Ootusärevus vol 2

Täpselt 9 aastat tagasi veetsime Kaspariga terve suve Hispaanias. Tegime seal tööd ja vabal ajal nautisime elu, merd ja päikest. Raha oli vähe, sest merevaatega korterit oli vaja rentida ja põhimenüü koosnes piimasupist ja kanavõileibadest. Sellest polnud aga hullu midagi, sest kehalt kadusid üleliigsed kilod ja süüa me kumbki nagunii tollel ajal eriti teha ei osanud. Kui meie kolm suvekuud hakkasid otsa lõppema, siis oli teada et viimaseks kümneks päevaks saabub minu famiil ehk siis ema ja õde Eestist ja nii saame viimaseid reisinädalaid kõik koos puhates nautida. See oli üks tore puhkus ja meenutame seda siiani väga sooja tundega.

9 aastat tagasi Gibraltaris. Meie üürikorter asus sisuliselt seal samas, kus mu käsi reelingust kinni hoiab- täiesti mere ääres:

Mina paitasin muidugi kasse juba siis igal võimalusel, kus aga sain:

Perega ühine puhkus Hispaanias, 2009:

Emps, Maris ja mina Marbellas, 2009:

Nüüd, 9 aastat hiljem, lendab mu perekond uuesti meile külla, sedapuhku küll teisele mandrile lausa. Ema ja õde on võtnud kaks nädalat puhkust, et meile külla tulla. Plaanin ka ise oma suvepuhkuse sel ajal veeta kui nemad siin on ja kõike täiel rinnal nautida. Ka Kaspar on mõned päevad töölt vabaks võtnud, et saaksime ühiselt midagi mõnusat ette võtta. Oleme meeletult ärevuses ja põnevuses ja ootame neid nii väga!

Famiil on väga vähenõudlik ja neile sobis idee põrandal magamisest väga hästi. Nii laenasime sõpradelt madratsid ja tekid ja tegime neile mõnusad pesad. 

Empsi pesa tegime diivani taha nii, et kolisime sisuliselt kogu elutoa ettepoole:

... nii on tal hea ja privaatne koht, kus olla:

Marise kolisime enda juurde magamistuppa, et elutuba liiga magalaks ei läheks. Lisaks poleks kahte eraldi voodit väga hästi elutppa mahtunud ka. Talle see idee sobis, kui küsisin, mis ta sellisest magamiskorraldusest arvab:

Põrandapinda meil jagub ja selles osas mingit muret tegelikult ei olegi. Mure on aga milleski muus. Mäletate kui rääkisin teile sellest, et ootamatult pandi meie aed kinni ja hakati remonti tegema? Jah, see juhtus vahetut enne Mareti ja Jaagu tulekut aprillis. Õnneks meil on kaks sisehoovi ja saime külalistega teises aias siiski päikest võtta. Nüüd aga mõned nädalad tagasi suleti mõlemad aiad, sest remont endiselt kestab ja minus tõstis pead paanika. 

Mis saab siis kui aiad jäävad suletuks ka famiili puhkuse ajaks?! Aed avati eile õhtul kell 5! Väga täpne ajastus, aga kulunud on umbes 5000 närvirakku.

Vanamees-vanamees-66 on platsis muidugi  - kui väljas on päike, siis on väljas ka tema ja kuna siin on palju päikest, siis ... :)

Ja, et laenatud madratsitest veel vähe oleks, siis…. Merliis sõitis käesoleval nädalal Eestisse ja kuna neil on peres kaks autot, siis nad pakkusid lahkelt ühte autot puhkuse ajaks meile. Mul pole aimugi, millega me nii toredad sõbrad oleme ära teeninud! Nüüd saame kaks nädalat ringi kimada igale poole, kuhu hing ihkab ja puhkusest maksimumi võtta.

Jäänud ongi vaid loetud tunnid enne, kui hakkame lennujaama poole kihutama -  nii põnev!

