Pakkimine

07.12.2016

Võib öelda, et ma ametlikult vihkan pakkimist. Ma ei tea, kas asi on selles, et viimased 5 kuud on möödunud aina pakkides oma asju Tartu-Tallinna-Roosna-Alliku trajektooril või on see mingi psühholoogiline tõrge praegu pakkimise ees. Ma olen oma kohvrit reaalselt 4x proovinud kinni panna, iga kord sealt mitu kg riided välja loopinud ja sama katse uuesti (ja täiesti) tulutult sooritanud. Maru nigel oleks muidugi enne esimest lendu juba lukud katki tirida ja proovida vähemalt veerand oma varandusest sisse pressida. Lihtsam oleks vist kõik asjad välja visata ja tühja kohvriga minna, jääb kogu pakkimise vaev ära.

Täna (ja kogu viimane nädal) on sellise vastiku magus-mõru maitsega. Ühelt poolt olen nii kohutavalt kurb, et pere, sõbrad ja kõik tuttav ning kodune siia jääb. Teisalt aga olen kohutavalt suures ootusärevuses, et LÕPUKS ometi Kasparit näen, teda kallistada saan, et veedame nädalavahetuse New Yorkis- kõikide linnade linnas! Ja siis veel uus kodu uuel mandril- mis saaks veel põnevam olla? Ja siis jälle valdab suur hirm lennu ees. Ma ei saa just öelda, et ma lendamist fännaksin ja seda veel vähem üksinda. Emotsioone on rohkem kui pea suudab vastu võtta.

Üks on aga kindel- täna on see õhtu, kus sööme perega koos torti, lõbutseme, kallistame, naerame koos ja ütleme viivuks nägemist, et suvel jälle kohtuda. Hommikul kell 6 tuleb olla lennujaamas ja sellele seiklusele teine algus teha (esimese alguse tegi Kaspar juba oktoobris ära). Homme öösel kell 1 meie aja järgi olen New Yorkis ja kohtume Kaspariga üle 8 nädala, täpsemalt me pole näinud 52 päeva. See on kindel mittenägemise rekord kogu meie 10,5 koosoldud aasta jooksul. Irooniline on muidugi see, et käesoleval nädalal sai meil abielus oldud täpselt 6 kuud ja just selle aja jooksul oleme nii palju pidanud lahus olema. Väga paljud on küsinud, et kuidas ikka suudetakse nii kaua lahus olla, et see pidavat lausa võimatu olema. Kahjuks või õnneks inimene harjub kõigega ka täbarate olukordadega.

Oleme küll koos olnud üle kümnendi aga niivõrd šhokeerivalt pole Kaspar mind kunagi varem üllatanud. Ma teadsin, et ta on tubli ja saab kõigega hakkama aga mul polnud aimugi, et ta on NII tubli. Minna üksinda teisele poole maakerda ja alustada nullist, leida kodu, alustada uue tööga, seada terve uus elu sisse. Mina päris kindlasti seda üksinda ette poleks julgenud võtta. Tema lihtsalt läks ja tegi ära. Mitte, et see oleks kerge olnud aga ta sai sellega hakkama ja ilmselt seetõttu minu imetlus ja austus tema vastu on selle viimase 52 päeva jooksul kasvanud rohkem kui viimase 10 aasta jooksul kokku. Nüüd on minu kord minna ja asuda tema kõrvale, et ta ei peaks enam üksinda kõigega hakkama saama.

2016 oli meie elus täiesti pöörane aasta, tundub, et 2017 tuleb isegi pöörasem. Ootan huviga!

Maile

Kaspari kirjad kodustele vol 27

07.12.2016

New Jersey

Kohe-kohe on käes päev, mil näen üle pika aja jälle oma abikaasat. Juba vähem kui 24 tunni pärast saame lennujaamas kokku. Enne seda tuleb meil mõlemal aga sinna lennujaama saada. Mina olen hetkel üldse New Yorgist umbes 45-minuti kaugusel. Homme sõidan sinna tagasi koos Chuckiga, kes läheb Newarki lennujaama. Mina liigun sealt edasi rongi ja metrooga teise lennujaama. Kokku on kolm erinevat liini, millega pean kohale jõudma. Kuivõrd Maile saabub alles kell 8 ning on umbes tunnike passi ja pagasi järjekorras, siis ma liigun ilmselt enne seda hotelli ning teen check-in’i ära. See annab mulle parema ettekujutuse, et kuidas peaksime Mailega lennujaamast tagasi liikuma. Pealegi siis pole mul enda pagasit ja arvutit vaja kaasas tassida.

Esmaspäeval ärkasin kell pool neli hommikul ning jõudsin täpselt õigel ajal lennujaama. Lend kestis 3,5 tundi ja sellest sain magada umbes 2,5 tundi. Ärkasin põntsu peale, kui lennuk maandus. Kahju oli sellest, et ei näinudki linna õhust, aga samas saab seda juba pühapäeval õhku tõustes näha. Kui lennuk end ära parkis oli üle jõe Manhattani siluett ilusti aknast paista. Tegelikult mitte väga ilusti, sest et ilm oli pilvine ja kõik paistis läbi udu. Saime Chuckiga autorendi ees kokku ja sõitsimegi kliendi juurde. Õhtul tegin hotellis veel 5 tundi tööd ja lõpetasin alles kell pool 2 öösel. See oli vale käik, sest teisipäeval oli väga keeruline oma silmi lahti hoida. Seda enam, et olime kliendis lausa kella seitsmeni.

Hotelli jõudsin eile tagasi alles kell 9 õhtul ning läksin kohe magama. Täna hommikul ärkasin tund aega varem üles, et teha videokõne Mailega. Olen siin tööga nii hõivatud olnud ning ajavahest tulenevalt pole saanud koju helistada. Nüüd on siis järgmine kohtumine juba silmast silma.

