Kolimise planeerimine Ameerikas

Sellest, et ühel hetkel käis “klõps” ja tuli kange soov kolida, võite lugeda SIIT. Uutele lugejatele - tere tulemast! ja infoks nii palju, et kolime oma Houstoni (Texase) kodust uue kuu alguses Floridasse. Täna kirjutangi täpsemalt sellest, millised sammud võtsime oma kolimist planeerides ette. Regulaarne lugeja teab juba täpselt, millise plaani inimesega on siinpool ekraani tegemist ja seega ei tule ilmselt suuremat sorti üllatusena, et ka kolimisest sai korralik ja detailne plaan.

Mida aga kolimise juures on vaja planeerida? Tegelikult üsna palju, alustades sellega, et tuleb eelarve paika panna ja siis tausta uurida, millest see eelarve koosnema peaks. Kolimiseelarve koosneb paljudest pisematest detailidest, mis ühest küljest annab ülevaate eelootavate kulutuste kohta, aga teisalt aitab see läbi mõelda kogu kolimise protsessi. Mida detailsemalt plaan teostada, seda vähem on (ebameeldivaid) üllatusi, millega peaks kokku puutuma. Seega, päris esimene samm, mida ma tegin, oli kinnisvaraportaalide uurimine. Ega ikka ei ole mõtet kolida, kui rahakott uut elamispinda välja ei kannata. Seega, first things first.

1) Koostasin Excelis suure ja värvilise tabeli, kuhu hakkasin meelepäraseid elamispindu koos vajaliku infoga ritta seadma. Aja jooksul selgus, et see oli igati kasulik tegevus, sest selliselt tabeli vormis on väga lihtne ka hindadel silma peal hoida, mis kriisi ajal meeldivalt langesid (aitäh koroona?)

2) Järgmise asjana panime kirja, mida kolimiseks tarvis läheb (kolimisauto rentimine, kolimistarvikud, hotellid jne). Tuleb välja, et Ameerikas ei ole kolimise planeerimine väga keerukas, siin ei ole asja, mida raha eest ei saaks. On eraldi kolimisfirmad, kust saad rentida sobivas suuruses auto koos vajalike tarvikutega (ega ma ei teagi, ehk on tänapäeval ka Eestis juba selline teenus olemas). Niisiis vaatasime välja, kui palju sellise auto rentimine maksab ja mitmeks päevaks meil seda vaja läheks.

3) Samuti uurisime täpselt järgi, kui pikk meie teekond sihtpunkti on. Tuleb välja, et vahepeal tuleb üks öö hotellis veeta, sest teekond on ikka omajagu pikk, kokku lausa 1889km. Sisuliselt võrdub see kilomeetrites Euroopa mõistes samaga, kui sõita näiteks autoga Tallinnast Budapesti (Ungari) või Tartust Bremenisse (Saksamaa). Ees ootab päris korralik sõit, mida plaanime teostada kahe päevaga. Seega, vaatasime järgi, kuhu me umbes 9-10h autosõiduga jõuame ja broneerisime hotellitoa üheks ööks sõna otseses mõttes in the middle of nowhere.

4) Kuna tulevased kodu-kandidaadid on vaid arvuti vahendusel välja valitud, siis esialgu tuleb ka sihtkohas hotelli kolida, et saaks kõik korterid rahulikult oma silmaga üle kaeda ja nii lõplik otsus langetada. Järelikult tuli broneerida ka sihtpunkti hotell mitmeks päevaks (mida saab vajadusel pikendada).

5) Järgnevalt tuli rentida sõiduato, millega sihtpunktis kortereid saaks vaatamas käia ja ümbrust uudistada.

6) Kolimiseks on ka kaste ja muid tarvikuid vaja. No teate, enam lihtsam ei saaks elu olla. Amazonis on saadaval lausa korteri kolimiseks mõeldud komplektid, kus kõik vajalik on olemas ja kogu kupatus toodi meile koju kätte ära. Endal pole muud muret, kui oma kraam kastidesse laduda.

Kui kogu kolimisega seondud „protseduur“ sai läbi mõeldud ja taustauuring tehtud, siis selgus üsna täpselt, milliseks peab kujunema kolimisega seonduv eelarve. Mis siin salata, kolimine on kallis lõbu, aga jällegi (õnneks on nagu vale öelda.... aga noh..) käes oli karantiini-elu ja raha kogumine oli üsna lihtne, sest me panime kogu kibedama karantiini aja oma rahakoti ka karantiini, et saaks hiljem suuremaid tegusid tegema hakata. Esimene suurem tegu ongi käes ja võib kolima hakata.

Olemegi otsast vaikselt pakkima hakanud ja rahulikult oma asjades inventuuri teinud. Hea on tõdeda, et üleüldiselt meil ei ole liiga palju asju ja kõik ebavajalik saab enne kolimist välja visatud. Üldiselt olen rakendanud põhimõtet, et jalanõud/kotid/riided, mis kahe aasta jooksul kasutust ei leia, peavad meie kodust lahkuma. Kaks aastat on pikk aeg ja asju lihtsalt hoida, et äkki kunagi.... ei ole minu hinnangul mõistlik. Tegelikkuses vaatame oma riided umbes 1-2x aastas selle pilguga üle, et kas midagi on juba väga väsinud ja vajab välja viskamist vms. Nüüd, kolimise käigus, vaatame samuti kõik asjad kriitilise pilguga üle, sest kõike ei ole ilmselgelt mõtet kaasa pakkida.

Pakkimine tekitab meile mõlemale elevust ja ajutiselt keset pappkaste elada on ka tore, see on justkui pidev meenutus, et midagi suurt on kohe-kohe tulekul.

Ilusat nädala algust!

Maailma parimad kotletid

Suvisel ajal olen teinekord kohanud sellist suhtumist, et ah, täna on nii palav, ei tahagi nagu midagi eriti süüa. Meil on siin igapäevaselt 34-35 soojakraadi ja selge on see, et minu söögiisu ei võta küll mitte miski :D Niisiis, täna jagan teiega maailma parimate kotlettide retsepti, sest võimalik, et on veel minusuguseid, kes kuumal ajal tahaksid ikka kartulit ja liha saada.

VAJA LÄHEB:

500gr veisehakkliha

2 toorest kartulit (riivi peene riiviga)

1 suurem sibul (haki peeneks)

1-2 spl hapukoort

1 muna

1 tl soola

0,5tl musta pipart

õli praadimiseks

TEE NII:

1. Prae peeneks hakitud sibul pannil korralikult ära. Ikka nii, et kohe päris kuldpuuniks.

2. Sega praetud sibul ülejäänud koostisosadega suures kausis kokku. Parim on segada kätega.

3. Võta teelusikaga kausist segu ja aseta miniatuursed pätsikesed tihedalt õliga piserdatud pannile.

4. Esimese poole ajast prae pätsikesi kaane all, seejärel eemalda kaas ja keera kotlettidel külge (hästi mugav on seda köögitangidega teha).

