1 aasta

Kindlasti ma ei propageeri selle fotoga alkoholi vaid eesmärk on hoopis näidata pilti meie elust täpselt 1 aasta tagasi. Olime oma Pärna-allee korteri rõdul just lõpetanud võõrasemade istutamise rõdukastidesse ja nüüd istusime päikese kätte, et puhata ja ilma nautida. Sellel hetkel polnud aimugi, et kuu aja pärast helistab korteriomanik ja ütleb, et korter on müügis ja hakake välja kolima.  Sel hetkel polnud meil aimugi, et aasta pärast istume 1. mail jupp maad kuumema ilmaga väljas. Sel hetkel polnud aimugi, et ühe aasta pärast on terve meie elu muutunud 180 kraadi... või isegi rohkem.

Minu jutu mõte on selles, et ühe aastaga võib muutuda terve elukorraldus, unistused võivad niisama lihtsalt täituda kui neile selleks vähegi võimalus anda või pöördub kõik peapeale või on terve elu ikka samal kohal, kui sa ei anna ainsatki võimalust muutusteks. Kaspar oli see, kes siia soovis tulla ja mina olin sellele pigem vastu, mina kardan muutuseid. Mida aeg edasi seda rohkem tunnen, et miks me küll varem juba ei tulnud? Mida ma ootasin ja mida ma ometi kartsin?! Nii palju on avastada, nii palju on teha! Kes teab, mis juba aasta pärast on?

Üha rohkem olen hakanud mõtlema ka sellele, et ootamine ei pruugi alati õige valik olla. Jah, teatud asjadega tuleb olla kannatlik ja oodata aga mitte kõigega. Meie olime Tartus elades koguaeg nagu ooteseisundis, et kui teeme selle ja selle ära SIIS hakkame elama. Millal SIIS? Siin tunneme mõlemad, et elame nüüd ja praegu.

Selleks ei pea kolima teisele mandrile, et avastada kõige põhilisemalt - elada ja nautida KOHE nüüd ja praegu. Meieni see tõdemus poleks ilmselt teisiti tulnud aga loodetavasti enamus inimesi seda siiski ei pea tegema.

Tervitades

Maile

Abikaasa jõudis koju!

Nädalad mööduvad lausa armutu kiirusega ja on aeg paberile panna see, mis vahepeal on toimunud. Lugejad on nurisenud, et postitusi tuleb harva ja saan muidugi aru, et maru põnev oleks mitu korda nädalas huvitavatest seiklustest lugeda aga taaskord pean tuure maha tõmbama ja meelde tuletama, et me pole puhkusereisil vaid nii uskumatu kui see ka meile endale poleks- me elame siin J Ja igapäevaelus- ükskõik, mis maailmanurgas ei elaks, ei toimu koguaeg äksönit, sest ka meie peame E-R kontorilaua ääres tööd tegema ja ega siis just erilisi juhtumisi ei toimu (kui välja arvata vererõhu kõikumine olenevalt tööpäeva sisust). Kui aga toimub midagi suurt või isegi väikest, siis muidugi kõik see siia ka kirja saab, selles pole kahtlustki ja oleme ääretult rõõmsad, et sellise põnevuse ja huviga meie blogi jälgite.

Neljapäev oli meie peres suur rõõmupäev, sest kallis abikaasa jõudis lõpuks peale 7- päevast tööreisi koju. Enne aga jõudsin mina käia veel hispaania keeles. Eelmisel nädalal algas uus keelekursus ehk siis järgmine tase uue õpetajaga. Aeg, koht ja kursusekaaslased jäid samaks, sest 99% eelmisel kursusel osalenutest otsustas edasi õppida ja nii me seal siis olime kõik koos jälle. Õpetaja on seekord keskealine naisterahvas, väga sõbralik ja rahulik. Enne tundi, tunni ajal ja ka peale tundi selles ruumis ei ole lubatud inglise keeles suhelda, kõik suhtlus peab toimuma hispaania keeles. Õpetaja ise räägib meiega ainult hispaania keeles, mis on väga hea, sest tema kõne on aeglane, selge ja arusaadav. Vajadusel kordab ta lauset või sõnu. Õpetaja ütles kohe, et raamatu täitmine on rohkem koduseks tööks ja tunnis paneme rõhku rääkimisele. Kõik väga õige ja vajalik aga oi kui hirmutav! Minu hispaania keel on nii kesine, et hirm ja kole aga loomulikult on õpetajal õigus- keelt saab õppida ainult rääkides. Seda võrreldakse autosõiduga- jah, teooria tuleb eelnevalt selgeks teha aga 90% õppest toimub ikka siis kui oled autoroolis ja sõidad, muidu seda vilumust ei tule. Keeleõppega on pm sama asi, tuleb rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. Õnneks on meil väga toetav grupp ja ükskõik kui valesti või halvasti keegi ka ei räägiks, siis sellele ei pöörata mingit tähelepanu (õpetaja muidugi pöörab ja parandab sõbralikult, et me teaksime, kuidas õigesti on).

