Vannitoa uuenduskuur - enne ja pärast

Käesolev sügis on suuri muutuseid täis ja üheks nendest on kindlasti kodu värskendamine. Remonti me siin päris teha ei saa, aga üht-teist saab välja vahetada siiski. Oleme oma korteris kolm aastat elanud ja ma tundsin, et tahaks mõningaid ruume pisut värskendada. Siia kolides oli vaja kõike (lusikast kuni tolmuimejani) ja kuna meil rahapuud aias ei kasva, siis ilmselgelt ostsime kõik kõige odavamad asjad. Nüüd aga need odavad asjad on väga väsinud (tolmuimeja, triikraud vms) ja mõned elutegevuse juba sootuks lõpetanud. Seega see osa vajab juba praktilise poole pealt vahetust.

Tegin suure tabeli, kuhu kirjutasin, mida igas ruumis tahaksin välja vahetada ja mõtlesin võimalikult realistlikud numbrid igale asjale juurde. Ehk siis tegime korraliku eelarvetabeli, et omada ülevaadet, mida see värskendus numbrites meie jaoks tähendab. Tutvustasin oma ideed Kasparile ja ta arvas, et on hea mõte kodu natuke uuendada. Printisime oma tabeli välja, kinnitasime külmikule ja lisasime ka igakuisesse eelarvetabelisse ühe variaabli juurde – kodu. Seejärel jõudis kätte muidugi kõige toredam osa, poodlemine. Küsisin Kaspari käest, kas ta soovib ka sellest asjade valimise protsessist osa saada. Ta tuleb alati mu ideedega vahvalt kaasa ja nii oli kohe poole lõbusam poes vajalikku otsida. Kui nimekiri on ees ja igal asjal on number taga, siis on ikka väga lihtne vajalikku otsida. Pilt on kohe selge, mida otsid ja millele tähelepanu pöörata.

Tänaseks päevaks ongi üks ruum, vannituba, uuenduskuuri läbinud ja ise oleme tulemusega ülimalt rahul. Minu soov oli muuta vannituba rahulikumaks ja pigem selliseks zen-keskkonnaks, kui ta oli enne.

Enne:

 

Pärast:

Maile

Toitumine Ameerikas - väljakutse tulemused

Kaks nädalat väljakutset on läbi ja on aeg teha kokkuvõtteid. Väljakutse mõtlesime endale ise välja ja tegime ka reeglid:

Esimene nädal oli ikka väga kerge (mulle). Ma olin päris üllatunud, kui vähe suhkrust loobumine mu igapäevast toidulauda mõjutab. Ma olen suur maiasmokk ja armastan maiustusi/kooke/pirukaid, kuid igapäevaste toitude/jookide hulka mulle suhkrut lisada ei meeldi. Kohvi joon vaid piimaga, tee sisse ei lisa midagi, tavapärane jook päeva jooksul on nagunii vesi. Putru söön marjade ja puuviljadega, moosi ei lisa. Seega üllataval kombel see suhkru asi mind väga palju ei kõigutanudki. Maiustustest olen nagunii juba viimased viis nädalat hoidunud, mis on magusaisule õnneks kahanevalt mõjunud. Ma olen sündinud maiasmokk ja ega seda magusalembust minust välja juurida polegi võimalik, küll aga on võimalik seda korralikult kahandada, mida vähem suhkrut tarbida. Kaspar vaeseke piinles suhkrupuuduse käes korralikult. Ta armastab kohvi rohke suhkruga ja putru moosiga. Seega siinkohal tuli teha korralikke korrektuure.

Nädala sees, oma töörütmis, korralik olla pole justkui mingi väga suur küsimus. Huvitavaks läks nädalavahetusel, kus meil oli ka auto võetud. Võtsin olukorda üsna rahulikult ja kaalusime läbi, mida kohvikust tellida saab ja mida mitte. Juurvili, liha, kala, kana jms oli ju kõik lubatud kraam, seega nälga keegi ei jäänud ja toidud, mida valisime, olid tegelikult väga maitsvad ja toitvad. Tegelikult kogu väljakutse ajal jälgisime, et valk (liha, kala, kana jms) oleks väga tugevalt toidulaual esindatud. Tühi kõht on kõige hullem vaenlane vaimu murdmisel.

Üsna märkamatult saabuski kätte väljakutse teine nädal ja korraga tundsin, et raskeks läheb. Saia tahaks. Makarone sooviks. Pagan küll, andke saia! Pärastlõunati umbes kella 2-3 ajal tundsin, kuidas energia saab täiesti otsa ja mõte läheb rändama. Isegi suur kohv ei aidanud alati. Ma ei tea, kas see oli sellest suurest suhkru piiramisest või tähtede seisust, aga teisel nädalal tuli energiat kuskilt lihtsalt leida, tuli pingutada. Hirmus suur saia isu ka kuidagi ei taandunud. Teine nädal oli keerukas, aga siiski mitte nii hull, kui oleksin oodanud.

Mõned toidud, mida me selle kahe nädala jooksul valmistasime:

Kanapraad

Ahjupada maguskartulite, porgandite ja kartulitega (Maggie idea mahlasele sealihale)

Ahjuliha ja kartul

Iga toidukorda saadab meie peres alati suur salat või ühel või teisel moel valmistatud juurviljad. Vahel aurutan endale juurvilju (Kaspar seda ei söö, tema võtab siis tavaliselt tomatit ja/või hapukurki kõrvale).

Umbes kella kolme ajal on alati vahepala aeg.