Maile

4. juuni

4. juuni 2016 oli mu elu kõige õnnelikum päev. Lühikest kokkuvõtet sellest saate huvi korral näha siit (video alumisele paremale nurgale klõpsates läheb videopilt suuremaks ning hiljem klaviatuuril vasakul üleval nurgas Esc nupul klõpsates saate algvaatesse tagasi):

Sel aastal meil vedas ja saime oma kaheteistkümnendal koosolemise aastapäeval ja ühtlasi ka teisel pulma-aastapäeval koos olla (Kaspar ei pidanud tööreisil olema nagu eelmisel aastal). Otsustasime seda tähistada piknikuga pargis. Ühel hetkel ulatas Kaspar mulle väikese rulli keeratud paberi ja ütles, et ta meisterdas mulle midagi. Hakkasin rulli avama (fotod tegime selle kohta hiljem kodus):

Võite aimata mu imestust, sest olen SUUR Ed Sheerani fänn ja juba eelmisel talvel vaatasime koos, et ta jõuab oma tuuriga novembris Houstonisse ja küll oleks vahva sinna minna, aga sinnapaika see asi jäigi. Väga sageli käib meil kodus tema muusika ja nii oli ka eile kui Kaspar töölt koju tuli ja mina juba köögis toimetasin. Mainisin veel, et küll oleks ikka tore Ed´i päriselt ka kuulama minna kunagi, aga Kaspar viis teema sujuvalt mujale ja nii see asi jäi kuni siis selle hetkeni, kuniks jõudsime piknikule. Mul oli suu terve ülejäänud õhtu kõrvuni.

Piknikul:

Hiljem kodus:

Kui tagasi mõelda, siis kõige eredamalt (kui 10.aastapäeva pulmapäev välja arvata) on meeles 8.aastapäev (ääremärkusena pean mainima, et me tähistasime ka enne abiellumist oma aastapäevi 4.juunil, samuti kihlusime 4.juunil ja abiellusime 4.juunil), mis meid üldse pulmapäevani viis. Tartus oli meeletu kuumalaine ja teadsin, et restorani oli laud kindlaks kellaks kinni pandud. Seega tormasin töölt koju end sättima ja korraga helises Kaspari telefon. Müüsime samal ajal oma pensionärist autot ja loomulikult oli potentsiaalne ostja telefoni otsas sellel samal õhtul olemas, kes kinnitas, et tal just nüüd ja kohe autot vaja. Kaspar ütles, et päris kohe ikka ei saa, et meil täna tähtis õhtu ja autot vaja. Ma olin veel natuke pahane Kaspari peale, sest olime püüdnud autot juba mitu kuud müüa ja huvilisi just jalaga segada ei olnud- kas me siis taksoga ei või restorani sõita, kena mul asja?! Kaspar kinnitas, et kindlasti ei või ja nii need asjad ikka ei käi. No jah, mis mina ka auto müümisest tean ja jätsin asja sinna paika. Pealegi meil oli kiire ja vaja õigeks ajaks valmis jõuda. Kas ma juba mainisin, et Tartus oli sel õhtul vähemalt üle 30 kraadi kuuma? Hakkasime juba trepist alla tõttama kui korraga Kaspar teatas, et peab ikka tuppa tagasi minema, et unustas midagi. Tagasi tulles oli tal pintsak käevangus. Mõtlesin, et ta on aru kaotanud, kes sellise kuumaga pintsakut vajab! Mingil kummalisel põhjusel ma ei öelnud midagi (see oli vist küll esimene kord).

Õhtusöök oli väga peen ja nagu juba kombeks saanud, siis mulle kingiti roosidest kimp. Peale õhtusööki tehti ettepanek jalutama minna Supilinna. Väga hea mõte! Nii me seal jalutasime ja siis tuli korraga juba uus ettepanek, et sõidame natuke ringi. Heakene küll, sõidame siis pealegi. Juba olimegi linnast väljas Tartu-Tallinn maanteel ja keerasime vana silla peale teelt maha. Mis me siin siis teeme? Tehti ettepanek taaskord jalutada natuke. Kõndisime vana silla peale ja ma märkasin mitmeid kalamehi all jõe ääres. Korraga hakkas Kaspar suurtest tunnetest rääkima ja laskus ühele põlvele. Mäletan, et kaks kalameest möödusid meist samal ajal ja jäid vaatama, mis nüüd toimuma hakkab. Kaspar võttis pintsaku taskust punase karbi ja avas selle ning palus mind naiseks. Ma ei näinud ei sõrmust ega mäleta tema täpseid sõnu enam, lihtsalt langesin talle kaela. See oli mu senise elu kõige suurem üllatusmoment, mis eales olnud.

