kolmapäev, 29. aprill 2020

Raha IV - täielik meelerahu


Jätkan rahateemadel, ehk leiab siit keegi endale midagi kasulikku. Vabandan nende lugejate ees, kellele see huvi ei paku. Siiski on mul veel nii mõndagi sellel teemal kirjutada ja otsustasin need asjad järjest paberile panna enne, kui siirdun tavapäraste postituste kirjutamise juurde. 

Uutele lugejatele: sissejuhatuse rahateemasse leiate SIIT

Nüüdseks hetkeks on tehtud:

ESIMENE SAMM -  endiselt sularahas olemas 1000 eurot juhuks, kui elu peaks vahele tulema;

TEINE SAMM - kõik võlad/laenud (ka õppelaen) on makstud; auto on välja ostetud (ka autoliising on võlg); teisisõnu - kõik, peale kodulaenu, on makstud.

Nüüd saab asuda KOLMANDA SAMMU juurde: koguda kokku 3-6 kuu elamiskulude varu

Jah, see lause tundub esialgu vägagi ehmatav, aga lubage, ma selgitan. Kolmas samm ei tähenda, et kokku tuleb koguda 6 kuu palk, ei. See tähendab, et kokku tuleks koguda 3-6 kuu elamiskulude summa ja need kaks, mu sõbrad, on väga erinevad numbrid. Toon ühe näite: Kui inimene kaotab oma töö = kaob regulaarne sissetulek, siis üldjuhul lülitub automaatselt sisse alalhoiuinstinkt. Töö kaotanud inimene ei lähe olemasoleva raha eest shopingule, kinno, reisile ega restorani. Seda kõike teeb inimene, kes käib tööl, kellel on püsiv sissetulek. Sissetuleku kaotanud inimene kulutab raha vaid hädavajalikule, milleks on eluase + sellega kaasnevad kulutused, lasteaiamaksud (jm lastega seotud kulutused), toit, kehakate (vaid hädavajalik), ravimid, transport. Ja siit tulebki erinevus 3-6 kuu palga ja elamiskulude vahel. See säästupuhvri summa on oluliselt väiksem, kui 6 kuu palk, sest nö säästurežiimil olles ei käida suure tõenäosusega kinos või puhkusereisil, vaid elatakse kokkuhoidlikult.

Milleks seda raha vaja on?
Dave Ramsey nimetab seda fully funded emergency fund (maksimaalselt rahastatud hädaabifond). See on täieliku hingerahu raha juhuks, kui kaotate töö (või kaotab teie kaaslane töö), aga see on ka palju enamat. Mu äi armastab öelda, et see on ka ülemuse kukele saatmise raha ja täpselt seda ta ongi. Kui plaanite töökohta vahetada, aga päris täpselt ei tea, mis see uus väljakutse peaks olema, siis aitab see raha teil aega võita. Kui kaotate ootamatult töö, siis aitab see raha ellu jääda. See on raha, mis on nö puhvriks elu ja inimese vahel. Kui seda puhvrit ei ole, siis ei ole nö avastamiseks väga palju ruumi, sest järgmisel kuul on vaja arved tasuda, toit vajab ostmist ja lapse lastaiamaks tasumist.
Loomulikult on seda raske koguda, loomulikult on see suur hunnik raha, aga kui palju hingerahu see annaks? Väga palju!

Kindlasti ma ei ütle, mida keegi tegema peaks, ma ei ole finantsekspert ja räägin siinkohal vaid meie teekonnast.  See on samm (õigemini korralik teekond), mille me ette võtsime peale seda, kui saime oma võlgadest vabaks. Dave Ramsey ütleb, et keskmisel ameeriklasel oma keskmise sissetuleku ja keskmiste võlgadega kulub esimese kolme sammu läbimiseks umbes 2-3 aastat. Kellel võlakoormus väiksem/sissetulek suurem/motivatsioon suurem, loomulikult saab ka kiiremini. Oluline on aga see, et ei tasu arvata, et see kõik toimub üleöö, ei toimu. 3-6 kuu elamiskulude varu on suur hunnik  raha ja seda ei kogu mõne kuuga kokku, sest samal ajal kui te seda kogute, samal ajal ju muu elu jätkub, muud kohustused jätkuvad, seda tuleb kõige selle kõrvalt teha.

Miks on need sammud aga just sellises järjekorras?

1.       1000 dollarit (või siis eurot).

2.       Maksta ära kõik võlad/laenud (krediitkaart, auto järelmaks, õppelaen, väikelaen, aiamööbli järelmaks, kodumasinate järelmaksud, sõbralt võetud laen jne) nii, et peale kodulaenu ei oleks mitte ühtegi võlga.

3.       Koguda kokku 3-6 kuu elamiskulude varu.

Võiks ju arvata, et mõistlik oleks alustada ikka võlgade maksmisest ja alles seejärel raha hakata koguma. Aga siis tuleb elu vahele ja auto läheb katki – jälle kukute auku, sest puudub puhver, mis teid sellest august välja aitaks. See ongi põhjus, miks esimene samm on kokku koguda see 1000 (olgu see siis dollarit või eurot). See on see esimene “padi” teie ja elu vahel, mis aitab uuesti üles tõusta, kui elulised takistused endast märku annavad. See aitab teil söösta täie tõsidusega teise sammu juurde ja olla agressiivne oma laenude tagasimaksmisel. Meie võtsime laenude ära maksmist hullumeelse agressiivsuse ja kiirusega, suhtusime neisse kui vaenlastesse, tahtsime neist lihtsalt vabaneda. Mida kiiremini vabaned igakuistest laenumaksetest/liisingutest, seda kiiremini (ja seda võimsamalt) saab tegeleda kolmanda sammuga ehk 3-6 kuu elamiskulude puhvri kogumisega.

Kuidas ma tean, kui suur on 3-6 kuu elamiskulude summa?
Oleme iga eelarvetabeli alles hoidnud ja kuna neid tabeleid on kogunenud juba omajagu, siis hakkasime neid analüüsima. Arvestasime (praeguseid elamiskulusid arvesse võttes), kui palju kulub korteri, maksude, transpordi, ravimite jms peale ja lisasime sinna ka väikese puhvri juurde nii igaks kümneks juhuks ja korrutasime saadud summa 6-ga ning saimegi oma maagilise numbri kätte. Jah, alguses see kohutab, aga eesmärk on üllas. Sulgege silmad ja kujutage ette, et teil on ümbrik 1000 euroga, olete 100% võlgadest (ka autoliisingust ja õppelaenust) vaba ning teil on olemas 3-6 kuu elamiskulude varu. Mis tunde see teis tekitab? Täieliku meelerahu, kas pole? Meie tahtsime seda meelerahu tunda ja asusime tegudele.

