Pulma-aastapäev vol 1

Tuttavad on ikka küsinud, et „Noo, kuidas siis esimene abieluaasta on ka läinud? Kas on ikka väga teistmoodi?“ Teistmoodi võrreldes millega? Ma kardan, et me pole nö tavaline abielupaar sellele küsimusele üldse vastama. Alustuseks olime ju üsna pikalt koos enne pulmi, seega teineteist "üllatada" mingisuguse uue või tavapäratu käitumismaneeriga... no see oleks ausalt öeldes paras väljakutse meile mõlemale. Ent siiski alates pulmadest on kõik olnud kõike muud kui tavaline. 

Alustama peaks ehk sellest, et nädal peale pulmi sain mina teada, et meie korter on müügis ja peame hakkama uut kodu otsima. Kaspar sai kahjuks sellest teada üks päev enne pulmi aga ta arvas, et on parem umbes nädalake oodata enne kui mulle selle uudise teatab. Niisiis paar nädalat peale pulmi olime kolinud maale, Kaspari vanemate juurde elama kogu oma kastide ja kila-kolaga. Terve maja oli meie asju täis- voodialused, kapid, kapi tagused- kõik kohad. Vaesed ämm ja äi, kes selle kõik pidid üle elama! Kolida tuli niivõrd kiirelt selle pärast, et me hakkasime end pulmareisile sättima ja ametlik kolimise tähtaeg oleks kattunud just meie reisil oleku ajaga.  

Pulmareis on selle esimese abieluaasta kõige „tavalisem“ asi olnud vist, sest see on üsna loogiline või siis traditsioonile, et peale pulmi minnakse pulmareisile ja seda tegime ka meie. Sihtkoha üle me ei arutlenud mitte ühtegi sekundit, oli nagu ütlematagi selge, et läheme ikka oma Hispaaniasse ja sinna samasse kindlasse linna, kus on nii palju mälestusi. Siiani meenutame seda reisi ja kohe poeb selline eriliselt mõnus tunne sisse. Ütlen kõigile, kellel pulmad alles ees, et pulmareis peaks kuuluma lausa kohustuslikus korras pulmade juurde. Loomulikult saan aru, et pulmad ise on juba kohutavalt kallis lõbu ja reis sinna otsa kaevab teid üha sügavamasse võlgade kuristikku (või kui hästi läheb, siis teeb taskud lihtsalt olemasolevast viimse sendini tühjaks) AGA see on seda kõike väärt. Ka meie kõhklesime ja kahtlesime, sest nagu ikka läks ka meie pulma eelarve korralikult lõhki (mis on ka üsna tavapärane?) aga siiski otsustasime südame kõvaks teha ja reisi puhul mitte ühtegi järeleandmist teha. Miks? See ei ole mingi suvaline puhkusereis Hiiumaal (kuigi loomulikult võib vabalt ka Hiiumaale pulmareisile minna). Küsimus ei ole mitte sihtkohas vaid selles tundes, mis pulmareisiga kaasneb. Värskelt abiellununa on kogu maailm teistsugune, see on nagu pilvedel hõljumine (minu jaoks oli see seda 100%). Nii palju muutub (eriti naiste jaoks) -olete elanud oma nimega terve elu ja nüüd on korraga teine nimi, teine allkiri. Te kuulute kellegagi kokku ja seda mitte niisama moe pärast vaid lausa seaduslikult ja nimepidi. Suhtumine teineteisesse on hoopis teistmoodi (nagu päris algusaegadel kui muud polnud vajagi kui üksteise silmadesse vaadata ja käia totakas naeratus näol terved päevad ringi). Kogu see pulmareis ongi selline hõljumine ja üleni üks suur õnnetunne. See on nagu pulma pikendus. Ma isegi ei tea kuidas seda kirjeldada aga see on täiesti fantastiline tunne ja seda ei tohiks ükski värskelt abiellunud paar endale keelata.

Kohe meie esimese abieluaasta esimeses pooles kolis Kaspar USA-sse ja see tähendas, et olime järjest 52 päeva lahus. No see rekord ületas ka need vahemaad ja ajamahud, mis sõjaväe aastal tuli korraga üle elada. Ja siis oli meil äkki uus kodu uuel mandril, kus olimegi ainult meie kaks seega üsna loogiline, et mis sa siin ikka kisud ja kraakled vaid hoiad kindlasti rohkem kokku kui üheski teises olukorras.

Seega mu armas lugeja, see esimene abieluaasta on olnud pehmelt öeldes kreisi ja millestki tavapärasest ei saa siin juttugi olla. Kõige tipuks ei saa me ka esimesel pulma-aastapäeval koos olla, sest Kaspar peab olema terve nädala Milwaukee`s ning sinna sisse jääb meie tähtis päev. Mida siis teha? No mis seal ikka, tuleb uus plaan välja mõelda. Otsustasime, et kui pole võimalik „tavalisel“ moel seda aastapäeva tähistada, siis teeme seda nädalake ennem ja hoopis erilisel moel, sest esmaspäeval (29.mail) on siin riiklik püha (Memorial Day), mis tähendab, et meil on tervelt 3 vaba päeva ees. Kõigest lähemalt juba uuel nädalal! 

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Truck ja kiluleivad

Nädalad mööduvad sellise kiirusega, et ei jõua järgegi pidada. Ma ei tea, kuidas siin see aeg nii lendab. Eestis polnud nagu sellist asja märgata.

Eelmine nädal oli äärmiselt töine ja seetõttu oli reede saabumine seda magusam. Reede õhtul tõime endale auto nädalavahetuseks ja see tähendaski sisuliselt seda, et suurem osa õhtust möödus autot tuues. Selleks, et auto rentida, tuleb esmalt sõita bussiga kesklinna ja sealt järgmise liiniga edasi Hobby lennujaama. 

Kesklinnas ootame järgmist bussi:

Olime rentinud endale tavalise sõiduauto aga kui jõudsime rentismispaika, siis selgus, et kõik tavalised sõiduautod odavamast hinnaklassist on juba võetud ja siis viidi meid ühe autode rivi juurde ning paluti sealt endale sobilik auto välja valida. Nagu juuresolevalt pildilt näete on kõik autod truck´id (loe: kohustuslik sõiduvahend Texases ning kohaliku elaniku arvates tihti ka ainuke normaalne sõduvahend üldse, millega kannatab liigelda. Küsite miks? Me ei tea. Texases on kõik..... Texase moodi ;) ):

 Öeldi, et midagi juurde ei pea maksma, et nende "viga" ja meie aga nautigu autosõidu. No miks me siis ei nautinud, muidugi nautisime! Auto oli suur nagu traktor ja küll oli hea kõrge vaade seest- terve liiklus oli nagu peo peal!

 Autoga lennujaamast tagasi tulles olime juba nii väsinud ja näljased, et algne plaan, minna kuskile baari, haihtus kergelt õhku. Läksime hoopis Domino pitsasse ja tellisime endale ühe mõnusa pitsa, mida kodus meie uue lemmiksarja - Narcos saatel süüa. Need, kes on SkyPlusi hommikuprogrammi fännid, kindlasti teavad, mis sarjast käib jutt, sest Kivisaar promob seda igal sammul. Meie kuulame igapäevaselt just trenni tehes hommikuprogrammi ning ausaltöeldes hakkas ka endale see sari huvi pakkuma. Niisiis otsisime eelmisel nädalal Netflixist sarja üles ja hakkasime vaatama. Tegemist on siis sarjaga, kus tegevus toimub 1989a Columbias (ka sarja keel on hispaania keel, kuid alla saab panna kenasti inglise keelsed subtiitrid). Sarja põhitegevus on narkokaubandus ja sellega seonduv ning sarja peategelane- Pablo Escobar on siis kurikuulus narkomiljonär, kes mõtles välja erinevad võimalused ja viisid, kuidas keelatud ainet Columbiast Miamisse ja mujale USA-sse toimetada ja seda levitada ning suurt raha sellega teenida. Sarja teeb eriliseks see, kuidas pm 99% Columbia ametkonnast on ära ostetud ja kuidas sellises ühiskonnas asjad toimivad. Tegemist on tõsielulistel faktidel põhineva sarjaga, kus on palju dokumentaalkaadreid.

