Hapukapsaid ja seapraadi, palun!

Kolm nädalat tagasi panime kapsad käima ja nädalavahetusel oli täpselt õige aeg need ära teha. Merliis teatas, et soovib külla tulla ja ajastus poleks saanudki rohkem ideaalsem olla, sest ta polnud veel meie tehtud kapsaid maitsta saanud. Mõtlesin, et kui juba kapsaid teha, siis oleks paslik ikka korralik seapraad ka sinna juurde küpsetada. Mõeldud – tehtud. 

Kuna kapsad peavad viis tundi ahjus olema, aga seapraad kolm, siis plaanisin oma käigud ette ja alustasin kapsastega juba reedel. Iseenesest neid ei ole sugugi keeruline teha, lihtsalt ajakulu on tohutu. Mina tegin aga reedel kodukontoris tööd ja seega polnud eriliselt keeruline iga tunni tagant kapsaid segada.

 

 Before:

After:

Laupäeva hommikul mudisin sealiha korralikult soola, pipra, mee ja Põltsamaa kange sinepiga kokku. 

Seapraad rändas kolmeks tunniks ahju ja üsna varsti tuligi Merliis. Tähistasime minu sünnipäeva, tänupühi ja isegi jõule, sest tõenäoliselt ei õnnestu meil enne Eestisse minekut seda enam korralikult teha. Aeg lausa lendas ja meil oli äraütlemata mõnus laupäev.

Pühapäev enam nii lilleline kahjuks ei olnud, sest mul oli eraõpetajaga kohtumine kokku lepitud, et artikliga tööd teha ja edasist koostööd arutada. Tagasi koju jõudes oli mul tunne nagu tühjaks pigistatud sidrunil. Õnneks oli Kaspar vahepeal toidupoes ise ära käinud ja nüüd saime koos lihtsalt ühe mõnusa jalutuskäigu ette võtta ja lõõgustuda, et saaks täistuuridel uuele nädalale vastu minna.

Ilusat nädala algust!

Maile

Organiseerimine – kodukontor

Mulle ei meeldi koristamine, aga mulle meeldib kord ja süsteemid. Seega olen väga suur organiseerimise fänn, sest tänu kindlatele süsteemidele ei peagi nt sahtleid/kappe koristama, need püsivad korras. Täna saate lugeda sellest, kuidas olen kodukontori organiseerinud. See on ruum, kus olen viimased kolm aastat tööd teinud.

Lausa uskumatu, kuidas üks pisike ruumike (u 2m x 2x) annab nii palju juurde ja võimaldab normaalselt tööd teha. Eestis elades käisin küll täiskohaga tööl (olin lasteaiaõpetaja), kuid graafik oli selline, et ka nädala sees jagus vabu päevi, millal kirjutasin oma doktoritööd. Pidin seda tegema köögilaua ääres pliidi kõrval, sest sellist luksust nagu eraldi kodukontor, meil ei olnud. 

Ühest küljest võib ju mõelda, et laud on laud ja mis vahet seal on, kus tööd teha. Need, kes igapäevaselt kodukontoris toimetavad  saavad aga üsna  kiiresti aru, et päris nii see siiski ei ole. Ideaalis ongi vaja kohe päris eraldi nurgakest, kus saaks tööd teha. Ma lugesin selle kohta ja on lausa teaduslikult tõestatud, et kui koduses majapidamises on töö tegemiseks ainult selle jaoks pühendatud koht, siis võtab keskendumine ja nö töölainele saamine kordades vähem aega, kui seda teha nt söögilaua ääres, kus toimuvad ka perekondlikud õhtusöögid. Kontorinurgas tehakse vaid tööd ja alateadvus on harjunud, et sellel ruumil/nurgakesel on oma kindel funktsioon. Tunnetan ka ise, et see tõepoolest ongi nii.

Siia korterisse kolides oli kontorinurk kenasti olemas. Laud ja seinariiulid on sisse ehitatud ja neid nihutada ei saa. Lauaplaat on sama, mis köögi tööpind, seega kõik läheb kenasti omavahel kokku. Kontorinurk on avatud väike ruumike, millel on küll ukseavad (läbi kontori saab magamistuppa), aga otseselt seda suletud ruumiks teha ei saa. Meil sellega mingit probleemi ei ole, sest oleme vaid kahekesi ja ma ei näe mingit vajadust, et peaksin kuskilt mingit ust sulgema hakkama. Vastupidi, hoian magamistoa ukse kenasti pärani, et valgus ka kontoriruumi sisse tuleks.

Vaade kontorile elutoast:

Läbi kontori saab magamistuppa:

Laual hoian loomulikult arvutit, kalendermärkmikku, õpingute jaoks vajaminevat (valges hoidikus) ja taskurätte. 

