Uudiseid

 

Nonii sõbrad, alustuseks minge tehke endale üks suur tassitäis kohvi ja seadke end mõnusalt sisse. Mul on igasuguseid uudiseid jagada, seega siin võib pisult pikemalt minna.

Alustan eelmise nädala sündmustega. Miamis on üks kuulus sushi restoran, mille mini on Sushi Garage. Olen kuulnud, et tegemist on linna parima sushiga, aga ise ma sinna pole jõudnud, seega ei osanud sellest uudisest rohkem midagi arvata. Nüüd aga selgus, et meie enda linnas ja lausa meie kodu lähedal avatakse sama restorani laiendus ehk siis teine Sushi Garage. Enne restorani avamist on aga kombeks teha selline “prooviring”, mis tähendab seda, et üheks õhtuks on koht avatud vaid kutsetega inimestele (tavaliselt omanike pereliikmed, sugulased ja sõbrad). Kutsetega inimesed löövad end lille ja tulevad häid toite maitsma, restoran ise aga saab korraliku ülevaate sellest, kuidas toidud inimestele maitsevad ja kas meeskond/köök jne on 100% avamiseks valmis.

Selgus, et meie linna Sushi Garage´i üks omanikest ja peakokkadest on minu sõbranna (meie majas elava eestlase) mehe sugulane ja, et nad said kutse sellisele õhtule. Neile öeldi, et nad veel kaks sõpra kaasa kutsuksid ja nad kutsusid meid – jess! Mulle ei pea “sushi” kaks korda ütlema, sest tegemist on mu kõige lemmikuma toiduga maailmas. Tõsi, Kaspar ei arva sushist midagi, aga menüü oli niivõrd mitmekülge, et ka tema sai hea toiduelamuse osaliseks.Lisaks oli seltskond ja kogu õhtu väga lõbus. Nüüd siis aga (ja suurtel sushisõpradel soovitan järgnevaid pilte vaadata nt võileivaga koos, sest kõht hakkab momentaalselt korisema) nautige toidukunsti.

Minu imeline kokteil:

Sashimi oli nii imeline, et hambad said täielikult puhata - kõik sulas suus!

Liivimaa "suurim" sushisõber:

Marineeritud kaheksajalg:

Pelmeenid kanalihaga:

Triinu imeline kokteil:

Jaapani jäätis:

Rebitud ribilihaga fritüüritud pelmeenid - jumalikud!

Õhtu üllataja: kammkarbi tacod. Üks imelisemaid roogi, mida mul on õnnestunud oma elus proovida:

Nuudlid veiselihaga:

Mina ja Triin:

Ma ei tea, kas selline asi nagu toidupohmell on olemas, aga ma olen kindel, et mul oli see reedel. Hommikusööki suutsin alles lõuna ajal süüa ja energiatase oli täpselt null. No olgem ausad, eelmisel õhtul sai korralik hunnik toitu ära proovitud!

🍜  🍣  🍤

Oli teada, et laupäeval tuleb tavapärasest pisut jahedam ilm (21-22 kraadi) ja see andis meile idee minna matkama. Valisin välja mitu erinevat matkarada ja sõelale jäi üks põnev rada. Sõitsime oma kodulinnast Fort Lauderdale´ist Key Biscayne saarele välja, parkisime auto sinna ära ja hakkasime mööda matkarada nö Miami poole kõndima.

 Rada kulges alguses mööda rannajoont, seejärel läbi metsa ja lõpuks üle suure silla. 

Eemalt paistab Miami:

Kui olime silla ületanud, siis tundsin, et jalad surisevad ja kõht koriseb – oli aeg pausiks. Silla vahetus läheduses asus üks väikene rand, kus olid mitmed istumisalad. Seadsime end ühe laua äärde ja pakkisime oma kaasa tehtud võileivad lahti. Ma ei tea, kas asi oli värskes õhus, pikas matkas või kuu asetuses, aga ma polnud nii häid võileibu ammu söönud!

No teate isegi seda tunnet, kui lõuna on peetud ja jalad on väsinud ja tuleb hakata tagasi sammuma ja sa tead täpselt, kui pikk tee on ees. Meie suureks üllatuseks kulges tagasitee oodatust kiiremini. Nägime tohutult palju iguaane ja erinevaid suuri liblikaid. Seltskond oli hea, juttu jätkus ja jalad muudkui viisid autole lähemale. Autosse jõudes näitas käekell ligi 10km ja jalad andsid häälekalt tunda, et kell valetab ja tegelikult läbisime 113km.

Miami:

Miami Beach:

Kui õhtul koju tagasi jõudsime olime mõlemad totaalselt läbi omadega, aga jube mõnus oli ka samal ajal. Ahmisime õhtusöögi ühe hingetõmbega sisse, panime mõnusa filmi peale ja tõmbasime diivanile kerra – milline suurepärane laupäev!

🏃  🏃  🏃

Olen viimased nädal aega hoogu ja julgust kogunud, et nö päris trenni minna. Mu kiropraktik andis lõpuks ometi rohelise tule koormust tõsta ja seda ma olin oodanud. Pühapäeval tegi Kaspar ettepaneku võtta trennimatid kaasa, sõita mõnda ilusasse kohta ja seal koos treenida. Ostsime eelmise aasta kevadel ühe väga tõhusa treeningprogrammi, mille järgi mina sain küll kahjuks vaid kaks kuud treenida enne, kui seljahädad mind maha murdsid. Kaspar on aga terve aasta selle järgi treeninud ja programmiga äärmiselt rahul. Lõpuks ometi, üle 10 kuu, sain ka mina taas programmiga liituda. Olen viimased 6 nädalat pidevalt koormust tõstnud ja igapäevaselt oma sõbrannaga tempokalt kõndimas käinud ning võimelnud, aga ma polnud julgenud veel nö päris trenni teha. Nüüd aga oli aeg seda olukorda muuta.

Täiesti imeline! Jah, ma ei jõudnud kõiki asju teha ja ma ei saa veel osasid harjutusi teha, mis hõlmab kere pöördeid jms, aga sellest hoolimata ma sain teha trenni ja see tunne oli i-me-li-ne!

Esmaspäeva hommikul vaatas arst mu olukorra üle ja ütles, et taastumine on lausa silmaga märgatav ja edusammud väga head. Jess! Päeva parim uudis!