Sünnipäev

Lubasin viimane kord, et kirjutan tänases postituses täpsemalt, miks me laupäevaks auto rentisime. Olen suhelnud ühe eestlasega, kes elab u kümmekond aastat juba Houstonis ning kuidagi on nii, et mõne inimesega jutt klapib esimesest hetkest ja nii meil täpselt oligi. Hakkasime rääkima ja juttu jätkus kauemaks. Tema nimi on Merliis ning ta elab oma abikaasa ja lapsega Houstoni linnapiirist pisut väljas Woodlandis. Hakkasime suhtlema jaanuari algusest ning üsna pea ta ütles, et kuu lõpus tuleb tal sünnipäev ja tal oleks hea meel kui me saaksime seal osaleda. Olime kutse üle väga õnnelikud, sest meil pole siin peale Kaspari töökaaslaste ühtegi tuttavat veel tekkinud.

See kui keegi elab Houstoni linnapiirist pisut väljas tähendab see vähemalt tunnist autosõitu. Linn on väga suur ja liiklus üsna hull. Sünnipäev pidi algama kell 1 päeval ja see tähendas, et pidime üsna varakult end valmis panema. Reede õhtul käisime ostsime kingituse, mis tekitas muidugi meile ka küsimusi – mida kinkida võõrale inimesele, keda sa pole veel päris elus kohanudki? Meie tegime sellise kingituse + lilled:

Kingituse otsimine ja pakkimine oli muidugi väsitav töö ja lausa nõudis hiiglaslikku portsu suussulavat mehhiklaste tänavatoitu (tundub, et tuleb üks trennikord nädalasse juurde mahutada, sest tänavatoit on siin täiesti TAEVALIK!)

Laupäeval oli äratus kell 9, Kaspar tegi kiirelt pannkoogid, sõime ja hakkasime sättima. Õnneks saab autot pm meie maja kõrval asuvast hotellist rentida ja see läks väga kiiresti. Kell 11 olime sätitud, auto parklas ja valmis seiklusteks. Küll oli hea autosse istuda! See võib tunduda kummalisena aga kui oled autoga harjunud liiklema ja siis ühel hetkel oled jalamees, kes oma käigud teeb ainult jala või bussiga, siis on ülimalt suur asi istuda mugavasse autosse. Läksime veel hommikul lillepoodi, et värske lillekimp haarata ja ma olin täiesti hämmingus kui kiiresti sai autoga poodi. Jala kõnnime seda sama teekonda u 25 min ja ega buss ka just torma oluliselt kiiremini.

Kuna meil oli aega, siis Kaspar tahtis viia mind selle hotelli juurde, kust ta kogu seda seiklust alustas. Piirkond oli päris kohutav ja ega hotell ka parem välja näinud. Pole ime, et esmamulje Houstonist just hea ei olnud. Ma oleksin ilmelt terve esimese nädala silmad peos olnud aga mitte Kaspar.

Seejärel asusimegi sünnipäeva poole teele. Pikk jutt lühidalt: eksisime kolm korda ära ja jõudsime kohale 50 min hilinemisega. Liiklus on siin linnas ikka väga tihe ja teede rägastikud nii suured, et midagi sellist pole me kumbki varem näinud. Ühes suunas kuus rada, teises suunas kuus rada, teed on mitme tasandilised ja igal pool on sada märki, mida jälgida ja kust maha keerata ja juba oledki oma teeotsa maha maganud ja tagasipööramiseks pole just kõige lihtsamad võimalused jne jne. Õnneks olime varasemalt Merliisiga tel nr vahetanud ja andsin teada, et jääme lootusetult hiljaks. Lõpuks võtsime juba hoiaku- hea kui üldse kohale jõuame J Jõudsime!

Piirkond, kus sünnipäev toimus oli lausa imeline. The Woodlands meenutab oma olemuselt Nõmmet – kõrghaljastusega piirkond, kus kõik on justkui metsa sees aga lähemal vaatlusel leiad, et igal pool on majad ja teerajakesed. Majad on imeilusad ja suured ja selline oli ka sihtkoht. 