PS! Küpsetades kotlette 2-3 panniga, läheb kogu protseduur üsna kiirelt.

Tegemist on vaieldamatult parima kotletiretsptiga (minu hinnangul) ja teeme neid oma kodus üsna sageli. Kotlette võib südamerahus ka sügavkülma panna. Teinekord on kiirel õhtul hea võtta ja soojaks teha. 

Pildil on topeltkogus kotlette, sest meil on siin kiired ajad käsil ja pole aega igal õhtul süüa teha, seega nii sai päris pikaks ajaks rahu majja:

Head isu!

Hästi hoitud saladus

Eelmisel neljapäeval oli imeline pidupäev. Peale kõike seda, mis on nii isiklikus plaanis, kui ka  maailmas viimastel kuudel toimunud (ja tegelikult toimub ka väga aktiivselt edasi), siis oli täiesti imeline end üheks päevaks kõigest sellest isekalt välja lülitada ja lihtsalt nautida. Kogu päev oli selline mõnusa sünnipäeva fiilinguga ja lihtsalt nii hea oli olla. Külastasime õhtul üle kolme (!) kuu meie lemmikrestorani Moxie´s ja veetsime seal terve õhtu, ikka kolmekäiguline õhtusöök ja kogu kupatus. Selles restoranis on hästi mõnus muusika, inimesed on end üles löönud ja üheks õhtuks ei katnud inimeste nägusid maskid, üheks õhtuks sai unustada suured rahutused, mis on tänaseks juba lahutamatu igapäeva osa uudistest ja tänavapildist, üheks õhtuks (kui pea korralikult kõrvale pöörata, sest istusime väliterraasil) ei näinud me politseivilkureid, õheks õhtuks olid meil lauas ainult positiivsed ja toredad jututeemad, üheks õhtuks oli kõik ideaalne.

Aga teate, ... ma olen siin teie eest hoidnud ühte suuremat sorti saladust, sest pikka aega ei olnud kõik veel päris kindel ja mulle ei meeldi asjadest tavaliselt liiga varakult rääkida. Teisest küljest tundub teie, kui ustavate lugejate, suunal ikka väga ebaõiglane sellisest suurest uudisest alles nö tagantjärgi rääkida. Mulle endale meeldib ka erinevatele seiklustele, uudistele ja olukordadele ikka nö laivis kaasa elada/mõelda/lugeda/rääkida. Ilma pikemalt keerutamata, asun uudise kallale – me kolime Houstonist ära.

See ei ole mingi üleöö sündinud otsus, vaid idee hakkas idanema meie peas juba novembris ja oleme seda mõtet ikka paremale ja vasemale veeretanud ja lõpuks loksus see meie jaoks kenasti paika. Oleme Ameerikas elanud 3,5 aastat ja selle aja jooksul päris palju reisinud ja kui nüüd New York välja jätta (sest see on täiesti omaette kategoorias minu jaoks), siis meil ei ole ühelgi reisil käinud mingit „klõpsu“, et ohh, siia võiks lausa elama tulla! Aga novembris käisime me Floridas (Miamis) reisil (sellest saab lugeda SIIT, SIIT ja SIIT) ja seal käis meil see kurikuulus klõps ära ja nii minul, kui ka Kasparil (kuigi me seda üksteisele siis ei öelnud, vaid see tuli alles hiljem jutu käigus välja). Lasime ilmselt mõlemad sellel idee-idul seedida (rohkem vist siiski idaneda) ja läksime oma tavapärase elu juurde tagasi, siiski, ei mäletagi enam täpselt kuidas täpselt, aga mingil hetkel ütlesime selle mõlemad välja, et peame kolima sinna, kus tunne oli õige. Ma ei oska seda kuidagi paremini selgitada.

Loomulikult ei hakka keegi ainult tunde pealt kolima, aga selle tunde tekitavad mitmed asjaolud kokku – parem kliima, kui Houstonis; ookeani lähedus ja ideealne rand (miks mitte proovida beach-life´i?); minu kroonilisele nohule mõjub soolase ookeani vahetu lähedus nii, et ma ei pea allergiarohtu peaaegu, et kasutamagi (suur võit!) jms. Esialgu tõstis pead muidugi hirm, et mis me nüüd ikka hakkame kolima ja see on nii hirmus ja me ei tunne seal mitte kedagi ja x ja y ja z.

...ja päeva lõpuks on meil vaid üks elu elada ja kas me tahame siis 96-aastasena seal kiiktoolis jalgu kõlgutades mõelda, et mis oleks olnud siis, kui ikka oleksime...

Võtsin julguse kokku ja hakkasin kinnisvaraportaalist vaatama, mis need üürihinnad ka sealkandis endast kujutavad, millised on tingimused jne. Esialgu sain sahmaka vastu vahtimist, siis hingasin sügavalt sisse, istusime maha, arutasime asja ja jõudsime järeldusele, et meil pole ju mitte ühtegi võlakohustust/liisingut, hingerahufond on ka kogutud ning igakuised väljaminekud on eelnevaga seonduvalt päris madalaks langenud seega, polegi nagu mõjuvat põhjust, miks me ei saaks endale pisut kallimat elamispinda lubada, kui me seda soovime. Aga me ei tunne ju uues kohas mitte kedagi? Houstonisse kolides ka ei tundnud ja mis siis sellest? Astusimegi mugavustsoonist välja ja leidsime uusi sõpru ja tuttavaid, miks me ei peaks neid siis uues kohas samamoodi leidma?

Plussid kaalusid kordades üles miinused ja võtsime vastu otsuse, et oleme uueks seikluseks valmis. Kolimisauto on renditud ja kolmandal juulil alustame oma kahepäevast teekonda, mille jooksul sõidame autoga läbi pool Ameerikat, et jõuda uude elukohta ja alustame täiesti uut seiklust:

Täna saabus ukse taha ka kolimiskomplekt (kastid ja erinevad tarvikud, mida kolimisel vaja läheb), seega asjad muutuvad iga päevaga üha reaalsemaks ka meie endi jaoks:

4 ja 14

Täna tahan rääkida vaid positiivsetest asjadest, sest tegemist on suure pidupäevaga. Täna on meie neljas pulma-aastapäev ning ühtlasi täitub meil 14 koosoldud aastat. Aastal 2006 oli kombeks ikka nö ametlikult paika panna “käima hakkamise” kuupäev ja seda me tookord vihmasel suvepäeval ka tegime. Küsisin Kaspari käest otse, et kas see on nüüd see meie kuupäev ja tema vastas punaselt tulitavate põskedega, et jah. Olime värskelt 10. klassi lõpetanud ja eks nendest asjadest rääkimine valmistas samal ajal põnevust-piinlikkust ja võimalik, et veel mingeid segaseid tundeid, millest ise ka veel täpselt aru ei saanud. Mäletan selgelt, et käisime metsas matkarajal jalutamas ja seal omaette olles julgesime käest kinni võtta küll, aga hiljem linnavahele tagasi jõudes sai see julgus esialgu otsa.