Me oleme sellised hullud, et kui endale midagi ette võtame, siis ega me järgi ei anna. Hambad ristis tahame ikka lõpuni välja minna ja läksime ka. Laupäeval kell 10.30 sai väljakutse läbi ja tehtud ta oligi. Seekord Ameerikasse tagasi tulles oleme oma kehadelt kahepeale kokku ära sulatanud ümmarguselt 9 üleliigset kilo, mis Eestis suure agaruse ja ogarusega sisse said söödud ning väljakutse nädalad aitasid selle numbrini päris pikkade sammudega jõuda. 

Kaalulangusele on kindlasti kaasa aidanud ka see, et neljal korral nädalas käime õhtuti jooksmas ja teeme trenni. Vaatame piinliku täpsusega, et  vähemalt 10 000 sammu igal nädalapäeval täis saaksid. Me ei tee nö samme ette. Kui ühel päeval saab kokku 18 000 sammu, siis on olnud väga tubli päev, aga järgmisel päeval alustame ikka nullist. Omamoodi väljakutse on need sammud iga päev täis sammuda ja selleks võimalusi leida, mis alati polegi nii lihtne. 

Laupäeval tähistasime, veetsime sõpradega mõnusalt aega ja sõime, mida tahtsime. 

Ilmselt meie kõige suurem lemmik rämpstoidu perekonnast - Philly Cheesesteak, mis pildil näeb välja nagu suvaline kärakas, aga oh jeerum, kuidas üks toit saab nii maitsev olla?!

Laupäeva õhtu veetsime sõpradega kesklinnas (downtown). Käisime bowlingut mängimas ja restoranis.

Alates pühapäevast jätkasin mina mõnevõrra samas vaimus, mis väljakutse ajal. Suhkrut lisaks juurde ei söö ja rämpstoidust lähen ka edaspidi veel mõnda aega mööda, sest soovin mõnest kilost veel vabaks saada. Kaspar on oma eesmärgi saavutanud ja võib vabalt võtta, mina tahan natuke veel pingutada, et ka sinnani jõuda.

Mõnusat nädala algust!

Maile

Kingauputus

Pole kahtlustki, et mu kallil kaasal on väiksemat sorti kingahullus. Asi on viimastel aastatel sellise pöörde võtnud, et peab hakkama suurema korteri peale mõtlema. Kingakarpide vahelt välisukseni orienteerumine võtab suurema osa päevast. Olgu, tegelikult nii hull ei ole, kuid fakt on see, et meie kaks jalanõude jaoks mõeldud panipaika (esikus) on silmini täis tuubitud, ja riidekapis on juba rohkem kingakarpe kui midagi muud.

Seistes silmitsi tõsise kriisiga, kutsusime jällegi kokku ümarlaua, et asjale parim lahendus leida. Praktilise meelega meesperel oli koheselt lahendus olemas – viskame mõned kingad ära. Olen ju minagi vaadanud Marie Kondo sarja, kus õppisin, et kui asi sulle enam rõõmu ei paku, siis täna seda ja viska minema (või midagi sellist?). Olin juba käsi kokku löömas ja naeratust näole vormistamas, kui Maile soovitas mul järgmise öö diivanil veeta ja oma sõnade üle järele mõelda.

Leidsime, et parem mõte oleks ikkagi jalanõudele eraldi kapp osta. Plaanisime siis selle ostu nädalavahetusele, kui rendime autot. Eelmisel nädalavahetusel oligi see hetk, kui seadsime end teele ja ei peatunud enne, kui IKEA-sse jõudsime. Meil olid juba kõik asjad kodus välja valitud ja ootasin juba suure huviga, et saaksin kapi ise kokku disainida poes oleva arvutiga. Seda sai omal ajal telekakapiga tehtud ja nüüdseks pidasin end juba vilunud kasutajaks. Kui lõpuks aeg disainiga peale hakata, siis tuli mingi IKEA tädi ja hakkas pärima, et mida ikka täpselt vaja ja siis hakkas ise seda arvutihiirt klikkima. Minu pettumust on raske sõnadesse panna. Läbi hammaste ütlesin, mida vaja ja tema muudkui disainis ja röövis minu rõõmu. Läbi uduste silmade nägin, kuidas kapp kokku läks ja tellimus printerist välja tuli. Pühkisin silmad puhtaks ning viimasena valisime ustele käepidemed. Peale seda siirdusime sirge seljaga kassade poole. Seal võeti kõik raha ära ning anti juhised, kuidas kaup kätte saada. Iseteenindusest saime ainult uksehinged ja kõik ülejäänud komplekteeriti meie eest. Ootasime umbes 20 minutit ja hüütigi meie number. Kui neid pakke nägin, siis ma alles taipasin, et me polnud kordagi mõelnud, kuidas need pakid auto peale mahuvad. Õnneks anti autorendist tavalise auto asemel kastiauto ning sellega polnud vähemalt ühtegi probleemi. Olin sellel päeval juba piisavalt kannatanud.

Kapp sai esmaspäeva õhtuks kokku! Tegelikult ei saanud – ise panin. 

Juba enne kui uksed ette said, olid kõik riiulid kingi täis. Seda loomulikult tänu minu kalli kaasa usinusele! Eks natuke oli seal ka kannatamatust 😊? Ruumi oli nii palju, et soovitasin tal ka oma käekotid uude kappi panna. Siis saab riidekapi riiuleid otstarbekamalt kasutada ja maailm on jälle natukene parem paik. Tundub, et see mõte läks hästi peale, sest kapi uksed pidid avatuna püsima terve õhtu, et Maile saaks oma kollektsiooni imetleda.