Pliiatsid, kleeplint, käärid ja muu taoline on selleks ettenähtud kirjatarvete organiseerijas. Tööpinna püüan võimalikult vabana hoida, sest tööpäeva jooksul on tegelikult olukord tihti selline, et artiklid ja paberid on laual laiali, sest mul on vaja nendest infot otsida. 

Kuna tööpinnaks on graniit, siis see on igapäevaselt käe all pisut külm ja ebamugav. Seega tellisime üsna varsti peale sissekolimist lauale selline tüüpilise kontorilaua kätte, mille all on Ameerika-kraapimise kaart. Iga kord kui mõne uue osariigi vallutame, siis kraabime selle välja.

Kontorilaual on ka kaks sügavat sahtlit. Ülemise sahtli tegin mailing station´iks ehk siis postisahtliks. Mul on seal erinevates mõõtmetes ümbrikuid, lisaks olen erinevatesse ümbrikutesse eraldanud rahvusvahelised margid, USA margid, erinevad kleepsud, mis käivad ümbrikutel jms. Igal ümbrikul on nimi, mida see sisaldab. 

Suures roosas karbis on postkaardid erinevateks sündumsteks (sünnipäevad, jõulud, pulmad, lapse sünd jms). Olen üsna usin kaardisaatja ja seega on mul selleks kõik vajalik alati kodus olemas. Lisaks hoian selles sahtlis ka suuri mikrofoniga kõrvaklappe, mida kasutame koosolekute jaoks või muusika kuulamiseks.

Alumine sahtel on dokumendisahtlel. Ostsin sinna spetsiaalse lõõtsa meenutava dokumendiorganseeriga. Iga eraldatud vahe on erineva värviga ja pealkirjastatud, nii leiame väga kiiresti vajamineva dokumendi üles.

Seinariiulite osa on jaotatud kaheks. Üks pool on meie mini-raamatukogu ja teine pool aksessuaaride päralt, kus on meie käekellad ja päikeseprillid.

Kontori seinu kaunistavad meie pere laste tehtud ja saadetud kunstiteosed ja loomulikult maailma parim jõulukink – perepiltidega kalender.

Mulle väga meeldib meie kodukontor 😊

Varasemad organiseerimispostitused:

Köögi organiseerimine

Magamistoa – ja garderoobi organiseerimine (nüüdseks juba pisut muutunud, kirjutan sellest varsti)

Kummuti organiseerimine

Vannitoa organiseerimine (samuti nüüdseks pisut muutunud). SIIT saab lueda vannitoa uuenduskuuri kohta, mille tegime alles hiljuti.

Kuidas teil on suhted organiseerimisega?

Mõnusat neljapäeva!

Maile

Sain uue kontori

Ma käin igal reedel Kaspari kontoris tööd tegemas, nii vahelduse mõttes. Kontor asub umbes 5-7 minuti jalutuskäigu kaugusel kodust ja asub 10. korrusel. Vaade on imeline ja ruumi on palju. Väga paljud inimesed töötavad kodukontorist, sest igapäevane tööle-koju-tööle sõitmine võtab 1,5+ tundi nende päevast ja seega eelistatakse kodus töötada. Kontoris käivad vaid need, kes elavad linnas sees ega pea liigselt aega transpordile kulutama. Tulemus on see, et igapäevaselt on kontoris väga vähe inimesi ja palju vabu ruume. Mind võeti kontorisse väga soojalt vastu ja nii ma hakkasingi igal reedel just seal tööd tegema. Miks ma sagedamini seda ei teinud? Kontoris on külm! Houston hoiab suure uhkusega oma “USA kõige konditsioneerituma linna tiitlit” ja seda põhjusega. Suurema osa aastast on väljas väga kuum ja igale poole, kuhu sisse astud tervitab külm õhk. Siseruumid on külmad. Ikka nii külmad, et kui restorani  läheme (ja väljas on nt +35 kraadi), siis on mul alati kas sall või tagi vms kaasas, sest muidu hakkab külm. Kontoris on asi isegi hullem, siinsetele inimestele meeldib vist “iglus” elada. Kahjuks ei saa ise seda temperatuuri muuta nagu kodus ja siis ei jää muud üle, kui külmetada.

Mõned nädalad tagasi sai mul sellest külmetamisest villand ja teatasin Kasparile, et ma tõenäoliselt enam kontorisse ei tule, kui selle temperatuuriga midagi ette ei võeta. Ma ei saa keskenduda tööle, kui pean värisema ja jope sees istuma (ma olen muidugi eriline külmavares ka). Kaspar pakkus lahenduse, et kolida mind mujale ruumi, kuhu paistab päike sisse ja on loomulikult juba soojem. Tegelikult pakkus ta seda võimalust juba varemgi, aga ma ei võtnud vedu. Ma olen kõiki neid ruume korduvalt näinud ja ükski ei tundunud ahvatlev. Kaspar nihutas aga ühes kabinetis mööbli ringi ja korraga sattusin vaimustusse -  see on ju täiesti ideaalne! Nii ma saingi endale uue kabineti ja pean tunnistama, et selles on lausa lust tööd teha!

