Kohtinguõhtu ja Ameerika sõbrad

Reede õhtul oli kaua oodatud kohtinguõhtu. Ülikooli ajal tegime väga sageli kohtinguõhtuid. Elasime minu neli esimest kursust (ehk siis terve Kaspari baka aja + tema sõjaväes oldud aasta) eraldi.  Mina elasin Tartu kesklinnas ühikas ja tema kurikuulsas Maaülikooli Torni ühikas linna ääres. Alles peale Kaspari sõjaväge kolisime ühisesse üürikasse kokku (olime selleks ajaks 6. aastat koos olnud). Vanal heal ühika-ajal nägid meie kohtinguõhtud välja sellised, et saime ühikas kokku ja tegime koos midagi peenemat süüa. Kuna raha eriti polnud, siis kohvikud/restoranid tulid alles viimastel kursustel mängu, kui mõlemad juba kooli kõrvalt täiskohaga tööl käisime. Seega esimestel aastatel tuli käesolevate vahenditega läbi ajada (kodust kaasa toodud toiduvarud ja poest saadaolevad odavamad asjad, nagu ikka tudengitel). Õhtu juurde käis tavaliselt ka mingi odavama otsa vein (või kaks) ja juttu jätkus pikemaks. Mäletan, et harvad polnud korrad, kus jutustasime kella kaheni või lausa neljani välja minu tillukese ühika köögilaua ääres, mis asus ühtlasi ka välisukse all (väga veider kombinatsioon, kui tagasi hakata mõtlema). Unistasime suurelt ja kujutasime ette, mis ja kuidas kõik tulevikus on või kuhu me reisima hakkame. Täiesti raudselt saabus Kaspar igale kohtinguõhtule lillega ja meil olid alati ilusad riided selga pandud, olgugi, et kohting toimus lihtsalt ühikatoas. Sellele ajale tagasi mõeldes läheb alati südame alt soojaks :)

Kohtinguõhtud on meil läbi aastate jätkuvalt teemas, ehk on mastaabid vahepeal muutunud, aga see polegi  oluline, igal perioodil on oma.

Niisiis, reedel oli käes kohtinguõhu ja kuna meil polnud seda juba tükk aega olnud, siis olin terve reedese päeva päris elevil. Panime end ilusti riidesse ja suundusime restorani. 

Meie läheduses asub palju häid kohti, aga üks restoran osutub meil tavaliselt alati esimeseks valikuks, kui me pole ammu väljas käinud, just sinna me suundusimegi. Õhustik oli kohe selline pidulik ja mõnus. Jutustasime kõigest muust, kui argi(muredest) ja nautisime õhtut. Ilm oli väga soe (27 kraadi õhtul) ja jalutasime koduteel veel natuke ringi, sest jututeemasid jätkus pikemalt.

Leidsime jalutades ühest aiast sellise tillukese sõbrakese (Halloween on tulekul ilmselgelt):

Võiks ju arvata, et kahekesti elades on iga õhtu kui kohtinguõhtu, aga tegelikkuses see nii ei ole. Argipäev on midagi muud ja kohtinguõhtu feeling on hoopis midagi muud, kus me tavaliselt ei arutle teemade üle, mis muret tekitavad vms.

Laupäeva hommikuks oli pandud äratus, sest plaanisime üsna varakult oma gluteeni- ja suhkruvabad pannkoogid pintslisse pista ja tegudele asuda (väljakutsest kirjutan eraldi pikemalt). Meil oli nädalavahetuseks auto võetud ja ees ootas suuremat sorti shoping. Mul oli valmis kirjutatud kolm erinevat nimekirja, mis hõlmas endas asju riietest kuni mööblini välja. Kui ees on ootamas suuremat sorti poodlemine, siis paneme alati kõik asjad nimekirja, mida otsime ja samuti teeme eelnevalt eelarve, kui palju me plaanime kulutada ja kus me teame, et sealt maalt jookseb piir. Näiteks on eraldi eelarve riiete jaoks ja eelarve kodu sisustamise jaoks (nagu oli sel korral). Kui juhtub, et ühes kategoorias peaks eelarve lõhki minema, siis tuleb puudujääv osa teisest eelarvest, et kõik üldpildis tasakaalus oleks ja meie plaanid lõhki ei läheks. Eelarvega majandamine on meid viimase aasta jooksul meeletult palju kasvatanud ja meie elu nii palju paremaks teinud, et sellel teemal plaanin tulevikus täpsemalt lausa peatuda.

Niisiis, meie shoping. Kõige suurem eesmärk selleks nädalavahetuseks oli osta kapp jalanõudele. Hoiustasime oma jalanõusid neljas erinevad kohas/süsteemis ja mul sai sellest kõrini. Tahtsin paremat süsteemi, kui meil oli. Kuna meil majapidamises ruumi on, siis võtsime plaani korraliku suurema kapi ostu, kuhu meie jalanõud saavad kenasti sisse kolida. Mida me aga ei mõelnud läbi oli see, et kuidas see kapp IKEA-st koju tuua. Saatuse tahtel anti meile just sellel korral suur Texase truck ja sinna kasti võib vist küll lausa pool elamist ära mahutada.