Nüüd siis on asi nii, et kui päevased ja õhtused toimetused on tehtud, siis maandume teleka ette ja naudime uut lemmiksarja. Ühel õhtul muidugi rohkem kui 1-2 osa ei saagi vaadata, sest episoodi pikkus ise on juba 43-45 minutit. Igal juhul, kõik need, kes on olnud suured Braking Bad´i fännid- siin on teile siis uus maiuspala. Kes aga pole sarja Braking Bad kunagi vaadanud- palju õnne, siin on teile kaks suurepärast sarja, millest satute sõltuvusse!

Laupäeval tsillisime natuke Downtownis:

Sõitsime ka linnast välja, et natuke turiste mängida. Nimelt soovis Kaspar minna Texase vabadussamba juurde, mis tähistab siis Texase vabanemist Mehhiko võimu alt.

Kaspar kõnnib vabadussamba poole:

Need samad trepiastmed, kus Kaspar üles tuli on väga huvitavate kividega, vaadake ise:

Väike täpp all keskel on Kaspar (juhul kui teil jäi see sellise piraka samba juures märkamata):

Samba juures oli ka selline uhke sõjalaev:

Haarasime vahepeal ühe ülimalt tervisliku lõunasöögi...

... ja lisaks käisime mööblipoodides teleka alust otsimas. Väga jube mööbel on siinsetes poodides! Umbes nagu aastast 1800, massiivne ja nikerdustega. Ühesõnaga üldse mitte meie maitse. Ühes mööblipoes oli müügimees nii meeleheitel, et peaaegu juba palus, et me midagi ikka ostaksime. Ütlesime, et otsime midagi moodsamat, siis ta lasi end veel eriliselt norgu ja kössi ja kordas vaikselt omale vuntsidesse:"Ah, moodsamat, seda meil ei ole." Mul oli temast jube kahju aga mis parata me ikkagi sealt midagi ei ostnud. Kogu mööblitrall päädis sellega, et pühapäeval leidsime end ikkagi IKEA-st ja leidsime sealt ka enam vähem sobiliku asja. Aga kuna seal peab ise erinevatest osadest endale sobiliku komplekti kokku panema, siis me ei hakanud sellega eile tegelema. Järgmine kord vast.

IKEA-st leidsime päris normaalne piimašokolaadi, mida küll Annekesega ei kannata kõrvutada aga siinsetele šokolaadidele teeb pikalt silmad ette:

Laupäeva õhtuks olime oodatud Meriliisi ja Jeffi juurde külla. Haarasime poest mõned pudelid matkajoogiga ja olimegi teel. Küll oli hea sinna jõuda! Merliis oli juba uksel meid tervitamas ja peremees grillis aias liha. Nende peres on ka kaks kassi ja väike koer (no nii väike, et kassist ka ikka väiksem). Koer jooksis muidugi kohe uksele vastu ja oli ülirõõmus. Meie oleme suured loomasõbrad ja nii oligi, et koerake oli pm lõviosa õhtust Kaspari kaisus ja nautis, et teda igalt poolt sügatakse. Üldse oli laupäeva õhtu ülimalt mõnus. Pererahvas oli meid uhke kaetud lauaga oodatud, mis oli ülimalt armas ja päris elus esimest korda sõime Kaspariga grillitud vutikoibasid. Pm on need nagu mini versioonis kanakoivad, no ikka väga mini :D Ja maitsesid isegi paremini kui kanakoivad! Õhtu päädis veel kõigele lisaks uhke tordiga, mille oli teinud (ema kaasabiga) Merliisi tütar (8a). Nagu sünnipäev!

Peale õhtusööki mõtlesime, et istume aeda hoolimata sellest, et ilm oli tollel päeval väga kuum (33 kraadi). Nii kui istusime maha hakkas sadama ja korralikult. Nagu keegi oleks pangega vett kaela valanud. Muidugi jooksime siis tuppa. Niisiis jäigi väljas veedetud aeg üsna üürikeseks aga ega toaski midagi viga polnud- hea jahe vähemalt.

Kui hakkasime koju tagasi sõitma, siis mõtlesime, et proovime esialgu ilma Google abita. Uskumatu aga jõudsimegi ise maanteele välja! Mulle nii meeldib pimedas sõita (kui ise ei pea roolis olema) ja kui linna tuled hakkavad veel paistma- ohh! Pimedas tunduvad pilvelõhkujad veel eriti ilusad, sellest vaatest ma ei tüdine vist iialgi. Loomulikult kodukanti jõudes tegelesime natuke oma kiiksuga hobiga- sõitsime eramajade rajoonis eriti aeglaselt ja vaatasime maju (ja akendest sisse, kuidas ikka inimestel on kodud sisustatud).

Pühapäeval käisime esimest korda Vene poes ehk siis Russian General Store´s. Merliis andis aadressi ja ütles, et sealt saame leiba ja silku ja kõike muud, mille järgi isu on. Minul isutas juba viimased 2 kuud kiluleibade järele. Nägin neid juba unes ka: jõuame Eestisse ja lähen Marise juurde ja ta alles keedab mune leibade juurde aga mina ei suuda oodata ja juba on mul ühes käes kilu ja teises leib ja söön. Ja siis ärkan üles, kiluleiva maitse suus aga mida pole on leib! Niisiis läksime sinna vene poodi ja seal oli kilu ja leiba ja sprotte ja pasteeti ja suitsuvorsti (no mitte see päris, mis Eestis aga enam-vähem)! Tooted on muidugi üsna krõbeda hinnaga (mida oligi arvata) aga see ei omanud tähtsust kui näed riiulil leiba ja kilusid... Koju jõudes panime kohe munad keema ja ees ootas suur pidusöök. Küll oli hea!

Niisama ruttu mööduski nädalavahetus ning nüüd on aeg taas töölainele saada. Tundub, et puhkust oleks ikka väga vaja juba, sest täna varahommikul pidi mul olema juhendajatega Skype koosolek aga olin märkinud endale kella valesti ja ühesõnaga... puhkust oleks küll tarvis juba.

Kuulsime, et Eestisse jõudis suvi vahepeal- nautige! Õige pisut veel jäänud kauaoodatud puhkusteni!

Maile

Värske uudis!

Reede õhtul käisime jalutamas ja otsustasime, et võtame mõne uue baari ette ja teeme ühed kokteilid. Juhtumisi asub meie majast täpselt üle tee üks Mehhiko baar, millest kõnnime igapäevaselt mööda ja ma olen alati vaadanud, et inimestel on mingid huvitavad suured kokteilid ees. Mul polnud aimugi, mis kokteiliga on tegemist ning reede õhtul tellisin endale lihtsalt maasika margarita ja voilaa- täpselt selline suur pokaal toodi ette! Seda nad kõik seal siis jõidki! Jutustasimegi lõviosa reede õhtust selles baaris ja nautisime head ilma ja nädalavahetuse algust.