Teised Kaspari kolleegid tulid ka mu uut kabinetti uudistama ja arvasid, et tõesti sai hea lahendus (varem oli selles ruumis mööbel väga imelikult paigutatud ja üldse oli see rohkem nagu kola hoidmise ruum).

 

Vaade aknast:

Ilusat teisipäeva!

Maile

Kas jõulukingid on varutud?

Mulle on alati meeldinud jõuludeks aegsasti valmis olla. Varun juba varakult kinke ja pakin neid. Tavaliselt on üks kapp meie kodus kingituste jaoks, siis on hea ülevaade, mis olemas on, mis veel pakkimist vajab jms. Tavaliselt olen juba oktoobri alguses hakanud kinke varuma, et oleks rahulikult aega vaadata ja valida. Sel aastal alustasin novembri algusest ja võtsime pisut teistmoodi lähenemise, kui muidu. Panin kirja kõik inimesed, kellele kinke plaanime teha ja mõtlesin ka summa, mis suurusjärgus üks kingitus võiks olla ja korrutasin selle lihtsalt inimeste arvuga nimekirjas. Lisasin sinna veel eesootavate pidustuste loosipakid (mille suurusjärk oli eelnevalt kokku lepitud) ja nii saimegi enda jõulukinkide eelarve. Otsustasime selle mitme kuu peale ära jagada, mis teeb kingituste otsimise väga palju lihtsamaks ja ei avalda rahakotile ka suurt pinget (ega mõjuta meie hullu novembrit).

Mulle väga meeldib kingitusi teha. Meeldib neid otsida ja valida. Meil siin tuleb alates novembrist kaubandusse kohe erilisem valik asju (erinevad komplektid hooldustoodetest, kreemidest jne); asjad on juba ilusatesse karpidesse pakendatud. Lausa lust on poes neid vaadata ja valida.

Eriti tore on see, et asjadel on üldiselt väga normaalsed hinnad. Kohalikud hinnad on tegelikult korralikult ära hellitanud ja kui miski tundub liiga kallis, siis ma lihtsalt seda ei osta. Suvel tundsin, et käime Eesti kaubanduses ringi silmad punnis peas, sest kõik tundus nii kohutavalt kallis. Toon teile ühe näite. Reede õhtul käisime mu lemmikpoes TjMaxxis ja ma sattusin vaatlema lähemalt The Body Shopi näomaskide komplekti (2 maski ilusas karbis), mille hinnaks oli $25 (u 23 eurot). Mu käsi pani automaatselt maskid riiulile tagasi ja esimene mõte oli- liiga kallis! Vaatan, mis siin veel pakutakse (edaspidi üllatusin tegelikult hoopis meeldivalt). Aga kas ikka on kallis? The Body Shop ongi kallis firma ja selle tooted imelised. Olen selle fänn juba väga palju aastaid olnud ja tean küll, mis need asjad Eestis maksavad. Huvi pärast tegin praegu The Body Shopi Eesti lehekülje lahti ja täpselt see sama komplekt näomaske maksab Eestis 39 eurot ja 20 senti. Jeerum!

Ma ei heida sugugi eestlastele ette, et nad kodumaal tahavad häid ja kvaliteetseid asju osta ja muud võimalust väga ei olegi, kui rahakotiraudu korralikult avada. Lihtsalt kurb on mõelda, kui palju rohkem samade toodete (riiete jm) eest seal küsitakse.

Maile

Kaks nädalat vee ja leiva peal - hullu novembri esimene pool on läbi!

Esimene pool ehk kaks nädalat hullust novembrist on vägagi edukalt läbi! Jess! 

Üha enam olen veendunud, et kui enda vaim millegi suurema jaoks valmis panna ja asjad korralikult läbi mõelda, siis ei ole olukorra tegelikkus pooltki nii jube, kui esmapilgul võiks arvata. Meil oli vaim valmis ja esimesed kaks nädalat läksid üsna lipsti mööda.

Nagu eelmise nädala postitusest lugeda võisite, siis Kasparil juhtus korralik tervisejama, mistõttu kiirustasin apteeki. Ma ei ütleks, et siinsed ravimid kordades kallimad oleksid, kui Eestis. Tegelikult Kaspari ootamatu tervisemure meie hullu novembrit poleks mitte kuidagi nii ehk naa mõjutanud, sest sellisteks ootamatusteks nagu seda on ELU, oleme me igal juhul valmis. Oleks üsna naiivne arvata, et inimesed ei jää ootamatult haigeks või, et mingid jamad ei juhtu, sest minu teada, need muul ajal ei juhtugi - ikka ja alati ootamatult. Meile meeldib aga sellisteks asjadeks valmis olla ja seetõttu, kui oleksime vajanud kiirabi või ükskõik millist haiglateenust, siis oleme selleks valmistunud ja see meie väljakutset ja sellest tulenevat eelarvet mitte mingil määral häirinud ei oleks. Kõik arstide ja haiglaga seonduv on Ameerikas väga kulukas ja selleks on mõistlik valmis olla. Meil läks aga väga hästi, sest Kaspar tunneb end iga päevaga aina paremini ja haiglaravi ta ei vajanud. Apteegis käsimüügis olevad ravimid mõjusid väga kenasti ja leevendasid korralikult tema valu.

