Welcome to Miami!

Enne Ameerikasse kolimist mõtlesime, et elame siin ühe (!) aasta, selle aja jooksul reisime, kogume raha, maksame õppelaenud ära, saame rikkaks jne jne jne (nimekiri oli üsna pikk). Nüüd loomulikult naerame selle üle lõbusalt, sest ilmselgelt ei olnud meie ootused päris reaalsed. Keegi pudrumägedega ees ei oodanud ja kuna köögikappides puudus kasvõi üksainus lusikas, millega putru segada, siis tuli alustada sõna otseses mõttes algusest.

Teate, selline puhtalt lehelt alustamine on väga hea! See on nii värskendav ja õpetlik. Jah, esialgu tirib  juuripidi vanast heast ja mugavast rütmist välja, seejärel lükkab maoli maha ja kui hakkad tõusma, siis lükatakse veel korduvalt pikali, aga ühel hetkel saad aru, et enam ei lükata. Võid rahus põlved puhtaks pühkida ja püsti tõusta, sest kõik on hästi.

Ameerikasse kolides koostasime nimekirja kohtadest, mida me kõike siin mandril külastada soovime ja hakkasime aga otsast minema. Kolme aastaga oleme sellest nimekirjast peaaegu kõik sihtkohad ära külastanud (mõned on siiski veel jäänud). Olgu veel öeldud, et see on esmane nimekiri must visit kohtadest. Kui see saab täidetud, eks siis tuleb uus nimekiri, maailmas on ju nii palju paiku, mida sooviks oma silmaga näha.

Aastal 2019 oleme tegelikult nendest kolmest siin elatud aastast kõige vähem reisinud ja see oli teadlik valik, sest terve viimase aasta oleme oma finantsolukorra turgutamisega tegelenud ja reisimine ei aitaks sellele just kaasa. Nüüd aga jõudis lõpuks kätte kaua oodatud aeg, et võtta ette meie nimekirjas järgmine sihtkoht - Miami!

Houstonis lennujaamas:

Mis koht see Miami on?

Miami on suurlinn, mis asub Florida osariigis. Miami linnastus elab kokku 6.1 miljonit inimest (Miami linnas sees peaaegu pool miljonit). Seal on imeline suveilm aastaringselt. Kõige rohkem sademeid on juunist kuni oktoobrini, mis teeb linna külastamise hiilgeperioodiks just talve. Selles imelises suvepealinnas on siiski ka üks suur miinus – orkaanid, mille hooaeg laiutab juunist kuni novembri teise pooleni, tippaeg jääb augusti ja septembri juurde.

Meie umbkaudne teekond Houstonist Miamisse (punane nool):

Florida osariik, kus asub Miami linn:

Miami linn:

Kolmapäeva õhtuks jõudsime kenasti kohale, võtsime lennujaamast auto ja kihutasime oma hotelli poole. 

Saime väga miamiliku auto:

Hotell asus meil South Beach´il (sisuliselt eraldi saar Miami linna külje all):

South Beach on väga kuulus suvituskoht ja seal asuvad mitmete rikaste ja kuulsate suvekodud. Meie hotelli asukoht oli superluks, sest randa jõudmiseks piisas vaid kahest minutest jalutamisest.

Meie hotell:

Teekond hotellist randa:

Jee, kohal!

 Olime oma kodutöö korralikult ära teinud ja teadsime, et South Beach on korralik turismimagnet, mis tähendab seda, et igal sammul tehakse su rahakotti õhemaks. Näiteks hotelliga “head diili” tehes tasub alati silmas pidada, millised on selle kindla hotelli parkimise võimalused (hinnad; kas tegemist on valet parkimisega jms). Meie olime kursis, kui mitu raha peame oma rendimasina parkimise eest ööpäevas välja käima + tipp, sest tegemist oli valet parkimisega. Selline kodutöö tasub alati eelnevalt ära teha, sest see võib võtta üsna kenakese osa reisi eelarvest, samuti säästab närvikulu, kui sellised asjad on eelnevalt teada. Meie olime kõigega kursis ja selles osas mingit üllatust ei tekkinud.

Hotell ise oli üsna väike ja ajas asja ära. Suuremasse vaimustusse me just ei sattunud, aga väga ei tasunud nuriseda ka, sest mis seal salata – me saime oma öömaja päris tasuta. Kuna Kaspar reisib tööasjus päris palju ja peatub alati kindla hotelliketi hotellides, siis on tal selliselt tegutsedes võimalus teenida punkte. Teatud koguse punktide eest saab viibida sama hotelliketi hotellides üle kogu maailma. Kasutame neid punkte oma puhkusereiside tarbeks ära, mis on tohutu boonus. Eelmisel aastal viibis Kaspar 60 ööd hotellides, millega teenis endale teemant-staatuse, mis maakeelgi tähendab seda, et see annab erinevaid lisavõimalusi kliendile (nt tasuta hommikusöök talle ja kaaslasele, mis Ameerikas ei ole sugugi iseenesestmõistetav nagu paljudes Euroopa riikides; hilise check-out´i võimalus jne). Nüüd me siis nautisime oma puhkusereisil Kaspari töö ja vaevaga välja teenitud hotelli ja tasuta hommikusööke.

Esimesel päeval jõudsimegi üsna hilja kohale ja tegime vaid ühe jalutustiiru rannas. Tellisime endale kiire eine hotelli ja oligi aeg end uueks päevaks välja puhata.