Neljapäeva õhtul helistas Jinyi ja kutsus meid laupäevaks külla vähke keetma. Mis seal salata, me oleme küll korra näinud, kuidas neid keedetakse ja ka söönud aga ise nende tegemisest ei teadnud suurt midagi. Minul oli meeles ainult, et tuleb lisada sibulaid, sidrunit, maisi, kartuleid ja mingit spets maitseainet aga see oli ka kõik. Kamba peale mõtlesime siiski välja, kuidas asi käib. Laupäeva pärastlõunal võetigi meid kodust peale ning sõitsime poe poole (H-E-B), kus vähke kohe hulgi müüakse ning seejärel võtsime suuna juba Richmondi poole, kus Yangid elavad.

Võrgutäis vähke:

Poseerime Yangide ilusa maja ees:

Kaspar tegi tutvust Yangide kassi Miaupau´ga:

Kuna olime hommikul aias mitu tundi päikest võtnud, siis oli päris mõnus lõpuks jahedasse majja minna ja ega enam välja väga sel päeval ei kippunudki. Tundub, et siinkandis on kombeks hoida ka päevasel ajal kardinad ees, et päike (kuumus) liigselt tuppa ei pääseks, mis teeb omakorda elamise üsna hämaraks. Meile on see üsna võõras, sest Eestis on tavapärane, et iga valguskiir püütakse tuppa ja keegi ei hakka aknaid päevasel ajal kinni katma. Siin on vastupidine käitumine isegi mõistetav arvestades seda, et päikest on väga palju ja kuumust veelgi rohkem. Laupäeval iseenesest mul polnud mingit vahet, kas toas on pisut hämar või lausa pilkane pimedus. Olin päikesest kerge peavalu saanud ja tahtsin lihtsalt toas jahtuda ja vett juua. Mul ei olnud endal ravimeid kaasas ja seega küsisin Jinyi´lt, kas tal on ehk tavapärast valguvaigistit kodus. Ma ei tea, mida siin nendesse ravimitesse pannakse aga juba esimene tablett võtab peavalu ära, mis on super! Olin ka varem seda kodus märganud, et siinsed ravimid mõjuvad ikka palju tõhusamalt kui Eesti omad.

Peale seda kui olime maha jahtunud uuris Jinyi, kas tahaksime meediatoas mingit filmi vaadata. Nimelt on neil eraldi ruum, mis ongi väike kodukino: pime ruum suure ekraani ja helisüsteemide ning diivanitega. Olin selliseid ruume vaid telerist varem näinud ja viskasin ikka nalja, et milleks inimestel midagi sellist on vaja? Kas elutoas olevast telekast ei kõlba siis filmi vaadata? Nagu juba korduvalt siin Ameerikamaal on ette tulnud, siis taaskord söön oma sõnu. Võtan kõik need sõnad tagasi ja tunnen end veel tobedalt ka, et nalja selle üle viskasin. Sellises ruumis on ülimõnus filmi vaadata! Sa oledki nagu kinos ainult, et seal on kordades mõnusam ja vabam olla kui päris kinos. Viisime joogid ja näksid üles ja sättisime end filmi vaatama. Tegemist oli 2016 a hai-filmiga „The Shallows“ ning nagu arvata võite, siis meie Jinyi´ga kilkasime ikka korralikult. Nagu naistele ikka kombeks, siis meil oli muidugi palju kommenteerimist ja seletamist filmi ajal ja kodukinos on see kõik ju lubatud!

Yangidel on oma tohutusuures elamises lisaks veel ruum, mida kutsutakse gameroom´ks ehk siis mängude toaks. Selles ruumis laiutab suur õhuhoki laud ja me tegime seal korraliku matši - Kaspar võitis 2:1. Taaskord – kui palju olen selliste ruumide üle pilkavalt nalja visanud? Võtan sõnad tagasi. Ilmselgelt on Eestis sellised lisaruumid selles mõttes natuke mõttetud, et sa pead neid kõiki kütma ja see on otstarbetult kulukas. Siin midagi kütma ei pea ja ega konditsioneeriga ei ole vaja ka kõiki ruume vaja ideaalini jahutada, kui neis igapäevaselt ei viibi. Samuti tundub, et ruumide jahutamine on ka soodsam kui soojaks kütmine.

Peale filmi oligi aeg hakata vähke keetma. Lõpptulemusena oli tuba vastikut haisu täis aga vähid ise said väga maitsvad! 

Lisaks vähkidele valmistas Jinyi ühte hiinapärast rooga: riisinuudlid veiselihaga. Me polnud varem riisinuudleid söönud ja see oli heas mõttes väga huvitav toiduelamus. Roog oli maitsev ja ega ma ise vist tavalistel nuudlitel ja riisinuudlitel vahet ei teekski.

Õhtu lõppedes tellisime omale uberi, et koju tulla.  Yangid elavad meist u 21 miili ehk siis u 33-34 km kaugusel, mis tähendab u 30 min autosõitu. Teel koju arutasime, et esimest korda oli selline tunne, nagu oleksimegi nö vanade sõpradega koos. Terve päev oli nii tšill ja mõnus ja õhtusöögilauas viskasime nalja, lobisesime ja kuidagi nii vaba ja hea oli olla. Esimest korda oli see päris sõprade tunne ja oi kui hea see tunne on kui asud teisel pool maakera, eemal kõigest tuttavast!

Pühapäev kulges üsna töiselt, sest minul oli esmaspäeva hommikul juhendajatega planeeritud pikem koosolek, mis vajas ettevalmistusi. Õnneks on Kaspar tavaliselt päris rõõmus kui ütlen, et nädalavahetusel peab natuke tööd tegema, siis lööb ka tema oma arvuti lahti ja teeb samal ajal tööd. Siiski on siin elades puhkepäevadel töötamine pigem erandkorras, mitte tava. Pühapäeval käisime lisaks ka pisut kaubanduses ja tegime oma tavapärase nädalase toidupoe shopingu ära. Oleme siin jälle seda teed läinud, et koostame nädalavahetusel järgmise nädala menüü, sest nii on lihtsam osta vajaminevat ning ka nädala sees ei pea mõtlema, mida mingil päeval süüa teha, vaid kõik on juba silme-ees külmikul kirjas. Võta vaid kapist asjad ja tee valmis. Nädala sees on tavapäraselt vaja vaid piima lisaks juurde tuua. Meile selline süsteem sobib, sest säästab korralikult raha (muidu lähed ikka poest ainult leiba ja piima tooma aga tagasi tuled vähemalt 8 erineva asjaga), aega (ära jääb mitmekordne poeskäik nädala jooksul, lisaks me ei raatsi niingi väärtuslikke õhtuid nädala sees kulutada poeskäigule) ning ka närvirakke (Mida ma küll võiksin süüa teha? Kas mul on kodus selle toidu jaoks ikka asjad olemas? Kui kaua selle toidu ettevalmistus aega võtabki? Jne). Sellise 1x nädalas poes käimise + nädala menüü ettevalmistuse idee saime aastaid tagasi Johardidelt ja oleme endiselt seda meelt, et see on superidee! Soovitan seda kõigil kasvõi ühe kuu jooksul proovida (terve kuu lõikes saate aru kui palju see tegelikult raha ja teie väärtuslikku aega säästab) J

Postituse lõpetan äärmiselt värske uudisega. Nimelt oleme Kaspariga otsustanud, et see koht siin on elamiseks ikka väga mõnus ja kolida kindlasti veel ei tahaks. Seega pikendasime oma üürilepingut veel aasta võrra ning 99,999% tõenäosusega elame oma armsas korteris veel vähemalt järgmise aasta juulikuuni. Seega kallid sõbrad ja perekond- kohvreid pakkima ja külla!