Leidsin ka pildi sellest ajast:

Mäletan, et meie kuuendal koosoldud aastal käisime ühe suve jooksul kolmes pulmas ja siis ma mõtlesin, et huvitav, miks Kaspar minu kätt pole palunud ja arvasin, et ehk ta pole abielluja tüüp. Ma ei tahtnud kunagi küsida ka, miks ta mulle ettepanekut pole teinud ega teda kuidagi ebamugavasse olukorda panna ja jätsin selle asja ka enda peas sinnapaika. Mõtlesin, et selline ettepanek peaks tulema ainult inimese enda seest ja mitte millegi või kellegi survel. Seda enam oli minu üllatus hiiglaslik kui see ettepanek kaks aastat hiljem tehti.

Peale ettepanekut kihutasime kesklinna tagasi, sest mu kallis sõbranna Jana töötas samal ajal Itaalia restoranis ja tahtsime kohe minna uudist jagama ja tähistama. Ka Tuuli oli parasjagu seal ja nii me saimegi seda imelist õhtut koos sõpradega koos tähistada.

Sealt edasi hakkasime pulmi planeerima ja mõtlesime, et kaks aastat oleks paras aeg seda kõike planeerida ja pulmad 10.aastapäeval teha – parim otsus! Pulmade planeerimine on üks paras peavalu, aga see on seda kõike kuhjaga väärt. Mõtleme sageli tagasi sellele päevale ja oleme siiralt õnnelikud, et otsustasime seda oma kallite inimestega jagada.

Maile

Traditsioonid

Laupäeva hommikul köögis askeldades rääkisime meie pere traditsioonidest. Peale seda vestlust hakkasim ma mõtlema...

Laupäevahommikused pannkoogid on selline traditsioon, mis tekkis 18 kuud tagasi kui kolisin USA-sse. Esialgu tegin mina pannkooke ja siis võttis sujuvalt Kaspar selle üle nii, et vähemalt viimane aasta aega olen ise vaid mõnel üksikul korral kooke küpsetanud. Tal lihtsalt tuleb see paremini välja ja tundub, et ta üldse naudib kogu seda laupäevahommikust küpsetamist ja sellega kaasnevat väga. Katame alati laua, räägime perega ja räägime omavahel pikemalt ja joome mitu tassi kohvi selle käigus. Eestis me ei teinud peaaegu kunagi pannkooke, aga võõrsil elades muudavad mingid asjad/olukorrad asjade tähendust kardinaalselt.

Mida me aga ka juba Eestis väga kindlalt järgisime ja tegime alati koos, olid ühised eined. Õhtusöögid sõime alati koos. Siin on see asi paar levelit edasi liikunud ja sööme ka hommikusöögi alati koos (Eestis läksin ma juba kella 7-ks tööle ja Kaspar alles magas kui ma juba toast väljusin). Esmaspäevast neljapäevani ongi selline traditsioon, et Kaspar valmistab meile hommikuputru ja kohvi. Tavaliselt kui mina tõusen, siis on laud kaetud. Reedeti annan talle pudrumajandusest natuke puhkust ja teen selle tavaliselt ise, sest reeded veedame koos kontoris ja siis on hommikud pisut kiirema tempoga ja ärkame ühel ajal. Aja jooksul on kujunenud, et Kaspar armastab ka lõunati kodus söömas käia või käime koos kuskil kohvikus lõunatamas, aga 99% kordadest teeme seda siiski koos ja nii on sujuvalt läinud, et sööme peaaegu kõik oma eined ühiselt.