Esimesel puhkusepäeval suundusime hommikul otsejoones randa. Meil oli plaanis rannatoolid rentida, aga kui kuulsime, et nende eest $50 küsitakse, siis arvasime, et tühja kah, laotame rätikud niisama liivale. Oleme sellistel puhkusereisidel alati lamamistoolid rentinud, aga sellist hinda pole veel kuskil varem küsitud, mulle tundus see lausa jaburalt kõrge number. Hotellist sai igal hommikul värskeid suuri rannarätikuid küsida (nii palju kui kulus) ja tegelikult oli liival väga okei lamada nendega. Ookeanivesi oli väga soolane ja täiesti läbipaistev. Kreemitasime end korralikult sisse ja lasime kehadel praadida päikese käes. No küll oli mõnus!

Miami South Beach:

Rannas sai tasuta kreemi ka võtta, kellel soovi:

Päeva teises pooles plaanisime külastada Miami suurimat outletipoodi Sawgrass Mills. 

See pood oli tohutu! Ma pole iialgi nii suures poes vist käinud (?) ja kui palju rahvast seal oli! Aga muidugi, järgmisel päeval oli ju Black Friday ja paljud poed alustasid juba oma pakkumistega. Mul ei ole rahvarohkete kohtade vastu midagi, aga liiklemine selles poes tekitas isegi mulle väikestviisi paanikat, see oli pehmelt öeldes ebamugav. Siiski tahtsime mõnes kindlas poes ära käia. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis selliselt suviselt puhkusereisilt soetasin endale jope. Olin kindlat jopet juba viimased aasta aega taga ajanud, aga Houstonis polnud sellega õnne olnud. Kaspar pakkus välja, et äkki on Miamis ja bingo – oligi! Hind oli ka allapoole tiritud ja kõik sobis. Kaspar soetas endalegi üht-teist ja suundusime lõunasöögile. Sellises poes aeg lausa lendab ja enne kui arugi saime, oli õhtu käes.

Sõitsime hotelli poole tagasi ja suundusime õhtul veel jalutama. 

Ilm oli niivõrd soe ja imeline, puhus õrn tuuleke ookeanilt ja mul oli tõsimeeli tunne, et oleme paradiisis.

Jätkub..

Maile

Hullu novembri kokkuvõte

Kuu aega tagasi võtsime plaani teha novembrist enda jaoks ekstreemne kuu ehk hull november. Elame igapäevaselt eelarve järgi, aga novembrikuus tegime endale eriliselt ekstreemse eelarve, kus pigistasime kokku kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest. Meil oli kindel number silme ees, mille tahtsime novembrikuuga säästa ja seega oli meil ka väga kindel summa, mis oli mõeldud elamiseks ja kulutamiseks. Vaim oli valmis ja nii me startisimegi. Eesmärk oli seda teha 01.11-27.11.

Miks me seda tegime? 

Meie suurem eesmärk on saada säästupuhvrisse aasta viimase päeva seisuga X summa kokku ja tundsime, et selline ekstreemne kuu aitab kohe mõnusate suurte hüpetega selle eesmärgini jõuda.

Kui nüüd päris aus olla, siis november ei olnud raske. Esimesest kahest nädalast kirjutasin SIIN. Tõsi, me ei käinud restoranis ega kinos vms, seevastu aga saime mitmel korral oma heade sõpradega kokku, lasime ennast võõrustada ja võõrustasime ka ise (mis ei pea sugugi väga kulukas ettevõtmine olema). Nautisime pikki jalutuskäike ja ohtralt kodus kokkamist. Panime varakult jõulukaunistused üles ja nautisime tasuta meelelahutust telerist ja hubast jõuluhõngu kodus. Ühesõnaga, me tegime maksimaalselt asju, mis ei nõua raha. Olen nõus, et selliselt ei ole väga põnev just pikema perioodi vältel elada, aga mingi suurema eesmärgi nimel kuu aega leidlik olla ja endale tasuta meelelahutust ja odavaid toite välja mõelda oli täiesti põnev. Kui olete huvitatud, siis võin meie viimaste nädalate menüüd edasises postituses ka lähemalt tutvustada.

Säästsime kokku oma novembrikuu netosissetulekust 63% ja suunasime selle täies hiilguses suure uhkusega säästudesse (meie puhul investeerimiskontole, et juba kogutud raha meile raha juurde teeniks). Siiski pean mainima ka seda, et päris teadlikult tegime paar päeva tagasi otsuse osta tolmuimeja, mis läks säästetud summa arvelt maha. See ost oli meil detsembri alguses nagunii plaanis ja kuna ülehomme on Must Reede = väga suured allahindlused, siis tundus mõistlik lüke masin praeguse madalama hinnaga ära osta (et suuremas pildis siiski raha säästa).

Mõned soovitused neile, kes plaanivad ka ekstreemset  säästukuud ette võtta:

a)       Pange paika kindel plaan = eelarve, mis on pere täpne sissetulek, mis summa soovite säästa ja mis on täpne eelarve kulutamiseks. Me kinnitasime oma numbrid lausa külmikule, et oleks suurelt ja punaselt silme ees ja midagi ei ununeks raskematel hetkedel.

b)      Jagade tekkinud eelarve kategooriatesse nt toit; majapidamine; transport; rõivad (ehk saab ka ilma, aga väikeste lastega peredel võib ka selles vallas ootamatuid kulutusi ette tulla); oodatud ootamatused (nt ravimid, sünnipäevakingitus vms ootamatud kulutused, sest elu läheb ju edasi hoolimata kellegi programmist ja selleks on mõistlik valmis olla) jne. Lahterdatud eelarve annab parema ülevaate iseendale ja teeb pildi mõnusalt selgeks.

c)       Olge kaaslasega samal lainel ehk järgige ühiselt oma plaani.

d)      Olge loovad vaba aja veetmise suhtes, ärge võtke olukorda, kui karistust, vaid mõelge, mis “auhind” teid kuu lõpus ootab.

e)      Jääge oma plaanile kindlaks; on ilmselge, et tuleb ka raskeid momente.