Kuna meie aur oli peamiselt kodu sisustamisel, siis riideid väga palju me sel korral ei ostnudki. Tegelikult ostsime vaid kaks riideeset kokku. Ühte neist tahan ka siin teiega jagada. Mõtlesin juba pikemat aega, et tahaksin endale ilusat jumpsuit´i osta, aga kartsin, et näen selles nagu pingviin välja. Fakt on aga see, et ma polnud tegelikult mitte ühtegi kunagi varem selga proovinud. Nüüd siis nägin poes just sellist, nagu olin mõelnud ja mis istus selga nagu valatult. Kuna meil on selleks aastaks mu sünnipäevaks üsna erilised plaanid tehtud, siis sain proovikabiinis kohe aru, et see oleks suurepärane outfit mu enda sünnipäevaks. Mõeldud-tehtud!

Ise suurest õnnest õhkamas, et nii vahva asja leidsin, sammusime kassade poole. Korraga kõnetavad meid kaks neiut sulaselges emakeeles. Me muidugi pöördusime nende poole ja tardusime sealsamas. Mida see siis tähendab?! Nad olid kuulnud meid rääkimas ja kogusid natuke julgust, et meie juurde tulla. Tuli välja, et üks neiu elab juba terve aasta Houstonis ja teine neiu oli tal külas, õigemini lausa pulmas, sest ilmnes, et üks neist abiellub homme (pühapäeval). Rääkisime pisut juttu ja vahetasime kontakte ja läksime suures hämmingus kassasse.

Laupäeva õhtul käisime oma hiinlastest sõpradel- Yangidel külas, keda me polnud enam-vähem sada aastat näinud. Neid oli nii tore näha! Nad lausa tormasid meid kallistama. Söögitoas oli laud kaetud ja igale kohale juba magustoidud pandud. Kui kuulsime, et nad olid udupeened (ja ebamaiselt kallid) tordid ostnud ja juba igale istekohale nendega laua katnud, siis vaatasime Kaspariga üksteisele otsa ja  momentaalselt oli päevselge, et peame oma väljakutses feilima. Olukord oli selline, kus ma tundsin, et meist oleks äärmiselt ebaviisakas ja lihtsalt väga tobe keelduda sellest, mis meie jaoks on juba valmis pandud. Küll aga vabandasime end pisut välja sellega, et magusat on väga palju ja jagasime Kaspariga ühte magustoitu kahepeale. 

Yangid soetasid endale korraliku massaažitooli, mille me pidime tingimata järgi proovima. Oli ikka hea asi küll!

Väljakutse loomulikult jätkus meie jaoks peale külaskäiku ja jätkub veel terve nädala, lihtsalt laupäeval õhtul tundsime, et peame tegema erandi, et mitte oma võõrustajaid solvata.

Pühapäeval väisasime samuti veel kaubandust ja käisime ühtlasi ka Merliisi ja Jeffi juures kohvil. Uksekella lastes oli kuulda tohutut kondimurdja häält, kes hävitaks kõik takistused oma teel. Ukse avades oli muidugi väike Chulo nii rõõmus, et unustas haukumise sekundist ja muudkui lakkus meid suurest rõõmust :D Juttu ja naeru jätkus sõpradega kauemaks ja oli tõsiselt mõnus tšill pühapäev. Kuigi, peab tunnistama, et õhtuks olime ikka rampväsinud, kui ükskord koju jõudsime.

Nüüd aga tuleb töökuhi uuesti ette võtta ja töönädalasse sukelduda.

Mõnusat nädala algust!

Maile

Toitumine Ameerikas – väljakutse kahele

Siinkohal võib kiidulaulu laulda ja tõdeda, et meie toitumine väljamaal on olnud suhteliselt hea. Toimetame oma koduses köögis ning väljas käime söömas vaid nädalavahetustel. Seda just laupäevadel, kus lubame ka natuke rasvasemat kiirtoitu, et oleks ikka põhjust jõusaali rassima minna. Kõige selle hea koosluse juures püsib kehakaal paigal ning enesetunne hea.

Kõik see laguneb koost alates päevast, mil astume lennukist maha ja tallad kodumaa pinda puudutavad. Ei tea miks, aga igasugune kontroll käe- ja suu vahelisest dünaamikast kaob ära. Nõnda satub meie kehadesse ämbrite viisi kaloreid, mida Ameerika koju rõõmsalt kaasa tassime. Igal suvel küll mõtleme, et seekord teeme teisiti, kuid siin ma nüüd siis olen...

Mõned üleliigsed kilud tuleb meie maovetest välja püüda ning Maile mõtles, et oleks paras aeg asuda järgmise toitumisväljakutse rajale. Sellel korral jätame ära kõik kiirtoidud, nisutooted, šokolaadid, kommid, snäkid ja SUHKRU. Kokku kestab see kannatuste rada 2 nädalat.

Kui hapukoores on suhkrut, siis see meid ei huvita. Pigem jätame suhkru lisamata toidule ja kohvile. Mailel pole suhkru tarbimise piiramisega probleeme, kuid mina olen sisuliselt 60% suhkrust ja mul on seda igal sammul hädasti juurde vaja. Kogu minu hommikurutiin algab suhkrust, sest seda läheb nii pudru sisse kui ka moosi näol pudru peale. Kõrvale joon tavaliselt kruusitäie suhkrut, mille sisse ka paar tilka kohvi ja piima lisatud. Keeruline!

Igatahes, otsustasime väljakutsega alustada laupäevast, sest siis satub viimane sirge reedesele ja sellele järgneval nädalavahetusel saab keskenduda täielikule söögiorgiale.