Täna näitas klient meile oma tootmishoonet ja ladu, et saaksime asjadest parema ettekujutuse. Nägin kuidas juustu tehakse ja pakendatakse. Tegemist on latiinode juustulaadsete toodete tootjaga. Nende juustud segatakse valmis, pressitakse vedelik välja ning juba lõigatakse ja pakitakse – ei mingit vananemist. See juust näeb välja nagu tofu, seega on see midagi, mida mina kunagi ei sööks. Enamasti ostavadki seda vaid latiinod. 99% inimestest, kes selles ettevõttes töötavad on ise ka latiinod ning hispaania keel on seal rohkem levinud, kui inglise. Tootmisjuht on vist ainuke, kes ei räägi hispaania keelt.

Hommikuti alustame oma teekonda hotellist tavaliselt 50 minutit enne tööpäeva algust, sest igapäevane kohustuslik Starbucks’i kohvijook tuleb ära tuua. Lähim Starbucks on aga kliendist teises suunas ning tuleb väike ring teha. Kui kohv on käes siis suundume kiirtee peale, millel on 8 rida mõlemas suunas. Liiklus siin on ikka päris hull ning teede rägastik minu jaoks arusaamatu. Siin on rohkem asfalteeritud pinda kui muru. Siiani olen näinud vaid tööstuspiirkonda, mis pole väga ilus. Kõik on vana, roostes ja hooldamata.

Hotell on Hilton ja paiknen 14.korrusel. Kuna ilm on siin jahe, siis hoian koguaeg soojenduse maksimumi peal. Kliimaseade näitab küll 29-kraadi, kuid tegelikult on umbes 22. Minu jaoks jahe. Nüüd olen teki all soojas, vaatan natukene veel telekat ning tööd ma täna õhtul ei tee.

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 26

03.12.2016

Pakk

Reedene päev kulmineerus sellega, et koju jõudes ootas mind pakk, mis oli saadetud Eestist. Kallis abikaasa ning vanemad panid kokku suurepärase kingituse koos kõige paremaga. Eesti šokolaad, kommid ning pipargoogid on praegu nagu rusikas silmaauku. Lisaks oli abikaasa välja valinud kaks raamatut, mis on samuti täpne valik, sest eelmisel pühapäeval lõpetasingi just oma viimase raamatuga. Eesti maitsetest ei tule meil enam siin puudust, sest pakis olnud aroomisoola, sidrunipipra ning kartuli maitseainete suured purgid peaksid kestma päris kaua. Ühe(nelja)sõnaga: üllatus oli väga suur – Tänan!

Õhtusöögiks valmistasin tortilla wrapi ja selle jaoks praadisin hakkliha. Kuna hakkliha tuli päris palju, siis sain veel tänagi sama toitu süüa. Üleüldse on see laupäevane päev puhkust täis olnud. Avastasin, et kuna mul on juba interneti ja teleka ühenduse leping olemas, siis näen ka läbi interneti telekat. Kokku on paketis 140+ kanalit ja olengi päev otsa erinevaid filme vaadanud. Kui film kestab 2 tundi, siis pistetakse sinna vahele nii palju reklaame, et see kestaks kokku 3 tundi. See tähendab, et iga kümne minuti järel on reklaamipaus.

Nüüd on kell juba kaheksa õhtul ja tänase päevaga pole suutnud midagi korda saata. Olen ainult vedelenud voodis ja söönud Eesti maiuseid. Voodist rääkides, siis nüüd on meil uus voodipesu, tekk ja padjad. Klõpsasin pilti ka. Veel on osad padjapüürid veel täitmata, sest mul pole nii palju patju siin veel. Selle saab peagi perenaine ise korda seada ning vajalikud asjad veel soetada. Mul oli isegi keeruline sellise vastutusrikka ülesandega üksinda hakkama saada. Jälle olin pool tundi ühe riiuli juures ning kaalusin erinevaid variante. Lõpptulemus oli hea ning lisaks ostsin veel ka mõnusa sulepadja peagi saabuvale kaasale.

Nüüd mõned igapäevased asjad, mis siin maal teisiti on. Seni on mind kõige rohkem häirinud asjaolu, et siin pole tekikotte. On lihtsalt tekid ja on linad, mis on teki ja inimese vahel. Olen otsinud igalt poolt, kuid seni pole sellist õiget tekikotti leidnud, kuhu tekk sisse käib. Käisin siis kodus natukene ringi ja klõpsisin veel asju, mis siin teisiti on. Tulede lülitid on siin igal pool ühesugused. Just täpselt sellised, nagu filmides on nähtud. Kraade arvestatakse siin Farenheitides. Lõpuks olen suurusjärkudest enamvähem aru saanud ja tean, et kodus tasub toatemperatuur hoida 75-kraadi peal, mis on eesti rahas 24-kraadi. Järgmiseks on elektripistiku erinevus. Meie juhtmetega pole siin midagi peale hakata, sest neid pole kuhugi pista. Selleks, et kasutada Eestist kaasa võetud pardlit ja telefoni kiirlaadijat oli vaja osta adapter. Dushisegistid on siin igal pool ühesugused. Ka hotellides pole näha mingeid GROHE või muu Euroopa tootja nimesid. Siin on igal pool American Standard ning segisti põhimõte on selline, et keerad segistit nii kaua, kui õige temperatuur on saavutatud. See tähendab seda, et survet pole võimalik reguleerida.

Lisaks on siin veel naljakalt suured pliidid, igas ruumis on tulekahju vihmuti ning uksestopperiks on naljakas vedru, mis teeb  kõva lärmi iga kord kui sinna vastu lähed. Küll neid asju on veel ja eks edaspidi mainin neid erinevusi veel.

Kuna päev otsa olen niisama passinud, siis nüüd panen jooksuriided selga ning lähen teen ühe jooksutiiru. Peale seda maandun voodisse telekat vaatama. Homsega võtan midagi targemat ette ja valmistan kodu ette perenaise tulekuks.