Sõitsime hoovi, võtsime kingituse kaasa ja läksime südame kloppides ukse taha. Pean tunnistama, et olin ikka päris närvis küll. Lõppude lõpuks läksime ju võhivõõra inimese sünnipäevale, kus me ei tundnud mitte kedagi. Sünnipäevalaps tuli laia naeratusega uksele ja esimesest hetkest oli väga hea ja soe tunne. Kallistasime, soovisime õnne ja astusime edasi. Toast tulid rõõmsad hääled, kes teatasid, et kui üllatav on esikust eesti keelt kuulda! Kõik külalised olid eestlased! Ainuke ameeriklane oli Merliisi enda abikaasa, kes sai mingil määral samuti eesti keelest aru. Kohe pakuti meile juua ja väga armas oli näha, et külalised polnud isegi söömisega alustanud vaid ootasid meid. Merliisi abikaasa oli köögis ja serveeris kõigile enda tehtud rooga milleks oli riis koos lihakastmega, kus oli sees nii kana kui siga kui palju muud erinevat. Toit oli pigem vürtsikas ja väga maitsev. Sõime tutvusime, jõime veini. Inimesed olid väga avatud ja sõbralikud. Eestlased, kes olid sünnipäeval olid juba pikemat aega USA-s elanud (üle 10a) ning oli aru saada, et eesti keelt räägivad nad aktsendiga. See on tegelikult täiesti mõistetav, sest kui kodune keel on inglise keel (kõikidel on abikaasad ameeriklased), siis pole imestada, et see jääb külge.

Mõne aja möödudes serveeriti magustoitu, mis oli samuti Merliisi mehe valmistatud ja mis meenutas krõbedat saiavormi. Kõik oli väga maitsev. Ära tulles ütlesin Kasparile, et eestlase sünnipäevalt tuled igas maailma nurgas punnis kõhuga ära J 

Kella 5 paiku hakkasime koju tulema, sest meil oli plaanis veel IKEA-sse minna (auto olemasolu tuli ikka 100% ära kasutada). 

IKEA-s

Kaspar ei suutnud hommikuni oodata ja hakkas õhtul kell 10 kappi kokku panema:

Kodukandis tagasi (valgustatud "postid" on elektrituletega kaetud palmide tüved):

Võtsime IKEA-st soovitud mööblitükid ja sõitsime oma uptowni piirkonda tagasi. See on ikka uskumatu, et autoga käid sutsti ära nagu poleks asigi, bussiga kulub meil sellele teekonnale terve päev ära ja ega siis ikka kapp seljas koju tagasi ei tule. Peale IKEA-s käiku tiirutasime linnapeal ja ühel hetkel avastasime end eramajade piirkonnas umbes 20-ga sõitmas ja teiste akendest sisse vahtimas. Pean tunnistama, et meil on selline imelik hobi käia ja vaadata maju. Siiani oleme seda ainult päevavalges teinud aga nüüd pimedas oli maru hea akendest sisse ka vaadata. Üsna ulmeline, kuidas inimesed elavad, millistes lossides ja kui palju neid siin on! Üks uhkem kui teine- sammastega ja ilma, trepihalliga  ja ilma, tiibklaveriga ja ilma jne jne.

Need pildid on juba pühapäeva hommikusel tuuril tehtud. Laupäeva õhtul olin nii elevuses, et unustasin pildistada :)

Pühapäeva hommikul olime äratuse sättinud kella 8-ks, et autoga veel toidupoes ka ära käia enne kui pidime selle tagastama. Olime mõlemad unustanud, millist luksuslikku elu me Tartus elasime kui igal pühapäeval autoga poes käisime – kui lihtne ja kiire see ikka on! Ostsime korralikud toiduvarud, et ei peaks tükk aega seljakotiga tassima ja olime üliõnnelikud, et õhtul ei pea toidupoe retkele enam minema. 

Kui kell 8 helises äratuskell siis 5 min hiljem hakkas tuletõrjealarm kõrvulukustavalt undama. Panime riidesse, haarasime passid ja rahakotid ja läksime alla. All oli juba palju inimesi ja üsna pea saabus ka tuletõrje. Õnneks oli tegemist valealarmiga ja tulime rahulikult üles oma pannkooke pugima. Keskpäevaks oli poetiirud tehtud ning olime taaskord jalamehed. Tulime koju ja läksime päevitama ja mõtlesime selle üle kui palju asju võetakse iseenesestmõistetavalt ja kuidas sa neid asju mingil hetkel ümber hindad. Ega meil igapäeva toimetusteks otseselt autot vaja polegi, rohkem nädalavahetuse tsill ja poeskäigud ja eks selleks puhuks saame teinekordki autot rentida aga küll oli ikka mõnus! Kogu nädalavahetus andis nii mõnusa positiivse energialaengu, et saime autoga tsilliga ja uudistada, saime uusi toredaid tutvusi ja nautisime päikest.

Positiivset töönädalat kõigile!

Maile