Kätte jõudis laupäev ja juba hommikul olin tujust ära. Seda seetõttu, et laupäeval on meie peres pannkoogihommik ja kõik koogid saavad minu poolt alla loputatud vahtrasiirupiga. Parandan – ROHKE vahtrasiirupiga! Ja teadagi valmivad kõige paremad pannkoogid nisujahu ja suhkru toega. Kõige selle pärast oligi tuju ära ning polnud nagu midagi erilist oodata. Tuli midagi välja mõelda ja otsustasime, et teeme pannkooke gluteenivabast jahust ning magusaineks kasutame mett – kõik lubatud ained meie väljakutses.

Tuju hakkas juba tõusma ning hakkasin kokkama. Kõik ained olid kokku mikserdatud ja hakkasin kapist gluteenivaba jahu välja tõmbama kui selgus, et see jahu on meil otsa saanud. Kogu maailm varises sellel hetkel kokku ja teadmatusest mis edasi teha, otsustasin kokku kutsuda kriisikoosoleku. Leidsime ühehäälselt, et väljakutse algab pärast hommikusööki. JESH!!!

Meeleolu läks jälle saja peale ja käsi juba haaraski nisujahu järele. Kui koogid valmis, said need loomulikult vahtrasiirupiga ära söödud. Kell 10:30 tegime akna lahti ja deklareerisime avalikult oma jäägitut pühendumist äsja alanud väljakutsele. Nüüd oleme juba neljapäevas ning ainus, kes asjast seni maani loksutatud on, olen mina, Kaspar. Kiirtoidu, rämpsu ja šokolaadi järele pole meil seni isutanud, kuid hommikurutiinis olen mina põhiline kaotaja. Maile ei pane kohvi sisse suhkrut ega pudru peale moosi, seega tema hommikud on täpselt samasugused nagu varem. Eks tegemist on alles väikese ajaga ning keerulisemad ajad seisavad ehk veel ees. Laupäeval teeme pannkookidega uue katse ja eks anname ka märku, kuidas välja tuli.

Päikest!

Kaspar

Uus kuub

Käesolev sügis on minu jaoks hästi muutusterohke. Ma kohe tunnen, et tahan mitmes valdkonnas muutuseid sisse viia ja üheks selleks on ka blogi. Tundsin juba mitu kuud, et blogi eelmine versioon oli liiga kirju ja liiga…liiga. Peast käisid päris mitmed mõtted läbi- kas üldse jätkata blogimisega? USA-sse kolimise uudsus on ju vaibunud (mis oli esimese aasta valdavaks teemaks, kõik oli uus ja põnev, kõik oli esimest korda). Nüüd me elame siin, tunneme end siin rahulikult, meil on kodu siin ja kuidagi mõnus ja rahulik vibe on kogu asjale juurde tulnud. 

Tunnen, et lugeja elab tugevalt kaasa minu erialaga seonduvale, aga kas igapäevaelust üldse kirjutadagi enam nii palju, kui varem?

Alustuseks on blogi saanud selga päris uue kuue, mis on lihtsam ja puhtam oma olemuselt: 

• Igal hetkel klikates üles kollase riba peale, kus on blogi nimi, saab esilehele tagasi.
• Ülemise kollase riba ääres on BLOGIARHIIV, millele klõpsates saate kõikide vanade postituste juurde tagasi minna nii palju kordi, kui süda kutsub.
• Paremal üleval nurgas on kolm väikest horisontaalset kriipsukest, millel klõpsates saate vanade tuttavate lisavidinate juurde – kell, ilmateade, sotsiaalmeedia jms.
• Avaleht algab ise sissejuhatava postitusega (helehallil taustal), sealt leiab uus lugeja enda jaoks sobiliku sissejuhatuse, mis blogi see on ja kuhu ta täpsemalt sattunud on.
• Pealehelt alla kerides on aga postitused, kõige uuemad kõige üleval. Nii postituse pealkirjadele kui ka lisateave nupukesele  klikates saate postituse täispikkuses lahti teha ja lugema asuda. Jällegi  - igal hetkel üles kollase riba peale klõpsates, kus on blogi nimi, saab esilehele tagasi.

Teistest muutustest juba edaspidi, stay tuned.

Maile

Tagasilöök

Ma hästi naiivselt arvasin, et viimane aasta ülikoolis saab olema eelnevatest pisut kergem. Mõtlesin, et mul on ju ometi kogemust juba korralikult ja kõik need eelnevad tagasilöögid on nahka ka pisut paksemaks kasvatanud ja eks see kõik ongi tõsi mingil määral, aga siis tuleb järjekordne tagasilöök ja….põmaki! Võtab hetkeks oimetuks, enne, kui vaatevälja jälle selgeks tagasi saab.

Augusti alguses esitasin oma viimase, neljanda, artikli ühele väga tugevale USA teadusajakirjale avaldamiseks. Eile sain vastuse, kus kolm retsensenti on mu töö pihuks ja põrmuks teinud. Kriitikat tuli nii palju, et ma ei suutnud seda kõike läbigi seedida. See on umbes selline tunne, kui saad halbu uudiseid korraga nii palju, et lõpuks kuulad neid tuima näoga, aga vastu võtta enam ei suuda, piir on ees. Mul tuli see piir siis eile ette. Lugesin seda pikka ja lohisevat kriitilist kirja tuima näo ja null emotsiooniga. Tõusin laua äärest püsti ja läksin kööki toimetama. Ma tundsin, et ei jaksa ega taha enam nende asjadega tegeleda. Sain aru, kui lõplikult kõrini mul juba sellest kõigest on.

