Esimest korda elus

Millal te viimati midagi esimest korda elus tegite? Minul oli võimalus end laupäeval proovile panna. Esimest korda elus sõitsin ise Houstonis autoga. 

Olin hommikul ikka maru pinges, sest Houstoni liiklus on pehmelt öeldes hull. Eestis sõidan autoga väga palju. Vanasti pelgasin küll Tallinnas sõitmist, aga peale esimest aastat siin elades sain aru, et Tallinna liikluses pole mitte midagi hullu ja sellest hetkest alates ei valmistanud seal sõitmine mulle enam mingit raskust. Samuti ei ole minu jaoks oluline, kas väljas on pime või sajab vihma, ma sõidan igal ajal ja igal pool ja ei tee sellest ilmaski enda jaoks numbrit.

Houstonisse kolides oli korraga hirm sõitmise ja siinse liikluse ees. Liiklus on väga tihe ja kiire ja tundsin, et ma ei suuda/taha siin sõita. Kuna meil pole enda isiklikku autot Ameerikas, siis ma olen natuke nagu selle taha ka pugenud, et mis ma nende lubadega siin ikka teeksin. Tegelikkuses olid need vaid vabandused mulle endale, sest me rendime autot üsna sageli. Ameerikas on autojuhiload ehk sama olulise tähtsusega kui Eestis ID-kaart. USA piires saab lubadega vabalt reisida ja see on täieõiguslik isikut tõendav dokument. Pealegi, miks peaks sõitmine alati vaid Kaspari õlul olema? Lisaks annaksid load mulle ka vajadusel omajagu vabadust juurde.

Käesoleval sügisel tundsin, et olen valmis selle teekonna ette võtma, et endale load saada. Nagu te juba teate, siis pidin sooritama kirjaliku eksami. Järgmiseks sammuks on sõidueksam, aga kuidas ma sinna lähen nii, et pole kordagi varem siinses keskkonnas ise autoga sõitnud? Ega ei lähegi. Taotlesin endale ajutised load, mis lubavad mul sõita, kui 21+ lubadega isik kõrval istub. Laupäev oligi see hetk, kui tuli harjutama hakata. Esmalt sõitsime meie piirkonnas, mis on mulle tuttav ja seejärel suundusime juba kiirteele. Houston on niivõrd suur linn, et erinevaid linnaosasid/piirkondi ühendavad kiirteed, sest vastasel juhul oleksid ummikud nii meeletud, et liiklemine ei olekski võimalik. Samuti on vahemaad nii suured, et ilma kiirteeta sõidaksime nt Merliisi juurde vist kaks päeva :D

Laupäeva lõunaks olime oodatud Merliisi ja Jeffi juurde tänupüha lõunasöögile ja minu ülesanne oli meid sinna transportida. Kaspar oli kõrvalistmel kaardilugeja ja mina täitsin rallimehe rolli. Sisendasin endale pidevalt, et ma olen autojuht ja see on liiklus nagu iga teinegi, ei tasu üle mõelda. Kohale jõudes tundsin, kuidas mu parem jalg kisub kergelt krampi, ilmselgelt oli pinge suur. Olin saavutatu üle nii uhke, et teatasin kohe Merliisile suure uhkusega, millega ma just hakkama sain. Merliis on hea sõber ja elas mu suurele saavutusele nähtava elevusega kaasa.

Tänupüha on küll tegelikult kuu lõpus, aga kuna Jeff on tööl (teisel pool maakera) ja meie oleme Kaspariga sellel ajal samuti kodust ära, siis tegi Merliis ettepaneku see tähtis püha hoopis ette ära tähistada. 

Jeffi kuulus kalkun, mis reaalselt viib keele alla:

Kalkunist üksi ju ei piisa, seega 12h ahjus suitsetatud brisket (veiseliha) on hädavajalik sinna juurde pakkuda:

Oleme kõik kolm aastat tänupühad koos veetnud ja sellest on vahva traditsioon kujunenud. (Meie 2017. aasta tänupühadest Louisianas saab huvi korral lugeda SIIT ja 2018. aasta tänupühadest SIIT)

Tutvusime Merliisi ja Jeffi juures veel mitme teise perekonnaga ja päev lausa lipsas käest. Õhtul kodupoole asudes tundsin end roolis juba palju kindlamalt, kui hommikul. Kaspar tegi ettepaneku lausa kesklinnast läbi sõita ja mina mõtlesin, et miks ka mitte, kui juba siis juba. 

Kesklinn paistab:

Koju jõudes tundsin, kuidas väsimus tahab jalust murda sest pinge oli olnud korralik ja koju jõudes andis see endast tublisti märku.

Järgmisel nädalavahetusel veel veidi harjutamist ja siis ongi aeg sõidueksamile minna. Eks siis ole näha, kas mulle antakse Texase load või mitte.

Maile