Teine asi, mis on meil üsna kindlalt traditsiooniks saanud on see, et läheme õhtuti koos magama. Äärmiselt harvad on juhud kui üks läheb voodisse (mina) ja teine jääb telerit vaatama või raamatut lugema (Kaspar).  See harjumus on selles mõttes natuke halb, et kui Kaspar on tööreisil, siis on minu magamine nagu lünktekst teinekord. Uinumine on kõvasti keerulisem kui muidu, sest harjumisel on suur jõud ja alati ei ole see just hea asi.

Täiesti kindel traditsioon on pühapäevane kana söömine El Pollo Locos ning seejärel  poetuur, mis on minu hinnangul endiselt superhea traditsioon/süsteem/harjumus. Kulutame 1x nädalas keskmiselt 2-2,5h oma poetuurile (käime poes jala ja alati enne poeskäiku lõunal). 

Alati tellime El Pollo Locos sama põhiroa, vaid salatid vahelduvad (sest see on nii hea!):

Teeme enne poodi minekut alati nädalamenüü ja nimekirja, mida tarvis läheb. Nii on hea ülevaade sellest, mis kodus on juba olemas ja mida juurde vaja tuua. Lisaks aitab nimekiri vältida seda, et midagi ununeb (ikka on ette tulnud ka nimekirjaga). Keskmiselt sööme 5x nädalas kõik toidukorrad kodus ja nädalavahetusel vaatame jooksvalt, mis plaan on ja/või mille järgi isu on, aga üldiselt 99% juhtudest laupäeviti (lõuna ja/või õhtul) kodus süüa ei tee. See tähendab seda, et menüü tuleb koostada alati vähemalt 5 päevaks ette ja läbi mõelda, mida süüa teha. See süsteem kas sobib või ei sobi ja ega seal mingit muud keskteed väga vist olegi. Olen kuulnud üsna vastakaid arvamusi, kus osad arvavad, et menüü kammitseb neid ja nad ei tea mis päeval, mis isu valdab ja kui menüüs on kanasalat, aga hirmsasti isutab hoopis supi järgi sel päeval, siis juba ei sobi. Meie oleme selles mõttes väga lihtsad inimesed, et nädala sees ei viitsi ega jaksagi väga mõelda sellele, mis see isu nüüd täpselt on. Vaatan lihtsalt menüüst, mida on vaja teha ja juba tulebki selle toidu järgi isu, mis plaanis on. Mulle meeldib teadmine, et saan argiõhtul minna rahulikult trenni ja koju naastes võtan lihtsalt külmikust asjad välja, millest on vaja süüa teha. Ma ei pea mõtlema, kas ja mida mul täpselt mingi toidu jaoks kodus olemas on. Lisaks võtab meil poeskäik üsna palju aega (terve argipäeva õhtu), kuna liigume kondimootoriga. Bussiga/uberiga saab muidugi kiiremini ka käidud, aga see ei tundu väga ratsionaalne ajakasutus. Ma tahan, et õhtul jääks aega ka niisama õhtut nautida. Ja lisaks ma ei taha iga päev mõelda, mida täna küll süüa teha. Lihtsam on pühapäeviti veerandtunniks koos maha istuda ja nimekiri ning nädalamenüü valmis teha ja ongi mõeldud. Igale perele sobib ilmselgelt erinev süsteem, aga meie oleme seda süsteemi kasutanud juba väga palju aastaid (ka Tartus elades kui meil oli auto) ja meile sobis see suurepäraselt.

 Olen kuulnud ka erinevaid arvamusi, kuidas ühtede meelest see süsteem säästab raha ja teised leiavad, et see hoopis kulutab rohkem, sest ostetakse liiga palju asju, mis ei kulu ära ja need leiavad oma otsa prügikastis. Minu arvamus on siiski selline, et see pigem säästab raha, sest ära jäävad emotsiooniostud. Käime poes pühapäeviti täis kõhuga ja ostame vaid vajalikku. Kui aga käia poes nt 4x nädalas, siis ikka on kergem isudele ja ahvatlustele järgi anda ja haarata ka ebavajalikku. Ma ei taha sugugi jätta muljet, et me seda iial ei teeks, aga usun, et teeme seda siiski harvem kui teeksime sagedamini poes käies. Nädalas kulub toidu ja kodutarvete peale keskmiselt $70-110, olenevalt sellest kui palju asju vaja on. Teinekord on korraga otsa saanud mitu puhastusvahendit ja/või pesuvahendid jms. Toit jm majapidamisele kuluv kraam on siin tunduvalt kallim kui Eestis ja seetõttu hoolimata sellest, et oleme vaid kahekesti ja sööme lõviosa oma toidukordi kodus, kulub raha sellele kõigele tunduvalt rohkem kui meil kulus Eestis elades. Nüüdseks oleme sellega juba harjunud, aga alguskuudel kui arve oli nt $90, siis ma uurisin ikka tükk aega tšekki, et kuidas ikka see arve nii suur saab olla, sest käru pole ju pilgeni asju täis. Seda toredam on muidugi suviti Eestis toidupoes käia ja asjade eest tasuda, selline tunne, et mõned asjad antakse lausa poolmuidu ära 😊 Apteegiga on siin veel eraldi lugu. Käsimüügiravimid on päris krõbeda hinnaga ja kui eelmisel suvel Eestis apteegis 30 euro eest terve väikese kilekotitäie kraami soetasin, siis tundin end küll kui laps kommipoes.

Viimase sellise igapäevase traditsioonina toon välja ühise koristamise. Ühe korra nädalas mingil suvalisel tööpäeva õhtul võtame alati koos koristamise ette. Meil on teada, kes mida teeb ja keskmiselt 1,5h saab terve korter koristatud. Me ei raatsi nädalavahetusest koristamiseks aega näpistada ja seetõttu teeme seda eranditult alati nädala sees.

Selliste suuremate traditsioonidena saab välja tuua sünnipäevahommikud, kus sünnipäevalaps äratatakse alati lauluga üles. Sünnipäevad on meie peres väga tähtsad, millest olen ka varem kirjutanud (näiteks SIIN).

Teiseks, suviti Eestis käimine. Tegime seda eelmisel aastal ja täpselt samuti saab olema ka sel aastal. Seega võib seda juba traditsiooniks nimetada küll. Mina veedan seal aastal Eestis tervelt kolm kuud- juuli, august, september ja Kaspar saab Eestis olla terve augusti. Kui pikalt see traditsioon meil kestab, seda ma ei oska öelda, sest me ei tea isegi kui pikaks ajaks me Ameerikasse jääme. Hetkel on küll selline lugu, et iga päevaga meeldib üha rohkem ja aina kodusemaks see tunne muutub.

Need on traditsioonid meie tillukeses peres. Lisaks on meil veel traditsioone oma laiemas pereringis, kuhu kuuluvad juba õed ja nende lapsed ning meie vanemad. Oleme Kaspariga mõlemad läbi ja lõhki pereinimesed ja naudime alati väga koos veedetud aega, sest olgem ausad- mis sellest üldse parem saaks ollagi?

Eelmisel suvel Eestis - meie segasummasuvila pere:

Ilusat pühapäeva õhtut!

Maile

Memorial Day Weekend

Meil on kodu juures tiik, mille ääres elavad pardid ja haned(?) Piinlik lugu, aga ma ei tea päris täpselt, mis linnud need punaste nägudega on. Nende nägu oleks nagu armiline. Eelmisel aastal kartsin neid linde nagu tuld ega julgenud sinna ilusa tiigi äärde jalutamagi minna. Linnud hakkasid meile lausa vastu jooksma ja mina andsin säärtele valu- saaks aga minema! Sellel aastal võtsin mingil hetkel julguse rindu ja ütlesin Kasparile, et lähme sinna ilusa tiigi äärde, kus elavad kurjad linnud. Nii läksimegi sinna ja linnud jooksid meie poole. Olin juba valmis põgenema kui Kaspar ikka mul käest kinni hoidis ja ütles, et pole hullu midagi, ehk nad on lihtsalt uudishimulikud - nii oligi. 