Peale keeletundi sõitsime Annega minu kodukanti, sest plaanis oli minna koos restorani. Anne pole meie linnaosas eriti palju käinud, sest tal ei elanud siiamaani siin ühtegi tuttavat, nüüd on aga õnneks põhjust tulla. Valisin restorani juba eelnevalt ise välja. Koht on suur ja valisin tegelikult selle järgi, et seal on alati palju rahvast, siis järelikult peab toit hea olema, eks? Ja oli! Oi kui hea! Portsude kohta on siin kombeks öelda Texas size ehk siis Texase mõõtmetes portsud. Texas on ise suur ja kõik, mis asub Texases on samuti suur, ka toiduportsud. Nt Anne tellis kõige väiksema salati, mis neil pakkuda oli ja ilma liialdamata toodi lauda reaalselt suur vaagnatäis salatit, millest saaks 2-3 naist söönuks. Annel oli aga kellapeale minek ja seega sõime, jutustasime ja oligi aeg asjad kokku korjata. Kuna restoran asub meie kodust u 5 min jalutuskäigu kaugusel, siis ütlesin Annele, et sõitku rahus, ma lähen jala koju.  See on siin jälle üks asi, millega kohalikud ei ole harjunud. Anne on terve oma elu elanud Texases ja seda jala kõndimise „kultuuri“ ta ei mõista, mis on isegi naljakas. Ta küsis mitu korda, et kas ma olen ikka kindel, et jala tahan minna. Jah! Ma kõnnin koju 5 minutit! :D Kohalik inimene sõidab autoga uksest ukseni ja kõndimine on, no mitte päris tabu aga jah nad ei kõnni, kohe üldse ei kõnni.

Hilisõhtul saabus Kaspar ja oh seda rõõmu! Nii tore oli üle pika aja jälle koos olla. Kuna olime mõlemad pikast päevast väsinud, siis jutustasime natuke kiiremad muljed ära ja läksimegi magama ära. Reede oli tavapärane tööpäev, mille lõpetuseks käisime krõbedat kana söömas (superhea kana, mida läheme kõikide eestlastega sööma, kes meile külla tulevad) ja õhtul tegime oma iganädalase poetiiru ära. Kuna vahepeal polnud vajadust 7 päeva toidupoes käia, siis reedel sai ka toidukorv sellevõrra suurem ning tagasi koju tulime juba uberiga. Õhtul 10 ajal tegime endale matkajoogid ja läksime alla aeda istuma. Ilm oli väga tuuline aga sellest hoolimata hirmus palav. Seega lamasime ööpimeduses lamamistoolidel, ajasime juttu ja nautisime matkajooke. Reede õhtust midagi paremat juba annab otsida.

Laupäeval käisime uues kodusisustuspoes (Marshall & HomeGoods), mis avati samuti meie kodu läheduses. Selles poes kohtab kõike alates pildiraamist kuni mööblini. Valik oli suur ja lai ja uudistasime seal ikka omajagu aega. Ostsime üht-teist tarvilikku ka koju ja peale poodlemist otsustasime lõunale minna. Võtsime ette sama restorani, kus juba neljapäeval Annega käisin. Restoran oli puupüsti rahvast täis, pidime isegi 5 min ootama, et lauda saada. Jällegi üks erinevus võrreldes Eestiga või siis eestlastega. Loomulikult käiakse Eestis väljas söömas aga sellist väljas söömise kultuuri nagu siin ja ehk üldse lõunamaades, meil seal ei ole. Siin on täiesti tavapärane, et nädalavahetustel ning ka nädala sees käiakse perega väljas söömas. Siin ei ole see eriline sündmus, vaid üsna tavapärane asi. Toitudes taaskord pettuma ei pidanud-portsud olid suuremad kui ma ise ja väga maitsvad! Mina tellisin fish and chips (kala ja friikartulid, tegemist on tegelikult Inglismaa ühe rahvustoiduga) ning Kaspar otsustas ribide kasuks. Olin enda tellitud rooga varem söönud Gibraltaris kuna seal pakutakse seda teadupärast igas restoranis aga see ei olnud maitsev. Üldiselt ma ei armasta paneeritud toite ja alati on see paneering liiga paks. Laupäeval otsustasin aga anda samale toidule uue võimaluse, uuel mandril ja ma ei pidanud pettuma! Kuna minu ports sisaldas 4 kala, siis loomulikult sai osa Kaspar endale. Kaspar ei ole kalasõber aga ka talle maitses see väga. Paneering oli õhuke ja kala ülimaitsev selle sees. Ehk siis jällegi üks koht, kuhu eestlastega kindlasti sööma minna, kes külla tulevad J

Pühapäev oli laisk nagu ta ikka kipub olema. Hommikul pannkoogid ja mõlema poole kodustega vestlemine. 

Ühe vestluse püüdsin ka pildile: Maris, Piret ja Hugo

Seejärel päevitamine aias, lõunasöök, jalutuskäik. Lõunasöögiks otsustasime seekord veist grillida (ikka Yangide retsepti järgi). Selles toidus ei pea kunagi pettuma, see on lihtsalt nii imeliselt maitsev! 

Et lõunasöök paremini seeduks tegime jalutuskäigu ja hiljem käisime trennis. Pühapäevad mööduvadki meil tavaliselt sellises kergelt uimases rütmis, mis on tegelikult üsna mõnus. Kord nädalas on sellist uimerdamise päeva ka vaja, et akusid laadida.

Pühapäeval saabusid ka eelmisel nädalad tellitud pakid:

Kaspar tellis endale spordipulbrit:

..ja mina köögitarvikuid:

Täna, 1.mail on siin mandril tavapärane tööpäev küll aga saame oma vaba päev 29. mail, kui Ameerikas on Memorial Day ehk mälestuspäev (?). Nautige vaba päeva ja lühemat töönädalat!