Maile

What a day!

Eile hommikul ärkasin üles ja suundusin kööki hommikusöögile nagu ikka. Köögi tööpinnal ootas mind aga üllatus. Olin sekundiga ärkvel. Üllatus? Mulle? Mille puhul? Olin päris rabatud kohe. 

Ma pole veel kunagi sünnipäevanädalat, kui sellist varem tähistanud. Komplekti kohta lisan, et tegemist on minu absoluutse lemmikuga kehatoodete valdkonnast ja ma olen ilmselt üks suurimaid kookosefänne maailmas. Ma jumaldan seda kehakreemi ja kui esimesel aastal siia kolides oli The Body Shopi tooteid vabalt riiulitelt leida, siis viimastel aastatel see enam nii pole olnud, aja teisi nagu tikutulega poest taga. Ma räägin siinjuures muidugi oma lemmikpoest TjMaxxist, kus asjad on soodsate hindadega, mitte The Body Shopi enda poest, kus neid samu kreeme võib samal hinnaskaalal osta, mis Eestiski – no thank you! Kilkasin mööda tuba suurest elevusest ja olin üllatusest ikka väga rabatud. Esmaspäev muutus hoobilt väga ilusaks!

Kaspar läks kontorise ja mina asusin kodukontoris tegudele. Vaatasin märkmikust oma päevaplaani ja esimese asjana oli märgitud, et pean ülikooli kirjutama seoses oma artikli keeletoimetuse hüvitisega. Nimelt selgus paar nädalat tagasi, et mul on võimalik oma eelmise artikli keeletoimetuse eest makstud raha tagasi saada. Kui teadusartikkel saab valmis, siis tuleb see saata professionaalsesse keeletoimetusfirmasse (mina kasutan nt ühte Kanada firmat), kes vormistab kogu töö väga perfektsesse keelde ja alles seejärel saab artikli ajakirjale ära saata. Selline keeletoimetus on üsna kulukas lõbu, viimati tuligi rahakotiraudu $240 võrra kergendada, et artikkel toimetatud saaks. Siiani olemegi sellised kulud ise katnud ilma pikemalt virisemata, sest see on kogu protsessi üsna paratamatu osa. Nüüd aga selgus, et kui artikkel on kõige kõrgemas kategoorias (1.1) ning avaldatud teatud kindlas andmebaasis nt SCOPUS või WOS (mis tõstab ülikooli mainet), siis ülikool kompenseerib keeletoimetuse kulud. Minu artikkel langeb sobivatesse parameetritesse ja koheselt võtsin teatud inimestega ühendust, et asja lähemalt uurida. Esitasin kõik vajalikud dokumendid, tasutud arve jms ja jäin vastust ootama. Kinnitavat vastust aga ei tulnud ja mu juhendaja käis juba peale, et ma asja siiski edasi uuriksin. Eile hommikul esimene ülesanne oligi sellega tegeleda. Enne aga, kui meili hakkasin väljastama mõtlesin, et kontrollin igaks juhuks oma panga olukorda, et mine tea ja ennäe imet – kogu raha oli mulle juba üle kantud! No see oli nüüd küll tore uudis.

Mingil hetkel keset päeva otsustasin minna postkasti tühjendama ja nagu lugeja juba aimata võib – head uudiseid aina jätkusid. Postkastis ootasid mind ahjusoojad Texase osariigi juhiload. Mul on nüüd korralikud plastikload olemas, mis võimaldavad ka USA siseselt reisida (homme proovin kohe järgi). Mu tuju tõusis veelgi, sest olin lube kaks nädalat postkasti oodanud.

Päeva teises pooles meenus mulle, et eeloleval reedel on Must Reede, mis tähendab Ameerikas väga suuri allahindlusi. Ma ei räägi siin 5-10% allahindlustest, vaid ikka korralikust hinnasulast. Me kinkisime terve perega suvel ämmale nii uhke tolmuimeja, et sattusin sellest totaalsesse sõltuvusse, puhastasin suvel sellega põrandaid igal hommikul ja unistasin, et ostame endale ka sellise. Masin on aga üsna kallis ja hästi nagu ei raatsinud osta ka. Kuna meie praegune tolmuimeja on väga väsinud ja ilmselt hakkab koheselt ka otsi andma, siis otsustasime, et mis seal ikka, detsembris ostame selle tolmuimeja endale ära. Eile aga mõtlesin, et vaatan igaks juhuks Amazonist, ega Musta Reede puhul mingit soodukat meie ihaldatud masinale pole. No mis te arvate? Loomulikult oli! Hind oli nii suurepärane, et otsustasime selle kohe ära tellida (ja teadlikult meie hullus novembris natukene feilida). Me olime nagunii otsustanud tolmuimeja detsembris osta ja tundus täiesti totter seda praeguse hinnaga mitte teha. Masin peaks homme kohale jõudma ja ma olen totaalses elevuses! Kas see on vanaduse märk, kui tolmuimeja suudab sellist elevust tekitada?

Mõni päev on kohe SUPER!

Mõnusat nädala jätku!

Maile

Hapukapsaid ja seapraadi, palun!

Kolm nädalat tagasi panime kapsad käima ja nädalavahetusel oli täpselt õige aeg need ära teha. Merliis teatas, et soovib külla tulla ja ajastus poleks saanudki rohkem ideaalsem olla, sest ta polnud veel meie tehtud kapsaid maitsta saanud. Mõtlesin, et kui juba kapsaid teha, siis oleks paslik ikka korralik seapraad ka sinna juurde küpsetada. Mõeldud – tehtud. 

