Ma hästi naiivselt arvasin, et viimane aasta ülikoolis saab olema eelnevatest
pisut kergem. Mõtlesin, et mul on ju ometi kogemust juba korralikult ja kõik
need eelnevad tagasilöögid on nahka ka pisut paksemaks kasvatanud ja eks see
kõik ongi tõsi mingil määral, aga siis tuleb järjekordne tagasilöök ja….põmaki!
Võtab hetkeks oimetuks, enne, kui vaatevälja jälle selgeks tagasi saab.
Augusti alguses esitasin oma viimase, neljanda, artikli ühele väga
tugevale USA teadusajakirjale avaldamiseks. Eile sain vastuse, kus kolm
retsensenti on mu töö pihuks ja põrmuks teinud. Kriitikat tuli nii palju, et ma
ei suutnud seda kõike läbigi seedida. See on umbes selline tunne, kui saad
halbu uudiseid korraga nii palju, et lõpuks kuulad neid tuima näoga, aga vastu
võtta enam ei suuda, piir on ees. Mul tuli see piir siis eile ette. Lugesin
seda pikka ja lohisevat kriitilist kirja tuima näo ja null emotsiooniga. Tõusin
laua äärest püsti ja läksin kööki toimetama. Ma tundsin, et ei jaksa ega taha
enam nende asjadega tegeleda. Sain aru, kui lõplikult kõrini mul juba sellest
kõigest on.
Istusime lauda, et hakata sööma. Kaspar vaatas mind ja ütles, et
järgmisel sügisel ma ei pea enam nende asjadega tegelema. Ma ei pea siis enam
mitte kunagi nendele asjadele mõtlema. Ma panen selle peatükki igaveseks enda
jaoks kinni. Et seda teha, selleks tuleb praegu kõik see hullus läbi seedida,
pea püsti tõsta ja edasi minna. Ta ütles veel, et ega see esimene kord pole,
kus mind on pikali lükatud, ja ega polegi, tal on õigus. Aga eks me mõlemad
mõistame, et kogu see lugu on nii pikalt kestnud, et ega lõputult ei jaksa
sealt maast ka ennast üles korjata.
Sellel aastal veel peab jaksama, selleks, et seda järgmisel sügisel enam
tegema ei peaks. Ega talvel. Ega kevadel. Ega suvel. Praegu veel peab.
Eile ma siis haletsesin ennast pool päeva ja mõtlesin, kuidas ma ei
suuda ega taha ja eilsesse päeva see ka jäi. Täna tuli laua taha istuda ja
edasi tegutseda. Suudan küll. Pealegi, kes ütles, et see kraad kergelt peab tulema?
Seda lubadust pole keegi mulle andnud 😊
Pea püsti ja edasi!
Maile

Et toimuks hüpe edasi, on vaja enne veidi kükitada. Natuke tagasilööki aitab edasi. Tulevikus, kui kõik tehtud, saad aru.
VastaKustutaSee on tõsi. Ainult seljale patsutamine ja kiitmine edasi ei vii. Lihtsalt sellel hetkel, kui ümber lükatakse, on maru keeruline seda kaine mõistusega võtta.
KustutaTagasilöögid ongi edasiviivaks jõuks, kõik sõltub löögi tugevusest. Positiivse energialaenguna saad alati kasutada konstruktiivset tagasisidet ;) Sa saad hakkama ja sisimas on Sul väga hea motivatsioonipakett - et seda järgmine aasta mitte enam korrata. Edu!
VastaKustutaAitäh julgustavate sõnade eest! See motivatsioonipakett on kõigest senisest kõige tugevamaks edasiviivaks jõuks.
Kustuta