Maile

Kevad Bostonis

Kuna olen nüüd kodust eemal järjest nädal aega, siis kirjutan abikaasale kirja, mida ka teised lugeda saavad. Tegemisi on viimaste päevade jooksul päris palju olnud. Alustasin oma retkega reede hommikul, kui pakkisin kohvri, tellisin Uber’i, ning sõitsin 30-miili kaugusel asuvasse lennujaama. Siinsed turvameetmed on lennujaamades karmid ning alati tuleb ka jalanõud ära võtta. Reisijaid on palju ning järjekorrad turvakontrollis pikad. Kui lõpuks järjekordne turvakontroll läbitud, liikusin oma värava juurde, võtsin arvuti välja ning tegin natukene tööd.

Lendasin seekord United lennukompaniiga ning jällegi oli lend üle broneeritud. Kui nii juhtub, siis enne lennukile astumist küsitakse teatud hulk vabatahtlikke, kes jääksid lennust maha. Vastutasuks pakutakse kuni 800 dollari väärtuses lennumiile ning pilet järgmisele lennule. Kui vabatahtlikke ei leita, siis tiritakse keegi suvaline lennult maha. Õnneks oli seekord vabatahtlikke piisavalt. Mina sellest huvitatud polnud, sest pidin kindlalt kohale jõudma. Lõpuks sain lennukile. Piletid olid küll 3 nädalat varem ostetud, kuid juba siis oli mul valida vaid viimaste ridade vahel. Valisingi kõige viimase koha, mis asus akna all. Ega väga enam ei olegi vahet, kus istun, kuid eelistan siiski akna alust kohta, sest meeldib maandumisel ning tõusmisel ümbrust nautida.

Maandusin Bostonis umbes kell neli. Nüüd tuli kell jälle tunnike edasi keerata. Võtsin lennujaamas arvuti välja, sest oli vaja natukene tööd teha. Kui meilidele vastatud, astusin rendiautode bussi peale ning sealt edasi Hertz rendiautode letti. Sealt juba edasi garaaži, kus sain terve rea autode vahel endale sobiva valida. Kuna siin on kiirteed kõik maksustatud, siis autodes on tuuleklaasi peal üks kastike, mis „suhtleb“ kiirteedel olevate kaameratega. Sellised kiirtee tolliputkad, nagu filmides on nähtud, on siin ajalugu. Kõik maksmine käib sõidu pealt.

Hotell asub Bostonist umbes 25 miili lõunas. Jõudsin hotelli natuke enne kella kuute ning hakkasin jälle tööd tegema. Suhtlesin veel kliendiga ning läksin varakult magama, sest laupäeva hommikul oli äratus kell 5:50. Ajavahet arvestades oli minu jaoks kell 4:50. 

Seadsin end valmis ning olin kliendi juures juba 6:30. Tegemist on külmutatud toite tootva ettevõttega. Erinevad külmutatud pihvid ja toidud, mida lihtsalt üles soojendada ja ongi valmis söömiseks. Et olla kohalikele töölistele lähedal, siis seadsin end üles külmlao eesruumis. Seal oli täpselt null kraadi, kuid teised olid külmlaos, kus on -18 kraadi. Pidin ka ise paar korda sinna oma nina pistma, kuid õnneks pikalt ei pidanud olema. Lisainfoks siis veel nii palju, et ma olin soojade tunkedega varustatud.

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning ettevõtmine oli edukas. Saime pühapäeva vabaks võtta ning võtsin ette korraliku turistika. Hommikul magasin end ilusti välja ning läksin alla hommikusööki nautima. Nagu ennegi mainitud, siis jootraha jätmine on siin kohustuslik ning ka toa hinna sees olevale hommikusöögile tuli lisaks jootraha maksta. Peale peekonit ja kohvi võtsin suuna Bostonisse. Ilm oli ilus ja päikest täis. Ümberringi on siin puud ja põõsad õides. See sama aeg on ka kohe-kohe Eestis tulemas. Bostonis sõitsin kohe kesklinna välja ning parkisin auto maa alla. Olin enne natukene uurimistööd teinud, et kuhu minna ja mida näha. Kuna Boston on üks vanemaid linnu idarannikul, siis on seal ka palju ajalugu. Näeb välja ka üsna ajalooline. Selleks, et vaatamisväärsusi lihtsam külastada oleks, siis on läbi linna märgitud punaste ja siniste tellistega „vabaduse rada“. Hakkasin siis otsast minema ja nägingi erinevaid kirikuid, surnuaedu ja hooneid. Teiste seas oli mitmete meeste hauad, kes allkirjastasid iseseivuse deklaratsiooni ning ka näiteks Benjamin Franklini vanemate haud.

Tänav Bostonis:

Punastest tellistest  "vabaduse rada", mille järgi oli lihtne vaatamisväärsuseid leida:

B. Franklini vanemate haud:

Ilm oli päris soe ja õhtuks oli nägu päikesest punane. Kui Bostoniga ühele poole sain, siis võtsin suuna lõunasse ning sõitsin ilusasse sadamalinna nimega Newport. Jalutasin natukene ringi ning sõitsingi hotelli tagasi. Täna hommikul (esmaspäev) olin kaheksast kliendi juures ning seal ootas mind ees Chuck, kes alustas koos esimese tootmisvahetusega kell 5. Ise oli ta lennukiga saabunud alles kell 1 öösel ning saanud magada kõigest 3 tundi. Kliendi tootmine toimub kolmes vahetuses, millest igaüks 8 tundi. Meie saame õnneks normaalsel ajal kohapeal töötada, kuid oleme valmis ka vajadusel varem kohale minema.