Jätkates aga säästurindel muudes valdkondades. Me teeme alati kõik oma sisseostud, mis puudutab toitu ja majapidamist, Walmartis. Tegemist on ilmselt ühe kõige soodsama toidupoega kogu riigis (?). Olen aru saanud, et inimesed jagunevad siin enam-vähem kahte leeri- need, kes käivad Walmartis ja ei tee sellest nagu mingit erilist numbrit ja need, kes ei käi, sest piinlik ja pole staatusele kohane vms. Meil selle viimasega probleeme pole, sest oleme väga lihtsad jalamehed, kellel pole autotki ja teeme oma sisseostud seal, kus saab toidukorvi kõige soodsamalt kätte ja muu meid väga ei huvita. Loomulikult tõstame ka oma jalad vahepeal muudesse toidupoodidesse ja saame väga hästi aru, et Walmarti kontingent on pisut teistmoodi, kui mujal, aga me pigistame silma kinni ja oleme maru rõõmsad, et meil on hiiglasik Walmart kodu läheduses väga laia ja värske valikuga, mis rahakotti auku sisse ei põleta, sest, üllatus-üllatus - toit on kuluartikkel, mille pealt saab päris korralikult raha kokku hoida. 

Igakuist eelarvet vaadates oleme täheldanud, et toit on eluasemega seotud kulutuste kõrval teine kõige suurem valdkond, millele raha kulub. Kuna meil on käsil hull november, siis ilmselgelt otsustasime ka toidu osas otsad koomale sikutada. Kahandasime oma tavapärast toidule/majapidamisele arvestatavat eelarvet 11%, sest... rohkem nagu ei kannatanud. 

Miks rohkem ei kannatanud? Kui aus olla, siis meil ei ole ka tavapärasele toidule/majapidamisele kulutatav summa hiilgaslik, sest

1)      Me poodleme Walmartis.

2)      Käime 1x nädalas  toidupoes.

3)      Koostame alati nädala menüü.

4)      Käime poes alati vaid nimekirjaga (ja ostame selles nimekirjas olevaid asju).

5)  Ostame teatud asju suurtes kogustes (nt kanakoivad, hakkliha, pudruhelbed, pähklid, wc-paber, pesuvahendid riietele/nõudele jms). Hinnavahe on selliselt toimides meeletult suur. Liha jagan alati väiksemateks portsjoniteks ja hoiustan seda nagunii sügavkülmas. Majapidamises kuluv kraam hapuks ei lähe ja see kulub lõpuks nagunii ära, seega miks mitte seda juba varuga võtta, kui selliselt saab üsna palju raha säästa. Samuti mulle meeldib, kui kodus on varusid, seda te juba teate.

6)     Paljude toodetega oleme teinud ka katsetusi, kas nt poe enda bränditoode on kehvem kui samas riiulis selle toote kõrval müüdav muu firma toode (nt pudruhelbed, munad, piim wc-paber vms). Mõned asjad on kehvemad ja neid me tõesti teinekord enam ei osta, aga paljud asjad on sama head, aga maksavad vähem.

Siiski otsustasime hullu novembri raames kõiki kuluartikleid koomale tõmmata ja ega toiduosakond kuidagi teistest selle poolest ei erinenud. Jagan ka teiega mõningaid mõtteid, mida olen rakendanud, et säästliku toidueelarvega ära majandada:

1)      Odavad söögid (nt supid, ahjuroad, kotletid).

2)    Suuremad kogused/topeltkogused. Kui teen nt  ahjupada, siis topletkoguse. Toit peab ahjus ikka sama kaua olema, aga energiat kulub selleks täpselt poole vähem. Samuti on töövaev ka väiksem ja meil pole midagi selle vastu, et 3 päeva järjest sama toitu tarbida.

3)     Tarbime igapäevaselt puuvilju, aga alati saab valida, kas osta soodsamaid või kallimaid.

Esimese kahe nädala toite, mida tegime kodus:

E-R - kõik hommikusöögid on alati puder marjade ja puuviljadega + kohv

E-K -  kanasupp + võileib kõrvale

N -  makaronid hakklihaga + salat

R -  keedukartul, salat, praeliha

L - hommikul pannkoogid, nagu ikka. Lõuna haarasime väljast vastavalt eelarvele.

P – pannkoogid/ munapuder peekoni ja paprikaga. Lõunasöök oli El Pollo Loco kana ja õhtusöögiks sõime natuke hommikuhelbeid.