Kõike kõige paremat!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 25

01.12.2016

Wifi

Kell on kaheksa õhtul ning endiselt istun kontoris ja teen tööd. Täna mul pole selle vastu midagi, sest siht on silme ees ja õhtusöök oli kontorisse kaasa võetud. Tegelen ühe ettevõtte andmete migreerimisega, millega kaasneb kohati üsna pikk ootamine. Nüüd viimaste tähtsate andmete sisestamisel võtab programm eriti palju aega andmete töötlemiseks ning mina ootan juba viimased üheksakümmend minutit ühe tabeli järgi. Sellest pole aga midagi, sest kogu see ootamine läheb kliendile arveks. Mina saan aga samal ajal oma asju ajada ja näiteks ka seda kirja kirjutada.

Koju minnes lähen vast kohe magama, sest usun, et olen kontoris veel umbes kaks tundi. Õhtuks mul muid plaane täna polnudki. Poes oleks vaja käia, kuid seda jõuab ka nädalavahetusel. Pealegi, mida rohkem ma kontoris olen, seda vähem kulub raha. Lisaks on ka palk nõks suurem. Palgast rääkides, siis homme ongi jälle palgapäev. Juba kolmas sedapuhku.

90% kontori asukatest on silmnähtavalt ülekaalulised. Arusaamatu, sest et igaüks neist joob päeva jooksul vähemalt kolm purki dieetkoolat. Et ka ise siledat joont hoida, siis täna võtsin ka ise ühe külma koola. Köögi kappides sorides tuli välja, et neil on siin korralikud koolavarud – klõpsasin kohe ka pildi. 

Pilti tegin ka oma praegusest kabinetist. Kõrval ruumis töötab viiekümnendates härra, kes täna tuli mulle oma puhkuse pilte näitama. Nooh, rääkisin siis ka juttu juurde ning küsisin küsimusi. Nimelt käis ta nüüd pühade ajal Los Angeleses oma tütrel külas. Küsisin siis, et kas ta elab Houstonis siis ainult oma naisega, mille peale näitas ta telefonist mulle järgmist fotot temast ja ühest tumeda nahaga mehest ning ütles, et ta elab siin oma abikaasaga. Meisterlikult punusin endale kiirelt ette mitte-imestunud näo ning jätkasin küsimustega – poleks osanud seda unes ka näha, sest moenõu sellelt mehelt küll ei võtaks J.

Täna tegelesin 2 tundi ka teise kliendiga, keda aitasin skype-kõne teel. Ise hindan kogu protsessi väga edukaks. Andmete migreerimise juures tekkinud pausil võtsin ühendust ka koduse interneti ja telepildi operaatoriga, ning tühistasin seadmete paigaldamise teenuse tellimise. Leidsin, et saan seda ka ise teha ning hoian sellega $60 kokku. Pealegi mul pole veel telekatki mida see 70-taala maksev meistrimees peaks ühendama. Seadmed peaksid minuni jõudma 3-4 tööpäevaga, mis tähendab, et nende saabudes pole mind kodus. Eks see pakk antakse üle administraatorile ning saan selle kätte, kui New York’ist tagasi jõuame. Kuna võrguteenuse pakkujal on sadu tuhandeid Wifi hotspote, siis saan neid juba praegu oma seadmetega kasutada. Juhtumisi on mu korter juba nende Wifiga kaetud.

Praeguseks said uudised otsa. Homme juba reede – jesh!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 24

30.11.2016

Töö

Viimased kaks päeva on läinud töö-tähe all. Teisipäeval oli siis see kaua oodatud ja kardetud esimene koolitus, mille pidin ise läbi viima. Ärkasin tollel hommikul veidi varem, et 8ks kindlasti kontoris valmis oleksin. Olen ju koolitusi ennegi läbi viinud ja pole siiani midagi kartnud, kuid nüüd oli küll pabin sees ning väga söögiisu polnudki. Surusin kaks nutella saia endale keele taha ning juba olingi kontoris koolitust andmas. Kõik toimus muidugi skype’i vahendusel, sest klient ise teises ajavööndis. Kui umbes kolmveerand tundi olin seletanud, siis said nad aru, et nad ei taha seda ise teha ning parem maksavad ja ma teen selle nende eest ära. Mõeldud-tehtud. Katkestasime koolituse, projektijuht koostas nendele pakkumise 40 tunni töö peale, mille nad kohe ära kinnitasid, ning mina asusin kohe asja kallale.

Nüüdseks olen selle projektiga maadelnud juba kaks päeva ning lõpp veel ei paista. Tean ja seda, et mõne asja kohta pean veel vanemate konsultantide käest nõu küsima, kuid üldjoontes usun, et saan iseseisvalt hakkama. Eile olin lausa nii hoos, et jõudsin koju alles kolmveerand 8. Kuna ma teadsin, et pean kodus süüa hakkama tegema, siis korra käis peast läbi mõte, et läheks võtaks ühe burgeri. Siis jällegi tuli teine mõte, et kui ma ise süüa ei tee, siis pean ma ka järgmisel päeval kuskile välja sööma minema. Sellega ma aga leppida ei tahtnud ning alustasin söögi tegemisega alles kell 8 õhtul. Õnnelikeks toiduaineteks osutusid sedapuhku sink, peekon ning makaronid. Viimaste keetmisel jäin just sellel hetkel mõttesse, kui hakkasin makarone keevasse vette valama. Mõte oli nii pikk, et kogu paki sisu jõudis vette. Lõpuks tuli süüa selline kogus, et suure tõenäosusega saan ka homse õhtusöögi sellest (kokku 5 toidukorda).