Kuna kõik läks edukalt, siis astusimegi juba kell 12 kliendi juurest välja ja suundusime tagasi hotelli. Chuck läks magama ja mina alla lõunat sööma. Võtsin arvuti kaasa ning tegin kella neljani seal tööd. Kuna täna oli siin lausa 20 kraadi, siis kasutasin juhust ning läksin õue jooksma. Leidsin kena elumajade rajooni, kus oli hea rahulik looklevate tänavate vahel joosta. Lisaks on siinne maastik päris künklik, mis omakorda tegi jooksu päris vaevaliseks.

Seekord lugejale vist midagi väga põnevat polnudki, kuid nii mu viimased päevad möödunud on. Kindlasti on tore vaheldus kuumale Houstonile. Neljapäeval pakin asjad kokku ning alustan sõitu kodupoole. Saab tagasi sooja kliimasse ning basseini äärde J

Päikest,

Kaspar

Asjatu hirm

Eelmine nädal oli üsna stressirohke meile mõlemale. Olime kuidagi liimist lahti ja pinges, sest oli teada, et Kaspar peab minema reede hommikul Bostonisse koguni 7 päevaks. Olin üsna endast väljas, et pean nii pikalt üksi olema ning eriti kartsin just tervet nädalavahetust üksinda. Kaspar polnud ka just vaimustuses, et peab nii kaua kodust ära olema ning lisaks on ta tööülesanded üsna keerukad ja vastutusrikkad, mis tekitab omakorda pinget. Aeg aga möödus armutu kiirusega ja oligi käes reede hommik kui saatsin abikaasa tööreisile.

Kohe peale Kaspari lahkumist tuli mulle külla Merliis ning otsustasime kogu oma toidukraamiga alla aeda kolida. Merliisil oli suur kotitäis head ja paremat kaasa võetud aga kui ta kotist heeringapurgi välja võttis, siis läksid mu silmad ikka eriliselt särama. Küll maitses hästi! Täpselt nagu Eestis! Ma ei saaks öelda, et oleksin Eestis olnud tohutu heeringa fänn aga siin... ütleme siis nii, et teises maailma otsas tunduvad need vanad head ja tuttavad maitsed ikka taevalikult head! Lisaks heeringatele ja muule heale kraamile oli ta ise kaasa teinud jooki, mis meenutas kõige enam siidrit. Aga miks mitte korkida reede hommikul kell 10 siidripudelil kork maha? Jook oli hea ja tuju mõne aja möödudes veelgi parem.

Istusime Merliisiga mitu tundi aias päikese eest varjus aga mingil hetkel oli ikkagi tunne, et õhk hakkab otsa saama. Ilm muutus järgest kuumemaks ja kuumemaks. Selle peale ütleski Merliis, kes on siin juba nii mõnigi aasta selle kliimaga harjunud, et kevadel tuleb nautida väljas olemist, sest suvel ei jaksagi aias eriti istuda, isegi varjus mitte. Päris hirmutav, kas pole? No ega midagi, saame teada, kuhu kohta me siis kolinud ikkagi oleme.

Peale lõunat läks Merliis koju tagasi ja minul oli terve ülejäänud päeva suu kõrvuni. Nii hea ja õnnelik tunne oli ja miks ei olekski pidanud? Oleme kolinud teise maailma otsa elama ja leidsin siin endale suurepärase sõbranna, kellega on hea igasugustel teemadel rääkida ja seda oma enda emakeeles. No mida sa hing veel ihkad?

Laupäeva hommikul magasin esimest korda kella 9.30-ni. See on üsna suur asi, sest iga kord kui Kaspar on tööreisil, siis ma magan kohutavalt halvasti – ärkan 6-7x öö jooksul üles ja olen terve päeva nagu zombi. Nüüd aga on kuidagi teistmoodi, kuidagi rahulik on olla. See tohutu ärevus on kadunud, mis oli esimestel kuudel. Küll oli hea ärgata nii, et oled välja puhanud! Tõin alt värske kohvi, rääkisin majanaabritega natuke juttu ja tulin üles perega skaipima. Kogu pere oli maal vanaema juures. Sellel nädalal on vanaema juures toimunud suured muudatused, sest maal on olemas nüüd tutikas köök. Küsisin vanaema käest, et mis ta uuest köögist arvab ka. Tundub, et meeldib ikka küll ja miks ei peakski? Vesi voolab kraanist ja solgiämbrit pole vaja välja tassida. Vanaema on üldiselt väga tubli skaipija, alati istub tähtsalt arvuti ees ja uurib ikka esimese asjana, et mis see kell meil siinpool ka on. Küll see Skype on ikka hea asi, saab oma 85 aastase vanaemaga rääkida nii, et mina näen teda ja tema mind.