Väljas söömisele (loe: haarasime maailma parimat kiirtoitu, mis on väga odav) kulus kokku $38 (u 34 eurot), mis kattis ära kokku 2 toidukorda (kahele inimesele). See oli tegelikult meil kahele nädalavahetusele arvestatud summa, aga kuna me eelmisel nädalavahetusel seda ei kasutanud, siis nüüd saime lausa kahel korral väljas midagi maitsvat hamba alla haarata.

E-R - kõik hommikusöögid on alati puder marjade ja puuviljadega + kohv

E-T - kanapraad, riis, salat

K-N - kotletid, kartul, salat

Alates reedest algab hullu novembri teine etapp ja sellest kirjutan järgnevalt.

Tegelikult on veest ja leivast asi kaugel, nagu isegi näete. Vahepaladeks krõbistame siin õunu ja ega kurta pole millegi üle. Esimese kahe nädala lõppedes oleme väga kenasti graafikus ja motivatsioon on laes!  Täpsema ülevaate saavutatust annan siis, kui hull november on purgis. Täistuuridel edasi!

Ahjaa, meil saabus siin vahepeal talv ka:

Maile

USA autojuhiload - tehtud!

Kui on soov Ameerikas autojuhilube saada, siis selleks tuleb sooritada nii kirjalik kui ka sõidueksam.  Autokooli minema ei pea, kui ollakse vanuses 25+, piisab eksamite sooritamisest. 

Terve eilse päeva olin maru närvis. Koguaeg oli hästi ebamugav olla. Teate seda tunnet, kui järgmisel päeval on suur eksam või väga-väga oluline ametialane kohtumine, millest sõltub edaspidi veel umbes 15 järgnevat asja. Selline ebamugav kriipiv ärevustunne ja ainuke, mida te tahate, et see juba läbi oleks ja see tunne kaoks. Eile oli mul täpselt selline päev, terve päeva. Õhtul polnud väga palju aega õnneks närveldada, sest sõitsin umbes kolm tundi autoga mööda linna ringi, et harjutada.

Meie hood:

Terve tänase öö “veetsin eksamil”, olin mitu korda üleval ja iga kord, kui uuesti uinusin, olin taas eksamil. Vastu hommikut "liikusin" õnneks eksamilt sujuvalt pulma (Helin ja Tomek - teie pulma kusjuures!) Kell 6:20 oli äratuskell ja maru väsinud oli olla, söögiisu polnud üldse, seega Kaspari suure hoolega tehtud pudrust jäi minu poolt kahjuks kolmveerand kaussi puutumata. Kui ma olen väga ärevuses, siis on söögiisu justkui käega pühitud. Siiski kästi mul natukene putru lusikaga alla suruda, sest ees oli ootamas üsnagi pikk ja pingeline hommik.

Kell 7:20 oli start ja võtsime suuna ARK-i poole. Tegelikult natuke koomiline olukord, kui nüüd järgi hakata mõtlema. Kaspar istus kõrvalistmel, arvuti põlvedel lahti ja klapid peas, sest tal oli koosolek. Mina kihutasin kiirteel ja pidin ise GPS-i jälgima, kuhu keerata ja kuhu pöörata ja liiklusega toime tulema, sõites iseenda sõidueksamile.

Umbes tunni möödudes olimegi kohal ja läksime sisse, et paberimajandus korda ajada. Seejärel tuli oma autoga teiste ootavate autode järgi rivvi võtta ja ootama jääda kuniks eksamineerija tuleb ja käsklusi hakkab jagama. Sõidueksam tehakse siin enda autoga (meie puhul rendiautoga). Sellel korral anti meile aga maastur ja seetõttu veetsin kaks eelnevat õhtut linnavahel tiirutades, et natukene gabariitidega harjuda ja end just selle kindla autoga rohkem tuttavaks teha.

Nii me seal ARK-i kõrval ootasime enda järjekorda:

Mina istun (ja värisen) selles autos ning ootan enda eksamineerijat:

Peale pooletunnist ootamist istuski korpulentne naisterahvas mu kõrvale ja hakkas igasuguseid küsimusi küsima. Poetasin igaks kümneks juhuks mokaotsast, et mul tegelikult on juba 7 aastat load, aga mitte Ameerikas. Rohkem ei julgenud sinna juurde midagi lisada ka, sest viimane asi mida teha tahtsin, oli targutamine. Teisalt mõtlesin, et äkki tuleb kasuks, kui ma lihtsalt mainin, et olen tegelikult autojuht.

