3 ja 5 kuud

8. märts oli rahvusvaheline naistepäev. Ameerikas seda päeva just otseselt ei tähistata. Teatakse küll, et on naistepäev aga sellega ka asi piirdub. Õnneks oleme meie eestlased ja ükskõik, kus maailma nurgas me ka ei resideeruks, siis on meie majapidamises siiski Eesti kombed ja õhtul trennist koju tulles ootas vahva üllatus, kus abikaasa käskis jalad seinale visata, avas šampuse ja valmistas ise õhtusöögi.

Ühtlasi täitus naistepäeval ka täpselt 3 kuud ajast, mil viimati mu jalad Eestimaa pinda puudutasid. Ühest küljest on see aeg läinud väga kiiresti, sest E-R mööduvad päevad tööd tehes, õhtud kuluvad trennile ja kodustele toimetustele ja nädalavahetused mööduvad ikka ja endiselt ümbrust avastades, lõõgastudes ja puhates. Aeg lausa lendab! Teisest küljest on tunne nagu oleksin siin olnud juba terve aasta. Kuidagi maru kauge tundub aeg, mil siia tulin. Tunnistan ausalt, et mulle meeldib siin kõik- meie kodu, minu vabadus teha AINULT tööajal tööd ja õhtuti ja nädalavahetusel puhata ja nautida nö normaalse inimese elu, mida ma pole terve oma täiskasvanu ea jooksul saanud tunda, sest ülikooli esimesest aastast alates on olnud korraga töö ja kool ja see on olnud päris korralik koormus. Oli ka üsna tavaline, et Eestis veetsime ka oma pühapäevad kontoris tööd tehes, sest viiest päevast nädalas ei jagunud. Siin on aga lood teised, tööd teeme töö ajal ja muul ajal lihtsalt puhkame ja naudime. Väga tore, kas pole? Igal asjal on ikka kaks poolt.

See teine pool ongi natuke mõrum (nagu arvata võis). Koduigatsus muutub iga päevaga ikka tuntavamaks ja tugevamaks. Vähe sellest, et ma igal öösel näen Eestit ja kõike sellega seonduvat unes siis tabavad mind aeg-ajalt eriti julmad igatsushood, hoolimata sellest, et sõprade ja perega pidevas ühenduses olen. Tundub, et Kasparil on see osa tunduvalt kergemalt läinud. Ta ütles, et tema jaoks oli paras põrgu esimesed kaks kuud siin veeta üksinda ja minu saabumisega sai see kõik läbi, nüüd on tal süda rahul. Hea seegi, muidu oleks päris kehvasti kui me mõlemad ainult kodu taga nutaksime. Eks ma teadsin juba enne Eestist lahkumist, et mulle saab see raske olema, sest olen oma sõprades ja peres väga kinni.

Milliseid vahekokkuvõtteid saab siiski peale loetud kuid teha?

ü  Usun, et oleme mõlemad harjunud oma kodukesega siin ja naudime väga seda keskkonda. Töötajad all kontoris on väga muhedad ja abivalmid ja paremat elukohta ei oskaks nagu tahtagi.

ü  Oleme saanud endale väga toredaid sõpru, mis on minu jaoks uurima tähtsusega. Kõige vahvam kogu asja juures on see, et nende hulka kuulub ka eestlane ja see tekitab eriti sooja tunde.

Pühapäeval on meil plaanis minna Houston Rodeole ning selleks puhuks saatis meie kohalik Eesti sõber meile kuponge, et me end seal ümmarguseks sööksime ja sellele siiski kogu oma vaba raha ei kulutaks. Kas pole mitte armas?

ü  Kasparil läheb tööl väga hästi ja kliendid kiidavad teda sõbraliku ja osava suhtlemise ja abivalmiduse eest, mis on minu hinnangul ikka VÄGA suur asi. Ta ise on nendes asjad küll äärmiselt tagasihoidlik ja teatab mullegi nii mokaotsast, et sai kiituse siit või sealt aga mina arvan, et see on suur asi ja seda ei saa mitte tähelepanuta jätta J

ü  Mina olen oma aega korralikult koolile saanud pühendada, mis oli ka meie üks eesmärke siia kolides.

ü  Elasime Eestis koos aastaid ja vabal ajal ikka mõtlesime tööle ja kohustustele ja kvaliteetaega koos ei olnud just ülemäära palju. Siin on see muutunud, vabal ajal me naudime ja puhkame ja see on päris tähelepanuväärne saavutus meie puhul. Vahel on tunne nagu alles siin õppisime puhkama ja lõõgastuma.

Kasparil saab käesoleva kuu teises pooles siin juba 5 kuud oldud ja tundub, et tema on kenasti kohanenud ja harjunud, mille üle on mul äärmiselt hea meel. Küllap on nüüd minu kord kohaneda J

Ilusat reedet!

Maile

Tutvumine perekond Yang`iga

Eelmise nädala postituses lubasin, et kirjutan seekord täpselt sotsialiseerumisest. Nagu plaanidel ikka kombeks on, siis ka seekord nad muutusid. Küll aga muutusid ka ühed teised plaanid, mis on päris kummaline ja äärmiselt vahva. Kõigest aga järgemööda.

Kummalisel kombel on nii, et kui midagi väga soovid ja selle soovi välja ütled, siis hakkavadki asjad selles suunas liikuma. Oleme seda ka varem tähele pannud päris mitme olukorraga nt Eestist mingiks perioodiks ära kolimine ja maailma avastamine. Selle soovi ütles Kaspar juba 1,5a tagasi välja (korduvalt) ja korraga hakkasidki toimuma asjad, mis soodustasid ära kolimist. Neid olukordi on veel ja seetõttu usun, et kui midagi väga soovida ja see kõva häälega välja öelda, siis ehk ise alateadlikult hakkadki selles suunas liikuma, et see soov täituks.

Umbes kuu aega tagasi ütlesin Kasparile, et nii tore oleks kui me leiaksime siin endale meie ealised sõbrad, kes on samuti (abielu)paar ja USA-sse elama tulnud kuskilt mujalt. Nii tore oleks nendega jagada muljeid, kuidas neil alguses oli ja kuidas nad teatud asjadega toime tulid. Eelmisel reedel tuli Kaspar Dallasest tööreisilt ja teatas, et ootas koos oma kolleegiga koos lennukit ja kuna ooteaeg oli paar tundi, siis neil oli aega lobiseda maast ja ilmast. Kolleeg on 30 aastane hiinlanna Jinyi (loe: džinji) ning, kes samuti elab Houstonis oma mehe ja 2,5a tütrega. Kuna Jinyi oli väga sümpaatne, avatud ja jutukas, siis neil jutt klappis ja nii nad rääkisidki pikalt ja leppisid kokku, et kunagi võiks kindlasti veel kohtuda. (Vahemärkusena pean ütlema, et hoolimata sellest, et nii Kaspar kui Jinyi töötavad mõlemad samas firmas ja elavad samas linnas, siis see ei tähenda, et nad käiksid samas kontoris tööl. Siin on asjad kõvasti teistmoodi kui Eestis selles osas ja seetõttu olid nad varem vaid tööasjus suhelnud ja Dallase töölähetusel said alles esmakordselt nö live`s kohtuda.) Sinnapaika see jutt jäi ja ega me rohkem sellel teemal kodus ka ei arutlenud.

