitust käisime akusid laadimas. Päike oli meid korralikult küpsetanud ja ma tundsin, et mu patarei on täiesti tühjaks saanud. Kirsti pakkus välja ühe restorani, kus olevat väga head toidud ja me ei lasknud seda endale kaks korda öelda.

Kui akud olid täis laetud, siis istusime autosse ja mõne aja möödues Kaspar küsis, et mida me järgmiseks tahaksime teha. Meie tahtsime midagi ilusat ja natuke istuda, seega sõit mööda rannariba tundus täiesti ideaalne. 

Päev oli aga alles poisike ja kodulinna tagasi jõudes otsustasime auto ära parkida ja Kirstile ühte eriti mõnusat kohalikku baari/restorani tutvustada, kus kokteilid on head ja mereannid veelgi paremad. Mina tellisin kaheksajala ja olgugi, et olen seda varem söönud, siis see oli tõeline maitseelamus:

Seltskond oli hea, juttu jätkus kauemaks ja mis sa hing veel tahad. Laupäev venis lõpuks päris pikale. See oli nii mõnus päev, kus kõik kulges loomulikult ja üks tegevus järgnes teisele, ilma liigselt midagi planeerimata. Ainuke planeeritud tegevus oli paadinäitus ja üsna loogiline oli ka mingil hetkel lõunale minna, aga selline ülejäänud vaba kulgemine on vahepeal nii uskumatult mõnus.