Emps, Hugo ja vanaema uudistavad uut kööki:

Musirullid naudivad uues köögis pannkooke:

Laupäeva lõunast oli kokku lepitud kohtumine Jinyi´ga. Olime juba nädala sees kokku leppinud, et teeme laupäeval tüdrukute päeva. Ta võttis mind maja eest peale ja nii sõitsimegi linnast välja outlettide poole. Outletid on siis sisuliselt brändirõivaste-kottide-jalanõude poed (nt Guess, Tommy Hilfiger, Burberry, Coach, Kate Spade jne), millest moodustuvad tihedad kaubatänavad, kus lugematu arv poode on üksteise kõrval reas aga hinnad on seal hoopis mõnusamad kui tavalises kaubamajas. Lisaks oli Jinyi´l mingi spets saving pass ehk siis ekstra soodustuste pass, mis tagas meile veel omakorda allahindlused erinevates poodides. Jinyi ütles mulle kohe alguses, et mina ütleksin, kuhu poodidesse ma kindlasti tahan minna (seal on nii palju kaupluseid koos, et kõiki pole võimalik ühe päevaga läbi käiagi), sest tema on seal palju käinud ja tuleks hea meelega just neid brände kaema, mis mulle huvi pakub. Ütlesin, et mul on mitmed eelistused aga kõige enam tahan minna Hilfigeri poodi, sest olen selle brändi suur austaja. Sinna me kohe esimesena oma sammud seadsimegi. Hästi vahva oli see, et leppisime eelnevalt kokku, et oleme mõlemad roosade riietega sellel päeval. Igas poes on eraldi töötaja, kes sind uksel tervitab ning mitmes poes küsiti, et kas meil on tüdrukute päev täna, et nii vahvalt ühtemoodi riides oleme :D Meie muidugi naersime ja ütlesime, et jah, täna on üleni tüdrukute päev ja sellest ka ametlik roosa värv.

Selliseid kaubatänavaid oli seal tohutult palju:

Minu ja Jinyi varandus:

Kokku läbisime lugematu arv erinevaid poode ja saime väga palju kraami väga mõistliku hinnaga. Ühes poes tundsin, et mu jalad löövad tuld ja kõht koriseb. Ütlesin Jinyi´le, et mina rohkem ei jaksa ja ta vastas selle peale, et oli just sama mõelnud. Seejärel vaatasin kella ja kell oli 20:30! Me olime järjest üle 6 tunni shopanud! Pole ime, et jalad lõid tuld ja kõht oli tühjaks läinud. Lihtsalt poodides käimine on nii põnev, et varem ei pane nagu tähelegi, et sööma peab või puhata võiks.

Peale poodlemist ütles Jinyi, et talle jäi meie kunagisest vestlusest meelde, et mina olen suur sushi sõber aga Kaspar ei söö üldse sushit. Seega ta mõtles, et võiksime koos minna kuskile sushi restorani. Mulle sobis ideaalselt. Nii sõitsimegi linna tagasi ja läksime sööma. Restoran oli väga mõnus ja hubane ning sellist asja olin varem ainult filmidest näinud: sushid sõidavad väikestel taldrikutel mööda linti edasi ja kliendid võtavad sealt lindilt meelepärased sushid, mida soovivad. Nii saab proovida väga palju erinevaid maitseid ja need maitsed olid head! Oi kui head! Meil oli ülimõnus sushiõhtu ja juttu jätkus kohe kauemaks. Lõpuks tundsin küll, et kui veel ühe ampsu võtan, siis püksinööp hüppab eest ja tegelikult oligi aeg hakata kodupoole tulema.

Lõpuks oli kell juba 22.30 kui koju jõudsin ja tundsin, et jalad löövad lausa tuld. Aga kui õnnelik oli olla! Laotasin kogu ostetud kraami põrandale laiali ja nautisin vaatepilti (jah, ilmselt asi, millest ainult naised aru saavad). Hommikul ärgates proovisin esimese asjana uusi asju selga ja nii õnnelik oli olla. Mitte riiete pärast vaid terve eilse päeva pärast. Oleme Jinyi´ga teineteist tundnud vaid paar kuud aga laupäeval oli tunne nagu oleksin vana sõbrannaga poodides – meie tempo oli täpselt sama, meie eelistused poodide osas olid sarnased. Meil oli lõbus ja mis peamine – meil oli mugav koos olla.

Minu hirm ja kartus nädalavahetuse ees osutus täiesti asjatuks. Tegelikkuses aeg lausa lendas ja nii mõnus oli üle pika aja ainult tüdrukute jutte ajada nii Merliisi kui Jinyi´ga. See on asi, millest väga puudust tundsin ja nüüd sain aru, et olen selle tagasi saanud. Olen saanud endale imetoredad sõbrannad ja see teeb tõeliselt õnnelikuks!

Kaspar nautis nädalavahetusel Bostoni kevadet ja loodetavasti leiab aega, et sellest ka ise ülevaade anda. Tänasest oleme aga töölainel tagasi ja enam polegi palju jäänud kui kallis abikaasa koju naaseb.

Tervitades

Maile

Aeglased toidud

Nagu lubatud, et teen kaheosalise mammutpostituste sarja, kus esimeses osas keskendusin kiirelt valmivatele toitudele, mille kohta saab täpsemalt lugeda SIIT ning käesolevas postituses kirjutan lähemalt nö aeglastest toitudest, mille valmistamine võtab rohkem aega kui 30 minutit. Lõppkokkuvõtteks pole vist erilist vahet, kas teha kiireid või aeglaseid toite, tulemusena kulutatakse ikka enam-vähem sama aeg ära ainult sellise vahega, et aeglaselt valmivaid toite tehakse ikka hulgi ja mitmeks päevaks, ehk siis teisel päeval on ainult soojendamise vaev mõned minutid ja kogu lugu.