Üleeile, reedel, ütles Kaspar, et Jinyi kutsub meid laupäevaks paraadile (Houstonis algab 3-nädalane ürituste sari Houston Rodeo, mis algab suure ja uhke paraadiga Downtownis) ning peale seda loomaaeda. Loomulikult olime kutsega kohe nõus ja hakkasime kellaaega kokku leppima. Jinyi pakkus lahkelt, et nad võtavad meid hommikul meie maja eest peale ja siis koos lähme. Olime väga rõõmsad selle pakkumise üle, sest see tähendas meie jaoks kohe seda, et päeva algusesse planeeritud 45 minutiline bussisõit kesklinna jääb ära- jehuu! Autoga oled kenasti 15 minutiga kesklinnas ja korras. Parkisime auto ära ja jalutasime paraadile. Pean tunnistama, et olime Kaspariga mõlemad närvis, sest hoolimata sellest, et Kaspar oli Jinyiga korra kohtunud, siis tema abikaasa Yijie´ga (loe: iidže) kohtus ka tema esimest korda ja ikka mõtled, et kuidas see tutvumine on, kas jutt klapib jne. Jutt klappis kohe esimesest hetkest. Juba tänaval kõndisime paraadile nii, et jutuvada käis üle meie peade.

Paraad oli iseenesest väga uhke, kus oli palju hobuseid, kauboisid ja kõike, mis Texase juurde kuulub. Vaatasime u 50 min paraadi ja siis otsustasime sööma minna. 

Mina (roosa jopega) üritan paraadi pildistada ning minust vasakul on Jinyi jaYijie:

Meie plaanist haarata midagi kiirelt ei tulnud midagi välja, sest liiklus oli paraadi tõttu igal pool kesklinna piires raskendatud ja seetõttu kulus jupp aega enne kui leidsime sobiva koha Midtownis (järgmine linnaosa Downtowni ehk kesklinna kõrval). Kuniks mehed tegelesid parkimisautomaadi süsteemi välja nuputamisega, siis meie hakkasime Jinyiga juba restorani poole minema. Tegemist oli väga kena Jaapani restoraniga ning meid juhatati lauda. Toidud olid ülimaitsvad ja teenindus väga hea. See on koht kuhu kindlasti tasub tagasi minna.

Seejärel läksime uuesti autosse ja hakkasime loomaaia poole sõitma. Terve tee autos jätkus meil juttu ja kordagi ei tekkinud ebamugavat vaikust. Poolel teel loomaaeda hakkas vihma sadama ja lausa nii kõvasti, et kui olime auto ära parkinud siis otsustasime, et me ei saa loomaaeda minna sellise vihmaga. Seega tegime uued plaanid. Plaanisime minna kinno aga enne seda tuli veel käia autoteeninduses, et Jinyi auto ära võtta. Seega jätsime ühe auto teeninduse parklasse, et teise autoga edasi liikuda. Ütlesin hiljem vaikselt Jinyile, et tal on meiesuguste naiste (loe: 158 cm pikkuste, kuigi jah ta oli minust ehk 1-2cm pikem) jaoks ideaalne kõrge auto, sest sealt näeb suurepäraselt välja liiklusesse. Ja juba kimasimegi kino poole. Tegime neile ettepaneku vaadata filmi nimega „A dog´s purpose“,  millega nad olid kohe nõus. Kino, kus me käisime oli AMC ning seal olid taevalikud nahktoolid, mis käisid lausa lamavasse asendisse. See oli kolmas kino Houstonis, kus me käisime ja ilmselgelt kõige mugavam.  Film oli superhea ja korralik pisarakiskuja.

Peale kinotuuri küsisid Yangid, kas me sooviksime nendega minna Chinatowni (Hiinalinn) toidupoodi. Meie polnud kuulnudki, et Houstonis üldse on Chinatown ja muidugi olime põnevuses, mida see endast kujutab. Sõitsime pisut maad edasi ja korraga olime piirkonnas, kus küll kohtas inglise keelseid silte, aga pm olid igal pool hiina hieroglüüfid. Parkisime auto ära ja läksime kohalikku supermarketisse – me olime vaimustuses, see oli nagu ajaränne nõukogude aega, kus kõik oli kohutavalt amortiseerunud ja väsinud ja iga viimane kui pakend oli hiina keeles (millest me ei saanud mitte midagi aru) ja 99,9% inimestest selles poes olid kas hiinalased või jaapanlased. See oli fantastiline! Me seisime oma korviga ja lihtsalt vaatasime ringi! Kaspar ütles mulle, et me oleksime nagu Hiinas ja mul oli ka selline tunne nagu oleksime teise maailma astunud. See oli nii lahe kogemus! Käisime rahulikult mööda riiulivahesid ringi, et lihtsalt uudistada, mida müüakse sellises supermarketis. Ega me suurt aru ei saanud hoolimata sellest, et seal oli lisatud ka inglise keelseid silte. Küll aga oli seal kohutavalt suur osakond marineeritud kraami: marineeritud hiina kapsad, kurgid, merikapsas, mingid juured ja muud pudulojused. Joogiletis jättis mu süda vähemalt ühe löögi vahele. Leidisme klaaspudelis karastusjoogid, täpselt nagu meie lapsepõlvest! See oli tõeline ajaränne!

Riiulite kaupa Hiina kraami:

Ilmselgelt on riis selles poes suurtes kottides nagu meie Selveris on kartulikotid:

Maris, kas mäletad, kuidas väiksena saunaõhtutel vanaema ostis alati sauna-Mati käest meile kamba peale just SELLISE Fanta? Täielik nostalgia!

Meie ostsime paki hiina rohelist teed ja kummikomme :D Seevastu oli perekond Yangidel üsna lühikese ajaga käru kraami täis. Peale poodlemist viisid Yangid meid autoga koju ja jätsime rõõmsalt hüvasti. Me polnud kumbki arvanud, et veedame nendega terve pika päeva koos ja, et see veel nii lõbus on!