Tervitades

Maile

Keeleõpe

Neljapäeval oli all kohviruumis „Burritobaar“ ehk siis järjekordne majapidu. Burritobaaris olid olemas kõikvõimalikud toiduained (kana, sealiha, oad, salat, mais, riis jne) ning tortillad, millest said endale korraliku toidu kokku meisterdada. Nagu tavapäraselt, ei puudunud ka seekord baarist kangemad joogid ehk siis ettekandja tegi kõigile soovijatele margaritasid, mis olid ülihead ja päris kanged. Majapidude juures meeldib mulle alati see, et ruum on kenasti kaunistatud ja teemakohane. Kuna olen ise läbi ja lõhki detailide inimene, siis minu jaoks on sellised kaunistused jm taoline väga oluline. Seekord oli teenindavaks isikuks sama tüdruk, kes tookord kui käisin üksi peol. Läksin kohe tere ütlema ja rõõm kohtuda oli vastastikune. Kuna eilsel peol oli vist küll läbi aegade kõige suurem rahvamass, siis ega meil väga palju mahti rääkida ei olnud, sest ta pidi joogiklaase ja toiduanumaid täitma.

Meid aga kutsuti ühte lauda, kus istus Kanadast pärit keskealine paar, kes alles kolisid siia. Nad on päris esimesed kanadalased, kellega tutvusime ning vähemalt nende inimeste põhjal võib küll väita, et jutud kanadalaste viisakuse ja sõbralikkuse kohta on 100% tõesed. Uurisime, et mis neid siia tõi ja nad vastasid, et neil on kolm last (25,24 ja 20a) ning nad mõtlesid, et kui nad nüüd ei seikle, siis millal veel? Neil on Kanadas majapidamine jms ning otsustasid elus uue lehekülje pöörata. Esialgu on nad siin küll 9 kuuks aga eks elu näitab, mis edasi saab. Ütlesime neile, et väga julge samm ja meie arvates on nad väga hea linnaosa elamiseks valinud, meie oleme siin vähemalt väga rahul. Kanada-paariga oli väga huvitav vestelda ja üllatuslikul kombel on mõlemad kuulnud Eestist ja naine on isegi käinud Norras, seega ta enam-vähem teadis, kus Eesti asub. Tuli välja, et üks nende lastest tegi oma magistrikraadi Norras.

Kõige enam pani mind mõtlema meie vestlus keeleõppest. Nad küsisid, millega me tegeleme ning vestluse käigus mainisin, et käin kesklinnas keelekursustel hispaania keelt õppimas. Naine oli sellest päris vaimustuses ja ütles, et on seda isegi mõelnud teha, sest siin elades on üsna kasulik, kui mõistad üht-teist hispaania keelest. Sealt edasi nad uurisidki, mis keeli me räägime ja kui kaua oleme üldse inglise keelt õppinud. Ütlesime, et Eestis on (peale taasiseseisvumist) kohustuslik õppida võõrkeelt (üldjuhul on selleks keeleks inglise keel)  juba alates algklassidest, sest kui riigis on 1,3 miljonit inimest, kus on riigikeeleks eesti keel, siis on hädavajalik vallata ka võõrkeeli. Rääkisime ka sellest, et hiljem lisandub veel  teine ja kolmas võõrkeel aga loomulikult neid ei omandata sellisel tasemel nagu esimest võõrkeelt. Nad olid üsna hämmingus sellest, sest nagu arvata võite, siis sarnaselt Ameerikaga ei pea ka Kanadas kohustuslikus korras võõrkeeli õppima. Nemad näiteks ei valda ühtegi teist keelt peale oma emakeele-inglise keele.

Mind pani kogu see keeleteema päris sügavalt mõtlema. Ühest küljest on mul Eesti lastest kahju, sest lisaks tavapärasele koolikoormusele peavad nad ka mitmeid keeli õppima, mis ei ole kerge ülesanne. Teisest küljest aga toimus justkui mingi heureka moment- kui palju uksi avab lihtsalt see, et sa valdad keelt. See on asi, millele ma pole iialgi mõelnud aga eilse vestluse järjel mõistsin küll, et jah, ühest küljest oleks justkui ebaõiglane, et oleme väike riik ja rahvas ja seetõttu peame rohkem pingutama (kasvõi seesama keeleõpe) aga teisest küljest- ega see ju kahjuks ei tule? Inglise keelega on õnneks nii, et seda tuleb sisse uksest ja aknast olenemata sellest, kus elada (filmid, uudised jms) ning seetõttu on eriti just nooremal generatsioonil üsna kerge keelt haarata ja mõista. Teine asi on ise rääkimisega ja see on see, mida tunnen ise, et peab harjutama, harjutama, harjutama. Tahad rääkida ju sama kiiresti nagu eesti keelt aga see on võimatu! Sõnad ei tule meelde või jäävad „kurku kinni“. Kodus omaette mõeldes tulevad muidugi kõik sõnad meelde aga keset vestlust, oh ei! Õnneks oleme mõlemad üle saanud sellest „räägin valesti“, „hääldan valesti“ valehäbist. Vahet pole kuidas sa hääldad- peaasi, et räägid ja teine inimene su mõttest aru saaks. Üldiselt on inimesed siin ikka väga sõbralikud ja kui keegi midagi aru ei saa, siis küsitakse üle ja aidatatakse selgitada. Annele ütlesin nt kohe tutvuse alguses, et kui ma ütlen midagi totaalselt valesti, siis palun paranda mind, sest ma tahan teada, kuidas on õigesti. Tuleb tunnistada, et neid kordi on rohkem kui mitu olnud ja mul on selle üle hea meel, sest ta alati õpetab mind väga sõbralikult, kuidas on õigesti.

Seega kallid lugejad, kes vaevlevad hääldamise või rääkimise valehäbis- unustage see ja lihtsalt rääkige, kasvõi omaette vannitoas või kui lähete reisile, siis on hea võimalus keelt harjutada hotellis/restoranis/turul/poes vms. Nt. Kui olime suvel Hispaanias pulmareisil ja mina meeleheitlikult püüdsin restoranis kelneriga hispaania keeles kogu oma salati koostisosad lahti selgitada. Vaene kelner üritas korduvalt inglise keelele üle minna aga ma ei jätnud jonni vaid purssisin oma puise hispaania keelega edasi, sest ma lihtsalt tahtsin harjutada. Seega idee on selles, et ükski hääldus pole vale ega kole, kõige tähtsam on, et teie jutu ideed mõistetakse ning saaksite keelt harjutada.

Kaunist reedet!

Maile 

Mida teha saumikseriga?

Pean tunnistama, et tegelikult on maru põnev kui saab oma kodu sisustada. Ühest küljest on muidugi keeruline, sest Eestis elades annaks ikka ema oma vana panni ja ämm supipoti vms ja kõike ei peaks 100% ise muretsema. Siin sellist võimalust aga pole nii, et tuleb käia poodides ja kõik vajalik ise muretseda. Eestiga erinevalt on siin asjade tellimine täielik A ja O. Amazon on selles osas esirinnas ja seal leidub kõike – niidist ja nõelast kuni mööblini. Kojutarne on sageli tasuta ja valik on lai. Niisiis köögis tekkis puudus saumikserist, millega menüüd pisut laiendada saaks. Poest sobilikku saumikserit ei leidnud ja kui leidsime, siis küündis hind taevani seega otsustasin surfata natuke Amazoni avarustes. Valik oli suur ja lai ning üsna pea oligi komplekt välja valitud, kuhu oli lisatud ka mõõdukann ja suurem anum koos purustusteraga.

Järgnevalt annangi teile mõned retseptid, mida just saumikseri või blenderi abiga on hea valmistada.

Chia puding koos mangopüreega (1 inimesele)

1 spl chia seemneid

70 ml mandlipiima (või ükskõik millist muud taimset piima)

Törts agaavisiirupit

0,5tl  vanniliekstrakti

 3 spl kookopiima (valikuline)

½ mangot

¼ banaani

Pudingu jaoks küll mikserit vaja ei lähe aga kuna need kaks asja sobivad koos serveerimiseks suurepäraselt, siis lisasin ka pudingu retsepti siia. Sega hoolega kokku chia seemned, mandlipiim, agaavisiirup, vanilliekstrakt ja kookospiim. Jäta puding kaanega anumaga külmikusse u 4h või üleöö. Sega valminud puding veelkord hoolikalt läbi ja tõsta klaasi/kaussi.