Kui uksed ette said, siis selgus tõsiasi, et mul pole ju akutrelli, millega ukselingi augud puurida. Polnud puurigi. Õnneks selgus järgmisel päeval kontoris, et IT-toas on palju tööriistu, mille seas ka akutrell. Keerasin kogu ruumi pea peale, aga puuripäid ei leidnud. Paljast akutrellist oli mulle vähe abi. Tuli Amazon appi võtta ning tellida puuduolev jubin. Suurlinnas elades on väga palju mugavusi ning üheks suureks plussiks on koju tellimine. Terve puurikomplekt koos muude otsikutega läks maksma kümme taala ja järgmise päeva lõunaks oli pakk käes. Täna saigi lingid paika ning nüüd on kapp täiesti valmis!

Siinkohal oleks paslik mainida, et ka mina olen uues kapis oma nelja (!!) paari jalanõudega tähtsalt esindatud. Uude kappi said vaid riidekapis kingakarpides redutavad jalanõud. Igapäevased ja tihedamalt kantavad jalavarjud on endiselt meie hiiglaslikus koridoris/esikus.

Nüüd siis on kapisaaga selleks korraks läbi, aga tuleb tunnistada, et ega seal väga palju vaba ruumi ei jäänud. Ehk on sellele postitusele lisa oodata?!

Päikest!

Kaspar

Texase hull liiklus ja minu suur soov sellega ühineda

Oktoobri alguses käisime Kaspariga kohalikus ARK-is ehk DMV-s. Viisade aegumisega seoses aegus automaatselt ka tema juhiluba, mida oli vaja uuendada. Kuna me nagunii DMV-sse suundusime, siis ühtlasi haarasin ka enda dokumendid kaasa, et uurida, mida ma pean tegema selleks, et samuti kohalikud Texase load saada. Olin seda mõtet juba ammu oma peas mõlgutanud, aga ju siis polnud aeg õige. Nüüd tundus, et aeg on küps ja tahan sellega tegeleda. Juhiload on USA-s ühtlasi ka reisidokumendiks ehk siis riigisiseselt reisides piisab vaid lubade näitamisest ja passi eraldi kaasa võtma ei pea. 

Ainult neli tundi ootamist ja oligi järjekord minu käes, et saaksin uurida oma olukorra kohta. Täitsin ära hunniku pabereid, läbisin nägemiskontrolli ja siis hakkas pihta jant minu nimega. Passis seisab üks nimi (Käsper) ja rahvusvaheliseks kasutuseks on passi märgitud teine nimi (Kaesper), aga viisas on hoopis kolmas versioon ehk Kasper, mis teeb asjade ajamise ametiasutustes kohe eriti meeldivalt pikaks. Lõpuks sai see küsimus lahendatud ja võisin suunduda koju kirjalikuks eksamiks õppima. Ostsin omale vajaliku äpi telefoni, et saaksin igal võimatul ja võimalikul hetkel teste harjutada. Kaks nädalat järjest ma muudkui tegin teste, õppisin liiklusmärke ja terminoloogiat, mis sellega kaasnes. Siin on nii mõndagi liikluses teisiti ja teatud sõnavara polnud ma ka kunagi varem kuulnud, seega õppimist jagus. Lõpuks tundsin, et kõik on täiesti selge ja võib eksamile minna.

Esmaspäeva varahommikul panime oma rendikale hääled sisse ja kihutasime uuesti DMV-sse, et eksamit teha. Eksamikorraldus nägi välja sisuliselt sama, mis Eestis. Istud arvuti taha ja hakkad aga küsimustele vastama. Esimene küsimus tundus hästi kentsakas, aga heakene küll. Kui teine küsimus ekraanile ilmus, siis tundin, et mu niigi närvis seisund muutus hoobilt kergeks paanikaks- ma kukun läbi! Nimelt oli asi selles, et lõviosa küsimustest, mis ilmusid ekraanile ei esinenud minu harjutustestides. Ega ma ei eeldanudki, et test analoogne oleks, kui harjutades, aga kui eksamil küsitakse faktiküsimusi, mille jaoks pole end saanud ette valmistada, siis selle peale haaras mind paanika. Õnneks liiklusmärkidega oli asi tuttav, sest märk on ikka sama nagu ka harjutustestides.

Läbisin testi, aga tõeliselt rõõmu hakkasin sellest tunda alles hiljem, õhtul. Sinnamaani olin süsteemis pettunud. Ma olin võtnud aja, et end ette valmistada, aga mul oli tunne, nagu mulle ei antud korralikult õiglast võimalust seda teha, kuna suur osa faktiteadmisi, mida eksamil küsiti, harjutustestides puudus. Kui lõpuks sellest ülekohtusest tundest üle sain, siis tegelikult tundsin suurt kergendust ja rõõmutunnet küll. Mul oli juba maru kõrini igal õhtul nende testide tegemisest. Nüüd tuleb panna aeg sõidueksamiks kirja. Enne seda peaks sõitmist ka harjutama, sest tõele au andes, ma pole kordagi Houstonis ise autoga sõitnud. Et seda teha, selleks taotlesin loa, mis lubab mul autoga sõita, kui Kaspar kenasti kõrval istub.  

Hakkasin siis teisipäeval sõidueksamiks aega kirja panema, kui ilmnes tõsiasi, et pean eelnevalt veel ühe online videokursuse läbima, mille lõppedes antakse tunnistus. Sõidueksamile minnes tuleb ilmtingimata see tunnistus esitada. Asusin videokursust läbi tegema. Tundsin, kuidas keset video vaatamist mul silmad vett täis valguvad, sest see oli pehmelt öeldes…. jõhker. Inimesed (sh beebi) sai liikluses surma ning lisaks veel hulganisti muid võikaid näiteid, mis võib juhtuda, kui roolis olles telefonis toimetada (VÄGA suur probleem siin). Olin peale seda kursuse läbimist veidi endast väljas, tundsin end ikka päris halvasti. Mul on nõrk närvikava ja ma polnud selliseks asjaks valmis.