Alustan meie pere ühest lemmikust – supist. No supiga on küll selline lugu, et 4h tuleb kindlasti arvestada. Küll aga ei tähenda see seda, et peab 4h järjest pliidi ääres seisma, vaid pigem seda, et 3h saad teha omi toimetusi kodus, kui puljong podiseb ja ülejäänud tunnike kulub hakkimisele ja nö supi kokku panemisele. Tulemus on aga seda väärt ja järgmisel ning ülejärgmisel päeval kulub vaid 2-3 minutit supi soojendamisele. Kuna töötan kodukontoris, siis pole mingi probleem panna puljong hommikul kell 9 podisema ning ise kõik need tunnid rahulikult tööd teha ning kell 12 hakata hakkima ja ettevalmistusi tegema selleks, et kell 1 oleks supp laual. Kodus töötades ongi ehk suurem soov rõhku panna mitmekesisemale menüüle.

Mariselt sain ka hea nipi juhuks kui suppi tuleb liiga palju või ei taha mitu päeva järjest sama sööki süüa. Pane jahtunud supp portsjonite kaupa plastikkarbiga sügavkülma. Järgmisel või lausa ülejärgmisel nädalal on väga hea karbike külmast välja võtta, mikros 3 minutiga see soojaks teha ja head isu! Muideks, selline karbike kanasuppi võib olla tõeliseks elupäästjaks kui ootamatult tabab haigushoog ja pole jõudu ega tahtmist midagi vaaritada, ent sööma ju peab.

Kanasuppi keetsin juba Tartus aga sellise õige selge puljongi keetmise õpetas siiski mulle armas ämm. Nimelt kui elasime eelmise aasta teise poole Roosna-Allikul, siis hakkasin märkama ehk asju, mida ma varem ei märganud (eks see ole üks koos elamise suur võlu). Panin esmakordselt tähele, et mu ämm keedab vaieldamatult maailma parimat suppi. Palusin, et ta ka mind õpetaks. Tema oli lahkesti nõus ja nii me tegimegi nii, et esimestel kordadel olin mina pigem vaatleja ja assistendi rollis ja hiljem tegin rohkem ise ja ämm oli moraalseks toeks ja hakkimisabiks (maal tegime suppi ikka korraliku pajaga, et jaguks mitmeks päevaks meile endale ja Pepegi pidi oma osa saama).

Puljongi keetmise kohta olen igasugust erinevat infot saanud ja enamvähem arvestatakse nii:

1,5-2h kanale (mina kasutan alati kana poolkoibi)

2,5-3h h sealihale (kontidele)

3,5h veiselihale (kontidele)

Siiani olen ise teinud kas kana või sealihasuppi ning keedan kanapuljongit 2-2,5h ning seakonte 3h. Olen katsetanud nii ja naapidi ning see aeg tundub kõige sobivam. Kindel on aga see, et puljongit tuleb keeta alati kondiga lihast, muidu seda õiget ja head maitset ei tule.

Puljong tavamõõdus supipotile:

6 kana poolkoiba / u 1-1,5kg sealiha supikonte

Suur koorimata sibul (lõika neljaks, koos koortega)

2 keskmist porgandit (lõika väiksemaks, koos koortega)

4-5 loorberilehte

1tl soola

Terapipart (panen nii tunde järgi u 10-15 tera)

Kõik vajalik lihapuljongile:

Pane kogu kupatus potti ning täida seejärel pott külma veega ja aseta tulele. Esialgu olen lasknud suurema kuumusega keema ja siis sätin kuumuse nii minimaalseks, et vaevalt on mullitamist näha. Kaane jätan poolenisti peale. Mõne aja möödudes tuleb ka vahtu eemaldada. Nii ta seal keeb oma tunnid. Seejärel asetan suure sõela veel suuremasse kaussi ja valan kogu kupatuse sinna sisse. Ehk siis sõelale jääb kõik sisu ja kaussi eraldub puljong. Tavaliselt pesen ka poti vahepeal puhtaks. Valan puljongi kausist puhtasse potti ja asetan selle tagasi tulele. NB! Kasutusse läheb ainult puljong ja liha. 3h keedetud porgandid ja sibulad ning loorber visake südamerahus ära. 

Supi põhi:

2 keskmise suurusega porgandit

1 sibul

4-5 keskmise suurusega kartulit

Liha (ikka see sama, millega puljong keedeti)

Sool

Puljongikuubik

Nuudlid või peenestatud spagetid

Keedetud vesi

Koori ja haki toored porgandid ja sibul. Vala need kokku kuumale pannile ja prae vähese õliga kuldseks:

Lisa praetud sibul ja porgandid keevasse puljongisse. Koori ja haki toored kartulid ja aseta ka need puljongisse. Puhasta kanakoivad/lihakondid ja haki ainult puhas liha supi sisse. Lisa kana/liha puljongisse kartulite, porgandi ja sibula juurde. Kui need on paar minutit keenud, siis tasub maitsta, kas tuleb lisada soola või hoopis puljongikuubik. Kartulitel on kombeks üsna ohtralt maitseid endasse imada.Vajadusel lisa keedetud vett kui tundub, et vedelikku jääb väheks.  Lisa peotäis nuudleid või peenestatud spagette, keeda veel 5 min. Võta pott tulelt kui nuudlid on al dente.