Kuna kapsad peavad viis tundi ahjus olema, aga seapraad kolm, siis plaanisin oma käigud ette ja alustasin kapsastega juba reedel. Iseenesest neid ei ole sugugi keeruline teha, lihtsalt ajakulu on tohutu. Mina tegin aga reedel kodukontoris tööd ja seega polnud eriliselt keeruline iga tunni tagant kapsaid segada.

 

 Before:

After:

Laupäeva hommikul mudisin sealiha korralikult soola, pipra, mee ja Põltsamaa kange sinepiga kokku. 

Seapraad rändas kolmeks tunniks ahju ja üsna varsti tuligi Merliis. Tähistasime minu sünnipäeva, tänupühi ja isegi jõule, sest tõenäoliselt ei õnnestu meil enne Eestisse minekut seda enam korralikult teha. Aeg lausa lendas ja meil oli äraütlemata mõnus laupäev.

Pühapäev enam nii lilleline kahjuks ei olnud, sest mul oli eraõpetajaga kohtumine kokku lepitud, et artikliga tööd teha ja edasist koostööd arutada. Tagasi koju jõudes oli mul tunne nagu tühjaks pigistatud sidrunil. Õnneks oli Kaspar vahepeal toidupoes ise ära käinud ja nüüd saime koos lihtsalt ühe mõnusa jalutuskäigu ette võtta ja lõõgustuda, et saaks täistuuridel uuele nädalale vastu minna.

Ilusat nädala algust!

Maile

Organiseerimine – kodukontor

Mulle ei meeldi koristamine, aga mulle meeldib kord ja süsteemid. Seega olen väga suur organiseerimise fänn, sest tänu kindlatele süsteemidele ei peagi nt sahtleid/kappe koristama, need püsivad korras. Täna saate lugeda sellest, kuidas olen kodukontori organiseerinud. See on ruum, kus olen viimased kolm aastat tööd teinud.

Lausa uskumatu, kuidas üks pisike ruumike (u 2m x 2x) annab nii palju juurde ja võimaldab normaalselt tööd teha. Eestis elades käisin küll täiskohaga tööl (olin lasteaiaõpetaja), kuid graafik oli selline, et ka nädala sees jagus vabu päevi, millal kirjutasin oma doktoritööd. Pidin seda tegema köögilaua ääres pliidi kõrval, sest sellist luksust nagu eraldi kodukontor, meil ei olnud. 

Ühest küljest võib ju mõelda, et laud on laud ja mis vahet seal on, kus tööd teha. Need, kes igapäevaselt kodukontoris toimetavad  saavad aga üsna  kiiresti aru, et päris nii see siiski ei ole. Ideaalis ongi vaja kohe päris eraldi nurgakest, kus saaks tööd teha. Ma lugesin selle kohta ja on lausa teaduslikult tõestatud, et kui koduses majapidamises on töö tegemiseks ainult selle jaoks pühendatud koht, siis võtab keskendumine ja nö töölainele saamine kordades vähem aega, kui seda teha nt söögilaua ääres, kus toimuvad ka perekondlikud õhtusöögid. Kontorinurgas tehakse vaid tööd ja alateadvus on harjunud, et sellel ruumil/nurgakesel on oma kindel funktsioon. Tunnetan ka ise, et see tõepoolest ongi nii.

Siia korterisse kolides oli kontorinurk kenasti olemas. Laud ja seinariiulid on sisse ehitatud ja neid nihutada ei saa. Lauaplaat on sama, mis köögi tööpind, seega kõik läheb kenasti omavahel kokku. Kontorinurk on avatud väike ruumike, millel on küll ukseavad (läbi kontori saab magamistuppa), aga otseselt seda suletud ruumiks teha ei saa. Meil sellega mingit probleemi ei ole, sest oleme vaid kahekesi ja ma ei näe mingit vajadust, et peaksin kuskilt mingit ust sulgema hakkama. Vastupidi, hoian magamistoa ukse kenasti pärani, et valgus ka kontoriruumi sisse tuleks.

Vaade kontorile elutoast:

Läbi kontori saab magamistuppa:

Laual hoian loomulikult arvutit, kalendermärkmikku, õpingute jaoks vajaminevat (valges hoidikus) ja taskurätte. 

Pliiatsid, kleeplint, käärid ja muu taoline on selleks ettenähtud kirjatarvete organiseerijas. Tööpinna püüan võimalikult vabana hoida, sest tööpäeva jooksul on tegelikult olukord tihti selline, et artiklid ja paberid on laual laiali, sest mul on vaja nendest infot otsida. 

Kuna tööpinnaks on graniit, siis see on igapäevaselt käe all pisut külm ja ebamugav. Seega tellisime üsna varsti peale sissekolimist lauale selline tüüpilise kontorilaua kätte, mille all on Ameerika-kraapimise kaart. Iga kord kui mõne uue osariigi vallutame, siis kraabime selle välja.

Kontorilaual on ka kaks sügavat sahtlit. Ülemise sahtli tegin mailing station´iks ehk siis postisahtliks. Mul on seal erinevates mõõtmetes ümbrikuid, lisaks olen erinevatesse ümbrikutesse eraldanud rahvusvahelised margid, USA margid, erinevad kleepsud, mis käivad ümbrikutel jms. Igal ümbrikul on nimi, mida see sisaldab. 

Suures roosas karbis on postkaardid erinevateks sündumsteks (sünnipäevad, jõulud, pulmad, lapse sünd jms). Olen üsna usin kaardisaatja ja seega on mul selleks kõik vajalik alati kodus olemas. Lisaks hoian selles sahtlis ka suuri mikrofoniga kõrvaklappe, mida kasutame koosolekute jaoks või muusika kuulamiseks.