Kuidas hoida end aga motiveerituna, sest aeg, mis sellise summa kogumiseks kulub, on üsna pikk? Me oleme teinud endale erinevaid väljakutseid (mäletate Hullu novembrit?), sellised väljakutsed aitavad suurte hüpetega eesmärgile lähemale jõuda. Mõtlesime, kuidas sissetulekuid suurendada. Kaspar kulutab oma vabast ajast meeletult palju tunde, et juurde õppida, et meie säästude haldamisega aktsiaturul tegeleda. Mina andsin endast parima, et teha ülikoolis rohkem, kui minult oodatakse, sest see andis võimaluse kandideerida lisastipendiumile. Kaspar nägi vaeva, et haarata endale rohkem klienditunde oma päevatööl, mis toob lisaraha. Ühesõnaga, me andsime endast maksimumi, et sissetulekuid kasvatada ja see täistuuridel säästudesse suunata, et saaks selle meelerahu fondi võimalikult kiiresti täis.

Meelerahufond (3-6 kuu elamiskulude raha) ei ole raha, mille eest minna reisile, mille eest osta riideid, jalanõusid, kotte, kodumasinaid, aiamööblit, uut autot. Ei. See on raha, mis jääb alles. See on see puhver, mis jääb sinu pere seljatagust kindlustama, kui elu otsustab üle võtta. See on see raha, mis annab sulle võimaluse hingata, kui kõik vaibad tõmmatakse jalge alt ära. See on raha, mis annab võimaluse võtta aeg maha, kui tahad ise töökohta vahetada, sest eelmises kohas oli olukord muutunud talumatuks või otsid lihtsalt uusi väljakutseid. See on raha, mis aitab sul keskenduda oma perele ja tulevikule ilma, et kohustused ja laste tühi kõht mõtlemist halvaks.

Tänases olukorras, kus oleme 7. nädalat järjest karantiinis olnud ja mitte kellegi töökoht pole kindlustatud, ei saaks ma meie üle rohkem uhke ollagi. Ajad on ärevad, aga ilma meelerahufondita oleksin ma vist otsapidi juba hullumas. Sellel ajal, kui oled selle protsessi sees, siis kohati tundub see nii keeruline ja lõpp nii kaugel ja ühel hetkel oled kolmanda sammu ületanud ja tunnedki seda meelerahu, millest Dave Ramsey rääkis. Mitte kellelegi ei lähe sinu meelerahu rohkem korda, kui sulle endale. Järelikult oledki sina ise see, kes peab tegutsema selle nimel, et see meelerahu saaks tagatud.





esmaspäev, 27. aprill 2020

Raha III - laenust vabaks


SIIN rääkisin sellest, kuidas ma sain ajuloputuse rahateemal

SIIN kirjutasin Dave Ramseyst ja ESIMESEST SAMMUST

Jätkan Dave Ramsey plaaniga. Nüüdseks on ümbrikusse kogutud 1000 eurot. Isegi kui selleks kulus kokku nt 8 kuud on see seal olemas ja selle üle tasub uhke olla! See on suur hunnik raha, see on teie oma. Tunnete, kuidas juba hingate rahulikumalt? Mina küll hingan 😊

TEINE SAMM – maksa ära KÕIK oma võlad (välja arvatud kodulaen)
Ameeriklastel on meeletutes kogustes krediidivõlgu. Ilmselt ka paljudel eestlastel (meie kuulusime samuti nende hulka). See pole mingi häbiasi, sest inimesed tahavad ilusaid asju juba enne, kui neil selleks raha on. Seda olukorda ei maksa häbeneda, sellega tuleb hoopis tegeleda. Lisaks on õppelaenud, autoliisingud, kodumasinate laenud, väikelaenud (pulmadeks, reisideks) jms. Dave Ramsey soovitab järjestada kõik võlad alustades väiksemast. Kui kõik laenud/võlad on paberil kirjas, tuleks hakata ründama esmajoones kõige väiksemat (loomulikult makstes igakuiselt teiste laenude minimaalseid summasid, mis nõutud). Kõige väiksema võla saab maksud kõige kiiremini ja see eduelamus innustab jätkama (uskuge mind, see toimibki just nii). Meil oli mitmeid võlgu kukil ja see tunne, kui esimene sai makstud, ei unune mul iialgi. Ma põlesin veelgi rohkem, kui varem! Tahtsin niiväga kõikidest võlgadest vabaneda, kaasa arvatud õppelaenudest. Oleme Kaspariga mõlemad omajagu aastaid ülikoolis käinud ja varjupooleks on kindlasti suur hunnik õppelaene, mis meil kahepeale kokku oli varutud. Tahtsime need enneaegselt tagasi maksta.

Praegu loevad paljud seda ja mõtlevad, et mismoodi ma saan maksta rohkem iga kuu, kui ma seda juba teen? Mul ei jää siis elamiseks enam mitte midagi ja sööma peab ka ja lapsed vajavad…

Siin tuleb mängu täielik võlusõna EELARVE. Paljud on seda sõna varem näinud, mõned näevad esimest korda. Meie olime seda sõna varem ka näinud, aga ainult kaugelt ja ehk liigagi kaugelt. Jällegi, siin pole mitte midagi häbiväärset. Istusime Kaspariga maha ja koostasime ühise eelarve.

Kuidas teha eelarvet?
Dave Ramsey andis jällegi head nõu:

1)      Koos elavatel paaridel peab eelarve olema ühine, et asi toimiks.

2)      Eelarve peaks ideaalis olema detailne tabel, mitte lihtsalt: elamine, söömine, arved, auto. Detailne selles osas, et igale kategooriale peaks olema teatud summa. Toon näite meie eelarve alajaotustest:

PÜSIKULUD - üür, kommunaalid, elekter, püsimaksed laenudele (siis, kui neid veel tasusime) jms.

TOIT – toit, mida tarbime kodus.

KODU – majapidamisvahendid, sisustuselemendid.

FUN - meelelahutus, külakost sõpradele, kino, kontserdid.

AUTO - autorent, kütus, uber/transport.

ILU - juuksur, pediküür, meigvahendid/ilutooted, pesemisvahendid.

OODATUD OOTAMATUSED – nt kingitused, igal kuul on kellegi sünnipäev ja sellega on mõistlik arvestada; ootamatu väljasõit; ravimid apteegist, sest pereliige haigestus vms. Igal kuul on ootamatusi, mis on tegelikult lahutamatu ja normaalne elu osa ja sellega on mõistlik arvestada.

EMERGENCY FUND - $1000 ümbrik, kui see on täis, siis see osa liigitub edasi automaatselt edaspidistele säästudele, millest räägin varsti juba lähemalt.

RIIDED - riided, jalanõud jms. Ikka on midagi vaja ja mõistlik on sellega juba eelarves arvestada.

VÄLJAS SÖÖMINE - ei tasu unustada ka seda, et hoolimata eelarvest ja säästlikkusest on oma osa ka meelelahutusel ja toidu nautimisel väljas. Seega on mõistlik see osa eelarvesse sisse arvestada, sest kui võtate ära kõik meeldiva, näiteks loobute nii FUN kui ka VÄLJAS SÖÖMISE eelarvest, siis kahe kuu möödudes võite tabada end olukorrast, kus tahate kogu selle eelarvemajanduse kukele saata. Elama peab ka ikka tänases päevas, isegi siis, kui säästate. Meie seadsime selle alguspäevil nii, et kui minna restorani, siis saaks seda selle eelarve piires teha 1-2x kuus (olevenalt kohast), kui aga valida mõnusaid kiiremaid kohti, siis saab seda muidugi kordades rohkem lubada – valikute küsimus.

