Raha VI – ülejäänud sammud

Dave Ramsey plaani esimesed kolm sammu on:

1)      $1000

2)   Maksa võimalikult kiiresti ära KÕIK oma võlad peale kodulaenu (ehk siis autoliising, järelmaksud, õppelaenud, väikelaenud, krediidivõlad jne)

3)      Kogu kokku 3-6 kuu elamiskulude varu

Tema plaani 4.-6. samm teostatakse samaaegselt.

NELJAS SAMM on investeerida 15% igakuisest sissetulekust. Kui investeerimine tekitab täpid ja ruudud silmade ette, siis võtke seda sammu kui säästmist – 15% tuleks säästa igal kuul. See on nüüd see koht, kus te hakkate reaalselt enda tuleviku eest suurte sammudega hoolitsema. See on see raha, mida te säästate parema tuleviku heaks. Jah, ikka veel ei torma te säästetud raha eest poodlema, ikka veel (ja loodetavasti mitte kunagi enam) ei võta te uhket autot liisingusse, ikka veel elate te nö tagasihoidlikult. Tegemist on siis üsna algelise matemaatikaga – kulutada tuleb vähem, kui on sissetulev summa. Hästi lihtne, kas pole? No sellisel juhul oleksid kõik ilmselt juba ammu miljonärid 😊 Kõik sammud, sellest programmist ongi lihtsad, kõige keerulisem kogu asja juures on rajal püsida ja seda järgida. Ramsey ise võrdleb seda kaalulangusega: sa pead kulutama rohkem energiat, kui endale sisse sööd, see on ainuke viis, kuidas kaal langeb. Nii, kui sa seda ei tee, peatub ka kaalulangus. Kõik teavad seda, aga ometigi ei ole just ülemäära palju tervisliku kehakaaluga inimesi – miks? Sest mitte ükski distsipliin ei ole ülemäära põnev ega lihtne. Ramsey terve programmi puhul on tegemist samuti distsipliini, rahalise dieediga, mis esimestel kuudel on maru raske aga ajapikku läheb üha kergemaks ja ühel hetkel on vägagi meeldiv (kohe, kui hakkate tulemusi nägema).

Niisiis, olete neljanda sammu lävel. Olete suure vaevaga kokku kogunud 1000 eurot, olete hambad ristis oma võlgadest vabanenud ja tohutu pingutuse läbi kokku kogunud poole aasta elamiskulde raha ja ikka veel ei saa hakata “elu nautima”? Ikka veel peab midagi ootama?! Mulle aitab!

Rahu, ainult rahu.

Hea uudis on see, et neljandaks sammuks olete tõenäoliselt vägagi harjunud eelarve järgi elama. Olen teiega aus – on üsna kindel, et selleks hetkeks teile lausa meeldib eelarve järgi elada, sest te olete selle võlust aru saanud. See teeb aga neljanda sammu järgimise tegelikult kordades lihtsamaks, kui võiks esialgu arvata. Nüüd kujutage ette ka seda, et neljanda sammu ajaks ei ole teil enam ühtegi võlga, ühtegi liigset kohustust peale kodulaenu, seega on selle 15% säästmine juba lihtsam, kas pole? On küll.

VIIES SAMM – laste ülikoolifondi jaoks kogumine. Ameerikas on kõrgharidus tasuline ja need tasud on väga kõrged, seega on üsna tavapärane, et kui perre sünnib laps, siis rajatakse lapsele ülikoolifond, kuhu vanemad igal kuul raha panevad, et säästa selleks hetkeks, kui laps ülikooli alustab. Seda sama võib ka vabalt Eestis teha, et lapsel oleks oma elu lihtsam alustada, aga kuna kõrgharidus on kodumaal (nüüd) tasuta, siis võib soovi korral ka selle sammu vahele jätta.

KUUES SAMM – kodulaenu enneaegne maksmine. Samal ajal, kui investeerite/säästate igal kuul 15%, samal ajal kogute ka kodulaenu enneaegse tagasimaksmise jaoks raha. Nüüd on seda juba kordades lihtsam teha, sest teil ei ole enam võlgu ega autoliisingut, teil on varutud korralik puhver seljataha ja te saate suurte sammudega oma kodulaenu rünnata. Siiski, ei tohiks unustada ka seda 15% investeerimist/säästmist, sest see on teie enda tuleviku (nt pensioni) jaoks vägagi vajalik samm. Kodulaenu tagasimaksmine on suur ettevõtmine, aga kui rünnata seda sammu nii, nagu tegutsesite kolme esimese sammuga, siis saate sellest jagu. Kodulaen ei pea kestma 25+ aastat, selle saab varem ära maksta, küsimus on selles, kui väga seda teha tahetakse. Mentaalselt võib olla üsna keeruline mitmeid aastaid järjest lõviosa oma sissetulekust nö ära anda ja siinkohal ma ei saa enam isiklikust kogemusest kaasa rääkida - meil ei ole kodulaenu.

Alustasime oma majanduslikku dieeti täpselt 16 kuud tagasi. Olime kõrvuni võlgades, no ikka nii kõrvuni, et meie võlad võrdusid näiteks korraliku kolmetoalise korteri arvestatava sissemaksu summaga. 16 kuud tagasi polnud meil aimugi, kui palju me kulutame ja millele me täpsemalt kulutame. Palgapäeval oli meri põlvini, poed valla ja andsime tuld! Häbeneda pole siin midagi, täpselt selline oli elu. Täna, 16 kuud hiljem, oleme me Dave Ramsey plaani neljanda, viienda ja kuuenda sammu juures (neid tehakse samaaegselt) ja ei saaks rohkem rahul ollagi. Lapsi ega kodulaenu meil ei ole, seega viies ja kuues samm võiks jääda kõrvale? Ei. See ei tähenda, et me ei peaks rohkem investeerima enda tuleviku jaoks, kui vaid 15%. Siin on oluline meeles pidada, et see on ju meie enda tulevik, mille jaoks me säästame ja kui see aitab meil ühel hetkel ehk vältida 30-aastast kodulaenu vms, siis seda me enda heaks ka teeme. Küll aga ei tasu kindlasti ka säästmisega hulluks minna ja nüüd on aeg ka elu nautida, sest kui võlad kuklas ei tiksu, siis on ka eelarve meie vastu kõvasti lahkem, kui vanasti 😊

Mu jutu mõte on selles, et kui ka esialgu tundub, et olete suures augus ja väljapääs on kümne valgusaasta kaugusel, siis tegelikkus ei pruugi päris selline olla. Plaani järgi tegutsedes võivad tulemused teieni jõuda kiiremini, kui arvatagi oskate. Nagu ikka, siis võtmesõnaks on EELARVE  ja tegelikult ka kannatlikkus. Kannatlik inimene ei kipu oma elujärge parandama kohe, kui sissetulek suureneb, vaid suunab selle raha sinna, kus tal sellest maksimaalne kasu oleks (nt võlgade tasumine, auto täielik maksmine, meelerahufondi kogumine, remondifondi kogumine jms). Meie oleme olnud 16 kuud kannatlikud, elanud majas, mis meile juba ammu enam ei meeldi (aga üür on odav); käinud jala igal pühapäeval toidupoes, mida ammu juba ei sooviks teha; loobunud ühest ja teisest selleks, et olla täna, 16 kuud hiljem siin, neljandas (ja viiendas ja kuuendas) sammus. Hetkes elamine on oluline, aga kui võlad on kukil ja suur autoliising vajab tasumist, siis ei tasu endale seda “elan vaid korra” mantrat liiga tugevalt korrutada. Uskuge mind, see aeg saabub ja varem, kui te arvatagi oskate, praegu on aga aeg tegutseda.

