Manhattani juustukook - täielik hitt iga kord!

                      

Vaja läheb :

Põhi:

10 Digestive küpsist

50g sulatatud võid (soolata)

 

Täidis:

75g suhkrut

2 muna

400gr Philadelphia toorjuustu (full fat!)

0,5tl vanilliekstrakti või 1tl vanillisuhkrut

 

Kate:

250gr 20% hapukoort

2sl suhkrut

0,5tl vanilliekstrakti või 1tl vanillisuhkrut

 

Tee nii:

1. Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Vajuta puru näppudega  koogivormi (22-24cm) põhja ja äärtesse. Aseta see külmikusse seniks, kuni valmistad täidist.

2. Täidise jaoks sega kõik ained omavahel kokku. Kui toorjuust on liiga kõva, siis lihtustab seda tööd ka saumikser. Vala täidis koogipõhjale ja aseta see ahju 180 °C / 356F = 25-30min.

3. Võta kook ahjust välja jahtuma vähemalt 20minutiks enne, kui valad katte sellele peale.

4. Valmista koogile kate segades koostisosad omavahel kokku. Vala kate jahtunud koogile ja aseta see eelkuumutatud ahju 230°C / 446F = 7min. Kook ei muuda küpsedes värvi.

Lase koogil jahtuda ja aseta see külmikusse vähemalt kuueks tunniks või üleöö. Teisel päeval on kook kõige parem. Serveeri marjade või toormoosiga.

Kook on totaalne hitt iga kord!

PS! Ahjuplaadil tehes duubelda kõik kogused ja saad suure koogi.

PS2! Põhjaks sobib kasutada ka poes müüdavaid valmispõhju, mis on küpsise ja või baasil tehtud.

Nädalad lähevad maru kiiresti - mis sinna sisse mahub?

Alates sellest ajast, kui Cancunist koju tagasi pääsesime, on elurütm olnud päris kiire. Nädalad lähevad nii kiiesti, et ei saa aru ka, kui jälle on käes järjekordne reede. Alates oma lõputöö ära esitamisest olen tegelikult nö poole kohaga tööd edasi teinud. Nimelt olen ühele professorile ühes kindlas aines assistendiks ehk siis loen ja hindan tudengite töid ning annan neile tagasisidet. Alguses olin natuke skeptiline selles osas, kas olen ikka piisavalt pädev neid ülesandeid täitma, aga siis öeldi mulle selle peale, et “Kes siis veel on?” ja see pani mind mõtlema. Tõepoolest, tunnen ju nendes asjades ennast tegelikult väga koduselt. Nüüd täidangi juba teist kuud järjest assistendi ülesandeid ja mulle väga meeldib see töö. Mis seal salata, eks olen ka seda nautinud, et töökoormus on madal. Teen oma töised kohustused esimesel poolel päevast ära ja ülejäänud aja saan tegeleda muude asjadega. Näiteks, kirjutasin Õpetajate Lehte artikli, mis ilmus värskes lehes ja täisartiklit saate lugeda siit.

Lisaks käin naabrinaisega igapäevaselt power walki tegemas ehk siis kõnnime tempokalt ikka nii, et seljad märjad ja põletame turjale kogunenud kilosid. Aeg ja kilomeetrid lausa lendavad ja sellest on saanud juba teist kuud järjest meie igapäevase rutiini osa. 

Oma kõnnitiirudel oleme näinud ikka igasuguseid põnevaid asju. Näiteks elab meil siin kanali ääres üks suur krabi, kellele pandi lausa oma maja püsti:

Sageli näeme loomulikult oma kodukandi igapäevast elanikku Diegot:

Täna avastasime täiesti ootamatult päkapikkude elupaiga:

Lisaks kõndimisele teen juba mitmendat nädalat nö päris trenni koos Kaspariga. Kolmel korral nädalas sõidame “kallisse spordiklubisse” ehk tegelikult lihtsalt imeilusa vaatega paika, laotame oma matid maha ja paneme telefonist aga treeningu peale. Meil on ostetud programm, kus treener ütleb ja näitab ette, mida me tegema peame ja meie ülesanne on neid harjutusi järgi  teha ja ellu jääda. Iga treeningu juures on vaja vaid matti ja enda keha raskust, ei mingeid muid vahendeid. Kõlab lihtsalt? Hold your horses, cowboy! See on ilmselt üks raskemaid treeninguid, mida ma teinud olen. Ma olen muidugi üsna vormist väljas ka, sest viimased 10 kuud ilma trennita tegi kehaga oma töö. Nüüd hakkan ennast aga juba järjest paremini tundma. Võhma on kordades juurde tulnud ja enesetunne paraneb tuntavalt iga nädalaga.

Lisaks kõigele eelnevale saime eelmisel nädalal oma esimesed vaktsiinid kätte. Meie osariigis on asi jõudnud nii kaugele, et kõik üle 16-aastased alalised elanikud saavad end järjekorda panna. Järjekorras olime umbes nädala, kui tuli teade, et saame minna vaktsineerima. 

Kogu protseduur oli ülimalt hästi organiseeritud ja väga kiire. Kõik toimus drive-in meetodil, ehk siis autost väljumine oli keelatud. Igas punktis olid erinevad inimesed, kellel oli oma ülesanne ja meie ülesanne oli vaid sõita kõik need punktid läbi, täita vajalikud dokumendid, saada vaktsiin kätte ja koju tagasi minna. Kogu vaktsineerimisala oli sõjaväe poolt korraldatud ja täide viidud ja toimis justkui kellavärk. Selliseid vaktsineerimispunkte on siin väga palju.

Lisaks vaktsiinile sain eelmisel nädalal kätte ka oma kohalikud juhiload. Floridasse kolides tahtsime kohe kohalikku ARK´i (DMV) minna asju ajama, aga kuna me kolisime siia eelmisel suvel ehk kõige sügavamal karantiini ajal, siis kõik asjaajamised pidid olema eelnevalt kokku lepitud. Ehk siis igaks ametlikuks asjaajamiseks oli vaja saada kindla kuupäeva ja kellaajaga kohtumine. Kahjuks olid igal võimalikul ja võimatul momendil liinid nii umbes, et meil ei õnnestunud kuidagi endale aega saada. Mingil hetkel loobusime üritamast ja mõtlesime, et ajame seda asja uuesti siis, kui olukord vaibub ja sõidame sinnani oma Texase lubadega edasi. Nüüd siis võtsime asja uuesti käsile ja saime endale aja. Kõige kummalisem kogu asjaajamise juures oli see, et peale kolme ARK´is veedetud tundi ja arvukate dokumentide täitmist, kõndisin mina sealt välja uhiuute lubadega, mille jaoks fototki alles seal samas tegin, aga Kasparile lubati load postiga kuni 60 päeva jooksul koju saata. Kus on loogika? Ärge küsige.

Ja enne, kui arugi saime, oli jälle käes reede! Mul isutas juba ammu India toidu järele ja reedel otsustasimegi seda koju tellida. Menüüs oli meil kana, lammas, jasmiini riis ja imeline küüslaugu naan ehk lameleib - no nii hea, et söö või taldrik ka ära!

Laupäeva õhtul olime kutsutud Miamisse külla ja seetõttu otsustasin üle väga pika aja kooki küpsetada. Tegin ikka oma klassikat - Manhattani juustukooki, mis ei vea iialgi alt:

Käisime külas oma sõbral, kelle kodust avaneb täiesti imeline vaade:

Ja enne, kui arugi saad, on aeg alustada uue nädalaga. Ilusat nädala algust!

Mis need üürihinnad teil seal Ameerikas on?

Sissejuhatuseks pean peatuma sellel, et Ameerika on SUUR. See on küll ammu teada ja tuntud lugu, aga vajab siiski kordamist. Selle hetkeni, kui ma polnud veel iialgi varem oma jalga Ameerika pinnale tõstnud, ei saanud ma aru, mis jutt selle “suure riigi” ümber käib. Ja kui aus olla, siis ega ma siia kolides ikka veel sellest aru ei saanud. Olles siin mõnda aega elanud ja ringi reisinud, alles siis  hakkasin hoomama neid mõõtmeid. Selleks, et läbida kogu riik ehk siis USA idarannikult läänerannikule reisimiseks kulub 6 lennutundi. Nende kuue lennutunni sisse mahub kokku 4506 kilomeetrit ehk siis see on vahemaa New Yorki ja Los Angelese vahel. 

Et see ehk hoomatavamasse perspektiivi panna, siis nt Tallinna ja ühe Euroopa kõige lõunapoolsema osa ehk Gibraltari vahel on suurusjärgus samasugune vahemaa ehk 4429km:

Ehk siis küsimus – millised on Ameerika üürihinnad? On võrdväärne küsimusega – millised on Euroopa üürihinnad? Ühtset vastust sellele ilmselgelt ei ole, sest ei ole võimalik võrrelda Hispaania üüritugu näiteks Rootsi omaga. No võrrelda tegelikult võib, aga vaevalt, et see ülevaadet just Euroopa üürituru kohta annab. Niisamuti ei ole ühtset vastust ka Ameerika üürituru kohta. Ameerika on hiigelriik, mis koosneb osariikidest, mis sisuliselt on justkui eraldi riigid. Jah, president on sama, hümn on sama ja riigikeel on sama, aga mõne osariigi puhul on need vaata, et peaaegu ainsad ühised nimetajad. 

Üürituru hinda mõjutab näiteks see, kas osariik on populaarne turismipiirkond (nt Florida, California) või on tegemist tuntud suurlinnade või hoopis pisema maapiirkonnaga. Nagu te ilmselt olete juba aru saanud, siis ühtset vastust on siinkohal üsna võimatu anda. Küll aga saan anda ülevaate (mis moodustub minu kogemuste ja väljaotsitud andmete põhjal) nende osariikide kohta, milles ise olen elanud ehk siis Texas ja Florida.

Kuna me ei ole elanud väiksemates maapiirkondades, siis ma ei tea, kuidas seal on, aga suurtes linnades on olemas üürimajad (selline, kus me ise hetkel elame), samuti saab üürida otse omanikult nii korterit kui ka maja (mis on vähem levinud). Enne Ameerikasse kolimist ei olnud mul selliste üürimajade olemasolust aimugi. Need on kortermajad, mis ongi ehitatud välja üürimiseks. Tavaliselt haldab selliseid maju suurfirma, kellel on üürimajad mitmes erinevas linnas ja/või osariigis. Sellest, kuidas üürimajad toimivad ja milline elu nendes täpsemalt toimub, kirjutasin detailselt SIIN.

Kui suur siis ikkagi on see üürisumma? 

Üürimajja sisse kolides vormistatakse leping, mille alusel on kindlaks määratud lepingu pikkus (üldjuhul 3, 9, 12 või 15 kuud). Lepingu pikkusest sõltub ka üürisumma ehk siis mida pikemaks perioodiks, seda soodsam. Kui üürilepingu tähtaeg hakkab kätte jõudma, siis on alati võimalus seda pikendada. Kui aga katkestada leping enne tähtaega, siis tuleb maksta kopsakas trahvisumma. Lisaks asukohale, mängib üürihinna kujunemisel rolli ka korteri suurus. Tavapäraselt on valikus stuudiokorteritest kuni kolme magamistoaga korteriteni (siin loetakse magamistubade arvu). Kui korteris on vähemalt kaks magamistuba, siis on üldjuhul seal ka kaks vannituba. Tavapärane on ka sisseehitatud garderoobid, kodumasinad ja köögitenika. Samuti on akendel olemas primaarsed katted (rulood või ribikardinad) ja laevalgustid. Elanik võib lihtsalt oma asjad sisse tõsta ja elama hakata - väga mugav.

