Jant viisadega

Suvi on üsna kiiresti sügisesse veerenud ja ilmadki vastavaks muutunud. Enne veel, kui sügis suure hooga peale tõttas, nautisime viimaseid suveriismeid, mida septembri alguses soojad ilmad pakkusid.

Toimetasime Hugoga maal vanaema juures:

Ema korraldas maal vanaema juures piduliku õhtusöögi:

Käisime Tartus väljas:

Sõin elus esimest korda kaheksajalga ja see oli äärmiselt maitsev! 

Nautisime Tartu sügist:

See suvi on olnud selles osas üsna ärev, et oleme pidanud tegelema oma viisa uuendusega, sest kolm aastat viisa eluiga oli läbi saamas. Algselt arvasime, et mis seal siis ikka, anname aga dokumendid sisse ja asi ants. Siis selgus, et nii mina kui ka Kaspar peame suve jooksul lausa mitu korda Eesti ja USA vahet lendama, aga seda hea lugeja, juba teab. Ent siiski tundus, et asi on ikka veel liiga lihtne. Pole hullu, kohe teeme keerukamaks!

Ootasime pikisilmi dokumente, mis advokaadibüroo pidi meile Eestisse saatma, et saaksime üldse taotluse uue viisa jaoks sisse anda ja seejärel USA saatkonda vestlusele aja kirja panna ja siis lõpuks ka sinna vestlusele pääseda. Mida aga ei tulnud olid dokumendid. Aeg tiksus armutult meie kahjuks ja ühel hetkel oli meie viisa aegunud. Nägin, et Kasparit muudab see olukord äärmiselt rahutuks ja õigustatult. Ise võtsin hoiaku, et tuleb jääda rahulikuks, sest ega me midagi enamat, kui oodata, selles olukorras nagunii ei saa. Hakkasin siis mõtlema järgnevaid stsenaariume, kui me ei peaks viisat saama. Mis siis järgmine samm oleks? Midagi hullu ju pole. Teeme ESTA-d, et lennata Ameerikasse ja tuua oma riided ja jalanõud jms tagasi ja müüa mööbel maha ja siis vaadata edasi, mis saama hakkab. Mitte mingit maailma lõppu ei juhtu juhul, kui me ei peaks viisat saama. Ega see ei tähenda, et me Ameerikasse tagasi ei saaks minna. Nii omavahel öeldes, ma ei usu, et Kasparil oma oskuste, usinuse ja töökuse juures uue töökoha muretsemine just väga tohutu mure oleks, muidugi, kunagi ei tea. Aga kõige tähtsam on see, et pole ju põhjust miks me ei peaks viisasid saama ja lõppude lõpuks läheb nagunii nagu minema peab. Ainult kannatust on vaja.

Mingil hetkel hakkas juba Kaspari ülemus advokaadibüroolt uurima, et kui kaugel see dokumendimajandus siis õigupoolest on, et inimene saaks edasi töötada rahus. No ennäe imet, jõudiski see 2kg (!) dokemente kulleriga meieni. Tol päeval läks Kaspar poodi ja mina jäin koju tööd tegema. Enne minekut ta veel ütles naljaga pooleks, et ma siis dokumendid ilusti vastu võtaksin (meil polnud aimugi, et need tegelikult ka kohe peale tema lahkumist kohale tuuakse). Nüüd, kui dokumendid olid olemas, siis tundus kõik maru lihtne. Täidame aga vajaliku vormi ära ja registreerime end saatkonda vestlusele. Mitte nii kiiresti!

Meile oli koguaeg teada, et viisa pikendus kehtib kaks aastat. Seega me ei tahtnud oma olemasolevaid passe uuendada, sest siis jääksid mõlemad - nii vana kui ka uus viisa kenasti sama passi sisse ja uus viisa ning pass kehtiksid kenasti sama kaua. Korraga seisis aga saadetud dokumentides, et uus viisa kehtib kolm aastat… aga meie vana pass mitte. No pole hullu, kiirpass tehakse ühe päevaga ära ja see oli meie muredest kõige väiksem asi, mida lahendada. Tegime siis selle ära pluss veel mõned dokumendid korda, mida ennem ei mainitud, aga nüüd korraga oli vaja. Okei, Eestis saab asju kiiresti ajada ja järgneva päeva jooksul oli nii uus pass kui ka muu vajalik olemas. Nüüd paneme küll aja saatkonda kinni!