Mida siis nende säästudega peale hakata? Siin on mitmeid võimalusi.

a)       Ameerikas on kõik, mis puudutab ravi, väga kallis. Meil on üks parimaid ravikindlustusi, aga sellegi poolest on endal vaja teatud osa summast tasuda ja need summad ei ole väikesed. Kui säästate igal kuul 15%, siis aitab see korralikult kaasa puhvri loomisele teie ja haiglaarvete vahel.

b)      Kaspar tegeleb väga aktiivselt investeerimisega, et olemasolev raha meie jaoks tööle panna tulevikuks.

c)       Oleme 4.-6. sammuga juba mõnda aega tegelenud ja tegelikkus on selline, et me oleme endale moodustanud mitmeid erinevaid säästupuhvreid. Näiteks üks (minu lemmikpuhver) on REISIMINE ehk siis igal palgapäeval läheb teatud kindel summa reisifondi. Mis sellest, et meil pole järgmine reis veel planeeritud, aga mõelge, kui hea seda on iga kell teha, kui on olemas reisifond, mis igal kuul vaikselt suuremaks paisub. Iga pere saabki koostada just nende vajadustest lähtuvaid erinevaid nö säästupuhvreid.

d)      Sellest võib saada teie pensionitagala, uue kodu sissemaksu raha, teie uue välja ostetud auto raha. Sellest säästetud rahast saab tulevikus teile täielik hingerahu ja meelekindlus. See on elustiil, mida te ei lõpeta, vaid jätkate igal kuul, igal aastal. Toon teile ühe näite: Olete võtnud endale liisingusse auto, mille liisingumakse on 250 eurot/kuus. Auto on võetud viie aasta peale ehk siis lihtne matemaatika ütleb, et aastas maksate oma autot 250 x 12 = 3000 eurot. Viie aastaga maksate ära 15 000 eurot. Kas see auto on viie aasta pärast 15 000 eurot väärt, mitme euroga te siis selle saaksite maha müüa? Tõenäoliselt ehk umbes poole selle hinna eest. Nüüd mõelge aga, et teil ei ole liisingus seda autot ja te saate säästa oma tänasest sissetulekust selle sama summa ja see raha on teie oma. Jällegi – ma ei ütle, et kõik, kes liisivad autot, teevad vea. Lihtsalt teinekord tasub neid asju läbi arvutada ja mõelda, mida “tuleviku teie” päriselt sooviks? Milline elustiil ja meeleseisund on see, kus te 1, 3, või 5 aasta pärast soovite olla?

SEITSMES SAMM – “Now you can live and give like no one else.” Nüüd lõpuks sa saad elada nii nagu sa tahad, mitte nii nagu sa pead. Head elu nautimist!

YouTubes on üleval Dave Ramsey Debt Free Screams saatelõigud, kus tavalised inimesed, kes on ära maksnud suurtes kogustes õppelaene, autoliisinguid, krediitkaardivõlgu, räägivad, kuidas nad seda tegid ja hõiskavad seal suurest rõõmust, et on võlast vabad. Need saated on nii innustavad! Üks mees ütles, et ta on juba mitu kuud igasugustest võlgadest vaba ja palgapäeval ta ei teagi kohe, mida selle rahaga peale hakata – auto on välja ostetud, ühtegi laenu/liisingut ei ole. Ma lihtsalt säästan, reisin ja naudin ise oma teenitud raha! See on innustav!

 “Ela ära vähemast, kui sa teenid. Maksa ära oma võlad/laenud. Säästa raha. Kui elad praegu nii nagu mitte keegi teine, siis saad hiljem elada nii, nagu mitte keegi teine. ” – see on põhimõte, mis on Dave Ramsey õpetusega sisse sööbinud, ajuloputuse mulle teinud ma ei taha enam tagasi minna sinna, kus ma olin. Ma räägin küll ainsuses, aga oleme selles Kaspariga koos. Ma olen ilmselt suurem entusiast ja lähen asjadest tulisemalt põlema, kui tema. Ta on väga rahuliku loomuga inimene, aga me oleme selles 100% koos ja ühel nõul, vastasel juhul see ei saaks ühes majapidamises ka toimida. Kui puuduvad igakuised laenu/auto vms maksed (välja arvatud kodu), siis on ka rohkem võimalusi, et säästa, et tulevikus investeerida, et elada muretumalt, et nautida elu. Ei saa kulutada rohkem või sama palju, kui on sissetulek ja siis loota, et midagi jääb üle. Ei jää. Ilma plaanita (loe: eelarveta) ei jää ega hakkagi jääma midagi üle.

Dave Ramsey ütleb, et inimesed hakkavad oma rahaasjades midagi muutma, kui ollakse väsinud olemast väsinud ko-gu-aeg! (If you´re tired of being sick and tired all-the-time!) See on 100% tõsi! Me olime väsinud sellest, et kogu meie raha kulus ära enne, kui jõudsime peadki pöörata, teadma, kuhu see alati täpselt läks (loomulikult maksud ja liisingud, aga ka liialt palju poodlemist, tillukesed ostud siin ja seal, liigne väljas söömine ja kiirtoit, liiga palju kohvi kaasa haaramist siit ja sealt jne jne). Sain šoki sellest, kui hakkasime ost-ostu haaval vaatama, mida me igapäevaselt ostame. Väikesed ostud $5-$20! Olin šokis! Misasjad need kõik on üldse? Mida me koguaeg ostnud oleme? Väljas söömised, kaasa haaramised. Tule taevas appi! Kas ma lasen sellisel pudi-padil mõjutada suurt pilti? Ei! Enam mitte! Ja sellest hetkest sai alguse väga suur muutus. Ei mingit arulagedat kulutamist tühjale-tähjale. Alustasime eelarve pidamist, kus oli koht ka väikestele asjadele, ka väljas söömisele, lõbutsemisele, shoppamisele jms. Mitte midagi ei võetud ära, aga igale kategooria sai oma vahemiku. Kõike saab teha, aga piiratud summa sees, mis on nagu taevaõnnistus, ausalt. Mõtlen nüüd oma oste palju põhjalikumalt läbi, kui varem. Väljas söömine on palju nauditavam. Ma isegi ei tea miks see nii on, lihtsalt on. Eelarve pidamine on nii mõnus! Jah, see on kohati raske, aga üldjuhul on see väga mõnus ja me oleme nii uhked selle üle. Tänu sellele me säästame täiesti utoopilisi summasid ja see tunne on imeline! See on meil tõsine pereprojekt ja me ei saaks selles rohkem sees ollagi. Meie omavaheline suhe oli varem päris hea, aga kogu see eelarvemajandus ja igakuine reaalne säästmine on kuidagi erilise boosti meile juurde andnud. Mul on tunne nagu oleksin uuesti armunud omaenda mehesse. Need otsused, mis me viimase 16 kuuga oleme vastu võtnud, muudavad ta minu jaoks täielikuks supermeheks ja ma naudin seda tunnet väga. Millest see tuleb? Sellest, et iga vestlus, mis puudutab raha on rahulik, enam pole selles teemas mingit pingelist momenti. Meil on ühine siht ja ühine arusaam, kuidas liikuda. Oleme valmis ootamatusteks - las tulevad, oleme valmis!

 Me olime väsinud sellest pingelisest ja ärevast tundest, mida raha teema tekitas. Meil on korralik sissetulek ja lausrumalus on seda mitte targalt kasutada, mitte targalt suunata enda tuleviku jaoks. Kui me tahame, et meie tulevik oleks veelgi parem, kui seda on olevik, siis peame tegutsema täna. Meie ise peame tegutsema, mitte keegi teine. Mitte keegi pole süüdi selles, mis elu me täna elame. Meie ise defineerime selle, mis elu me täna elame ja mis elu me homme saame elada.

Raha V – auto

Enne, kui tutvustan teile Dave Ramsey plaani viimaseid samme, pean peatuma ühel suurel teemal, millest ei saa üle ega ümber – auto.

Miks ma räägin autost? Sest automaksed on üldjuhul üsna suured kuluartiklid igakuiste püsikulutuste juures ja see on seotud väga otseselt esimese kolme sammuga (kirjutasin nendest sammudest SIIN, SIIN, SIIN).

Dave Ramsey: Kui auto maksab rohkem, kui 50% ühe töötava pereliikme aasta sissetulekust, siis on see “Insanity!” (Hullumeelsus!)

Miks? Sest auto väärtus ajas kahaneb meeletu kiirusega ning kui võtta hirmkallis auto otse esindusest (mis ületab poole aasta sissetulekust), siis suure tõenäosusega on see auto võetud väga pikaks perioodiks (nt 7 aasta peale). Inimene on end 7-ks aastaks sidunud igakuiselt maksega, millel ei paista lõppu tulevatki (Been there, done that!). Üldjuhul on sellise kalli auto kuumakse väga kõrge ehk moodustab ühe suurima makse igakuiste kohustuste (kodulaenu/üüri ja toidu) kõrval. Väga keeruline on oma seljatagust kindlustada (nt 6 kuu elamiskulude raha koguda), kui igakuiselt on vaja lauale laduda suur kogus raha, et omada uhket autot teades, et see sama auto kaotab nii kiiresti oma väärtust, et sellele ei taha mõeldagi.