Neli aastat tagasi oli mu elu ilusaim päev. Pidasime oma pulmapeo täpselt sellel kuupäeval, kui meil täitus 10 koosoldud aastat. Päev enne pulmi tundsime mõlemad, et kõik variseb koost. Kaspari parim sõber helistas ja ütles, et ei saa pulma tulla, sest läks naisega hetk tagasi sünnitama. Ise sõitsime samal ajal enda pulma peomajast ära (käisime sinna asju viimas enne pidupäeva), kus selgus, et lauad oli asetatud (ja ka juba kaetud) täiesti valesti, lisaks oli seal veel üht ja teist valesti. Kui suundusime kohvikusse õhtusöögile, siis mõtlesime, et mis sellest pulmapäevast üldse saama küll hakkab. Võtsin telefoni ja helistasin meie pulmakorraldajale, kes on täiesti imeline inimene ja, kes rahustas meid koheselt ning palus, et me kõik-kõik-kõik peast välja viskaksime ja annaksime ohjad 101% talle üle, ta tegeleb kõigega ja meie ainus mure on homsel päeval kohal olla. Täielikud plaani inimesed nagu me oleme, tõstsime käed üles ja otsustasime, et olgu nii, meie siin ei saa enam midagi teha.

Saabuski järgmine päev ja juba varahommikust alates oli kõik täiuslik. Ma pole end iialgi nii rahuliku ja õnnelikuna tundnud, kui sellel päeval. Nägin, et Kaspar on liimist lahti ja järelikult oli minu ülesanne olla rahulik ja seda ka välja näidata. Kõik sujus nagu õlitatult ja veel tänagi mõtlen, et pulmakorraldaja palkamine oli parim otsus, mida üks pruutpaar enda heaks saab teha. Ta oli niivõrd põhjalik, tal olid kõikide meie külaliste kontaktid, mitte miski ei olnud kontrollimata. Lisaks juhtus veel totaalne ime ja Kaspari parim sõber oma naisega ei sünnitanudki sellel öösel, ning nad olid pulmas kohal nagu 10 kopikat.

Meil oli üsna suur pulm, kus pidu kestis hommikul kella 6-ni (või veelgi kauem?), meie Kasparga läksime tunnikeseks pikali kell 6 hommikul. Mul oli pulmakleit terve selle pika päeva ja öö seljas (ma keeldusin riideid vahetamast, sest noh... printsessikleit ja nagunii seda enam iialgi rohkem selga ei saa). Kleidil oli aga tõsine korsett, mis tõmmati nööridega tugevalt mulle selga, piht oli ilus nagu sipelgal, aga mis seal salata, korsetiga on ikka maru piin istuda ja söömisest võid unistada. Hommikutundidel, kui Kaspar mul kleidi seljast ära aitas, siis nägin, et roided on õrnalt sinaka varjundiga. Ah, teate, see oli seda väärt... ma tundsin ennast nagu printsess selles kleidis 😊

 

 Noorpaari majake:

Kuu peale pulmi käisime pulmareisil ära ja siis saabus argipäev ja just selle argipäevaga loksus kõik paika. Mäletan hästi selgelt, et mul käis mitu korda peast läbi mõte – miks me seda küll varem juba ei teinud! Alles abielus olles sain aru, kui õige see kõik on. Hästi raske on seda selgitada. Mulle tundub, et me ise muutusime mingis mõttes ja mulle meeldis see muutus. Abiellusin oma parima sõbraga, kes on mu lemmikinimene maailmas, kellega mul on täpselt sama maailmavaade ja huumorisoon, kes on alati seiklusteks valmis, kellele tahan uudise puhul alati esimesena helistada, kellega pole koos mitte kunagi igav, kes ajab mind naerma, kes on läbi ja lõhki positiivne inimene ja näeb igas asjas midagi head, kes on alati olemas ja kes tõstab mind igal võimalusel üles, julgustades ja innustades endast alati parima andma. Olen uhkusega tema naine ja unistan ikka, et kui oleme ühel hetkel hambutu 96-aastane vanapaar, siis saame verandal kiiktoolis jalgu kõlgutades oma laste-laste-lastele jutustada elu seiklustest, mis me koos ette võtsime 😊

Tänasel pidulikul pulma-aastapäeva hommikul kell 7:40,  kaks musta kolli otse peale trenni :D

Kui mägi on liiga kõrge

Mis siin salata, viimased nädalad on olnud üsna mustad. Olin endale eesmärgiks võtnud 6-aastaga ära lõpetaga (ehk siis lõpetamine oleks pidanud toimuma enne 31.08.2020), aga tänaseks on selge, et nii see ei lähe. Pingutasin ja punnitasin nii nagu jaksasin, aga ilmselgelt jäi see mägi minu jaoks liiga kõrgeks. Kõrvaltvaataja jaoks võib see ehk tühine näitaja olla, minu jaoks oli ülimalt oluline sinna aega mahtuda, tahtsin seda saavutada ja iseendale tõestada, et suudan. Tegelikkus on see, et mõned mäed on liiga kõrged ja jäävadki ületamata. Andsin endast 100% ja tõenäoliselt rohkemgi (nagu tervis häälekalt märku annab), aga sellest ei piisanud, minu puhul ei piisanud.

Ma olen läbi ja lõhki plaani inimene. Ilma oma märkmikuta olen kadunud hing. Mul on vaja plaanimajandust ja kindlat tegevuskava, olen nii maksimaalselt produktiivne. Kaspar on ka plaani inimene ja nii me sobimegi nagu kaks pusletükki. Meil on vaade tulevikku ja plaanid paigas, mis järgmiseks. Sihid on silme ees ja muudkui sumame edasi ja kui korraga selgub, et võid kasvõi pea peal seista, aga see plaan läbi ei lähe, siis tuleb sein ette. Kuidas see võimalik on? Ma ju andsin enda parima. Rohkemgi veel (seda saavad kinnitada vist kõik mu lähedased inimesed peale Kaspari, kelle jaoks olen üsna kadunud olnud).

Eelkaitsmine lükkas mu musta auku ja sealt välja roomamine on protsess, mis alles kestab. Ma ei laskugi selle kõige tumedamatesse tahkudesse. Tekkis  olukord, kus piltlikult öeldes mu pea vajus vee alla ja Kaspar tiris mu pinnale. Oleme 14 aastat koos olnud ja õppisin tundma oma kaaslases sellist poolt, mida elu pole iialgi sundinud varem näitama. Ta sõna otseses mõttes juhtis mind ja ütles, mida pean tegema, kui mul oli tunne, et ma ei saa enam hingata, magada ega olla.

Nüüd on nii, et käime mitu korda päevas väikesel jalutustiirul, kus räägin talle, kus ma täpselt oma tööga olen ja mis hetkel muret valmistab ja õhtul, kui oleme oma tööpäevad “lõpetanud”, siis istume koos ühe arvuti äärde ja hakkame sõna-sõna haaval üle käima seda, mida ma päeval kirjutasin. Ta on end täielikult mu töö sisuga kurssi viinud ja aitab moodustada laused, lausetest lõike ja muuta kogu teksti loogiliseks. Ta aitab mul hingata.