Hea lugeja, arvasid õigesti – mitte nii kiiresti! Pikk jutt lühidalt- kui on arvata, et midagi saab valesti minna, siis ta ka läheb; kui on arvata, et dokumendimajandus võtab oodatust kauem aega, siis ta ka võtab; kui võib arvata, et nüüd on küll kõik korras, siis loomulikult ei ole. Peavalu, närvipinget ja rahakotiraudade laiutamist jätkus veel küllaga enne, kui me tõepoolest saime selle ihaldusväärse vestluse aja saatkonnas kinni pandud. Sel hetkel lõime küll juba mõlemad käsi kokku ja mõtlesime, kui keeruliseks saab veel ühe protseduuri teha? Kuhu siit veel minna on?!

Teisipäeval oligi see kauaoodatud päev käes, kus sai peenetest turvaväravatest end läbi piiksutada ja siis USA saatkonda vestlusele minna. Vestlus oli päris lahe, sest mees, kes meiega rääkis, oli ise elanud Houstonis, meiega samas linnaosas ja oli meie linnast vaimustuses! Ta ütles, et Houston on kõige ägedam linn USA-s, kui pideva õhuniiskusega ja inimeste autosõiduhullusega ära harjuda. Me hakkasime selle peale naerma ja ütlesime, et meid need asjad ei häiri, me nagunii kõnnime jala igale poole. Ametnikuhärra hakkas ise ka naerma ja küsis selle peale, et kas meie käest küsitakse tihti, et me Euroopast oleme, kuna jala liigume.

Kaks päeva hiljem läks Kaspar taaskord poodi ja ütles mulle jälle naljatledes, et ma siis viisad kenasti ise vastu võtaksin, kui kuller peaks tulema (meil polnud aimugi, millal ta tuleb). Loomulikult te juba teate vastust- muidugi kuller tuligi umbes kümne minuti möödudes. 

Viisad järgnevaks kolmeks aastaks on olemas ja ka piletid, et tagasi lennata. Kolm aastat tagasi poleks ma iial uskunud, et oma viisasid pikendada soovime, aga siin me nüüd oleme, valmis tagasi minema ja jätkama oma seiklusega laias maailmas. Pühapäeval alustame oma teekonda Houstonisse.

Tervitades

Maile

Eelmise nädala elu

 Eelmisel nädalal oli päris monumentaalne moment. Mu kalli sõbranna Mareti poeg sai 10-aastaseks ja seda pidi ometi tähistama. Jeerum, juba 10! See tekitab tunde, et me pole enam... nii noored. Ühtlasi avastasin end mõttelt, et fotol olevad inimesed (vasakult Jana, Tuuli, Maret, Jaak, Kaspar + kaadri taga mina) (välja arvatud beebi muidugi) kohtusid omavahel just sellises koosseisus 11 aastat tagasi septembris:

...

Eelmisel laupäeval otsustasime võtta päeva lihtsalt iseendale ja seda me ka tegime. Kutsusime vanemad ka endaga kaasa…mitte midagi tegema. Kokkuvõtteks võib öelda, et meil kujunes täiesti ideaalne laupäev.

Kaspari tädipoeg ostsis koos naisega endale päris oma kodu ja see andis meile võimaluse järjekordseks soolaseks leivaks. Ühtlasi polnud me terve aasta jooksul Tallinna vanalinna väisanud. Ilm oli imeline ja miks mitte seda teha päeval, kus puudub igasugune muu plaan?

Turistid

 Ämm ja äi:

 Lennusadamas:

...