Ramsey käis välja idee, mis mulle külge haakis justkui puuk - kogu auto jaoks raha ja osta see otse välja. 

Selge see, et see saab alguses olema üks maru odav auto, aga samal ajal, kui sõidad oma odava autoga, saad rahulikult edasi koguda, aasta pärast müüd oma odava auto maha + sul on juba vahepeal raha juurde kogutud ja saad uuesti OTSE VÄLJA osta juba parema auto, aasta pärast ehk veelgi parema (kui on vajadust, sest oled veelgi raha kogunud + müüd oma praeguse auto maha), aga idee on selles, et kõik autod on otse välja ostetud. Null igakuiseid automakseid. Null automakseid. Null.

Ärge saage minust valesti aru - meie olime just need inimesed, kes sõitsid Eestis elades ringi uhke autoga. Iga kord, kui auto ära parkisin, siis lausa tahtsin selle poole uuesti vaadata, no nii ilus oli! Ja sõita oli jube hea, aga ilmselgelt oli see meie jaoks liiga kallis. Jah, me suutsime seda üleval pidada ja kunagi polnud küsimust, kas on kütuse jaoks raha, kuid tagantjärgi vaadatuna tundub mulle, et me käitusime nagu noored ja rumalad inimesed. Hästi oluline oli ühiskonna arvamus, hästi oluline oli see, mis välja paistab. Ma ei väida sugugi, et inimesed soetavad endale uhkeid autosid vaid selle pärast, kuidas teistele näida. Loomulikult on uus auto lihtsalt väga mugav, turvalisem (?), tekitab sõites hea tunde jne, aga… te saate aru, mida ma mõtlen. Iga inimene soovib endast (ka väliselt) parimat võimalikku muljet jätta, see on normaalne. Tugevalt alla oma võimete elamine ei aita teinekord sellele muljele just kaasa. Sellistel hetkedel on hästi oluline endale meelde tuletada, miks te seda teete, mis on see suur eesmärk.

Eestis elades ei olnud meil hinge taga sentigi, kõik, mis tuli sisse, läks välja enam-vähem enne, kui raha pangakontole maandudagi jõudis. Koguaeg oli tunne, et raha ei ole. Ja see tunne ei olnud meeldiv, kohe üldsegi mitte ja rahast rääkimine tekitas meeletuid pingeid ja vahel ka tülisid. Aga nagu siin elus ikka, siis inimene õpib kõige enam just sellest, mille ta on ise läbi teinud ja tänasel päeval oleme me vanemad ja targemad. Korraga polegi enam nii oluline, mida teisest sinust arvavad, vaid hoopis see on oluline, kuidas asjad tegelikult on. Igasugune valehäbi on kadunud. Ärge saage minust valesti aru, mulle meeldivad endiselt ilusad asjad ja need on sageli kallid. Meile mõlemale meeldivad endiselt uhked autod, AGA…me sooritame need ostud siis ja ainult siis, kui saame neid endale päriselt lubada, ilma igasuguse pingeta.

Niisiis, sain taaskord totaalse ajuloputuse ja võtsime vastu otsuse, et mitte iial ei tule enam meie perre autot, mis oleks järelmaksule võetud. Mitte iial. Tegin Kasparile ettepaneku, et meie perre tuleb siis auto, kui suudame selle otse välja osta. Ei mingeid kuumakseid enam. Kaspar oli 100% nõus ja nii oligi. Kuidas aga koguda kokku raha auto jaoks? Ikka eelarve pidamisega. Kui Dave Ramsey programmist midagigi endale kõrva taha panna, siis täielik võlusõna on kirjalik ja detailne EELARVE. Uskuge mind, sellega teeb selliseid imesid, et endal on ka lausa raske uskuda teinekord. Toon teile ühe näite: Möödunud suvel ostsime Eestisse endale auto, sest peatume seal Kaspari vanemate juures, kes elavad maal ja ilma autota on liikumine võimatu. Kuna Eestis olemist oli eelmise aasta jooksul pikalt ja lausa mitmel korral, siis oli auto ostmine meie jaoks igati õigustatud. Sellel ajal, kui ise oleme Ameerikas, hoolitseb äi auto eest ja sõidutab seda ringi ning Eestisse minnes on koheselt meil sõiduvahend olemas ja mure murtud. Ilma kirjaliku eelarveta ei oleks me selleni jõudnud. Olime selleks hetkeks juba täielikult harjunud eelarve järgi elama ja selle võlust ammu aru saanud, mis omakorda motiveerib tegutsema ja nii mõnestki tühisest ostust loobuma, sest just väikesed kulutused on need, mis määravad ära suure pildi.

 Ameerikas elame me sellises piirkonnas, et meil reaalselt pole igapäevaseks eluks autot vaja. Kaspar jalutab kontorisse umbes 8 minutit, mina töötan kodust. Kõik poed, restoranid jms on jalutuskäigu kaugusel (elame täielikult keskuses sees) ja kui tahame sõpradele külla minna, siis oleme auto rentinud või uberit kasutanud. Viimasel ajal tunneme, et oleks aeg ka siia auto muretseda, et end mugavamalt ja liikuvamalt tunda. Aga, nagu lugeja nüüdseks juba teab, siis ostame endale siia auto vaid ühel tingimusel - siis, kui saame selle otse välja osta, seega peab auto end veel natuke ootama.

Kujutage endale ette olukorda, et see raha, mille igakuiselt suunate automakseteks, saaks hoopis tulevaseks reisiks säästa, investeerida vms. Mõelge, milline hunnik raha see on, mida kõike te sellega teha saaksite! Just see ongi põhjus, miks ma võin südamerahus sõita edaspidi pigem vanema autoga ringi, teades, et meie raha läheb kuhugi, kus me sellest tõeliselt kasu saame lõigata. See ei tähenda, et vana autoga peab terve elu ringi sõitma, oh ei. Seda kõike teeme selleks, et ühel päeval saaks endale lubada sellist elu, nagu me ise soovime, mitte nagu oleme sunnitud lubama.

Päris kindlasti ma ei ütle, et kõik kellel on autoliising, teevad vea. Igaüks otsustab ise, mida ta teeb. Räägin siin vaid meie isiklikust kogemusest ja sellest, kuidas meie plaanime tegutseda, et elada tulevikus paremat, pingevaba ja mõnusamat elu, kui tegime seda minevikus.

“If you are willing to live today like no one else, then later you can live like no one else.” – Dave Ramsey

Raha IV - täielik meelerahu

Jätkan rahateemadel, ehk leiab siit keegi endale midagi kasulikku. Vabandan nende lugejate ees, kellele see huvi ei paku. Siiski on mul veel nii mõndagi sellel teemal kirjutada ja otsustasin need asjad järjest paberile panna enne, kui siirdun tavapäraste postituste kirjutamise juurde. 

Uutele lugejatele: sissejuhatuse rahateemasse leiate SIIT

Nüüdseks hetkeks on tehtud:

ESIMENE SAMM -  endiselt sularahas olemas 1000 eurot juhuks, kui elu peaks vahele tulema;

TEINE SAMM - kõik võlad/laenud (ka õppelaen) on makstud; auto on välja ostetud (ka autoliising on võlg); teisisõnu - kõik, peale kodulaenu, on makstud.

Nüüd saab asuda KOLMANDA SAMMU juurde: koguda kokku 3-6 kuu elamiskulude varu

Jah, see lause tundub esialgu vägagi ehmatav, aga lubage, ma selgitan. Kolmas samm ei tähenda, et kokku tuleb koguda 6 kuu palk, ei. See tähendab, et kokku tuleks koguda 3-6 kuu elamiskulude summa ja need kaks, mu sõbrad, on väga erinevad numbrid. Toon ühe näite: Kui inimene kaotab oma töö = kaob regulaarne sissetulek, siis üldjuhul lülitub automaatselt sisse alalhoiuinstinkt. Töö kaotanud inimene ei lähe olemasoleva raha eest shopingule, kinno, reisile ega restorani. Seda kõike teeb inimene, kes käib tööl, kellel on püsiv sissetulek. Sissetuleku kaotanud inimene kulutab raha vaid hädavajalikule, milleks on eluase + sellega kaasnevad kulutused, lasteaiamaksud (jm lastega seotud kulutused), toit, kehakate (vaid hädavajalik), ravimid, transport. Ja siit tulebki erinevus 3-6 kuu palga ja elamiskulude vahel. See säästupuhvri summa on oluliselt väiksem, kui 6 kuu palk, sest nö säästurežiimil olles ei käida suure tõenäosusega kinos või puhkusereisil, vaid elatakse kokkuhoidlikult.