Tervitades

Maile

Pošeeritud muna

Mul on ammu olnud plaanis teha pošeeritud muna aga millegi pärast tundus see ettevõtmine alati ikka „tasemel koka“ saavutusena. Millest küll selline arusaam? Ma ei tea. Eelmisel nädalal plaanisin teha oma lemmikuid spargleid. Sedapuhku küll ilma spets. kastmeta, vaid lihtsalt praadida soola, pipra ja laimimahlaga. Juurde lisasin veel mõned seened. Ent, siis mõtlesin, et guugeldan, kuidas ja millega tavapäraselt spargleid serveeritakse. Esimese asjana tuligi kohe: maailma parim viis spargleid serveerida on pošeeritud munaga. Mul lõi külma juti seest läbi – kas mina pean siis ise hakkama seda pošeeritud muna tegema?! 

Kaotada polnud midagi. Uurisin tööjuhendi läbi ja asusin tegudele.

Kallid lugejad, ma ütlen teile, hirm on siin elus kõige suurem vaenlane! Olgugi, et ma räägin kõigest muna keetmisest aga see kandub üle ka kõigele muule. Seda muna oli niivõrd lihtne teha ja see oli parim muna, mida ma eales söönud olen! Mida ma siis tegin?

1)      Lasin vee keema, lisasin sinna sisse 3/4 tl soola.

2)      Kui vesi mulinal kees, siis keerasin kuumust vähemaks, et vesi keeks vaikselt, ilma suurte mullideta. Suured mullid lõhuvad muna ära.

3)      Ajasin lusikaga vee ringlema ja lisasin rahulikult muna. Samal ajal lusikaga ümber muna vett segades. Ringlev vesi aitab munavalgel ümber munakollase mähkuda.

4)      Muna valmib 2-3 minutiga. Sõna otseses mõttes! Mina seda muidugi ei uskunud ja lasin pisut liiga kaua ja munakollane oli JUBA pisut liiga kõva.

5)      Asetasin suuremate aukudega sõela kraanikaussi ja valasin ettevaatlikult vee koos munaga sinna. Vesi ja väikesed lahtised munavalgetükid lähevad läbi sõela.

6)      Võtsin ettevaatlikult supilusikaga muna sõelalt ja asetasin oma sparglitele ning lõikasin muna lahti. Lisasin veidi soola ja pipart.

Plaanin ka edaspidi seda muna teha, sest see on tõepoolest ülilihtne ja väga maitsev! Ma arvan, et see on mu uus lemmiksöök! Kogu õhtusöök valmis 10 minutiga.

Sellisest ühest sparglipundist saab kaks korralikku portsu:

Lisaks mõtlesin ühel teisel päeval katsetada vana hea tuttava guacamole´ga. Seda olen juba ikka päris usinalt teinud ja tol õhtul oli isu millegi vürtsikama järgi. Niisiis tampisin avokaado lödiks, lisasin laimimahla, soola, pipart ja jätsin segu sinnapaika. Hakkisin ühe tomati kuubikuteks ja pressisin 3 küünt küüslauku tomatitele. Tomatid koos küüslauguga rändasid pannile praadima. Praadisin neid nii 3-4 minutit ja lisasin avokaadotambile. Segasin kõik läbi ja asetasin segu leivale. Kõige tipuks lisasin ka keedetud muna. Jällegi valmis õhtusöök 10 minutiga ja tulemuseks olid korralikud einevõileivad.

Välimuselt näeb vürtsikas guacamole üsna titetoidu moodi välja (loe: mitte väga apetiitne) aga maitse on taevalik!

Maile

Palju õnne!

Nädalavahetus algas meil suure hooga, sest reedel oli tähtis pidupäev – Eesti Vabariik 99. Meil siin selleks tähtsaks sündmuseks küll kahjuks vaba päeva ei antud aga kuna mul on üsna mõistlik boss, siis lõpetasin tööpäeva tavapärasest paar tunnikest varem, et trennis ära käia ja siis hakata oma elu esimesi pirukaid tegema pidupäevaks. Kuna ma polnud varem pärmitaignaga rohkem kokku puutunud, kui terve lapsepõlve kõrvalt näinud, kuidas kallis vanaisa Hugo igal laupäeval sooja saia, lihapirukaid või suhkrukringleid teeb ning lisaks ema kringiteod, siis ilmselgelt oli mul siiski sellest kõigest vähe, sest mul polnud aimugi, kust ma üldse alustama pean. Selge oli aga fakt, et ma vajan esimese asjana pärmi ja nii me suundusimegi juba möödunud nädalavahetusel poodi, et pärmi otsida.

Siin ei ole sellist asja nagu tahke pärmipulk nagu Eestis. Küll aga on küllaltki lai valik erinevaid kuivpärme. Kuna ei vanaisa ega ema polnud kunagi kuivpärmiga midagi teinud, siis mu meel läks üsna kurvaks, sest mul polnud aimugi, mida ma selle pulbriga peale hakkan. Ega midagi, guugeldasin ja tuhnisin interneti avarustes ja peale mõningast otsimist sain ka oma vastused. Kuna ema polnud terve nädalavahetuse käepärast võtta, siis püüdsin ise hakkama saada selle pulbrimajandusega ja erinevate retseptidega. Retsepti sain juba eelnevalt ühest vahvast blogist, mida näete siit: http://seiklusjutud.blogspot.com.ee/2017/02/nilbeid-jutte.html

Ja nii ma siis hakkasingi tegema:

 Taigen enne kerkimist:

Kästi sooja kohta kerkima panna. Ajasin ahju pisut soojemaks ja hops, oligi soe koht olemas:

Kerkinud taigen ja täidis:

Lõpptulemus on tegelikult siiski üsna kuiv. Ju tegin ikka midagi valesti aga hea tunne on, et ära proovisin ja õhtul panimegi teleka paraadi, kõne, kontserdi ja vastuvõtu peale ning nautisime pidupäeva kuivade pirukate ja maailma parimate Eestist saadetud kommidega. Ah, et kust me komme saime?

Kommid saabusid meie juurde suure ja uhke pakiga otse kodumaalt. Meie pered olid kõike head ja paremat pakki kokku kompunninud ja mis sa hing veel ihaldad kui pakis on hunnik Kalevi šokolaade, Santa Maria lihamaitseaine, leivad ja veel palju muud:

 Nüüd on mitme kuu magusavaru kapis olemas (panin igaks juhuks tooliga maiustused köögi kõige kõrgemasse kappi, et varud liiga kiiresti ei kahaneks). See üllatus oli ikka väga vahva! Lisaks olid ka Klen ja Grete meile kirju kirjutanud, mis leidsid aukoha kontoris. Maru uhke tunne oli küll! Ega iga postiga just printsessipaberil kirju ei saa.