Laupäevad on päevad, kus ma arvutit ei ava ja ühtegi meili ei loe ja vähemalt püüan end välja lülitada. Ma tunnen esimest korda kuue aasta jooksul, et ma ei ole oma tööga üksi. Ma tunnen, et ma saan lõpuks jälle hingata.

Eelmisel laupäeval astusin esimest korda karantiinist välja ja tegelesin sõbranna -  ja loomateraapiaga, see on ju teadaolevalt see kõige tõhusam vahend:

Kohtusin esimest korda elus Texase rahvuslooma armadilloga, kes ajas põõsa all omi asju:

Sel nädalal avati uuesti ka meie aed ja laupäeval käisime esimest korda ujumas:

Ja nii ongi, et sammume koos uuesti selle mäe poole. Ei tea, millal see ületatud saab, aga iga päev astume ühe sammu tipule lähemale.

 ♥

Eelkaitsmine

Pühapäev, 10.mai

Sain esimese retsensiooni oma tööle kätte, see oli 4lk pikk ja tõmbas mind korralikult lukku. Alustuseks ei suutnud kõike läbigi lugeda. Läksime Kaspariga trenni tegema, kus hakkasin keset trenni nutma.

Esmaspäev, 11.mai

Hommikusöögi kõrvale avasin arvuti. Teine retsensioon oli saadetud. Helistasime juhendajaga pikalt ja kogu ülejäänud päev möödus nuttes. Ma ei mäletagi, millal ma viimati sellise nutumaratoni tegin. Õhtuks tahtsid silmad peast välja tulitada.

Teisipäev, 12.mai

Hirmsasti ajas nutma, aga hoidsin muudkui tagasi. Järjekordne pikk kõne juhendajaga. Jube masendav olemine. Mille jaoks ma seda teekonda 6 aastat tagasi üldse alustasin? Hakkab ununema...

Kolmapäev, 13.mai

Kogu sisikond on pahupidi, jube ebamugav on olla. Süda taob pidevalt ja rahulikust olemisest võib vaid und näha. Ainuke rahu saabub trennitunnis, aga see kaob koheselt, kui trenn on läbi. Terve öö „viibin eksamil“, iga kord, kui silmad sulen, olen jälle seal.

Neljapäev, 14.mai

Äratuskell on 5.45, aga mina olen juba ammu enne seda üleval. Terve keha väriseb. Püüan meenutada kunagist magistritöö kaitsmist, meenutan doktorantuuri sisseastumiseksamit, igasuviseid atesteerimisi (mis on sisuliselt ka kaitsmised). Ei, mitte iialgi varem ei ole ma nii närvis olnud, mu jalad füüsiliselt värisevad. Kaspari valmistatud hommikusöögist suudan vaid 1,5 lusikatäit putru alla suruda ja ühe ainsa lonksu kohvi, kõri oleks justkui sõlmes.

Arvuti panime juba eelmisel õhtul valmis, mõõtsime ära kauguse, et ma ekraanist nö viisakast kaugusest välja paistaksin, mitte ainult mu nägu. Kõik majapidamises olevad kõrvaklapid proovisime ära ja valisime parima välja. Tegime isegi katsesessiooni Zoomis, kus Kaspar oli magamistoas enda arvutiga ja mina söögitoas enda omaga. Kõik oli valmis pandud. Kaitsekõne viimse mõtteni pähe harjutatud. Kõike, mida ma sain kontrollida ja enda heaks teha, ma olin teinud. Närve kahjuks kontrollida ei saa.

Tegemist on mu senise elu kõige olulisema kaitsmisega, kaalul on väga palju. Huvitav kas nad näevad, kuidas mu kleit liigub, sest süda taob nii meeletu kiirusega? Vaatasin peeglisse, meenutasin lugeja soovitust enne kaitsmist ja siis oligi aeg.

Sa oled 6 aastat oma tööd teinud, mine ja näita neile kõike seda, mida sa tead. Võta ennast kokku ja unusta kõik muu. Võta ennast maksimaalselt kokku.

Kell sai täpselt 7.00.

Kümne inimese näod vaatasid mulle ekraanilt vastu ja ma alustasin. Minu ettekandeks oli ette nähtud 30 minutit. Ettekanne sujus laitmatult. Harjutan kõikideks oma ettekanneteks lugematul arvul kordi nii, et kõne oleks võimalikult loomulik, sujuv ja nii peas, et keset ööd kell 2 võiksin selle unesegasega ka ette kanda.

Järgmisena sai sõna esimene retsensent ehk siis (30 min) küsimusi esitada ja seejärel teine retsensent (30 min).  Kuna olin nende retsensioonidega juba eelnevalt tutvunud, siis ma enam-vähem kujutasin ette, mis sealt tuleb ja ühtegi vastust just otseselt võlgu ei jäänud. Olin otsustanud, et ma ei prindi oma tööd välja, vaid keskendun ainiti küsijatele ja vastan neile peast. Ma tean ju oma tööd peast, ma tean täpselt, kus miski on ja mille pärast sai tehtud ja lehitsemine ajaks vaid fookuse ära. See oli õige otsus.

Seejärel anti sõna komisjonile ja neli liiget sai küsida nii palju küsimusi, kui nad soovisid ja seda nad soovisid. Neid küsimusi ma ette ei teadnud ja see oli korralik turmtuli, mille all oli kohutavalt ebamugav olla. Ma arvan, et ma pole mitte iialgi varem nii ebamugavalt end tundnud. Piilusin vahepeal kella ja mõtlesin endamisi, et millal see õudus ometi lõppeb, ma ei suuda enam. Korraga tundsin, et olen nii kohutavalt väsinud, et vajun laua alla. Õnneks nägin ennast koguaeg ekraanist ja tõmbasin ruttu selja sirgu tagasi. Kui kogu küsimustevoor oli tehtud, siis mindi nö teise Zoomi ruumi otsust tegema, mina ootasin oma Zoomi keskkonnas mõnda aega. Umbes veerand tunni pärast nad naasesid ja ladusid ette korraliku nimekirja asjadest, mida doktoritöös tuleb muuta. Mõned asjad on ikka väga suured (nt üks peatükk tuleb juurde tekitada jms), üks arvutustelahendus/mudel tuleb ümber teha (pole aimugi veel, kuidas) jne jne. Neid asju on väga palju. Mingit ajalist limiiti mulle ei antnud. Öeldi, et kui kõik muudatused on ükskord tehtud, siis esitan neile kogu kupatuse uuesti ära, seejärel nad loevad kõik üle ja otsustavad, kas töö väärib lõplikule kaitsmisele saatmist või siiski mitte.