Milleks seda raha vaja on?

Dave Ramsey nimetab seda fully funded emergency fund (maksimaalselt rahastatud hädaabifond). See on täieliku hingerahu raha juhuks, kui kaotate töö (või kaotab teie kaaslane töö), aga see on ka palju enamat. Mu äi armastab öelda, et see on ka ülemuse kukele saatmise raha ja täpselt seda ta ongi. Kui plaanite töökohta vahetada, aga päris täpselt ei tea, mis see uus väljakutse peaks olema, siis aitab see raha teil aega võita. Kui kaotate ootamatult töö, siis aitab see raha ellu jääda. See on raha, mis on nö puhvriks elu ja inimese vahel. Kui seda puhvrit ei ole, siis ei ole nö avastamiseks väga palju ruumi, sest järgmisel kuul on vaja arved tasuda, toit vajab ostmist ja lapse lastaiamaks tasumist.

Loomulikult on seda raske koguda, loomulikult on see suur hunnik raha, aga kui palju hingerahu see annaks? Väga palju!

Kindlasti ma ei ütle, mida keegi tegema peaks, ma ei ole finantsekspert ja räägin siinkohal vaid meie teekonnast.  See on samm (õigemini korralik teekond), mille me ette võtsime peale seda, kui saime oma võlgadest vabaks. Dave Ramsey ütleb, et keskmisel ameeriklasel oma keskmise sissetuleku ja keskmiste võlgadega kulub esimese kolme sammu läbimiseks umbes 2-3 aastat. Kellel võlakoormus väiksem/sissetulek suurem/motivatsioon suurem, loomulikult saab ka kiiremini. Oluline on aga see, et ei tasu arvata, et see kõik toimub üleöö, ei toimu. 3-6 kuu elamiskulude varu on suur hunnik  raha ja seda ei kogu mõne kuuga kokku, sest samal ajal kui te seda kogute, samal ajal ju muu elu jätkub, muud kohustused jätkuvad, seda tuleb kõige selle kõrvalt teha.

Miks on need sammud aga just sellises järjekorras?

1.       1000 dollarit (või siis eurot).

2.       Maksta ära kõik võlad/laenud (krediitkaart, auto järelmaks, õppelaen, väikelaen, aiamööbli järelmaks, kodumasinate järelmaksud, sõbralt võetud laen jne) nii, et peale kodulaenu ei oleks mitte ühtegi võlga.

3.       Koguda kokku 3-6 kuu elamiskulude varu.

Võiks ju arvata, et mõistlik oleks alustada ikka võlgade maksmisest ja alles seejärel raha hakata koguma. Aga siis tuleb elu vahele ja auto läheb katki – jälle kukute auku, sest puudub puhver, mis teid sellest august välja aitaks. See ongi põhjus, miks esimene samm on kokku koguda see 1000 (olgu see siis dollarit või eurot). See on see esimene “padi” teie ja elu vahel, mis aitab uuesti üles tõusta, kui elulised takistused endast märku annavad. See aitab teil söösta täie tõsidusega teise sammu juurde ja olla agressiivne oma laenude tagasimaksmisel. Meie võtsime laenude ära maksmist hullumeelse agressiivsuse ja kiirusega, suhtusime neisse kui vaenlastesse, tahtsime neist lihtsalt vabaneda. Mida kiiremini vabaned igakuistest laenumaksetest/liisingutest, seda kiiremini (ja seda võimsamalt) saab tegeleda kolmanda sammuga ehk 3-6 kuu elamiskulude puhvri kogumisega.

Kuidas ma tean, kui suur on 3-6 kuu elamiskulude summa?

Oleme iga eelarvetabeli alles hoidnud ja kuna neid tabeleid on kogunenud juba omajagu, siis hakkasime neid analüüsima. Arvestasime (praeguseid elamiskulusid arvesse võttes), kui palju kulub korteri, maksude, transpordi, ravimite jms peale ja lisasime sinna ka väikese puhvri juurde nii igaks kümneks juhuks ja korrutasime saadud summa 6-ga ning saimegi oma maagilise numbri kätte. Jah, alguses see kohutab, aga eesmärk on üllas. Sulgege silmad ja kujutage ette, et teil on ümbrik 1000 euroga, olete 100% võlgadest (ka autoliisingust ja õppelaenust) vaba ning teil on olemas 3-6 kuu elamiskulude varu. Mis tunde see teis tekitab? Täieliku meelerahu, kas pole? Meie tahtsime seda meelerahu tunda ja asusime tegudele.

Kuidas hoida end aga motiveerituna, sest aeg, mis sellise summa kogumiseks kulub, on üsna pikk? Me oleme teinud endale erinevaid väljakutseid (mäletate Hullu novembrit?), sellised väljakutsed aitavad suurte hüpetega eesmärgile lähemale jõuda. Mõtlesime, kuidas sissetulekuid suurendada. Kaspar kulutab oma vabast ajast meeletult palju tunde, et juurde õppida, et meie säästude haldamisega aktsiaturul tegeleda. Mina andsin endast parima, et teha ülikoolis rohkem, kui minult oodatakse, sest see andis võimaluse kandideerida lisastipendiumile. Kaspar nägi vaeva, et haarata endale rohkem klienditunde oma päevatööl, mis toob lisaraha. Ühesõnaga, me andsime endast maksimumi, et sissetulekuid kasvatada ja see täistuuridel säästudesse suunata, et saaks selle meelerahu fondi võimalikult kiiresti täis.

Meelerahufond (3-6 kuu elamiskulude raha) ei ole raha, mille eest minna reisile, mille eest osta riideid, jalanõusid, kotte, kodumasinaid, aiamööblit, uut autot. Ei. See on raha, mis jääb alles. See on see puhver, mis jääb sinu pere seljatagust kindlustama, kui elu otsustab üle võtta. See on see raha, mis annab sulle võimaluse hingata, kui kõik vaibad tõmmatakse jalge alt ära. See on raha, mis annab võimaluse võtta aeg maha, kui tahad ise töökohta vahetada, sest eelmises kohas oli olukord muutunud talumatuks või otsid lihtsalt uusi väljakutseid. See on raha, mis aitab sul keskenduda oma perele ja tulevikule ilma, et kohustused ja laste tühi kõht mõtlemist halvaks.

Tänases olukorras, kus oleme 7. nädalat järjest karantiinis olnud ja mitte kellegi töökoht pole kindlustatud, ei saaks ma meie üle rohkem uhke ollagi. Ajad on ärevad, aga ilma meelerahufondita oleksin ma vist otsapidi juba hullumas. Sellel ajal, kui oled selle protsessi sees, siis kohati tundub see nii keeruline ja lõpp nii kaugel ja ühel hetkel oled kolmanda sammu ületanud ja tunnedki seda meelerahu, millest Dave Ramsey rääkis. Mitte kellelegi ei lähe sinu meelerahu rohkem korda, kui sulle endale. Järelikult oledki sina ise see, kes peab tegutsema selle nimel, et see meelerahu saaks tagatud.