Täna pidin lõpetama veidi enne kuute, sest serverit, kus tööd teen, hakati hooldama. Koju jõudes lendasin kohe jõusaali, kus sai joostud ja jõudu tehtud. Varsti peab jõusaali minnes jaki peale panema, sest õhtud ja hommikud muutuvad aina jahedamaks. Kui nädala esimestel päevadel oli sooja 27 kraadi, siis täna oli 20 kraadi juures. Siin kõigub temperatuur päris kiirelt ja palju. Näiteks järgmine nädal lubab ühel päeval 24 kraadi ning juba järgmisel 11. Õnneks on mul verivärske mantel olemas ning järgmine nädal olen ju nagunii New York’is (Jersey City’s tegelikult).

Juba nädala pärast alustab abikaasa oma retke minu poole. See on ikka uskumatu kui kiirelt aeg liigub. Alles oli veel 5 nädalat jäänud. Kui me järgmisel pühapäeval koos koju jõuame, siis meil veel internetti korteris vabalt kätte saada pole. Täna siis tellisin lõpuks ka interneti ja telepildi meile, kuid seda tullakse paigaldama alles 12. detsembril (ehk Maile esimesel hommikul Houstonis). Kokku hakkab see nali iga kuu maksma $70 ning paigaldamine läheb veel sama palju. Esialgu jookseb telepilt kaablist otse põrandale, sest meil pole ju veel telekat. Aga eks kõike jõuab – tahaks küll kõike korraga ja kohe, kuid see on lihtsalt inimese loomuses ja olen õppinud sellega elama. Ajapikku saab kõik asjad kätte ning kohe-kohe on ka abikaasa abis asjade valimisel. Mina kord juba olen selline, et kui mul kellegagi arutada pole, siis ma kaalun ja teen uurimistööd iga ostu puhul.

Ilusat detsembri algust!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 23

29.11.2016

Voodi

Pühapäev algas jälle basseini ääres raamatut lugedes. Sai ka päikest jälle natukene nahale näidatud ning võib-olla ehk veidi jumetki peale. Päeva esimene pool kulgeski suures joones horisontaalis. Kui päikesega sai ühele poole, siis tulin tuppa ja hakkasin filmi vaatama. Nüüd hakkas juba pikutamisest pea ringi käima ja läksin järjekordselt trenni. Võtsin ette jalgrattasõidu uue trenažööriga. See selline tark ratas, mis teeb tõuse ja langusi ja üldse saad trenniks valida mõne tour de france’i raja. Võtsin siis hakatuseks ühe näiliselt kergema raja, kuid kui juba kümme minutit oli vändatud ja kolmas järsem tõus selja taga, siis andsin alla ja läksin tasase maa peale sõitma.

Peale trenni hakkasin sööki valmistama, milleks oli ahjukana riisiga. Praeguseks olen seda juba kolm söögikorda söönud ning hambad ristis tuleb seda ka homme lõunaks süüa. Õnneks on tegu sellise lahjema toiduga ning sain täna trenni vahele jätta. Samas sain oma liigutamised ja tõstmised tehtud mööbli konstrueerimise ning tolmuimejaga hõõrumisest. Nimelt, õhtul koju saabudes ootasid mind ukse taga kaks suurt pakki. Mõtlesin, et lohistan kohe sisse, kuid suurem pakk oli nii raske, et pidin riided ära vahetama ja otsaesise märjaks tegema. Voodi sai kokku vähese vaevaga ning õhkmadrats sai endale kõrgema aluse kui vaip. Kui voodi koos, siis panin ka tolmuimeja pistikusse ja pühkisin vaiba sirgeks. Kuna voodi on maast kõrgemal ning selle alt saab tolmu võtta, siis tegingi loogilise valiku ning võtsin tolmu alles siis, kui voodi oli koos ja oli mille alt pühkida J.

Täna teen veel õhtul natukene tööd ja lähen magama. Homme tähtis päev, sest juba hommikul kell 8 hakkan oma elu esimest koolitust Ameerikas läbi viima.

Hoidke pöialt ja olge tublid!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 22

28.11.2016

Vihm

Kolmapäeva hommikul avastasin, et ka siin võib vihma sadada ning äikest tulistada. Kuna mul polnud sellel hetkel vihmavarju, siis ootasin, kuni vihm üle jäi. Sellega läks aega pool tundi, mille jooksul suutsin all lounge’is kohvi teha ning hommikused võileivad ära süüa. Reedel tuletasin endale seda seika meelde ning võttes arvesse, et tali on ukse ees ja vihma hakkab aina rohkem tulema, siis otsustasingi just mustal reedel vihmavarju ostma minna. Leidsingi ühe ilusa ja kompaktse, mis käib nupust lahti ja kinni. Ning jälle, ma ei tea kui mitmendat korda, olin sunnitud ostu edasi lükkama, sest järjekord oli väga pikk ning oleksin pidanud ootama paarkümmend minutit enda korda. Sedapuhku oleks see muidugi hea olnud, sest kümme minutit pärast poest lahkumist hakkas vihma sadama. Õnneks midagi märkimisväärset alla ei sadanud, kuid tänasega olen sellest murest ka vaba, sest õnnestus mul üks vihmavari ka endale soetada.

Ostlemisest veel rääkides, siis mustal reedel ma väga suurt tunglemist ei näinud, sest asusin poodidesse alles keskpäeval. Inimesi oli küll palju, kuid suurt tunglemist ei olnud. Ise ma tollel päeval midagi poest ei ostnud. Läksin hoopis veebipoodi Amazon ja tellisin koju esimese päris mööblieseme – voodi. Sinna peale ka eraldi madratsi, mis peaks järgmise nädala jooksul kohale tulema. Kuna mul endal autot pole, siis on veebipood hea variant kauba koju saamiseks.

