Jõuluaeg

Eelmisel aastal tulin siia detsembris, kui linn oli juba kenasti jõuluehtes. Võtsin Eestist kaasa jõululina, kuid meil ei olnud esialgu mitu nädalat lauda. Vahetult enne jõululaupäeva saabus söögilaud ja saime lina kenasti peale laotada. Walmartist ostsime ka jõulutähe keset lauda ja sellega kodu kaunistamine piirdus. Ega polnudki suurt midagi kaunistada, sest meil polnud mööblit ka eriti rohkem kui söögilaud ja kaks tooli (pilte saab meenutada SIIT). Iseenesest väga hea lihtne.

Sellel aastal on elamine mööblit täis ja mina võtsin suuna poodi, et osta jõulukaunistusi. Kuna veedame pühad reisil olles, siis plaanisime, et suurt kuuske koju ei hakka tooma. Küll aga ei tähenda see, et kuuske meie koju ei tule. Käisin koos Merliisiga mööda poode ja ütlesin, et vajan tillukest kuuske teleka kõrvale kapile. Merliis osutas armsale väikesele kuusele, mis oli kunstlumega kaetud. Vaatasin kuuske ja tundus vägagi sobiv ainult, et midagi oli puudu – ehted. Kust aga leida tillukesele kuusele veel väiksemad ehted? Ütlesin veel kõval häälel välja, et tillukesed punased kuulid sobiksid maru hästi. Merliis vaatas veidi veel poes ringi, tõstis riiulilt karbi ja küsis: ”Näiteks sellised?” No pole võimalik! Täpselt sellised kuule ma mõtlesingi. Kodus monteerisin pallid niidiga kuuse külge ja kuusk saigi ehitud. Midagi oli siiski nagu veel puudu. Muidugi, elektriküünlad! Aga kui kuusk on ise 40cm pikk, siis oleks vaja ka miniatuurseid küünlaid. Lõin Amazoni lahti ja seal nad olid. Nimelt on meie majas üks ainuke reegel ja see on küünalde põletamise keeld. Nii saigi elektriküünalde abiga toodud koju sära ja hubasemat valgust. Mõned pinet-näpet jõuluasjad leidsin veel ja kodu saigi kaunistatud. Endal on hirmus suur jõulutunne sees küll juba ja kuulan u 2 nädalat ainult jõulumuusikat. 

Kuuseke enne tuunimist:

...ja juba jõulusäras

Elektrituled, mis kuusest üle jäid viisin teleka tagant teisele poole ning asetasin klaasist lillevaasi:

Eestist saadetud küünalt me kahjuks põletada ei saa, aga õnneks lõhnavad Joiki küünlad ka ilma põletamata lausa imeliselt:

Praegusel ajal on ka ülimõnus käia posti toomas, sest täna ootas ees näiteks selline kopsaks üllatus:

Mingil õhtul nädala sees tegi Kaspar ettepaneku, et läheks munalikööri kuskile maitsma. Mida sa muud ikka teisipäeva õhtul teed? Nii sättisimegi end valmis ja seadsime sammud ühe restorani suunas, mis asub meie kodu läheduses, aga kuhu me polnud veel jõudnud. Tegemist on kuulsast The Big Bang Theory sarjast pärit tuttava The Cheesecake Faktory ketiga. Läksime sisse ja uurisime, kas neil munalikööri ka pakutakse. Ei pakutud. Kelner ütles kiiruga, et kohvi ja teed ja kakod on neil küll. Noo… sest need on põhimõtteliselt samad asjad, mis munaliköör? Me ei lasknud end kohvi või teega eksiteele juhatada ja tellisime munalikööri puudumisel kaks suuremat sorti mojito kokteili. Mõtlesime, et mida me siis tähistame? Jõuluaega muidugi ja teisipäeva, miks ka mitte. Atmosfäär oli väga mõnus ja otsustasime ka ühtlasi juba õhtustada kui me juba seal olime. Tellisin omale üsna isuäratava välimusega prae ning kui üks perekond meie kõrvallauda istus, siis küsis pereema, et mille ma täpsemalt tellisin, ta tahab juba välimuse põhjal otsustades ka sama prae tellida. Mina kiitsin takka, et telligu muidugi.

Samal õhtul vahetasime ka oma mobiilioperaatorid välja. Eks siin ole sarnaselt Eestiga nii, et osadel operaatoritel on levi parem ja osadel nagu eriti polegi seda. Meie siiani väga kurta ei saanud millegi üle kui siis ainult selle pisasja üle, et levi polnud. Isegi kodus mitte. Kuna siin väga palju helistamist ei olnud, siis ülemäära see meid just ei häirinud. Rohkelt helistamist on nendel perioodidel, kui Kaspar on tööreisil, siis on üsna tavapärane, et helistame õhtu jooksul 3-4 korda ja kui viimasel korral pidin ma akna all vildakas asendis seisma ja aeg-ajal ringi tammuma, et elutoas midagi kuulda telefonist, siis otsustasime, et okei, vahetame selle õnnetu operaatori välja. Siiani oleme väga rahul, kuigi meile on endiselt arusaamatu, miks Ameerikas on igakuine telefonitasu (võrreldes Eestiga) nii kallis. Siin on paketid nagu Eestiski, et räägid piiramatult, saadad gaziljon sõnumit, surfad internetis ja maksad selle eest x summa kuus. Kui see x summa oli Eestis minu puhul 10 eurot, siis siin on see kuus korda kallim (ja meie valisime ühe soodsama paketi pakutavatest). Kusjuures televiisoriga on sama lugu. Selleks, et saaksid telerit näha ja, et sul kodus internet oleks, pead välja käima u seitsmekordse summa võrreldes Eestiga.

Järgmine päev oli tööpäev nagu iga teinegi. Tegin u kell 10 kohvipausi ja suundusin oma kohviga diivanile. Armastan pausi ajal teinekord lihtsalt silma puhata ja kohvi diivanil juua ja niisama lakke põrnitseda. Korraga kuulsin mingit imelikku heli. Vihm? Rahe? Vaatasin aknast välja ja pidin oma kohvi põrandale lajatama. Meie aias pika palmi otsas kõikus mees. Tegemist oli aednikuga, kes palme mootorsaega pügas ja see vaatepilt oli äge! 

Enne:

Pärast:

Nädalavahetus tõotas tulla vägagi imeline, sest esiteks, laupäeva hommikul avati meie jõusaal. 16 pikka nädalat ootamist sai lõpuks ometi läbi. Olin nagu väike laps laupäeva hommikul kell 8 üleval, tahtsin ära süüa, söögi ära seedida ja trenni tormata. Nii olimegi varakult oma pannkookidega ühel pool ja seadsime sammud saali poole. Küll oli mõnus taas tuttavas ja koduses saalis trenni teha ja seda tegime kohe mõnuga ja kella vaatamata. Etteruttavalt võin öelda, et pühapäeval ei olnud meie kehal lihaseid, mis poleks valusad olnud ja täna, esmaspäeval, on olukord veel valusam, aga teate, see valu on tegelikult mõnus. Nagu oleks esimest korda elus trenni lastud.

Ja teiseks, oli õhtuks oodata külalisi, et ühiselt teha jõulusöömine:

Saime kingituseks nii uhke lõikelaua, et ma pole kindel, kas raatsingi selle töösse võtta:

Mõnusat jõuluaega kõigile!

Jõuluaeg on imede aeg ja meie jõuluime oli ühel hommikul ärgates üsna lumine. Viimati sadas Houstonis lund 2010. aastal, seega võib tänavust lund (mis kestis kokku küll pool päeva, sest õhtuks oli lumi sulanud) korralikuks jõuluimeks pidada küll :)

Maile

Patuvaba magustoit

Leiutasin ühe väga mõnusa tervisliku magustoidu, mis on tegelikult vägagi magus.

Vaja läheb:

150gr proteiinikohupiima või maitsetamata jogurtit või maitsestamata kreeka jogurtit - ilma suhkruta

Veerand kuni pool mangot või pool banaani

1tl mandilaaste või muid meelepäraseid pähkleid

1tl agaavisiirupit

Aseta kohupiim kaussi. Püreesta saumikseriga mango või banaan ja aseta püree kohupiimale. Lisa peale pähklid ja nirista peenelt üle agaavisiirupiga. Naudi kohe!

Mis see agaavisiirup on?

Agaavisiirup on magustaja, mida toodetakse Mehhikos kindlatest agaavikaktuse liikidest, millest tuntuim on sinine agaav (agave tequiliana):

Agaavisiirup on madala glükeemilise koormusega magustaja. See sisaldab peamiselt fruktoosi vormi inuliini, mis imendub organismi aeglaselt ja ei avalda veresuhkrule kuigi kiiret mõju. Lisaks suhkrutele sisaldab agaavisiirup kaaliumi- ja magneesiumiühendeid ning mõningaid mikroelemente. Fruktoosi tarbimist võib pidada tervislikuks, kui seda teha mõõdukas koguses. Fruktoosi eelised valge suhkru ees on esiteks madalam glükeemiline koormus ning teiseks asjaolu, et fruktoos ei soodusta kuigivõrd halbade bakterite ja pärmseente kasvu soolestikus. Agaavisiirupit võib kasutada mee asemel, kuna tal on sarnaselt vedelale meele magus maitse ja veniv koostis.

Info pärineb lehelt: http://www.vianaturale.ee/agaavisiirup

Samal lehel saab tutvuta ka siirupi hindadega (müügil pea kõikides suuremates toidupoodides ka Eestis).

Ise kasutangi agaavisiirupit mee asemel laupäevaste pannkookide peal ja teen sellega ka ise müslit (retsepti leiate siit).

Head maiustamist!