Õhtul ajasime aga trenniriided selga ja läksime jooksma, nagu ikka. Ristmikku ületades hakkas auto, mis seisis, äkitselt liikuma ja parempööret sooritama (Texases on punase tulega praempööre lubatud, aga autodele ja jalakäijatele tuleb siiski teed anda), meie olime aga samal ajal keset ristmikku. Sain sellise ehmatuse osaliseks, et teisele poole teed jõudes purskasin nutma. Midagi küll ei juhtunud, aga mul käis korralikult kogu see olukord kerest läbi.

Jooksuringilt kodu poole tagasi jõudes nägi Kaspar, et üks mees üritab oma välja surnud autot teelt ära lükata, aga üksinda tegutsedes jäi jõust puudu. Jooksime ruttu selle mehe juurde ja aitasime tal auto koduhoovi ära lükata.

Viimane olukord tekitas küll hea tunde, et sai inimest hädas aidata, aga koju jõudes tundsin, et mul on selleks päevaks karikas kõigest, mis puudutab autosid ja liiklusteemasid, täis.

Ohutut liiklemist!

Maile

Kohtinguõhtu ja Ameerika sõbrad

Reede õhtul oli kaua oodatud kohtinguõhtu. Ülikooli ajal tegime väga sageli kohtinguõhtuid. Elasime minu neli esimest kursust (ehk siis terve Kaspari baka aja + tema sõjaväes oldud aasta) eraldi.  Mina elasin Tartu kesklinnas ühikas ja tema kurikuulsas Maaülikooli Torni ühikas linna ääres. Alles peale Kaspari sõjaväge kolisime ühisesse üürikasse kokku (olime selleks ajaks 6. aastat koos olnud). Vanal heal ühika-ajal nägid meie kohtinguõhtud välja sellised, et saime ühikas kokku ja tegime koos midagi peenemat süüa. Kuna raha eriti polnud, siis kohvikud/restoranid tulid alles viimastel kursustel mängu, kui mõlemad juba kooli kõrvalt täiskohaga tööl käisime. Seega esimestel aastatel tuli käesolevate vahenditega läbi ajada (kodust kaasa toodud toiduvarud ja poest saadaolevad odavamad asjad, nagu ikka tudengitel). Õhtu juurde käis tavaliselt ka mingi odavama otsa vein (või kaks) ja juttu jätkus pikemaks. Mäletan, et harvad polnud korrad, kus jutustasime kella kaheni või lausa neljani välja minu tillukese ühika köögilaua ääres, mis asus ühtlasi ka välisukse all (väga veider kombinatsioon, kui tagasi hakata mõtlema). Unistasime suurelt ja kujutasime ette, mis ja kuidas kõik tulevikus on või kuhu me reisima hakkame. Täiesti raudselt saabus Kaspar igale kohtinguõhtule lillega ja meil olid alati ilusad riided selga pandud, olgugi, et kohting toimus lihtsalt ühikatoas. Sellele ajale tagasi mõeldes läheb alati südame alt soojaks :)

Kohtinguõhtud on meil läbi aastate jätkuvalt teemas, ehk on mastaabid vahepeal muutunud, aga see polegi  oluline, igal perioodil on oma.

Niisiis, reedel oli käes kohtinguõhu ja kuna meil polnud seda juba tükk aega olnud, siis olin terve reedese päeva päris elevil. Panime end ilusti riidesse ja suundusime restorani. 

Meie läheduses asub palju häid kohti, aga üks restoran osutub meil tavaliselt alati esimeseks valikuks, kui me pole ammu väljas käinud, just sinna me suundusimegi. Õhustik oli kohe selline pidulik ja mõnus. Jutustasime kõigest muust, kui argi(muredest) ja nautisime õhtut. Ilm oli väga soe (27 kraadi õhtul) ja jalutasime koduteel veel natuke ringi, sest jututeemasid jätkus pikemalt.

Leidsime jalutades ühest aiast sellise tillukese sõbrakese (Halloween on tulekul ilmselgelt):

Võiks ju arvata, et kahekesti elades on iga õhtu kui kohtinguõhtu, aga tegelikkuses see nii ei ole. Argipäev on midagi muud ja kohtinguõhtu feeling on hoopis midagi muud, kus me tavaliselt ei arutle teemade üle, mis muret tekitavad vms.

Laupäeva hommikuks oli pandud äratus, sest plaanisime üsna varakult oma gluteeni- ja suhkruvabad pannkoogid pintslisse pista ja tegudele asuda (väljakutsest kirjutan eraldi pikemalt). Meil oli nädalavahetuseks auto võetud ja ees ootas suuremat sorti shoping. Mul oli valmis kirjutatud kolm erinevat nimekirja, mis hõlmas endas asju riietest kuni mööblini välja. Kui ees on ootamas suuremat sorti poodlemine, siis paneme alati kõik asjad nimekirja, mida otsime ja samuti teeme eelnevalt eelarve, kui palju me plaanime kulutada ja kus me teame, et sealt maalt jookseb piir. Näiteks on eraldi eelarve riiete jaoks ja eelarve kodu sisustamise jaoks (nagu oli sel korral). Kui juhtub, et ühes kategoorias peaks eelarve lõhki minema, siis tuleb puudujääv osa teisest eelarvest, et kõik üldpildis tasakaalus oleks ja meie plaanid lõhki ei läheks. Eelarvega majandamine on meid viimase aasta jooksul meeletult palju kasvatanud ja meie elu nii palju paremaks teinud, et sellel teemal plaanin tulevikus täpsemalt lausa peatuda.