Istusime lauda, et hakata sööma. Kaspar vaatas mind ja ütles, et järgmisel sügisel ma ei pea enam nende asjadega tegelema. Ma ei pea siis enam mitte kunagi nendele asjadele mõtlema. Ma panen selle peatükki igaveseks enda jaoks kinni. Et seda teha, selleks tuleb praegu kõik see hullus läbi seedida, pea püsti tõsta ja edasi minna. Ta ütles veel, et ega see esimene kord pole, kus mind on pikali lükatud, ja ega polegi, tal on õigus. Aga eks me mõlemad mõistame, et kogu see lugu on nii pikalt kestnud, et ega lõputult ei jaksa sealt maast ka ennast üles korjata.

Sellel aastal veel peab jaksama, selleks, et seda järgmisel sügisel enam tegema ei peaks. Ega talvel. Ega kevadel. Ega suvel. Praegu veel peab.

Eile ma siis haletsesin ennast pool päeva ja mõtlesin, kuidas ma ei suuda ega taha ja eilsesse päeva see ka jäi. Täna tuli laua taha istuda ja edasi tegutseda. Suudan küll. Pealegi, kes ütles, et see kraad kergelt peab tulema? Seda lubadust pole keegi mulle andnud 😊

Pea püsti ja edasi!

Maile

Tegus nädalavahetus ja tutikas pereliige

Kahel viimasel reedel olen üle pika aja jälle kontoris töötanud, nagu ma varasemalt ikka tegin. Mulle väga meeldivad need reeded, olen siis alati kohe ekstra produktiivne. Eelmisel reedel olin esimest korda üle 4 kuu kontoris ja Kaspari kolleeg tuli otsejoones mind kallistama ja tervitama ja see tegi südame alt ikka soojaks küll. Viisin kontorirahvale ikka meie head šokolaadi ja vahetasime natuke muljeid. Kaspar on neid muidugi põhilisega kursis hoidnud.

Kontoriks valmis:

Kaspar oma kabinetis:

Reede õhtul tegime peale tööpäeva trenni ära ja seejärel langesime diivanile nagu tinasõdurid. Neljapäeval olin veel indu täis, et reede õhtul läheme kinno või teeme midagi muud vahvat, aga tegelikkus oli midagi muud. Nädala väsimus tabas nii teravalt, et mitte kuskile ei viitsinud enam minna. Diivan tundus olevat parim sihtmärk. Nii tegimegi, vaatasime oma lemmiksarju ja lihtsalt puhkasime.

Nagu mingi kuri needus, olin laupäeva varahommikul juba üleval. Uni läks lihtsalt ära. Hakkasin siis aga tegutsema, mis seal ikka. Pealegi, ega me väga pikalt poleks saanud nagunii põõnata, sest naabrid pidid meid juba 9.30 maja eest peale korjama. Läksime kõik koos kohvikusse brunchile ja muljetasime. Oleme nendega koguaeg ikka ühenduses olnud, aga nüüd polnud tükk aega lihtsalt kohtunud. Peale liigagi toekat hommikusööki viisid naabrid meid esimest korda oma uut maja vaatama. Seega jah, kahjuks nad polegi enam meie naabrid, sest nad ostsid omale kodu. 

Nende maja asub imekaunis eramajade rajoonis, täpselt nagu mingist kaunist koguperefilmist, kus vaiksel tänaval on suured puud ja ilusad eramajad. Kui nende kodu ette sõitsime, siis hakkasin juba autos õhku ahmima, tuppa sisenedes vajasin veelgi enam hapnikku. Milline kodu! Nagu filmist! Kahekordne maja, nelja magamistoaga, mitme vannitoaga, söögitoa ja kontoriruumiga, avatud köök suure saarega ja elutuba, kus laiutab hiiglasik kamin. Ma ei teagi, kas ma olen varem kunagi nii ilusas kodus üldse viibinud. Jalutasime ka nende naabruskonnas veidi ringi ja tutvusime ümbrusega ja pargiga, mis neil seal lähedal on. “Naabreid” oli nii tore üle pika aja näha. Meil on alati nii paljust jutustada.

Pärastlõunal tulime koju tagasi ja käisime pisut kaubanduses. Kuna uued viisad on kolmeks aastaks, siis otsustasime, või noh, mina otsustasin ja tutvustasin oma ideed Kasparile, et kodu vajab natuke iluravi. Kui kolm aastat tagasi siia korterisse kolisime, siis oli meil vaja kõike. Kolisime ju paari kohvriga, kus sees olid vaid hädavajalikud riided, jalanõud ja kaks saunalina, millega end kuivatada, kõik. Kui sul on vaja aga lusikast kuni voodini KÕIKE osta, siis ilmselgelt osutusid valituks kõige soodsamad asjad, mida poest saada oli. Eks seetõttu sai ka sisekujundus selline maksimaalselt ilus, aga esmajärjekorras siiski hädapärastest vahenditest ja maksmaalselt soodne. Nüüd oleme nende esmavalitud asjadega kolm aastat elanud ja eks väga odavad asjad ikka kuluvad kiiremini ja tahavad vahetust (nt triikraud, tolmuimeja jms). 

Seega mõtlesin, et miks mitte teha igas ruumis väike uuenduskuur, mis rahakotti just auku ei põleta, aga annab kodule värskema mulje ja samas vahetada välja kodumasinaid, mis on juba väsinud. Tegin siis suure nimekirja, mis igas ruumis vajaks vahetamist, lisasin igale esemele eelarve juurde ja printisime suure pabaeri välja. Nüüd oli teada, mida me poest otsime ja mis eelarve meil on. Laupäeval läksimegi poodi ja enda suureks üllatuseks leidsime vannituppa väga palju erinevat kraami. Räägin sellest kõigest (koos pildimaterjaliga) siis, kui sisekujundus on tehtud. Hetkel siis on hunnikus vaid näha meie laupäevane saak, mille üle me väga uhked olime: vaip vannituppa, uued saunalinad ja käterätid ning jalarätik; hambaharjatops, seebidosaator ja näovattide/vatitikkude tops.

