Jaanuari challenge – 4. nädal, I osa

22. päev

Olen juba ärevuses ja pakin asju. Viimasest reisist tundub, et on möödunud terve igavik, aga tegelikult ju napilt üle kuu. Ma ütlen, et see reisimine on üks paras nakkushaigus – enam sellest pisikust ei vabane.

Planeerisime täna eined teadlikult eraldi, sest mul tuli eriti suur kinoasalati isu ja tean, et Kaspar seda ei söö. Nii oligi, et mina valmistasin endale salati ja praadisin juurde kanafileed ning Kaspar tegi endale ahjukartuleid/porgandeid ja sealiha. Jube hea, sõime mõlemad kaks päeva oma toite.

24.päev

Eile lendasime New Yorki, linna, kuhu olen tahtnud tagasi sellest hetkest, kui siin esimest korda käisime (sellest kirjutasin SIIN). 

Hommikust sõime kodus ja lõunasöök pidi toimuma juba lennujaamas. Sellega suuri raskusi polnud, sest mitmed restoranid märgivad juba oma menüüs, mis on laktoosi-, või gluteenivaba. Küll aga puudub nende kombinatsioon. Seda probleemi pole samuti keeruline lahendada, sest kui valid endale prae, mis on gluteenivaba (ehk siis ilma saia, krutoonide jm taoliseta) ja eemaldad nt salati juurde kuuluva juustu, siis saadki hoobilt kohe ka laktoosivaba toidu. Võtsin küpsetatud lõhe koos värske salatiga.

Lennureis kestis kokku tsipa vähem kui 4h ja selle aja jooksul pakutakse korduvalt juua. Ise olin kodust kaasa haaranud nädala varu pekaanipähklid ja mõned banaanid, et soovi korral lennukis näksida. Pähklid on üldse selles mõttes hea valik, et need võtavad kotis vähe ruumi, aga on heaks vahepalaks ja piisab juba väga väikesest kogusest, et energiat saada. Ostame koju pähkleid tavaliselt suure kotiga, sest nii on tunduvalt soodsam ja mugav ka kui käepärast võtta on (kasutan neid hommikupudrul). Reisile on hea panna nad sellisesse kotti, mida saab korduvalt avada ja sulgeda, sest originaalpakendid sageli seda ei võimalda ja siis on terve käekott seda pähklipuru täis. Ma armastan üldiselt väga paljusid asju ümber pakendada taaskasutatavatesse/avatavatesse kotikestesse, et oleks hea mugav toimetada.

Jõudsime kohaliku aja järgi poole viie paiku New Yorki õhuruumi ja esialgu polnud näha muud, kui paksu pilvevaipa, kuid üsna pea avanes täiesti lummav vaade meie aknast.

Väikese saare peal on Vabadussammas ehk Statue of Liberty:

 New York, Manhattan. Pildil vasakul pool asub Brooklyn Bridge ehk sild, mis laiutab Brooklyni ja Manhattani linnaosa vahel ning paremal pool Manhattan Bridge, mis ühendab samuti neid kahte linnaosa:

Oo Manhattan, olen Sind igatsenud! Päris lennuki tiiva juurest paistab ka Central Park:

Sellel pildil on hästi näha paremal all asuvat Brooklyni linnaosa, keskel laiutab Manhattan ning vasakul üleval juba uus osariik- New Jersey (kuhu olime suundumas):

Maandusime seekord Laguardia lennujaama, mis asub samuti Queensi linnaosas nagu suur rahvusvaheline JFK-gi. Sealt viidi meid mitme erineva bussiga autorenti ja umbes tunni möödudes istusimegi oma rendiautos ja hakkasime sõitma New Jersey, meie selle nädalase sihtkoha, poole.

Kaspar peab olema kliendi juures New Jersey´s ja kutsus mind kaasa. Mina saan päeval hotellis oma tööd teha ja õhtud on meil vabad. Samuti on pühapäev planeeritud tervenisti Manhattanile turistitamiseks. Nii ühendamegi sel nädalal töö ja lõbu.

Sõitsime autoga risti läbi Manhattani ja see vaade, ohh! Teate, ummikus kinni istumine pole kunagi olnud nii lummav kui see oli eile. Istusime Brooklyni linnaosas ummikus, aga vaade avanes täpselt Manhattani siluetile. Aeg lausa lendas!

Aknast paistab Manhattani siluett:

Lõpuks jõudsime oma hotelli, mis on hiigelsuur ja väga ilus. Minu viimane hotellikogemus jäi Las Vegase Flamingosse ja seda me mäletame veel kõik liiga värskelt… seega siinne hotell tundus nagu palee. 

Tuba on samuti suur ja avar ja mõnusa töölauaga varustatud.

Kui olime asjad tuppa viinud, siis suundusime restoranijahile, et einestada. Leidsime ilusa koha ja imede ime, ka parkimiskoht oli olemas! Siinkandis on parkimisega väga kitsas ja seda on kasulik eelnevalt teada. Tellisime oma veiseliha ära ja jäime korisevate kõhtudega ootele. Praad, mis lauda toodi, nägi lausa imeline välja, aga maitses nagu kuiv ja maitsetu käntsakas. Meil olid aga kõhud nii tühjad, et polnud mahti suuremalt virisega, vaid sõime ära, mis ette toodi. Taaskord toiduvalikuga mingit suuremat muret ei olnud, sest igasugune lihapraad kartulite/riisi/juurviljade ja salatiga sobib kenasti.