Järgmine toit, mille avastasime alles hiljuti on kanapraad sidruniga. See on hämmastavalt lihtne roog, mis sobib ka argipäeva õhtusse kui on pisut rohkem ega ja nälg pole jõudnud veel silmanägemist hägustada. Kui see nii lihtne roog on, miks selle alles nüüd avastasime-küsite? Väga lihtne – me oleme köögis täielikud amatöörid! Tartus oli tempo nii kohutavalt kiire, et 90% meie menüüst baseerus Maggie Idea pulbritele/segudele, millega saab hakkama ka kõige algajam kokk köögis. Meil ei olnud aega mõelda ja uurida mida ja kuidas süüa teha, meil oli lihtsalt vaja, et söök valmiks kiiresti ja vähese vaevaga. Vahel kui mõtlen meie Tartu-elu tempole tõuseb kananahk lausa ihule- see oli ikka paras hullumeelsus, milles me elasime. Mitte, et elu oleks kuidagi halb olnud aga see tohutu tempo ja tormamine...

Niisiis kanapraad sidruniga, milleks on vaja:

tavamõõdus ahjuvormi

6 kana poolkoiba

4-5 kartulit

3-4 porgandit

1 sidrun

Tüümian (sobib ka kuivatatud)

Rosmariin (sobib ka kuivatatud)

Pipar

Sool

Oliiviõli

4-5 küünt küüslauku

Eelkuumuta ahi 250 (450F) kraadini. Aseta kaussi kana poolkoivad, raputa sinna peale soola, pipart, rosmariini, tüümiani, õli. Riivi peenema riiviga sidruni koor kanade peale ning lõika sidrun neljaks ja pigista ka mahl sinna. Tühjaks pigistatud sidruniveerandid pane sinna samasse kaussi kanade juurde ja sega kõik omavahel läbi ja jäta seisma.

Piserda ahjuvorm kergelt õliga üle ja aseta sinna neljaks või kuueks lõigatud kartulid, väiksemaks lõigatud porgandid ja koos koorega küüslauguküüned. Puista peale pipart, soola. Aseta kartulite vahele kanad koos sidruniveeranditega. Aseta kogu praad kuuma ahju ja küpseta 1h. Kanad ja kartulid peavad pealt mõnusad krõbedad olema, siis on valmis. Head isu!

Enne:

 Pärast:

Kolmas roog, millel peatun on pigem magustoit või kes soovib, siis ka hommikusöök. Nimelt tegin eelmisel nädalal müslit. Retseptist saab terve plaaditäie tervislikku müslit, mis ei sisalda suhkrut nagu tavalised poemüslid. Mina söön seda magustoidu lisandina kreeka jogurtil või koos chia pudinguga vahepalaks. Retsept pärineb Marise sõbrannalt ja kellele see meeldib, siis soovitan uurida ka tema FB lehte: Kikerherne elustiil – sealt leiate ülipõnevaid ja tervislikke retsepte. Kohandasin müsli retsepti pisut ja lisangi siia selle. Originaalretsepti ja palju muud põnevat uurige Kikerherne elustiili lehelt ise järgi ;)

Plaaditäis müslit

5 dl täistera kaerahelbeid

2 dl metsapähkleid (mina kasutasin 1 dl kreeka pähkleid ja 1 dl pekaani pähkleid)

1 dl mandlilaaste

1 dl kookoshelbeid

1 spl chia seemneid (valikuline)

50 gr kuivatatud marju (kasutasin jõhvikaid)

1 dl oliiviõli

1 dl agaavisiirupit (Eestis kenasti saadaval)

Tükelda pähklid ja sega kuivainetega kokku. Sega omavahel õli ja agaavisiirup ning lisa kuivainetele. Sega kõik korralikult läbi ja aseta ahjuplaadile. Küpseta 160 (320F) kraadi juures u 30 minutit aeg-ajalt segades (mina segasin selle aja jooksul 3x) kuni müsli on kuldpruun. Kui on valmis, lase ahjuplaadil maha jahtuda ja sega seejärel hakitud kuivatatud marjadega kokku. 

Enne:

Pärast:

Hoiusta kaanega anumas:

Serveeri magustoiduga, piimaga, kreeka jogurtiga või chia pudinguga (pildil):

Müsliga on küll selline lugu, et kõik need 30 minutit, mis ta ahjus on, köögist lahkuda ei saa. Seda peab segama ja jälgima, ega kõrbema ei hakka kuskilt. Tulemus on aga vaeva väärt ja vaevatasuks saate suure purgitäie müslit, mida jagub kohe pikemaks ajaks.

Loodetavasti saite mõned ideed ka oma kööki :)

Maile

Pühad

Pühad algasid meie peres juba kolmapäeval, kui all kohviruumis toimus järjekordne maja pidu. Kui lähete Facebook-is 3000Sage (meie maja) lehele, siis nende avalehel alla kerides on 12. aprilli kuupäevaga mõne sekundiline videoülevaade meie Sip and Paint peost ka olemas. Seekord oli tegemist sellise mõnusa rahuliku istumise veini ja näksidega, kus kõik soovijad said valida endale veiniklaasi ja värvid ning maalida klaasi just selliseks nagu tahtsid. Me tegime Kaspariga ühistöö, kus mina olin käeline ja tema moraalne tugi:

Reede oli meil tööpäev nagu iga teinegi ja alates õhtust hakkasime rohkem pühadele keskenduma. Otsustasime grillida Yangide retsepti järgi veiseliha ja kanatiibu. Marinaadiks olid meil kõik vajalikud asjad kodus olemas ning poest oli vaja tuua vaid liha ja kesvamärjukest. Mõeldud- tehtud. 