Positiive oli see, et mu ettekannet ja esinemist kiideti väga, et keelekasutus on korrektne ja selge ja kogu ettekanne väga rahulik ja enesekindel (mhkmmm...näiliselt). Samuti tunnustati suure töömahu eest ja, et teema on väga vajalik ja praktiline ja keegi ei öelnud, et töö on otseselt halb, lihtsalt...seal on vaja mustmiljon asja muuta, juurde kirjutada/uurida. Tööd on kuhjaga.

Kogu protseduur kestis kokku 2,5h peale mida oli meil kohe Skype koosolek juhendajatega tunnike või rohkem ja peale seda ma tundsin, et suren näga (hommikul ei suutnud midagi süüa) ja telefon oli juba punane, sest ema ja õde olid kodumaal hullumas. Seega kühveldasin supi sisse, tegin kiired kõned kodustele ja pugesin voodisse, uinusin sekundiga. Kaspar ütles mulle hiljem, et pole mind iialgi varem nii elemendist väljas näinud, kui sellel hommikul. Ma pole end mitte iialgi varem nii elemendist väljas tundnud.

Nüüd on jälle inimese tunne ja täna õhtul saan juba varem valmis ostetud lohutustorti süüa (mõtlesin, et kui asi kisub ikka väga hapuks, siis on mul vähemalt tort). Vähemalt nad ei lükanud mu tööd tagasi. Pean oma pea püsti ajama ja lihtsalt edasi minema, liiga pikk tee on käidud, et nüüd seisma jääda.

 Ilusat nädalavahetust!

Ärevad ajad

Ööuni on muutnud maru rahutuks. Hommikul ärkan enne, kui uni ära läheb, edasi magada ei saa. Õhtul kukun voodisse nagu pikast füüsilisest päevatööst väsinud talupoeg, mis on iseenesest hea, jään umbes poole sekundga magama, aga unenäod on väga elavad ja hommikul on tunne, nagu oleksin kuskilt spordivõistlustelt tulnud. Nimelt, neljapäeval on mul eelkaitsmine ja see ei lase juba praegu enam rahus olla. Olen mitu nädalat oma ettekannet teinud ja nüüd harjutan mitu korda päevas kaitsekõnet. Mõtlen oma peas välja kõikvõimalikke küsimusi, mida nad seal küsida võivad ja kuidas ma siis neile võiksin vastata. Loen oma töö täispikkuses korduvalt läbi, et iga nüanss oleks peas (mida ta tegelikult juba tänaseks ongi, aga noh..). Ma ei saa teha muud, kui end maksimaalselt ette valmistada ja oodata ning loota, et jään neljapäeval ellu. Täna on reede ja mul on juba tunne, et hakkan oksele, väga ebamugav on olla.

Oleme kogu karantiiniaja (täna juba 8 nädalat täis) väga intensiivselt trenni teinud, ikka nii 5x nädalas. Trennitund on enam-vähem ainuke aeg päevas, kus ma ei mõtle kaitsmisele. Soetasime endale virtuaalsed treeningud, kus treener teeb ees ja karjub kaasa, kuidas ma ikka suudaksin 15 kükki veel juurde teha juba eelnevale 65 kükile. Treeningud on väga intensiivsed ja kui trenn läbi, siis tavaliselt variseme Kaspariga mõlemad mõneks minutiks matile enne, kui suudame end venitama hakata. Hästi mõnus, ise ei piitsutaks end elusees nii intensiivselt, aga kui virtuaalne treener karjub, et suudan veel, no siis ikka suudan ka. Trenni käime parkimismaja katusel tegemas, sest aed on suletud ja jõusaal on samuti suletud.

Parkimismaja katusel on hea vaade ja lisaks trennile käisime seal ka eelmisel pühapäeval "rannas", sest aed on suletud:

 Jõusaalist võib ainult lintide vahelt läbi jalutada, et oma pakk automaadist ära tuua ja selleks puhuks peab nägu tingimata maskiga kaetud olema, hoiatussildid on igal pool üleval:

Nakatunute arv tõuseb iga päevaga ja ma tunnen, et see karantiinielu on korralikult mulle naha alla pugenud. 

Kuna iga päev on üsna sarnase näoga, siis laupäevadest oleme teinud endale hästi toreda päeva kogu karantiini vältel. Käime alati pikal jalutusringil ja igal laupäeva õhtul tellime erinevast restoranist uhked praed ja laenutame mingi hea filmi vaatamiseks. Vähemalt midagigi erilisemat, kui teistel õhtutel.

Ah, muideks, Kaspar loeb vabal ajal Forbes´i ajakirja ja seal oli seekord ka kodumaised nimed välja toodud :)

Kuidas teie vastu peate?

Raha VI – ülejäänud sammud

Dave Ramsey plaani esimesed kolm sammu on:

1)      $1000

2)   Maksa võimalikult kiiresti ära KÕIK oma võlad peale kodulaenu (ehk siis autoliising, järelmaksud, õppelaenud, väikelaenud, krediidivõlad jne)

3)      Kogu kokku 3-6 kuu elamiskulude varu

Tema plaani 4.-6. samm teostatakse samaaegselt.

NELJAS SAMM on investeerida 15% igakuisest sissetulekust. Kui investeerimine tekitab täpid ja ruudud silmade ette, siis võtke seda sammu kui säästmist – 15% tuleks säästa igal kuul. See on nüüd see koht, kus te hakkate reaalselt enda tuleviku eest suurte sammudega hoolitsema. See on see raha, mida te säästate parema tuleviku heaks. Jah, ikka veel ei torma te säästetud raha eest poodlema, ikka veel (ja loodetavasti mitte kunagi enam) ei võta te uhket autot liisingusse, ikka veel elate te nö tagasihoidlikult. Tegemist on siis üsna algelise matemaatikaga – kulutada tuleb vähem, kui on sissetulev summa. Hästi lihtne, kas pole? No sellisel juhul oleksid kõik ilmselt juba ammu miljonärid 😊 Kõik sammud, sellest programmist ongi lihtsad, kõige keerulisem kogu asja juures on rajal püsida ja seda järgida. Ramsey ise võrdleb seda kaalulangusega: sa pead kulutama rohkem energiat, kui endale sisse sööd, see on ainuke viis, kuidas kaal langeb. Nii, kui sa seda ei tee, peatub ka kaalulangus. Kõik teavad seda, aga ometigi ei ole just ülemäära palju tervisliku kehakaaluga inimesi – miks? Sest mitte ükski distsipliin ei ole ülemäära põnev ega lihtne. Ramsey terve programmi puhul on tegemist samuti distsipliini, rahalise dieediga, mis esimestel kuudel on maru raske aga ajapikku läheb üha kergemaks ja ühel hetkel on vägagi meeldiv (kohe, kui hakkate tulemusi nägema).

Niisiis, olete neljanda sammu lävel. Olete suure vaevaga kokku kogunud 1000 eurot, olete hambad ristis oma võlgadest vabanenud ja tohutu pingutuse läbi kokku kogunud poole aasta elamiskulde raha ja ikka veel ei saa hakata “elu nautima”? Ikka veel peab midagi ootama?! Mulle aitab!