Peale restorani plaanisime toidupoodi minna, et mulle tööpäevadeks puuvilju ja ka Kasparile õhtuks näksimist jms varuda. Ühtlasi plaanisin ka järgmise päeva lõunasöögi poest kaasa haarata, sest külmaletis olevad sushikarbid nägid vägagi isuäratavad välja. Mõeldud-tehtud. Hotellituppa tagasi jõudes avastasime muidugi, et meil puudub külmik. Oh, well! Mul juba tuju langes, sest kaasa varutud laktoosivaba piim ja sushid ilma külmikuta vastu ei pea. Kaspar ütles, et pole hullu midagi, teeme ise külmiku. Noh, mis ma ikka oskasin arvata, kui eesti mees ütleb, et ta teeb külmiku, ju ta siis teeb. Ta haaras riiulist jääpange, tormas sellega koridori ja oli u 3 minuti möödudes toas tagasi. Meil on nüüd päris korralik kööginurk, lubage tutvustada:

Tutikas ja toimiv külmik

Köögikapp hea ja paremaga, millest leiab igaüks endale meelepärast näksimist terveks nädalaks:

Kohvinurk:

Poeskäigust veel nii palju, et see on päris kummaline, kuidas siinpool riigi ääres (oleme ju täiesti idarannikul) tuleb iga liigutuse eest maksta. Texases pargid igal pool (välja arvatud Houston Downtown) tasuta, siin aga tuleb ka lihtlabase toidupoe külastuse parkimise eest rahakotti välgutada. Hinnad ise olid poes vaata, et odavamad kui meil Houstonis ehk nt ühe naela (450gr) õunte eest tuleb välja käia 99 senti (80 eurosenti), Houstonis oli sama sordi õunte hind vastavalt 1.27 (1.03 eurot). Sellised väikesed erinevused esinevad ka muudes toidugruppides, aga tore ikka, et madalama hinna poole 😊 No mõnel õhtul avastame kindlasti ka teisi toidupoode, vaatame kuidas see parkimispoliitika mujal on.

Hommikusööki hotellis ma kartsin. Ma ei teadnud, mida sealt oodata, sest mis seal salata, ameeriklased on saiarahvas ja seda kajastab ka tugevalt nende hotelli hommikusöökide menüü. Üllatuseks esines hommikusöögil nii munaputru kui peekonit. Värsket tomatit ja kurki oleks olnud juba liiast juurde soovida. Küll aga olid olemas marjad ja puuviljad, seega sai endale ka korraliku salati nö magustoiduks juurde teha. Piimavalik oli kesine- kõik tavapiimad, mis sisaldavad laktoosi. Käisin siis “eripiima” juurde küsimas ja mõne minuti möödudes toodi meile lauda sojapiim. Super!

Tere hommikust! Vaene Kaspar peab juba varajasel hommikutunnil mulle modelli mängima, et ma saaksin pilte teha ja ilmarahvale näidata, mida me siin neljanda nädala väljakutsel õigupoolest sööme:

Hommikusöögilt tuppa suundudes ütlesin Kasparile milline glamuurne elu tal nendel tööreisidel on - uhked hotellid (Kaspar on nt selles samas hotellis juba 3x korda), rendiautod ja peened restoranid. Ta arvas, et üksinda pole see sugugi nii glamuurne ja põnev, emotsiooni tuleb ikka jagada. Ilmselt on tal õigus. Pole me ju kumbki mingid üksikud hundid, ikka meeldib koos asju teha ja vahetuid muljeid jagada.

Mõnusat talve jätku!

Maile

Vanaisa

Olin viiene, kui vanaisa pani mind köögi laua äärde istuma, ise istus teisele poole lauda ja avas “Pipi Pikksuka.” Trükitähed olid mul juba selged ja vanaisa arvas, et on paras aeg õppida ka kirjatähed selgeks. Tema luges ilmekalt kaks lehekülge ja mina pidin lugema ühe. Ma isegi ei kujuta ette kui kaua see mul aega võttis, et leheküljega lõpule jõuda. Samal ajal vanaisa parandas mind ja palus vigaseid sõnu korrata. Lugeda tuli iga päev ja ennem õue mängima ei lubatud minna kui päevane norm oli loetud. Minu lugemise ajal joonistas ta alati Priima suitsupaki sisemisele küljele pastakaga pilte Pipist. Tavaliselt sellest seigast, mis ta ise oli just ette lugenud. Ta joonistas väga hästi ja hiljem sain pildid muidugi endale. Ühel hetkel sai raamat läbi ja minul oli lugemine selge.

Võiks arvata, et see kogemus oli tänapäeva üle kandes kuidagi julm või paindumatu, aga mina seda nii ei mäleta. Vanaisa oli hea õpetaja ja kogu see lugemine oli väga tore ja tekitas minus meeletu huvi lugeda. Vanaisa muutis selle kogemuse eriliseks, sest mulle väga meeldis, kuidas ta loeb ja mulle pilte joonistab. Algkoolis neelasin raamatuid nagu komme. Tõin raamatukogust lausa kilekottidega lugemisvara ja aina sukeldusin nendesse.

Veetsime alati kõik oma suved maal vanaema-vanaisa juures. Tavaliselt äratas vanaisa meid hommikuti üles ning kööki minnes ootas hommikusöök laual. Tavaliselt ikka võisaiad ja praemuna, aga laupäeviti värske isetehtud sai ning pidupäeval suhkrukringlid ja lihapirukad (vanaisa oli pagar). Köögi laual oli vana kandiline raadio millele oli hommikuks ilmunud alati kaks punases paberis maasikakommi. Üks mulle ja teine Marisele. Suvisel ajal oli vanaisa tihti korjanud metsmaasikaid kõrre sisse ja sageli ootasid kaks kõrt maasikatega meid samuti köögi laual, ikka üks mulle ja teine Marisele. Peale hommikusööki olid ikka kohustused, kas pidi heina riisuma või heinakuhjas tallama. Ennem mängima ei saanud minna kui tööd olid tehtud. Vanaisa sõna oli seaduseks ja ei tulnud mõttessegi sellele vastu hakata. Oma olemuselt oli ta väga karmi sõnaga mees, aga meiega suhtles alati kuidagi teisiti. Ta lihtsalt ütles, et peale sööki on vaja heina riisuda või kartuleid rohida või sõstraid korjata  vms, aga see polnud kunagi käratades või muud moodi ebameeldiv. See oli kõik nii loomulik ja tänasel päeval tean, et asi polnud selles töömahus, mida pidime aitama teha, vaid tegemist oli sulaselge töökasvatusega, mida ta tahtis meile sisse harjutada.