Reedel olid meil siis maiuspalad lindudele kaasa võetud. Enne muidugi tähtsalt uurisime järgi, mida võib üldse viia. Selgus, et roheline salat, mais ja herned pidavat ideaalseks maiuspalaks olema. Meil on sellist kraami alati külmikus olemas ja nii seadsimegi reede õhtul sammud tiigi poole. Tähtsad allikad kinnitasid, et maiuspalad ei tohiks kindlasti külmunud olla. Ma arvasin, et kui 10 minutit +35 kraadises kuumuses tiigi äärde kõnnime, siis on külmunud herned ja mais kindla peale üles sulanud – mul oli õigus. Linnud tormasid meie suunas ja pidusöök võis alata. Muideks, nad liputasid saba nagu koerad!

Laupäeval ja pühapäeval tegime tööd ja hiljem premeerisime end uuema kunstiga, mis hiljaaegu päevavalgust alles nägi. Väljas oli põrgukuumus ja nii tundus hea mõte end purskkaevudes (või olid ka need näituse osa?) jahutada. Lihtsalt kõndisime purskkaevu sisse - mis sa hädaga teed kui hakkad juba otsast üles sulama?! Õnneks me polnud ainukesed.

Taustal on Houstoni kesklinn:

Teisel päeval kohtusin maailma kõige vahvama skulptuuriga:

Üldse oli kuidagi vahva bussiga mööda linna kimada ja uusi asju avastada. Me polnud sellist asja ammu ette võtnud ja olin juba unustanud kui tore võib selline päev olla. Mingil hetkel olid veevarud käekotist otsas ja otsisime kohta, kus saaks külma jooki ja jäätist. Võiks ju arvata, et sellise kuumusega müüakse igal tänavanurgal jäätist ja limpsi, aga sugugi mitte. Otsi nagu tikutulega taga! Lõpuks ütles Kaspar, et ühes muuseumis sees on kindlasti kohvik. Lippasime majja ja see oli rahvast täis - kõik otsisid jahutust ja juua. Saime meiegi vajaliku kraami kätte ja suundusime välja tagasi. 

Muuseumid asuvad siin kõik ühes piirkonnas – Museum District, mida ääristab hiiglaslik park. Kümned ja kümned perekonnad olid oma piknikutekid parki laotanud ja nautisid vaba päeva. Meie istusime samuti murule ja nautisime hetke.

Esmaspäev oli samuti vaba päev, sest tegemist oli pühaga - Memorial Day. Eelmisel aastal tegime sellel pikal nädalavahetusel oma päris esimese Texase ringreisi, sellest kirjutasin SIIN. Seekord meil suuri plaane polnud. Tegelikult olime ühte asja juba pikalt plaaninud ja nüüd võtsime härjal sarvist ja asusime tegudele – nimelt plaanisime kevadist suurpuhastust. Peale seda kui kodu oli otsast lõpuni läikima löödud oli muidugi maru hea olla.

Mõnusat nädalat, sõbrad!

Õnnelik õnnetus

Nagu lubatud, siis reede õhtul läksimegi välja. Tähistasime Kaspari edusamme tööl ja nautisime imelist ilma. 

Nii möödus reede õhtu vaid ühe silmapilguga ja enne kui arugi saime, oli käes laupäev. Ajasin pannkookide lõhna peale silmaluugid lahti ja vedasin end kööki. Kaspar on hommikusöökide osas igal nädalapäeval väga tubli ja igal laupäeval on meie majas alati pannkoogid. See on meil juba selline traditsioon sellest ajast kui siia kolisime. Minu poolest võib see vabalt veel vähemalt 86 aastat nii olla.