Esimese ülesandena pidin külgboksi parkima, mis mulle tegelikult erilisi raskusi ei valmista…. kui ma ei ole eksamil. Eks närv oli sees ja sain koheselt aru, et pagan, veits valesti arvestasin tagurdamist, aga kuna ma võisin ise määratleda, millal eksamineerija kontrollib lõplikku parkimist, siis hingasin rahulikult sisse ja välja ja nikerdasin seal omajagu edasi-tagasi ja sain oma külgboksi tehtud. Kui aus olla, siis sellist nikerdamist on parklas omajagu ette tulnud ja ma ei pelga seda sugugi, aga kui oled eksamil, siis… uhh. Peale parkimist sundisin end rahulikuks ja keskendusin korraldustele, mis mulle anti ja sõitsin pigem pisut aeglaselt, et kõige üle 100% kontrolli omada. Eksamineerija lasi mul u 15 minutit liikluses tiirutada enne, kui ARK-i juurde tagasi pöördusime ja auto ära parkisin. Seejärel anti mulle paberid kätte ja öeldi, et eksam on kenasti sooritatud – jess! Piilusin saadud paberitesse, kuhu eksamineerija peab märkmeid tegema, kui sõitmisel vigu tehakse. Minu paberil oli vaid kaks märget külgboksi kohal.

Tormasin autost välja ja Kaspar juba tuligi mulle nurga tagant vastu ja jäädvustas ka esmased emotsioonid:

Koheselt anti mulle A4 paber, mis on sisuliselt mu load hetkel, sest plastikud saabuvad umbes kahe nädala jooksul postiga koju. Olen nüüd päris ametlikult Texase osariigi lubadega ja võin vabalt autoga ringi tiirutada. Maru uhke tunne on, et selle ära tegin! Minu jaoks oli see paras eneseületus ja kuna kuu lõppeb mu sünnipäevaga, siis mõtlesin eelnevalt, et see oleks päris vinge sünnipäevakingitus küll, mida endale teha.

Mõnusat nädala algust, sõbrad!

Maile

Närvipõletik

Neljapäeva hommikul ärkasin oma tavapärasel ajal ja asusin oma tavapäraseid toimetusi tegema. Esimene asi nimekirjas on äratuskell vastu seina puruks visata, et see jumala eest vait jääks. Naispere alles magab ja viimane asi, mida ma soovin, oleks Maile enneaegne äratamine ja sellele järgnev vaikimisteraapia. Olen aastatega selles osas palju trenni teinud ja nüüd ärkan juba sõrm telefoni ekraani. Igatahes, saltoga voodist üles, riided pimedas toas selga ja hambaid pesema.

Umbes seitsmenda hamba juurde jõudes tundsin, et selg on kuidagi kange. Täpselt selline tunne, nagu eelmisel päeval oleks esimest korda üle nelja aasta jõusaalis käinud. Väga palju pead ei vaevanud, sest kes see ikka nii vara selliste arvutustehetega tegeleda jaksab. Nüüd, kui kõik kikud hambaharjaga üle loetud, kortsud külma veega sirgu ehmatatud ning tukk kuklasse kammitud, oli järgmine samm putru ja kohvi tegema hakata.

Selg andis aina rohkem tunda ja tegin paar venitusharjutust. Nüüd olin sunnitud natukene mälu värskendama ja mõtlesin kõik kehalised tegevused läbi – ei miskit. Venitused ei aidanud midagi ja valu aina süvenes. Kui puder ja kohv valmis, siis hakkasin toiduaineid tagasi külmikusse laduma. Piim, mis siin maal tuleb 3.78-liitrises pakendis, oli viimane asi, mille külmikusse jõudsin panna. Sellele järgnevalt pidin kükitama ja hinge tõmbama. Nagu keegi oleks noa ribide vahele lükanud – ebameeldiv. Tegelikult oli asi nii hull, et hing läks kinni ja kogu kere krampi. Mõtlesin, et lähen kogun end diivani peal, kuid see ka ei aidanud. Nüüd voolasin diivanilt põrandale ja olin põlvede peal keras.

Õnneks ei pidanud seal kaua üksi olema, sest 7:30 ärkas tänase päeva kangelane, minu naine. Tema lõpetas minu poolt pooleli jäetud toimetused, aitas mind jalule, määris selja ära ning toppis valuvaigisteid täis. Sealt edasi suundus ta koheselt apteeki ja saabus tagasi erinevate valuvaigistavate medikamentidega.

Nüüdseks oli mulle juba selge, et tööpäevast ei tule midagi välja. Saatsin kiirelt paar kirja laiali ja samal ajal tegi Maile mulle põrandale aseme. Seal sai terve päev pikali veedetud. Tänasele päevale oli ka kaks koosolekut planeeritud, mida läbi valugrimmasside ära sai õnneks peetud. Õnneks on õhtul juba parem olla, kuid endiselt tõmbab iga liigutus hinge kinni. Valu on muutunud natukene talutavamaks. Loodan, et homne on palju parem!

Tervist ja päikest!

Kaspar

Esimest korda elus

Millal te viimati midagi esimest korda elus tegite? Minul oli võimalus end laupäeval proovile panna. Esimest korda elus sõitsin ise Houstonis autoga. 