Esmaspäeval oli aeg saata meie pere lastest järgmine mudilane kooli. Niisiis, sõitsime taaskord linna, et Grete pidulikult koolilapseks tunnistada. Nagu ikka, siis lapsed mängivad ja suured tegelevad tähtsa tähistamisega:

Mõnusat nädalalõppu!
Maile

Kahekümne neljas kooliaasta

Eelmisel nädalal olin kutsutud osalema kahepäevases seminaris Taagepera lossis.  Kui aus olla, siis see oli päris esimene kord, kus viisin ise koolitusettekannet läbi. Eesmärk oli tutvustada oma töö tähtsamaid tulemusi praktilisest vaatepunktist. Meie teaduskonna lektorid kuulasid, esitasid küsimusi ja olid nö “õpilase rollis”. Loomulikult nad said ka endale meie (doktorantide) ettekannetest uusi ideid, kuid kõige enam aitasid nad meid oma täpsustavate ja sõbralikult ebameeldivate küsimustega.

Tundsin end pärast ettekannet kohutavalt. Hästi ebamugav on seista auditooriumi ees nii, et sul ei ole kõikidele küsimustele vastuseid. Ma tean, et mul ei peagi neid veel täna olema, oluline on, et need vastused oleksid aasta pärast olemas, aga siiski… see tunne. See tunne oli pehmelt öeldes kohutav. Tundsin, kui palju tööd ootab veel sel aastal ees ja ega see töö mind pole kunagi hirmutanud ega tee seda nüüdki, lihtsalt…miski muu häiris.

Nädal tagasi öeldi mulle, et liigne enesekindlus on üks tobedamaid ja hävitavamaid jõude, vaid pidev kahtlemine endas (oma töös) viib edasi. Ma läksingi sinna auditooriumi ette üsna enesekindlalt. Olen omal alal juba üsna pädev ja siis – nätaki! Ära tõsta nina liiga kõrgele, sa pole veel seal! Sellised olukorrad muudavad alandlikuks ja panevad mõtlema, kui palju on veel õppida. Ei tasu olla totakalt enesekindel ja arvata, et “mina tean kõike”, ei tea.

Esimese seminaripäeva õhtul vestlesin veel juhendajaga ja lõpptulemus oli see, et läksin äärmiselt halva enesetundega magama. Õhtul rääkisin veel Janaga pikalt telefonis ja ta arvas, et magamine on vahel kõige parem rohi. Nii oligi. Hommikul ärgates oli tunne teine. Sõime kaasdoktorantidega pikalt uhkes hommikusöögiluas, rääkisime maast ja ilmast ja valmistusime teiseks seminaripäevaks. Kuulates teiste ettekandeid, sain aru, et midagi pole kadunud. Ma ei ole selles olukorras sugugi üksinda. Oli palju neid, kellel on  veelgi pikem tee ees, kui minul. Nii lihtne on olukorda vaid enda künka otsast vaadata ja arvata, et taevas ongi täpselt nii hall, kui sinu enda künka kohal.

Teise päeva lõpus istusime ühise pika laua taga ja võtsime kaks koolituspäeva kokku. Selle laua taga sain aru, et järgmisel suvel istun ma teisel pool lauda. Olin seminarile kogunenud doktorantidest töö mõttes kõige kaugemale jõudnud. Olgugi, et minul pole enam seda entusiasmi, mida esimese aasta õppurite silmades oli, aga motivatsiooni ja töötahet on mul seevastu kuhjaga. Olen nii kaugele jõudnud, vaid mõned sammud veel jäänud. Ei tasu end võrrelda ja kõrvutada liigselt teistega, lihtsalt tee tööd ja mine edasi ja ühel hetkel ongi vaid viimane sammuke jäänud.

Ilusat õppeaasta algust kõigile, kes alustavad õpinguid, jätkavad neid või on toeks pereliikmele-sõbrale, kel see tee jalge all. Alustasin täna 24.aastat õppurina - olgu see aasta ka viimane!

Jõudu kõigile!

Maile

Totaalne üllatus

Viimased nädalad on olnud vägagi sündmusterohked. Olen kokku saanud vanade sõprade ja kolleegidega, keda pole ammu näinud, aga kui kokku saame, siis juttu jätkub kohe pikemalt, mis on eriti tore.