Reedel käisin veel ka kontoris natukene tööd tegemas ja lõpetasin umbes pool 7. Läksin jälle burgerirestorani maailma parimat burgerit sööma. Kahjuks võtsin eine koju söömiseks ning selle ajaga suutis toit natukene ära jahtuda ning mis veel hullem – pihvist oli kogu rasv välja voolanud ja kogu burger oli paras läga. Mis sa tühja kõhuga ikka teed, muidugi sõin ära ning limpsisin veel sõrmed ka puhtaks. Nüüd oli aeg minna Walmarti triimisaluse järgi. Lõpuks sai see ka ostetud ja koju tassitud. Uue elu alustamisel on esimesed kuud ainult pidev ostlemine. Hull on see, et ma pole veel poole pealgi. Kogu korteri mööbel on ju veel vaja osta, kuid nüüdseks on kõige vajalikumad tarbeesemed olemas.

Täna ärkasin üles ning läksin basseini äärde raamatut lugema. Jällegi mõnus puhkus tagahoovis. Seekord ei pannud päikesekaitset, sest päike tundus olevat pilve taga. Kui õue jõudsin, siis pilved olid ära kadunud ning hoidsin pöialt, et ma ära ei kärssaks. Poolteist tundi hiljem selgus, et polnudki häda midagi. Viskasin linnariided selga ja asusin toidupoe poole teele. Valisin nüüd toidu ostmiseks poe nimega Randalls. Seal on suur toiduvalik ning head hinnad. Eelnevalt oli mul nädala menüü valmis tehtud ja nimekiri asjadest, mida osta tuleb. Poes lisandus sinna veel ka Nutella, sest mõtlesin, et pühapäeva hommikul oleks seda päris hea süüa. Vaatame siis, kas on ikka sama, mis Eestis. Kit-Kat šokolaad oli küll palju kehvema maitsega siin – rohkem kakao kui šokolaad.

Täna tegin ka kõva trenni jõusaalis ja olen mõnusalt väsinud. Kasutasin ära ka jõusaali wifi-t ning tõmbasin telefoniga neli head filmi, mis ootavad nüüd oma korda. Hakkasidki juba filmid otsa saama. Rohkem uudiseid mul sedapuhku pole, aga eks näis, mis homne päev toob J

Päikest!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 21

25.11.2016

Tänupüha

Ameeriklased tähistavad tänupühi ning mina lõikan sellest lihtsalt kasu. Sellega kaasneb lausa kaks puhkepäeva ning nädalavahetus venib neljale päevale. Sellest tulenevalt on ka paljud pered sõitnud linnast minema ja jätnud mind siia üksinda päevitama. Seda ma täna ka tegin ning plaanin ka homme veel päikest ehmatada. Sooja on mõnusalt 25 kraadi ning päike on kuum. Peale päikesevanni läksin linnapeale poodlema või vähemalt arvasin, et lähen poodlema. Kõndisin nüüd samal tänaval asuvasse toidupoodi, kus minu üllatuseks oli oluliselt parem valik toidukraami kui Walmartis. Järgmised korrad lähen toidupoodlen seal, kuid seekord jäi korv tühjaks. Tegelikult oli plaanis otsida triikimisalust, kuid seda seal poes ei müüdud. Teiseks eesmärgiks oli täita bussikaart rahaga ning osta kaart ka peagi saabuvale abikaasale – tehtud. Astusin juba targemana poest välja ning mõtlesin ringiga Galleria kaubakeskuse juurde jalutada, et seal mõnda söögikohta külastada.

Tee peal sattusin tänavale, kus tehti ettevalmistusi mingiks tänupühade ürituseks. Kestis see neljast seitsmeni ning tollel hetkel oli kell alles pool kolm. Astusin siis edasi ja kõht oli selleks hetkeks juba päris tühi. Juba kujutasin ette kuidas ampsan mõnda kohalikku rasvast rämpsu, kuid õnneks oli kogu keskus sellel hetkel veel suletud. Üleüldse olid kõik kaubanduskohad peale selle õnnetu toidupoe kinni. Kaasa arvatud Walmart, kuid täna õhtul kell 6 teevad paljud asutused uksed lahti, et alustada musta reedega juba varakult pihta. Minul nii kaua aega polnud ning läksin koju süüa tegema. Valikus oli ainsana makaronid peekoni ning singiga. Tegin paraja portsu, et homme lõunal ei peaks söögi pärast muretsema. See tuletas meelde, et minu 1,2 kilogrammine hapukoor hakkab otsa saama. Eks ole juba varsti kaks nädalat selle ostmisest möödas ka J.

Päeval oli tänavatel rahvast ning autosid väga vähe. Mõnus vaikne oli jalutada ning jalutasingi sedapuhku lausa kaks tundi jutti. Koju jõudes leppisin endaga kokku, et see jalutamine läheb trenni arvele ning täna ei pea tollega end rohkem vaevama. Järgmisena suutsin end nõusse rääkida korteri koristamises. Võtsin tolmu ja pesin põrandad. Päris põhjalik pesu oli, kuna kõik kapiuksed ja nurgatagused pesin esimese koristamise puhul ära. Vaibad peavad oma järge veel ootama, sest imetolmaja on küll juba tellitud, kuid pole veel kohale jõudnud.

Homme plaanin natukene päikest võtta ja raamatut lugeda ning peale seda lähen käin linnapeal mööblipoes. Kui nüüd voodid ja madratsit ei leia, siis tellin amazonist. Peale poodlemist tulen koju, söön lõunat ning kiman kontorisse, et natukene tööd teha. Nimelt, pean teisipäeva hommikul läbi viima ühe koolituse, mida ise kunagi pole teinud. Õpin natukene, valmistan ette ning kontrollin, et kõik töötaks. Peale seda võtan õhtusöögiks midagi head ning põrutan Walmarti, et osta lõpuks triikimisalus. Kuna kannan iga päev triiksärki, siis on triikimine päris tähtis osa minu riietumisel. Ilma autota on küll keeruline selliseid suuremaid asju poest koju tassida, kuid eks tuleb lihtsalt kätte võtta ja ära teha.