Laupäeval oli imeline suveilm ja me kolisime umbes kolmeks tunniks päevitama ja d-vitamiini koguma. Kohalike jaoks oli ilmselt siiski 25 soojakraadi liigselt külm, sest peale meie rohkem kedagi sel päeval aeda päevitama ei tulnud. Nii me siis nautisime seal oma päikest omaette:

Hiljem tutvusime natuke sellega, mida kaubandusel oli uut ja huvitavat pakkuda ja kui õhtul oma poekottide ja kangete jalgadega koju tagasi vantsisime, siis tundus ainuke mõistlik lahendus mullivanni minna, kus on kuum ja lõõgastav vesi sees. Mõeldud-tehtud. Laupäeva õhtul ootas meid kohustuslikus korras veel filmi vaatamine, sest pühapäeval oli planeeritud kinokülastus, et selle sama filmi kohustuslik teine osa ära vaadata. Seekord valisime siis teise kino, mis asus IKEA kõrval. Ehk siis rändasime bussidega sinna, vaatasime filmi ära ja siis tegime veel tiiru IKEAs ka. Ütleme nii, et kui koju tagasi jõudsime, siis olid jalad veel valusamad kui eelmisel päeval ja nii juhtuski, et esimest korda siinoldud aja jooksul jätsime oma tavapärase pühapäevase trenni ära. Üsna suur põhjus oli häirivalt valutavad jalad aga suurem ja olulisem põhjus oli see, et esimest korda elus saime me vaadata live´s Oscarite galat. No Eestis saab ka seda teha, aga kes seda ikka teeb kui öösel kell 4 on ülekanne? Siin algas gala täiesti mõistlikul ajal ja saime seda täispikkuses nautida. Ilmselt olete uudiste vahendusel juba isegi kõige seal toimunuga kursis aga see viimane apsakas parima filmi Oscariga oli ikka paras šhokk küll, kas te ei arva?

Täna läheb Kaspar töölähetusele, seekord Bostonisse ning olen taaskord 4 päeva üksinda. Houstoni ja Bostoni vahel laiutab 1871 miili ehk 3011 km:

Nädal tõotab tulla väga põnev, sest ees on ootamas põnevad kulinaarsed katsetused, intensiivsed trennid, keeletund ja rohkem sotsialiseerumist kui tavapäraselt aga sellest kõigest täpsemalt juba järgmisel korral!

Selle postituse kõige tähtsama osa jätsin lõppu. Nimelt on täna ühel väga tähtsal väikesel mehel sünnipäev. Kallis Klen, saadame Sulle veelkord suurimad õnnesoovid ülimalt tähtsa 7.  sünnipäeva puhul! Klenil on täita väga oluline roll, sest tema oli laps, kes tegi Kasparist esmakordselt onu ja minust tädi. Et aga sellest veel vähe oleks, siis tänu Klenile said ka Eili ja Harry esmakordselt vanavanemateks. Tegime siin kodus ka sellise vahva avastuse, et meie Pepe jaoks  kui ka Kleni enda jaoks on üksteise olemasolu elu kõige loomulikum osa, sest kui sündis Klen, siis toodi maale ka uus kutsikas Pepe. Vb sellepärast ongi Pepe nii suur laste sõber, sest tema isegi on üles kasvanud koos lastega.

Kleni esimese sünnipäev, 2011:

Kaks suurt sõpra - Klen ja onu Kaspar:

Klen (5a 8k) koos emme-issi, õe, vanaema-vanaisa ja onu-tädiga, 2015:

Palju õnne kallis Klen!

Ilusat nädalat!

Maile

Kas te käite üksi peol?

Tunnistan ausalt, et oma 28 eluaasta jooksul pole ma mitte iialgi üksinda peol käinud. Ka ei käi ma iialgi üksinds kinos, kohvikus või kontserdil. Jah, osasid asju ma lausa armastan üksinda teha nt trenni või shoppamist. Kes läheks üleüldse üksinda peole? Mina. Jah, kui arvasin, et 28 aastat on piisav siin ilmas elamiseks, et mõnusalt välja öelda- ma olen igasugused lollused ülikoolis ära teinud, nüüd ma enam mugavustsoonist ei välju ja teen ainult neid asju, mis meeldivad. Lollus! Ma ütlen, et see välismaale kolimine on olnud elu suurimaks mugavustsoonist väljumise õppetunniks. Üks asi on ära kolida, teine asi- hooooopis teine asi (!) on hakata siin elu rajama. Ma ei kujuta isegi ette kui palju veel inimest saaks oma mugavustsoonist välja tõsta?

Sulle on antud kaks valikut tingimustel, et Sinu maja esimesel korrusel toimub pidu aga Su mees on sellel ajal Dallases. Sa, kas 1) passid kodus ja mõtled, et elusees üksi peole ei lähe või 2) sätid end valmis ja lähed üksi peole. Ma läksin. Esimesed pool tundi olid mu elu kõige imelikumad, ausalt! Peol oli kaetud korralik toidulaud küpsetatud krevettide ja kõige muu hea ja paremaga. Baariletil olid erinevad kokteilid- võta tops ja vala endale, mida hind ihaldab. Eks ma siis läksingi, võtsin süüa ja juua ja istusin häbelikult oma kohale tagasi. Mis ma ikka muud oskasin teha. Peale üsna ebamugavat 25 minutit sain aru, et mul on kaks valikut, kas minna üles koju või tõusta püsti ja asuda kellegagi rääkima. Mina pean tegema esimese sammu?! Ma pole sellise asjaga harjunud. Ma tõepoolest ei ole. Mul on oma sõbrad, kes on mu tugi ja sammas juba aastaid ja ma pole vähemalt viimased 8-9 aastat oma pead vaevanud sellega, kuidas või miks üldse peaks tutvusi juurde soetama, kõik on olnud ideaalne selles vallas, kuni siia kolmiseni..

Tõusin püsti ja läksin cateringi tüdruku juurde, kes nägi välja vanuse poolest nagu mina. Tänasin teda maitsva toidu eest ja küsisin mida see kokteil sisaldab, mida ma juba teist korda endale juurde valan. Tüdruk oli äärmiselt sõbralik ja jutukas ja sellest samast hetkest jutt klappis ja nii me seal leti ääres naersime ja jutustasime ja enne kui arugi saime oli meie ümber kogunenud terve hunnik rahvast, kes ennem kuskil eemal jutustasid. Mu pea käis ringi kui endale kolmandat jooki valasin ja avastasin, et olen seltskonnas, kus kõik räägivad ja naeravad ja kus on väga lõbus.