Niisiis, meie shoping. Kõige suurem eesmärk selleks nädalavahetuseks oli osta kapp jalanõudele. Hoiustasime oma jalanõusid neljas erinevad kohas/süsteemis ja mul sai sellest kõrini. Tahtsin paremat süsteemi, kui meil oli. Kuna meil majapidamises ruumi on, siis võtsime plaani korraliku suurema kapi ostu, kuhu meie jalanõud saavad kenasti sisse kolida. Mida me aga ei mõelnud läbi oli see, et kuidas see kapp IKEA-st koju tuua. Saatuse tahtel anti meile just sellel korral suur Texase truck ja sinna kasti võib vist küll lausa pool elamist ära mahutada.

Kuna meie aur oli peamiselt kodu sisustamisel, siis riideid väga palju me sel korral ei ostnudki. Tegelikult ostsime vaid kaks riideeset kokku. Ühte neist tahan ka siin teiega jagada. Mõtlesin juba pikemat aega, et tahaksin endale ilusat jumpsuit´i osta, aga kartsin, et näen selles nagu pingviin välja. Fakt on aga see, et ma polnud tegelikult mitte ühtegi kunagi varem selga proovinud. Nüüd siis nägin poes just sellist, nagu olin mõelnud ja mis istus selga nagu valatult. Kuna meil on selleks aastaks mu sünnipäevaks üsna erilised plaanid tehtud, siis sain proovikabiinis kohe aru, et see oleks suurepärane outfit mu enda sünnipäevaks. Mõeldud-tehtud!

Ise suurest õnnest õhkamas, et nii vahva asja leidsin, sammusime kassade poole. Korraga kõnetavad meid kaks neiut sulaselges emakeeles. Me muidugi pöördusime nende poole ja tardusime sealsamas. Mida see siis tähendab?! Nad olid kuulnud meid rääkimas ja kogusid natuke julgust, et meie juurde tulla. Tuli välja, et üks neiu elab juba terve aasta Houstonis ja teine neiu oli tal külas, õigemini lausa pulmas, sest ilmnes, et üks neist abiellub homme (pühapäeval). Rääkisime pisut juttu ja vahetasime kontakte ja läksime suures hämmingus kassasse.

Laupäeva õhtul käisime oma hiinlastest sõpradel- Yangidel külas, keda me polnud enam-vähem sada aastat näinud. Neid oli nii tore näha! Nad lausa tormasid meid kallistama. Söögitoas oli laud kaetud ja igale kohale juba magustoidud pandud. Kui kuulsime, et nad olid udupeened (ja ebamaiselt kallid) tordid ostnud ja juba igale istekohale nendega laua katnud, siis vaatasime Kaspariga üksteisele otsa ja  momentaalselt oli päevselge, et peame oma väljakutses feilima. Olukord oli selline, kus ma tundsin, et meist oleks äärmiselt ebaviisakas ja lihtsalt väga tobe keelduda sellest, mis meie jaoks on juba valmis pandud. Küll aga vabandasime end pisut välja sellega, et magusat on väga palju ja jagasime Kaspariga ühte magustoitu kahepeale. 

Yangid soetasid endale korraliku massaažitooli, mille me pidime tingimata järgi proovima. Oli ikka hea asi küll!

Väljakutse loomulikult jätkus meie jaoks peale külaskäiku ja jätkub veel terve nädala, lihtsalt laupäeval õhtul tundsime, et peame tegema erandi, et mitte oma võõrustajaid solvata.

Pühapäeval väisasime samuti veel kaubandust ja käisime ühtlasi ka Merliisi ja Jeffi juures kohvil. Uksekella lastes oli kuulda tohutut kondimurdja häält, kes hävitaks kõik takistused oma teel. Ukse avades oli muidugi väike Chulo nii rõõmus, et unustas haukumise sekundist ja muudkui lakkus meid suurest rõõmust :D Juttu ja naeru jätkus sõpradega kauemaks ja oli tõsiselt mõnus tšill pühapäev. Kuigi, peab tunnistama, et õhtuks olime ikka rampväsinud, kui ükskord koju jõudsime.

Nüüd aga tuleb töökuhi uuesti ette võtta ja töönädalasse sukelduda.

Mõnusat nädala algust!

Maile

Toitumine Ameerikas – väljakutse kahele

Siinkohal võib kiidulaulu laulda ja tõdeda, et meie toitumine väljamaal on olnud suhteliselt hea. Toimetame oma koduses köögis ning väljas käime söömas vaid nädalavahetustel. Seda just laupäevadel, kus lubame ka natuke rasvasemat kiirtoitu, et oleks ikka põhjust jõusaali rassima minna. Kõige selle hea koosluse juures püsib kehakaal paigal ning enesetunne hea.

Kõik see laguneb koost alates päevast, mil astume lennukist maha ja tallad kodumaa pinda puudutavad. Ei tea miks, aga igasugune kontroll käe- ja suu vahelisest dünaamikast kaob ära. Nõnda satub meie kehadesse ämbrite viisi kaloreid, mida Ameerika koju rõõmsalt kaasa tassime. Igal suvel küll mõtleme, et seekord teeme teisiti, kuid siin ma nüüd siis olen...