Vanaisa sõitis mootorrattaga ja üsna sageli käisime Marisega temaga koos kaasas näiteks metsas seenel või marjul ikka nii, et Maris istus taga ja mina vanaisa ees bensiinipaagil. Mulle hirmsasti meeldis nii sõita, see oleks olnud justkui eile. Teinekord viis ta meid mootorrattaga isegi bussile, kui koju tagasi sõitsime. Ta õpetas alati, et “buss ei oota sind kunagi, alati ootad sina bussi.” Nüüd tean, et see ei käinud ainult bussi kohta ja oleme Marisega (ma ei tea, kas selle õpetuse pärast) enamjaolt alati olulistele kohtumistele minnes pigem paar minutit varem kohal, see oleks justkui sisse kodeeritud.

Õppimine ja haridus üldiselt oli tema jaoks nii tähtis, et igal reedel, kui sõitsime maale, pidime andma Marisega täpse ülevaate nädala jooksu toimunust (hoolimata sellest, et ta helistas meile igal õhtul, et uurida, kuidas ikka koolis läks). Alati uudistas ta suure huviga meie tunnistusi ja ütles, et kõige tähtsam siin elus on haridus ja ülikooli tuleb minna. Ma arvan, et ta oli uhkusest lõhkemas kui Maris ülikooli astus – esimene inimene meie suguvõsas, kes läks riiklikusse ülikooli. Lisaks, igal reedel kui uksest sisse astusime võeti ahjust aurav praad välja. Minuti pealt olid reedesed õhtusöögid ajastatud meie järgi. Täiskasvanuna sellele tagasi vaadates saan aru, et nad ajastasid peaaegu terve oma pensioniea meie käimiste ja tegemiste järgi.

Kasparil ei õnnestunud vanaisaga kahjuks kohtuda, aga olen talle temast nii palju rääkinud, et nad peaagu, nagu tunneksid üksteist. Kaspar ütles mulle ükspäev, et kui kõige tähtsam mees lahkus su elust, siis tuli teine asemele. Ma polnud ise sellele kunagi mõelnud, aga nii see tõepoolest oli, vaid paarikuise vahega. Tähistame tegelikult igal aastal vanaisa sünnipäeva ka peale tema lahkumist. Alati on tort ja küünlad ja oleme vanaema juurde sõitnud, et seda tähtsat päeva tähistada.

Palju õnne kallis vanaisa Hugo!

Jaanuari challenge – 3. nädal (29.01-04.02.18)

15.päev

Jube mõnus kerge on olla. Mulle pole esmaspäev juba ammu nii palju meeldinud kui täna.

Ostsime piletid New Yorki. Viibime kodust eemal 6.-12.02. Kõik on väga põnev, aga see pagana jaanuari challenge! Kuidas me reisil sellega hakkama saame? Okei, rahu, ainult rahu.

 Kuues veebruar on lennupäev enamjaolt. See tuleb rahulikult läbi mõelda ja pole hullu. Hotelli hommikusöögid on, oeh… keerulised. Okei, võtame rahulikult ja vaatame, mis elu toob. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Oh, New York, olen Sind igatsenud! Mis imeväega linn see on? Käid korra ära ja enam peast välja ei saa -  saaks ainult tagasi!

16.päev

Kell 19.51 – kui ma kohe midagi magusat ei saa siis juhtub midagi koledat! Taevale tänu, sügavkülmas oli veel kaks kookoskommi alles.

Datleid on veel alles, teen uue laari komme sügavkülma nii igaks kümneks juhuks.

17.päev

Sain teada eile uudise, mis mõjutas mind niivõrd, et rändasin mõtetes tagasi USA-eelsesse aega ehk siis kolimiseelsesse seisundisse. Infot oli rohkem kui pea vastu võttis, pidev ärevusseisund, kergelt ärritumine igas olukorras. Mustmiljon mõtet korraga peast läbi tuhisemas ja sama palju hirme. Ma olen kõige vastuolulisem inimene, keda ma tean. Mulle meeldib elada ja seigelda ja seal samas kardan muutuseid nagu tuld. 

Mu ema ütleb, et kõik inimesed siin elus on meile laenatud, ka enda lapsed, kes elavad u 19 aastat sinuga koos ja siis on neil korraga oma elu ja oma tegemised ja sa pead sellega leppima, ei saa kinni hoida. Nii ka teiste inimestega. Igal inimesel on oma ülesanded täita ja iga inimene, kellega pikemalt kokku puutume ei ole seal juhuslikult.  

See laenuvärk mulle ei meeldi, see on hirmutav. Saan aru, et 50 aastat tagasi oli asi palju hullem, sest kui siis keegi kuskile kolis jäi ainsaks ühenduslüliks vaid teosammul kulgev paberkiri. Nüüd on meil tehnika ja oma inimesed oleksid sinuga justkui samas ruumis, aga siis jälle nagu ei ole ka… Nö käega katsuda ja ühes ruumis viibida on ikka oluliselt parem kui tehnika vahendusel suhelda. Olen hästi isekas ja mind muudab kurvaks kui kallis inimene kolib kaugemale, samas jälle tegin seda sama ju ise enda kallitele inimestele. Küll aga saan tegelikult kolimise erinevatest põhjustest aru, olles ise selle tee ette võtnud. Ja samas jällegi muudab see kohutavalt tundeliseks. Ilmselt on see koht, kus tuleb täiskasvanu endas hästi tugevalt välja suruda ja mõelda eelkõige inimese peale, kes selle teekonna ette võtab, mitte iseenda peale, sest tean, et see mida tema läbi elab, on kõike muud kui lilleline ja kerge.