Kui laupäeval oma poekraamiga koju tagasi jõudsime siis saime ärevaid uudiseid kodumaalt, et Kaspari õde hakkab sünnitama. Õemees hoidis meid kenasti terve aja toimuvaga kursis ja meie aja järgi laupäeva õhtul saigi meie pere pisikese tüdruku näol lisa. Küll see oli alles ärev õhtu! Pühapäeva hommikul saime juba uut inimest oma silmaga näha ja vanemaid õnnitleda.

Perega suured õnnesoovid vahetatud, tuli hakata end sättima, sest pühapäevaks oli meil restorani laud kinni pandud, et Merliisi ja tema lapsega lõunale minna. Me polnud Merliisiga 4 kuud näinud ja oli tagumine aeg seda viga parandada. Juttu jätkus kauemaks, nagu võibki arvata.Valisin restoraniks sellise koha, kus meist keegi polnud kunagi varem käinud. Mõtlesin, et alati eelistame vanu ja tuttavaid kohti, aga tegelikult oleks vahva ka midagi uut proovida ja avastada ja me ei pidanud pettuma.

Pühapäeval võtsime lisaks ette veel inventuuri riietekapis ja kummutis ning viskasime välja kõik asjad, mis pole kaks aastat selga jõudnud. Samuti katkised saunalinad/rätikud; liiga kulunud riided, mis ei kaunista enam kedagi jms. Saime päris korraliku hunniku. 

Oleme mõlemad seda meelt, et kapis olgu vaid riided, mida me reaalselt kanname, mitte, mis seal “igaks juhuks, äkki kunagi panen ikka selga” oma määramatut aega ootavad ja ruumi võtavad. Meil on üsna piiratud kapiruum ja seega on hädavajalik seal aeg-ajalt inventuuri teha. Nii omame ka tegelikult paremat ülevaadet, mis meil seal kapis reaalselt on ja on tõenäolisem, et kõik riided saavad kasutust. Täpselt sama reegel kehtib meil ka jalanõudega – kui asi pole kaks aastat jalga jõudnud, siis on sellel aeg minna.

Nädalavahetus oli ülitegus ja nüüd võtaks küll ühe puhkepäeva veel, sest tahaks puhata ja mängida ka.

Ilusat nädala algust!

Maile

Harjumine

Esimene nädal kodus on olnud väga tegus. Pidime mõlemad harjuma oma endise rütmiga, ajavahega ja sealjuures tööd tegema ja kodus toimetama. Tundsin lausa, kuidas õhtuti olin energiast tühi, aga mis seal salata, küll oma kodus on ikka hea olla küll. Magada oma voodis, toimetada oma köögis ja maanduda õhtuti oma diivanile peale pikka jalutuskäiku. Oleme igal õhtul jalutamas käinud, sest siiani taastuv tervis pole lubanud veel päris trenni ette võtta. Ma armastan meie jalutuskäike ja olin unustanud, kui väga ma neid juba igatsesin.

Ühel õhtul läksime taaskord jalutama, kui korraga keset jalutuskäiku, hakkas vihma kallama nagu oavarrest. Otsisime kiiresti mingi suure puu, kus all suurem vihm ära oodata, aga sadu läks aina tugevamaks ja tugevamaks. Ühel hetkel jooksis meie juurde täiesti võõras naisterahvas ja ulatas vihmavarju, et meil natuke parem oodata oleks. No, kas pole mitte armas?

Veel ilma vihmavarjuta. Vihm läheb järjest tugevamaks ja meie järjest märjemaks:

Laupäeval läksime aeda päevitama peale mida, otsustasime jalutama minna. Korraga tundsin, et mul hakkab pea ringi käima ja kuidagi väga imelik on olla. Kuumust näitas 34 kraadi, aga tajutav temperatuur oli tõusnud 38-ni, ilmselgelt peab keha veel sellega harjuma. Pühapäeval oli juba parem tunne ja katsetasime uuesti jalutuskäiguga, seekord asi õnnestus. Jalutasime oma lemmikrajoonis ilusate eramajade vahel. Mõned majad on juba kaunistatud eelootavaks Halloweeniks.

Ilusat nädala jätku!

Maile

Tagasi USA-s

Viimased nädalavahetused on olnud üsna perekesksed.

 Kaspar koos oma õepojaga:

 Nädal tagasi tähistasime terve perega Kaspari vanemate 31. pulma-aastapäeva: 

Meie pere lemmikud Pepe ja Elli said ka pidupäeva puhul toas tähistada:

Pühapäeval tegime korraliku perepäeva enne äralendu ja õhtupoolikul oligi aeg oma pakid kaenlasse haarata ja lennukile minna. 

Tähistasime lisaks ka meie Hugo 6. sünnipäeva:

Laulame Hugole:

Kaspari õde ja õemees:

Hugo oma emmega: 

 Terve pere ja lisaks veel sugulased tulid meid lennujaama saatma:

Veetsin sel aastal Eestis ligi 4 kuud ja juba mõnda aega tundsin, et on aeg tagasi minna. Tahtsin oma koju, aga kus on kodu? Meie asjad ja nö füüsiline kodu on USA-s, aga meie inimesed ja meie koduriik on Eestis, ometi pole meil Eestis päris oma kodu. Eestis on sageli natuke külalise tunne ja samas on see sama tunne ka USA-s, sest oleme siin ju välismaalased, see pole meie sünniriik, meie pere on mujal ja oleme siin ainult meie kaks. Ja jällegi... Eestis on sageli kodutunne ja sama tunne on ka USA-s. Nagu ikka, on igal mündil kaks külge ja ma tunnen, et me oleme ikka väga õnnelikud inimesed, et saame koduks nimetada lausa kahte riiki.