Nädalavahetusel lihtsalt puhkan ja teen trenni. Laupäeval tuleb vist ikka poodi ka minna, sest peab uue menüü järgmiseks nädalaks välja mõtlema ja vajalikud asjad ostma. Praegu on meelel null sööki, mida teha. Samas, järgmine nädal on viimane nädal, kui pean üksi toiduplaani pidama, sest et ülejärgmise nädala veedan New Jersey’s ja siis peale seda on juba abikaasa abiks.

Kuna on tänupüha, siis ütlen ka ise mõned asjad, mille üle võin tänulik olla. Kõige tähtsam on kindlasti abikaasa, sest just sellel aastal sai sõprusest välja kasvanud armastus seadusliku ning jumaliku kinnituse. Olen tänulik kogu perele ja lähedastele, kes mind ümbritsevad ning on mind kui ka Mailet sellel sügisel toetanud. Olen tänulik võimalusele elada ning töötada Ameerikas ning juba ette tänulik kõigele sellele, mis kaasneb selle seiklusega.

Ilusat reedet teile!

Kaspar

 

Kaspari kirjad kodustele vol 20

22.11.2016

Lõpuks!

Lõpuks on see päev kätte jõudnud, mil ostsime ka abikaasale lennupiletid ära. Saabub ta minu juurde juba neljapäeval, 8. detsembril. Kuna ma olen tollel nädalal esmaspäevast neljapäevani New Jersey’s, siis otsustasime, et Maile lendab neljapäeval hoopis New Yorki. Mina olen tal õhtul lennujaamas vastas ning liigume edasi Brooklyn’i linnaosas paiknevasse hotelli. Reedese päeva võtan vabaks, et saaksime kaks päeva linna peal tuuritada ja Manhattanit avastada. Mõlema unistus on ju Central Park’is jalutada ja selle me ka täidame. Pühapäeva pealelõunal sõidame koos meie ühisesse koju Houstonis.

Nüüd on veel reaalsuseks saamas kartus, et ma ei suuda oma printsessile õigeks ajaks lossi valmis ehitada. Iseseisvalt saan küll vajalike asjade valiku ja ostmisega hakkama, kuid linikud, rätikud ja mis kõik veel vidinad tuleb perenaisel ise valida. Proovin siis vähemalt voodigi selleks ajaks ära valida ja koju tassida. Õnneks on kohe-kohe poodlemise püha ja hinnad all.

Täna mõtlesin, et hakkan koristama, kuid pole mul harja, kühvlit ega põrandamoppi. Rääkimata imetolmajast. Peale kirjutamist võtan ka amazoni lahti ja vaatan, mis seal pakutakse. Oli ka plaan minna neid asju täna poest valima. Olin juba kühvli ja harjaga järjekorda suundumas, kui nägin, et $7 kulutamiseks peaksin umbes 20 minutit rivis seisma. Valin mõne teise päeva. Mõtlesin, et valikus on neljapäev, kuna see siin vaba päev ja mul muid plaane pole. Poed pidid ka enamjaolt siis kinni olema. Hommiku poole on ikka mõni lahti, lähen ostan siis harjad ja mopid ära ning asun pühitsema.

Töökaaslane (kellega jalgpalligi käisin vaatamas) kutsus tänupühi ka enda perega veetma, kuid ma tänasin ja keeldusin viisakalt. Tal kõik õed-vennad oma peredega koos ja ma ei hakka sinna trügima. Nagunii ta tahab lihtsalt viisakas olla. Oli mures, et kuidas ma siis pühadel niimoodi üksinda olen, kuid ma ütlesin, et see pole minu jaoks nagunii püha. Tänasin veelkord ja ütlesin, et olen meelitatud.

Tänane ilm oli jälle suurepäraselt mõnus päikest täis suveilm. Palju ma seda nautida ei saanud, sest olin ju tööl. Lõuna ajal käisin korra pangas ja siis sain aru, et siin maal on ikka päevad väga erinevad. Nädalavahetusel oli ju täiesti selge taevas, kuid õhk jahe. Täna oli jälle 27 kraadi nagu vahepeal polekski midagi teisiti olnud. Pangas käisin end tõestamas passi ja sotsiaalkaardiga, et saaksin hakata krediidipunkte koguma. Kuna aga lõuna ajal oli seal palju inimesi juba ees, siis leppisin homseks aja kokku ja saan järjekorrata.

Õhtul käisin siis ka jooksmas, kuigi tegelikult polnudki see mul plaanis. Mõtlesin lihtsalt, et pean ju nagunii pesema minemaJ. Nüüd aga suundun veebipoodi ja panen oma uue krediitkaardi punkte teenima.

Päikest!

Kaspari kirjad kodustele vol 19

21.11.2016

Ikea

Täna kirjutan tavalisest erineval ajal ja võtsin selle tegevuse ette hoopis enne õhtust trenni. Põhjuseks siis asjaolu, et kõht veel endiselt päris punnis ja raske olla. Panin jälle liiga suure portsu taldrikule ning ei tahtnud midagi alles jätta. Tundub kuidagi raiskamisena, sest et Eestis maal elades sai kõik jäägid Pepele jäetud ning tihti lõpetasid söömise lausa enne, kui kõht täis jäi, et ka Pepele väike amps jääks. Siin on ainult prügihunt, mida ei saa isegi paitada (rohkem kui kaks korda).