Jeerum, kus sellel kolmandal nädalal on alles emotsioone! Ja nädal on alles poolel maal...

18.päev

Ostsime mulle Eestisse minu-tuleku pileti ära. Kasparil pole veel puhkusegraafikut paigas ja seega tema pilet tuleb soetada hiljem. Üksinda lendamise vastu pole meil kummalgi midagi, selles mõttes, et muidugi on koos toredam, aga midagi hullu pole ka üksi lennata. Üks tüütu tegevus on see lendamine igal juhul (eriti kui lend kestab 8+ tundi).

Olen juba ammu unistanud sellest, et olen vanaema juures maal ja istun õhtuvaikuses võrkkiiges ja lihtsalt olen. Suure tõenäosusega tormab mõne minuti jooksul nurga tagant välja meie Hugo suure kisaga “Täääädi Maile….tead ma nägin seda teist ja kolmandat!” Igatsen vanaema, igatsen maad, igatsen seda võrkkiike ja meie valjuhäälset mehehakatist. Suvi tuleb seekord Eestis mõnusalt pikk ja peale pikalt eemal elamist tunduvad sellised hetked vägagi ihaldusväärsed.

Minu käest on küsitud, et kui igatsen Eestit, miks siis tahan siin elada (juba on ju sujuvalt teine aasta käes, kus siin elame). Naudin väga meie Ameerika elu, aga usun, et see ongi nii, et kui elad võõrsil, siis kodumaa ja enda inimeste igatsus ei lõppegi iial. 

19.päev

Täna on reede ja taaskord olen Kaspari kontoris. Kaspar tegi ettepaneku, et kui soovin võiksin nt igal reedel käia tema kontoris tööd tegemas, nii vahelduse mõttes.

Eile oli keelekool ja nagu ikka, siis bussiliikluse tõttu jõuan pisut varem alati kohale. Tavaliselt jõuab ka õpetaja natuke varem ja siis me vestleme. Keelekoolis on reegel, et inglise keeles rääkida ei tohi,  inglise keeles võib vaid tundmatuid sõnu või fraase nimetada, mida ei tea, et õpetaja saaks aidata. Nagu me teame, siis kolmandas keeles rääkimine pole sugugi nii kerge kui võiks arvata, eriti kui tahad selgitada midagi elulist. Eile pidingi õpetajale selgitama, miks ma järgmisel nädalal puudun. Kuna õpetaja pole ise kunagi New Yorkis käinud, siis tekitas mu uudis elevust ja nii ta hakkas selle kohta asju uurima. Selline lihtne vestlus nõuab minult aga päris korralikku ajugümnastikat. Jube hea viielise tunne oli kui õpetaja hiljem ütles, et mu keel on selle aastaga väga palju arenenud. Ärge saage minust valesti aru- ikka endiselt olen algaja lihtsalt mõne primaarsema mõtte väljendamine ei võta ehk enam nii kaua aega kui varem, ei enamat.

Esimest korda ei käinudki kesklinnas lõunal peale kooli, vaid sõitsin otse koju. Enesetunne oli kuidagi imelik ja isu kesine. Koju jõudes oli tunnike möödas ja paras aeg, midagi hamba alla võtta. Praeguseks hetkeks olen programmiga täiesti harjunud ja mingit valet mõtet isegi ei tule pähe, mis on hea. Vaatame, mis nädalavahetus selles osas toob.

21.päev

Väljakutse kolmas nädal on läbi saanud. Nädal oli toitumise osas kindlasti kergem kui eelmine. Harjumuse jõud on suur ja enam nagu  ei tulnud “valed” toidud meeldegi. Kui oli magusaisu, siis otsisin lahendust sobilike ainete hulgast. Üldiselt olen endiselt arvamusel, et kui olla valmistunud, siis on keeruline eksida. Libastuda on väga lihtne kui ettevalmistus on puudulik, nt puuduvad sobilikud vahepalad või õiged näksid köögikapist kui tabab isu midagi suhu pista põhieinete vahel jne. Nt reedese päeva veetsin Kaspari kontoris ja võtsin teadlikult vahepaladeks puuvilju ja porgandikange kaasa. Need ettevalmistused võtavad päevast mõned üksikud minutid, aga mõjutavad tervet päeva väga suurel määral.

Täna, pühapäev, oli traditsiooniline nagu ikka oma hommikuste pannkookide ja lõunase El Pollo Loco kanapraega. Pannkookidele läheb alati (ka väljakutse väliselt) viilutatud banaan, mustikad ja agaavisiirup. Kõht püsib lõunani täis.

Kaspar leidis poest sellise vahva Ameerika kraabitava kaardi. Hakkasimegi külastatud osariike välja kraapima:

Nagu pilt kinnitab, siis külastada on veel väga palju osariike, aga omajagu on ka nähtud:

Pühapäeval oli ka kokkuvõtete tegemine. Kaalulangus minul puudus, Kasparil esines mõnesaja grammi näol. Küll aga olid endiselt üllatavad mõõtmise tulemused. Kokku on mu kehalt kadunud viimase kolme nädalaga 20,5cm ja Kasparil 12,6 cm. Suurimad muutused on toimunud just kere piirkonnas (piht, kõht ja ka puusad). Naba pealt mõõdetuna olen kaotanud kolme nädalaga 7,5cm. Kasparil on suurim muutus siiani toimunud puusade piirkonnas, kust on kadunud 4,9cm. Kuna nädalasse mahtus 5 trennikorda, mis lõviosas keskendus jõutreeningule, siis olen optimistlik ja usun, et kaalunumbri seisak, aga kahanenud ümbermõõdud annavad tunnistust rasvkoe kaost ja lihasmassi arengust, mille üle oleme mõlemad väga rõõmsad. Enesetunne on endiselt väga hea ja kuidagi kerge on olla. Näonahk on minul ilmutanud sel nädalal ühe (esimese!) punni, kuid Kaspar silkab selle eest rõõmsa, rõõsa ja puhta näoga ringi.