Maile

Tahavaatepeegel

Detsembrikuu on oma olemuselt tagasivaatamise kuu möödunud aastale ja eelmise postituse jätku või lisana panin kirja mõned punktid, mis minu jaoks on aastal 2017 oluliselt muutunud:

1.      Olen muutunud julgemaks. Ma kartsin alguses inglise keeles suhelda, kartsin eksida ja kõlada imelikult või hoopis valesti. Enam seda hirmu ei ole ja see on super! Räägin endiselt aiateibaid kui tahan kiiresti midagi selgitada või ei tule teinekord vajalikud sõnad meelde või on ajavormid valed, aga sel kõigel pole tähtsust. Selge on see, et mida rohkem rääkida, seda ladusamaks ja paremaks läheb keel ja olengi sellest lähtunud. Samuti pole enam ka probleemi mingites kohtades üksinda käia (nt kolmapäeval oli maja jõulupidu ja kuna Kaspar viibis nädala esimeses pooles Floridas, siis läksin üritusele üksinda. Väga tore oli, sõin head sööki ja tutvusin ühe armsa Indiast pärit naisega). Vanasti ei tulnud kuskil üksinda osalemine kõne allagi, välistatud, oleksin ennem ilmselt oma mütsi ära söönud, kui kuskile peole üksinda läinud.

Jõulupeol oli ka korralik õhtusöök:

Lisaks olen muutunud kõvasti julgemaks ka köögis. Varem ei olnud mul aega, tahtmist ega ka erilist huvi ja julgust midagi uut katsetada. Siin olen selle enda jaoks avastanud ning rolli mängib kindlasti ka suur köök, kus on hea toimetada. Olen katsetanud mitmeid uusi retsepte ja viimase aja kõige suurem õnnestumine on Merliisiga koos tehtud hapukapsad, mis said lausa imelised! Aasta eest poleks ma elus uskunud, et hakkan ise hapukapsaid tegema või proovin seapraadi valmistada. Minu jaoks on avanenud päri suus maailm köögis ja see on põnev!

2.      Olen õppinud hindama seda, mis enne oli justkui enesestmõistetav (nt sõprade füüsiline kohalolu igal hetkel). Mul ei ole lugematul hulgal sõpru, aga need kes on, on väga kallid ja lähedased. Olen arvamusel, et selles valdkonnas on kvaliteedil kindlasti kandvam roll kui kvantiteedil. Toon ühe näite: ülikooli esimesel kursusel sain endale erilist mõnusad sõbrannad, kellega tegime sellest ajast saadik sisuliselt kõike koos (käisime loengutes koos, õppisime eksamiteks, pidutsesime, tegime trenni jne). Meie neljase pundi (Meie Klubi) sõprus on kestnud tänaseks päevaks 9,5 aastat. Kohe esimesel aastal (2008) tegid sõbrannad mulle sünnipäeva puhul üllatuspeo. Oli sünnipäevaõhtu, mina sõin oma ühikas kiirnuudleid ja korraga oli punt ukse taga koos söökide, vilede ja lippudega. Meie seltskonna kokk Maret küpsetas mulle sünnipäevatordi. Sealt edasi sai justkui traditsiooniks, et Maret oli igal mu sünnipäeval just tordiga kohal. Sel aastal juhtus esmakordselt, et arusaadavatel põhjustel Maret koos tordiga mu ukse taha ei ilmunud. Küll aga kerge viivitusega leidsin postkastist imearmsa ja täpselt 10-sse kaardi:

Värvilise kunstiteose autor on Mareti 4-aastane poeg:

 Leidsin ühe ainsa foto sellelt samalt esimese aasta üllatuspeolt 9,5 aastat tagasi. Fotol olen mina ja Maret:

Siin on Meie Klubi terves koosseisus. Aasta oli 2011 ja peale sessi tundus ainuõige mõte sõita Mareti ämma juurde ja teha korralik kelguturniir pööningult leitud 80ndate stiilis riietusega. Igasuguseid selliseid ettevõtmisi tegime ülikooli ajal ikka päris palju:

Kui olete leidnud endale head sõbrad, siis tasub neid hoida nagu kulda ja enesestmõistetavusega pole siin midagi pistmist.

3.      Olen (oleme mõlemad) väljunud täielikult oma mugavustsoonist ja teate mis, see on nii äge! Keegi kirjutas hiljuti, et elu kõige paremad asjad juhtuvad üldjuhul alati mugavustsoonist väljas. Olen sellega 100% nõus! Loomulikult ma ei mõtle siin seda, et 24/7 peab pea ees tundmatusse hüppama. Pigem seda, et kui ikka aastast-aastasse on samasugune või siis väga sarnane elurütm ja tundub, et mitte midagi põnevat ei juhtu, siis tuleb diivanilt üles tõusta ja midagi ette võtta. Olen enam kui veendunud, et keegi pole vanaduspõlves mõelnud midagi taolist: “Kahetsen, et liiga palju reisisin! Oleksin pidanud rohkem aega tööl/kodus diivanil veetma.” Mugavustsoonist väljumine võib tähendada ühe jaoks reisimist, teise jaoks uue keele õppimist, kolmanda jaoks esmaspäeva õhtul kinno ja restorani minekut (sest ta ei tee seda mitte kunagi nädala sees), neljanda jaoks koolitusele minemist oma vabast ajast peale tööpäeva, viienda jaoks elukoha vahetust. Need asjad ei pea olema ebamugavad, küll aga teistsugused, mida tavapäraselt ei tee, mis panevad vere käima ja tekitavad elevust ja annavad elule vürtsi.