Raha III - laenust vabaks

SIIN rääkisin sellest, kuidas ma sain ajuloputuse rahateemal

SIIN kirjutasin Dave Ramseyst ja ESIMESEST SAMMUST

Jätkan Dave Ramsey plaaniga. Nüüdseks on ümbrikusse kogutud 1000 eurot. Isegi kui selleks kulus kokku nt 8 kuud on see seal olemas ja selle üle tasub uhke olla! See on suur hunnik raha, see on teie oma. Tunnete, kuidas juba hingate rahulikumalt? Mina küll hingan 😊

TEINE SAMM – maksa ära KÕIK oma võlad (välja arvatud kodulaen)

Ameeriklastel on meeletutes kogustes krediidivõlgu. Ilmselt ka paljudel eestlastel (meie kuulusime samuti nende hulka). See pole mingi häbiasi, sest inimesed tahavad ilusaid asju juba enne, kui neil selleks raha on. Seda olukorda ei maksa häbeneda, sellega tuleb hoopis tegeleda. Lisaks on õppelaenud, autoliisingud, kodumasinate laenud, väikelaenud (pulmadeks, reisideks) jms. Dave Ramsey soovitab järjestada kõik võlad alustades väiksemast. Kui kõik laenud/võlad on paberil kirjas, tuleks hakata ründama esmajoones kõige väiksemat (loomulikult makstes igakuiselt teiste laenude minimaalseid summasid, mis nõutud). Kõige väiksema võla saab maksud kõige kiiremini ja see eduelamus innustab jätkama (uskuge mind, see toimibki just nii). Meil oli mitmeid võlgu kukil ja see tunne, kui esimene sai makstud, ei unune mul iialgi. Ma põlesin veelgi rohkem, kui varem! Tahtsin niiväga kõikidest võlgadest vabaneda, kaasa arvatud õppelaenudest. Oleme Kaspariga mõlemad omajagu aastaid ülikoolis käinud ja varjupooleks on kindlasti suur hunnik õppelaene, mis meil kahepeale kokku oli varutud. Tahtsime need enneaegselt tagasi maksta.

Praegu loevad paljud seda ja mõtlevad, et mismoodi ma saan maksta rohkem iga kuu, kui ma seda juba teen? Mul ei jää siis elamiseks enam mitte midagi ja sööma peab ka ja lapsed vajavad…

Siin tuleb mängu täielik võlusõna EELARVE. Paljud on seda sõna varem näinud, mõned näevad esimest korda. Meie olime seda sõna varem ka näinud, aga ainult kaugelt ja ehk liigagi kaugelt. Jällegi, siin pole mitte midagi häbiväärset. Istusime Kaspariga maha ja koostasime ühise eelarve.

Kuidas teha eelarvet?

Dave Ramsey andis jällegi head nõu:

1)      Koos elavatel paaridel peab eelarve olema ühine, et asi toimiks.

2)      Eelarve peaks ideaalis olema detailne tabel, mitte lihtsalt: elamine, söömine, arved, auto. Detailne selles osas, et igale kategooriale peaks olema teatud summa. Toon näite meie eelarve alajaotustest:

PÜSIKULUD - üür, kommunaalid, elekter, püsimaksed laenudele (siis, kui neid veel tasusime) jms.

TOIT – toit, mida tarbime kodus.

KODU – majapidamisvahendid, sisustuselemendid.

FUN - meelelahutus, külakost sõpradele, kino, kontserdid.

AUTO - autorent, kütus, uber/transport.

ILU - juuksur, pediküür, meigvahendid/ilutooted, pesemisvahendid.

OODATUD OOTAMATUSED – nt kingitused, igal kuul on kellegi sünnipäev ja sellega on mõistlik arvestada; ootamatu väljasõit; ravimid apteegist, sest pereliige haigestus vms. Igal kuul on ootamatusi, mis on tegelikult lahutamatu ja normaalne elu osa ja sellega on mõistlik arvestada.

EMERGENCY FUND - $1000 ümbrik, kui see on täis, siis see osa liigitub edasi automaatselt edaspidistele säästudele, millest räägin varsti juba lähemalt.

RIIDED - riided, jalanõud jms. Ikka on midagi vaja ja mõistlik on sellega juba eelarves arvestada.

VÄLJAS SÖÖMINE - ei tasu unustada ka seda, et hoolimata eelarvest ja säästlikkusest on oma osa ka meelelahutusel ja toidu nautimisel väljas. Seega on mõistlik see osa eelarvesse sisse arvestada, sest kui võtate ära kõik meeldiva, näiteks loobute nii FUN kui ka VÄLJAS SÖÖMISE eelarvest, siis kahe kuu möödudes võite tabada end olukorrast, kus tahate kogu selle eelarvemajanduse kukele saata. Elama peab ka ikka tänases päevas, isegi siis, kui säästate. Meie seadsime selle alguspäevil nii, et kui minna restorani, siis saaks seda selle eelarve piires teha 1-2x kuus (olevenalt kohast), kui aga valida mõnusaid kiiremaid kohti, siis saab seda muidugi kordades rohkem lubada – valikute küsimus.

Niisiis, mida detailsem on tabel, seda lihtsam on sellest ka kinni pidada. Idee on järgmine: igale kategooriale on antud kindel summa nt TOIT = $ XYZ ja see tähendab, et iga kord, kui käisime poes, siis märkisime täpselt kulutatud summa tabelisse. Järgmisel korral, kui läksime toidupoodi oli täpselt teada, kui palju sellest eelarvest veel alles on, mida toidule võis kulutada. Sama kehtib ka ülejäänud alajaotuste kohta.

3)      Eelarve mõte on seda järgida.

Eelarve on püha lehm, selleks see saigi koostatud. Te ei tee eelarvet selleks, et kuu lõpus uurida - kuidas meil läks? Oi, kas saime enam-vähem lähedale? Ei. Te teete seda selleks, et sellest kinni pidada, muidu see ei tööta. Kui peate oma eelarvest kinni, siis hakkavad juhtuma järgnevad asjad:

ü  Olete enda ja oma kaaslase üle meeletult uhked, et selle esimese kuuga hakkama saite. Ilmselt sõite praekartuleid rohkem, kui varem, aga uskuge mind, see on seda väärt. See, mis nüüd juhtuma hakkab - see on seda väärt!

ü  Teil jääb raha üle, millega kiiresti koguda 1000 eurot ümbrikusse.

ü  Teil jääbki reaalselt raha üle, mille saate suunata oma võlgade maksmisele (ehk maksta neid rohkem kui vaid miinimummaksed).

ü  Kuu alguses te koostate oma eelarve ja ütlete oma rahale, kuhu see kuu jooksul läheb. Kuu lõpus te vaatate oma eelarvet, valate endale ja kaasale välja klaasikese (veel) väga odavat veini ja tähistate, sest raha on läinud sinna, kuhu teie tahtsite. Ilma eelarveta te lihtsalt imestaksite kuu lõpus, kuhu küll see raha läks?! (jah, me oleme selle läbi teinud, täpselt nii see oligi).

ü  Ühel hetkel ei ole teil enam ühtegi võlga. Raha jääb üle, sest teil on ümbrik 1000 euroga juba olemas ning võlad on makstud. Te saate hakata tegelema KOLMANDA SAMMUGA (sellest räägin edaspidi lähemalt).

Jaanuar 2019 oli esimene kuu, kus elasime oma eelarve järgi ja see oli nii põnev! Tegime toite, mida varem polnud teinud, olime loovad. Ja ma ütlen ausalt, toidud olid paremad kui varem! Käisime kohvikus - kõik eelarve piires, sest valisime väga (väga-väga) soodsad variandid, et saaksime seda teha. Käisime ühel korral sõpradel külas, võõrustasime ühel korral inimesi enda juures, ostsime korraliku sünnipäevakingituse, sõitsime uberiga. Seda kõike eelarve piires. Iga tegevus mahtus eelarvesse ja oli läbi mõeldud. Kuu lõpus jäi järgi kogu netosissetulekust 27%, mille suunasime oma võlgade maksmiseks. Mitte iial varem ei oleks meil järgi jäänud sellist summat, mitte iial. Ainult ja ainult tänu eelarvele ja sellest kinni pidamisele.

Veebruar 2019 oli teine kuu - oi kui raske oli! Vaimustus oli üle läinud ja argipäev pressis peale. Hirmsasti tahtsime püsida oma eelarves ja raske oli, meeletult raske. Küsimus ei olnud selles, et meil oleks raha otsas olnud, küsimus oli selles, et me olime oma toidueelarvest palju ära kulutanud, alles oli vaid väikene osa ja tahtsime sinna sisse mahtuda. See võib tunduda jabur, aga kui sul on eesmärk nt maksta ära oma võlg, koguda X summa vms, siis see saab alguse väikestest sammudest, harjumustest. Me saime aru, et olime endaga ehk liiga karmid olnud ja suurendasime järgmisel kuul oma toidueelarvet, et saaks vabamalt asju valida, aga see ei tähenda, et me oma teekonda ei jätkaks. Meie harjumused on tänaseks päevaks muutunud - me ostame teadlikult, iga kulutus on teadlik.

