Harjumine

Esimene nädal kodus on olnud väga tegus. Pidime mõlemad harjuma oma endise rütmiga, ajavahega ja sealjuures tööd tegema ja kodus toimetama. Tundsin lausa, kuidas õhtuti olin energiast tühi, aga mis seal salata, küll oma kodus on ikka hea olla küll. Magada oma voodis, toimetada oma köögis ja maanduda õhtuti oma diivanile peale pikka jalutuskäiku. Oleme igal õhtul jalutamas käinud, sest siiani taastuv tervis pole lubanud veel päris trenni ette võtta. Ma armastan meie jalutuskäike ja olin unustanud, kui väga ma neid juba igatsesin.

Ühel õhtul läksime taaskord jalutama, kui korraga keset jalutuskäiku, hakkas vihma kallama nagu oavarrest. Otsisime kiiresti mingi suure puu, kus all suurem vihm ära oodata, aga sadu läks aina tugevamaks ja tugevamaks. Ühel hetkel jooksis meie juurde täiesti võõras naisterahvas ja ulatas vihmavarju, et meil natuke parem oodata oleks. No, kas pole mitte armas?

Veel ilma vihmavarjuta. Vihm läheb järjest tugevamaks ja meie järjest märjemaks:

Laupäeval läksime aeda päevitama peale mida, otsustasime jalutama minna. Korraga tundsin, et mul hakkab pea ringi käima ja kuidagi väga imelik on olla. Kuumust näitas 34 kraadi, aga tajutav temperatuur oli tõusnud 38-ni, ilmselgelt peab keha veel sellega harjuma. Pühapäeval oli juba parem tunne ja katsetasime uuesti jalutuskäiguga, seekord asi õnnestus. Jalutasime oma lemmikrajoonis ilusate eramajade vahel. Mõned majad on juba kaunistatud eelootavaks Halloweeniks.

Ilusat nädala jätku!

Maile