Alumine sahtel on dokumendisahtlel. Ostsin sinna spetsiaalse lõõtsa meenutava dokumendiorganseeriga. Iga eraldatud vahe on erineva värviga ja pealkirjastatud, nii leiame väga kiiresti vajamineva dokumendi üles.

Seinariiulite osa on jaotatud kaheks. Üks pool on meie mini-raamatukogu ja teine pool aksessuaaride päralt, kus on meie käekellad ja päikeseprillid.

Kontori seinu kaunistavad meie pere laste tehtud ja saadetud kunstiteosed ja loomulikult maailma parim jõulukink – perepiltidega kalender.

Mulle väga meeldib meie kodukontor 😊

Varasemad organiseerimispostitused:

Köögi organiseerimine

Magamistoa – ja garderoobi organiseerimine (nüüdseks juba pisut muutunud, kirjutan sellest varsti)

Kummuti organiseerimine

Vannitoa organiseerimine (samuti nüüdseks pisut muutunud). SIIT saab lueda vannitoa uuenduskuuri kohta, mille tegime alles hiljuti.

Kuidas teil on suhted organiseerimisega?

Mõnusat neljapäeva!

Maile

Sain uue kontori

Ma käin igal reedel Kaspari kontoris tööd tegemas, nii vahelduse mõttes. Kontor asub umbes 5-7 minuti jalutuskäigu kaugusel kodust ja asub 10. korrusel. Vaade on imeline ja ruumi on palju. Väga paljud inimesed töötavad kodukontorist, sest igapäevane tööle-koju-tööle sõitmine võtab 1,5+ tundi nende päevast ja seega eelistatakse kodus töötada. Kontoris käivad vaid need, kes elavad linnas sees ega pea liigselt aega transpordile kulutama. Tulemus on see, et igapäevaselt on kontoris väga vähe inimesi ja palju vabu ruume. Mind võeti kontorisse väga soojalt vastu ja nii ma hakkasingi igal reedel just seal tööd tegema. Miks ma sagedamini seda ei teinud? Kontoris on külm! Houston hoiab suure uhkusega oma “USA kõige konditsioneerituma linna tiitlit” ja seda põhjusega. Suurema osa aastast on väljas väga kuum ja igale poole, kuhu sisse astud tervitab külm õhk. Siseruumid on külmad. Ikka nii külmad, et kui restorani  läheme (ja väljas on nt +35 kraadi), siis on mul alati kas sall või tagi vms kaasas, sest muidu hakkab külm. Kontoris on asi isegi hullem, siinsetele inimestele meeldib vist “iglus” elada. Kahjuks ei saa ise seda temperatuuri muuta nagu kodus ja siis ei jää muud üle, kui külmetada.

Mõned nädalad tagasi sai mul sellest külmetamisest villand ja teatasin Kasparile, et ma tõenäoliselt enam kontorisse ei tule, kui selle temperatuuriga midagi ette ei võeta. Ma ei saa keskenduda tööle, kui pean värisema ja jope sees istuma (ma olen muidugi eriline külmavares ka). Kaspar pakkus lahenduse, et kolida mind mujale ruumi, kuhu paistab päike sisse ja on loomulikult juba soojem. Tegelikult pakkus ta seda võimalust juba varemgi, aga ma ei võtnud vedu. Ma olen kõiki neid ruume korduvalt näinud ja ükski ei tundunud ahvatlev. Kaspar nihutas aga ühes kabinetis mööbli ringi ja korraga sattusin vaimustusse -  see on ju täiesti ideaalne! Nii ma saingi endale uue kabineti ja pean tunnistama, et selles on lausa lust tööd teha!

Teised Kaspari kolleegid tulid ka mu uut kabinetti uudistama ja arvasid, et tõesti sai hea lahendus (varem oli selles ruumis mööbel väga imelikult paigutatud ja üldse oli see rohkem nagu kola hoidmise ruum).

 

Vaade aknast:

Ilusat teisipäeva!

Maile

Kas jõulukingid on varutud?

Mulle on alati meeldinud jõuludeks aegsasti valmis olla. Varun juba varakult kinke ja pakin neid. Tavaliselt on üks kapp meie kodus kingituste jaoks, siis on hea ülevaade, mis olemas on, mis veel pakkimist vajab jms. Tavaliselt olen juba oktoobri alguses hakanud kinke varuma, et oleks rahulikult aega vaadata ja valida. Sel aastal alustasin novembri algusest ja võtsime pisut teistmoodi lähenemise, kui muidu. Panin kirja kõik inimesed, kellele kinke plaanime teha ja mõtlesin ka summa, mis suurusjärgus üks kingitus võiks olla ja korrutasin selle lihtsalt inimeste arvuga nimekirjas. Lisasin sinna veel eesootavate pidustuste loosipakid (mille suurusjärk oli eelnevalt kokku lepitud) ja nii saimegi enda jõulukinkide eelarve. Otsustasime selle mitme kuu peale ära jagada, mis teeb kingituste otsimise väga palju lihtsamaks ja ei avalda rahakotile ka suurt pinget (ega mõjuta meie hullu novembrit).

Mulle väga meeldib kingitusi teha. Meeldib neid otsida ja valida. Meil siin tuleb alates novembrist kaubandusse kohe erilisem valik asju (erinevad komplektid hooldustoodetest, kreemidest jne); asjad on juba ilusatesse karpidesse pakendatud. Lausa lust on poes neid vaadata ja valida.

Eriti tore on see, et asjadel on üldiselt väga normaalsed hinnad. Kohalikud hinnad on tegelikult korralikult ära hellitanud ja kui miski tundub liiga kallis, siis ma lihtsalt seda ei osta. Suvel tundsin, et käime Eesti kaubanduses ringi silmad punnis peas, sest kõik tundus nii kohutavalt kallis. Toon teile ühe näite. Reede õhtul käisime mu lemmikpoes TjMaxxis ja ma sattusin vaatlema lähemalt The Body Shopi näomaskide komplekti (2 maski ilusas karbis), mille hinnaks oli $25 (u 23 eurot). Mu käsi pani automaatselt maskid riiulile tagasi ja esimene mõte oli- liiga kallis! Vaatan, mis siin veel pakutakse (edaspidi üllatusin tegelikult hoopis meeldivalt). Aga kas ikka on kallis? The Body Shop ongi kallis firma ja selle tooted imelised. Olen selle fänn juba väga palju aastaid olnud ja tean küll, mis need asjad Eestis maksavad. Huvi pärast tegin praegu The Body Shopi Eesti lehekülje lahti ja täpselt see sama komplekt näomaske maksab Eestis 39 eurot ja 20 senti. Jeerum!

Ma ei heida sugugi eestlastele ette, et nad kodumaal tahavad häid ja kvaliteetseid asju osta ja muud võimalust väga ei olegi, kui rahakotiraudu korralikult avada. Lihtsalt kurb on mõelda, kui palju rohkem samade toodete (riiete jm) eest seal küsitakse.

Maile

Kaks nädalat vee ja leiva peal - hullu novembri esimene pool on läbi!

Esimene pool ehk kaks nädalat hullust novembrist on vägagi edukalt läbi! Jess! 

Üha enam olen veendunud, et kui enda vaim millegi suurema jaoks valmis panna ja asjad korralikult läbi mõelda, siis ei ole olukorra tegelikkus pooltki nii jube, kui esmapilgul võiks arvata. Meil oli vaim valmis ja esimesed kaks nädalat läksid üsna lipsti mööda.

Nagu eelmise nädala postitusest lugeda võisite, siis Kasparil juhtus korralik tervisejama, mistõttu kiirustasin apteeki. Ma ei ütleks, et siinsed ravimid kordades kallimad oleksid, kui Eestis. Tegelikult Kaspari ootamatu tervisemure meie hullu novembrit poleks mitte kuidagi nii ehk naa mõjutanud, sest sellisteks ootamatusteks nagu seda on ELU, oleme me igal juhul valmis. Oleks üsna naiivne arvata, et inimesed ei jää ootamatult haigeks või, et mingid jamad ei juhtu, sest minu teada, need muul ajal ei juhtugi - ikka ja alati ootamatult. Meile meeldib aga sellisteks asjadeks valmis olla ja seetõttu, kui oleksime vajanud kiirabi või ükskõik millist haiglateenust, siis oleme selleks valmistunud ja see meie väljakutset ja sellest tulenevat eelarvet mitte mingil määral häirinud ei oleks. Kõik arstide ja haiglaga seonduv on Ameerikas väga kulukas ja selleks on mõistlik valmis olla. Meil läks aga väga hästi, sest Kaspar tunneb end iga päevaga aina paremini ja haiglaravi ta ei vajanud. Apteegis käsimüügis olevad ravimid mõjusid väga kenasti ja leevendasid korralikult tema valu.

Jätkates aga säästurindel muudes valdkondades. Me teeme alati kõik oma sisseostud, mis puudutab toitu ja majapidamist, Walmartis. Tegemist on ilmselt ühe kõige soodsama toidupoega kogu riigis (?). Olen aru saanud, et inimesed jagunevad siin enam-vähem kahte leeri- need, kes käivad Walmartis ja ei tee sellest nagu mingit erilist numbrit ja need, kes ei käi, sest piinlik ja pole staatusele kohane vms. Meil selle viimasega probleeme pole, sest oleme väga lihtsad jalamehed, kellel pole autotki ja teeme oma sisseostud seal, kus saab toidukorvi kõige soodsamalt kätte ja muu meid väga ei huvita. Loomulikult tõstame ka oma jalad vahepeal muudesse toidupoodidesse ja saame väga hästi aru, et Walmarti kontingent on pisut teistmoodi, kui mujal, aga me pigistame silma kinni ja oleme maru rõõmsad, et meil on hiiglasik Walmart kodu läheduses väga laia ja värske valikuga, mis rahakotti auku sisse ei põleta, sest, üllatus-üllatus - toit on kuluartikkel, mille pealt saab päris korralikult raha kokku hoida. 

Igakuist eelarvet vaadates oleme täheldanud, et toit on eluasemega seotud kulutuste kõrval teine kõige suurem valdkond, millele raha kulub. Kuna meil on käsil hull november, siis ilmselgelt otsustasime ka toidu osas otsad koomale sikutada. Kahandasime oma tavapärast toidule/majapidamisele arvestatavat eelarvet 11%, sest... rohkem nagu ei kannatanud. 

Miks rohkem ei kannatanud? Kui aus olla, siis meil ei ole ka tavapärasele toidule/majapidamisele kulutatav summa hiilgaslik, sest

1)      Me poodleme Walmartis.

2)      Käime 1x nädalas  toidupoes.

3)      Koostame alati nädala menüü.

4)      Käime poes alati vaid nimekirjaga (ja ostame selles nimekirjas olevaid asju).

5)  Ostame teatud asju suurtes kogustes (nt kanakoivad, hakkliha, pudruhelbed, pähklid, wc-paber, pesuvahendid riietele/nõudele jms). Hinnavahe on selliselt toimides meeletult suur. Liha jagan alati väiksemateks portsjoniteks ja hoiustan seda nagunii sügavkülmas. Majapidamises kuluv kraam hapuks ei lähe ja see kulub lõpuks nagunii ära, seega miks mitte seda juba varuga võtta, kui selliselt saab üsna palju raha säästa. Samuti mulle meeldib, kui kodus on varusid, seda te juba teate.