Lendasime päris esimest korda Kaspariga koos tagasi. Kogu kolme aasta jooksul oleme vaid ühel korral koos lennanud (Houston-Eesti-Houston) – päris esimest korda USA-st Eestisse 2017. aasta suvel. Kõik ülejäänud lennud oleme Kaspari töö ja minu kooli tõttu pidanud eraldi tegema. Nüüd olid taaskord võimalus koos reisida ja see oli äraütlemata tore! Lendasime tagasi Türgi, Istanbuli kaudu, sest meil otsest ruttu polnud (Istanbulis tuleb veeta terve öö) ja Türgi kaudu on kõige soodsam Eestist Houstonisse lennata.

Maandusime uhiuude Istanbuli lennujaama, mis oli täiesti hiiglaslik ja väga moodne. Tundus, et inimesi oleks seal justkui maru vähe olnud, aga  ehk oli asi selles, et hoone laiutas niivõrd suurel alal. Buss viis meid mugavalt hotelli, kus saime mõnusalt puhata ja ka hommikust süüa.

Hommikul käisime pisut oma hotelli juures jalutamas. Vaade oli lausa hunnitu:

 Peale hommikusööki viis hotelli transfeer meid taaskord lennujaama tagasi, kuhu oli tõeline kergendus jõuda. Istanbuli liiklus oli pehmelt öeldes kohutav ja ega meie bussijuhtki just kõige leebemate manöövritega ei olnud.

Meie lennuni oli mitu tundi aega ja see andis mulle võimaluse oma sammud täis teha ja natuke lennujaama uudistada. Kaspar, vaeseke, oli totaalselt haigeks jäänud ja proovis oma viimaseid jõuvarusid säästa. Mul on kombeks alati enne pikka lendu lennujaamas võimalikult palju ringi kõndida. Nii on talutavam pikk lend ühel kohal istudes ära veeta ja samas on päris hea lennukis oma kohale istuda, kui jalad on natuke väsinud ja kohe ootad, et saaks juba istuma.

Kasutasime lennukis taktikat, et olime ostnud ära kolmese pingirea kaks äärmist istekohta. Nii on võimalus, et kui lend pole välja müüdud, siis inimesed üldjuhul ei eelista osta keskmist ükskut istekohta kahe võõra inimese vahele, ja nii saame terve pingirea vaid endale. Meie plaan töötas ja saimegi kolmese pingirea enda käsutusse, et oleks mugavam jalgu sirutada ja magada. Peale 13h lennukis olime lõpuks ometi jõudnud Houstonisse, kus tervitas korralik suvekuumus. Uberiga koju sõites nägin kurja vaeva, et mitte magama jääda ja koduni vastu pidada.

Kohal!

No küll oli hea oma koju jõuda! Köögikapil oli kiri, et meil on vahepeal pesukuivati välja vahetatud – no mis mul saaks uhiuue kuivati vastu olla? Võtsime oma viimased jõuvarud kokku ja käisime kiiresti veel CVS-s (24/7 avatud apteek-mugavuspood) ära, et piima tuua ning siis oli kindel plaan pessu ja magama minna. Kaspar oli väga ettenägelikult enne Eestisse tulekut voodipesud ära pesnud ja kokku voltinud, et koju tagasi naastes saaks kohe puhtad ja värsked pesud voodile panna. Ta ikka üllatab mind endiselt, ta teeb sageli asju, mille peale ma ise iialgi ei tuleks.

Voodisse heites magasime mõlemad ilmselt sekundiga  ja nagu ma ette ennustasin siis kell 3 öösel oli mul uni kadunud. Nii on iga kord, kui ma Eestist Houstonisse tulen ja oli ka seekord. Läksin aga kööki, valasin piima hommikuhelvestele ja rääkisin õega juttu.

Hästi rahulik ja mõnus on olla seekord. Tavapäraselt on Eestist äratulek äärmiselt kurb sündmus, sest on teada, et kulub väga palju aega, enne, kui perekonda ja lähedasi uuesti näeb. Seekord oli aga kõik teisiti, sest üle kolme aasta saame seekord jõuludeks Eestisse minna ja oleme ka piletid juba ära ostnud. Ei oskaks paremat jõulukingitust tahtagi, kui seda, et saab perega koos olla, mitte seda läbi arvuti teha.

Mõnusat sügise algust!

Maile

Jant viisadega

Suvi on üsna kiiresti sügisesse veerenud ja ilmadki vastavaks muutunud. Enne veel, kui sügis suure hooga peale tõttas, nautisime viimaseid suveriismeid, mida septembri alguses soojad ilmad pakkusid.

Toimetasime Hugoga maal vanaema juures:

Ema korraldas maal vanaema juures piduliku õhtusöögi:

Käisime Tartus väljas:

Sõin elus esimest korda kaheksajalga ja see oli äärmiselt maitsev! 