See võib tunduda äärmiselt tobe, aga üles koju tulles olin enda üle tohutult uhke selle sammu eest, mis ma astusin. Oma koduriigis, oma sõprade ja pere turvalises ringis võib see kõik nii tühine ja loomulik tunduda. Olles aga teises maailma otsas omapäi, ilma igasuguse turvavõrguta sõprade ja pereliikmete näol, on sellised sammud tohutud edusammud ja suure tähendusega. Eile rääkisin oma kalli Janaga ja kuna ta on elanud mõnda aega Viinis, siis on jube hea kurta selliseid muresid ja rõõme, mis avalduvad inimestel just siis kui nad elavad kodust kaugel. Eks see on nii nagu iga asjaga- kõige paremini saab aru see, kes on selle läbi teinud.

Peale neljandat kokteili teatasin, et pean nüüd üles koju minema ja väga armas oli, et inimesed tulid lausa kallistama ja head õhtut soovima. Mul on väga hea meel, et alla läksin ja selle tohutult suure sammu (enda jaoks) ületasin.

Oh mu kallid sõbrad, nautige oma mõnusat mugavustsoonis liuglemist! Elu sõprade ja pere keskel on nagu lill, mida tuleks iga päev hinnata, see pole mingi iseenesest mõistetav nähtus.

Maile

Toidujutud

Esimest korda 2,5 kuu jooksul, mis ma siin olen veetnud oli meil täiesti vaba nädalavahetus, plaanitu. Meil, läbi ja lõhki plaani inimestel, oli täiesti plaanivaba nädalavahetus. Laupäevaks lubas 28 kraadi sooja ja lauspäikest ja me mõtlesime, et ei tee mitte ühtegi plaani, vaid lihtsalt vedeleme aias selle päeva. Täpselt nii tegimegi. Kui olime oma tavapärase pika hommikusöögiga lõpetanud, pereliikmetega koos pannkoogid ära söönud, siis suundusime aeda, määrisime end paksult kreemiga kokku ja ootasime, et päike oma tööd teeks. 

Kolm rõõmsat daami hommikusöögi lauas:

Esimest korda oli aias peale meie veel 3 inimest. See, et üks tüse ülekärssanud pensionär iga ilusama ilmaga oma lühkaritega aias vedeleb on üsna harjumuspärane nähtus aga, et seal veel rahvast on päikest võtmas, seda pole varem juhtunud. Nii me seal siis lesisime – 4 üsna valget luike ja üks ülepäevitunud broiler.Ilm oli lausa nii kuum, et otsustasime ka basseini järgi proovida. Siiani oleme ainult kuumas mullivannis sulistamas käinud ja ühel eriti soojal õhtul proovis Kaspar ka basseinivee ära, aga mina polnud seda julgustükki veel ette võtnud. No ütleme nii, et nabani olin ikka vees, siis läks maru kiireks ja väljas ma olingi. Vesi oli küüülm!

Kui olime enamvähem 2,5h praadinud, siis arvas juba kenasti õhetava näoga Kaspar, et võiks tuppa minna, riidesse panna ja linnapealt toitu otsida, sest laupäevasel puhkepäeval ei viitsi nagunii keegi kodus kokata. Täpselt nii tegimegi, nagu juba traditsiooniks saanud, et laupäevasel päeval me kodus ei kokka ja tutvustame endile uusi (rammusaid) ja häid Ameerika maitseid. Seega läksime haarasime kaubaja toidutänavast (meie maja juures asuvas hiiglaslikus kaubamajas on alumine korrus tehtud nö toidutänavaks, kus üksteise kõrval on enamvähem mustmiljon erinevat toidukohta) söögid ja jalutasime nendega lähedal asuvasse The Waterwall´i parki. Park oli rahvast täis, inimesed nautisid laupäeva ja pidasid piknikut või mängisid oma koertega või lastega:

 Pargi puude vahel nägime isegi pruutpaari ilupiltide tegemist. Tundub, et see on vägagi populaarne koht selle jaoks, sest pruutpaare oleme seal ennegi näinud pildistamas. Peale söömist läksime pruutpaarile lähemale, sest mul oli tingimata vaja pruudi kleiti lähemalt näha ja oli aru saada, et vaene pruut on omadega täiesti läbi juba. Kahju oli kohe vaadata tema väsinud nägu ja seda kuidas ta ainult fotograafi käsu peale kramplikult naeratas, aga kleit oli selle eest imeline.

Ülejäänud päeva jalutasime linnapeal, nautisime ilma ja head seltskonda. Peab tunnistama, et plaanide mitte tegemine on päris hea mõte!

Esmaspäevast neljapäevani on Kaspar aga Dallases (kaardil punase ringi sees). Minu ja tema vahel laiutab 239 miili ehk u 385km, mida on kordades vähem kui varem kui ta on tööreisidel käinud. Houstonist Dallasesse saab kenasti lennukiga, ning peale 1h lendu oledki kohal.

Minu jaoks tähendab Kaspari tööreis loomulikult uusi kulinaarseid katsetusi. Mõtlesin juba eelmisel nädalal toidud läbi, mida ma plaanin teha ja tõime kogu vajaliku kraami pühapäeval koju ära. Nagu lubatud, siis igat toitu ma ei hakka lahti hekseldama ning lahti räägin vaid minu jaoks põnevamad road. Täna oli lõunasöögi menüüs krevetisalat:

Peotäis krevette (kooritud)

1 tomat

jupike kurki

rooma salat 4-5 lehte

Ranch kaste (Eestis sobiks kasutada nt Caesari salati kastet)

sool, pipar, küüslauk

riivitud parmesani

Tee nii:

Haki tomat, kurk, rooma salat kaussi ning lisa törts kastet peale ja sega läbi. Maitseks pane pisut soola ja pipart. Tõsta salat taldrikule valmis. Lase pann õliga kuumaks ja pressi pannile 2-3 küüslaugu küünt. Lisa krevetid ja prae mõlemalt poolt 2-3 minutit kuniks nad on ilusti roosad. Aseta kuumad krevetid salatile ja raputa pisut parmesani peale. Head isu!

Toit valmis 10 minutiga ja ülimaitsev!

Õhtul avastasin, et vana hea omlett on hoopis põnevam roog kui olin siiani arvanud. Nimelt mõtlesin, et miks mitte panna omleti sisse asju, mida muidu ka väga armastan ja nii valmiski mu elu esimene eriti rohkete lisanditega omlett:

2 muna

1 spl jahu

pisut vett

pisut piima

1 tomat

türgi ube

hapukurki

4 sampinjoni

sool, pipar

soovi korral parmesan

Tee nii:

Pane vesi koos soolaga keema ja aseta sinna sisse peotäis türgi ube, lase keeda u 5min. Samal ajal viiluta seened ja prae kerge soola ja pipraga läbi. Vala seened kaussi. Haki ülejäänud materjal, lisa munad, jahu ja ülejäänud koostisosad ning sega kokku. Vala oad pannile ja prae 1-2 min ning lisa omleti segusse. Sega kõik läbi ja lisa pannile, keera kuumus madalaks. Omlett küpseb u 7-8min madalal kuumusel (seda keerata ei ole võimalik). Kui toit on valmis võib soovi korral lisada parmesani. Head isu!