Rahu, ainult rahu.

Hea uudis on see, et neljandaks sammuks olete tõenäoliselt vägagi harjunud eelarve järgi elama. Olen teiega aus – on üsna kindel, et selleks hetkeks teile lausa meeldib eelarve järgi elada, sest te olete selle võlust aru saanud. See teeb aga neljanda sammu järgimise tegelikult kordades lihtsamaks, kui võiks esialgu arvata. Nüüd kujutage ette ka seda, et neljanda sammu ajaks ei ole teil enam ühtegi võlga, ühtegi liigset kohustust peale kodulaenu, seega on selle 15% säästmine juba lihtsam, kas pole? On küll.

VIIES SAMM – laste ülikoolifondi jaoks kogumine. Ameerikas on kõrgharidus tasuline ja need tasud on väga kõrged, seega on üsna tavapärane, et kui perre sünnib laps, siis rajatakse lapsele ülikoolifond, kuhu vanemad igal kuul raha panevad, et säästa selleks hetkeks, kui laps ülikooli alustab. Seda sama võib ka vabalt Eestis teha, et lapsel oleks oma elu lihtsam alustada, aga kuna kõrgharidus on kodumaal (nüüd) tasuta, siis võib soovi korral ka selle sammu vahele jätta.

KUUES SAMM – kodulaenu enneaegne maksmine. Samal ajal, kui investeerite/säästate igal kuul 15%, samal ajal kogute ka kodulaenu enneaegse tagasimaksmise jaoks raha. Nüüd on seda juba kordades lihtsam teha, sest teil ei ole enam võlgu ega autoliisingut, teil on varutud korralik puhver seljataha ja te saate suurte sammudega oma kodulaenu rünnata. Siiski, ei tohiks unustada ka seda 15% investeerimist/säästmist, sest see on teie enda tuleviku (nt pensioni) jaoks vägagi vajalik samm. Kodulaenu tagasimaksmine on suur ettevõtmine, aga kui rünnata seda sammu nii, nagu tegutsesite kolme esimese sammuga, siis saate sellest jagu. Kodulaen ei pea kestma 25+ aastat, selle saab varem ära maksta, küsimus on selles, kui väga seda teha tahetakse. Mentaalselt võib olla üsna keeruline mitmeid aastaid järjest lõviosa oma sissetulekust nö ära anda ja siinkohal ma ei saa enam isiklikust kogemusest kaasa rääkida - meil ei ole kodulaenu.

Alustasime oma majanduslikku dieeti täpselt 16 kuud tagasi. Olime kõrvuni võlgades, no ikka nii kõrvuni, et meie võlad võrdusid näiteks korraliku kolmetoalise korteri arvestatava sissemaksu summaga. 16 kuud tagasi polnud meil aimugi, kui palju me kulutame ja millele me täpsemalt kulutame. Palgapäeval oli meri põlvini, poed valla ja andsime tuld! Häbeneda pole siin midagi, täpselt selline oli elu. Täna, 16 kuud hiljem, oleme me Dave Ramsey plaani neljanda, viienda ja kuuenda sammu juures (neid tehakse samaaegselt) ja ei saaks rohkem rahul ollagi. Lapsi ega kodulaenu meil ei ole, seega viies ja kuues samm võiks jääda kõrvale? Ei. See ei tähenda, et me ei peaks rohkem investeerima enda tuleviku jaoks, kui vaid 15%. Siin on oluline meeles pidada, et see on ju meie enda tulevik, mille jaoks me säästame ja kui see aitab meil ühel hetkel ehk vältida 30-aastast kodulaenu vms, siis seda me enda heaks ka teeme. Küll aga ei tasu kindlasti ka säästmisega hulluks minna ja nüüd on aeg ka elu nautida, sest kui võlad kuklas ei tiksu, siis on ka eelarve meie vastu kõvasti lahkem, kui vanasti 😊

Mu jutu mõte on selles, et kui ka esialgu tundub, et olete suures augus ja väljapääs on kümne valgusaasta kaugusel, siis tegelikkus ei pruugi päris selline olla. Plaani järgi tegutsedes võivad tulemused teieni jõuda kiiremini, kui arvatagi oskate. Nagu ikka, siis võtmesõnaks on EELARVE  ja tegelikult ka kannatlikkus. Kannatlik inimene ei kipu oma elujärge parandama kohe, kui sissetulek suureneb, vaid suunab selle raha sinna, kus tal sellest maksimaalne kasu oleks (nt võlgade tasumine, auto täielik maksmine, meelerahufondi kogumine, remondifondi kogumine jms). Meie oleme olnud 16 kuud kannatlikud, elanud majas, mis meile juba ammu enam ei meeldi (aga üür on odav); käinud jala igal pühapäeval toidupoes, mida ammu juba ei sooviks teha; loobunud ühest ja teisest selleks, et olla täna, 16 kuud hiljem siin, neljandas (ja viiendas ja kuuendas) sammus. Hetkes elamine on oluline, aga kui võlad on kukil ja suur autoliising vajab tasumist, siis ei tasu endale seda “elan vaid korra” mantrat liiga tugevalt korrutada. Uskuge mind, see aeg saabub ja varem, kui te arvatagi oskate, praegu on aga aeg tegutseda.

Mida siis nende säästudega peale hakata? Siin on mitmeid võimalusi.

a)       Ameerikas on kõik, mis puudutab ravi, väga kallis. Meil on üks parimaid ravikindlustusi, aga sellegi poolest on endal vaja teatud osa summast tasuda ja need summad ei ole väikesed. Kui säästate igal kuul 15%, siis aitab see korralikult kaasa puhvri loomisele teie ja haiglaarvete vahel.

b)      Kaspar tegeleb väga aktiivselt investeerimisega, et olemasolev raha meie jaoks tööle panna tulevikuks.

c)       Oleme 4.-6. sammuga juba mõnda aega tegelenud ja tegelikkus on selline, et me oleme endale moodustanud mitmeid erinevaid säästupuhvreid. Näiteks üks (minu lemmikpuhver) on REISIMINE ehk siis igal palgapäeval läheb teatud kindel summa reisifondi. Mis sellest, et meil pole järgmine reis veel planeeritud, aga mõelge, kui hea seda on iga kell teha, kui on olemas reisifond, mis igal kuul vaikselt suuremaks paisub. Iga pere saabki koostada just nende vajadustest lähtuvaid erinevaid nö säästupuhvreid.

d)      Sellest võib saada teie pensionitagala, uue kodu sissemaksu raha, teie uue välja ostetud auto raha. Sellest säästetud rahast saab tulevikus teile täielik hingerahu ja meelekindlus. See on elustiil, mida te ei lõpeta, vaid jätkate igal kuul, igal aastal. Toon teile ühe näite: Olete võtnud endale liisingusse auto, mille liisingumakse on 250 eurot/kuus. Auto on võetud viie aasta peale ehk siis lihtne matemaatika ütleb, et aastas maksate oma autot 250 x 12 = 3000 eurot. Viie aastaga maksate ära 15 000 eurot. Kas see auto on viie aasta pärast 15 000 eurot väärt, mitme euroga te siis selle saaksite maha müüa? Tõenäoliselt ehk umbes poole selle hinna eest. Nüüd mõelge aga, et teil ei ole liisingus seda autot ja te saate säästa oma tänasest sissetulekust selle sama summa ja see raha on teie oma. Jällegi – ma ei ütle, et kõik, kes liisivad autot, teevad vea. Lihtsalt teinekord tasub neid asju läbi arvutada ja mõelda, mida “tuleviku teie” päriselt sooviks? Milline elustiil ja meeleseisund on see, kus te 1, 3, või 5 aasta pärast soovite olla?