Nautisime Tartu sügist:

See suvi on olnud selles osas üsna ärev, et oleme pidanud tegelema oma viisa uuendusega, sest kolm aastat viisa eluiga oli läbi saamas. Algselt arvasime, et mis seal siis ikka, anname aga dokumendid sisse ja asi ants. Siis selgus, et nii mina kui ka Kaspar peame suve jooksul lausa mitu korda Eesti ja USA vahet lendama, aga seda hea lugeja, juba teab. Ent siiski tundus, et asi on ikka veel liiga lihtne. Pole hullu, kohe teeme keerukamaks!

Ootasime pikisilmi dokumente, mis advokaadibüroo pidi meile Eestisse saatma, et saaksime üldse taotluse uue viisa jaoks sisse anda ja seejärel USA saatkonda vestlusele aja kirja panna ja siis lõpuks ka sinna vestlusele pääseda. Mida aga ei tulnud olid dokumendid. Aeg tiksus armutult meie kahjuks ja ühel hetkel oli meie viisa aegunud. Nägin, et Kasparit muudab see olukord äärmiselt rahutuks ja õigustatult. Ise võtsin hoiaku, et tuleb jääda rahulikuks, sest ega me midagi enamat, kui oodata, selles olukorras nagunii ei saa. Hakkasin siis mõtlema järgnevaid stsenaariume, kui me ei peaks viisat saama. Mis siis järgmine samm oleks? Midagi hullu ju pole. Teeme ESTA-d, et lennata Ameerikasse ja tuua oma riided ja jalanõud jms tagasi ja müüa mööbel maha ja siis vaadata edasi, mis saama hakkab. Mitte mingit maailma lõppu ei juhtu juhul, kui me ei peaks viisat saama. Ega see ei tähenda, et me Ameerikasse tagasi ei saaks minna. Nii omavahel öeldes, ma ei usu, et Kasparil oma oskuste, usinuse ja töökuse juures uue töökoha muretsemine just väga tohutu mure oleks, muidugi, kunagi ei tea. Aga kõige tähtsam on see, et pole ju põhjust miks me ei peaks viisasid saama ja lõppude lõpuks läheb nagunii nagu minema peab. Ainult kannatust on vaja.

Mingil hetkel hakkas juba Kaspari ülemus advokaadibüroolt uurima, et kui kaugel see dokumendimajandus siis õigupoolest on, et inimene saaks edasi töötada rahus. No ennäe imet, jõudiski see 2kg (!) dokemente kulleriga meieni. Tol päeval läks Kaspar poodi ja mina jäin koju tööd tegema. Enne minekut ta veel ütles naljaga pooleks, et ma siis dokumendid ilusti vastu võtaksin (meil polnud aimugi, et need tegelikult ka kohe peale tema lahkumist kohale tuuakse). Nüüd, kui dokumendid olid olemas, siis tundus kõik maru lihtne. Täidame aga vajaliku vormi ära ja registreerime end saatkonda vestlusele. Mitte nii kiiresti!

Meile oli koguaeg teada, et viisa pikendus kehtib kaks aastat. Seega me ei tahtnud oma olemasolevaid passe uuendada, sest siis jääksid mõlemad - nii vana kui ka uus viisa kenasti sama passi sisse ja uus viisa ning pass kehtiksid kenasti sama kaua. Korraga seisis aga saadetud dokumentides, et uus viisa kehtib kolm aastat… aga meie vana pass mitte. No pole hullu, kiirpass tehakse ühe päevaga ära ja see oli meie muredest kõige väiksem asi, mida lahendada. Tegime siis selle ära pluss veel mõned dokumendid korda, mida ennem ei mainitud, aga nüüd korraga oli vaja. Okei, Eestis saab asju kiiresti ajada ja järgneva päeva jooksul oli nii uus pass kui ka muu vajalik olemas. Nüüd paneme küll aja saatkonda kinni!

Hea lugeja, arvasid õigesti – mitte nii kiiresti! Pikk jutt lühidalt- kui on arvata, et midagi saab valesti minna, siis ta ka läheb; kui on arvata, et dokumendimajandus võtab oodatust kauem aega, siis ta ka võtab; kui võib arvata, et nüüd on küll kõik korras, siis loomulikult ei ole. Peavalu, närvipinget ja rahakotiraudade laiutamist jätkus veel küllaga enne, kui me tõepoolest saime selle ihaldusväärse vestluse aja saatkonnas kinni pandud. Sel hetkel lõime küll juba mõlemad käsi kokku ja mõtlesime, kui keeruliseks saab veel ühe protseduuri teha? Kuhu siit veel minna on?!

Teisipäeval oligi see kauaoodatud päev käes, kus sai peenetest turvaväravatest end läbi piiksutada ja siis USA saatkonda vestlusele minna. Vestlus oli päris lahe, sest mees, kes meiega rääkis, oli ise elanud Houstonis, meiega samas linnaosas ja oli meie linnast vaimustuses! Ta ütles, et Houston on kõige ägedam linn USA-s, kui pideva õhuniiskusega ja inimeste autosõiduhullusega ära harjuda. Me hakkasime selle peale naerma ja ütlesime, et meid need asjad ei häiri, me nagunii kõnnime jala igale poole. Ametnikuhärra hakkas ise ka naerma ja küsis selle peale, et kas meie käest küsitakse tihti, et me Euroopast oleme, kuna jala liigume.

Kaks päeva hiljem läks Kaspar taaskord poodi ja ütles mulle jälle naljatledes, et ma siis viisad kenasti ise vastu võtaksin, kui kuller peaks tulema (meil polnud aimugi, millal ta tuleb). Loomulikult te juba teate vastust- muidugi kuller tuligi umbes kümne minuti möödudes. 