Olin hommikul ikka maru pinges, sest Houstoni liiklus on pehmelt öeldes hull. Eestis sõidan autoga väga palju. Vanasti pelgasin küll Tallinnas sõitmist, aga peale esimest aastat siin elades sain aru, et Tallinna liikluses pole mitte midagi hullu ja sellest hetkest alates ei valmistanud seal sõitmine mulle enam mingit raskust. Samuti ei ole minu jaoks oluline, kas väljas on pime või sajab vihma, ma sõidan igal ajal ja igal pool ja ei tee sellest ilmaski enda jaoks numbrit.

Houstonisse kolides oli korraga hirm sõitmise ja siinse liikluse ees. Liiklus on väga tihe ja kiire ja tundsin, et ma ei suuda/taha siin sõita. Kuna meil pole enda isiklikku autot Ameerikas, siis ma olen natuke nagu selle taha ka pugenud, et mis ma nende lubadega siin ikka teeksin. Tegelikkuses olid need vaid vabandused mulle endale, sest me rendime autot üsna sageli. Ameerikas on autojuhiload ehk sama olulise tähtsusega kui Eestis ID-kaart. USA piires saab lubadega vabalt reisida ja see on täieõiguslik isikut tõendav dokument. Pealegi, miks peaks sõitmine alati vaid Kaspari õlul olema? Lisaks annaksid load mulle ka vajadusel omajagu vabadust juurde.

Käesoleval sügisel tundsin, et olen valmis selle teekonna ette võtma, et endale load saada. Nagu te juba teate, siis pidin sooritama kirjaliku eksami. Järgmiseks sammuks on sõidueksam, aga kuidas ma sinna lähen nii, et pole kordagi varem siinses keskkonnas ise autoga sõitnud? Ega ei lähegi. Taotlesin endale ajutised load, mis lubavad mul sõita, kui 21+ lubadega isik kõrval istub. Laupäev oligi see hetk, kui tuli harjutama hakata. Esmalt sõitsime meie piirkonnas, mis on mulle tuttav ja seejärel suundusime juba kiirteele. Houston on niivõrd suur linn, et erinevaid linnaosasid/piirkondi ühendavad kiirteed, sest vastasel juhul oleksid ummikud nii meeletud, et liiklemine ei olekski võimalik. Samuti on vahemaad nii suured, et ilma kiirteeta sõidaksime nt Merliisi juurde vist kaks päeva :D

Laupäeva lõunaks olime oodatud Merliisi ja Jeffi juurde tänupüha lõunasöögile ja minu ülesanne oli meid sinna transportida. Kaspar oli kõrvalistmel kaardilugeja ja mina täitsin rallimehe rolli. Sisendasin endale pidevalt, et ma olen autojuht ja see on liiklus nagu iga teinegi, ei tasu üle mõelda. Kohale jõudes tundsin, kuidas mu parem jalg kisub kergelt krampi, ilmselgelt oli pinge suur. Olin saavutatu üle nii uhke, et teatasin kohe Merliisile suure uhkusega, millega ma just hakkama sain. Merliis on hea sõber ja elas mu suurele saavutusele nähtava elevusega kaasa.

Tänupüha on küll tegelikult kuu lõpus, aga kuna Jeff on tööl (teisel pool maakera) ja meie oleme Kaspariga sellel ajal samuti kodust ära, siis tegi Merliis ettepaneku see tähtis püha hoopis ette ära tähistada. 

Jeffi kuulus kalkun, mis reaalselt viib keele alla:

Kalkunist üksi ju ei piisa, seega 12h ahjus suitsetatud brisket (veiseliha) on hädavajalik sinna juurde pakkuda:

Oleme kõik kolm aastat tänupühad koos veetnud ja sellest on vahva traditsioon kujunenud. (Meie 2017. aasta tänupühadest Louisianas saab huvi korral lugeda SIIT ja 2018. aasta tänupühadest SIIT)

Tutvusime Merliisi ja Jeffi juures veel mitme teise perekonnaga ja päev lausa lipsas käest. Õhtul kodupoole asudes tundsin end roolis juba palju kindlamalt, kui hommikul. Kaspar tegi ettepaneku lausa kesklinnast läbi sõita ja mina mõtlesin, et miks ka mitte, kui juba siis juba. 

Kesklinn paistab:

Koju jõudes tundsin, kuidas väsimus tahab jalust murda sest pinge oli olnud korralik ja koju jõudes andis see endast tublisti märku.

Järgmisel nädalavahetusel veel veidi harjutamist ja siis ongi aeg sõidueksamile minna. Eks siis ole näha, kas mulle antakse Texase load või mitte.

Maile

Hull november

Hea lugeja on juba ilmselt harjunud, et meile meeldib erinevaid väljakutseid endale esitada ja neid siis hambad ristis teha. Kui siiani oleme kajastanud blogis toitumisega seotud väljakutseid, siis seekord on väljakutse hoopis teisest valdkonnast.

