Uus kodu

Käesolev töönädal on sellise hooga peale hakanud, et pole olnud aega isegi blogi kirjutada, rääkimata muust. Eks ühest küljest on kiired ajad head – tööaeg lausa lendab aga teisest küljest avastasime end Kaspariga juba teisipäeva õhtul diivaninurgast rampväsinuna. Just nii kallis lugeja, nüüd on meil olemas diivan, kuhu nurka saab end mõnusalt kerra kerida ja mõnuleda.

Laupäeval käisid meil õhtusöögil meie Eesti-Ameerika sõbrad ehk siis Merliis oma perega. Kuna lõpuks on olemas kogu söögitoa komplekt, siis on lausa lust inimesi külla kutsuda ja nii me ka tegime. Kuna õhtusöök pidi algama kell 6 siis plaanisin juba varakult hakata ettevalmistusi tegema. Abikaasa läks tunnikeseks aeda raamatut lugema ja mina mõtlesin, et alustan rahulikult toimetamisega. Mulle meeldib, kui aega on varuga ja saan rahulikult toimetada. 

Nii siis alustasingi magustoidust ehk siis cupcake´ide küpsetamisest. Olgu alustuseks öeldud, et kogu meie õhtusöögi menüü oli selles mõttes pisut eriline, et kogu toit oli gluteeni, laktoosi ja kaseiini vaba, sest meie kallitel külalistel on nende ainetega oma kana kitkuda ja seetõttu neid oma toidus kohata ei saa. Mina püüdsin teha korraliku kodutöö ja endale selgeks teha, mida toidud tohivad sisaldada ja mida mitte. Tunnistan, et see on väga põnev! Hea on enda silmaringi avardada valdkonnas, millega meil pole Kaspariga vähimatki kokkupuudet varem olnud. Käisime lausa suure huviga kaubanduses ringi ja uudistasime spetsiaalseid lette, kus ongi sellised tooted müügil, mis nimetatud aineid ei sisalda. Valisin internetist sobilikud retseptid välja ja nii otsisimegi sobilikke koostisosi, millega toit valmistada.

Niisiis alustasin magustoidu tegemist, milleks pidid olema cupcaked´d ehk siis muffinid glasuuriga. Ajasin aga retseptist näpuga järge ja valmistasin taigent (maitsmisel tundus jube mõnus ja hea oli teada, et magustoit tuleb kindlasti maitsev). 

Panin koogikesed vormidesse ja vormid ahju. Kui aeg oli sealmaal, et koogid ahjust välja võtta, siis ma ei teadnud kas nutta või naerda. Me seisime mõlemad Kaspariga keset kööki ja purskasime naerma (mina muidugi natuke hüsteeriliselt aga siiski). Mis ma siin pikalt selgitan, vaadake ise, mis meile vastu vaatas:

Niisiis oli selge, et pannkooke me külalistele pakkuda ei saa. Maitsesime ühte koogikest ja maitse oli väga hea. Kaspar lippas garderoobi, vahetas riided ja ütles, et läheb otsib poest spetsiaalse muffini panni ja proovime uuesti. Õnneks materjali oli, millest uued koogid teha ja nii alustasin teise laari taigna valmistamist. See läks juba poole kiiremini, sest olin just sama asja teinud. Selleks ajaks kui taigen sai valmis oli Kaspar uue ja uhke panniga kodus tagasi. Niisiis katse nr 2 ja kõik õnnestus! Ahjust väljusid ilusad paksukesed koogid, millele lisasin glasuuri ja kokteilkirsi:

No mis ma oskan öelda? Olen ikka amatöör küll, kes oleks võinud arvata, et muffinid vajavad spetsiaalset panni! :D

Soolaseks toiduks valmistasime kanaprae koos kartulite ja porganditega. Mina otsisin küll retsepti aga kogu valmistamise ja maitsestamise au kuulub Kasparile. Praad sai hea usun, et kõigile maitses. Kaspar ise krimpsutas pisut nina aga ta on alati enda tegemiste suhtes liiga kriitiline ja minu meelest tuli kenasti välja.

Külalised olid väga täpsed ja kell 6 oldigi kohal. Läksime neile alla vastu ja ohoo! neil oli autokastis kaasas kaks diivanit. Jeff (Merliisi abikaasa) ütles tõsiselt, et teil eestlastel olla selline komme, et kui minnakse külla siis ainult pudelist veinist ei piisa külakostiks, tuleb ikka mööblit ka kinkida. Kõik hakkasid selle peale naerma! Ütlesime, et jah nii see on, järgmine kord paluks uut telekat ka!

Diivanitega oli selline vahva lugu, et Merliis teatas juba eelmisel nädalal, et nende kodus on kaks diivanit, mis otsivad endale uut kodu. Meie muidugi olime kohe huvitatud ja nii oligi, et saime juba sama nädala lõpus endale lausa kaks diivanit. Kõige vahvam on see, et elutuba on nüüd juba täitsa toa moodi! Kas pole mitte vahva? Kutsud aga inimesed õhtusöögile ja saad mööblit ka! Nii juhtuski, et kahel diivanil on nüüd uus kodu.

Õhtusöök möödus väga mõnusalt, juttu ja nalja jätkus kauemaks ja seltskond oli äärmiselt mõnus ja muhe. Tutvustasime külalistele oma sisehoovi, kohviruumi ja trennisaali ja nemadki olid seda meelt, et meie koduke meenutab pisut hotelli. Hakka või uskuma ise ka.

Pühapäev mööduski meil sõna otseses mõttes uutel diivanitel lösutades. Ilm oli pilvine ja ega ei viitsinud midagi erilist teha ka. Seega vaatasime lihtsalt saateid ja tundsime end mõnusalt. Arvan, et see oli meie selle aasta kõige laisem päev. Õhtul läksime jalutama ja trenni ning mõtlesime, et ei, terve päev laisklemine pole ikka meie jaoks :D

Ilusat töönädala lõppu!

Maile