Peale hommikusööki jäin kööki koristama ja Kaspar läks autole järgi, sedapuhku siis üsna kodu lähedale. Üsna käbedalt olimegi valmis kodust lahkuma. Kaks kotti oli rannariiete ja vahetusriietega varustatud, sest plaan oli päeva teises pooles Yangidele külla sõita. Nad palusid, et me nii sportlikumad riided kui ka rannavarustuse kaasa haaraks, sest tulevat aktiivne pärastlõuna- meile sobib! Hommikupoolikul tuulasime pisu poodides oma nimekirjadega ja juba oligi aeg kiire söök haarata ja auto Richmondi poole pöörata, kus elavad Yangid. Haarasime lõunasöögiks kiire võileiva ja tellimust esitades tegi teenindaja silmad suureks, et milline naljakas aksent meil on ja kust me ikka pärit oleme. Oh, well! Kuuldavasti on meile "eurooplane" otsaette kirjutataud nii aksendi kui värvilise riietusstiili pärast.

Yangide juurde oli tore saabuda. Meid võeti suure rõõmu ja laiade naeratustega vastu ja tutvusime ka Jinyi vanematega, kes olid Hiinast külla sõitnud. Hoolimata sellest, et me ei saa endiselt hiina keelest mitte midagi aru, siis kõrv on selle keele kõlaga imelikul kombel juba pisut harjunud isegi.

Niisiis kreemitasime end sisse, katsime pead mütsidega, varusime kaasa mitu veepudelit ja liikusime tenniseväljaku poole. Tegemist oli minu elu esimese tennisemänguga ja olles lõpuni aus, siis ma olen sellel alal ikka väga kehv. No ikka nii kehv, et vähemalt pooltel kordadel ma ei suutnud reketiga isegi palli tabada, rääkimata siis must. Teised olid kõvasti osavamad. Lõbus oli meil kõigil sellegipoolest ja päevasammud said kenasti väljakul täis sammutud.

Püüan pallile pihta saada, aga kuidagi ei õnnestu:

...no mitte kuidagi ei õnnestu!

 Jinyi ja Kaspar olid väga osavad:

Peale tennisemängu suundusime koju jahtuma, arbuusi sööma ja siis vahetasime riided rannariiete vastu. Nende piirkonnas on community pool ehk siis selle piirkonna elanikele mõeldud Bassein, kus tegutsevad ka vetelpäästjad. Lastele on seal lausa omaette väike veepark ja suurematele siis suurem bassein. Basseini ääres oli palju rahvast ja muidugi palju lapsi. Seega lastega peredele ideaalne- madal lastebassein erinevate atraktsioonidega ja aktiivselt vees olevad vetelpäästjad. Kuna meil lapsi ei ole, siis pisut rahulikemates tingimustes kodubasseinis lebotamine on vast rohkem meelepärasem, aga seal oli ka omamoodi tore olla. Me polnud sellises community pool´is varem käinudki.

Nagu pildilt näha, siis vetelpäästja on lastebasseinis lausa aktiivselt vees:

Yangide koju tagasi jõudes olid kõigil kõhud nõrkemiseni tühjad ja dušši alt väljudes tundsin juba, kuidas mõnusad lõhnad levivad köögi poolt. Vanemad olid juba õhtusööki valmistanud samal ajal kui meie rannamõnusid nautisime. Ja oh kus see oli alles õhtusöök! Paremaid ribisid pole me Kaspariga veel eales varem saanud! Sõime end ümmarguseks, nagu pallid ja mõne aja möödudes hakkasimegi kodu poole tagasi veerema. Hilisõhtul tegin veel kodus kooki, sest pühapäeval ootas ees külaskäik järgmiste sõprade juurde.

Jinyi ja Elina:

Pühapäeva hommikul plaanisime samuti pisut poodides tuulata, sest auto olemasolu annab hea võimaluse ka kodust kaugemal kaubandust kaeda. Mingil hetkel vaatasime kella ja pagan, jälle jääme hiljaks! Jube tigedad olime enda peale, sest 99% kordadest me jääme Merliisi ja Jeffi juurde hiljaks ja see on juba piinlik. Andsin Merliisile teada, et jälle hilineme ja hakkasime nende poole sõitma. Keerasime suurelt teelt maha ja otsustasime mööda külavaheteid minna (siiski asfalteeritud kahepoolse liiklusega suured maanteed). Vihma muudkui sadas ja korraga hakkas meie auto libisema. Libises ikka nii, et olime juba kergelt vastassuunavööndis ja külg muudkui surus ette. Kaspar suutis siiski auto üle kontrolli taastada ja oma sõiduritta tagasi saada. Samal hetkel märkasime, et meile tuli vastu auto, kes suutis samuti õnneks pidurdada. See oli napp pääsemine ja olime mõlemad šhokis. Liikusime teokiirusel edasi.