SEITSMES SAMM – “Now you can live and give like no one else.” Nüüd lõpuks sa saad elada nii nagu sa tahad, mitte nii nagu sa pead. Head elu nautimist!

YouTubes on üleval Dave Ramsey Debt Free Screams saatelõigud, kus tavalised inimesed, kes on ära maksnud suurtes kogustes õppelaene, autoliisinguid, krediitkaardivõlgu, räägivad, kuidas nad seda tegid ja hõiskavad seal suurest rõõmust, et on võlast vabad. Need saated on nii innustavad! Üks mees ütles, et ta on juba mitu kuud igasugustest võlgadest vaba ja palgapäeval ta ei teagi kohe, mida selle rahaga peale hakata – auto on välja ostetud, ühtegi laenu/liisingut ei ole. Ma lihtsalt säästan, reisin ja naudin ise oma teenitud raha! See on innustav!

 “Ela ära vähemast, kui sa teenid. Maksa ära oma võlad/laenud. Säästa raha. Kui elad praegu nii nagu mitte keegi teine, siis saad hiljem elada nii, nagu mitte keegi teine. ” – see on põhimõte, mis on Dave Ramsey õpetusega sisse sööbinud, ajuloputuse mulle teinud ma ei taha enam tagasi minna sinna, kus ma olin. Ma räägin küll ainsuses, aga oleme selles Kaspariga koos. Ma olen ilmselt suurem entusiast ja lähen asjadest tulisemalt põlema, kui tema. Ta on väga rahuliku loomuga inimene, aga me oleme selles 100% koos ja ühel nõul, vastasel juhul see ei saaks ühes majapidamises ka toimida. Kui puuduvad igakuised laenu/auto vms maksed (välja arvatud kodu), siis on ka rohkem võimalusi, et säästa, et tulevikus investeerida, et elada muretumalt, et nautida elu. Ei saa kulutada rohkem või sama palju, kui on sissetulek ja siis loota, et midagi jääb üle. Ei jää. Ilma plaanita (loe: eelarveta) ei jää ega hakkagi jääma midagi üle.

Dave Ramsey ütleb, et inimesed hakkavad oma rahaasjades midagi muutma, kui ollakse väsinud olemast väsinud ko-gu-aeg! (If you´re tired of being sick and tired all-the-time!) See on 100% tõsi! Me olime väsinud sellest, et kogu meie raha kulus ära enne, kui jõudsime peadki pöörata, teadma, kuhu see alati täpselt läks (loomulikult maksud ja liisingud, aga ka liialt palju poodlemist, tillukesed ostud siin ja seal, liigne väljas söömine ja kiirtoit, liiga palju kohvi kaasa haaramist siit ja sealt jne jne). Sain šoki sellest, kui hakkasime ost-ostu haaval vaatama, mida me igapäevaselt ostame. Väikesed ostud $5-$20! Olin šokis! Misasjad need kõik on üldse? Mida me koguaeg ostnud oleme? Väljas söömised, kaasa haaramised. Tule taevas appi! Kas ma lasen sellisel pudi-padil mõjutada suurt pilti? Ei! Enam mitte! Ja sellest hetkest sai alguse väga suur muutus. Ei mingit arulagedat kulutamist tühjale-tähjale. Alustasime eelarve pidamist, kus oli koht ka väikestele asjadele, ka väljas söömisele, lõbutsemisele, shoppamisele jms. Mitte midagi ei võetud ära, aga igale kategooria sai oma vahemiku. Kõike saab teha, aga piiratud summa sees, mis on nagu taevaõnnistus, ausalt. Mõtlen nüüd oma oste palju põhjalikumalt läbi, kui varem. Väljas söömine on palju nauditavam. Ma isegi ei tea miks see nii on, lihtsalt on. Eelarve pidamine on nii mõnus! Jah, see on kohati raske, aga üldjuhul on see väga mõnus ja me oleme nii uhked selle üle. Tänu sellele me säästame täiesti utoopilisi summasid ja see tunne on imeline! See on meil tõsine pereprojekt ja me ei saaks selles rohkem sees ollagi. Meie omavaheline suhe oli varem päris hea, aga kogu see eelarvemajandus ja igakuine reaalne säästmine on kuidagi erilise boosti meile juurde andnud. Mul on tunne nagu oleksin uuesti armunud omaenda mehesse. Need otsused, mis me viimase 16 kuuga oleme vastu võtnud, muudavad ta minu jaoks täielikuks supermeheks ja ma naudin seda tunnet väga. Millest see tuleb? Sellest, et iga vestlus, mis puudutab raha on rahulik, enam pole selles teemas mingit pingelist momenti. Meil on ühine siht ja ühine arusaam, kuidas liikuda. Oleme valmis ootamatusteks - las tulevad, oleme valmis!

 Me olime väsinud sellest pingelisest ja ärevast tundest, mida raha teema tekitas. Meil on korralik sissetulek ja lausrumalus on seda mitte targalt kasutada, mitte targalt suunata enda tuleviku jaoks. Kui me tahame, et meie tulevik oleks veelgi parem, kui seda on olevik, siis peame tegutsema täna. Meie ise peame tegutsema, mitte keegi teine. Mitte keegi pole süüdi selles, mis elu me täna elame. Meie ise defineerime selle, mis elu me täna elame ja mis elu me homme saame elada.

Raha V – auto

Enne, kui tutvustan teile Dave Ramsey plaani viimaseid samme, pean peatuma ühel suurel teemal, millest ei saa üle ega ümber – auto.

Miks ma räägin autost? Sest automaksed on üldjuhul üsna suured kuluartiklid igakuiste püsikulutuste juures ja see on seotud väga otseselt esimese kolme sammuga (kirjutasin nendest sammudest SIIN, SIIN, SIIN).

Dave Ramsey: Kui auto maksab rohkem, kui 50% ühe töötava pereliikme aasta sissetulekust, siis on see “Insanity!” (Hullumeelsus!)