6)     Paljude toodetega oleme teinud ka katsetusi, kas nt poe enda bränditoode on kehvem kui samas riiulis selle toote kõrval müüdav muu firma toode (nt pudruhelbed, munad, piim wc-paber vms). Mõned asjad on kehvemad ja neid me tõesti teinekord enam ei osta, aga paljud asjad on sama head, aga maksavad vähem.

Siiski otsustasime hullu novembri raames kõiki kuluartikleid koomale tõmmata ja ega toiduosakond kuidagi teistest selle poolest ei erinenud. Jagan ka teiega mõningaid mõtteid, mida olen rakendanud, et säästliku toidueelarvega ära majandada:

1)      Odavad söögid (nt supid, ahjuroad, kotletid).

2)    Suuremad kogused/topeltkogused. Kui teen nt  ahjupada, siis topletkoguse. Toit peab ahjus ikka sama kaua olema, aga energiat kulub selleks täpselt poole vähem. Samuti on töövaev ka väiksem ja meil pole midagi selle vastu, et 3 päeva järjest sama toitu tarbida.

3)     Tarbime igapäevaselt puuvilju, aga alati saab valida, kas osta soodsamaid või kallimaid.

Esimese kahe nädala toite, mida tegime kodus:

E-R - kõik hommikusöögid on alati puder marjade ja puuviljadega + kohv

E-K -  kanasupp + võileib kõrvale

N -  makaronid hakklihaga + salat

R -  keedukartul, salat, praeliha

L - hommikul pannkoogid, nagu ikka. Lõuna haarasime väljast vastavalt eelarvele.

P – pannkoogid/ munapuder peekoni ja paprikaga. Lõunasöök oli El Pollo Loco kana ja õhtusöögiks sõime natuke hommikuhelbeid.

Väljas söömisele (loe: haarasime maailma parimat kiirtoitu, mis on väga odav) kulus kokku $38 (u 34 eurot), mis kattis ära kokku 2 toidukorda (kahele inimesele). See oli tegelikult meil kahele nädalavahetusele arvestatud summa, aga kuna me eelmisel nädalavahetusel seda ei kasutanud, siis nüüd saime lausa kahel korral väljas midagi maitsvat hamba alla haarata.

E-R - kõik hommikusöögid on alati puder marjade ja puuviljadega + kohv

E-T - kanapraad, riis, salat

K-N - kotletid, kartul, salat

Alates reedest algab hullu novembri teine etapp ja sellest kirjutan järgnevalt.

Tegelikult on veest ja leivast asi kaugel, nagu isegi näete. Vahepaladeks krõbistame siin õunu ja ega kurta pole millegi üle. Esimese kahe nädala lõppedes oleme väga kenasti graafikus ja motivatsioon on laes!  Täpsema ülevaate saavutatust annan siis, kui hull november on purgis. Täistuuridel edasi!

Ahjaa, meil saabus siin vahepeal talv ka:

Maile

USA autojuhiload - tehtud!

Kui on soov Ameerikas autojuhilube saada, siis selleks tuleb sooritada nii kirjalik kui ka sõidueksam.  Autokooli minema ei pea, kui ollakse vanuses 25+, piisab eksamite sooritamisest. 

Terve eilse päeva olin maru närvis. Koguaeg oli hästi ebamugav olla. Teate seda tunnet, kui järgmisel päeval on suur eksam või väga-väga oluline ametialane kohtumine, millest sõltub edaspidi veel umbes 15 järgnevat asja. Selline ebamugav kriipiv ärevustunne ja ainuke, mida te tahate, et see juba läbi oleks ja see tunne kaoks. Eile oli mul täpselt selline päev, terve päeva. Õhtul polnud väga palju aega õnneks närveldada, sest sõitsin umbes kolm tundi autoga mööda linna ringi, et harjutada.

Meie hood:

Terve tänase öö “veetsin eksamil”, olin mitu korda üleval ja iga kord, kui uuesti uinusin, olin taas eksamil. Vastu hommikut "liikusin" õnneks eksamilt sujuvalt pulma (Helin ja Tomek - teie pulma kusjuures!) Kell 6:20 oli äratuskell ja maru väsinud oli olla, söögiisu polnud üldse, seega Kaspari suure hoolega tehtud pudrust jäi minu poolt kahjuks kolmveerand kaussi puutumata. Kui ma olen väga ärevuses, siis on söögiisu justkui käega pühitud. Siiski kästi mul natukene putru lusikaga alla suruda, sest ees oli ootamas üsnagi pikk ja pingeline hommik.

Kell 7:20 oli start ja võtsime suuna ARK-i poole. Tegelikult natuke koomiline olukord, kui nüüd järgi hakata mõtlema. Kaspar istus kõrvalistmel, arvuti põlvedel lahti ja klapid peas, sest tal oli koosolek. Mina kihutasin kiirteel ja pidin ise GPS-i jälgima, kuhu keerata ja kuhu pöörata ja liiklusega toime tulema, sõites iseenda sõidueksamile.

Umbes tunni möödudes olimegi kohal ja läksime sisse, et paberimajandus korda ajada. Seejärel tuli oma autoga teiste ootavate autode järgi rivvi võtta ja ootama jääda kuniks eksamineerija tuleb ja käsklusi hakkab jagama. Sõidueksam tehakse siin enda autoga (meie puhul rendiautoga). Sellel korral anti meile aga maastur ja seetõttu veetsin kaks eelnevat õhtut linnavahel tiirutades, et natukene gabariitidega harjuda ja end just selle kindla autoga rohkem tuttavaks teha.