Nädalavahetus jälle selja taga ning ees on ootamas kolme päevane töönädal. Ameerikas on ju neljapäeval tänupüha ning seetõttu on ka reede vaba. Kuna reedel hakkab siin jõulukaupade müümise hooaeg, siis enamik poode teevad reedel uksed lahti juba hommikul kell kuus. Sellel päeval on väga palju sooduspakkumisi ning inimesed lausa telgivad poe ukse ees, et saada näiteks telekas või telefon ülisoodsa hinna eest. Rassistid on selle päeva nimetanuks mustaks reedeks. Ka mina plaanin sellel päeval poodlemisega tegeleda. Alustan juba kell varakult (lubadusi ei hakka andma) ning nimekirjas on enamasti mööbel. Enne kui abikaasa siia jõuab, siis peaks olema vähemalt korralik voodi soetatud. Selle noodiga käisin ka laupäeval linnas ringi. Läksin siis linna ainsasse IKEA’sse, mis oli bussisõidu kaugusel. Jalutama pidin ka natukene, sest ümberistumisel jäin teisest bussist maha. Polnud hullu, sest ilm oli ilus ja liigutada ka vaja. Enne IKEA’t oli üks meelelahutuskeskus söögikohtade ja kinoga. Mõtlesin, et käin mööblipoes ära ja siis lähen vaatan ühe filmi ära – laupäev siiski. IKEAs nägin, kui suur võib üks mööblipood olla. Seal on kõike ja päris odava raha eest. Käisin umbes tunnike seal ringi ja astusin tühjade käte ja juba targema moega välja. Nüüd tundusin teadvat, mida ja kui palju tahta.

Edasi astusin siis kino suunas tagasi, kuid siis mõtlesin, et ei taha pimeda peale jääda. Otsisin kohe telefoniga kõik linna kinod üles ja silmasin ka endale võrdlemisi lähedal asuvat kino. Plaan oli selge ja sõitsin kesklinna (Uptowni – see piirkond, kus ma elan) tagasi. Seal istusin ümber teise bussi peale, mis sai minutike sõita ning leidis end ummikust. Istusin siis bussis umbes 5 minutit, mille jooksul liikusin edasi vaid paarkümmend meetrit. Järgmises peatuses astusin maha ning liikusin bussilt eest ära. Jõudsin sihtpunkti kümne minuti pärast ja sain aru, et olen jälle selles rikaste poodlemise kohas. Astusin siis eelarvamusega kinno sisse ning vaatasin piletite hindasid – $16 ja $28. Lükkasin jälle nina püsti ja proovisin inimestega silmsidet vältida. Tagasiteel nägin, kuidas ühe ristmiku ümbruses oli tuhandeid linde, kes terroriseerisid tänaval olevaid inimesi ja parklas olevaid autosid. Nad ise väga midagi ei teinudki kui lihtsalt passisid. Lihtsalt istusid autode peal, all ja ümber. Ja kui mõni valjema häälega sõiduk juhtus mööda sõitma, siis hakkasid nad kõik lendama ja tundus, et ehmatasid kohe endal kõhu ka lahti, sest hääl oli selline nagu sajaks rahet. Ka mina sain pihta, kuid õnneks oli mul jope seljas ja pühkisin õla kohe salvrätikuga ära. Mõtlesin, et sain maru õnnelikult tulema.

Peale seda läksin lõpuks kodu lähedal asuvasse mehhiko pubisse. Tellisin järjekordse burgeri koos õllega ning vaatasin telekast Euroopa jalgpalli. Tegelikult oli tegemist mehhiko liigaga, kuid jalgpall oli päris. Võtsin veel ühe ja teise õlle ning tulin koju ära. Võttes jope seljast, täheldasin, et nende lindudega ei läinud siiski nii hästi. Ka parema õla peal oli tabamus ning lasin kohe silme eest läbi kui kaua ja mida olin vahepeal selliselt ringi käinud. Õnneks oli juba pime ning ega keegi mind ju päriselt ei tunne ka.

Täna sõin hommikusööki alles kell pool 1 ning kahe paiku läksin poodi järgmise nädala toitu ostma. Walmartist üle tee on miski hulgimüügi koht, kuhu pistsin isegi nina sisse. Kuna tegu on hulgimüügi kohaga, siis on ka kärud kaks korda laiemad. Võtsin ka isegi ühe sellise ning kui olin juba 5 minutit sellega proovinud tervislikult manööverdada, siis leidsin ühe vaiksema koha ja hülgasin käru. Nüüd vähemalt tean, et kui tahan korraga 1,5kg skittles’it või M&Msi osta, siis sealt saab neid vastavalt $6 ja $10-ga. Läksin siis vanasse tuttavasse Walmarti toidumaterjali ostma. Muu hulgas ostsin ka vispli ning sõela, sest nädala menüüs on pasta polognese ning omlett. Esimene on juba valmis ja külmikusse ära pakitud. Homme ja ka teisipäeval peaksin olema võimeline sellest kogusest lõunaks söödud saama. Nüüd panin ka pesu pesema. Alustasin valge pesuga, kuid kuna seda on mul umbes kolm ühikut, siis lendasid nendele lisaks ka viidipesu, köögirätik ja saunalina. Värvilise pesu panen pesema alles peale trenni, sest tahan ka kohe trenniriided ära pesta.

Tegin nädalavahetusel pilte ka ja panin need samale aadressile. Muideks, eile sain hea üllatuse osaliseks, sest uurisin natukene külmkappi ja selgus, et see oskab ise jääd teha. Nähtavasti jookseb külmkappi veevoolik sisse ning valmistab 72h jooksul 3 liitrit jääd. Kuubikud kukuvad automaatselt anumasse ja elu on nüüd nagu lill. Kuna nüüd saan koguaeg oma kraanivett ise jahutada, siis ei pea seda enam poest ostma. Kahju on aga see, et kuigi nüüd oskab külmkapp ise jääd teha, siis ilmad muutuvad siin aina jahedamaks. Kuigi reedel oli 27 kraadi sooja, siis nädalavahetusel oli 17. Päike küll paistis terve aeg, kui enam sellist rannailma pole. Kindlasti tuleb neid 25-kraadiseid päevi veel, kuid üldjoontes läheb aina jahedamaks. Sellest pole aga midagi, sest märtsist on jälle suvi, mis kohalike juttude järgi muutub maikuus põrguks.

Lähen teen nüüd trenni ära ja pesen pesu edasi.

Püsige lainel!