Niisiis, mida detailsem on tabel, seda lihtsam on sellest ka kinni pidada. Idee on järgmine: igale kategooriale on antud kindel summa nt TOIT = $ XYZ ja see tähendab, et iga kord, kui käisime poes, siis märkisime täpselt kulutatud summa tabelisse. Järgmisel korral, kui läksime toidupoodi oli täpselt teada, kui palju sellest eelarvest veel alles on, mida toidule võis kulutada. Sama kehtib ka ülejäänud alajaotuste kohta.

3)      Eelarve mõte on seda järgida.
Eelarve on püha lehm, selleks see saigi koostatud. Te ei tee eelarvet selleks, et kuu lõpus uurida - kuidas meil läks? Oi, kas saime enam-vähem lähedale? Ei. Te teete seda selleks, et sellest kinni pidada, muidu see ei tööta. Kui peate oma eelarvest kinni, siis hakkavad juhtuma järgnevad asjad:
ü  Olete enda ja oma kaaslase üle meeletult uhked, et selle esimese kuuga hakkama saite. Ilmselt sõite praekartuleid rohkem, kui varem, aga uskuge mind, see on seda väärt. See, mis nüüd juhtuma hakkab - see on seda väärt!
ü  Teil jääb raha üle, millega kiiresti koguda 1000 eurot ümbrikusse.
ü  Teil jääbki reaalselt raha üle, mille saate suunata oma võlgade maksmisele (ehk maksta neid rohkem kui vaid miinimummaksed).
ü  Kuu alguses te koostate oma eelarve ja ütlete oma rahale, kuhu see kuu jooksul läheb. Kuu lõpus te vaatate oma eelarvet, valate endale ja kaasale välja klaasikese (veel) väga odavat veini ja tähistate, sest raha on läinud sinna, kuhu teie tahtsite. Ilma eelarveta te lihtsalt imestaksite kuu lõpus, kuhu küll see raha läks?! (jah, me oleme selle läbi teinud, täpselt nii see oligi).
ü  Ühel hetkel ei ole teil enam ühtegi võlga. Raha jääb üle, sest teil on ümbrik 1000 euroga juba olemas ning võlad on makstud. Te saate hakata tegelema KOLMANDA SAMMUGA (sellest räägin edaspidi lähemalt).

Jaanuar 2019 oli esimene kuu, kus elasime oma eelarve järgi ja see oli nii põnev! Tegime toite, mida varem polnud teinud, olime loovad. Ja ma ütlen ausalt, toidud olid paremad kui varem! Käisime kohvikus - kõik eelarve piires, sest valisime väga (väga-väga) soodsad variandid, et saaksime seda teha. Käisime ühel korral sõpradel külas, võõrustasime ühel korral inimesi enda juures, ostsime korraliku sünnipäevakingituse, sõitsime uberiga. Seda kõike eelarve piires. Iga tegevus mahtus eelarvesse ja oli läbi mõeldud. Kuu lõpus jäi järgi kogu netosissetulekust 27%, mille suunasime oma võlgade maksmiseks. Mitte iial varem ei oleks meil järgi jäänud sellist summat, mitte iial. Ainult ja ainult tänu eelarvele ja sellest kinni pidamisele.

Veebruar 2019 oli teine kuu - oi kui raske oli! Vaimustus oli üle läinud ja argipäev pressis peale. Hirmsasti tahtsime püsida oma eelarves ja raske oli, meeletult raske. Küsimus ei olnud selles, et meil oleks raha otsas olnud, küsimus oli selles, et me olime oma toidueelarvest palju ära kulutanud, alles oli vaid väikene osa ja tahtsime sinna sisse mahtuda. See võib tunduda jabur, aga kui sul on eesmärk nt maksta ära oma võlg, koguda X summa vms, siis see saab alguse väikestest sammudest, harjumustest. Me saime aru, et olime endaga ehk liiga karmid olnud ja suurendasime järgmisel kuul oma toidueelarvet, et saaks vabamalt asju valida, aga see ei tähenda, et me oma teekonda ei jätkaks. Meie harjumused on tänaseks päevaks muutunud - me ostame teadlikult, iga kulutus on teadlik.

Meie eelarve oli vägagi kokku tõmmatud sellel perioodil, kui oma võlgu tagasi maksime, sest eesmärk oli üllas – võlad võimalikult kiiresti ära maksta. Kui võlad said tasutud (oh taevas, milline üllas vabaduse tunne!), siis muutus ka eelarve natuke lahkemaks.

Pean rääkima veel ka sellest, mis on meie mõttemaailmas täielikult muutunud. Enne oli nii, et kui oli oodata palgatõusu, siis oli oodatav summa oma mõtetes juba ära paigutatud, ära jaotatud, juba elujärge parandatud (ma ei väida sugugi, et elujärje parandamises midagi halba oleks ja räägingi vaid meie näitel). Alates veebruarist 2019 oli meie peres üle kahe aasta taaskord kaks sissetulekut, kuid me ei plaaninud oma kulutustes mitte midagi muuta. Ka palgatõusu korral ei muutnud me ikka veel elukorralduses ja harjumustes mitte midagi. Me jätkasime täpselt samamoodi nagu enne, ajasime näpuga oma eelarves rida, sest see andis meile võimaluse juurde saadud summa hoopis säästa, mis viibki mind sujuvalt KOLMANDA SAMMUNI.

Ilusat nädala algust!

reede, 24. aprill 2020

Raha II - esimene samm hingerahuni


Eelmises postituses kirjutasin, kuidas ma läbisin totaalse ajuloputuse Dave Ramsey õpetuse näol. Et asjasse rohkem selgust tuua, siis otsustasin tema põhimõtteid siin lahti selgitada. Ta on aidanud tuhandeid inimesi maailmas ja kõige köitvam kogu asja juures on see, et see pole mingi plaan, kuidas “kiirelt rikkaks saada” või kuidas “tehes mitte midagi, võidate miljon dollarit” oh ei, kaugeltki mitte! See on kõige labasemalt öeldes common sense ehk siis terve mõistus, mille ta on sõnastanud etappidesse (Baby Steps), mida järgides saavad inimesed, kes on võlgades või, kes tahavad lihtsalt omada paremat kontrolli oma rahaasjade üle, täieliku hingerahu. Sisuliselt ongi tegemist hingerahu tagamisega oma finantsolukorra suhtes.

Kujutage ette olukorda, kus elate rahulikult oma igapäevast elu ja korraga läheb pesumasin katki ja peate selle välja vahetama. Te polnud sellega arvestanud ja mitte kuskilt pole võtta ekstra 300-400 eurot. Mõtlete enda jaoks välja, et ainuke lahendus on järelmaks, sest te ei saa muud varianti endale lubada. Nädala möödudes läheb autol midagi katki ja paranduse arve on 500 eurot, seal ei ole enam järelmaksu varianti. Teid tabab paanika. Kuidas ma järgmisel kuul arved tasun, kui sellise väljamineku pean tegema? Mul ei jää söögirahagi! Mul polegi sellist summat kuskilt ju võtta!