Paar nädalat tagasi ütles mu kursusekaaslane hispaania keelest, et tema elu kõige suurem mugavustsoonist väljumine oli sellele kursusele tulek aasta tagasi. Ta kartis nii, et jalad värisesid, sest polnud kunagi varem üksinda sellist asja ette võtnud (ta on 38 aastane naine). Kartsin ise täpselt samamoodi sinna minna. Sellest on möödunud aasta ja nüüd plaanime kogu grupiga üheskoos järgmise aasta kursust võtta, sest meil on nii vahva grupp, et keegi ei taha sellest loobuda. Kõik naudivad iganädalasi kohtumisi.  Mina käin igal nädalal peale keeletundi oma pinginaabri Annega koos lõunal, kus saan heas seltskonnas ka oma inglise keelt lihvida, nii saan justkui kahe erineva keele (hispaania ja inglise keele) kursuse ühel päeval kätte.

Keelekool jõulurüüs:

Keelekooli fuajees on näitus laste meisterdatud piparkoogimajadest:

Mu õde läks õppima inglise keelt hoolimata sellest, et tal on täiskohaga töö ja nelja aastane aktiivne poeg. Ta ütles, et astus oma mugavustsoonist täielikult välja, sest kardab inglise keeles suhelda (kuigi on seda õppinud) ja tundis, et peab sellega tegelema, sest tema töö nõuab tegelikult inglise keeles suhtlemist ja tal on kõrini sellest hirmust, mida ta terve elu on võõrkeeles rääkimise ees tundnud. Tema puhul tähendab kogu ettevõtmine seda, et keelekursuseks õppimine toimub uneajast, kui poeg magab ning kursus ise toimub samuti varajasel hommikutunnil enne tööpäeva algust, sest õhtusel kursusel poleks tal võimalik osaleda. Müts maha, see on alles mugavustsoonist väljumine!

4.      Naudime oma elu. Kuna siin elades pole mul tervisega probleeme, siis annab see suurepärase võimaluse vaba aega kvaliteetselt veeta ja seda nautida. Öeldakse, et kui pole tervist, siis pole sul mitte midagi. See on kõige õigem lause, mida üldse olen kunagi kuulnud. Eestist ära kolides olin ikka päris sügavas augus. Ma ei tea, kas see oli depression, aga ülekoormus ja suured tervisemured viimase paari aasta jooksul tegid oma töö. Ma ei nautinud enam midagi, sest kui sul pidevalt kuskilt valutab ja tahaksid ainult pikali olla, siis mida siin nii väga nautida ikka on. Siin olen justkui uuesti sündinud. See rõõm ja vabadus teha trenni, käia jalutamas, käia kinos, reisida- teha, mida iganes soovid, millal iganes soovid nii, et see ei sõltu su tervislikust seisundist, on ülim õnn. Ma vist sain nii suure hoobi oma tervisehädadega, et ei võta ilmselt enam mitte iialgi enesestmõistetavalt seda, et olen terve ja saan kõiki neid asju nüüd teha. Näiteks laupäeval nautisime lihtsaid rõõme: käisime jalutamas, lõunatasime väljas ja nautisime kinos uut filmi. Need on sellised lihtsad asjad, mida ei saa nautida kui enesetunne pole korras.

Laupäev:

Hea film, soovitan!

5.      Olen sportilikum ja tervislikum kui varem. Oma rolli mängib selle punkti juures kindlasti hea tervis, mis lubab igal ajal trenni teha. Teine üsna tugev aspekt on spordisaali olemasolu. Meie maja esimesel korrusel asub jõusaal, mis on elanike kasutuses 24/7. Spordisaali pääseb spetsiaalse kiipkaardiga, seega pole võõral tänavalt sinna asja. Kui ainuke pingutus trenni tegemise juures on see, et tuleb peale tööpäeva lõppu vaid spordiriided selga panna ja kolm korrust trepist alla kõndida ja oledki saalis, siis on lausa lust trenni teha. Loomulikult on vahel tunne, et lihtsalt ei viitsi või ei jaksa, aga üldjuhul ei ole see siin mitte kohustus vaid puhas rõõm. Eelmisel aastal sain sünnipäevaks nutika käekella, mis mu päevased liikumised on kenasti salvestanud. Olen igakuiselt ka kokkuvõtlikud andmed enda jaoks kirja pannud:

 Kokkuvõte on tehtud kuude lõikes. Sammud = terves kuus läbitud sammude summa; km = terves kuus läbitud kilomeetrid; kcal = terves kuus läbitud kalorite hulk; daily act. goal = päevas täidetud aktiivsuse näit protsentides.