Uus nädal tuleb reisil olles ja kujutab sellega seoses suuremat väljakutset kui turvaliste koduseinte vahel toimetades ja eineid ette valmistades. Aga mis väljakutse see ikka oleks kui elu vahele ei tuleks?

Ilusat Eesti Vabariigi juubelikuu algust meile kõigile!

Maile

Jaanuari challenge – 2. nädal (22.01-28.01.18)

Üldiselt võib öelda, et teine nädal oli tunduvalt keerukam kui esimene. Esimene nädal oli ikka uudne ja huvitav ja motivatsioon kõrgel. Teisel nädalal loksus kõik vaikselt rutiini ja tekkisid suuremad isud haarata head ja paremat. Lisaks tuli muidugi ka elu vahele, nagu ikka. Igapäevaselt polnud aega tähelepanekuid teha, aga kui midagi meelel mõlkus, panin jooksvalt kirja, et vahetu emotsioon paberile saada.

10. päev

Kolmapäeva õhtul oli majapidu, kus tähistati Mardi Gras´i, mis toimub igal aastal. Mu esimene kokkupuude selle peoga oli SIIN. Mardi Gras on New Orleansi linnast (Lousiana osariik) pärit karnevalipidustus, mida peetakse tegelikult 47 päeva enne lihavõtteid. Ma ei tea, miks käesoleval aastal see pidu nii vara ära peeti. Ilmselt võib asi olla selles, et firmal, kes seda catering- kaunistusteenust korraldab on aegade klapitamsega teinekord raskusi ja nii võivad teatud teemadega seonduvad peod nihkuda.

Mardi Gras peol pakutakse alati vürtsikas leemes küpsetatud krevette koos maitseka tangupudruga (?)- tõlge andis tangupuder, aga maitse oli midagi muud, seega ma pole päris kindel, mis see oli. Kõrvale käib ka värske sai ja erinevad kokteilid. Esimest korda küsisime majapeol joogiks vett, sest noh, jaanuari challenge alkoholi ei luba. Tangupudruga olime samuti tagasihoidlikud, aga krevetid sobisid imeliselt ja isegi Kaspari sõi (ta ei armasta mereande).

Peol sattusime rääkima meie maja kontoritöötajaga, kes teatas, et aias vahetati mööblil kõik pehmed padjad ja muud pehmed osad ära. See oli küll tore uudis! Peale pidu lippasime kohe aeda uudistama ja oligi kõik uus ja särav. Lamamistoolidel olid uued padjad ja istumisnurgas olid diivanid uhiuued ja säravad. Vanad olid juba sellised juustud, et sinna ei tahtnud istudagi, seega see oli väga vahva uudis. Nagu näha, siis tõi see Harvey selles mõttes midagi positiivset ka kaasa, et “tänu” orkaanile vaadatakse kogu maja sellise pilguga üle, et kas miski vajab vahetamist. Positiivne on ka see, et kui midagi remonditakse või vahetatakse, siis selle eest lisatasu ei nõuta. Kõik tuleb juba olemasolevast üürist, mis on elanikele hea ja mugav lahendus.

12. päev

Kaspar tegi mulle ettepaneku teha reedene tööpäev tema kontoris, nii vahelduse mõttes. Mulle see mõte meeldis kohe esimesest hetkest ja nii olimegi reede hommikul kell 8 juba uksest väljas. Haarasime alt kohviruumist kohvid kaasa ja sammusime kontori poole. Teekond kodust kontorisse võtab keskmiselt 7-8minutit aega nii, et isegi kohv ei jõua teel veel jahtuda.

Kuna tema kõrvalt kabinetist lahkus hiljuti üks inimene, siis seisab ruum hetkel tühjana. Kaspar arvas, et võiskin vabalt seal tööd teha, sest praegu ruum nagunii muud kasutust ei leia, kuid vajalik mööbel on kenasti sees olemas, seega võta vaid arvuti kaasa ja head tööindu!

 

Vaade kontorist:

Tartus oli täiesti tavapärane, et (pühapäeviti) pakkisime oma arvutid kotti ja suundusime tema kontorisse tööle. Tartu kontor asus Pläsku 10. korrusel ja tervitas igal ajal lummava vaatega. Kaspar tegi tööasju või kirjutas oma magistritööd ja mina tegelesin nagu ikka oma artiklitega. Sellises kontorimeeleolus sujub töö kuidagi eriti ladusalt ja niisamuti oli see ka siin, Houstoni kontoris. Kontor on mugav, olemas on ka korralik köök, mille külmik on ameeriklastele omaselt varustatud dieet-colaga (mulle tundub, et enamus ameeriklastest tarbib seda, mis seal salata, mulle endalegi meeldib).

Lõuna ajal käisime kodus söömas, sest eilsest õhtusöögist oli piisavalt jääke ja väike tuulutus väljas kulus meile ära. Päev möödus nii kiirelt, et toidule ekstra mõelda väga ei jõudnud. Võtsin endale riisileivad vahepaladeks kontorisse kaasa ja kui oled ette valmistunud, siis ei saa ka midagi hullu juhtuda.