Olukord number kaks on aga selline: elate rahulikult oma igapäevast elu ja korraga läheb pesumasin katki. Te peate selle välja vahetama. Te lähete poodi, maksate 400 eurot otse välja oma uue masina eest ja lähete koju tagasi. Ainuke ebamugavus kogu asja juures on see, et otsustasite ise masina koju tuua ja püüate selle trepist üles tarida. Nädala möödudes läheb teie autol midagi katki ja paranduse arve on 500 eurot. Te maksate arve kenasti ära. Teid ei taba paanika. Olukord on lihtsalt ebamugav, sest peate järgmised 4 hommikut sõitma kolleegiga tööle, sest nii kaua võtab parandus aega. Muud probleemi ei olegi.

Mis on nende kahe olukorra erinevus? Esimeses olukorras on tegemist täieliku paanikaga- katastroofiga, kus väga paljud erinevad valdkonnad teie elust on selle paanikaga haaratud. Teises olukorras on tegemist kõigest ebamugavusega, ei mingit paanikat. Niisiis olengi jõudnud esimese sammuni:

ESIMENE SAMM - $1000  
Dave Ramsey plaanis kõige esimene samm on kiirelt kokku koguda $1000 (ta on ameeriklane ja räägib dollarites, eestlane saab endale need asjad eurodeks ümber mõelda). Räägin edaspidi 1000 eurost, et oleks lihtsalt mõistetav. Dave Ramsey ütleb selle sammu kohta järgnevalt: “Stop everything! You need to run like your hair is on fire! This is that important!” (“Peata kõik muu! Sa pead tegutsema kiirusel, nagu su juuksed põleksid - see on just nii tähtis!”). Ehk siis tegutsen ja kiiresti, et saada see 1000 kokku.

Milleks seda raha vaja on?
See ei ole raha, millega läheme Kaspariga reisile, see ei ole raha, mida laename sõbrale, see ei ole raha, millega ostame uue pintsaku/kleidi/koti/kingad. See on raha ainult hädaolukordadeks. PS! Jõulukingitused ei ole hädaolukord. Jõulud on igal aastal samal ajal, aga selleni me veel jõuame 😊

Niisiis see 1000 eurot on hädaabifond, kui elu tuleb vahele (pesumasin ütleb üles; külmik lakkab töötamast; auto läheb katki; haigestume rängalt, aga arved tahavad endiselt tasumist; abikaasa murrab libedal teel kukkudes käeluu ja on 4 nädalat haiguslehel ning seetõttu on pere sissetulek automaatselt väiksem, kuid arved tahavad endiselt tasumist; apteegist on ootamatult vaja väga kalleid retseptiravimeid osta; ootamatud haiglaarved vajavad tasumist jne jne). See on fond, mis muudab katastroofi kõigest ebamugavuseks.

Miks 1000 eurot? See on summa, mis katab 95% katastroofidest, mis võivad igapäevaselt ette tulla (pesumasin, veeboiler, ootamatu autoremont vms). Loomulikult on asju, mis maksavad rohkem, aga enamus asju jääb siiski selle summa piiresse. Muideks, kui oled nüüdseks hetkeks juba kuulanud Dave Ramsey saateid, siis oled hästi kursis, et väga paljud suhtusid sellesse sammu suure üleolevusega: “Hah, 1000 eurot! Mis see ka on! Küll ma selle raha leian, kui vaja!” Aga kui pean koheselt tasuma arve, mis on suuruses 630 eurot, kas mul on siis see raha vabalt olemas nii, et see ei mõjuta mitte midagi muud? Osadel inimestel on, väga paljudel ei ole.

Paljud loevad seda ja kindlasti mõtlevad, et püha taevas, kuidas ma peaksid saama kokku 1000 eurot, kui teenin miinimumpalka ja kasvatan üksinda lapsi (või mis iganes olukord võib hetkel olla). Jah, väga paljudele inimestele see ongi üsna raske väljakutse. Kellel ikka 1000 eurot tagataskus vedeleb, aga siinkohal on Dave Ramseyl hea soovitus: “Sulgege silmad ja kujutage ette, et teil on ümbrikus 1000 eurot. Ma juba näen, kuidas te hingamine muutus rahulikumaks, sest see 15 aastat vana boiler, mis võib iga kell välja surra, ei tundu enam nii suur murekoht, kui ennem.”

See raha tuleks väga kiiresti kokku koguda ja see samm unustada - sellega on ühel pool. Müüge maha riided, mida te juba 2 aastat selga pole pannud; vana suusavarustus, mida te ilmaski ei kasuta; nurgas tolmu koguv kummut, mis nagunii enam ei meeldi. Mõelge suurelt ja tegutsege. Koguge see raha sinna ümbrikusse ja nautige seda, kuidas korraga jäävad katastroofid teie elus väga harvadeks külalisteks.

Paljud inimesed võivad mõelda ka järgnevalt: Milleks mulle see raha? Kõiki kodumasinad saab ju järelmaksule võtta. Autot mul üldse pole. Järelikult mul pole seda raha vajagi sinna ümbrikusse. Oh, õnnis järelmaks! See teema vajab kohe omaette arutamist, aga lühidalt öeldes teavad ju kõik, et järelmaks jääb kukla taha tiksuma nagu mingi paha punn. Kui asi on välja makstud, on see teie ja te ei pea sellele enam mõtlema, ei mingit igakuist maksekohustust boileri, teleka, kuivati, nõudepesumasina, tolmuimeja, köögimööbli või pesumasina eest. Makstud, unustatud. Lähete poodi, ostate selle pesumasina ära ja kõnnite välja. Kõik, punkt. Rohkem ei pea sellele teemale isegi mitte mõtlema.

Niisiis esimene samm, olenemata sellest, kas tahate saada oma võlgadest vabaks, kas te soovite koguda suurelt vms, kõige esimene samm on koguda 1000 eurot sinna ümbrikusse ja panna see oma puukuuri/kasvuhoonesse/pesukappi/seinakappi/kingakarpi/raamige kasvõi ära ja peitke madratsi alla. Pange see raha sinna, kus on seda üsna ebamugav, aga mitte liiga raske välja võtta. Kui midagi juhtub, siis on seda kohe vaja ja hoidke seda raha sularahana. Kui teil on ümbrikus 1000 eurot suurte kupüüridena sularahas, siis te väga kergekäeliselt sealt pitsa jaoks just ei haara. Oluline on meeles pidada, et kui teete oma 1000-euro ümbrikust hädavajaliku kulutuse ära, siis järgmisena tuleks see sama summa sinna kiiremas korras tagasi koguda. Seega peale "katastroofi" likvideerimist peaks prioriteet olema see sama kulutatud summa ümbrikusse tagasi saada. Miks ümbrikusse ja peitu? Sest pangakaart on teil kõikjal kaasas ja siis muutuvad korraga allahindlused riietepoes või pitsakohvik ka teinekord hädaolukorraks 😉 

1000 eurot on peace of mind money juhuks, kui elu tuleb vahele ja korraga pole tragöödia enam tragöödia, vaid kõigest ebameeldivus, lihtsalt väike komistuskivi teel.