Nii me seal ARK-i kõrval ootasime enda järjekorda:

Mina istun (ja värisen) selles autos ning ootan enda eksamineerijat:

Peale pooletunnist ootamist istuski korpulentne naisterahvas mu kõrvale ja hakkas igasuguseid küsimusi küsima. Poetasin igaks kümneks juhuks mokaotsast, et mul tegelikult on juba 7 aastat load, aga mitte Ameerikas. Rohkem ei julgenud sinna juurde midagi lisada ka, sest viimane asi mida teha tahtsin, oli targutamine. Teisalt mõtlesin, et äkki tuleb kasuks, kui ma lihtsalt mainin, et olen tegelikult autojuht.

Esimese ülesandena pidin külgboksi parkima, mis mulle tegelikult erilisi raskusi ei valmista…. kui ma ei ole eksamil. Eks närv oli sees ja sain koheselt aru, et pagan, veits valesti arvestasin tagurdamist, aga kuna ma võisin ise määratleda, millal eksamineerija kontrollib lõplikku parkimist, siis hingasin rahulikult sisse ja välja ja nikerdasin seal omajagu edasi-tagasi ja sain oma külgboksi tehtud. Kui aus olla, siis sellist nikerdamist on parklas omajagu ette tulnud ja ma ei pelga seda sugugi, aga kui oled eksamil, siis… uhh. Peale parkimist sundisin end rahulikuks ja keskendusin korraldustele, mis mulle anti ja sõitsin pigem pisut aeglaselt, et kõige üle 100% kontrolli omada. Eksamineerija lasi mul u 15 minutit liikluses tiirutada enne, kui ARK-i juurde tagasi pöördusime ja auto ära parkisin. Seejärel anti mulle paberid kätte ja öeldi, et eksam on kenasti sooritatud – jess! Piilusin saadud paberitesse, kuhu eksamineerija peab märkmeid tegema, kui sõitmisel vigu tehakse. Minu paberil oli vaid kaks märget külgboksi kohal.

Tormasin autost välja ja Kaspar juba tuligi mulle nurga tagant vastu ja jäädvustas ka esmased emotsioonid:

Koheselt anti mulle A4 paber, mis on sisuliselt mu load hetkel, sest plastikud saabuvad umbes kahe nädala jooksul postiga koju. Olen nüüd päris ametlikult Texase osariigi lubadega ja võin vabalt autoga ringi tiirutada. Maru uhke tunne on, et selle ära tegin! Minu jaoks oli see paras eneseületus ja kuna kuu lõppeb mu sünnipäevaga, siis mõtlesin eelnevalt, et see oleks päris vinge sünnipäevakingitus küll, mida endale teha.

Mõnusat nädala algust, sõbrad!

Maile

Närvipõletik

Neljapäeva hommikul ärkasin oma tavapärasel ajal ja asusin oma tavapäraseid toimetusi tegema. Esimene asi nimekirjas on äratuskell vastu seina puruks visata, et see jumala eest vait jääks. Naispere alles magab ja viimane asi, mida ma soovin, oleks Maile enneaegne äratamine ja sellele järgnev vaikimisteraapia. Olen aastatega selles osas palju trenni teinud ja nüüd ärkan juba sõrm telefoni ekraani. Igatahes, saltoga voodist üles, riided pimedas toas selga ja hambaid pesema.

Umbes seitsmenda hamba juurde jõudes tundsin, et selg on kuidagi kange. Täpselt selline tunne, nagu eelmisel päeval oleks esimest korda üle nelja aasta jõusaalis käinud. Väga palju pead ei vaevanud, sest kes see ikka nii vara selliste arvutustehetega tegeleda jaksab. Nüüd, kui kõik kikud hambaharjaga üle loetud, kortsud külma veega sirgu ehmatatud ning tukk kuklasse kammitud, oli järgmine samm putru ja kohvi tegema hakata.

Selg andis aina rohkem tunda ja tegin paar venitusharjutust. Nüüd olin sunnitud natukene mälu värskendama ja mõtlesin kõik kehalised tegevused läbi – ei miskit. Venitused ei aidanud midagi ja valu aina süvenes. Kui puder ja kohv valmis, siis hakkasin toiduaineid tagasi külmikusse laduma. Piim, mis siin maal tuleb 3.78-liitrises pakendis, oli viimane asi, mille külmikusse jõudsin panna. Sellele järgnevalt pidin kükitama ja hinge tõmbama. Nagu keegi oleks noa ribide vahele lükanud – ebameeldiv. Tegelikult oli asi nii hull, et hing läks kinni ja kogu kere krampi. Mõtlesin, et lähen kogun end diivani peal, kuid see ka ei aidanud. Nüüd voolasin diivanilt põrandale ja olin põlvede peal keras.

Õnneks ei pidanud seal kaua üksi olema, sest 7:30 ärkas tänase päeva kangelane, minu naine. Tema lõpetas minu poolt pooleli jäetud toimetused, aitas mind jalule, määris selja ära ning toppis valuvaigisteid täis. Sealt edasi suundus ta koheselt apteeki ja saabus tagasi erinevate valuvaigistavate medikamentidega.

Nüüdseks oli mulle juba selge, et tööpäevast ei tule midagi välja. Saatsin kiirelt paar kirja laiali ja samal ajal tegi Maile mulle põrandale aseme. Seal sai terve päev pikali veedetud. Tänasele päevale oli ka kaks koosolekut planeeritud, mida läbi valugrimmasside ära sai õnneks peetud. Õnneks on õhtul juba parem olla, kuid endiselt tõmbab iga liigutus hinge kinni. Valu on muutunud natukene talutavamaks. Loodan, et homne on palju parem!

Tervist ja päikest!

Kaspar