Laupäeval (homme) läheme sünnipäevale ja seda ma kardan. Kardan seda, kuidas sellises olukorras erimenüüga toime tulla. Plaanime erandeid mitte teha, sest mis väljakutse see muidu oleks? Ikka tuleb elu vahele, aga see ei vähenda mu hetkelist hirmu. Elame, näeme.

13. päev

Käisime Merliisi sünnipäeval. Päev oli väga eriline nii mitmeski mõttes. Esiteks muidugi on sünnipäev iseenesest juba eriline sündmus. Teiseks täitus meie sõprusest täpselt üks aasta (sellest, kuidas me esmakordselt kohtusime, saate lugeda SIIT).

Tunnistan ausalt, et mul oli hirm nahavahel, kuidas selle väljakutsega hakkama saada sellisel üritusel. Mis aga selgus? Jeff oli küpsetanud 16(!)h suitsuahjus veiseliha (brisket), mis lausa sulas suus. Kõrvale pakuti kartuleid ja lihaleemes valminud ube. Kõik sobis ideaalselt meie väljakutsega. Veinist loobusime ja võtsime kõrvale vett. Järgnes magustoit, aga kuna Merliisil endal on gluteenitalumatus, siis olid valmistatud koogid täiesti nisuvabad (jess!) ja nii ma sõin ühe tüki südamerahus ära. Isegi kohvi sai juua, sest peale läks sojapiim. Sellisel sünnipäeval on lausa lust käia, kus toit oleks justkui sinu enda erimenüü järgi valmistatud. Super!

Sünnipäevalt naastes pidime loomulikult taaskord IKEA-st läbi põikama, sest tundub, et me teeme seda iga kord kui Merliisi juures käime. Ikka ja jälle on kööki üht ja teist tarvis. Hetkel hakkangi lõpetama projekti “kuivainete kapp,” mille sisu moodustub küll 95% IKEA karpidest.

14.päev

Pühapäeval nagu ikka käime alati El Pollo Locos kana söömas. Nimelt asub söögikoht meie toidupoe kõrval ja alati enne kui oma iganädalasele toiduretkele läheme, sööme enne kõhu täis, sest tühja kõhuga pole kõige parem mõte toidupoodi minna ja sööma ju peab nagunii. See kana söömine on juba nii loomulik, et ei teki küsimustki, mida pühapäeval lõunaks süüa. Samuti on see nii maitsev, et ei tahaks sugugi sellest loobuda. Ka seekord, nagu ikka, astusime sisse ja tellisime oma praed. Enam-vähem alati on sama teenindaja, kes võttis meie tellimused ja küsis siis, et miks me mitte kunagi tortillasid või krõpse prae kõrvale ei võta (need kuuluvad meie toidu juurde, aga alati loobume nendest). Tema olevat tähele pannud, et käime igal pühapäeval seal söömas ja mitte kunagi neid lisandeid prae kõrvale ei telli ja enam ei andnud rahu ja pidi ikka aru pärima. See oli armas ja naljakas samaaegselt. Järgmisel pühapäeval esitame tellimuse vist stiilis “palun tavaline”.

Jaanuari challenge on jõudnud täpselt poolele maale. Vahekokkuvõtted näitavad, et minu näonahk paraneb jätkuvalt ja mitte ühtegi punni pole endiselt lisandunud. Jume muutub üha klaarimaks. Kaspar kurtis, et tal sel nädalal siiski nii roosiline see olukord pole naha osas olnud. Küll aga on minu hinnangul ka tema jume palju klaarim ja ei ole sellist punetust, mis varem.

Pühapäevane mõõtmine näitas, et minu kehalt on kahe nädalaga kokku kadunud 14,7cm. Olin väga imestunud kui märkasin, et täpselt naba pealt mõõtes on ümbermõõt vähenenud 5,5cm ja ühtlasi on sellega kadunud ka kogu raskustunne kõhus ja kehas. Igasugune mullitmine kõhus on täielikult lakanud ja see on nii mõnus! Muidugi sain nädala jooksul juba riietest ise ka aru, et muutused on toimunud ja olemine teine, aga mõõtmistulemusi silmates olin väga imestunud. Kaspari kehalt on kahe nädalaga kadunud kokku 9,6cm ja kaalunumber on kahanenud omajagu ning ütleb temagi, et kergem on olla.

Väljakutse teine nädal oli toitumise osas keerulisem kui esimene, aga emotsioonide osas kõvasti rikkalikum. Selgus vahva tõsiasi, et see aasta toob ka Kaspari vanemad meile külla. Nimelt täitub sügisel vanematel 30 aastat abiellumisest ja pulmareisiks sobib Houston suurepäraselt. Nii põnev! Meil on sellel aastal perekonda lausa kahes jaos külla oodata, juba oleme elevil!

Tere, kolmas nädal!

Maile

Jaanuari challenge – 1. nädal (15.01-21.01.18)

Mis on jaanuari challenge? Loe sellest lähemalt SIIT

Esimese nädala menüü läks külmikule ja asjad said pühapäeval kappi varutud. 

Retseptid menüüs mainitud roogadele leiate vastavalt:

kinoasalat (ilma juustuta)

lihapallid

kanapraad

Esimese kahe päeva söögid kirjutasin detailselt lahti, et saaks parema ülevaate olukorrast ja kellaaegadest. Igapäevaselt kirjutasin ka tähelepanekuid. Kogu ettevõtmise peamine eesmärk oli parandada näonaha olukorda. Lisaks soovisime ka üleüldist kergemat olemist. Trennikorrad jäid samaks (4x nädalas) ning ekstra kõike suhkrut (nt puuvilju) menüüst ei eemaldanud, küll aga eemaldasime maiustused jms.

1.      Päev

Hommik 7:30 laktoosivaba piimaga kohv, laktoosivaba piimaga kaerahelbepuder +mustikad+vaarikad + chia seemed + 1tl mandlilaaste + 1tl maapähklivõid

Lõuna 12:30 Kinoasalat, lihapallid, apelsinimahl. Magustoiduks viinamarjad.

