Kas te käite üksi peol?

Tunnistan ausalt, et oma 28 eluaasta jooksul pole ma mitte iialgi üksinda peol käinud. Ka ei käi ma iialgi üksinds kinos, kohvikus või kontserdil. Jah, osasid asju ma lausa armastan üksinda teha nt trenni või shoppamist. Kes läheks üleüldse üksinda peole? Mina. Jah, kui arvasin, et 28 aastat on piisav siin ilmas elamiseks, et mõnusalt välja öelda- ma olen igasugused lollused ülikoolis ära teinud, nüüd ma enam mugavustsoonist ei välju ja teen ainult neid asju, mis meeldivad. Lollus! Ma ütlen, et see välismaale kolimine on olnud elu suurimaks mugavustsoonist väljumise õppetunniks. Üks asi on ära kolida, teine asi- hooooopis teine asi (!) on hakata siin elu rajama. Ma ei kujuta isegi ette kui palju veel inimest saaks oma mugavustsoonist välja tõsta?

Sulle on antud kaks valikut tingimustel, et Sinu maja esimesel korrusel toimub pidu aga Su mees on sellel ajal Dallases. Sa, kas 1) passid kodus ja mõtled, et elusees üksi peole ei lähe või 2) sätid end valmis ja lähed üksi peole. Ma läksin. Esimesed pool tundi olid mu elu kõige imelikumad, ausalt! Peol oli kaetud korralik toidulaud küpsetatud krevettide ja kõige muu hea ja paremaga. Baariletil olid erinevad kokteilid- võta tops ja vala endale, mida hind ihaldab. Eks ma siis läksingi, võtsin süüa ja juua ja istusin häbelikult oma kohale tagasi. Mis ma ikka muud oskasin teha. Peale üsna ebamugavat 25 minutit sain aru, et mul on kaks valikut, kas minna üles koju või tõusta püsti ja asuda kellegagi rääkima. Mina pean tegema esimese sammu?! Ma pole sellise asjaga harjunud. Ma tõepoolest ei ole. Mul on oma sõbrad, kes on mu tugi ja sammas juba aastaid ja ma pole vähemalt viimased 8-9 aastat oma pead vaevanud sellega, kuidas või miks üldse peaks tutvusi juurde soetama, kõik on olnud ideaalne selles vallas, kuni siia kolmiseni..

Tõusin püsti ja läksin cateringi tüdruku juurde, kes nägi välja vanuse poolest nagu mina. Tänasin teda maitsva toidu eest ja küsisin mida see kokteil sisaldab, mida ma juba teist korda endale juurde valan. Tüdruk oli äärmiselt sõbralik ja jutukas ja sellest samast hetkest jutt klappis ja nii me seal leti ääres naersime ja jutustasime ja enne kui arugi saime oli meie ümber kogunenud terve hunnik rahvast, kes ennem kuskil eemal jutustasid. Mu pea käis ringi kui endale kolmandat jooki valasin ja avastasin, et olen seltskonnas, kus kõik räägivad ja naeravad ja kus on väga lõbus.

See võib tunduda äärmiselt tobe, aga üles koju tulles olin enda üle tohutult uhke selle sammu eest, mis ma astusin. Oma koduriigis, oma sõprade ja pere turvalises ringis võib see kõik nii tühine ja loomulik tunduda. Olles aga teises maailma otsas omapäi, ilma igasuguse turvavõrguta sõprade ja pereliikmete näol, on sellised sammud tohutud edusammud ja suure tähendusega. Eile rääkisin oma kalli Janaga ja kuna ta on elanud mõnda aega Viinis, siis on jube hea kurta selliseid muresid ja rõõme, mis avalduvad inimestel just siis kui nad elavad kodust kaugel. Eks see on nii nagu iga asjaga- kõige paremini saab aru see, kes on selle läbi teinud.

Peale neljandat kokteili teatasin, et pean nüüd üles koju minema ja väga armas oli, et inimesed tulid lausa kallistama ja head õhtut soovima. Mul on väga hea meel, et alla läksin ja selle tohutult suure sammu (enda jaoks) ületasin.

Oh mu kallid sõbrad, nautige oma mõnusat mugavustsoonis liuglemist! Elu sõprade ja pere keskel on nagu lill, mida tuleks iga päev hinnata, see pole mingi iseenesest mõistetav nähtus.

Maile