Floridas on üürihinnad krõbedamad, sest tegemist on väga populaarse osariigiga. Ilm on aastaringselt suurepärane ja see meelitab inimesi siia elama.  Kui tänasel päeval teha hinnapäring meie üürimajas, siis stuudiokorteri (68m²) kuu üürihinnaks on $1739 ehk 1460 eurot tingimusel, et leping on koostatud 14 kuuks:

Ühe magamistoaga (80m²) korteri üürihinnaks on hetkel $2119 ehk 1778 eurot/kuus:

Kahe magamistoaga korteri eest küsitakse juba rohkem ja nii edasi.  Meie maja on värskelt seest renoveeritud ja see annab võimaluse ka kõrgemat hinda küsida. Loomulikult mängib suurt rolli ka asukoht, nagu ikka kinnisvara puhul. Meie elame kesklinnas ja see lisab hinnale nii mõnegi dollari juurde. Hinnad on ajaga tunduvalt tõusnud võrreldes sellega, kui meie siia suvel kõige sügavamal karantiini ajal kolisime, kus pakkumised olid hoopis teisest puust.

Kui aga kolida meie kodulinnas näiteks natuke tagasihoidlikumasse piirkonda, kus ka maja ei ole värskelt remonditud, siis võib saada elamispinna kõvasti soodsamalt. Reaalsus on täna aga see, et üürimaja, milles meie elame ei ole kindlasti kõige "kõrgema otsa" elamine, vaid langeb üsna tugevalt sinna keskmiste hulka. Oleme ise siiani valikuga väga rahul olnud, sest asukoht on suurepärane ja korter ise meeldib ka väga. Tunneme ennast siin väga koduselt.

Hoopis teine lugu on üürihindadega Texases ja siinkohal saan siiski rääkida vaid Houstoni linnast, kus ka ise elasime. Meie Houstoni kodu oli pigem vanem ja remont tehtud ka väga palju aastaid tagasi, mis tähendas seda, et hoolimata imelisest asukohast, oli üürihind siiski madalam. Elasime Houstonis ühe magamistoaga korteris, mille suurus oli umbes 70m²:

Sellise korteri üürihind oli  $1243 ehk 1042 eurot. 

Kõige ihaldusväärsem korter (minu hinnangul) meie Houstoni majas oli see kahe magamistoaga iludus:

Tegemist on hiiglasliku kahe magamistoa ning ühe lisakontoriga korteriga, mille suuruseks 126m² ja hinnaks hirmuäratav $2400 ehk 2011 eurot. Mäletan, et käisime seda näidiskorterit isegi huvi pärast ja niisama lõbu pärast vaatamas:

Tegelikkuses on Houstonis võimalik saada tagasihoidlikumas majas, ent turvalises piirkonnas, kena korter isegi $700-800 eest. Liikudes vähem turvalisse piirkonda langevad üürihinnad muidugi kõvasti madalamale.

Nagu te isegi näete, siis korterid on nii meie praeguses kodulinnas Floridas, kui ka Texases üsna avarad. Nii see ei ole aga igal pool Ameerikas. Juba siit kiviviske kaugusel Miami linnas on korterid üldjuhul pindalalt väiksemad, aga hinnad krõbedamad. Ilmselt kõige krõbedama hinnaga üüripindu leiab New Yorki linnas, aga sellel teemal ma detailsemalt ei peatu, sest pole asjaga ülemäära kursis. Kes lugejatest on, siis palun, võtke julgelt sõna!

Jah, võrreldes Eesti üürituruga on hinnad siin kordades kallimad. Samas tasub silmas pidada ka seda, et ka Ameerika palgamäär on teine, kui Eestis ning sellega seoses on ka elamiskulud kõrgemad, arstiabi kallim jms. Samuti sisaldab siin üürimajade üürihind ka lisateenuseid peale üüri (täpsemalt kirjutasin nendest asjadest SIIN). Seega ega niivõrd erinevate riikide (Eesti ja Ameeerika) üüriturgu ja elamiskulsid üks-ühele omavahel võrrelda päris ei saagi ja ega pole vast vajagi. 

Imeline karjuse pirukas

Kodus on kokkamist päris palju ja vahel on tunne, et teen kõiki oma vanu retsepte ringiratast üha uuesti ja uuesti. Niisiis olen viimastel nädalatel võtnud ette erinevaid retsepte ja proovinud igal nädalal midagi uut menüüsse lisada. Toidud, mis on osutunud täielikuks hitiks meie peres, lisan ka siia. Käesoleva nädala hitt – karjuse pirukas.