14:00 Kohv laktoosivaba piimaga

Vahepeala (VP) 15:00 chia puding (mandlipiimaga) mangopüreega, 1 tl mandlilaaste. Huvitav, kommiisu pole veel peale tulnud. See on midagi uut sellisel kellaajal.

Õhtu 18:30 Kinoasalat, lihapallid, vesi

20:30 tahaks kohutavalt midagi näksida… peotäis viinamarju ja üks riisigalett koos õhukese kihi maapähklivõiga, vesi.

Tähelepanekuid:

ü  Esimest korda kasutasin laktoosivaba piima kohvil. Maitseerinevustest ei saanud mitte midagi aru. Väga hea!

ü  Jooksulindil mõtlesin, et midagi on teisiti, aga mis see on? Korraga sain aru, et mul pole tavapärast mullitamist kõhus. Vahel on selline tunne, et kõht elab nagu oma elu ja mullitab ja mulistab seal isekeskis (mis on lausa ebamugav). Täna seda polnud terve päeva vältel. Huvitav, kas seda põhjustas laktoos?

2.      Päev

Hommik 7.30 laktoosivaba piimaga kohv, mandlipiimaga kaerahelbepuder +mustikad+vaarikad + chia seemed + 1tl mandlilaaste + 1tl maapähklivõid

11:30 VP  laktoosivaba piimaga kohv

Lõuna 13:30 Kinoasalat, lihapallid, vesi

15.15 VP laktoosivaba piimaga kohv, õun

Õhtu 19:30 Kinoasalat, lihapallid, vesi. Magustoiduks peotäis viinamarju.

20:30 roheline tee, u 10 pekaanipähklit, 1 spl kookoslaaste.

Tähelepanekud:

ü  Päev läks kiirelt ja sujuvalt. Õhtul oli pisut väiksem näksimise tung kui esimesel päeval, kuid siiski oli.

ü  Ma ei suuda uskuda, et mul enam kõhus ei mulise ega mullita! Hea tunne on.

3.      Päev

Hommikusöögid on nädala sees kõik sisuliselt samad. Vahel asendub 1 tl maapählivõid poole banaaniga pudrul.

4.      Päev

5.      Päev

Õhtu – jubedalt tahaks kommi! Haarasin sügavkülmikust mustikad ja võtan hulka kümmekond pekaani pählit. Veenan end, et need on kommid.

6.      Päev

Päeval käisime kana söömas El Pollo Locos, mis on mehhiklaste söögikoht. Seal pakutakse imelist lahtisel tulel grillitud kana sobivate lisanditega. Valisin tavapärase coleslaw salati asemel brokkoli ja maisi. Taldrik sai nii ilus värviline!

Õhtul oli taaskord suur magusaisu, aga ma olin seda juba ette aimanud ja valmistunud rünnakuks. Valmistusin datlite, kookoshelveste ja mõne lusika vahtrasiirupiga. Purustasin ained kombainis ja vormisin pallikesteks ja pistsin sügavkülma. Külmikust väljusid kommid, mis oli vaata, et liigagi magusad.

7.      Päev

Kehalt on kadunud kokku 6 cm ja Kasparil lausa 6,6 cm (mõõdame ja kaalume end eksperimendi vältel igal pühapäeval, et näha, kas midagi muutub) ja ühtegi punni pole näole lisandunud ning olemasolevad paranevad silmnähtavalt.

Nädala sisse mahtus 4 trenni nagu tavapäraselt ja pikemad jalutuskäigud muudel päevadel. Suurim rõõm on sellest, et näonahk pole enam valulik ja ülitundlik nagu enne.

Esimene nädal läks päris kärmesti.

Maile

Jaanuari challenge

Alates 15. jaanuarist teeme koos Kaspariga läbi eksperimendi, mis kestab kokku 14. veebruarini. Lõikasime oma menüüst 100% välja nii laktoosi, nisujahu, maiustused ja alkoholi. Peamine põhjus, mis seda tegema ajendas oli see, et meie mõlema näonaha olukord oli päris hulluks läinud. Hoolimata sellest, et kasutame kvaliteetseid näohooldustooteid, oleme nagu kaks puberteeti väga sageli esinevate punnidega. Kui aus olla, siis punnivaba perioodi peaaegu nagu polegi. Uurisime elu ja selgus, et laktoosi välja jätmine menüüst võib näonaha paranemisele tublisti kaasa aidata. Minu jaoks oli see esmapilgul täielik punane error, sest olen piimatoodete fänn number 1. Kohv ilma piimata juua ei kõlba ja kohupiima pugiks ka kahe suupoolega sisse ja Kaspar oma hapukoorega...

Seejärel see vana hea nisujahu. Sai, makaronid, tortillad- kõik levinud artiklid meie igapäevamenüüs. Siiski tundus selle osa menüüst eemaldamine kõige lihtsam (mulle), sest hommikuti sööme nagunii putru, pitsa/torillad on rohkem “pühapäeva toit” ja makaronid on selline “maitseb, aga saan vabalt ka ilma elada” produkt. Kaspar on suur makaronisõber, ent siiski tuligi pigem tema poolt see resoluutne ei, sest kui nisujahu jääb välja, siis jääb välja ja punkt (täisterapastast ta ei arva midagi).

Vahemärkusena pean lisama, et siinsetele piima ja jahutoodetele lisatakse tohutul hulgal säilitusaineid (kuidas muidu saab piim 3 nädalat säilida? Või kuidas maitseb leib ka 7. päeval peale avamist veel värske ja hea?) Kogu see säilitusainete kogus aga ilmselgelt nahale hästi ei mõju, sest Eestis viibides selliseid nahaprobleeme ei esinenud. Tegemist ei ole millegi katastroofilisega, aga siiski on see häiriv ja tekitab ebamugavus eelkõige iseendale.