Nagu juuresolevalt pildilt näha võib, siis auto puudumine ja trennisaali olemasolu mõjub kondimootorile hästi. Võrdluseks on just nt Eestis veedetud aeg (nt august), kus auto oli pidevalt tagumiku all ja trenni tegemiseks pidi vahel ilma trotsima ja end erinevatel terviseradadel punnitama. Suvel pole seegi teab, mis pingutus, ent siiski (nt kui vihma sajab). Kohe korralikult võttis läbitavat vahemaad vähemaks. Eestis võtsin kogu seda trennivärki üldse lõdvemalt ja tegin korralikku trenni u 2x nädalas. Siin on ülim eesmärk läbida igal nädalal 50km (ei õnnestu alati kahjuks). Kuu on minu jaoks õnnestunud kui läbitud on 190 - 200km. See teeb ümmarguselt 6-7km päevas, mis annab hea enesetunde ning tervisliku vormi ja peeglisse vaadates on endal hea tunne. Ilma pingutuseta see siiski ei õnnestu ja niisama täis ei tiksu. Mind on “õnnistatud” ka korraliku puusaga ehk siis iga koogitükk maandub puusadel ja jääb sinna nii kauaks kuniks see on trennisaalis ära sulatatud. Kook mulle aga meeldib ja seega tuleb jooksulinti kulutada.

Toitumise osas oleme mõlemad siin samuti tunduvalt tervislikumaks muutunud. Teen igapäevaselt kodus süüa ning toidumenüü teeme üldjuhul viieks päevaks korraga valmis. Käime korra nädalas (pühapäeviti) toidupoes ja nimekirja ning ette koostatud menüüga on seda väga mugav teha. Laupäev on alati selline “vaba” päev, kus sööme seda mille järgi isu on ja tavaliselt kuskil väljas. Terve aasta jooksul on vast mõnel üksikul laupäeval tulnud ette kodus kokkamist. Laupäevad on ka need päevad, kus lubame vabalt seda, mille järgi isu on. Pühapäevad on sellised vaatame-jooksvalt-kuidas-teeme ehk siis tavaliselt käime lõunatamas ühes toidukohas, kus pakutakse vaieldamatult maailma parimat kana ja õhtusöögi valmistame juba kodus. E-R on menüü üsna tervislik ja mitmekesine (kui välja arvata need reede õhtud kus käime kuskil väljas).

Kaunist nädalat!

Maile

Terve aasta Texases

Täpselt aasta tagasi 8.detsembril puutusid mu jalad esmakordselt Ameerikat. Ise polnud riiki veel näinudki, aga kohe kolisin sisse (samamoodi ka Kaspar paar kuud enne mind). Ka paljud tuttavad tegid sarnase märkuse enne kolimist. Tõepoolest, eks ta üks hulljulge ettevõtmine oli, aga nagu öeldakse, kes ei riski, šampust ei joo!

Esimestel kuudel oli asi šampusest ikka väga kaugel. Kaspar tuli Houstonisse oktoobris (2016) ja mina pidin kahe kuu möödudes järgi lendama. Kohe päris alguses sai selgeks, et me ei osanud distantsilt kõigega arvestada ning komistuskive oli ikka mõnuga ees. Ei osanud me aimata, et see kolimine niivõrd kulukas on või, et linnakaardilt võivad vahemaad hoopis teised tunduda. Polnud me ju kumbki selliste mõõtmetega linnas varem viibinud nagu seda on Houston. Nii saigi Kaspari esialgne hotell valitud pärapõrgusse ja... tegelikult te teate seda kõike. Kõik need kirjad, mis ta meile koju kirjutas on blogis kenasti olemas ja teil kindlasti ka läbi loetud. Ma ise ei suuda neid enam kahjuks lugeda, ega liigselt isegi meenutada, sest mul tõuseb klomp kohe kurku. Mul on nii kahju, et Kaspar pidi selle kõik üksinda läbi tegema ja see alguseaeg kui mina juba siin olin, ka see muudab mind eriliselt emotsionaalseks. Ilmselgelt suured muutused ei saagi olla liiga lihtsad ja küllap olen mina ise ka keskmisest tundelisem.

Houstoni kesklinn

Raske algus on selles osas muidugi hea, et hiljem oskad väga paljusid asju kõrgemalt hinnata, millele enne ei osanud mõeldagi. Eestis elades võtsime väga enesestmõistetavalt, et meil on auto, millega liigelda ja nt toidupoes käia. Siin meil autot ei ole ja igapäevased käigud tuleb enda jaoks läbi mõelda. Samuti oli Eestis nii loomulik, et pere ja sõbrad on käe-jala juures. Jällegi, siin on olukord teine, kuid pisut teises võtmes kui oleksin osanud seda aasta eest aimata. Eestis elades me perega päris igapäevaselt ühenduses ei olnud, siin aga küll. Puudust tunneme muidugi füüsiliselt kohalolust, aga oleme tehnika võimalusi maksimaalselt ära kasutanud ja olukorrast parima võimaliku välja pigistanud. Ka sõpradega suhtleme regulaarselt ja minu hirmud selles vallas on üsna asjatud olnud õnneks.