Niisiis oli detsember 2018. Meil oli korralik sissetulek, aga tegelikkuses laiutasid meie ees võlad ja kohustused ja $1000 eurone sularahaümbrik tundus sellel hetkel üüratult suur samm, mida astuda. Samas olime veendunud, et see on õige tee, mida minna ja ükskõik, kui aeglaselt, me hakkame seda teedmööda minema. Meil midagi maha müüa ei olnud, seega igal palgapäeval rändas $100 ümbrikusse täpselt nii kaua, kuni see ümmargune 1000 täis sai. Oh seda õnnetunnet! Meie elu esimene korralik sääst! Olime enda üle nii uhked. Mis järgmiseks?



neljapäev, 23. aprill 2020

Raha I


Olin alles koolilaps, kui ühel talvel läks meil külmik katki. Katkine külmik tähendab, et on vaja osta uus, seda polnud võimalik parandada. Ma kasvasin üles peres, kus ema nägi kõvasti vaeva, et kõik vajalik oleks kaetud, aga millekski enamaks (nt taskuraha, reisimine vms) ei jätkunud. Ehk siis, kui külmik omadega otsa sai, siis mäletan väga selgelt, kui mures ma olin, et mis nüüd saab. Teadsin ju väga hästi, et külmikud on kallis kaup ja seda ei osta nagu jupikest vorsti, nii mööda minnes. Ema oli selles olukorras väga rahulik ja ütles, et me toidu rõdule viiksime (oli talv) ja, et ta katsub selle sama päeva jooksul poodi jõuda, et uus külmik osta. Mu lapsemõistus oli omadega otsas. Kuidas saab mu ema, kes töötab kondiitrina, lubada meile uut külmikut? Muidugi läksin oma suure küsimusega otsejoones ema jutule. Ema selgitas, et pole oluline, kui väike või suur on pere sissetulek, oluline on elada targalt ehk, et sul oleks olemas tagavara, mis aitab hädaolukordades. Ka väikesest sissetulekust on võimalik pika perioodi jooksul koguda vajalik tagavara, et end selliste (tegelikult igapäevase elu) olukordade eest kindlustada. Seega on vajalik igast palgapäevast kasvõi näpuotsaga tagavaraks panna. Ei saa elada usus, et midagi ei juhtu. Alati juhtub. Selles pole ju midagi mõistusevastast, et kodumasinad väsivad pika peale ära ja lakkavad töötamast või juhtub midagi muud ootamatut, mis nõuab raha, see on tavapärane elu. Lihtsalt see tundub katastroofina, kui sul pole vahendeid, et seda katastroofi likvideerida. Niipea, kui sul on olemas tagavara, muutub katastroof hetkega pelgalt ebamugavuseks, aga see ei mõjuta mitte midagi muud.


Järgmisel hommikul toodi meile uus külmik ja elu läks täpselt samamoodi edasi nagu ennem. Ei jäänud ükski arve maksmata ega koolilõuna söömata.

Kui läksin ülikooli, siis tahtsin ka iseseivalt nii elada, nagu seda oli mu ema teinud- et oleks tagavara nendeks juhtudeks, kui elu vahele tuleb. Esimestel aastatel mul oligi. Seda polnud just palju, aga pisut siiski. Siis läksin tööle ja sissetulekud suurenesid ja korraga oli kõike vaja, mida kaubanduses pakuti. Ühe käega justkui kustutati neid tarkuseteri, mida ema oli meile õega alati õpetanud. Ma isegi ei märganud seda.

Neljandal kursusel kolisime Kaspariga kokku. Mõlemad käisime tööl ja koolis. Ostsime oma esimese auto. Üha enam tahtsime minna kohvikusse ja seejärel juba paremat autot ja uhkemat elukohta. Kõik parem ja uhkem küsib ka suuremaid numbreid. Võib öelda, et tulime ilusti toime, aga meil polnud iialgi hinge taga sääste. Alati elasime palgapäevast palgapäevani. Alati tundus, et teenime liiga vähe raha ja, et selles ongi asi.

Ameerikasse kolides elasime alguses vägagi tagasihoidlikult. Mäletan väga selgelt ühte esimestest poeskäikudest, kus haarasin riiulilt saia, aga siis panin selle koheselt sinna tagasi, sest see tundus liiga kallis ($4). Teise maailma otsa kolimine on väga kulukas ettevõtmine ja iga ost tuli hoolikalt läbi mõelda. Meil pole kummalgi probleeme väga tagasihoidlikult süüa ja majandada, kui selleks on vajadus. Mu ema on õpetanud, kuidas saab väga väikeste vahenditega maitsvaid toite valmistada ja selles polegi mitte midagi häbiväärset. Kui aga võimalused paranesid, siis ka soovid suurenesid ja taaskord oli tunne, et keegi kuskilt kõrvalt justkui ühe käega kustutaks neid tarkusi, millega mind on kasvatatud.

Ameerikas on väga kerge “hulluks minna”. Kõikjal on ilusad asjad ja need ei ole kallid (küll aga sa tahad neid palju, eriti kui pole ju varem midagi sellist endale lubada saanud), kõik on kättesaadav, siin samas, kohe olemas. Ilusad riided, jalanõud ja uhked kotid (minu suur nõrkus), restoranid ja reisimine. See on kõik nii glamuurne, põnev ja uhke. Loomulikult olime sellest kõigest vaimustuses. Ja kui olukord seda võimaldab, siis seda tihedamalt seadsin sammud poe poole, kus kõik need ilusad asjad mind juba ootasid.

Detsembris 2018 saime justkui puuga pähe. Lõime oma oktoobri ja novembri (2018) kulutused kokku ja pidime minestama. Olime elanud üle võimete, kulutanud liiga palju. Kõik reisid on olnud planeeritud ja arvestatud, seega ei tasu arvata, et kurjajuur on suured kulutused. Kõige suuremat kahju teevad väiksemad kulutused, meie puhul oli see väljas söömine. Olime hiiglasliku summa kulutanud väljas söömisele ja see tundus arulage. Seedisime mõlemad asja ja mina hakkasin uurima, kuulama ja lugema selle kohta, kuidas rahaga mõistlikumalt ümber käia.

Detsembris (2018) avastasin enda jaoks Dave Ramsey. Ta on Ameerikas väga tuntud finantsnõustaja, viimased 25 aastat on ta raadiosaadetes andnud tavalistele inimestele nõu, kuidas oma rahaga toimetada ja mina olin lummatud esimesest sekundist. Hakkasin kuulama tema raadiosaateid ja olin täielikus sõltuvuses. Igal vabal hetkel ainult kuulasin teda ja panin enda jaoks mõtteid kirja. Tutvustasin teda ka Kasparile, kes oli alguses väga skeptiline, aga sattus vaimustusse üsna kiirelt (huvi korral sisestage YouTube Dave Ramsey ja kuulake ükskõik millist klippi tema raadiosaadetest). Kinkisin Kasparile jõuludeks (2018) Dave Ramsey raamatu “The Total Money Makeover” ja lugesin selle ise 3-päevaga läbi. Olin saanud täieliku ajuloputuse ja ma ei tahtnud enam tagasi minna! Kaspar ütles, et pole mind kunagi varem sellisena näinud. Ma põlesin! Tahtsin tegutseda ja kohe! Istusime maha ja tegime plaani. Dave Ramseyl on väga selge plaan, mida järgida ja meie otsustasime seda teha. Püsige lainel!