Endised kolleegid lasteaiast, kellega jätkuvalt igal aastal kohtume:

Ühel päeval üllatas meid Kaspari onu Ove, kes elab juba viimased 18 aastat Hispaanias, ning kellel oleme lausa 4 korda külas käinud (kahel korral lausa terved suved seal elanud). Ove on üks tõeliselt vahva inimene, kellega meil on hästi mõnus läbikäimine tekkinud. Nii kahju, et Kasparit sellel ajal Eestis enam ei olnud, et temaga kohtuda!

Ovega

Samuti veetsin natuke aega linnas, et nii Marise ja Hugoga kui ka Helini ja lastega koos mõnusalt aega veeta:

 Korjame Hugoga kive:

Kõik meie pere lapsed lõunapausil:

Eelmisel nädalavahetusel tähistasime vanaema 88. sünnipäeva. Terve nädalavahetuse oli ilm südasuviselt kuum ja nii katsimegi laua aeda:

Neli põlvkonda ühel pildil:

❤❤❤

Maris ja vanaema:

Peale pidustusi kihutasin kohe esmaspäeva varahommikul Tartusse ühte doktoritöö kaitsmist kuulama. Ma olen neid kaitsmisi käinud ennegi kuulamas, aga nii pikale protseduurile polnud ma varem veel sattunud. Otse kaitsmiselt sõitsin Tartust Tallinnasse ja kuigi kaitsmisprotseduur haaras mu mõtted veel terveks õhtuks, siis tahes-tahtmata sattusin ka mõtetele, et sedasi Tartust- Tallinnasse kihutades oleksin ajas justkui tagasi rännanud. Kõik oli korraga justkui vanasti, kui elasime Tartus ja väga sageli reede õhtul Tallinnasse Marise juurde sõitsin. Seda sama tegin ka nüüd, olgugi, et reede asemel oli esmaspäev ja Tartus ma ka juba 3 aastat ei ela.

Esmaspäeva õhtuks oli Marise juurde isa perekonda oodata. Nad ei olnud soolaleivale veel jõudnud ja nii saigi soolaleib järjekorranumbriga 3 ära peetud. Nagu ikka, siis juttu jätkus lausa kauemaks, kuigi pean tunnistama, et mina olin esimeste seas, kes magama läks. Pikk päev tegi oma töö ja silmad vajusid vägisi kinni.

Sool ja leib vol 3

Järgmine päev oli suur pidupäev ja selleks puhuks olime juba eelnevalt välja mõelnud, et külastame mälestusmärki, kuhu varem veel jõudnud ei ole:

Haven Kakumäe:

Burksipaus:

Päev oli üldse hästi mõnus. Mina harjutasin oma pisut roostes linnasõitu ja nii me ühest kohast teise kulgesimegi ja vaba päeva nautisime.

Peale puhkepäevi oli aeg tööle asuda. Doktoritöö on vahepeal võtnud hoopis uued mõõtmed:

Nädala teine pool kulges ülimalt töises rütmis Tartus koos juhendajatega. Nimelt oli meil käsil kirjutamislaager, mida me teeme igal suvel. Sisuliselt tähendab see pikki tööpäevi ühise laua taga, mille jooksul saab väga suur maht tööst tehtud ja vajalikud asjad arutatud. Reede õhtuks oli taaskord vaja maale kihutada, sest ämma sünnipäev vajas tähistamist.

Peres on liikmeid juba nii palju, et katsime lastele eraldi laua:

Laupäeval (ämma sünnipäeval) ütlesin kodus, et käin korraks vanaema juures ja tulen mõne aja pärast tagasi. See on täiesti tavapärane asi, sest igal vabal hetkel lähen oma vanaema vaatama, kes elab Kaspari vanemate kodust vaid 11km kaugusel. Tegelikkuses ma vanaema juurde ei läinud, vaid sõitsin hoopis Tallinnasse, et ämmale suuremat sorti üllatus sünnipäevaks tuua. Maale tagasi jõudes oli koduste reaktsioon üllatust nähes just selline:

Pidasime Kaspariga vahepeal salaplaani, et ta tuleb mõneks ajaks Eestisse tagasi, sest riigist oli tal vaja nagunii lahkuda, et uus viisa passi saada. Miks mitte siis seda tulla Eestisse tegema? Seda enam, et ka mina siin veel mõnda aega pean olema ja ühtlasi annab see hea võimaluse ka temal perega veel sel suvel koos olla. 