Meie eelarve oli vägagi kokku tõmmatud sellel perioodil, kui oma võlgu tagasi maksime, sest eesmärk oli üllas – võlad võimalikult kiiresti ära maksta. Kui võlad said tasutud (oh taevas, milline üllas vabaduse tunne!), siis muutus ka eelarve natuke lahkemaks.

Pean rääkima veel ka sellest, mis on meie mõttemaailmas täielikult muutunud. Enne oli nii, et kui oli oodata palgatõusu, siis oli oodatav summa oma mõtetes juba ära paigutatud, ära jaotatud, juba elujärge parandatud (ma ei väida sugugi, et elujärje parandamises midagi halba oleks ja räägingi vaid meie näitel). Alates veebruarist 2019 oli meie peres üle kahe aasta taaskord kaks sissetulekut, kuid me ei plaaninud oma kulutustes mitte midagi muuta. Ka palgatõusu korral ei muutnud me ikka veel elukorralduses ja harjumustes mitte midagi. Me jätkasime täpselt samamoodi nagu enne, ajasime näpuga oma eelarves rida, sest see andis meile võimaluse juurde saadud summa hoopis säästa, mis viibki mind sujuvalt KOLMANDA SAMMUNI.

Ilusat nädala algust!

Raha II - esimene samm hingerahuni

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas ma läbisin totaalse ajuloputuse Dave Ramsey õpetuse näol. Et asjasse rohkem selgust tuua, siis otsustasin tema põhimõtteid siin lahti selgitada. Ta on aidanud tuhandeid inimesi maailmas ja kõige köitvam kogu asja juures on see, et see pole mingi plaan, kuidas “kiirelt rikkaks saada” või kuidas “tehes mitte midagi, võidate miljon dollarit” oh ei, kaugeltki mitte! See on kõige labasemalt öeldes common sense ehk siis terve mõistus, mille ta on sõnastanud etappidesse (Baby Steps), mida järgides saavad inimesed, kes on võlgades või, kes tahavad lihtsalt omada paremat kontrolli oma rahaasjade üle, täieliku hingerahu. Sisuliselt ongi tegemist hingerahu tagamisega oma finantsolukorra suhtes.

Kujutage ette olukorda, kus elate rahulikult oma igapäevast elu ja korraga läheb pesumasin katki ja peate selle välja vahetama. Te polnud sellega arvestanud ja mitte kuskilt pole võtta ekstra 300-400 eurot. Mõtlete enda jaoks välja, et ainuke lahendus on järelmaks, sest te ei saa muud varianti endale lubada. Nädala möödudes läheb autol midagi katki ja paranduse arve on 500 eurot, seal ei ole enam järelmaksu varianti. Teid tabab paanika. Kuidas ma järgmisel kuul arved tasun, kui sellise väljamineku pean tegema? Mul ei jää söögirahagi! Mul polegi sellist summat kuskilt ju võtta!

Olukord number kaks on aga selline: elate rahulikult oma igapäevast elu ja korraga läheb pesumasin katki. Te peate selle välja vahetama. Te lähete poodi, maksate 400 eurot otse välja oma uue masina eest ja lähete koju tagasi. Ainuke ebamugavus kogu asja juures on see, et otsustasite ise masina koju tuua ja püüate selle trepist üles tarida. Nädala möödudes läheb teie autol midagi katki ja paranduse arve on 500 eurot. Te maksate arve kenasti ära. Teid ei taba paanika. Olukord on lihtsalt ebamugav, sest peate järgmised 4 hommikut sõitma kolleegiga tööle, sest nii kaua võtab parandus aega. Muud probleemi ei olegi.

Mis on nende kahe olukorra erinevus? Esimeses olukorras on tegemist täieliku paanikaga- katastroofiga, kus väga paljud erinevad valdkonnad teie elust on selle paanikaga haaratud. Teises olukorras on tegemist kõigest ebamugavusega, ei mingit paanikat. Niisiis olengi jõudnud esimese sammuni:

ESIMENE SAMM - $1000  

Dave Ramsey plaanis kõige esimene samm on kiirelt kokku koguda $1000 (ta on ameeriklane ja räägib dollarites, eestlane saab endale need asjad eurodeks ümber mõelda). Räägin edaspidi 1000 eurost, et oleks lihtsalt mõistetav. Dave Ramsey ütleb selle sammu kohta järgnevalt: “Stop everything! You need to run like your hair is on fire! This is that important!” (“Peata kõik muu! Sa pead tegutsema kiirusel, nagu su juuksed põleksid - see on just nii tähtis!”). Ehk siis tegutsen ja kiiresti, et saada see 1000 kokku.

Milleks seda raha vaja on?

See ei ole raha, millega läheme Kaspariga reisile, see ei ole raha, mida laename sõbrale, see ei ole raha, millega ostame uue pintsaku/kleidi/koti/kingad. See on raha ainult hädaolukordadeks. PS! Jõulukingitused ei ole hädaolukord. Jõulud on igal aastal samal ajal, aga selleni me veel jõuame 😊

Niisiis see 1000 eurot on hädaabifond, kui elu tuleb vahele (pesumasin ütleb üles; külmik lakkab töötamast; auto läheb katki; haigestume rängalt, aga arved tahavad endiselt tasumist; abikaasa murrab libedal teel kukkudes käeluu ja on 4 nädalat haiguslehel ning seetõttu on pere sissetulek automaatselt väiksem, kuid arved tahavad endiselt tasumist; apteegist on ootamatult vaja väga kalleid retseptiravimeid osta; ootamatud haiglaarved vajavad tasumist jne jne). See on fond, mis muudab katastroofi kõigest ebamugavuseks.

Miks 1000 eurot? See on summa, mis katab 95% katastroofidest, mis võivad igapäevaselt ette tulla (pesumasin, veeboiler, ootamatu autoremont vms). Loomulikult on asju, mis maksavad rohkem, aga enamus asju jääb siiski selle summa piiresse. Muideks, kui oled nüüdseks hetkeks juba kuulanud Dave Ramsey saateid, siis oled hästi kursis, et väga paljud suhtusid sellesse sammu suure üleolevusega: “Hah, 1000 eurot! Mis see ka on! Küll ma selle raha leian, kui vaja!” Aga kui pean koheselt tasuma arve, mis on suuruses 630 eurot, kas mul on siis see raha vabalt olemas nii, et see ei mõjuta mitte midagi muud? Osadel inimestel on, väga paljudel ei ole.

Paljud loevad seda ja kindlasti mõtlevad, et püha taevas, kuidas ma peaksid saama kokku 1000 eurot, kui teenin miinimumpalka ja kasvatan üksinda lapsi (või mis iganes olukord võib hetkel olla). Jah, väga paljudele inimestele see ongi üsna raske väljakutse. Kellel ikka 1000 eurot tagataskus vedeleb, aga siinkohal on Dave Ramseyl hea soovitus: “Sulgege silmad ja kujutage ette, et teil on ümbrikus 1000 eurot. Ma juba näen, kuidas te hingamine muutus rahulikumaks, sest see 15 aastat vana boiler, mis võib iga kell välja surra, ei tundu enam nii suur murekoht, kui ennem.”

See raha tuleks väga kiiresti kokku koguda ja see samm unustada - sellega on ühel pool. Müüge maha riided, mida te juba 2 aastat selga pole pannud; vana suusavarustus, mida te ilmaski ei kasuta; nurgas tolmu koguv kummut, mis nagunii enam ei meeldi. Mõelge suurelt ja tegutsege. Koguge see raha sinna ümbrikusse ja nautige seda, kuidas korraga jäävad katastroofid teie elus väga harvadeks külalisteks.

Paljud inimesed võivad mõelda ka järgnevalt: Milleks mulle see raha? Kõiki kodumasinad saab ju järelmaksule võtta. Autot mul üldse pole. Järelikult mul pole seda raha vajagi sinna ümbrikusse. Oh, õnnis järelmaks! See teema vajab kohe omaette arutamist, aga lühidalt öeldes teavad ju kõik, et järelmaks jääb kukla taha tiksuma nagu mingi paha punn. Kui asi on välja makstud, on see teie ja te ei pea sellele enam mõtlema, ei mingit igakuist maksekohustust boileri, teleka, kuivati, nõudepesumasina, tolmuimeja, köögimööbli või pesumasina eest. Makstud, unustatud. Lähete poodi, ostate selle pesumasina ära ja kõnnite välja. Kõik, punkt. Rohkem ei pea sellele teemale isegi mitte mõtlema.