Vaja läheb:

Kartulipuder

900gr  kartuleid

120ml piima

60gr võid

Sool, pipar

 

Täidis

2spl õli

1 suur sibul (tükeldatud)

3-4 küüslauguküünt (purustatud)

2 sellerivart (tükeldatud)

2 keskmist porgandit (tükeldatud)

500gr veisehakkliha (võib asendada ka nt seentega ja/või suvikõrvitsaga, kui liha ei soovi)

1tl soola

¼ tl pipart

240ml puljongit

1 ½ spl tomatipastat

Santa Maria lihamaitseainet

Santa Maria hakklihamaitseainet

145gr külmutatud herneid

 

Tee nii:

1. Koori ja tükelda kartulid ning keeda need pehmeks.

2. Soojenda pliidil piim koos võiga. Kurna pehmeks keedetud kartulid ning lisa neile piima ja või segu. Lisa sool ja pipar ning tambi puder kohevaks.

3. Pane ahi sooja 200C/ 400F.

4. Lisa pannile sibul ja porgand ning prae neid õlis umbes 15-20 minutit. Lisa sellerikuubikud ning prae veel 5 minutit.

5. Lisa praetud aedviljadele hakkliha ning prae kuni liha on läbi küpsenud. Lisa lihale soola, pipart, lihamaitseainet ning hakklihamaitseainet.

6. Kui segu on läbi küpsenud, lisa lihale ja juurviljadele tomatipasta, purustatud küüslauk, külmutatud herned ning puljong ja kuumuta mõni minut tasasel tulel.

7. Vala täidis keskmise suurusega ahjuvormi ning vajuta lusikaga tasaseks. 

Tõsta täidisele peale kartulipuder ning silu see samuti lusikaga tasaseks, tehes lusikaga ringikujuliste liigutustega väikesed “mäekesed” pudru pinnale (need tipud lähevad ahjus küpsedes kuldseks ja krõbedaks).

8. Aseta kogu pirukas ahju (ilma kaaneta!) ja küpseta 30min. Kõrvale sobib serveerida värsket salatit.

Head isu!

Uudiseid

 

Nonii sõbrad, alustuseks minge tehke endale üks suur tassitäis kohvi ja seadke end mõnusalt sisse. Mul on igasuguseid uudiseid jagada, seega siin võib pisult pikemalt minna.

Alustan eelmise nädala sündmustega. Miamis on üks kuulus sushi restoran, mille mini on Sushi Garage. Olen kuulnud, et tegemist on linna parima sushiga, aga ise ma sinna pole jõudnud, seega ei osanud sellest uudisest rohkem midagi arvata. Nüüd aga selgus, et meie enda linnas ja lausa meie kodu lähedal avatakse sama restorani laiendus ehk siis teine Sushi Garage. Enne restorani avamist on aga kombeks teha selline “prooviring”, mis tähendab seda, et üheks õhtuks on koht avatud vaid kutsetega inimestele (tavaliselt omanike pereliikmed, sugulased ja sõbrad). Kutsetega inimesed löövad end lille ja tulevad häid toite maitsma, restoran ise aga saab korraliku ülevaate sellest, kuidas toidud inimestele maitsevad ja kas meeskond/köök jne on 100% avamiseks valmis.

Selgus, et meie linna Sushi Garage´i üks omanikest ja peakokkadest on minu sõbranna (meie majas elava eestlase) mehe sugulane ja, et nad said kutse sellisele õhtule. Neile öeldi, et nad veel kaks sõpra kaasa kutsuksid ja nad kutsusid meid – jess! Mulle ei pea “sushi” kaks korda ütlema, sest tegemist on mu kõige lemmikuma toiduga maailmas. Tõsi, Kaspar ei arva sushist midagi, aga menüü oli niivõrd mitmekülge, et ka tema sai hea toiduelamuse osaliseks.Lisaks oli seltskond ja kogu õhtu väga lõbus. Nüüd siis aga (ja suurtel sushisõpradel soovitan järgnevaid pilte vaadata nt võileivaga koos, sest kõht hakkab momentaalselt korisema) nautige toidukunsti.

Minu imeline kokteil:

Sashimi oli nii imeline, et hambad said täielikult puhata - kõik sulas suus!