Siia kolimine on meid endid kindlasti lähedasemaks muutnud ja võrreldes Eestis elamisega, tülitseme oluliselt vähem. Oleme alati olnud paar, kes tülitseb tegelikult üsna palju (minu arvates). Ilmselt on asi selles, et meile kummalegi ei meeldi asju enda sees hoida ja kui ikka midagi käib närvidele, siis ütleme selle välja, tülitseme, karjume kui vaja ja siis lepime ja asi on lahendatud. Kui asjad on korras, siis on kõik korras, ei ole nii, et ühe asja lahendasime ära ja mingi kolme aasta tagune jama jäi ikka hingele kripeldama. Ma ei tea, kas asjade kohene “ära tülitsemine” on hea või halb, aga meil on see nii alati olnud ja on nagu toiminud ka. Siin elades oleme vist ainult ühe korra suurelt tülitsenud, kui õigesti mäletan. Siin nagu pole väga palju, mille üle sõdima hakata. Olen vist ise ka rahulikumaks muutunud, sest meie tülid saavad 99,9% juhtudel minust alguse - võtan mingi teema üles ja läheb lahti! Kaspar on väga rahuliku meelega ja üldjuhul kuulab mu kisamise ära ja kui ta lõplikult endast välja ajan, siis karjub natuke vastu ka. Mu temperament ja emotsioonid väsitavad mind ennast ka vahel ära, seega ma polegi lõpuni aru saanud, kuidas ta vastu on pidanud kõik need aastad, aga nagu öeldakse - vastandid pidavat tõmbuma.

Päris palju muutus ka peale abiellumist. Seda on isegi natuke kummaline mõelda, sest olime enne abielu juba kümmekond aastat koos olnud ja ma ei kujutanud ette, et nt tunded või arusaam kooselust võib veel kuidagi muutuda. Tegelikult saab ja päris palju. Peale abielu muutus see ühtsuse tunne kuidagi märgatavamalt tugevamaks. Kui enne oli nii, et arvestasid igal sammul küll teisega, aga enda vajadused olid ka ikka väga olulised, siis abiellumisest alates on ka see muutunud, kuidagi väga loomulik on seada oma teine pool igapäevaelus ette.  Kaspar on alati minu vajadused enda omadest kõrgemale seadnud, temal vist selles osas suurt ei muutunud. Mina olin varemalt ikka oluliselt isekam. Kõige õigem sõna sellele on vist peretunne ja küllap siia kahekesti kolimine ja võõras olukorras vaid teineteisele lootmine on seda ka omajagu võimendanud. Ilmselt pühendasime seetõttu ka päris palju aega ja energiat kodu valimisele, sisustamisele ja korteri koduks muutmisele, et meil oleks oma mõnus, hubane ja turvaline pesa (ka asukoha mõttes). Usun, et kõik, kes on selle tee ise ette võtnud mõistavad, mida öelda püüan, sest osad asjad tunduvad kodumaal olijate jaoks üsna triviaalsed, aga kui kolid tundmatusse, kus puudub tavapärane turvavõrgustik, siis omandavad need samad asjad vägagi teise tähenduse. Oleme ise valikuga väga rahule jäänud, sest piirkonda, kus elame, peetakse Houstoni linna üheks turvalisemaks. 

Houstoni kodu:

Kui aasta tagasi kolisime, siis ootas ees üsna tühi korter ja melanhoolne meeleolu. Kahetsesin alguses, et olin nõustunud selle kolimise ja kogu selle ettevõtmisega. Küll aga ei tahtnud ma Kasparile seda välja näidata, sest mis kasu sellest oleks olnud? Reedel restoranist koju tulles tuli see kolimine jutuks ning selgus, et ka tema kahetses seda alguses. Küllap me kumbki ei tahtnud teineteist kurvastada ja seda välja näidata. Mul on hea meel, et selle alguse siiski üle elasime ja edasi rühkisime. Usun, et saan siinkohal meie mõlema eest rääkida ja öelda, et tänaseks päevaks oleme mõlemad väga õnnelikud ja rahul tehtud otsusega. Kõige õnnelikumaks muudab mind see, et näen, kuidas Kaspar lausa särab oma tööd tehes. Muidugi on tal raskeid hetki ja stressi, aga kui võrdlen seda Eestis töötamisega, siis on see nagu öö ja päev erinevatel poolkeradel. Tema eluunistus oli siia kolida, koos maailma avastada ja end tööalaselt teostada. Ühe eluunistus ei pruugi olla samaaegselt ka teise oma, aga see ei tähenda, et kellegi unistused peaksid täitumata jääma.

Olime alati unistanud sellest, et ühel hetkel naudime elu, reisime ja elame iseendale enne kui loome perekonna ja soetame päris oma kodu. Minu jaoks oli see elu nautimise idee ehk pisut väiksema mastaabiga kui Kaspari jaoks. Õnneks vähemalt üks meist julgeb unistada väga suurelt. Terve aasta Texases on olnud imeline kogemus ja seda ei vahetaks mitte millegi muu vastu. Oleme mõlemad kasvanud päris suurteks Texase fännideks ja tänasel päeval ma siit ära kindlasti ei kipuks – nii palju on veel avastada!