Loomulikult jääb ka alkohol, kommid, šokolaad, krõpsud jms menüüst välja, sest eesmärk on muuta naha olukorda. Mis siis menüüse üldse alles jääb? Tuleb välja, et väga lai valik head ja tervislikku kraami: salatid, supid, sushi, puder, liha, kala, laktoosivaba piim, taimne piim (mandlipiim), puuviljad, riis, kinoa, kartulid, aedviljad jne jne jne. Alles jääb tegelikult ju õige ja puhas toit, see kütus, mida meie keha tegelikult vajab ja mis olekski normaalne.

Ülim eesmärk on saavutada näonaha parem olukord ja ka keha parem olukord ehk kergem enesetunne. Teeme ju trenni päris tublisti, aga enesetunne on ikka kuidagi raske. Ilmselgelt on siis tegemist “vale kütusega”.

Esimesed kaks nädalat on eksperimendist möödunud ja kuidas need nädalad välja on näinud? Olid need esimesed kaks nädalat põrgupiin või imekerged? Jääge liinile, vastused saabuvad õige pea!

Maile

Õhtusöögiideid

Vahel on nii, et pea on tühi ja kokaraamatutes ka ei viitsi tuulata, aga sööma peab ja tahaks midagi lihtsalt, kiirelt ja kohe. Selliseid toite ju teame me kõik, aga konks on asja juures see, et need “kiired ja lihtsad” on sageli ka ebatervislikud.  Sellisteks puhkudeks panin siia kokku mõned ideed õhtusöögiks, mis on kiired, lihtsad ja tervislikud. Ei nõua need toidud professionaalseid kokapabereid ega lõputuid tunde pliidi taga.

OAPRAAD KOOS VÕILEIVAGA (ühele sööjale)

Meelepärane kogus (u 250gr) türgi ube

2 küünt küüslauku

Sool, pipar, taimeõli

Soovi korral mandlilaaste või muid pähkleid

1 spl riivitud parmesani

Kõrvale sobib nt riisi galett/näkileib/ tavapärane leib koos singiga.

 Tee nii:

Aseta oad soolvette keema u 7 minutiks. Aja õli pannil kuumaks ja aseta sinna kurnatud ja keedetud oad. Purusta küüslauk otse pannil olevatele ubadele. Lisa soovi korral mandlilaastud pannile ja prae kogu söök u 3-4 minutit. Aseta praetud oad taldrikule ja raputa peale parmesan. Valmista singivõileib kõrvale. Kõht püsib väga kaua täis.

PRAEKANA SALATIGA (ühele sööjale)

Marinaad kanale:

2 küünt küüslauku (purustada)

1 tl mett (vedel) või agaavisiirupit või suhkrut

1 tl sidrunimahla

1tl taimeõli

Sool, pipar

1 kanafilee

Meelepärased komponendid salatile (tomat, kurk, roheline salat, redis vms).

Salatikaste värskele salatile (ühe sööja kohta):

1 tl oliiviõli

1 tl mett või agaavisiirupit või suhkrut

1tl sidrunimahla

Sool, pipar

Tee nii:

Haamerda kanafileed lihahaamriga pisut pehmemaks ja aseta need kaussi. Soovitan asetada toidukile kanale ja seejärel haamerdada, nii ei pritsi lihamahlad mööda kööki laiali. Peale valmista marinaad ja sega kokku ning võimalusel aseta u 30 minutiks külmikusse marineeruma (kui aega napib, siis võib ka kohe pannile asetada).

Aja õli pannil kuumaks ja aseta kana koos marinaadiga praadima. Samal ajal valmista vastavalt soovile värske või hapukoorega salat roa kõrvale. 

LIHAPALLID (vähemalt neljale sööjale)

400gr veisehakkliha

1 riivitud sibul

1 muna

1 spl tärklist

1 tl soola, pisut pipart

Tee nii:

Sega ained omavahel. Vormi segust väikesed pallikesed ja tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 220C / 428F juures 20 minutit. Kõrvale sobib värske salat.

AHJULÕHE kahele

¼ lõhe (filee)

2 spl sidrunimahla

Sool, sidrunipipar, suhkur

 1 spl võid

Foolium

Tee nii:

Aseta lõhefilee fooliumile nahk ülespoole. Raputa kala nahale sool, pipar ja u 0,5 tl suhkurt. Nirista peale 1 spl sidrunimahla. Pööra lõhe teistpidi ja korda eelnevat protseduuri. Lõika võist väikeset tükid ja aseta need lõhele peale, mõned võitükid võib asetada kalale külje alla. Kata kala üleni fooliumiga ning tee fooliumipakile mõned augud sisse, et kuum õhk saaks väljuda. Aseta fooliumipakk ahjuplaadile ja küpseta 200C/ 400F juures u 30 minutit, kuniks lõhe on küpsenud. Kõrvale sobib riis ja värske salat.

KOMMID (12 tk)

5 datlit (leota u 30 min vees)

1 cup /236 ml  kookoshelbeid (magustamata)

2 spl vahtrasiirupit või agaavisiirupit või mett (vahtrasiirup annab iseloomuliku maitse)

Tee nii:

Tükelda leotatud datlid ning aseta purustajasse või blenderisse. Lisa kookoshelbed ja siirup ning blenderda läbi. Tulemuseks on koogipuru taoline mass. Vormi sellest pallikesed ja soovi korral veereta neid kookoshelvestes. Aseta pallikesed vähemalt 30 minutiks sügavkülma. Tulemuseks on Raffaello kommidele väga sarnase maitsega kommid. Komme saab säilitada sügavkülmas.

Head isu!

Maile