Detsember 2018:


teisipäev, 21. aprill 2020

Magusmõru mekk


Käesoleval nädalal on magusmõru mekk juures. Magus ja igavesti hea uudis on see, et mu doktoritöö pääses esimesest ringist edasi ja tänaseks on teada, et eelkaitsmine toimub 14.05 Zoomi vahendusel, seega pöidlad pihku! Eesmärk on eelkaitsmisel ellu jääda ja võimalikult kiiresti lõplikule kaitsmisele pääseda.

Mõru mekk on nädalal küljes seetõttu, et praegu peaksime võõrustama Kaspari tädipoega ja tema naist, kes pidid meile Eestist külla lendama, aga ilmselgetel põhjustel seda hetkel ei toimu. Nemad on nördinud ja meie ka, aga midagi pole parata. Neil on õnneks plaanis reis siiski ette võtta, kui maailm avatakse ja elukorraldus on normaliseerunud siin- ja sealpool ookeani.

Kuues nädal karantiinis ja tunnen, et olen sellest tõsiselt tüdinud. Ma olen tüdinud sellest, et meie oleme Kaspariga kogu selle aja endast 100% andnud, et  hoida end isolatsioonis. Käime vaid toidupoes ja sedagi võimalikult harva. Ikka nii harva, et sügavkülm ja tavakülm on kraami täis tuubitud ja menüü kaheks nädalaks ette mõeldud. Kahjuks teatati täna uudistest, et osad toidupoodide töötajad hakkavad streikima, sest inimesed käivad suurest igavusest toidupoes aega veetmas. Selline uudis paneb mind kahe käega peast haarama.

Ostame korraga suurtes kogustes liha ja kala. Hakkliha jagan umbes 500gr kaupa pakkidesse ja panen sügavkülma, kanakoivad, burgerid ja mereannid rändavad samuti sügavase. Sinke ja vorsti hoiame korduvavatavates õhukindlates kilekottides (need, milles on pildil hakkliha juba ümber tõstetud). Värske kala rändas koheselt ahju ja kindlustas meile toidu mitmeks päevaks:

Tänaval kõndides/joostes hüppame sõiduteele (seal nagunii eriti liiklust hetkel pole) või teisele poole teed, kui keegi vastu tuleb (see tundubki siin juba uus normaalsus olevat). Me tõesti võtame seda olukorda väga tõsiselt, aga seal samas on ju meilgi silmad-kõrvad lahti ja suheldes ja kuuldes siit ja sealtpoolt ookeani inimeste toimetamistest võtab vahepeal ahastama. Saan aru, et inimesed on väsinud ja tüdinud ja saan ka sellest aru, et on üksikvanemaid, kes on oma töö kaotanud ja on meeleheitel ning, et lapse tühi kõht ja korterist välja viskamine maksmata arvete tõttu hirmutab teda rohkem, kui keelust hoolimata töötamine (nt iluteenuste pakkumine). Ma saan aru, et see käitumine pole õige, aga mis siis on? Ma ei kujuta seda olukorda ka hästi ette, et kuidas öelda lapsele, et midagi polegi süüa anda või, et järgmisest kuust pole meil enam kodu.

Pisut enam, kui aasta tagasi, võtsime Kaspariga vastu otsuse, et hakkame elama kõvasti alla oma võimete ja kindlustame end selleks, kui elu peaks vaiba alt tõmbama. See ei olnud lihtne otsus ja see on olnud meeletu teekond meie jaoks (võin sellest rohkem kirjutada, kui lugejatel on huvi?), aga tänasel päeval olen tohutult tänulik ja õnnelik, et me tookord nii otsustasime. See oli parim otsus ja kingitus, mida saime endale teha, sest tänases maailmas pole miski kindel. Kellegi töökoht pole 100% kindlustatud. 

Kogu tänane kriisiolukord ongi täiesti kohutav, aga kui lõpuni aus olla, siis mind ärritab kõige enam see, kui inimestel on ükskõik. Need inimesed, kes kogunevad sõprade/sugulastega suurte puntidena, pidutsevad ja keda ilmselgelt ei huvita. See tekitab minus tunde, et meie (ja paljude teiste) püüdlustest ei saagi olla maksimaalselt kasu, kui on hulk inimesi, keda lihtsalt ei huvita. Meid jätkuvalt huvitab ja jätkame oma karantiini-elu.

Karantiini-elu on andnud mulle indu nii mõnigi oskus juurde õppida, näiteks õppisin ise leivajuuretist tegema ja küpsetasin oma elu esimese leivagi, mis sai väga hea:


Ilusat nädala jätku!

reede, 17. aprill 2020

Is it snack time yet?


Meie peres on tavapärane, et sööme 4x päevas: hommikusöök (7.30), lõunasöök (vahemikus 12-14, oleneb, kuidas jõuab), vahepala/väike eine (vahemikus 14.30-15.30, olenevalt sellest, mis kell oli lõunasöök) ja õhtusöök (vahemikus 19.00-20.00). Täna kirjutangi lähemalt vahepaladest. Nimetame neid snäkkideks, aga tegelikult on tegemist arvestatava väikese einega. Kell 17.30 algab trenniaeg ja selleks on vaja ka energiat, lisaks ei taha tunda vahetult enne õhtusööki, et näljasurm hakkab koheselt elu võtma. Väike eine õhtupoolikul on ideaalne energiallikas ja aitab loidu olemist leevendada, mis teinekord kipub peale tulema. Olen mõned tüüpilisemad vahepalad üles pildistanud, ehk on teil nendest koduses režiimis abi. Teinekord on nii, et endal saavad ideed otsa või vana hea lihtne asi ei tule meelde.


Kella 15.00- vahepala veel sellel ajal, kui töölainel olin ehk siis väikesed porgandid, kultuurmustikad, pähklid ja kohv:
Nüüd, kui oleme 24/7 mõlemad kodus, siis teen vahepalad muidugi kahele: õunaviilud, porgand ja pekaanipähklid:
Porgandid, kultuurmustikad, pähklid, kuivatatud ploomid:
Puuviljasalat: pool banaani, 3-4maasikat, pool apelsini, peotäis mustikaid: 
Apelsin, mustikad, mandlid:

Me sööme igapäevaselt päris palju mustikaid. Igal hommikul on need pudru sees ja üldiselt alati ka vahepala juures. Mustikatel on mustmiljon ülikasulikku omadust tervisele ning lisaks muule need ka maitsevad hästi. Mulle meeldib ka külmunud mustikaid süüa, need on kohe eriti magusad ja natuke nagu kommi eest ka. Samuti oleme me väga suured apelsini tarbijaid, naljalt ei möödu päeva, kus me apelsini ei sööks. Jällegi  - palju kasulikke omadusi ja maitse on taevalik. 

Üsna sagedasteks vahepaladeks on veel erinevad riisigaletid, mis on maitseainetega ja viilutatud paprika (küll ainult minul, sest Kaspar seda ei söö). Samuti tarbime peaaegu igapäevaselt ka väikeses koguses erinevaid pähkleid, mis lisaks heale maitsele on suureks sõbraks ka juustele, küüntele ja nahale. Ostame väga palju erinevaid pähklisorte suuremate kogustega, nii on valikuvabadus ja ei muutu üksluiseks. Kuna teeme oma müsli ise, siis ka selleks tarbeks kulub erinevaid pähkleid omajagu. 