  

Kaspari kirjad kodustele vol 18

19.11.2016

Kodus

Lõpuks olen kodus tagasi ning elus ja terve. Lennud läksid hästi ja sai ka Atlantas jala maha pandud. Kokku viibisin seal miskit 3 tundi. Enamik sellest ajast lugesin raamatut ja ülejäänud aja otsisin koha kus õhtust (ja ka lõunat) süüa. Selleks kohaks kujunes Popeyes, mis on kuulus Ameerika kiirtoidu restoran. Valikus on vaid kanaliha ja friikartulid. Põhimõtteliselt nagu KFC, kuid maitses palju paremini.

Kui Chicagosse lennates kasutasin United Airways’i teenust, siis tagasi sõites oli vedajaks Delta. Jalaruumi oli oluliselt rohkem ja tasuta joogi kõrvale pakuti ka snäkke. Esimese lennu ajal võtsin soolaküpsiseid ning järgmisel soolapähkleid. Tollel lennul istus minu kõrval ka suure kondiga tume naisterahvas, kes küsis stjuardessilt tekki. Ka minul oli eelnevalt külm, kuid õnneks oli mul äsja ostetud mantel, mille võtsin endale tekiks peale. Selleks hetkeks oli mul juba päris soe ja pakkisin enda kasuka kokku. Nähes, et stjuardess ei plaanigi tekki tuua, pakkusin enda mantlit tollele aafrika juurtega naisterahvale. Tema oli väga üllatunud ja kiitis minu heatahtlikkust. Nüüd oli ka minul hea tunne J.

Houstonisse jõudes tabas mind äkk nälg. Sõitsin maa-aluse metrooga C-terminali, kust saab bussiga kesklinna. Terminali jõudes vehkisin oma pangakaardiga müügiautomaadi ees ja võtsin sealt ühe krõpsupaki ning vee. Ühistranspordiga sõidavad siin enamasti teenindav personal, kelleks on tumedama nahatooniga inimesed. Lasin siis nemad enne bussi peale ja astusin viimasena bussile. Ühtegi üksikut kohta polnud, seega liikusin bussi taha otsa. Seal leidsin ühe poisiliku välimusega naisterahva ja istusin tema kõrvale. Mitte et ma rassist oleks, aga tundsin, et meil on rohkem midagi ühist. Jutu käigus selgus, et ühiseks jooneks ei ole mitte ainult nahavärv vaid ka fakt, et oleme mõlemad Euroopast. Tegemist oli Hollandist pärit tüdrukuga, kes suundub edasi Hondurasesse, et läbida 3 kuud kestev sukeldumiskursus. Peale seda on tal plaanis reisida mööda kesk- ja lõuna-ameerikat ning elatada end sukeldumise juhendajana. Kuna ta ei teadnud väga täpselt kus ta hotell on, siis aitasin teda oma internetiga. Selgus, et ta peab ümber istuma sama bussi peale nagu mina ning sain ta õiges peatuses maabuma. Ise sõitsin veel umbes 25 peatust edasi. Kokku on lennujaamast minu koduni umbes 75 bussipeatust. Aega läks ca. poolteist tundi.

Jõudsin koju kell 23:30, pakkisin kohvri lahti, käisin pesemas ja oligi une aeg. Uni oli väga magus. Kodu on ikka kodu. Naljakas, et selle väikse ajaga on see korter mu koduks saanud. Uni oli lausa nii magus, et kui kell 6:55 äratuse kinni panin ja vaid hetkeks silmi puhkasin, siis järgmisel hetkel oli kell juba 7:17. Tööle jõudes sõin hommikusöögiks 2 jogurtit, ühe banaani ning õuna. Lõunasöögiks oli täna jälle burger. Minu üllatuseks oli tellimust esitades klienditeenindajal mu nimi meeles, kuigi olen seal eelnevalt vaid 2 korda käinud. Enne lõunasööki käisin ka pangas, sest et endiselt lehvin ringi oma ajutise pangakaardiga ning uut pole veel tulnud. Küsisin, et mis värk on. Vastuseks ei tulnudki midagi. Tühistasime siis järjekordselt väljastatud kaardi, lõigati pooleks ka mu ajutine kaart, sest see oleks homme kehtivuse kaotanud. Sain uue ajutise kaardi ning lisaks deebet kaardile, saadavad nad mulle ka krediitkaardi, millega saan oma igapäevaseid oste teha. Seda kasutades hakkan koguma ka krediidipunkte, mis siin on A ja O.

Päeva peale potsatas meiliboksi ka lennupilet New Jersey’sse. 5.-8. detsember tuleb veeta jälle kliendi juures. Seekord peaksin siis ka ise ohjad haarama ja mitte vaid õppima. Eks tuleb päris katsumuste rohke nädal, kuid kuskilt peab ju algust tegema. Enne seda pean ühele teisele kliendile läbi viima ka veebikoolituse, mis on samuti üheks suureks katsumuseks. Siiani mõtlesin, et olen täitsa OK inglise keele valdamises, kuid siin olles olen mõistnud, et ärikeel on hoopis teine. Ma küll saan kõigest aru, kuid kogu minu ajupotentsiaal kulubki asjadest aru saamiseks. Hetkel ei jää midagi üle, et suudaks ka neid „asju“ analüüsida ja konstruktiivset tagasisidet anda. Aga juba nelja nädalaga olen näinud paranemist, seega usun, et kõik on vaid aja küsimus.

Homseks veel suuri plaane pole teinud. Ärkan üles ja alles siis uurin, kuhu minna ja mida teha. Peaks minema mööblipoodidesse, kuid täpset ajakava veel pole. Võtan rahulikult ja peale hommikusööki panen täpsema kava paika. Homme lubab vaid 17 kraadi sooja, sest täna oli äike ja vihm. Sellele eelnes 27-kraadine niiske ilm, mis Milwaukee kõrval tundus taevalik.

Ilusat nädalavahetust teile!