Käsperid USA-s: New York - always a good idea!

8. detsembri hommikul alustasin oma reisi Kaspari juurde. Terve öö olin praktiliselt magamata ja kohutavalt ärevil. Õnneks oli juba kell 5.15 äratuskell ja hommikut ei pidanud eriti kaua ootama. Ema jäi magava Hugoga koju ja Maris viis mu lennujaama. Mul on südamest hea meel, et tordisöömise tegime eelmisel õhtul ära ja hommikul lennujaamas suure nutuga ärasaatmist ei toimunud. Maris lubas pidulikult, et loputab lennujaamas oma pisarakanalid läbi ja siis on sellega ühel pool. Nii me siis kallistasime ja ütlesime viivuks nägemist.

Turvakontroll läks ladusalt ja kuna mul oli lennuni veel omajagu aega aga kell oli alles varajane, siis otsustasin, et esimeseks hommikusöögiks piisab väiksemast tassist piimaga kohvist küll. Kohe varsti tuli teade, et Oslos on kohutav udu ning lend hilineb umbes tunni jagu. Ma kehitasin saadud uudiste peale vaid õlgu ja mõtlesin, et jumal tänatud, nüüd ma pean Oslos 9h asemel ainult 8h ootama ja Tallinnas on ikka kuidagi kodusem olla. Rüüpasin oma kohvi edasi ja vaatasin närvilisi inimesi, keda ilmselgelt saadud uudised just ei rõõmustanud.

Tallinn-Oslo lennuk oli kitsas nagu tikutops ja veelgi kitsamad olid riiulid kuhu oma käsipagas panna. Kitsast riiulist suurem probleem oli muidugi see, et ma ei ulata ühegi valemiga oma käsipagasit sinna riiulile panema. Õnneks on inimesed väga abivalmid ja hindavad juba sekundiga ära minu pikkuse ja käsipagasi riiuli vahele jääva vaba ruumi ning tõttavad ilma küsimata appi.

Oslo lennujaam oli väga suur. Minul oli õnneks vaja 8h täita ning hakkasin väga rahulikult ja aegamööda silte uudistama, mis suunas ma üldse liikuma pean. Kahjuks oli check-in-ks ilmselgelt vara ning pidin terve päeva oma kahe kohvriga liiklema. Otsisin üles Starbucksi kohviku, tellisin sealt endale hommikusöögi ning liuglesin oma kohvritega üsna mugava diivani poole. Mul oli tuju muidugi jälle hea, sest teadsin, et kohvris ootab mind tuttuus Kodukiri ning mul on aega rohkem kui küll, et see kaanest kaaneni läbi lugeda. Lõpuks oli aga aeg sealmaal, et sain ära teha check-in-i ja oma suurest kohvrist vabaneda. Turvakontrolle oli Oslo poolel 3 ja ala kuhu lõpuks pääsesid need inimesed, kes Ameerikamaale kibelesid olid eraldi turvatsoonis. Ma ei osanud selle teadmisega muud peale hakata kui otsisin kohviku üles ja tellisin lõunasöögi.

Lend Oslost – New Yorki kestis kokku 8h + 1h lennujaamas oma järjekorra ootamist + 1,5-2h turvakontrolli järgekorras ootamist, sest ees ootas veel mõnusalt 2 turvakontrolli. Kergelt hakkas juba terroristi tunne tekkima kõikide nende kontrollidega. Kui kõik oli tehtud ja pagas ära korjatud, siis suundusin väljapääsu poole, suu kiskus naerule ja jalad läksid järjest kergemaks. Juba jooksiski Kaspar mulle vastu ja haaras mu kõigi nende kohvritega kaenlasse. Oli see vast kohtumine! Mõlemal olid silmad vett täis ja kergelt joobunud tunne. Otsisime üles esimese koha, kust natuke süüa saada, sest huvitaval kombel pikal lennul midagi peale teevee ja kohvi ei pakutud.

Peale kehakinnitust tellisime uberi, et Brooklinys asuvasse hotelli minna (JFK lennujaam, kus olime asub Queensi linnaosas). Auto tuli ette ja asusime hotelli poole teele. Peale 30 min sõitu jõudsime mingile sillale millelt avanes vaade Manhattani siluetile. Hakkasin kilkama, ma polnud elusees midagi sellist näinud. See on uni- olin selles kindel!