Mõned üleliigsed kilud tuleb meie maovetest välja püüda ning Maile mõtles, et oleks paras aeg asuda järgmise toitumisväljakutse rajale. Sellel korral jätame ära kõik kiirtoidud, nisutooted, šokolaadid, kommid, snäkid ja SUHKRU. Kokku kestab see kannatuste rada 2 nädalat.

Kui hapukoores on suhkrut, siis see meid ei huvita. Pigem jätame suhkru lisamata toidule ja kohvile. Mailel pole suhkru tarbimise piiramisega probleeme, kuid mina olen sisuliselt 60% suhkrust ja mul on seda igal sammul hädasti juurde vaja. Kogu minu hommikurutiin algab suhkrust, sest seda läheb nii pudru sisse kui ka moosi näol pudru peale. Kõrvale joon tavaliselt kruusitäie suhkrut, mille sisse ka paar tilka kohvi ja piima lisatud. Keeruline!

Igatahes, otsustasime väljakutsega alustada laupäevast, sest siis satub viimane sirge reedesele ja sellele järgneval nädalavahetusel saab keskenduda täielikule söögiorgiale.

Kätte jõudis laupäev ja juba hommikul olin tujust ära. Seda seetõttu, et laupäeval on meie peres pannkoogihommik ja kõik koogid saavad minu poolt alla loputatud vahtrasiirupiga. Parandan – ROHKE vahtrasiirupiga! Ja teadagi valmivad kõige paremad pannkoogid nisujahu ja suhkru toega. Kõige selle pärast oligi tuju ära ning polnud nagu midagi erilist oodata. Tuli midagi välja mõelda ja otsustasime, et teeme pannkooke gluteenivabast jahust ning magusaineks kasutame mett – kõik lubatud ained meie väljakutses.

Tuju hakkas juba tõusma ning hakkasin kokkama. Kõik ained olid kokku mikserdatud ja hakkasin kapist gluteenivaba jahu välja tõmbama kui selgus, et see jahu on meil otsa saanud. Kogu maailm varises sellel hetkel kokku ja teadmatusest mis edasi teha, otsustasin kokku kutsuda kriisikoosoleku. Leidsime ühehäälselt, et väljakutse algab pärast hommikusööki. JESH!!!

Meeleolu läks jälle saja peale ja käsi juba haaraski nisujahu järele. Kui koogid valmis, said need loomulikult vahtrasiirupiga ära söödud. Kell 10:30 tegime akna lahti ja deklareerisime avalikult oma jäägitut pühendumist äsja alanud väljakutsele. Nüüd oleme juba neljapäevas ning ainus, kes asjast seni maani loksutatud on, olen mina, Kaspar. Kiirtoidu, rämpsu ja šokolaadi järele pole meil seni isutanud, kuid hommikurutiinis olen mina põhiline kaotaja. Maile ei pane kohvi sisse suhkrut ega pudru peale moosi, seega tema hommikud on täpselt samasugused nagu varem. Eks tegemist on alles väikese ajaga ning keerulisemad ajad seisavad ehk veel ees. Laupäeval teeme pannkookidega uue katse ja eks anname ka märku, kuidas välja tuli.

Päikest!

Kaspar

Uus kuub

Käesolev sügis on minu jaoks hästi muutusterohke. Ma kohe tunnen, et tahan mitmes valdkonnas muutuseid sisse viia ja üheks selleks on ka blogi. Tundsin juba mitu kuud, et blogi eelmine versioon oli liiga kirju ja liiga…liiga. Peast käisid päris mitmed mõtted läbi- kas üldse jätkata blogimisega? USA-sse kolimise uudsus on ju vaibunud (mis oli esimese aasta valdavaks teemaks, kõik oli uus ja põnev, kõik oli esimest korda). Nüüd me elame siin, tunneme end siin rahulikult, meil on kodu siin ja kuidagi mõnus ja rahulik vibe on kogu asjale juurde tulnud. 

Tunnen, et lugeja elab tugevalt kaasa minu erialaga seonduvale, aga kas igapäevaelust üldse kirjutadagi enam nii palju, kui varem?

Alustuseks on blogi saanud selga päris uue kuue, mis on lihtsam ja puhtam oma olemuselt: 

• Igal hetkel klikates üles kollase riba peale, kus on blogi nimi, saab esilehele tagasi.
• Ülemise kollase riba ääres on BLOGIARHIIV, millele klõpsates saate kõikide vanade postituste juurde tagasi minna nii palju kordi, kui süda kutsub.
• Paremal üleval nurgas on kolm väikest horisontaalset kriipsukest, millel klõpsates saate vanade tuttavate lisavidinate juurde – kell, ilmateade, sotsiaalmeedia jms.
• Avaleht algab ise sissejuhatava postitusega (helehallil taustal), sealt leiab uus lugeja enda jaoks sobiliku sissejuhatuse, mis blogi see on ja kuhu ta täpsemalt sattunud on.
• Pealehelt alla kerides on aga postitused, kõige uuemad kõige üleval. Nii postituse pealkirjadele kui ka lisateave nupukesele  klikates saate postituse täispikkuses lahti teha ja lugema asuda. Jällegi  - igal hetkel üles kollase riba peale klõpsates, kus on blogi nimi, saab esilehele tagasi.

Teistest muutustest juba edaspidi, stay tuned.

Maile

Tagasilöök

Ma hästi naiivselt arvasin, et viimane aasta ülikoolis saab olema eelnevatest pisut kergem. Mõtlesin, et mul on ju ometi kogemust juba korralikult ja kõik need eelnevad tagasilöögid on nahka ka pisut paksemaks kasvatanud ja eks see kõik ongi tõsi mingil määral, aga siis tuleb järjekordne tagasilöök ja….põmaki! Võtab hetkeks oimetuks, enne, kui vaatevälja jälle selgeks tagasi saab.

Augusti alguses esitasin oma viimase, neljanda, artikli ühele väga tugevale USA teadusajakirjale avaldamiseks. Eile sain vastuse, kus kolm retsensenti on mu töö pihuks ja põrmuks teinud. Kriitikat tuli nii palju, et ma ei suutnud seda kõike läbigi seedida. See on umbes selline tunne, kui saad halbu uudiseid korraga nii palju, et lõpuks kuulad neid tuima näoga, aga vastu võtta enam ei suuda, piir on ees. Mul tuli see piir siis eile ette. Lugesin seda pikka ja lohisevat kriitilist kirja tuima näo ja null emotsiooniga. Tõusin laua äärest püsti ja läksin kööki toimetama. Ma tundsin, et ei jaksa ega taha enam nende asjadega tegeleda. Sain aru, kui lõplikult kõrini mul juba sellest kõigest on.

Istusime lauda, et hakata sööma. Kaspar vaatas mind ja ütles, et järgmisel sügisel ma ei pea enam nende asjadega tegelema. Ma ei pea siis enam mitte kunagi nendele asjadele mõtlema. Ma panen selle peatükki igaveseks enda jaoks kinni. Et seda teha, selleks tuleb praegu kõik see hullus läbi seedida, pea püsti tõsta ja edasi minna. Ta ütles veel, et ega see esimene kord pole, kus mind on pikali lükatud, ja ega polegi, tal on õigus. Aga eks me mõlemad mõistame, et kogu see lugu on nii pikalt kestnud, et ega lõputult ei jaksa sealt maast ka ennast üles korjata.

Sellel aastal veel peab jaksama, selleks, et seda järgmisel sügisel enam tegema ei peaks. Ega talvel. Ega kevadel. Ega suvel. Praegu veel peab.

Eile ma siis haletsesin ennast pool päeva ja mõtlesin, kuidas ma ei suuda ega taha ja eilsesse päeva see ka jäi. Täna tuli laua taha istuda ja edasi tegutseda. Suudan küll. Pealegi, kes ütles, et see kraad kergelt peab tulema? Seda lubadust pole keegi mulle andnud 😊

Pea püsti ja edasi!

Maile

Tegus nädalavahetus ja tutikas pereliige

Kahel viimasel reedel olen üle pika aja jälle kontoris töötanud, nagu ma varasemalt ikka tegin. Mulle väga meeldivad need reeded, olen siis alati kohe ekstra produktiivne. Eelmisel reedel olin esimest korda üle 4 kuu kontoris ja Kaspari kolleeg tuli otsejoones mind kallistama ja tervitama ja see tegi südame alt ikka soojaks küll. Viisin kontorirahvale ikka meie head šokolaadi ja vahetasime natuke muljeid. Kaspar on neid muidugi põhilisega kursis hoidnud.

Kontoriks valmis:

Kaspar oma kabinetis:

Reede õhtul tegime peale tööpäeva trenni ära ja seejärel langesime diivanile nagu tinasõdurid. Neljapäeval olin veel indu täis, et reede õhtul läheme kinno või teeme midagi muud vahvat, aga tegelikkus oli midagi muud. Nädala väsimus tabas nii teravalt, et mitte kuskile ei viitsinud enam minna. Diivan tundus olevat parim sihtmärk. Nii tegimegi, vaatasime oma lemmiksarju ja lihtsalt puhkasime.

Nagu mingi kuri needus, olin laupäeva varahommikul juba üleval. Uni läks lihtsalt ära. Hakkasin siis aga tegutsema, mis seal ikka. Pealegi, ega me väga pikalt poleks saanud nagunii põõnata, sest naabrid pidid meid juba 9.30 maja eest peale korjama. Läksime kõik koos kohvikusse brunchile ja muljetasime. Oleme nendega koguaeg ikka ühenduses olnud, aga nüüd polnud tükk aega lihtsalt kohtunud. Peale liigagi toekat hommikusööki viisid naabrid meid esimest korda oma uut maja vaatama. Seega jah, kahjuks nad polegi enam meie naabrid, sest nad ostsid omale kodu. 

Nende maja asub imekaunis eramajade rajoonis, täpselt nagu mingist kaunist koguperefilmist, kus vaiksel tänaval on suured puud ja ilusad eramajad. Kui nende kodu ette sõitsime, siis hakkasin juba autos õhku ahmima, tuppa sisenedes vajasin veelgi enam hapnikku. Milline kodu! Nagu filmist! Kahekordne maja, nelja magamistoaga, mitme vannitoaga, söögitoa ja kontoriruumiga, avatud köök suure saarega ja elutuba, kus laiutab hiiglasik kamin. Ma ei teagi, kas ma olen varem kunagi nii ilusas kodus üldse viibinud. Jalutasime ka nende naabruskonnas veidi ringi ja tutvusime ümbrusega ja pargiga, mis neil seal lähedal on. “Naabreid” oli nii tore üle pika aja näha. Meil on alati nii paljust jutustada.

Pärastlõunal tulime koju tagasi ja käisime pisut kaubanduses. Kuna uued viisad on kolmeks aastaks, siis otsustasime, või noh, mina otsustasin ja tutvustasin oma ideed Kasparile, et kodu vajab natuke iluravi. Kui kolm aastat tagasi siia korterisse kolisime, siis oli meil vaja kõike. Kolisime ju paari kohvriga, kus sees olid vaid hädavajalikud riided, jalanõud ja kaks saunalina, millega end kuivatada, kõik. Kui sul on vaja aga lusikast kuni voodini KÕIKE osta, siis ilmselgelt osutusid valituks kõige soodsamad asjad, mida poest saada oli. Eks seetõttu sai ka sisekujundus selline maksimaalselt ilus, aga esmajärjekorras siiski hädapärastest vahenditest ja maksmaalselt soodne. Nüüd oleme nende esmavalitud asjadega kolm aastat elanud ja eks väga odavad asjad ikka kuluvad kiiremini ja tahavad vahetust (nt triikraud, tolmuimeja jms). 