Viisad järgnevaks kolmeks aastaks on olemas ja ka piletid, et tagasi lennata. Kolm aastat tagasi poleks ma iial uskunud, et oma viisasid pikendada soovime, aga siin me nüüd oleme, valmis tagasi minema ja jätkama oma seiklusega laias maailmas. Pühapäeval alustame oma teekonda Houstonisse.

Tervitades

Maile

Eelmise nädala elu

 Eelmisel nädalal oli päris monumentaalne moment. Mu kalli sõbranna Mareti poeg sai 10-aastaseks ja seda pidi ometi tähistama. Jeerum, juba 10! See tekitab tunde, et me pole enam... nii noored. Ühtlasi avastasin end mõttelt, et fotol olevad inimesed (vasakult Jana, Tuuli, Maret, Jaak, Kaspar + kaadri taga mina) (välja arvatud beebi muidugi) kohtusid omavahel just sellises koosseisus 11 aastat tagasi septembris:

...

Eelmisel laupäeval otsustasime võtta päeva lihtsalt iseendale ja seda me ka tegime. Kutsusime vanemad ka endaga kaasa…mitte midagi tegema. Kokkuvõtteks võib öelda, et meil kujunes täiesti ideaalne laupäev.

Kaspari tädipoeg ostsis koos naisega endale päris oma kodu ja see andis meile võimaluse järjekordseks soolaseks leivaks. Ühtlasi polnud me terve aasta jooksul Tallinna vanalinna väisanud. Ilm oli imeline ja miks mitte seda teha päeval, kus puudub igasugune muu plaan?

Turistid

 Ämm ja äi:

 Lennusadamas:

...

Esmaspäeval oli aeg saata meie pere lastest järgmine mudilane kooli. Niisiis, sõitsime taaskord linna, et Grete pidulikult koolilapseks tunnistada. Nagu ikka, siis lapsed mängivad ja suured tegelevad tähtsa tähistamisega:

Mõnusat nädalalõppu!
Maile

Kahekümne neljas kooliaasta

Eelmisel nädalal olin kutsutud osalema kahepäevases seminaris Taagepera lossis.  Kui aus olla, siis see oli päris esimene kord, kus viisin ise koolitusettekannet läbi. Eesmärk oli tutvustada oma töö tähtsamaid tulemusi praktilisest vaatepunktist. Meie teaduskonna lektorid kuulasid, esitasid küsimusi ja olid nö “õpilase rollis”. Loomulikult nad said ka endale meie (doktorantide) ettekannetest uusi ideid, kuid kõige enam aitasid nad meid oma täpsustavate ja sõbralikult ebameeldivate küsimustega.

Tundsin end pärast ettekannet kohutavalt. Hästi ebamugav on seista auditooriumi ees nii, et sul ei ole kõikidele küsimustele vastuseid. Ma tean, et mul ei peagi neid veel täna olema, oluline on, et need vastused oleksid aasta pärast olemas, aga siiski… see tunne. See tunne oli pehmelt öeldes kohutav. Tundsin, kui palju tööd ootab veel sel aastal ees ja ega see töö mind pole kunagi hirmutanud ega tee seda nüüdki, lihtsalt…miski muu häiris.

Nädal tagasi öeldi mulle, et liigne enesekindlus on üks tobedamaid ja hävitavamaid jõude, vaid pidev kahtlemine endas (oma töös) viib edasi. Ma läksingi sinna auditooriumi ette üsna enesekindlalt. Olen omal alal juba üsna pädev ja siis – nätaki! Ära tõsta nina liiga kõrgele, sa pole veel seal! Sellised olukorrad muudavad alandlikuks ja panevad mõtlema, kui palju on veel õppida. Ei tasu olla totakalt enesekindel ja arvata, et “mina tean kõike”, ei tea.

Esimese seminaripäeva õhtul vestlesin veel juhendajaga ja lõpptulemus oli see, et läksin äärmiselt halva enesetundega magama. Õhtul rääkisin veel Janaga pikalt telefonis ja ta arvas, et magamine on vahel kõige parem rohi. Nii oligi. Hommikul ärgates oli tunne teine. Sõime kaasdoktorantidega pikalt uhkes hommikusöögiluas, rääkisime maast ja ilmast ja valmistusime teiseks seminaripäevaks. Kuulates teiste ettekandeid, sain aru, et midagi pole kadunud. Ma ei ole selles olukorras sugugi üksinda. Oli palju neid, kellel on  veelgi pikem tee ees, kui minul. Nii lihtne on olukorda vaid enda künka otsast vaadata ja arvata, et taevas ongi täpselt nii hall, kui sinu enda künka kohal.

Teise päeva lõpus istusime ühise pika laua taga ja võtsime kaks koolituspäeva kokku. Selle laua taga sain aru, et järgmisel suvel istun ma teisel pool lauda. Olin seminarile kogunenud doktorantidest töö mõttes kõige kaugemale jõudnud. Olgugi, et minul pole enam seda entusiasmi, mida esimese aasta õppurite silmades oli, aga motivatsiooni ja töötahet on mul seevastu kuhjaga. Olen nii kaugele jõudnud, vaid mõned sammud veel jäänud. Ei tasu end võrrelda ja kõrvutada liigselt teistega, lihtsalt tee tööd ja mine edasi ja ühel hetkel ongi vaid viimane sammuke jäänud.

Ilusat õppeaasta algust kõigile, kes alustavad õpinguid, jätkavad neid või on toeks pereliikmele-sõbrale, kel see tee jalge all. Alustasin täna 24.aastat õppurina - olgu see aasta ka viimane!

Jõudu kõigile!

Maile