Uueks Ameerika-aastaks on plaanis võimaluste piires maksimaalselt reisida. Kuna meie mõlema töö on selles osas väga paindlik, et saame seda teha sisuliselt igal pool, kus on hea internetiühendus (välja arvatud juhud kui Kaspar peab olema kliendi juures), siis olemegi eesmärgiks võtnud ühendada nii töö kui lõbu.

Tänan teid kõiki kaasa elamast meie seiklusele ja loodetavasti on uus aasta veelgi seiklusterohkem!

Maile

29 on the 29th

29.ndal novembril sain 29 aastaseks. Otsustasin, et sellel aastal sünnipäeva suuremalt ette ei võta, lähme Kaspariga restorani ja teeme mõnusa tšilli sünnipäeva. Nagu te teate, siis on sünnipäevad minu jaoks väga olulised, olgu tegemist minu enda või mu lähedaste sünnipäevadega. Mind on kasvatatud sellises vaimus, et sünnipäev on väga eriline ja püha päev (lähemalt kirjutasin sellest SIIN). Kaspar sai aga ootamatult teada, et peab mu sünnipäeval riigi teises otsas tööreisil olema. Võite vaimusilmas mu reaktsiooni ette kujutada, olin kohutavalt löödud ja kurb. Kaspar lendas ära pühapäeva õhtul ning mina liikusin mitte kõige parema meeleoluga uhkes üksinduses oma päevale vastu.

Esmaspäeva õhtul läksin vannituppa ja esimene asi, mida seinal nägin oli HIIGLASLIK prussakas. Mul on prussakate suhtes foobia, mitte lihtsalt hirm, vaid foobia. Nimelt 10 aastat tagasi kui elasime terve suve Hispaanias, töötasin kohalikus baaris ettekandjana, kus suurem osa laudadest asus väljas. Ühel hetkel kui mul oli hunnik taldrikuid käes, jooksis üle mu jala prussakas. Ma karjatasin täiest kõrist ja ime, et ma neid taldrikuid maha ei visanud. Ilmselgelt ehmus see prussakas kui ka inimesed baaris rohkem kui ma ise, aga sellest ajast saadik kardan neid elukaid kui tuld. Kahjuks on soojal maal elamise üks osa see, et aeg-ajalt tuleb nende elukatega kokku puutuda (nt õhtul pimedas tänaval ja vahel harva ka kodus).

Niisiis oli mu vannitoa seinal prussakas. Ma röögatasin meeleheitlikult ja haarasin esimese asjana käeulatusse jääva pudeli järgi - juukselakk ja pihustasin seda prussaka suunas. Prussakas kukkus seinast alla ju vudis kiirelt pesumasina alla peitu. Olin totaalselt paanikas ja tormasin oma koduriiete väel uksest välja poe poole, et osta prussakamürki. Kui seisin poes riiulite vahel, et lugeda infot mürkide kohta, liigutas konditsioneerist tulev õhuvool mu juukeid ja ma lausa hüppasin kätega vehkides õhku - mu närvid olid viimseni pingul! Kahjuks tuli samal ajal samasse riiulivahesse üks mees, kes nägi, kuidas ma üksi seal hüppan ja kätega paaniliselt vehin. Kujutan ette, kuidas mind hulluks tembeldati.

Niisiis, haarasin erinevad mürgid kaenlasse ja tormasin nendega kodu poole. Pihusti väriseva käega enda ette suunatud, telefon kramplikult kõrva äärde surutud (Kaspar oli sunnitud selle õuduse minuga koos läbi tegema hoolimata sellest, et ta New Jersey´s asus), suundusin sõna otseses mõttes värisedes korterisse. Prussakas oli endiselt silmapiirilt kadunud. Laotasin mürgisöödad välja ja jäin tapva pihustiga ootele. Mõne minuti möödudes oli elajas väljas ja koheselt suunasin oma pihusti tema poole, ise samal ajal täiest kõrist röökides. Kaspar on ilmselt nüüd ühest kõrvast poolkurt ja kuna ta sõi mu kõne ajal restoranis õhtust, siis ta ütles, et suure tõenäosusega kuulsid mu röökimist läbi telefoni ka kõik ülejäänud restoranis viibijad. Oh, well!

Lõpuks olin vabanenud sellest kohutavast elukast, aga terve mu sisikond värises, särk oli seljas läbimärg ja kogu järgnev öö oli paras lünktekst. Magasin mürgipudel öökapil. Kui kogu see lugu oli möödas, siis mõtlesin, et prussakas röövis korraliku koguse närvirakke ja ma ei kavatse oma eelseisva sünnipäeva pärast enam ühtegi sekundit kurb olla. Kahjuks ma ei suuda siiski tunnistada, et selle positiivse mõtte taga on prussas, sest sellele on endiselt väga jäle mõelda.

