Karantiini väljakutsed

Ammused lugejad juba teavad, et me oleme väljakutsete inimesed. Uutele lugejatele – tere tulemast!  Täpsustavaks infoks – mina ja mu abikaasa oleme suured väljakutsete austajad. Seame endale sageli määratud perioodiks erinevaid väljakutseid seoses toitumise, liikumise, raha ja muu elulisega. Praegusel kriisiajal tundus kohe eriti sobilik endale erinevaid väljakutseid seada, sest see aitab meil oma tähelepanu suunata ka millelegi muule, kui hetkeolukorrale maailmas, mille kohta liigset infot enam ei soovigi tarbida.

Oleme täna täpselt kolm nädalat isolatsioonis elanud ja kohe esimesel kriisinädalal seadsime endale väljakutse seitsmeks päevaks – liikuda iga päev 12 000 sammu. See väljakutse oli selles osas väikese kohandusega, et need 12 000 sammu olid mõeldud Kasparile, minu puhul tegi see 15 000. Kes veel kursis ei ole, siis juba väga pikka aega on meie igapäevane eesmärk sammuda 10 000 sammu (minul teeb see u 7km päevas) ja sellest me peame  üsna rangelt kinni. Väljakutse ajal me aga mingeid mööndusi ei tee ja maksku, mis maksab, seatud eesmärk tuleb täita, sest selles see väljakutse mõte meie jaoks seisnebki.

Mis seal salata, ega see 10 000 ka niisama täis ei tiksu, kui päevatöö on istuva iseloomuga ja teed sedagi kodukontorist. Ikka iga päev tuleb end ekstra liigutada ja need täis sammuda. Rohkemate sammude tegemine oli ikka paras väljakutse küll ja kolmanda päeva õhtuks tundsin, et jalad on totaalselt väsinud, sest pole harjunud iga päev nii palju liikuma. Meie puhul on üsna tavaline (tavatingimustes), et L-P tuleb 15-16 000 sammu, aga nädala sees teeme üsna hambad ristis oma 10 000 täis. Ahjaa, samme ette me ei tee (ei tavarütmis ega väljakutse ajal), iga päev algab 0 sammuga. Kui aus olla, siis see on omaette väljakutse iga päev. Esimese nädala lõpus oli ühel päeval nii vihmane, et pidime oma sammud kõik parkimismajas ja koridorides täis kõndima, mis muutus lõpuks ikka maru nüriks, aga tehtud need said. Pärast oli muidugi hea tunne ja jalad harjusid ka nädala lõpuks enam-vähem ära.

Ilusa ilmaga sammume loomulikult väljas:

Teisel karantiininädalal oli sammumisest nii kõrini, et otsustasime sellel nädalal väljakutset mitte teha. Küll aga oli tavapärane 10 000 sammu endiselt päevakorras, see ei kao ning trennipäevadel tegime ka tavapäraselt trenni, aga ei midagi enamat.

Kolmas nädal algas siiski uue väljakutsega. Kaspar tegi ettepaneku meile just trennist lähtuv väljakutse seada. Liitusime ühe veebipõhise treeninuga, mis on mõeldud kogu kerelihaste treeninguks kodus, kus ainuke vajalik abivahend on matt. Kõik harjutused on oma keharaskustega.

Veebipõhise treeningu tegime meie parkimismaja katusel:

Oh taevas! Ma ei liialda, kui ütlen, et järgmisel päeval me reaalselt vedasime oma jalgu järgi. Iga lihas röökis lausa valust. Ma ei teadnudki, et ma nii vormist väljas olin (see selgus tegelikult juba 12. trenniminutil, kui tahtsin surra). Trenn ise on muidugi ülihea, aga väga raske ja otsustasime väljakutse nädalal teha kokku 5 trennikorda, millest 2 on rasked netitrennid ja 3 meie tavapärased jooksutrennid. Täna ongi käes viimase, viienda, trenni kord ja see on veebitrenn, millega hakkame end õhtul piinama.

Karantiininädalad on siiani toonud meile tavapärasest rohkem liikumist (teadlikult), sest trennitund on väheseid aegu päevas, kus olukord maailmas ei paina ja ainukesed mõtted peas on, et kuidas küll selles trennis ellu jääda ja oma harjutus ära teha. Rohke liikumine aitab pea natuke selgema hoida, sest negatiivsed muremõtted kipuvad neil päeval liiga sageli pähe kippuma.

Hoidke end!