Umbes 2km möödudes hakkasime lähenema üsna laugele kurvile. Nägime, et meile tuleb vastu päris suurel kiirusel auto, kes kaldus juba vastassuunavööndisse ja korraga oli ta juba küljega meie suunas ja ta muudkui tuli ja tuli….kahe sekundi jooksul käis mul pool elu silme eest läbi ja mõtlesin, et see auto tulebki nüüd meile otsa ja siin pole enam mitte midagi teha. Järgmise sekundi murdosa jooksul oli vastutulev auto teelt väljas ja põrutas juhipoolse küljega otse elektriposti. Mats oli nii vali, et ma võpatasin. Peatasime samal hetkel oma auto ja Kaspar valis juba 911. Jooksin õnnetusse sattunud auto poole. Mõne sekundi jooksul käis mu peast läbi mitukümmend mõtet- äkki nad on teadvuseta? Äkki seal on väikesed lapsed? Äkki sealt elektriposti otsast lendab midagi ohtlikku neile kaela? Äkki see auto plahvatab? – ja juba olingi auto juures.  

Autos oli üks 47a naine, kes oli teadvusel aga täielikus šhokis. Küsisin, kas ta on kuskilt vigastatud ja kas kuskil on tugevat verejooksu. Ta viipas ainult käega, suutmata ikka veel midagi öelda. Läksin naisele päris lähedale, et vaadata, mis olukord on. Naine oli üleni klaasikildudega kaetud ja endiselt täielikus šhokis. Kaspar rääkis ikka veel päästeametiga, kes mingil põhjusel arvas, et meie esitatud aadressi polegi neil üldse olemas. Lõpuks nad siiski tuvastasid, et see aadress on olemas ja saatsid abi teele.

Teisel pool teed olid eramajad ja ukse vahelt piilusid inimesed. Mitte keegi ei tõtanud appi. Olime vähemalt 5 minutit kannatanu juures enne kui maja juurest tuldi küsima, kas on abi vaja. Olin hämmingus. Sa näed, et inimene põrutab autoga vastu posti ja sa ei tule isegi vaatama? Ütlesin, et jah, naine on vaja autost välja saada aga uks on vaja enne lahti saada. Kaks meest kangutasid jõuga ukse lahti ja kannatanu tuli iseseisvalt autost välja. Majaelanikud taandusid taaskord oma turvalisse koduhoovi. Kannatanud naine jäi meie juurde ja kutsusime ta enda autosse istuma senikauaks kui abi saabub. Kartsin, et ta minestab sinnasamasse. Abi saabus u 10-15 minutiga ning kiirabi tulekuga hakkas vaene naine ohjeldamatult nutma. Mul oli temast nii kahju, et seda on isegi raske kirjeldada. Korraga mulle meenus, et nägin ta auto esiistmel käekotti. Tormasin uuesti posti küljes oleva auto poole ja haarasin sealt naise käekoti. Arvasin, et kui naine viiakse otsejoones kiirabisse, siis tal oleks kindlasti oma kotti vaja. Kuidagi rohkem me aidata ei osanudki. Päästeamet rääkis meiega veel põgusalt ja tänas, et auto peatasime ja abi kutsusime. 

Sõitsime edasi Merliisi juurde justkui aegluubis, terve mu sisikond värises ja ainuke, millele ma suutsin mõelda oli toosama naine – nii temal kui ka meil olid kõik kaitseinglid sel hetkel autos, sest kogu see olukord oleks võinud hoopis teisiti lõppeda, aga õnneks ei lõppenud.

Ohutut liiklemist!

PS! Vihmane asfalt oli eile võrdväärne jäärajaga, ärge alahinnake seda libedust!

Maile