Niisiis esimene samm, olenemata sellest, kas tahate saada oma võlgadest vabaks, kas te soovite koguda suurelt vms, kõige esimene samm on koguda 1000 eurot sinna ümbrikusse ja panna see oma puukuuri/kasvuhoonesse/pesukappi/seinakappi/kingakarpi/raamige kasvõi ära ja peitke madratsi alla. Pange see raha sinna, kus on seda üsna ebamugav, aga mitte liiga raske välja võtta. Kui midagi juhtub, siis on seda kohe vaja ja hoidke seda raha sularahana. Kui teil on ümbrikus 1000 eurot suurte kupüüridena sularahas, siis te väga kergekäeliselt sealt pitsa jaoks just ei haara. Oluline on meeles pidada, et kui teete oma 1000-euro ümbrikust hädavajaliku kulutuse ära, siis järgmisena tuleks see sama summa sinna kiiremas korras tagasi koguda. Seega peale "katastroofi" likvideerimist peaks prioriteet olema see sama kulutatud summa ümbrikusse tagasi saada. Miks ümbrikusse ja peitu? Sest pangakaart on teil kõikjal kaasas ja siis muutuvad korraga allahindlused riietepoes või pitsakohvik ka teinekord hädaolukorraks 😉 

1000 eurot on peace of mind money juhuks, kui elu tuleb vahele ja korraga pole tragöödia enam tragöödia, vaid kõigest ebameeldivus, lihtsalt väike komistuskivi teel.

Niisiis oli detsember 2018. Meil oli korralik sissetulek, aga tegelikkuses laiutasid meie ees võlad ja kohustused ja $1000 eurone sularahaümbrik tundus sellel hetkel üüratult suur samm, mida astuda. Samas olime veendunud, et see on õige tee, mida minna ja ükskõik, kui aeglaselt, me hakkame seda teedmööda minema. Meil midagi maha müüa ei olnud, seega igal palgapäeval rändas $100 ümbrikusse täpselt nii kaua, kuni see ümmargune 1000 täis sai. Oh seda õnnetunnet! Meie elu esimene korralik sääst! Olime enda üle nii uhked. Mis järgmiseks?

Raha I

Olin alles koolilaps, kui ühel talvel läks meil külmik katki. Katkine külmik tähendab, et on vaja osta uus, seda polnud võimalik parandada. Ma kasvasin üles peres, kus ema nägi kõvasti vaeva, et kõik vajalik oleks kaetud, aga millekski enamaks (nt taskuraha, reisimine vms) ei jätkunud. Ehk siis, kui külmik omadega otsa sai, siis mäletan väga selgelt, kui mures ma olin, et mis nüüd saab. Teadsin ju väga hästi, et külmikud on kallis kaup ja seda ei osta nagu jupikest vorsti, nii mööda minnes. Ema oli selles olukorras väga rahulik ja ütles, et me toidu rõdule viiksime (oli talv) ja, et ta katsub selle sama päeva jooksul poodi jõuda, et uus külmik osta. Mu lapsemõistus oli omadega otsas. Kuidas saab mu ema, kes töötab kondiitrina, lubada meile uut külmikut? Muidugi läksin oma suure küsimusega otsejoones ema jutule. Ema selgitas, et pole oluline, kui väike või suur on pere sissetulek, oluline on elada targalt ehk, et sul oleks olemas tagavara, mis aitab hädaolukordades. Ka väikesest sissetulekust on võimalik pika perioodi jooksul koguda vajalik tagavara, et end selliste (tegelikult igapäevase elu) olukordade eest kindlustada. Seega on vajalik igast palgapäevast kasvõi näpuotsaga tagavaraks panna. Ei saa elada usus, et midagi ei juhtu. Alati juhtub. Selles pole ju midagi mõistusevastast, et kodumasinad väsivad pika peale ära ja lakkavad töötamast või juhtub midagi muud ootamatut, mis nõuab raha, see on tavapärane elu. Lihtsalt see tundub katastroofina, kui sul pole vahendeid, et seda katastroofi likvideerida. Niipea, kui sul on olemas tagavara, muutub katastroof hetkega pelgalt ebamugavuseks, aga see ei mõjuta mitte midagi muud.

Järgmisel hommikul toodi meile uus külmik ja elu läks täpselt samamoodi edasi nagu ennem. Ei jäänud ükski arve maksmata ega koolilõuna söömata.

Kui läksin ülikooli, siis tahtsin ka iseseivalt nii elada, nagu seda oli mu ema teinud- et oleks tagavara nendeks juhtudeks, kui elu vahele tuleb. Esimestel aastatel mul oligi. Seda polnud just palju, aga pisut siiski. Siis läksin tööle ja sissetulekud suurenesid ja korraga oli kõike vaja, mida kaubanduses pakuti. Ühe käega justkui kustutati neid tarkuseteri, mida ema oli meile õega alati õpetanud. Ma isegi ei märganud seda.

Neljandal kursusel kolisime Kaspariga kokku. Mõlemad käisime tööl ja koolis. Ostsime oma esimese auto. Üha enam tahtsime minna kohvikusse ja seejärel juba paremat autot ja uhkemat elukohta. Kõik parem ja uhkem küsib ka suuremaid numbreid. Võib öelda, et tulime ilusti toime, aga meil polnud iialgi hinge taga sääste. Alati elasime palgapäevast palgapäevani. Alati tundus, et teenime liiga vähe raha ja, et selles ongi asi.

Ameerikasse kolides elasime alguses vägagi tagasihoidlikult. Mäletan väga selgelt ühte esimestest poeskäikudest, kus haarasin riiulilt saia, aga siis panin selle koheselt sinna tagasi, sest see tundus liiga kallis ($4). Teise maailma otsa kolimine on väga kulukas ettevõtmine ja iga ost tuli hoolikalt läbi mõelda. Meil pole kummalgi probleeme väga tagasihoidlikult süüa ja majandada, kui selleks on vajadus. Mu ema on õpetanud, kuidas saab väga väikeste vahenditega maitsvaid toite valmistada ja selles polegi mitte midagi häbiväärset. Kui aga võimalused paranesid, siis ka soovid suurenesid ja taaskord oli tunne, et keegi kuskilt kõrvalt justkui ühe käega kustutaks neid tarkusi, millega mind on kasvatatud.

Ameerikas on väga kerge “hulluks minna”. Kõikjal on ilusad asjad ja need ei ole kallid (küll aga sa tahad neid palju, eriti kui pole ju varem midagi sellist endale lubada saanud), kõik on kättesaadav, siin samas, kohe olemas. Ilusad riided, jalanõud ja uhked kotid (minu suur nõrkus), restoranid ja reisimine. See on kõik nii glamuurne, põnev ja uhke. Loomulikult olime sellest kõigest vaimustuses. Ja kui olukord seda võimaldab, siis seda tihedamalt seadsin sammud poe poole, kus kõik need ilusad asjad mind juba ootasid.

Detsembris 2018 saime justkui puuga pähe. Lõime oma oktoobri ja novembri (2018) kulutused kokku ja pidime minestama. Olime elanud üle võimete, kulutanud liiga palju. Kõik reisid on olnud planeeritud ja arvestatud, seega ei tasu arvata, et kurjajuur on suured kulutused. Kõige suuremat kahju teevad väiksemad kulutused, meie puhul oli see väljas söömine. Olime hiiglasliku summa kulutanud väljas söömisele ja see tundus arulage. Seedisime mõlemad asja ja mina hakkasin uurima, kuulama ja lugema selle kohta, kuidas rahaga mõistlikumalt ümber käia.