Lihad marinaadis:

Kui poetiir tehtud, marineerisime lihad sisse, pakkisime oma tavaari kõik kotti ja kolisime alla aeda. Grillialal käis suur pidu ja mina korraks kahtlesin, kas ikka läheme sinna, et teistel seal pidu ja puha. Kaspar arvas, et muidugi läheme, see on ju meie kodu samamoodi. Niisiis läksimegi ja peolised võtsid meid kohe lahkelt vastu, tutvustasid ennast ja vabandasid ette ja taha, et neil asjad seal nii laiali ja, et nad teevad kohe ühe grilli meile vabaks. Selgus, et tegemist oli indialaste seltskonnaga, kes tähistasid reedet ja koheselt oli ka meil seal väga mugav grillida. Väga lahe oli see, et neil india muusika mängis ja kõik oskasid kaasa laulda. Ega siin ongi tegelikult nii, et kui keegi peab grillialal pidu, siis ka teised saavad rahumeeli seal oma asjad ära grillida. Õuealal on mitmeid lauakomplekte koos söögitoolidega, kuhu saab oma seltskonna ja söökide-jookidega maha istuda.

Grillisime oma liha ja üks indialanna tuli uurima, et mida me grillime, mis nii imeliselt lõhnab. Ma pakkusin talle muidugi kohe liha aga pärast Kaspar ütles, et nemad ju ei söö loomaliha aga meie  grillisime veist.. No ma ei tea, ma olin viisakas ja pakkusin :D Kui kõik sai grillitud siis kolisime oma asjadega basseini ääres asuva suure söögilaua äärde ja nautisime õhtusööki ja matkajooke. Küll oli ikka hea! Hiljem istusime basseini ääres jalad vees ja järgmisest seltskonnast (õu oli reede õhtul erinevaid seltskondi täis, kõik tähistasid midagi) tuldi meie juurde juttu rääkima, et kus ja kes ja mis. Vahva moment oli see, kui küsiti, et kust me pärit oleme ja millega tegeleme. Kaspar ütles, et tuleme Põhja- Euroopast ja tema töötab IT-vallas ja mina teen oma kraadi ja siis see mees lõi käed kokku ja ütles laia naeratusega, et loomulikult Põhja-Euroopa ütleb juba kõik! Kõik kes tulevad Euroopast teevad, kas MBA või PhD kraadi või töötavad kuskil tähtsal positsioonil! See oli tõsiselt naljaks, hakkasime lihtsalt naerma, sest see on mitmes kord kui inimesed nii reageerivad selle peale kui ütled, et oled Põhja-Euroopast. Euroopa mainimine on siin nagu mingi püha lehm, täielik eksootika  - täis tarku inimesi. No väga vahva, saime ka end momendiks targana tunda :D 

Ühel hetkel oli aga aias politsei. Me ei saanud alguses aru, mis toimub, sest kõik nautisid õhtut ja midagi ju juhtunud ei olnud. Küll aga panin järgmisel momendil tähele, et muusika on kinni keeratud ja politsei läks otsejoones nende samade indialaste juurde. Ilmselgelt oli keegi majaelanik kutsunud politsei väljast kostuva muusika peale. Tegelikult polnud ka politseil reaalselt mitte midagi teha, sest muusika oli juba enne nende tulekut kinni keeratud aga eks nad pidid oma näo ära näitama, et ikkagi käisid. Meie seda ei mõistnud, sest pidu oli tegelikult väga viisakas ja mingit tohutut lärmi tegelikult ei olnud aga eks inimesi ole igasuguseid. Meie õhtu oli väga vahva ja lõpuks saimegi alles kell 1 öösel üles tuppa tagasi.

Laupäevaks ja pühapäevaks oli meil kokku ainult üks plaan – puhata. Ja seda me ka tegime. Magasime kaua, tegime pannkooke, lebotasime aias ja käisime vaatasime, mida kaubandusel head pakkuda oli. Väga hea oli vahelduseks teha lihtsalt seda, mis pähe tuli ilma, et peaks kella vaatama. Kuna me kumbki ei ole inimesed, kes suudaks üle poole päeva korraga lihtsalt vedeleda siis käisime ka palju jalutamas ja pühapäeva õhtul trennis, nagu ikka. 

Laupäeva õhtul pildistas Kaspar autosid, mida siinkandis võib ikka aeg-ajalt kohata:

Jalutustiirult kodus tagasi:

Pühapäeval oli väljas korralik kuumus ja suuremalt jalutusringilt tagasi tulles otsustasime vedela ja külma lõuna - smuuti kasuks. Pean tunnistama, et olin ikka väga positiivselt üllatunud. Arvasin, et seal on ainult jäätise ja koore ja kõige muu rammusa baasil tehtud smuutid aga ei! Väga lai ja tervisesõbralik valik, isegi suurematele fitnessi hulludele sobis sealt valikust palju (mitte, et meie oleks neid valinud). Maitses sama hästi kui Eestis saadaolev Boost:

Ilusat töönädala algust!

Maile