Kuna ma köögis eriline käpp ei ole, siis olen tänaste saavutuste üle päris uhke ja teen neid toite kindlasti ka edaspidi ja soovitan teilegi!

Lisaks räägin natuke ka pudrujuttu. See ei kvalifitseeru just kulinaarsete katsetuste alla, sest meie peres süüakse 5x nädalas hommikuputru aga tahangi rääkida pigem sellest, mis pudru peale läheb. See, et hommikupudruks on kaerahelbepuder pole kellelegi teab, mis uudis. Siinmail olen aga enda jaoks avastanud, et peale moosi on veel umbes 5435678 võimalust, mida kõike saab pudru peale panna. Üks võimalus ongi muidugi see, et paned sinna peale, mida tahad ja asi tahe. Teine võimalus on kõigele heale, mis pudrule juba pandud, lisada ka superfoods`e ehk supertoite. Supertoitudeks nimetatakse toiduaineid, mis sisaldavad kordades enam toitaineid kui nende teised kaasvõitlejad.

Üheks selliseks supertoiduks on chia seemned. Need meenutavad mooniseemneid ja maitsevad väga hästi (ega jää hammaste vahele!). Chia seemned sisaldavad suures koguses oomega-3 rasvhappeid, antioksüdante, kiudaineid, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, rauda ja boori. Chia seemnetes on 64 % oomega-3 ja 19% oomega-6 rasvhappeid. Võrdluseks, kaasvõitlejatel linaseemnetel on need arvud vastavalt 58 % ja 15 %. Kahtlemata on nii chia- kui ka linaseemned suurepärasd oomega-3 allikad, kuid chias on kõrgem mineraalainete sisaldus. Chia seemned sisaldavad 20 % valke, mis on paljude teraviljadega võrreldes palju kõrgem protsent. Näiteks riisis on ainult 7 % valke, kaerahelvestes aga 17 %. Chia seemnetel on mõnusalt mahe pähkline maitse. Neid võib süüa eraldi toiduna, lisada salatitele, putrudele ja suppidele (peale valmimist) ning magustoitudele. Kuna chia seemned on 2 millimeetrised terakesed, võib neid süüa tervelt, kuid jahvatamine aitab siiski parandada nende omastatavust (http://www.vianaturale.ee/chia-seemned).

Teine supertoit, mida nt pudrule on hea panna on õietolm. Nii, nüüd on pool lugejaskonnast tooliga ümber kukkunud, sest nagu teada, siis õietolm ja mina ühte lausesse ei mahu. Ainult ehk sellisel juhul kui lause tulemiks on allergiahoog või mingi muu taoline sõna, mis need kaks (mina ja õietolm siis) kenasti kokku võtaks. See õietolm aga sisse manustatav ning emps tutvustas mulle selle häid omadusi juba Eestis olles. Siin võtsin julguse kokku ja lisasin seda ka oma pudrule. Nimelt pidavat selline manustamine allergiale hästi ehk siis hoopis vastupidiselt mõjuma. Lisaks on tal veel terve rida häid omadusi nt kõrge valgusisaldus keskmiselt 26% lisaks veel 29 erinevat mineraalainet jpm. Õietolmu manustamisega tuleb aga siiski ettevaatlik olla (nii 1/3 tl on piisav ühele pudrule) sest 100 g õietolmu toiteväärtus võrdub 7 kanamuna omaga;  2spl. õietolmu katab ööpäevase valkude vajaduse, kuid lisaks õietolmule on ju päeva jooksul mitmeid erinevaid valguallikaid vaja tarbida, seega ei maksa sellega üle pingutada. Mina olen märganud, et minu allergiahood on ikka väga harvaks jäänud ja medikamente tarbin heal juhul 1x nädalas. Võta siis kinni, kas see on õietolmu tarbimisest või millestki muust.

Kokkuvõtvalt ütlen, et ehtige oma hommikupuder nii nagu teile meeldib ja ma ei promo ühtegi toodet aga mina olen enda jaoks sellised uued ja huvitavad supertoidud avastanud ja ehk pakub teilegi huvi ja tahate mõne uue asjaga lihtsalt katsetada J

Mõnusaid toiduelamusi!

Maile

Sõbrapäev

Sõbrapäev algas sellel aastal eriti kummaliselt. Üldiselt oleme harjunud, et sõbrapäeva hommikul võib ette tulla tugevat tuisku, lumetormi vms aga, et juba öösel ärkad müristamise ja tugeva vihmasaju peale üles, seda pole varem olnud. Hommikul ärgates oli vihm lausa nii tugev, et ega aknast midagi välja küll ei näinud. Panime oma „teleka“ (loe:arvuti) uudiste peale ja sealt tulid üsna ärevad sõnumid tornaado hoiatuse kohta. Positiivne oli muidugi see, et live`s hoitakse inimesi kursis, mis toimub ja kus toimub, seoses ülikiiresti muutuva ilmaga aga jube tunne oli sellegi poolest. 

Kaspar oli samal hetkel juba koridoris, et asja lähemalt uurida, mis seal väljas siis tegelikult toimub. Tänavad olid üle ujutatud nagu Eestiski suuremate paduvihmadega ja tuul oli samuti tugev aga ega muud me ei näinudki. Küll aga öeldi telerist, et tänavatele minna ei tohi ja peab kodus püsima. Nii tugev vihm ja tuul on ohtlikud juba selle pärast, et nt puude oksad murduvad ja võivad sulle tugeva tuulega lihtsalt pähe lennata. Kõige kummalisem kogu asja juures oli see, et kui nädalavahetusel alles jalutasime Sugar Landis (vt eelmisest postitusest täpsemalt), siis nüüd oli tornaado kese justnimelt seal. Päris jube, mis?

Mind pani see olukord mõtlema, et kui inimese kiirustab hommikul kontorisse ja on selline olukord, kas ta siis helistab ülemusele ja ütleb, et ma ei saa tööle tulla ennem kui telerist selleks ametlik luba antakse? Kaspar tegi igal juhul oma tööpäeva kodukontoris.