Liivimaa "suurim" sushisõber:

Marineeritud kaheksajalg:

Pelmeenid kanalihaga:

Triinu imeline kokteil:

Jaapani jäätis:

Rebitud ribilihaga fritüüritud pelmeenid - jumalikud!

Õhtu üllataja: kammkarbi tacod. Üks imelisemaid roogi, mida mul on õnnestunud oma elus proovida:

Nuudlid veiselihaga:

Mina ja Triin:

Ma ei tea, kas selline asi nagu toidupohmell on olemas, aga ma olen kindel, et mul oli see reedel. Hommikusööki suutsin alles lõuna ajal süüa ja energiatase oli täpselt null. No olgem ausad, eelmisel õhtul sai korralik hunnik toitu ära proovitud!

🍜  🍣  🍤

Oli teada, et laupäeval tuleb tavapärasest pisut jahedam ilm (21-22 kraadi) ja see andis meile idee minna matkama. Valisin välja mitu erinevat matkarada ja sõelale jäi üks põnev rada. Sõitsime oma kodulinnast Fort Lauderdale´ist Key Biscayne saarele välja, parkisime auto sinna ära ja hakkasime mööda matkarada nö Miami poole kõndima.

 Rada kulges alguses mööda rannajoont, seejärel läbi metsa ja lõpuks üle suure silla. 

Eemalt paistab Miami:

Kui olime silla ületanud, siis tundsin, et jalad surisevad ja kõht koriseb – oli aeg pausiks. Silla vahetus läheduses asus üks väikene rand, kus olid mitmed istumisalad. Seadsime end ühe laua äärde ja pakkisime oma kaasa tehtud võileivad lahti. Ma ei tea, kas asi oli värskes õhus, pikas matkas või kuu asetuses, aga ma polnud nii häid võileibu ammu söönud!

No teate isegi seda tunnet, kui lõuna on peetud ja jalad on väsinud ja tuleb hakata tagasi sammuma ja sa tead täpselt, kui pikk tee on ees. Meie suureks üllatuseks kulges tagasitee oodatust kiiremini. Nägime tohutult palju iguaane ja erinevaid suuri liblikaid. Seltskond oli hea, juttu jätkus ja jalad muudkui viisid autole lähemale. Autosse jõudes näitas käekell ligi 10km ja jalad andsid häälekalt tunda, et kell valetab ja tegelikult läbisime 113km.

Miami:

Miami Beach:

Kui õhtul koju tagasi jõudsime olime mõlemad totaalselt läbi omadega, aga jube mõnus oli ka samal ajal. Ahmisime õhtusöögi ühe hingetõmbega sisse, panime mõnusa filmi peale ja tõmbasime diivanile kerra – milline suurepärane laupäev!

🏃  🏃  🏃

Olen viimased nädal aega hoogu ja julgust kogunud, et nö päris trenni minna. Mu kiropraktik andis lõpuks ometi rohelise tule koormust tõsta ja seda ma olin oodanud. Pühapäeval tegi Kaspar ettepaneku võtta trennimatid kaasa, sõita mõnda ilusasse kohta ja seal koos treenida. Ostsime eelmise aasta kevadel ühe väga tõhusa treeningprogrammi, mille järgi mina sain küll kahjuks vaid kaks kuud treenida enne, kui seljahädad mind maha murdsid. Kaspar on aga terve aasta selle järgi treeninud ja programmiga äärmiselt rahul. Lõpuks ometi, üle 10 kuu, sain ka mina taas programmiga liituda. Olen viimased 6 nädalat pidevalt koormust tõstnud ja igapäevaselt oma sõbrannaga tempokalt kõndimas käinud ning võimelnud, aga ma polnud julgenud veel nö päris trenni teha. Nüüd aga oli aeg seda olukorda muuta.

Täiesti imeline! Jah, ma ei jõudnud kõiki asju teha ja ma ei saa veel osasid harjutusi teha, mis hõlmab kere pöördeid jms, aga sellest hoolimata ma sain teha trenni ja see tunne oli i-me-li-ne!

Esmaspäeva hommikul vaatas arst mu olukorra üle ja ütles, et taastumine on lausa silmaga märgatav ja edusammud väga head. Jess! Päeva parim uudis!