Sünnipäevahommikul hakkas äratuskell 7.15 helisema ja u 10 sekundit peale seda helises telefon. Esimene õnnitleja oli õde, kes koos töökaaslaste ühendkooriga laulis. Seejärel ütles õde, et ma läheksin garderoobi, liiguksin selle paremasse nurka pappkasti juurde (see kast on meil seal terve aja olnud, sest sellega tuli teleka modem, juhtmed ja jubinad ning karp on alles jäänud). Seejärel pidin kasti avama ja sealt oma kingituse välja võtma. Ma olen sünnipäeval üksinda kodus ja saan esimese asjana kingituse - väga osavalt lahendatud! Ema ja õde kinkisid mulle lõhna, mida olin juba väga ammu endale igatsenud aga kuidagi ei raatsinud seda endale osta, see oli küll vahvalt teostatud üllatus!

Üllatused aga sellega ei piirdunud. Merliis teatas, et soovib sünnipäeva koos minuga veeta ja oli juba hommikul kell 10 uhke lillekimbuga kohal. Läksime pediküüri ja võtsime kõige luksuslikuma teenuse, mis neil pakkuda oli. Küll oli mõnus! Tundsin end nagu Ameerika filmis, kus sõbrannad istuvad salongis kõrvuti toolides ja jutustavad ning samal ajal lakitakse neil varbaküüsi. Seejärel läksime poodi jõuluasju ostma, sest meie kodus on ainukeseks jõulukaunistuseks Eestist kaasa võetud laudlina ja Merliis otsis endalegi mõnda uudsemat kaunistust. Peale  poodlemist suundusime äsja avatud uude kohta sushit sööma. Sushibaar oli selline vahva, kus sushid sõidavad lindil ringi, ise istud oma laua taga ja muudkui haarad lindilt erinevaid maitseid. Samal ajal nautisime ka meie linnaosa kuuske, mis püstitatakse just Galleria kaubamajja (kus käisime söömas). Kuna igal pool on jõulumuusika ja jõulukaunistused juba täies hiilguses, siis mulle puges küll jõulutunne täie hooga hinge.

Sushitasime otse kuuse kõrval:

Merliis pidi pealelõunal koju tagasi tõttama ja mina läksin postikasti vaatama. Leidsin sealt lisaks mitmetele kaunitele kaartidele teise paki. See oli väga vahva üllatus, sest tavapäraselt pakke postkasti ei poetata. Paki saatjaks oli mu armas sõbranna Jana, kes saatis koos kaardiga Kalevi šokolaadi:

Eelmisel pühapäeval kui tulime reisilt koju tagasi ootas mind esimene sünnipäevapakk Eestist. Pakke on nii vahva saada! 

 Klen ja Grete

 Klen ja Grete (ülemisel pildil) ristisid Geisha kommid juba ammu "tädi Maile kommideks."  Huvitav, kas põhjus võib olla selles, et tegemist on roosade kommidega? :)

Kommid läksid kohe käiku ja pakkisin suure osa neist Kasparile tööreisilegi kaasa, et tal hea maiustada oleks. Eesti šokolaadi viisin neljapäeval kooligi teistele proovimiseks ja kõik olid vaimustuses ja imestasid, kuidas üks šokolaad ikka nii hea saab olla. (Teatavasti kohalikud šokolaadid pole just teab, mis väärt kraam, eriti kui seda meie Kalevi kraamiga võrrelda.)

Kogu sünnipäev oli niivõrd stressivaba ja mõnus, et lausa lust. Olles teises maakera otsas ei tundnud ma end hetkekski üksinda. Kõik need kõned ja õnnitlused, kaardid ja üllatused - need on väga liigutavad ja olen ääretult õnnelik.

Hugo saadetud kunstiteos (punane)  sobitus kenasti meie isiklikku erakogusse seinal:

Olin ammu tahtnud proovida kuulsat red velvet torti, aga niisama ilma põhjuseta ei tundunud väga mõistlik hakata torti pugima (eriti kui käsil on Eestis kogutud lisakilodest vabanemine). Sünnipäev tundus täpselt õige põhjus, et selle taha pugeda. Niisiis läksin ühte uhkesse restorani ja lasin endale õhtusöögiks korraliku viilu torti kaasa pakkida. Seejärel maandusin tordi ja kohviga diivanile ja nautisin elu. Tort oli nii suur, et jagus lausa mitmeks päevaks:

Õhtul kell 21 saabus Kaspar tööreisilt tagasi suure kimbu minu lemmiklilledega ja seega saime pisut siiski sellel päeval koos olla. 

Restoranikülastuse lükkasime reede õhtusse. Minu jaoks oli üllatus, mis restoran valiti ja saingi seda teada alles siis kui õhtusöögile suundusime. Kaspar valis välja täiesti tutika koha (mis on tõepoolest vaid paar päeva alles avatud olnud) ja valik oli super! DJ mängis muusikat, inimesed nautisid jooke ja toite. Atsmosfäär oli ülimõnus, elav ja rahvast oli äärmiselt palju. Hilisõhtul koju tagasi jalutades oli samm kerge ja meeleolu äärmiselt ülev – see 29 tundub üks mõnus vanus olevat!

Valisime magustoiduks menüüs olevate magustoitude mixi, mis kõik ühel taldrikul serveeriti:

Maile