Abikaasa kinkis sõbrapäevaks imekauni roosikimbu, mis pidi kahjuks teekannust vett jooma, sest sellise ilmaga ma ei julgenud poodi minna, et korralik vaas muretseda. Mul oli hirm terve päeva naha vahel, kuid õnneks õhtuks kõik vaibus ja saime juba minna Walgreensi jäätise järgi J

Tuhat tänu ka Lihulasse ning mu kallitele tüdrukutele vahvate kaartide eest!

Pildimaterjali:

Vaheldumisi ilmateatega tuli telerist sundteade tornaado hoiatuse kohta, kus paluti inimestel keldritesse hakata varjuma. Meil pole keldrit, seega me ei varjunud kuskile vaid jälgisime, mis toimub:

Erepunase ringikese sees asub meie kodu:

 Hommikul avanes aknast selline "vaade":

 Valmib sõbrapäeva õhtusöök:

 Kodustega ei saanud küll päris sõbrapäeva koos veeta aga see ei takistanud meil eelnevalt Lotte doominod koos mängimast: 

Maile

Auto ja load

Reedesel päeval oli sõidueksam. Ettevalmistused selleks said alguse juba mõnda aega tagasi. Juba jaanuari teisel päeval sai sooritatud teooria osa ning ootasin järgmist palgapäeva, et autot rentida ja sõitu minna. Selgus aga, et järjekorrad päris pikad ning esimese aja sain alles 10. veebruariks. DMV-si ehk ARK-e on Houstoni peale kokku umbes kümme, aga kõige varem sõiduaeg oli ikka reede ning meie kodust 22 miili kaugusel. Rendiauto sai selleks puhuks renditud juba neljapäeva õhtul ning otsustasime selle terveks nädalavahetuseks võtta.

Neljapäeval, peale tööd, alustasime oma bussisõitu Hobby lennujaama suunas. Pidime kusagil kesklinna lähedal ümber istuma. Kuna kesklinna ümbrus on (väga) vaeste piirkond, siis seal polnud kõige ilusam ja turvalisem. Astusime siis bussist välja ning vaatasin google abimehega järgmise bussi saabumist. Minu ehmatuseks oli bussi tulekuni tund aega. Õues oli juba päris hämar. Tegin kiire otsuse, et tellime Uberi, mis saabuski 6 minuti pärast. Kahjuks tuli 5 minuti pärast kauaoodatud buss, mis tegelikult saabus õigel ajal, kuid mina olin otsingusse vale kellaaja sisestanud. Kuna nüüd oli Uber juba tellitud, siis ei hakanud bussi peale astuma. Järgmine peatus – Lennujaama rendiautode parkla.

Autorendis anti meile valida kolme auto vahel ning mõistagi lasin abikaasal auto valida. Valituks osutus Nissan Sentra, mille läbisõit oli vaid 73 miili. Jah, täiesti uus auto, millel isegi uue auto lõhn salongis. Kärutasime siis koju tagasi. Kui sinna sõitsime 1,5 tundi, siis tagasitee oli napilt 20 minutit.

Reedene päev oli mul hommikupoolik töölt vabaks võetud. Puhkust välja ei võtnud, aga teen tunnid hiljem järgi. Eksam pidi hakkama 10:20 ja olin kohal juba tund aega varem. Sõidueksamil on elav järjekord. Välja näeb see lihtsalt sellisena, et autod seisavad kahes rivis üksteise taga ja neid järjest eksamineeritakse. Eksamineerijad on kõik naised. Esmalt kontrollitakse auto dokumente ja kindlustust. Olin võtnud endale täiskindlustuse ning ei teadnud halba aimata. Ometigi ei sobinud neile ükski minu poolt esitatud paber ning nad nõudsid, et oleks paberi peal tõendatud, et selle auto kohta on kindlustus. Praegu oli kindlustusel vaid minu nimi. Helistasin kõigepealt vahendusfirmasse, kes mulle autorendi ja kindlustuse müüs. Nemad tõstsid käed üles ja soovitasid kindlustusfirmaga ühendust võtta – helistasin sinna. Sealt öeldi, et nemad ei saa mind aidata ja et ma küsiksin kindlustust autorendist. Helistasin autorenti, aga sealt öeldi järjekordse india aksendiga, et pean helistama täpselt sinna teeninduspunkti, kust auto võtsin. Lõpuks sain siis õige inimese teisele poole liinile ning selleks oli mul kulunud juba kolmveerand tundi, sest et üldse klienditeenindajaga rääkida, siis pead kõigepealt robotiga rääkima ja vastavaid numbreid valima, et nad saaksid sind täpselt õigesse kohta suunata. Igatahes, nüüd öeldi mulle, et ma ei saa lisakindlustust telefoni teel sõlmida ning et pean kohapeale minema autot näitama. Autorent oli praeguseks juba 50 miili kaugusel ning mul polnud plaaniski sinna tagasi minna. Saime siis kokkuleppele, et ma lähen näitan auto ette nende partnerettevõttes, mis asus minust 5 miili kaugusel. Eksami alguseni oli aega jäänud vaid pool tundi. Lõin autole hääled sisse ja sõitsin nimetatud kohta. Seal tehti visuaalne ülevaatus ja öeldi, et nad ajavad asjad ise korda ja panevad mulle vajalikud dokumendid meili peale. Sõitsin siis eksamile tagasi ning jõudsin 10:25 kohale – e-maili pole endiselt. Selgitasin tädidele oma olukorda ning nad lubasid 11ni oodata. Ka selle ajaga ei tulnud ühtegi kirja. Tädid ütlesid, et tule 14:20 tagasi, siis hakkavad uuesti eksameid vastu võtma. Sõitsin koju.

Koju jõudes helistasin uuesti autorenti, et küsida milles kühvel. Nemad ütlesid, et jah, mulle tehti juba lisakindlustus ära, kuid neil polegi ühtegi dokumenti selle kohta saata. Selgitasin, et miks mul seda vaja on ja nad saatsid 5 erinevat e-kirja erinevate dokumentidega. Jutu käigus tuli välja, et nende kindlustust tõendab väike visiitkaardi-suurune papitükk, mis on kindalaekas mapi vahel. Selge, tegin lõunapausi ning kirjutasin ülemusele, et täna tööd teha ei jõuagi – pole probleem!

Selleks ajaks oli tööalaseid kirju juba omajagu ning asusin kiirematele vastama. Kell 1 panin autole hääled sisse ja jälle olingi mööda kiirteid kimamas. Passisin siis pool tundi elavas järjekorras ning siis oligi minu kord. Seekord näitasin papist „visiitkaarti“ ning sain vastuseks positiivse märgi. Koheselt maandus minu kõrvalistmele 120-kilone El Salvadorist pärit neljakümnendates naisterahvas, kes ei tahtnud hästi istme kabariitidesse ära mahtuda. Üritasin mitte välja teha, kuidas ta küljerasvad mu keskel asuva joogipudeli peale vajusid. Alustasime teekonda.