Pane kaussi mango ja banaan ning valmista saumikseriga püree. Aseta püree pudingule ja head isu! Tõsiselt hea magustoit/vahepala ilma grammigi suhkruta (kui puuviljasuhkur välja arvata).

NB! Pudingut võib teha ka topeltkoguse korraga valmis, sest kaanega anumas seisab see külmikus lausa mitu päeva.

Tervislik mango-banaanijäätis (1 inimesele)

½ mangot

1  banaan

3-4 spl piima (sobib nii tavaline kui ka mandlipiim)

Agaavisiirupit või vedelat mett

Puhasta ja tükelda mango kuubikuteks ja viiluta banaan ning aseta need üleöö või vähemalt 4h sügavkülma. Aseta külmunud puuviljatükid kaussi, lisa peale piim ja blenderda ettevaatlikult ühtlaseks massiks. Lõpptulemus peaks jääma masinajäätisega sarnase konsistentsiga ilus helekollane jäätis. Kui jäätis tundub vedel siis lisa mõned jääkuubikud ja blenderda uuesti läbi. Tõsta jäätis kaussi ja nirista üle agaavisiirupi või meega ja head isu! Koguseid võib ka muuta vastavalt soovile kui tahta banaanisemat või mangosemat jäätist.

Topeltkoguses tehtud mango-banaanijäätis:

Väga hea jäätise saab ka marjade ja banaaniga:

1 banaan

1-2 peotäis külmutatud maasikaid/vaarikaid või muid meelepäraseid marju

Törts piima

Agaavisiirupit või mett (valikuline, puudub pildilt)

Tummisema ja rammusama jäätise saab kui lisada ka 1-2spl kreeka jogurtit või tavalist jogurtit

Järgnev retsept pärineb ülikooli ajast kui raha ei olnud aga sööma pidi ning pelmeenidest, praekartulitest ja makaronidest oli tõsiselt isu täis. Sellel ajal ma veel „normaalset“ suppi keeta ei osanud ja ega mind kokkamine siis veel väga ei huvitanudki. Ema andis aga ühikasse kaasa saumikseri ja siis tuli leiutada, mida sellega teha saab. Piretilt sain hea püreesupi idee ja kuna see mahtus päris kenasti ka tudengi eelarvesse, siis sellest supist sai ikka väga tihe toit menüüs. Lisaks sellele, et supp on mõnusalt väikese eelarvega teostatav on sellel ka veel üks suurepärane omadus- ta on äärmiselt lahja. Hoolimata lisatavast kreemjuustust (12%) või köögikoorest (10%) hajub see supi küllalti arvestatava koguse peale ära ja seetõttu on see kaalulangetajatele üks eriti hea toit, mida menüüsse lisada. Kasutasin seda nippi isegi kui oli vaja liigsetest kilodest vabaneda, see tõesti oli suureks abimeheks, sest kui kõrvale teha nt muna või singileib, siis püsib kõht ikka päris kaua täis. Lisaks kõigele eelnevale- see ka maitseb väga hästi, mille tunnistajaks on Kaspar, kes kahtlase välimuse/lõhna/tekstuuriga asju igaks juhuks üldse proovimagi ei hakka. Mäletan hästi, et aastaid tagasi tuli ta mulle ühel õhtul ühikasse külla ning ma olin teinud seda sama suppi. Kaspari nägu venis pikaks ja ta teatas loomulikult, et sellist „titetoitu“ tema sööma ei hakka. Mina aga andsin lusika ja ütlesin, et proovigu üks amps ja otsustagu siis, kas soovib või mitte. Proovis ampsu ja seejärel tõstis endale supi kaussi. Sellest ajast saadik olen seda suppi päris sageli teinud, sest see on tõepoolest väga maitsev ja tervislik.

Püreesupp

¾ lillkapsast või üks kott sügavkülmutatud lillkapsast (u 400gr)

3-4 suurt porgandit

1 suur sibul

Peotäis külmutatud herneid

200gr kreemjuustu või köögikoort (Eestis 3-juustu koor - Valio, leidub tavapäraselt piima ja kodujuustuletis või maitserohelisega Merevaik)

Vesi

1-2 puljongikuubikut (Eestis Santa Maria universaalne maitseaine u 1,5 tl)

Puhasta ja viiluta porgandid ja pane koos puljongikuubikutega keema. Puhasta ja tükelda lillkapsas ning sibul ning lisa porgandite juurde. Aedviljad peaksid olema üleni veega kaetud. Keeda aedvilju u 15 min ning lisa peotäis herneid, vajadusel lisa veel maitseainet ning keeda kuni porgandid on peaaegu pehmed. Peotäis herneid annab supile eriliselt kreemise tekstuuri. Võta supp tulelt ning lisa koor ja mikserda ettevaatlikult saumikseriga ühtlaseks püreeks (supp jääb pigem vedel, jahtudes muutub paksemaks). Lisa vajadusel soola. Head isu!

 MÕNED NIPID:

1. Poes müüakse nö pooltooreid mangosid ja 99,9% juhtudest tuleks ostetud mango jätta toasooja u 3-4 päevaks järelvalmima. Sõrmedega katsudes saate aru, kui vili pole enam kivikõva, siis on ta valmis puhastamiseks. Mango tuleb koorida ning sees olev suur kivi eemaldada.  
2. Kui poes on nt mangole/banaanidele vms puuviljale hea pakkumine, siis on mõistlik osta suurem kogus. Puhastada ja tükeldada puuviljad väikseks ning asetada need nt kilekottidega või plastikkarpidega sügavkülma. Nii on need igal ajal võtta ja nt tervisliku jäätise materjal koguaeg kodus olemas. Mina panen puuviljad väikeste kilekottidega sügavkülma nii, et igas kotis on 1 viilutatud banaan ja ½ tükeldatud mangot. Nii on ühes kotis täpselt ühe jäätise kogus olemas. NB! Banaan ei lähe sügavkülmas koledaks pruuniks.
3. Hea nipp on osta juba eelnevalt sügavkülmutatud marjad (Eestis nt Härmavilja maasikad või vaarikad) nii on kodus marjavaru olemas ja saab teha nii jäätist kui lisada ka hommikupudrule. Meie ostame nt igal nädalal mitu pakki erinevaid külmutatud marju (maasikad, vaarikad, mustikad, põldmarjad), segan need ühte suurde plastikkaussi kokku ja asetan sügavkülma. Üldjuhul hakin ka suuremad maasikad ja vaarikad väiksemaks.
4. Esimeses retseptis kulus 3spl kookospiima, mida aga teha ülejäänuga? Tavakülmikus säilib avatud kookospiimapurk umbes nädala. Kui aga elate üksi või tarbite ainukesena peres kookospiima, siis on mõistlik seda sügavkülmutada. Üks võimalus on valada kookospiim nt jääkuubikuvormi, sügavkülmutad kuubikud saab hiljem nt kilekotti valada ja tagasi sügavasse asetada. Kui aga pole jääkuubikuvormi (nagu nt minul), siis leiutasin teise võimaluse. Asetage ühekordsed muffinipaberid muffinivormi ja valage nende sisse u 1cm paksuselt vedelat kookospiima. Asetage vorm sügavkülma u 4h (või üleöö). Seejärel tõstke muffinipaberid vormide seest välja asetage valminud „kookosekettad“ karbi või kilekotiga sügavkülma tagasi. Nii on väikestes kogustes kookospiim koguaeg käepärast võtta, mida saab kasutada smuutides, tervislikus jäätises, kana või juurviljaroogades nii, et sulatate vajadusel külmunud kookospiimaketta mikrolaineahjus u 20sek ja vedel kookospiim ongi olemas. 