Detsembris (2018) avastasin enda jaoks Dave Ramsey. Ta on Ameerikas väga tuntud finantsnõustaja, viimased 25 aastat on ta raadiosaadetes andnud tavalistele inimestele nõu, kuidas oma rahaga toimetada ja mina olin lummatud esimesest sekundist. Hakkasin kuulama tema raadiosaateid ja olin täielikus sõltuvuses. Igal vabal hetkel ainult kuulasin teda ja panin enda jaoks mõtteid kirja. Tutvustasin teda ka Kasparile, kes oli alguses väga skeptiline, aga sattus vaimustusse üsna kiirelt (huvi korral sisestage YouTube Dave Ramsey ja kuulake ükskõik millist klippi tema raadiosaadetest). Kinkisin Kasparile jõuludeks (2018) Dave Ramsey raamatu “The Total Money Makeover” ja lugesin selle ise 3-päevaga läbi. Olin saanud täieliku ajuloputuse ja ma ei tahtnud enam tagasi minna! Kaspar ütles, et pole mind kunagi varem sellisena näinud. Ma põlesin! Tahtsin tegutseda ja kohe! Istusime maha ja tegime plaani. Dave Ramseyl on väga selge plaan, mida järgida ja meie otsustasime seda teha. Püsige lainel!

Detsember 2018:

Magusmõru mekk

Käesoleval nädalal on magusmõru mekk juures. Magus ja igavesti hea uudis on see, et mu doktoritöö pääses esimesest ringist edasi ja tänaseks on teada, et eelkaitsmine toimub 14.05 Zoomi vahendusel, seega pöidlad pihku! Eesmärk on eelkaitsmisel ellu jääda ja võimalikult kiiresti lõplikule kaitsmisele pääseda.

Mõru mekk on nädalal küljes seetõttu, et praegu peaksime võõrustama Kaspari tädipoega ja tema naist, kes pidid meile Eestist külla lendama, aga ilmselgetel põhjustel seda hetkel ei toimu. Nemad on nördinud ja meie ka, aga midagi pole parata. Neil on õnneks plaanis reis siiski ette võtta, kui maailm avatakse ja elukorraldus on normaliseerunud siin- ja sealpool ookeani.

Kuues nädal karantiinis ja tunnen, et olen sellest tõsiselt tüdinud. Ma olen tüdinud sellest, et meie oleme Kaspariga kogu selle aja endast 100% andnud, et  hoida end isolatsioonis. Käime vaid toidupoes ja sedagi võimalikult harva. Ikka nii harva, et sügavkülm ja tavakülm on kraami täis tuubitud ja menüü kaheks nädalaks ette mõeldud. Kahjuks teatati täna uudistest, et osad toidupoodide töötajad hakkavad streikima, sest inimesed käivad suurest igavusest toidupoes aega veetmas. Selline uudis paneb mind kahe käega peast haarama.

Ostame korraga suurtes kogustes liha ja kala. Hakkliha jagan umbes 500gr kaupa pakkidesse ja panen sügavkülma, kanakoivad, burgerid ja mereannid rändavad samuti sügavase. Sinke ja vorsti hoiame korduvavatavates õhukindlates kilekottides (need, milles on pildil hakkliha juba ümber tõstetud). Värske kala rändas koheselt ahju ja kindlustas meile toidu mitmeks päevaks:

Tänaval kõndides/joostes hüppame sõiduteele (seal nagunii eriti liiklust hetkel pole) või teisele poole teed, kui keegi vastu tuleb (see tundubki siin juba uus normaalsus olevat). Me tõesti võtame seda olukorda väga tõsiselt, aga seal samas on ju meilgi silmad-kõrvad lahti ja suheldes ja kuuldes siit ja sealtpoolt ookeani inimeste toimetamistest võtab vahepeal ahastama. Saan aru, et inimesed on väsinud ja tüdinud ja saan ka sellest aru, et on üksikvanemaid, kes on oma töö kaotanud ja on meeleheitel ning, et lapse tühi kõht ja korterist välja viskamine maksmata arvete tõttu hirmutab teda rohkem, kui keelust hoolimata töötamine (nt iluteenuste pakkumine). Ma saan aru, et see käitumine pole õige, aga mis siis on? Ma ei kujuta seda olukorda ka hästi ette, et kuidas öelda lapsele, et midagi polegi süüa anda või, et järgmisest kuust pole meil enam kodu.

Pisut enam, kui aasta tagasi, võtsime Kaspariga vastu otsuse, et hakkame elama kõvasti alla oma võimete ja kindlustame end selleks, kui elu peaks vaiba alt tõmbama. See ei olnud lihtne otsus ja see on olnud meeletu teekond meie jaoks (võin sellest rohkem kirjutada, kui lugejatel on huvi?), aga tänasel päeval olen tohutult tänulik ja õnnelik, et me tookord nii otsustasime. See oli parim otsus ja kingitus, mida saime endale teha, sest tänases maailmas pole miski kindel. Kellegi töökoht pole 100% kindlustatud. 

Kogu tänane kriisiolukord ongi täiesti kohutav, aga kui lõpuni aus olla, siis mind ärritab kõige enam see, kui inimestel on ükskõik. Need inimesed, kes kogunevad sõprade/sugulastega suurte puntidena, pidutsevad ja keda ilmselgelt ei huvita. See tekitab minus tunde, et meie (ja paljude teiste) püüdlustest ei saagi olla maksimaalselt kasu, kui on hulk inimesi, keda lihtsalt ei huvita. Meid jätkuvalt huvitab ja jätkame oma karantiini-elu.

Karantiini-elu on andnud mulle indu nii mõnigi oskus juurde õppida, näiteks õppisin ise leivajuuretist tegema ja küpsetasin oma elu esimese leivagi, mis sai väga hea:

Ilusat nädala jätku!

Is it snack time yet?

Meie peres on tavapärane, et sööme 4x päevas: hommikusöök (7.30), lõunasöök (vahemikus 12-14, oleneb, kuidas jõuab), vahepala/väike eine (vahemikus 14.30-15.30, olenevalt sellest, mis kell oli lõunasöök) ja õhtusöök (vahemikus 19.00-20.00). Täna kirjutangi lähemalt vahepaladest. Nimetame neid snäkkideks, aga tegelikult on tegemist arvestatava väikese einega. Kell 17.30 algab trenniaeg ja selleks on vaja ka energiat, lisaks ei taha tunda vahetult enne õhtusööki, et näljasurm hakkab koheselt elu võtma. Väike eine õhtupoolikul on ideaalne energiallikas ja aitab loidu olemist leevendada, mis teinekord kipub peale tulema. Olen mõned tüüpilisemad vahepalad üles pildistanud, ehk on teil nendest koduses režiimis abi. Teinekord on nii, et endal saavad ideed otsa või vana hea lihtne asi ei tule meelde.

Kella 15.00- vahepala veel sellel ajal, kui töölainel olin ehk siis väikesed porgandid, kultuurmustikad, pähklid ja kohv:

Nüüd, kui oleme 24/7 mõlemad kodus, siis teen vahepalad muidugi kahele: õunaviilud, porgand ja pekaanipähklid:

Porgandid, kultuurmustikad, pähklid, kuivatatud ploomid:

Puuviljasalat: pool banaani, 3-4maasikat, pool apelsini, peotäis mustikaid: 

Apelsin, mustikad, mandlid:

Me sööme igapäevaselt päris palju mustikaid. Igal hommikul on need pudru sees ja üldiselt alati ka vahepala juures. Mustikatel on mustmiljon ülikasulikku omadust tervisele ning lisaks muule need ka maitsevad hästi. Mulle meeldib ka külmunud mustikaid süüa, need on kohe eriti magusad ja natuke nagu kommi eest ka. Samuti oleme me väga suured apelsini tarbijaid, naljalt ei möödu päeva, kus me apelsini ei sööks. Jällegi  - palju kasulikke omadusi ja maitse on taevalik. 

Üsna sagedasteks vahepaladeks on veel erinevad riisigaletid, mis on maitseainetega ja viilutatud paprika (küll ainult minul, sest Kaspar seda ei söö). Samuti tarbime peaaegu igapäevaselt ka väikeses koguses erinevaid pähkleid, mis lisaks heale maitsele on suureks sõbraks ka juustele, küüntele ja nahale. Ostame väga palju erinevaid pähklisorte suuremate kogustega, nii on valikuvabadus ja ei muutu üksluiseks. Kuna teeme oma müsli ise, siis ka selleks tarbeks kulub erinevaid pähkleid omajagu. 

Aga teate, vahel väga harva on lihtsalt nii, et astud poodi sisse ja otsejoones lõksu😄

Kas teil on ka vahepalad ja mis on peamised lemmikud?

Mõnusat nädalalõppu!