Miks? Sest auto väärtus ajas kahaneb meeletu kiirusega ning kui võtta hirmkallis auto otse esindusest (mis ületab poole aasta sissetulekust), siis suure tõenäosusega on see auto võetud väga pikaks perioodiks (nt 7 aasta peale). Inimene on end 7-ks aastaks sidunud igakuiselt maksega, millel ei paista lõppu tulevatki (Been there, done that!). Üldjuhul on sellise kalli auto kuumakse väga kõrge ehk moodustab ühe suurima makse igakuiste kohustuste (kodulaenu/üüri ja toidu) kõrval. Väga keeruline on oma seljatagust kindlustada (nt 6 kuu elamiskulude raha koguda), kui igakuiselt on vaja lauale laduda suur kogus raha, et omada uhket autot teades, et see sama auto kaotab nii kiiresti oma väärtust, et sellele ei taha mõeldagi.

Ramsey käis välja idee, mis mulle külge haakis justkui puuk - kogu auto jaoks raha ja osta see otse välja. 

Selge see, et see saab alguses olema üks maru odav auto, aga samal ajal, kui sõidad oma odava autoga, saad rahulikult edasi koguda, aasta pärast müüd oma odava auto maha + sul on juba vahepeal raha juurde kogutud ja saad uuesti OTSE VÄLJA osta juba parema auto, aasta pärast ehk veelgi parema (kui on vajadust, sest oled veelgi raha kogunud + müüd oma praeguse auto maha), aga idee on selles, et kõik autod on otse välja ostetud. Null igakuiseid automakseid. Null automakseid. Null.

Ärge saage minust valesti aru - meie olime just need inimesed, kes sõitsid Eestis elades ringi uhke autoga. Iga kord, kui auto ära parkisin, siis lausa tahtsin selle poole uuesti vaadata, no nii ilus oli! Ja sõita oli jube hea, aga ilmselgelt oli see meie jaoks liiga kallis. Jah, me suutsime seda üleval pidada ja kunagi polnud küsimust, kas on kütuse jaoks raha, kuid tagantjärgi vaadatuna tundub mulle, et me käitusime nagu noored ja rumalad inimesed. Hästi oluline oli ühiskonna arvamus, hästi oluline oli see, mis välja paistab. Ma ei väida sugugi, et inimesed soetavad endale uhkeid autosid vaid selle pärast, kuidas teistele näida. Loomulikult on uus auto lihtsalt väga mugav, turvalisem (?), tekitab sõites hea tunde jne, aga… te saate aru, mida ma mõtlen. Iga inimene soovib endast (ka väliselt) parimat võimalikku muljet jätta, see on normaalne. Tugevalt alla oma võimete elamine ei aita teinekord sellele muljele just kaasa. Sellistel hetkedel on hästi oluline endale meelde tuletada, miks te seda teete, mis on see suur eesmärk.

Eestis elades ei olnud meil hinge taga sentigi, kõik, mis tuli sisse, läks välja enam-vähem enne, kui raha pangakontole maandudagi jõudis. Koguaeg oli tunne, et raha ei ole. Ja see tunne ei olnud meeldiv, kohe üldsegi mitte ja rahast rääkimine tekitas meeletuid pingeid ja vahel ka tülisid. Aga nagu siin elus ikka, siis inimene õpib kõige enam just sellest, mille ta on ise läbi teinud ja tänasel päeval oleme me vanemad ja targemad. Korraga polegi enam nii oluline, mida teisest sinust arvavad, vaid hoopis see on oluline, kuidas asjad tegelikult on. Igasugune valehäbi on kadunud. Ärge saage minust valesti aru, mulle meeldivad endiselt ilusad asjad ja need on sageli kallid. Meile mõlemale meeldivad endiselt uhked autod, AGA…me sooritame need ostud siis ja ainult siis, kui saame neid endale päriselt lubada, ilma igasuguse pingeta.

Niisiis, sain taaskord totaalse ajuloputuse ja võtsime vastu otsuse, et mitte iial ei tule enam meie perre autot, mis oleks järelmaksule võetud. Mitte iial. Tegin Kasparile ettepaneku, et meie perre tuleb siis auto, kui suudame selle otse välja osta. Ei mingeid kuumakseid enam. Kaspar oli 100% nõus ja nii oligi. Kuidas aga koguda kokku raha auto jaoks? Ikka eelarve pidamisega. Kui Dave Ramsey programmist midagigi endale kõrva taha panna, siis täielik võlusõna on kirjalik ja detailne EELARVE. Uskuge mind, sellega teeb selliseid imesid, et endal on ka lausa raske uskuda teinekord. Toon teile ühe näite: Möödunud suvel ostsime Eestisse endale auto, sest peatume seal Kaspari vanemate juures, kes elavad maal ja ilma autota on liikumine võimatu. Kuna Eestis olemist oli eelmise aasta jooksul pikalt ja lausa mitmel korral, siis oli auto ostmine meie jaoks igati õigustatud. Sellel ajal, kui ise oleme Ameerikas, hoolitseb äi auto eest ja sõidutab seda ringi ning Eestisse minnes on koheselt meil sõiduvahend olemas ja mure murtud. Ilma kirjaliku eelarveta ei oleks me selleni jõudnud. Olime selleks hetkeks juba täielikult harjunud eelarve järgi elama ja selle võlust ammu aru saanud, mis omakorda motiveerib tegutsema ja nii mõnestki tühisest ostust loobuma, sest just väikesed kulutused on need, mis määravad ära suure pildi.

 Ameerikas elame me sellises piirkonnas, et meil reaalselt pole igapäevaseks eluks autot vaja. Kaspar jalutab kontorisse umbes 8 minutit, mina töötan kodust. Kõik poed, restoranid jms on jalutuskäigu kaugusel (elame täielikult keskuses sees) ja kui tahame sõpradele külla minna, siis oleme auto rentinud või uberit kasutanud. Viimasel ajal tunneme, et oleks aeg ka siia auto muretseda, et end mugavamalt ja liikuvamalt tunda. Aga, nagu lugeja nüüdseks juba teab, siis ostame endale siia auto vaid ühel tingimusel - siis, kui saame selle otse välja osta, seega peab auto end veel natuke ootama.

Kujutage endale ette olukorda, et see raha, mille igakuiselt suunate automakseteks, saaks hoopis tulevaseks reisiks säästa, investeerida vms. Mõelge, milline hunnik raha see on, mida kõike te sellega teha saaksite! Just see ongi põhjus, miks ma võin südamerahus sõita edaspidi pigem vanema autoga ringi, teades, et meie raha läheb kuhugi, kus me sellest tõeliselt kasu saame lõigata. See ei tähenda, et vana autoga peab terve elu ringi sõitma, oh ei. Seda kõike teeme selleks, et ühel päeval saaks endale lubada sellist elu, nagu me ise soovime, mitte nagu oleme sunnitud lubama.

Päris kindlasti ma ei ütle, et kõik kellel on autoliising, teevad vea. Igaüks otsustab ise, mida ta teeb. Räägin siin vaid meie isiklikust kogemusest ja sellest, kuidas meie plaanime tegutseda, et elada tulevikus paremat, pingevaba ja mõnusamat elu, kui tegime seda minevikus.

“If you are willing to live today like no one else, then later you can live like no one else.” – Dave Ramsey