Head isu!

Maile

Televiisor

Eelmine nädal oli meie peres päris süngetes toonides ja keeruline. Nimelt lükati minu teadusartikli käsikiri tagasi ja see tekitas tunde, et viimase 11 kuu töö ja vaev oleks justkui kraanist alla lastud. Üldiselt ma väga palju oma õpingutest ei räägi, sest ma ei eelda, et inimesi see peaks detailselt huvitama ja tavapäraselt räägingi täpsemalt just siis kui keegi küsib. Küll aga olen aru saanud, et ega väga hästi ei saada aru, mida see doktorantuur tegelikult tähendab ja muidugi- miks peakski? See puudutab teatud osa inimesi- neid, kes sellega tegelevad ja neid, kes on seotud inimestega, kes püüavad kraadi omandada. Nagu iga asjaga, mis on erialaspetsiifiline ja ei peagi kõiki huvitama. Küll aga on uute tutvuste tekkimisel USA-s tulnud ette mitmeid olukordi, kus taaskord tuleb lahti mõtestada õpingute olemus ja eesmärk. Seetõttu otsustasingi seekord erandi teha ja annan põgusa ülevaate sellest, mida on üldse vaja selleks, et kätte saada ihaldatud doktorikraad ehk PhD. Kohe alustuseks ütlen, et see on valdkonniti väga erinev ja kõnelen siinkohal vaid enda erialast ehk haridusteadustest lähtuvalt.

1)      Selleks, et saaks doktorantuuri astuda on vaja omada magistrikraadi. Ilma selleta pole võimalik dokumente esitada.

2)      Seejärel tuleb kirjutada projekt, millega soovitakse sisse astuda. Projekt on sisuliselt ülevaade järgnevate aastate tegevuskavast ja teemast, mida uurima hakatakse. Kui projekt on esitatud, siis läbib see esimese sõela ehk komisjoni, kes hindab, kas teema/valdkond on üldse vajalik uurimiseks. Doktoritöö projekt peab lahendama sisuliselt mingit probleemi, millele sa ise leiad originaalse lahenduse.

Näiteks: Algklasside õpilastel esinevad probleemid lugemisega- nad ei saa aru tekstidest, mida nad loevad. Küll aga pole laps süüdi selles, et ta ei saa aru. Järelikult peab õpetaja õpetamises olema midagi sellist, mis ei toeta õpilasi piisavalt. Seega otsustasin välja töötada testid õpilastele, et määratleda ära, millest ja kui palju nad täpselt aru saavad (1-6 klassis) ning ka testid õpetajatele, et välja selgitada, mida nad seal klassi ees siis tegelikult teevad? Mis on need tegevused millega nad õpilasi toetavad ja mis on see, mis tegemata jääb?

Tulevikus saab saadud tulemusi kasutada nt uute õpetajate koolitamisel.

3)      Kui komisjon kiidab projekti heaks, siis tuleb kirjutada nö uus, täiustatud ja detailse ajakavaga projekt, mis esitatakse uuele komisjonile. Seda lõplikku ja detailselt projekti läheb ka tulevane õppur värisevatel jalgadel kaitsma. Protseduur on analoogne lõputöö kaitsmisega ainukese erinevusega, et kaitsmine toimub inglise keeles, sest komisjon soovib veenduda ka kandidaadi keelepädevuses.

4)      Peale kaitsmist moodustatakse pingerida ja antakse teada tulemused. Igal aastal eraldatakse kindel arv doktorantuuri kohti.

5)      Kui tulevad rõõmusõnumid, et oled sisse saanud siis on kõige mõistlikum esimese hooga muidugi tähistama hakata (sest vaene õppur ei oska veel aimatagi kuhu ta end tegelikult mässinud on).

6)      Peale õnnejoovastust algab töö ja see töö on tõsine. Sõlmitakse lepingud ülikooli ja õppuri vahel, kus õppur kinnitab, et jah, ta teeb päevas 8h tööd = 40h nädalas, et lõpetada õpingud 4 aastaga.

Noh jah, ma tean ainult 3 inimest, kes on tõepoolest lõpetanud 4 aastaga. Rohkem on juba neid, kellel kulub 5-6 aastat ja veelgi rohkem neid kellel kulub 6+ aastat.

Mis asi see nii kaua siis aega võtab?

a)      Tuleb läbida ettenähtud ained (mida pole kuigi palju õnneks).

b)      Tuleb osaleda teaduskonverentsidel ja aidata neid ka ise korraldada (mis on väga tore osa kogu protsessi juures, sest saab reisida ka välismaale).

c)       Tuleb retsenseerida ja juhendada teiste lõputöid (BA, MA).

d)      Tuleb kirjutada ja avaldada teadusartikleid (tavaliselt 3-5).

e)      Tuleb kaitsta oma lõputöö rahvusvahelise komisjoni ees.

Mis asi see teadusartikkel on? Kus ma selle avaldama pean?

Teadusartikkel on maakeeli uurimus ehk teadustöö. Oma olemuselt sarnaneb ta magistritööga, kus on olemas teoreetiline ülevaade, valimi kirjeldus, instrumendi kirjeldus, andmete analüüs, tulemuste analüüs ja arutelu. Mahult on artiklid väga erinevad (oleneb siis artikli tasemest) ja arvamusi on palju aga nii harju keskmiselt on nii, et üks teadusartikkel = 2-3 magistritööga (mitte just mahu poolest aga kindlasti töötundidelt, keerukuselt jms).

Kui teadusartikkel on valmis kirjutatud, siis tuleb see saata keeletoimetusse, kus tehakse vastavad korrektuurid ning seejärel tuleb valida sobiv teadusajakiri, kuhu oma kirjatöö ära saata. Ajakirju on väga palju ja erinevaid, ning võtmesõnaks on siinkohal selle õige ajakirja välja valimine, et ajakirja eesmärgid ja sinu kirjutise eesmärk oleks sama. Seejärel tuleb oodata kuni saabuvad retsensioonid artiklile (nagu retsenseeritakse ka lõputöid). Teadlased üle kogu maailma retsenseerivad ajakirjadesse saadetavaid artikleid ja annavad tagasisidet, kas kirjutis on kõlbulik ajakirjas avaldamiseks või mitte.

Nüüd ongi see koht, mis juhtus eelmisel nädalal - olin teinud oma artikliga järjepanu 11 kuud tööd, saatnud selle 23.veebruaril ajakirjale ning sain eelmisel nädalal retsensioonid, kus teatati, et minu kirjutis ei ole sobilik ajakirjas avaldamiseks.

Võite isegi ette kujutada minu meeleolu tollel ja ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Meeleolu oli must nagu öö.

Mis siis saab edasi?

Kõigepealt tuleb mustast meeleolust üle saada ja mõelda rahulikult oma võimalused läbi. Minu võimalus on võtta kõik see kirju kriitika ette ja hakata seda analüüsima. Selge on see, et kui keegi on mitu tundi või koguni terve päeva kulutanud sinu töö kritiseerimisele, siis ta ei ole teinud seda paha pärast. Tema soov on sind aidata (isegi kui see on vägagi terav kriitika). Kõike kriitikat ei pea muidugi arvestama aga mida rohkem leida selle kriitika seast endale kasulikku- kohti mida parendada ja täiustada, seda suurem tõenäosus, et nii saab artikkel paremaks. Kui vastavad parandused ja muudatused on sisse viidud, siis tuleb aga otsida uus ajakiri ning esitada oma töö uuesti ja loota, et seal on see sobilik.

