Kui mägi on liiga kõrge

Mis siin salata, viimased nädalad on olnud üsna mustad. Olin endale eesmärgiks võtnud 6-aastaga ära lõpetaga (ehk siis lõpetamine oleks pidanud toimuma enne 31.08.2020), aga tänaseks on selge, et nii see ei lähe. Pingutasin ja punnitasin nii nagu jaksasin, aga ilmselgelt jäi see mägi minu jaoks liiga kõrgeks. Kõrvaltvaataja jaoks võib see ehk tühine näitaja olla, minu jaoks oli ülimalt oluline sinna aega mahtuda, tahtsin seda saavutada ja iseendale tõestada, et suudan. Tegelikkus on see, et mõned mäed on liiga kõrged ja jäävadki ületamata. Andsin endast 100% ja tõenäoliselt rohkemgi (nagu tervis häälekalt märku annab), aga sellest ei piisanud, minu puhul ei piisanud.

Ma olen läbi ja lõhki plaani inimene. Ilma oma märkmikuta olen kadunud hing. Mul on vaja plaanimajandust ja kindlat tegevuskava, olen nii maksimaalselt produktiivne. Kaspar on ka plaani inimene ja nii me sobimegi nagu kaks pusletükki. Meil on vaade tulevikku ja plaanid paigas, mis järgmiseks. Sihid on silme ees ja muudkui sumame edasi ja kui korraga selgub, et võid kasvõi pea peal seista, aga see plaan läbi ei lähe, siis tuleb sein ette. Kuidas see võimalik on? Ma ju andsin enda parima. Rohkemgi veel (seda saavad kinnitada vist kõik mu lähedased inimesed peale Kaspari, kelle jaoks olen üsna kadunud olnud).

Eelkaitsmine lükkas mu musta auku ja sealt välja roomamine on protsess, mis alles kestab. Ma ei laskugi selle kõige tumedamatesse tahkudesse. Tekkis  olukord, kus piltlikult öeldes mu pea vajus vee alla ja Kaspar tiris mu pinnale. Oleme 14 aastat koos olnud ja õppisin tundma oma kaaslases sellist poolt, mida elu pole iialgi sundinud varem näitama. Ta sõna otseses mõttes juhtis mind ja ütles, mida pean tegema, kui mul oli tunne, et ma ei saa enam hingata, magada ega olla.

Nüüd on nii, et käime mitu korda päevas väikesel jalutustiirul, kus räägin talle, kus ma täpselt oma tööga olen ja mis hetkel muret valmistab ja õhtul, kui oleme oma tööpäevad “lõpetanud”, siis istume koos ühe arvuti äärde ja hakkame sõna-sõna haaval üle käima seda, mida ma päeval kirjutasin. Ta on end täielikult mu töö sisuga kurssi viinud ja aitab moodustada laused, lausetest lõike ja muuta kogu teksti loogiliseks. Ta aitab mul hingata.

Laupäevad on päevad, kus ma arvutit ei ava ja ühtegi meili ei loe ja vähemalt püüan end välja lülitada. Ma tunnen esimest korda kuue aasta jooksul, et ma ei ole oma tööga üksi. Ma tunnen, et ma saan lõpuks jälle hingata.

Eelmisel laupäeval astusin esimest korda karantiinist välja ja tegelesin sõbranna -  ja loomateraapiaga, see on ju teadaolevalt see kõige tõhusam vahend:

Kohtusin esimest korda elus Texase rahvuslooma armadilloga, kes ajas põõsa all omi asju:

Sel nädalal avati uuesti ka meie aed ja laupäeval käisime esimest korda ujumas:

Ja nii ongi, et sammume koos uuesti selle mäe poole. Ei tea, millal see ületatud saab, aga iga päev astume ühe sammu tipule lähemale.

 ♥