Aga teate, vahel väga harva on lihtsalt nii, et astud poodi sisse ja otsejoones lõksu😄


Kas teil on ka vahepalad ja mis on peamised lemmikud?

Mõnusat nädalalõppu!

teisipäev, 14. aprill 2020

Uuenduskuur kodus


Olen teile ühe postituse võlgu. Sügisel kirjutasin sellest, et plaanime kodus pisut uuendusi ja olgugi, et vannitoa värskenduskuurist kirjutasin päris põhjalikult, siis ega ma muid ruume vist väga ei puudutanudki. Teen seda nüüd.

Sügisel, kui Eestist siia tagasi tulime, siis mulle tundus, et kodu vajab pisut värskendust. Olime kolm aastat oma korteris ära elanud ja kuna algselt sai ostetud kõik kõige odavam kraam koju, siis nüüd oli lausa vajaduspõhine mõni kodumasin välja vahetada. Mulle endale tundus muidugi äärmiselt vajaduspõhine ka pisut dekoori täiendada.

Nagu meie peres juba tavaks, siis kui minul või Kasparil tuleb mingi idee, siis tutvustame seda teisele ja arutleme, kuidas võiks asjale läheneda. Nii tegime ka nüüd. Ütlesin Kasparile, et kodu vajaks täienduskuuri ning tema tegi ettepaneku, et ma iga ruumi kohta nimekirja teeksin, mis väljavahetust/täiendust vajaks ja nii saame paremini mõelda oma eelarvele. Mõeldud-tehtud. Koostasin iga ruumi kohta põhjaliku nimekirja, kus mõni ruum vajas päris palju uusi esemeid (nt vannituba) ja mõni ruum vaid mõnda täiendust (nt söögitoa-elutoa osa). Panime paika oma üldise eelarve, millest me ei soovinud üle minna ja sellest lähtuvalt eraldasime iga toa jaoks eelarve vastavalt nimekirjale. Selliselt toimides oli ka poodides väga lihtne ringi vaadata - teadsin täpselt, mida ma kuhu otsin ja mis eelarve meil on seatud. Kinnitasime oma tabeli külmikule ja nii oli hea järge pidada, mis juba ostetud ja mida veel on otsida vaja.

Kogu korterist saigi vannituba kõige põhjalikuma muutuse ja oleme sellega endiselt väga rahul.



Elutoas tegin vaid mõned üsna väikesed detailsed muudatused, mis andsid aga üldpildile palju juurde. Meie majapidamises on igal sammul olemas taskurätikarbid, sest mul on allergiline nohu ja vajan taskurätte päeva jooksul üsna palju. Mulle meeldib, et neid saab mugavalt võtta ja ei pea kõndima iga kord nt korteri ühte kindlasse kohta, kus on üks karp. Küll aga häirisid mind need papist karbid, sest nad ei ole eriti ilusad. Soetasingi dekoratiivsed taskurättide hoidjad, mis sobivad sisustusse nüüd palju paremini:

Elutuppa leidsime ka ilusa kivist aluse küünaldele ja sellega elutoa uuendus piirdus:


Kööki soetasingi vaid ühe ümbrise taskurättidele, uued rätikud, dosaatorid nõudepesuvahendile ja seebile ja ei midagi enamat, kuid üldmulje sai palju "puhtam" kui enne. Teinekord polegi  midagi suurt vaja selleks, et üldmuljet muuta:

Lõviosa meie seatud eelarvest kulus magamistuppa. Soetasime sinna jalanõudele/kottidele mõeldud kapi IKEA-st ja olen endiselt ostuga väga rahul, sest kapp mahutab uskumatult palju. 
 
Samuti vahetasime välja oma tolmuimeja (hoiame seda magamistoas asuvas garderoobis ja seetõttu kuulus see ka magamistoa eelarvesse). No see oli aasta parim ost! Igal hommikul tuuseldan sellega elamises ringi ja olen elevuses, et meil nii mugav masin on.
Vahetasime välja ka triikraua (vana suri välja) ja endisele triikimislauale ostsin peale lihtsalt uue katte, mis muutis mu vihatuima kodutöö grammi võrra talutavamaks.
Lisaks vahetasime välja ka öölambid, mis on nüüd ülimugava “keti-süsteemiga” ja neil on olemas ka USB pesa, mis teeb elu veelgi mugavamaks. Leidsime ihaldatud lambid ikka oma lemmipoest TjMaxxist ülisoodsa hinnaga - $19/tk! Olime leiust mõlemad suures vaimustuses.

Jäime sisustamisega kenasti eelarvesse ja see on süsteem, mida soovitan soojalt. Eesmärk oli värskenduskuur teha mõistliku eelarve eest ja jääda endale seatud raamidesse ja olgugi, et muutused ei olnud üüratult suured, siis jäin tulemusega väga rahule. Teinekord annavad juba pisikesed muutused palju juurde.



esmaspäev, 13. aprill 2020

Uued oskused


Käes on viies karantiini nädal ja mis seal salata, viimaste kodus oldud nädalatega on nii mõnigi uus oskus juurde õpitud. Olen juba ammu hoogu võtnud, et ise saia teha, aga pole tegudeni jõudnud. Saiategu pole teab, mis keeruline protsess, aga kui elu on kiire ja (töö)stressi täis, siis nagu ei jaksa sellistele asjadele mõeldagi. Peale lõputöö esitamist on mul vaba aega küllaga käes ja tegelikult on ka stressitase korralikult langenud (kui kaitsmisele liiga pingsalt ei mõtle). Selline olukord paneb mul kohe mõtted tööle ja tekitab tahtmise midagi sellist teha, milleks enne pole aega ega energiat olnud. Olin saiategu enda peas nii kaua edasi lükanud, et kui lõpuks vaba aeg käes oli, siis vist vanast harjumusest, lükkasin seda veelgi edasi. Ühel päeval sain aga tõuke siiski tegudele asuda – nägin IG-st Anu saiast isuäratavat pilti ja lahke inimesena saatis ta mulle koheselt ka retsepti. No enam polnud taganemiseks mahti, nüüd tuli tegutseda. 

Teate, saiategu on lihtne! Ainuke asi, millega peab arvestama on korralik ajakulu ja samal ajal ei saa ülemäära palju teste asjadega tegeleda, sest peab pidevalt kella vaatama, millal jälle vaja sõtkuda on. Ma tegin seda kõike esimest korda ja igaks juhuks panin iga kord meeldetuletuse käekellale, et retsepti ja toimimisviisi täpselt jälgida. Mingit spetsiaalselt saiavormi mul kodus pole, seega rändas pätsike tavalisse ümmargusse klaasist ahjuvormi.
Keset küpsemist ma saia ei piilunud ja seda enam oli mu üllatus üüratu, kui saia ahjust välja võtsin – see oli hiiglaslik! 