Esimesel hommikul New Yorkis läksime Starbucksi kohvikusse hommikust sööma, toit oli hea ja kohutavalt rammus ja meil oli selle üle vaid hea meel- siis ei pidanud tükk aega toidule mõtlema ja sellele aega raiskama, sest eest ootas niii põnev päev ja kellel siis on aega söögile mõelda! Esimene Siht oli Brooklyn bridge ehk sild mis ühendab Brooklyni ja Manhattani linnaosa. Sild oli jalutuskäigu kaugusel ja kui sellele jõudsime hakkasin jälle kilkama. Vaade, mis avanes oli lausa hingemattev. Sama linnasiuluett, mis avanes juba öösel taksoga sõites.

Jalutasime üle pika silla ja jõudsime Manhattani Downtowni, ehk New Yorki kesklinna alumisse ossa. Selles linnaosas asub nt kuulus Wall street jpm. Seejärel suundusime metrooga Uptowni ehk kesklinna ülemisse ossa, kus asub Central Park, Times Square, Rockefeller center jms. Mõeldud, tehtud. Central Parki nurgale jõudes nägin kohe kuulsat Plaza hotelli (hotell filmi Üksinda kodus 2. osast) - hakkasin lihtsalt kilkama. Central Park on hiiglaslik park keset New Yorki kesklinna, kus asuvad erinevad jõekesed, järvekesed, pisikesed kaarsillad üle nende, gofiväljakud, liuväli, istumiskohad, jooksurajad. Park on nii suur, et kui seal oled, on vaikus ja rahu nagu oleksid maal, mitte maailma ühes tihedamini asustatud linna keskel. Vahva on ka see, et pargi püsielanikud –oravad, on nii julged, et tulevad lausa inimeste juurde uudistama. Mul ei jätku piisavalt sõnu, et seda kõike kirjeldada. See on olnud mu eluunistus sinna maailma kuulsasse parki minna ja nüüd me seal olime- kuumad teetopsid käes jalutasime Central Parkis. Käisin ringi totakas naeratus näol (jah, seesama kentsakas naeratus, mis üle mu näo valgus terveks 4.juuniks 2016). Ühel hetkel tundsime, et peaks midagi sööma ja otsustasime samal hetkel, et lõunasöögiks saab olema kuulus New Yorki hot dog, mida müüakse tänavapukast. See oli väga maitsev ja väga suur. Kuna päike piilus korralikult pilve tagant välja, siis pidasimegi oma lõunapausi pargipingil.

Järgnevalt suundusime 5-le avenüüle, mis on üks kuulsamaid tänavaid New Yorkis. Sellel tänaval asuvad maailmakuulsate brändide kauplused (Valentino, Prada jne), Trumpi hoone (mille ees oli kohutavalt palju kaameramehi ja veel rohkem politseinikke), sellel tänaval asub ka Rockefeller center ehk hoone, mille ees ilutseb New Yorki jõulupuu. Sellel tänaval oli nii palju inimesi, et seisma jääda ei saanud, muidu kõnnitakse sind lihstalt pikali. Nagu massiüritus. Järgmine peatus oli Times Square ehk väljak, kus võetakse vastu uut aastat ja kus hoonete seintel asuvad maailma kõige suuremad ekraanid. Rahvamass mis sellel väljakul liikus oli lausa hirmutav. I-le pani punkti see, et käisime minu ühe täieliku lemmiku telesarja Seks ja linn peategelase Carrie Bradshaw kodu vaatamas Manhattanil.

Veetsime New Yorkis kaks täispikka linnapäeva, sest pühapäev oli juba reisipäev, kus hakkasime lendama Houstonisse. See nädalavahetus oli täiesti imeline kogemus ja soovitan kõigil, kellel vähegi võimalik, see kord elus läbi kogeda. Kõik need tuntud kohad, mida oleme filmidest korduvalt ja korduvalt näinud – ise seal olla on täiesti vapustav! Oleme ääretult tänulikult, et meil selline vahva võimalus oli midagi sellist kogeda. Kindlasti tahame sinna tagasi minna kunagi.

Maile

PS! Pilte ka meie nädalavahetusest:

Brooklyn: