3 ja 5 kuud

8. märts oli rahvusvaheline naistepäev. Ameerikas seda päeva just otseselt ei tähistata. Teatakse küll, et on naistepäev aga sellega ka asi piirdub. Õnneks oleme meie eestlased ja ükskõik, kus maailma nurgas me ka ei resideeruks, siis on meie majapidamises siiski Eesti kombed ja õhtul trennist koju tulles ootas vahva üllatus, kus abikaasa käskis jalad seinale visata, avas šampuse ja valmistas ise õhtusöögi.

Ühtlasi täitus naistepäeval ka täpselt 3 kuud ajast, mil viimati mu jalad Eestimaa pinda puudutasid. Ühest küljest on see aeg läinud väga kiiresti, sest E-R mööduvad päevad tööd tehes, õhtud kuluvad trennile ja kodustele toimetustele ja nädalavahetused mööduvad ikka ja endiselt ümbrust avastades, lõõgastudes ja puhates. Aeg lausa lendab! Teisest küljest on tunne nagu oleksin siin olnud juba terve aasta. Kuidagi maru kauge tundub aeg, mil siia tulin. Tunnistan ausalt, et mulle meeldib siin kõik- meie kodu, minu vabadus teha AINULT tööajal tööd ja õhtuti ja nädalavahetusel puhata ja nautida nö normaalse inimese elu, mida ma pole terve oma täiskasvanu ea jooksul saanud tunda, sest ülikooli esimesest aastast alates on olnud korraga töö ja kool ja see on olnud päris korralik koormus. Oli ka üsna tavaline, et Eestis veetsime ka oma pühapäevad kontoris tööd tehes, sest viiest päevast nädalas ei jagunud. Siin on aga lood teised, tööd teeme töö ajal ja muul ajal lihtsalt puhkame ja naudime. Väga tore, kas pole? Igal asjal on ikka kaks poolt.

See teine pool ongi natuke mõrum (nagu arvata võis). Koduigatsus muutub iga päevaga ikka tuntavamaks ja tugevamaks. Vähe sellest, et ma igal öösel näen Eestit ja kõike sellega seonduvat unes siis tabavad mind aeg-ajalt eriti julmad igatsushood, hoolimata sellest, et sõprade ja perega pidevas ühenduses olen. Tundub, et Kasparil on see osa tunduvalt kergemalt läinud. Ta ütles, et tema jaoks oli paras põrgu esimesed kaks kuud siin veeta üksinda ja minu saabumisega sai see kõik läbi, nüüd on tal süda rahul. Hea seegi, muidu oleks päris kehvasti kui me mõlemad ainult kodu taga nutaksime. Eks ma teadsin juba enne Eestist lahkumist, et mulle saab see raske olema, sest olen oma sõprades ja peres väga kinni.

Milliseid vahekokkuvõtteid saab siiski peale loetud kuid teha?

ü  Usun, et oleme mõlemad harjunud oma kodukesega siin ja naudime väga seda keskkonda. Töötajad all kontoris on väga muhedad ja abivalmid ja paremat elukohta ei oskaks nagu tahtagi.

ü  Oleme saanud endale väga toredaid sõpru, mis on minu jaoks uurima tähtsusega. Kõige vahvam kogu asja juures on see, et nende hulka kuulub ka eestlane ja see tekitab eriti sooja tunde.

Pühapäeval on meil plaanis minna Houston Rodeole ning selleks puhuks saatis meie kohalik Eesti sõber meile kuponge, et me end seal ümmarguseks sööksime ja sellele siiski kogu oma vaba raha ei kulutaks. Kas pole mitte armas?

ü  Kasparil läheb tööl väga hästi ja kliendid kiidavad teda sõbraliku ja osava suhtlemise ja abivalmiduse eest, mis on minu hinnangul ikka VÄGA suur asi. Ta ise on nendes asjad küll äärmiselt tagasihoidlik ja teatab mullegi nii mokaotsast, et sai kiituse siit või sealt aga mina arvan, et see on suur asi ja seda ei saa mitte tähelepanuta jätta J

ü  Mina olen oma aega korralikult koolile saanud pühendada, mis oli ka meie üks eesmärke siia kolides.

ü  Elasime Eestis koos aastaid ja vabal ajal ikka mõtlesime tööle ja kohustustele ja kvaliteetaega koos ei olnud just ülemäära palju. Siin on see muutunud, vabal ajal me naudime ja puhkame ja see on päris tähelepanuväärne saavutus meie puhul. Vahel on tunne nagu alles siin õppisime puhkama ja lõõgastuma.

Kasparil saab käesoleva kuu teises pooles siin juba 5 kuud oldud ja tundub, et tema on kenasti kohanenud ja harjunud, mille üle on mul äärmiselt hea meel. Küllap on nüüd minu kord kohaneda J

Ilusat reedet!

Maile