Hommikusöök terve perega:

 Hommikused padjanäod ja ehe rõõm:

Nii tekkiski meil salaplaan, et me kellelegi teisele sellest ei räägi ja üllatame koduseid. Üllatus oli totaalne ja täielik. Ämm arvas, et see oli ta elu parim sünnipäev.

Mõnusat augusti lõppu, sõbrad!

Maile

Karma

Esmaspäeval oli mu kallil vanaemal sünnipäev. Mu vanaema ei ole mingi tavaline memmeke, vaid ta on kõige erilisem inimene, keda ma tean. Ma ei tea teist nii heasüdamlikku ja lahket inimest nagu tema. Kui olime õega lapsed, siis veetsime suurema osa ajast just vanaema ja vanaisa juures maal ja nemad osalesid päris tugevalt meie kasvatamises. Olen üsna kindlal veendumusel, et kasvatamisprotsess on päris mitmetahuline ning üks nendest paljudest tahkudest on just see, mida otseselt lapsele ei räägita ega õpetata, aga toimub justkui “nähtamatult” ehk siis see, mida laps näeb. Lapsed näevad ja jälgivad väga palju ja sageli ongi suureks eeskujuks just neile kallite täiskasvanute igapäevane käitumismaneer.

Mäletan lapsepõlvest väga selgelt, et kui keegi meile köögiuksest sisse astus, siis esimese asjana tormas vanaema pliidi juurde ja pani kohvi tulele. Polnud üldse tähtis, kes sealt uksest sisse astus, aga selgemast selgem oli see, et ilma tassi kohvi joomata ta sealt köögist ei lahkunud. Vanaema on kõikide inimeste vastu alati väga lahke ja sõbralik ja kui mõni laps peaks külla tulema (jällegi pole tähtis, kas võõras või oma), siis päris kindlasti sealt tagumisest toast mõni komm või muu maius sellele lapsele välja võlutakse.

Vanaema on oma olemuselt niivõrd soe ja hea, et olen korduvalt kuulnud, et inimesed, kes temaga esimest korda elus kokku puutuvad, on sellisest lahkest ja mõnusast olekust üsna rabatud ja sageli ei jäägi see kohtumine viimaseks. Vanaema juurde tullakse ikka ja jälle tagasi, kasvõi lihtsalt tere ütlema.

Me tähistame igal aastal vanaema sünnipäeva ja ega midagi teisiti selles osas ka sel aastal plaanis ei olnud. Küll aga toimub tähistamine ikka laupäeviti, kui inimestel on vaba päev. Päris sünnipäeva päev juhtus aga sel aastal olema esmaspäeval. Kui jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul vanaema juurde, siis sain teada, et tal on äärmiselt tegus päev olnud, sest õnnitlejaid ja helistajaid on olnud lausa kuhjaga. Katsin meile kohvilaua ja muudkui kuulasin, kes kõik vanaema juures on juba selle päeva jooksul jõudnud õnnitlemas käia.

Hiljem, maalt ära sõites, mõtlesin karmale. Ma usun väga tugemalt karma seadusesse ja olen enam, kui veendunud, et kogu see energia, mida inimene välja annab, tuleb ka tagasi, olgu see siis hea või halb, täpselt samamoodi saab ka vastu. Minu vanaema on 88- aastane memm, kelle kõrvakuulmine on kohutavalt halb, temaga peab lausa pool-röökides rääkima. Ta ei saa enam kõikidest asjadest alati 100% õigesti aru, aga hoolimata sellest, et sünnipäevapidu toimub alles laupäeval ja, et temaga ei ole üks-ühele enam kõige lihtsam suhelda, oli temal terve esmaspäevase päeva tuba rahvast täis ja laud lilledest lookas. Inimesed lihtsalt tahavad tema juurde tulla. Olen enam, kui kindel, et kõikidel see olukord nii ei oleks. Ta on andnud oma elus nii palju head välja, et nüüd pole muud, kui seda kuhjaga tagasi saada ja seda on väga tore näha. Olen õnnelik inimene, et mind sellise vanaemaga on õnnistatud.

Maile