Protsess on pikk ja keeruline ja võtab kohutavalt palju närvirakke, mis seal salata. Küll aga on see vägagi arendav ja kasvatab iseennast. Kogu selline kadalipp tuleb läbida iga artikliga ning nende kirjutamine on üsna aeganõudev. Lepingus on ette nähtud, et doktorant pühendab nädalas 40h artiklite kirjutamisele (jah, see aeg kulubki ära) AGA seda saab teha vaid siis kui sul ei ole täiskohaga tööd, sest see ongi juba täiskohaga töö. Olgem realistid, kui paljud siis saavad endale lubada „täiskohaga õppuriks“ olemist, kui oled täiskasvanud inimene ja maksud vajavad maksmist ning lapsed tahavad süüa saada. Nii tekibki olukord, kus inimesed käivad tööl ja püüavad õpinguid lõpetada ja nii kulubki märkamatult 6+ aastat.

Mina olin väga naiivne ja arvasin, et oh mis mul viga, mul pole ju lapsi, seega pole mingit probleemi käia täiskohaga tööl ja koolis. Nii ma kaks aastat tegingi ja kuhu see mind viis? Kolmele operatsioonile ja akadeemilisele puhkusele- palju õnne! Ehk siis tervis andis alla ja ajagraafikus jäin korralikult maha. Seega võtan mütsi maha kõigi pereinimeste ees, kes suudavad seda teed käia laste kõrvalt.

Samuti saad aru, kui vajalik on pere toetus kogu selle protsessi jooksul, mis kestabki aastaid. Minul on see toetus suurepärane nii pere kui sõprade poolt. Kasparist suuremat fännklubi ma ei oskaks tegelikult tahtagi. Ma pole elusees näinud kedagi, kes oleks nii vaimustuses sellest, et keegi teine käiks oma koolitee lõpuni. See on täiesti hämmastav! Üksinda oleksin vähemalt 4x juba alla andnud, see on kindel. Muidugi saan ka aru sellest, et väga raske on toetada midagi, mis tundub arusaamatu. Nt 5 kuud ämma-äia juures elades sain aru, kuidas nende arusaam minu õpingutest muutus, sest nad nägid igapäevaselt, mida see tegelikult tähendab. Nad olid äärmiselt toetavad ja tegid kõik endast oleneva, et mul oleks mugav kodus tööd teha- olen selle eest väga tänulik.

Ma loodan, et see ülevaade andis parema pildi sellest, mida need õpingud sisuliselt tähendavad ja ehk tegi hägusema pildi pisut selgemaks.

Kogu see tume meeleolu oli vaja aga reede õhtul ära saada ja selleks oli kõige targem alustada trenniga. Trenn tehtud, otsustasime minna toidupoodi ja teha oma pühapäevane poetiir taaskord juba reedel ära. Poetiir kulges väga kummaliselt, sest pidime minema küll ainult toidukraami ostma aga tagasi tulime hoopis... teleriga. Kuna meil veel telekat ei olnud, siis neljapäeval käis Kaspar välja mõtte, et oleks aeg juba telekas ka soetada. Sinnapaika see jutt jäigi ja reedel poodi minnes ütles ta uuesti, et lähme vaatame tehnikapoodi ka. Nii me siis läksimegi ja just nagu meie jaoks, oli poes sooduskampaania just sellises suuruses telekatele, nagu meie soovisime. No mis seal veel mõelda! Ainult, et millega me seda transpordime? Meil pole ju autot ja selga ka nagu ei võta. Mõtlesime siis natuke ja välja mõtlesime! Esmalt läksime Walmarti, ostsime toidukraami ära. Seejärel tellisime uberi, pakkisime asjad peale ja küsisime autojuhilt, kas tal on mõned vabad minutid, et tehnikapoest telekas peale võtta. Võite arvata kui imestunud ta oli selle jutu peale. Tegemist oli aga väga muheda härraga, kes ütles, et tal on aega laialt käes ja pole mingit probleemi. Sõitsimegi siis tehnikapoodi. Kuna meil oli teler juba eelnevalt välja valitud, siis polnudki muud vaeva kui haara teler kaasa, mine maksma ja korras. 10 minutiga olime koos teleriga poest väljas ja nüüd hakkas autojuht juba tõsiselt naerma. Ta arvas, et pole eales nii kiiret teleriostu veel näinud.

Ülejäänud reede õhtu mööduski sellises rütmis, et mina pakkisin toidukraami ära ja valmistasin õhtusööki ning Kaspar üritas telekale pilti ette võluda. Kahjuks pilti sel õhtul telerile ette ei saanud ja seetõttu oli järgmisel päeval kell 11 meil telekamees ukse taga. Telekamees pusis seal midagi ja oligi pilt eest! Hurraa!  Me olime nii õnnelikud! Päris vahva oli telekat vaadata peale seda kui oled pool aastat ilma selleta elanud. Muidugi me „nägime telekat“ ka arvutist aga suurelt ekraanilt ja puldiga kanaleid klõpsida on ikka parem J

Kaspar püüab telekale pilti ette võluda:

Kuna laupäeval päike säras nii mõnusalt, siis me ei saanud pikemalt oma telekat nautida vaid läksime aega päikest võtma. Ilm oli tõsiselt kuum ja õhtuks tõusis temperatuur juba 31 kraadini. Laupäeval oli meil kokku lepitud õhtusöök Yangidega. 6:30 oli laud Brasiilia liharestoranis kinni pandud. 

Kõhud olid juba nii tühjad, et sammud restorani poole läksid üha kiiremaks:

Yangidel oli tilluke printsess ka kaasas ja kui aus olla siis terve õhtu ei saanud arugi, et laps on ka laua ääres. Ta lihtsalt istus ja sõi terve aja. Restoran ise oli aga väga huvitav. Nimelt said võtta endale salatibaarist salatit nii palju kui kulub ning seejärel hakkasid kelnerid käima laua ääres erinevate lihavarrastega ning lõikasid sulle kuumad lihaviilud otse taldrikusse. Ma arvan, et erinevaid lihavardaid oli kokku vähemalt 10. Lõpuks oli kõigil tunne, et püksinööp hüppab eest ja see tähendas ainult üht – oli aeg koju minna. Yangid viisid meid koju ja sõitsid ise edasi.

Kodus mõtlesime, et me pole veel valmis ikka koju jääma ja läksime uuesti välja. Läksime ühte hästi armsasse välibaari kokteile jooma. Avastasin enda jaoks täiesti uue ja imehea kokteili- mango martini. Jook oli magus ja päris kange ja eks hommikune peavalu oli kohe garanteeritud. Nii veniski meie laupäeva õhtu päris pikale, mis oli vahelduseks ikka päris mõnus.

Pühapäeval lebotasime taaskord aias, kolasime pisut kaubanduses ja grillisime õhtusöögiks kana. Kuna pikale veninud laupäev andis pisut tunda, siis ega midagi väga asjalikku pühapäevaks polnudki planeeritud. Ilmselt kõige asjalikum, mida tegime oligi pikem jalutuskäik ja hilisõhtune trenn. Aga samas, selleks need pühapäevad ju ongi?

Käesolev nädal tõotab tulla äärmiselt töine ja ehk läheb ka seetõttu kiiremini J

Ilusat kevadist töönädalat kõigile!