Väljakutse kestab ei rohkem ega vähem kui 26 päeva ehk siis 01.11-26.11 ja see väljakutse puudutab raha. Elame juba terve viimase aasta väga tugevalt eelarve järgi, mis võimaldab oma sissetulekuid  hästi suunata. Aasta tagasi, novembris, avastasin sellise inimese nagu Dave Ramsey. Ta on Ameerikas väga tuntud finantsnõustaja, saatejuht, autor ning selles vallas tegutsenud 25+ aastat. Täpselt aasta tagasi tegime oma elus totaalse kannapöörde. Kuulasime Dave Ramsey saateid ja põhimõtteid, lugesime läbi tema raamatu ja saime korralikud kõrvakiilud vastu vahtimist. Sellest hetkest peale tegime endale eelarve ja iga meie kulutus läks tabelisse kirja. Korraga muutus kõik väga selgeks.

Detsembris, 2018:

Dave Ramsey õpetab, kuidas oma rahaga võita. Ja võita sõna otseses mõttes. Kõige aluseks on detailne  eelarve pidamine ja seda me oleme terve aasta teinud lausa piinliku täpsusega. Iga viimnegi kulutus on saanud tabelisse kirja hoolimata sellest, millisel mandril keegi vahepeal viibinud on. Tabel ja kukkur on nagunii ühine. Mul on hästi meeles aastatagusest ajast, kui Ramsey ühes oma saates ütles, et kui olete esimese kuu eelarvet pidanud, siis kuu lõpus on teil tunne, nagu oleksite palgatõusu saanud, sest esimest korda jääb teil raha üle. Täpselt nii oligi! Viimane aasta on olnud täiesti uskumatu õppetund ja seiklus selles vallas ja ma arvan, et miski muu pole meid varem niivõrd sütitanud. Oleme nendes asjades Kaspariga vägagi ühel meelel ja tunneme mõlemad, kuidas see teekond on meid üha tugevamalt liitnud, sest eesmärk on ühine. Kavatsen Dave Ramsey põhimõtteid ja meie teekonda tulevikus detailsemalt selgitada. Nüüd, aga asugem väljakutse juurde.

Nimelt ühel tavapärasel jooksuringil olles ütlesin Kasparile, et mul tuli täiesti hull idee. Minu idee oli olla totaalselt ekstreemne kaks nädalat ja vaadata kui palju raha me suudame selle ajaga kokku hoida (palgapäev on iga 2 nädala tagant). Kaspar vaimustus ideest momentaalselt ja ütles, et miks mitte juba terve kuu? Tõepoolest, miks mitte? Tegime eelarvetabeli nagu tavaliselt, kuhu lisasime kõik vajalikud kulud sisse ja hakkasime sealt kärpima. Ehk siis selle ekstreemse kuu jooksul me ei osta riideid ega jalanõusid, kodu sisustamisse teeme väikese pausi, ei käi restoranis söömas ja teeme odavatest toorainetest kodus süüa. Ühesõnaga - oleme ekstreemsed. Siiski, see ei tähenda seda, et me istume ainult kodus ja mitte midagi ei tee. Sugugi mitte, aga idee on siiski saada eesmärgiks seatud kindel summa kokku ja endale ette seatud minimaalse eelarvega toime tulla.

Säästame jooksvalt nagunii igal kuul, aga miks mitte “rünnata” oma sääste mitte tavapärase sammuga, vaid lausa korraliku hüppega? Just seda me plaanimegi teha. Oleme eesmärgiks võtnud selle aasta kindla numbriga oma säästudes “purki panna” ja selleks tuleb tegutseda. Õnneks meil motivatsiooni jagub (täna ju esimene päev). Annan jooksvalt teada, kuidas see lugu tegelikkuses kulgeb, sest ilmselgelt tuleb ka keerulisi momente ette.

November tuleb väga ekstreemne, väga huvitav ja kindlasti mitte kerge kuu, aga meil on eesmärk nii, et miks mitte alustada just täna?

November tuleb vahva kuu, saab lõhesaiaga maiustada ja puha! :D

Lõhesai:

Milliseid väljakutseid teie endale seadnud olete ja kuidas need on õnnestunud?

Mõnusat novembri algust!

Maile

Happy Halloween!

Käisime nädalavahetusel jalutamas ja maju pildistamas. Meie üllatuseks just ülemäära palju kodusid kaunistatud ei olnud. Küll aga need, kus olid kaunistused, olid väga uhked. Tegemist on meie lemmikrajooniga, kus on lihtsalt väga tore jalutada ja unistada oma tulevasest kodust :D

Hõljuvad kõrvitsad:

Ühe kodu hoovi oli tehtud lausa eraldiseisev surnuaed:

Kellel läks liiga hirmsaks, siis lõpetuseks lisan ühe "kaunistamata" maja :)

Maile