Seega mõtlesin, et miks mitte teha igas ruumis väike uuenduskuur, mis rahakotti just auku ei põleta, aga annab kodule värskema mulje ja samas vahetada välja kodumasinaid, mis on juba väsinud. Tegin siis suure nimekirja, mis igas ruumis vajaks vahetamist, lisasin igale esemele eelarve juurde ja printisime suure pabaeri välja. Nüüd oli teada, mida me poest otsime ja mis eelarve meil on. Laupäeval läksimegi poodi ja enda suureks üllatuseks leidsime vannituppa väga palju erinevat kraami. Räägin sellest kõigest (koos pildimaterjaliga) siis, kui sisekujundus on tehtud. Hetkel siis on hunnikus vaid näha meie laupäevane saak, mille üle me väga uhked olime: vaip vannituppa, uued saunalinad ja käterätid ning jalarätik; hambaharjatops, seebidosaator ja näovattide/vatitikkude tops.

Kui laupäeval oma poekraamiga koju tagasi jõudsime siis saime ärevaid uudiseid kodumaalt, et Kaspari õde hakkab sünnitama. Õemees hoidis meid kenasti terve aja toimuvaga kursis ja meie aja järgi laupäeva õhtul saigi meie pere pisikese tüdruku näol lisa. Küll see oli alles ärev õhtu! Pühapäeva hommikul saime juba uut inimest oma silmaga näha ja vanemaid õnnitleda.

Perega suured õnnesoovid vahetatud, tuli hakata end sättima, sest pühapäevaks oli meil restorani laud kinni pandud, et Merliisi ja tema lapsega lõunale minna. Me polnud Merliisiga 4 kuud näinud ja oli tagumine aeg seda viga parandada. Juttu jätkus kauemaks, nagu võibki arvata.Valisin restoraniks sellise koha, kus meist keegi polnud kunagi varem käinud. Mõtlesin, et alati eelistame vanu ja tuttavaid kohti, aga tegelikult oleks vahva ka midagi uut proovida ja avastada ja me ei pidanud pettuma.

Pühapäeval võtsime lisaks ette veel inventuuri riietekapis ja kummutis ning viskasime välja kõik asjad, mis pole kaks aastat selga jõudnud. Samuti katkised saunalinad/rätikud; liiga kulunud riided, mis ei kaunista enam kedagi jms. Saime päris korraliku hunniku. 

Oleme mõlemad seda meelt, et kapis olgu vaid riided, mida me reaalselt kanname, mitte, mis seal “igaks juhuks, äkki kunagi panen ikka selga” oma määramatut aega ootavad ja ruumi võtavad. Meil on üsna piiratud kapiruum ja seega on hädavajalik seal aeg-ajalt inventuuri teha. Nii omame ka tegelikult paremat ülevaadet, mis meil seal kapis reaalselt on ja on tõenäolisem, et kõik riided saavad kasutust. Täpselt sama reegel kehtib meil ka jalanõudega – kui asi pole kaks aastat jalga jõudnud, siis on sellel aeg minna.

Nädalavahetus oli ülitegus ja nüüd võtaks küll ühe puhkepäeva veel, sest tahaks puhata ja mängida ka.

Ilusat nädala algust!

Maile

Harjumine

Esimene nädal kodus on olnud väga tegus. Pidime mõlemad harjuma oma endise rütmiga, ajavahega ja sealjuures tööd tegema ja kodus toimetama. Tundsin lausa, kuidas õhtuti olin energiast tühi, aga mis seal salata, küll oma kodus on ikka hea olla küll. Magada oma voodis, toimetada oma köögis ja maanduda õhtuti oma diivanile peale pikka jalutuskäiku. Oleme igal õhtul jalutamas käinud, sest siiani taastuv tervis pole lubanud veel päris trenni ette võtta. Ma armastan meie jalutuskäike ja olin unustanud, kui väga ma neid juba igatsesin.

Ühel õhtul läksime taaskord jalutama, kui korraga keset jalutuskäiku, hakkas vihma kallama nagu oavarrest. Otsisime kiiresti mingi suure puu, kus all suurem vihm ära oodata, aga sadu läks aina tugevamaks ja tugevamaks. Ühel hetkel jooksis meie juurde täiesti võõras naisterahvas ja ulatas vihmavarju, et meil natuke parem oodata oleks. No, kas pole mitte armas?

Veel ilma vihmavarjuta. Vihm läheb järjest tugevamaks ja meie järjest märjemaks:

Laupäeval läksime aeda päevitama peale mida, otsustasime jalutama minna. Korraga tundsin, et mul hakkab pea ringi käima ja kuidagi väga imelik on olla. Kuumust näitas 34 kraadi, aga tajutav temperatuur oli tõusnud 38-ni, ilmselgelt peab keha veel sellega harjuma. Pühapäeval oli juba parem tunne ja katsetasime uuesti jalutuskäiguga, seekord asi õnnestus. Jalutasime oma lemmikrajoonis ilusate eramajade vahel. Mõned majad on juba kaunistatud eelootavaks Halloweeniks.

Ilusat nädala jätku!

Maile