Terve kodu oli mõnusat saialõhna täis, täpselt nagu lapsepõlves. Mu vanaisa oli pagar ja meil tehti sisuliselt igal laupäeval suur värske sai puuahjus. Kui sai ahjust lauale rätiku alla “puhkama” asetati, siis enne seda lõikas vanaisa alati suure viilu saia küljest, poolitas selle ja need poolikud käärud saime meie õega endale. Külvasime kuuma pehme saiaviilu võiga üle ja umbes sekundiga oli see meil kõhus. Kogu ülejäänud perekond pidi kannatlikult ootama, kuniks sai jahtub, et seda paremini lõigata saaks. Seega, saiateoga seostub mulle ülimalt soe lapsepõlve mälestus ja ma ei tea, kas mu kadunud vanaisa käsi oli siin mängus või mis, aga mu sai lõhnas ja maitses ikka väga sarnaselt sellele, mis oli lapsepõlves.

Sain nii palju hoogu, et võtsin ette ka leivajuuretise tegemise. Nüüd on meil köögis nagu mingi keemianurk, kus leivajuuretis kogub hoogu ja kapsad käärivad juba mitmendat nädalat:
Lisaks eelnevale tuli ette võtta veel üks täiesti esmakordne tegu. Viis nädalat oleme koduses karantiinis olnud ja Kaspari soeng ilmutas juba märke, et kas “lõika mind kohe” või “seo vähemalt patsi”. Minu hinnangul on tal pigem keeruline soeng, kus kukla peal on ehk mõned millimeetrid juukseid ja sujuvalt ülespoole liikudes muutuvad juuksed järjest pikemaks, pealael on juuksed üsna pikas soengus. Ma aimasin kohe, et sellise seongu korrastamiseks on vaja end eelnevalt pisut harida. Ma pole mitte kunagi kellegi juukseid lõiganud ja kui aus olla, siis see protseduur hirmutas mind väga. Tal on käesoleval nädalal mitu videokoolitust ja üsna nadi oleks seal triiksärgi ja nokamütsiga osaleda, sest koduse juuksuri käsi vääratas korralikult. 

Niisiis, hakkasin õppima. Tegin aga YouTube lahti ja vaatasin mitu tundi erinevaid õppevideosid, kuidas mingit efekti lõikusega saavutada. Panin endale isegi tegevused kirja, mida ja mis järjekorras ja kuidas pean lõikama. Kogu kuklaosa tuli teha masinaga, millel oli kokku 4 etappi (erinevad kõrgused ja kuidas neid üleminekuid üksteise sisse sulatada). Kogu pealmine osa tuli lõigata kääridega – kuidas seda aga teha nii, et kõik jääks ühtlane? YouTube on ikka kullaauk küll, seal vist ei ole valdkonda, millele poleks õppevideo tehtud. Kirjutasin kokku 3lk manuaali ja seadsime vannitoa salongiks. Alguses mu käed värisesid ikka korralikult, aga lõpuks läksin juba julgemaks. Masinaga lõikus oli kergem, kui ma arvasin. Kääridega teostatav osa võttis aga tublisti rohkem aega, sest otsustasin alguses vähem lõigata ja hiljem pidin veel ühe korra kõike kordama, et soovitud pikkus saavutada. Mõtlesin, et kui alguses liiga palju võtta ja tulemus jääb veider, siis enam ju lõigatud osa tagasi panna ei saa, parem alustan tagasihoidlikult. 

Juuksurisalong on valmis:
Enne:
KÕIGEST 2h hiljem oli lõikus valmis. Klient jäi rahule ja arvestades seda, et tegemist on mu elu esimese lõikusega, siis ma jäin ise ka rahule. 

Mõnusat nädala algust!


teisipäev, 7. aprill 2020

Mundris kartulid suitsulõhe täidisega


Ringiratast teen pidevalt ikka samu toite, mida olen hajrunud tegema. Ega pole viimastel kuudel sellist aega ja tahtmist ka väga olnud, et otsiks uusi retsepte ja katsetaks. Nüüd on vaba aega lademetes ja olgugi, et mu plaanid selleks praeguseks perioodiks (töö on esitatud ja mul on ongi reaalselt vaba aeg) olid hoopis teistsugused, siis tuleb kohaneda nende oludega, mis hetkel on. Noh, neljas nädal karantiinis, eks juba oleme kohanenud ka omajagu.

Niisiis, otsustasin ette võtta kokaraamatud, mille ämm mulle mitu aasat tagasi sünnipäevaks kinkis. Need on maru head raamatud, toidud on üldjuhul lihtsad ja koostisosad on ka selles mõttes loogilised ja lihtsad, et nimetatud asju, kas juba leidub majapidamises või saab neid väga mitmetes roogades kasutada. Ei ole veel kohanud retsepti, kus on vaja 3 grammi kullapuru või 1 gramm X, Y või Z koostisosa ja ülejäänuga tee, mis tahad, sest toodet saab osta vaid 4kg pakendis. Tegemist on Pereköögi kokaraamatute I ja II osaga. Need on täpselt sellised kokaraamatud, mida saab väga edukalt aastaid kasutada ja ikka ja jälle leiab midagi uut, aga samas lihtsat.
Olen aastate vältel nendest raamatutest päris palju toite valmistanud ja lemmikumad retseptid ära märkinud. Eile katsetasin ühte retsepti esmakordselt ja kohandasin seda natuke vastavalt enda külmkapi sisule. Kirjutan siia enda kohandatud versiooni, sest roog sai täesti vastupandamatult maitsev! Retsept on 4-inimesele:

MUNDRIS KARTULID
4 suuremat koorega kartulit
ürdisoola (segasin selle ise kokku endale meelepärastest maitseainetest ja tavalisest soolast: 1tl soola, 1tl kartulimaitseainet, basiilikut, Vahemere ürdisegu)
oliiviõli
foolium
ahjuvorm

KALATÄIDIS
110gr küpsetatud suitsuforelli
2 keedumuna
2 keskmise suurusega marineeritud kurki
värskelt hakitud tilli (sügavkülmutatud sobib samuti ideaalselt)
3spl hapukoort
2spl majoneesi

TEE NII:
1.       Pese koorega kartulid hoolega puhtaks ja tee noaga neile üsna sügav rist peale.
2.       Määri kartulid oliiviõliga kokku ning puista heldelt üle ürdisoolaga.
3.   Paki kartulid ükshaaval fooliumisse ning tee noaga mõned õhuaugud fooliumipakkidesse. Aseta kartulid ahjuvormi ning küpseta 225C/440F umbes 1h kuni 1h 20min (olenevalt kartulite suurusest).
4.      Valmista kalatäidis: haki koostisosad väikesteks kuubikuteks ja sega kokku koore ja majoneesiga.
5.       Kui kartulid on valmis, siis ole ettevaatlik fooliumipakikeste avamisel – väljub väga kuum aur ja see võib käsi põletada!
6.       Tõsta kartul koos fooliumiga ettevaatlikult taldrikule ja ava kahvli abiga eelnevalt sisse lõigatud rist.
7.       Tõsta kalatäidis avatud kartulile.

Kes kala ei tarbi, võib kartulile tõsta ka võitüki või juurde valmistada klassikalise külmkoore kastme. Mina tegin roale juurde värske salati.

Head isu!