Kokku kümme minutit kestnud eksami jooksul pidin tegema külgparkimist, tagurdama sirgelt ühe maja pikkuse ning sõitma väikese tiiru ümber kvartali. Öeldi „Istu, viis!“ ning anti ajutised load, mis trükiti tavalise A4 paberi peale. Saavutus tundus siiski päris suur ning olin õnnelik. Tunnen end juba natukene rohkem kohalikuna.

Kuna oli reede, siis liiklus muutus tagasiteel juba päris tihedaks. Nõnda saigi tunnisest autosõidust 1,5-tunnine veeremine. Olgugi, et mõlemas suunas on 6 rida, siis ikkagi oli paigalseismisi päris palju. Koju jõudes olin päevast täiesti läbi ning autasuks läksime oma mullivanni nautima.

Laupäeval tegime varajase äratuse, sest oli plaan sõita Galvestoni. Teel Galvestoni:

Näitan Houstoni äärelinnas asuvat suurt jalgpalliväljakut, kus toimus eelmisel pühapäeval Super Bowl:

Tee ääres on sildid "Food" ehk "Toit" ja see tähendab, et järgmisest kohast keera aga tee pealt maha ja leiadki end mitmete toidukohtade keskelt, kus keha kinnitada:

Galveston paistab:

Galveston on houstonlaste jaoks ranna- ja puhke“küla“. Läksime vaatasime siis ka, millest kõik räägivad. Kuna hommikusöök jäi otstarbetult tühjana seisva külmkapi tõttu ära, siis otsustasime hommikusöögi tee pealt haarata. Sõitsime linnast välja, kuid vastavat tunnet polnud. Isegi väikeses kohas on väga suur liiklus ning lugematul hulgal tanklaid, poode ning söögikohtasid. Läksime ka ise ühte suurde tanklasse hommikukohvi ning piruka järele. Kõige väiksem kohvitops oli 400ml ning pirukas oli rohkem nagu hamburger. Nüüd oli kõht täis ning saime oma seiklusega jätkata.

Terve aeg oli raadios mängimas kantrimuusika kanal, päike paistis ning tunne oli täpselt nagu Ameerika filmis. Sooja oli 28 kraadi. Galvestoni jõudes sõitsime ilma navigatsiooni abita lihtsalt ringi ning avastasime end ühel hetkel rannast. Parkisime auto ära ja läksime jalutama. Vesi oli küll jahe, kuid mitte külm. Liiv oli nagu puuder ning päike paistis läbi pilvede. Sõitsime mööda rannikut edasi terve Galvestoni saare pikkupidi läbi. Terve rannikuala on täis maju, mis on ehitatud postide peale. On ju Galveston just see koht, mis on orkaanide korral kõige rohkem kahjustusi saanud. Orkaanide ja üleujutuste hooaeg kevadel alles tuleb ning praegu oli seal idülliline ja rahulik promenaad.

Galvestonis on üsna palju rõõmsavärvilisi maju:

Rannaääred on eramaju täis ehitatud:

Majad on ehitatud postidele juhuks kui tuleb suurem laine, siis saab see postide alt läbi minna ja ei vii maja minema:

Hakkasime sisemaa poole tagasi sõitma ning kasutasime väiksemaid maanteid. Leidsimegi end põllumaade, naftamaardlate ja rantšode keskelt. Õnnestus isegi naftapumpasid töötamas näha. Võtsime suuna Houstoni ääres asuvasse Sugar Land’i. Koht, mis on üks enimnõutud eramute asulaid. Parkisime auto ära ning läksime jalutama, et oma kustutamatut kirge ja hobi harrastada – majade vaatamine ja unistamine. Hetk ja paik olid justkui ideaalsed, sest päike oli just loojumas, keskkond oli ilus ning ilm suurepärane. Olin varem seda kohta avastanud google’i kaardirakenduse vahendusel ning nüüd olin ka ise päriselt siin.

Sugar Landis on eramajad järvekeste ääres nii, et iga maja juurde kuulub ka mõtteline osa järvest ja isiklik väike paadisild:

Wistera Lane`i  meenutavad tänavad:

Päeva lõpetuseks õhtustasime Applebee’s, käisime poes hommikusöögi järel ning maandusime koju diivanile (loe õhkmadratsile).

Hommik algas pannkookidega ning seadsime sammud garaaži. Võtsime ette oma pühapäevase poeskäigu ning tunniga oli poele tiir peal ning auto pagas kilekotte täis. Vedasime asjad tuppa ning juba lehvisimegi jälle uksest välja. Algselt olin küll planeerinud veidi tööd teha, kuid ilm oli liiga ilus ja auto oli.. noh, auto lihtsalt oli käepärast ja otsustasime hetke mitte raisku lasta. Sõitsime seekord ida poole linnast välja ning avastasime, et maapiirkonnas on 90% autodest maasturid. Lausa naljakas oli foori taga oodata, kui üheski suunas pole midagi näha, kuna kõik ümbritsevad autod olid meie sedaanist kaks korda suuremad.

Olime kuskil suvalises kohas tanklas ning järgnes vestlus:

Maile: "Miks kohalikel on vaja neid suuri truck´e? Mida nad nende kastidega veavad koguaeg?

Kaspar: "No nad veavad asju nendega."

Samal hetkel keeras tanklasse pildil olev auto.

Nüüd teame kõik, miks neid autosid vaja on:

Linnast väljas elavad väga vaesed inimesed sellistes nn treiler elamutes:

Võtsime lõunasöögid ning asusime jälle teele. Seekord põhja. Sõitsime kuni tuttava kiirteeni ja sealt hakkasime Houstoni poole tagasi liikuma:

Tsillisime natuke Houstoni kesklinnas ehk downtownis:

Oligi aeg kätte jõudnud, kui pidime oma ustava raudruuna omanikele tagastama. Tankisin paagi viimast korda täis ning andsime auto ära. Kokku sõitsime 520 miili ning kütust kulus selle peale 43 taala. Kui auto sai ära antud, siis hakkasin google’iga tagasisõidu marsruuti kokku panema. Nüüd siis oli miski tõrge ning viimane keeldus mulle bussisõidu graafikuid kuvamast. Kõndisime lähima bussipeatuseni ning saime sellega kesklinna. Seal kõndisime natukene jala ringi ning Maile juba teadis täpselt kuhu minna, et koju saada.

Koju jõudes asus Maile omletti tegema ja mina kirjutama. Kell on nüüdseks üheksa läbi, omlett juba seedumas ja postitus „juba“ valmimas. Ütlen aidaa ja lähen jõusaali, kus Maile mind juba ees ootab.

Päikest!

Kaspar