Maile

Kiiksud ja muutused

Vähem kui kuu pärast tähistame oma esimest pulma-aastapäeva ja ühtlasi ka üheteistkümne koos veedetud aasta möödumist. 11 aastat on pikk aeg? Ma ei ütleks. Kui oled koos inimesega, kes ongi sinu teine pool, siis ma arvan et ka 41, 51, 61 või 71 aastat pole pikk aeg. Küll aga oleme selle 11 aastaga palju muutunud ja eelkõige kasvanud, sest olime ju väga noored kui koos hakkasime olema. Ilmselt üks üsna hea omadus, mis sellega kaasneb on üksteise kiiksude ja vigadega kokku kasvamine ja leppimine. Alguses on ju kõigil „roosad prillid“ ees ja ei näegi mingeid vigu, kõik on ilus ja lilleline. Kui see aeg möödub, siis hakkad märkama ka teise ebatäpsusi. Enda vigu või kiikse me muidugi ei märka, mis sellest, et oleme iseendaga juba terve elu koos veetnud.

Igal inimesel on mingid kiiksud, mida ta ise ehk tähelegi ei pane aga teistele võib tohutult närvidele käia. Kui palutakse välja tuua teiste inimeste kiikse, siis oleme umbes 30 sekundiga valmis terve nimekirja välja prantsatama. Seda enam kui palutakse lähedase ja kalli inimese kiiksud välja tuua, siis ilma silmagi pilgutamata on korralik nimekiri olemas. Isegi mõtlema ei pea, kohe on teada, millised need kiiksud on mis natuke närvi ajavad ja mis kohe eriliselt harja punaseks kütab. Endal veel maru uhke tunne ka, et vaat, kus temal on ikka kiikse! Jube kohe! Nii lihtne on arvustada teisi, eriti aga lähedasi ja kahjuks tihti ka seda kõige kallimat, kelle kõrval elame.

Kujutage nüüd ette olukorda, kus teie teine pool/pereliige/sõber pannakse fakti ette, et ole hea lao selle Kati kohta kiiksud lagedale ja siis Mati teatab, et oh, mul ei kulu selleks rohkem kui 2 sekundit, tal on nii palju kiikse! Jube vastik tunne võib olla küll, kas pole? Kujutage ette, et elate inimesega päevast-päeva koos ja nüüd on tal äkki kahe sekundiga võtta terve nimekiri kuskilt tühjalt kohalt teie kiiksudega! Ma hakkaksin vist nutma selle peale. See oleks ikka väga kurb tunne!

Minu mõttekäik liigubki selles suunas, et maru kärmed oleme teise inimese vigadele osutama ja need talle vajadusel (nt tüli käigus) nina ette viskama, et vaat, kus sul on ikka vigu, kuidas sa nii üldse elada suudad! Aga tasuks mõelda ka sellele, et ehk on meie enda juures kordades rohkem neid vigu aga meie kaaslane/pereliige/sõber pole neid iialgi meile nina alla visanud. Äkki ta kannatab ja piinleb iga päev meie jubedate harjumuste küüsis aga tema neelab selle alla ega taha meie tundeid riivata, tema lepib nende kiiksudega, sest arvab, et pole väärt osutada asjadele, mis nagunii ei muutu?

Mina tean ise, et mul on mitmeid kiikse ja millega ma ei ürita teadlikult ei Kasparit ega teisi närvi ajada aga olen kindel, et neid see võib häirida. No mis need on?

·         Susside vedelema jätmine. Kui te küsite miks, siis mul pole vastust. Mu sussid vedelevad pidevalt igal pool ja see käib mulle endale ka närvidele ja kujutan ette, et vaene Kaspar võib vahepeal täiesti endast väljas olla kui mu sussid jälle kuskil vannitoas või elutoas vedelevad. Ükskord ta jättis mulle hommikul kirja stiilis a`la otsi sussi teine paariline üles- tegusat päeva! Ma pidin vihast lõhkema! Kuidas ta julges mu sussi ära peita! Raudselt pani veel kuskile kõrgele, kuhu ma ei ulata vaatamagi!

Hiljem sain tegelikult aru, et see oli tema viis anda teada, et palun ära jäta oma susse vedelema igale poole, et see on häiriv.

·         Ma ei suuda hommikul suhelda. Loomulikult ma suudan kui on vaja (nt kui peab varakult lennukile minema või on kellegagi kohtumine või koosolek varakult kokku lepitud) ja alates kella 8.30-st on kõik juba täiesti okei aga enne seda on see minu jaoks paras piin. Kui lasteaias töötasin, siis mõtlesin, et ma ei saaks seda tööd juba sellepärast 20 aastat teha, sest hommikune kell 6 ärkamine on minu jaoks liiga ränk ja siis kohe suhtlema hakkamine. Loomulikult tööjuures sa võtad end kokku, jood mitu kanget kohvi ja teed asja ära aga vabatahtlikult, ei. Argihommikud kodus kulgevadki meil rütmis, kus Kaspar valmistab hommikusöögi ja mina lihtsalt vean end laua äärde ja söön vaikides oma putru. Peale 30-45min ärkamist olen jälle normaalne. Kaspar küll ütleb, et ta on sellega harjunud, et ma hommikul olen tige tikker ja ei kontakteeru aga kes teab, võimalik, et see häirib teda kohutavalt aga ta ei söanda seda öelda.

Kaspar ise on täiesti vastupidiselt heas tujus 24/7, mis on mulle täiesti arusaamatu J

·         Igal asjal oma koht. Meie elamises on igal asjal oma koht, igal esemel on kapis/riiulis oma koht. Ühesõnaga kõigel on oma koht (välja arvatud sussidel). Kui soetame koju midagi uut, siis tavapäraselt Kaspar küsib esimese asjana, kus selle asja koht hakkab olema. Õnneks meil kodus sellel teemal mingit probleemi pole, sest Kaspar on ise üsna samasugune, talle meeldib kord ja kui igal asjal on kindel koht, siis on lihtne kõike vajadusel leida. Küll aga võib selline asi kindlasti mingites olukordades teisi häirida. Vahepeal häirib nagu ennast ka, sest segamini köögiga magama minna ei saa... üleüldse segamini elamisega ei saa magama minna.

·         Kangekaelsus. Ma võin siis ka edasi vaielda kui tean juba ammu, et olen kaotanud. Ma isegi ei kujuta ette kui närvi see võib Kasparit (ja ka teisi) ajada. Püüan ennast ikka parandada aga ega see pole lihtne.

Eks neid kiikse ole kindlasti veel aga nagu ikka, siis oma silmas palki ei näe aga teise silmas näed pindu.

Muutused on teine teema, millel tahan peatuda. Jube lihtne on öelda teisele, et kuule su harjumus X on kohutavalt tüütu, muuda ära! Harju ümber ja hakka muutuma juba! Proovige aga iseenda juures kasvõi ühte asja muuta, millega olete harjunud. Ükskõik kui väike see asi ka poleks nt hommikune tass kohvi asendada mahlaga või igaõhtune tassike teed üldse ära jätta  või toidu kõrvale leiva söömine või parasiitsõna kõnest välja jätmine või mõne käitumismaneeri muutmine vms. Mõtled küll, et mis see siis ära pole aga inimene on harjumuste ori ja pole see enda muutmine nii lihtne midagi. Teiselt seda nõuda- käkitegu! Nüüd mõelge, kas teile kallis inimene on palunud teil kunagi midagi enda juures muuta? Ei ole? Miks peaksite siis teie temalt seda paluma?

Seega kui esmalt oleme harjunud teise vigu esile tooma, siis vahelduseks oleks ehk paslik olla hoopis südamest tänulik ja mõelda, milliste kiiksudega meie enda elukaaslane/abikaasa/pereliige/sõber peab iga päev leppima ja kui üllameelne on temast seda mitte välja tuua, et säästa meie tundeid. Vahest oleks aeg ise samaga vastata ja mitte keskenduda teise inimese vigadele, vaid hoopis sellele, mis on hästi või nendele omadustele, mis on tema juures parimad.

Ilusat reede õhtut!

Maile